Lauri: Hiiumaa surf ja ratas

Nädalavahetusel käsime Hiiumaal surfitripil. EMHI vaatluste kohaselt oli laupäeval ida ja kirde tuul 8-12 ja puhanguti kuni 15 m/s. Kuigi tuult jagus terveks päevaks olime juba peale 11 Tõrvanina rannas kohal. Kama üles rigades panin peale enda kõige väiksema 5,2 m² Neilpryde’i Batmani purje. Laudadest oli mu see kord kaasas vaid Fanatic Skate 112 L, seega siin midagi valida polnud.



Kuigi Tõrvaninas pole küll Ristna laine, oli ka siin kõrgust üles kerinud, nii et harja pealt sain vasakul halsil mõnusalt õhulende teha. Samas oli tunda, et see 122 L freestyle laud pole nende olude jaoks enam päris sobilik, kui laud natukenegi veest välja tuli hakkas see ka ise purjena tööle ning vedas mind alla tuult. Pean enda varustuse kogu ühe väiksema lainesõidu lauaga täiendama, et saaks sügistuuli korralikult nautida.

Kuna see NP puri on juba päris mitu aastat vana, panin prooviks uuema Dahabist ostetud North Sails’i 5,4 m². Kuigi suuruse vahe on marginaalne, oli uuema purjega ikka parem minek. Tegin nii oma paar tundi väikeste pausidega sõitu, kuni mingi hetk hakkas jõud ja oskused lõppema, nii et ei saanud enam üle beachbreak’i. Püüdsin küll üle laine harja saada, aga see peksis mind ikka ja jälle tagasi. Pikka võitluse vedas laine kogu kama käest minema, tulemuseks katkine puri. Õnneks on katki vaid üks väike aken, aga siiski nüüd on mul vaja lasta juba kaks purje ära parandada ( surfilaagris kukkusin oma NS-i 6,6 m² käega läbi).

Vahetasin purje tagasi vanema peale ja lasin edasi, kuna aga ma üle laine enam kaugemale ei saanud, siis hakkasin rannas jälle Vulcanit harjutama. Vees oli üks madalam koht, mille vastu laine ära murdus, nii et kalda äärde tekkis ca 50 m pikkune väikese chop’iga ala kus triibutada sain. Kõrvalt vaatajale oleks õhulennud päris lõbusad vaadata olnud - paaril korral lendas laud koos purjega ja ilma minuta päris kõrgele ja kaugele, kahjuks Vulcanitest oli asi kaugel.

Kuigi peale 4 tundi sõitu oli jõud päris otsas, oli kahju merelt ära minna. Kui suvel ikka nii vähe sõidupäevi on, kuidas sa siis lähed minema kui täiega veel puhub. Aga vaatamata kõigele on just sellised ilmad need mille nimel tasub oodata. Kui ikka tuul on juba nii tugev, et kisub purje käes, saan aru miks ma surfi armastan. Tuule ja lainetega võidelda on ikka kuradi võimas tunne, kuigi loodus jääb pahatihti peale.



Järgmisel päeval oli Kagu tuul ja prognoosi kohaselt jällegi 7-12 m/s. Mõtlesime, et proovime Kaleste randa, kahjuks oli see aga vale valik. Lahe sopist kaugele välja sõites sain 6 m² purjega laua käima küll, aga see polnud see mis eelmisel päeval. Oleksime pidanud minema saare teise otsa Kassarile kuhugi, oleks ehk lustida saanud.

Nüüd natuke muud juttu kah. Laupäeva öösel on tulemas Swedbank Xdreami 3. etapp Karulas. Nagu blogist lugeda võib olen viimasel ajal peamiselt surfiga tegelenud, niisiis püüdsin sel nädalal natuke ka ratast sõita. Teisipäeval proovisin järgi raja, mille Kaur avastas ümber Ülemiste järve. Algus oli enam-vähem sarnane 16 km asfalti peal, siis aga keerasin ma kuhugi mets avahele, mis viis mind Männikule. Seal sain natuke ka ratas käes kõrval pehmes liivas joosta. Männikult välja tulles tegin veel Nõmmel natuke ringi ja siis koju tagasi. Kokku tuli teepikkuseks ca 323 km ja aeg oli 1:49. Keskmine pulss jäi 111 peale.

Komapäeval käisime kauriga koos sõitmas - Graniidi tn- Pirita ürgorg- Pirita Velodroom. Veolodroom ijuures re- kodu. Tee pikkuseks tuli 27 km, ajaks 1:21 Tempo oli seekord kiirem, nii tuli ka keskmine pulss kõrgem - 132.

Lauri: surfijutud

Kristjan Tutans


Vahepeal olen natuke surfi teinud. Kuigi mõni lugeja arvab, et tegemist on jahutava vesise hobiga, siis nüüd on merevesi nii soe, et jahutust sealt vaevalt leiab enam.
Puhkuse nädala seiklesin ringi kogu varustus auto kautusel sõiduvalmis. Alustuseks proovisime Kauriga Hiiumaal Ristnat. Mingi vana laine oli, aga tuul oli suht mõttetu, nii et mina sain vaid vee peal tiksuda, tema aga kaldal lohet lennutada.

Kolmapäevast pühapäevani oli surfilaager. Super surf, super laagerdajad ja super telgikaaslased! Esimesel päeval oli suht vaikne, see eest neljapäeval sai tunni-poolteist mõnusalt triibutada. Reedeks keris tuule päris korralikult üles. Mõlemal päeval valisin välja 6,6 m2 purje ja 112 L laua. Alustuseks tegime vast 3 tundi lusti, peale mida tuli teha puhkamiseks väike lõuna paus. Kartul kaste hinge alla lastud ja 15 minutit lõunauinakut tehtud tegime teise sessiooni otsa.

Üldiselt on Roosta merele avatud hea tuulega sõidukoht, ainuke jama on et kive leidub palju. Nii kraapisingi mõlemal päeval uimega kive. Mu neljapäevane sõit lopes aga suurema pauguga. Olin just ühest suurest rahnust möödunud kui kihutasin hooga millegi veealuse otsa. Kiirus oli piisavalt suur, nii et kui laud kivi taha takerdus, lendasin ma trapetsis olles katapulti. Kogu mu sõiduajaloo jooksul olen ikka korduval crashinud ja praeguseks on juba mingid kogemused üle pea lendamisl tekkinud, kuid siiski. See kord oli teisiti. Ei suutnud end purjest mööda juhtida, nii siis paningi käega läbi purje. Päris suure augu rebisin sisse. Hea muidugi, et kukkumisel mingit kivi alla ei jäänud, jäin ise vähemalt terveks. Laagris oli küll neid, kellel mokk või jalg kivide pärast lõhki oli. Kaldale jõudes tõmbasin kiirparanduseks halli teibi peale, aga tegelikult peak purje korralikku parandusse viima.

Sel tesipäeval käisin Püünsisi sõitmas. Ilmateade näitas, et puhub korralik 9 m/s tuul, nii et jätsin suure, parandatud purje koju, lootsine t saan lõpuks Dahabist toodud purje proovida. Kohapeale jõudes sain aga korraliku tünni, polnud seal midagi nii suurt tuult kui linnas tundus. Suurema osa rahvast tiksus niisama või siis sõideti väga suurte kamadega et käima saada. Panin ikka 6-se peale ja proovisin Vulcanit harjutada. Mõned korrad sain laua veest isegi lahti, aga siiski jäi tuul ja hoog väheseks. Kokku tulli sel õhtul vast 2tunnine sõit.

Eile tegin Trummis 45 minutit jooksu. Garmini aku oli tühi, nii et võtsin Suunto puliska, millega distantsi ei mõõtnud, aga keskmine pulss tuli 151 ja lagi oli 162. Otsa tegin veel natuke jõudu ja lõpetuseks 500 m ujumist.

Kristi: hommikune uisk adrekalakusga [205]

Kuna viimased nädalad ei ole suutnud leitsakus enam trenni teha, siis tuli Raikol eile kaval plaan hommikuse trenniga leitsakut vältida. Kell 7.15 oli õues aint 23 kraadi sooja, mis viimaste päevade juures kõlas meeldivalt jahe. Kell 7.35 olime rajal. Tegime tavapärase otsa Piritale ja Lillepil mõned ringid. Minu distantsikokkuvõte:

Rada: 14km Pirita spordirada + Lillepi ring (2x)
Keskmine pulss ja aeg läksid jälle pekki, kuna ma pole IKKA VEEL end kätte võtnud ja oma kella ümber seadistanud, et nupud kogu aeg kinni ei läheks.

Ja nüüd see adrenaliinilaksu osa - üks suur põhjus, miks ma ei armasta kella 8 ja 17 paiku sõitmas käia, on meie idiootautojuhid ja täna oli eriti ere kokkupõrge. Nii et kallid kaasSPROTTTid, andke mulle nüüd andkes, aga pean siin ennast veidi välja elama nende elajate peale. Situatsioon siis järgime - jõuan Pirita spordiraja Pirita poolsesse otsa ja üritan ÜLEKÄIGURAJAL teed ületada, et pääseda Lillepi spordiringile. Lasen ilusti läbi esimesel rajal liikuva bussi ning liigun liigendusriba juurde. Ootan kuni läheb mööda oma 5 autot, kes ükski ülekäigurada ei tunnista. No ma tean, vahel ei saa ma autos ise kah aru, kas tee ääres seisja tahab üle tulla või mitte. Siis täheldan väikest auku ning liigun väga aeglaselt teele, et ca 50m kaugusel olevad autod saaksid aegseasti hoo maha võtta. Olen KESET ÜLEKÄIGURADA ja autod on mind ilmselgelt märganud (punane särk, punane kiiver ...), aga ilmselt on tööle nii kiire, et tuleb sõita või üle laipade. Nii saingi esimest korda teada, mis tunne on olla kahe sõitva auto vahel KESET ÜLEKÄIGURADA - nagu kiirendusvõistlusel, aint et mina üritasin teed ületada, mitte tikksirgelt keskel seista. Pool elu jõudis silme eest läbi minna ja traumapunktist päästis mind ilmselt murdosa sekundit. Ja autodele järgi vaadates oli näha, et kumbki neist isegi ei pidurdanud, et vaadata, millega nad hakkama said! Mind alati vihastab, kui idioodid suudavad mind sellise shokiga rabada, et ma isegi ei taipa autonumbrit vaadata, et kasvõi hiljem nad politseisse raporteerida.

Nüüd siis minu pöördumine idiootautojuhtide poole - see kord vedas nii teil kui mul, aga sellega te ilmselgelt vähendasite statistilist tõenäosust, et järgmisel korral mina ellu jääks või teist mõrvarid ei saaks. ÜLEKÄIGURAJAD on mõeldud selleks, et inimesed elusalt üle tee saaks - enamik sportlasi on piisavalt viisakad, et ei roni suvalisel kohal üle tee, et TEID segada, olge siis vähemalt nii viisakad, et ülekäigurajal mitte MEID alla ajada! Minule autojuhina kah ei meeldi fooriga ülekäigurajad, aga TEIE olete nende rajamise põhjus, kuna te ei oska sildistatud ja asfalditriipudega ülekäiguradade juures inimesi üle tee lasta. Liiklus on kokkulepe ja kui te ei oska kokkuleppeid järgida, siis tuleb teilt load ja autod käest ära võtta enne, kui teist saavad mõrvarid.

Kaur: suvi ja sport - kas kuuluvad kokku?

Tahaks ju öelda, et muidugi. Ilm on ilus, milles siis viga sporti teha... kuid ometigi tabas mind peale xDreami mingi viirus, mille jäljed siiani organismi kummitavad. Alles eile tegin otsuse, et tuleb ikkagi veidi edasi liigutada. Kokku veetsin jalgrattal veidi alla kahe tunni ning tulemuseks oligi hommikul jälle veidi rohkem turses limaskestad ja tundlikum kurk... seega. kas suvi ja sport kuuluvad ikka kokku? Minu puhul tunduvad need kaks asja pigem erinevat sammu käivat.

Rattasõit oli muidugi muljetavaldav. Tee oli maru põnev ning teatavasti saab ju oma tracki teiste Garmini omanikega jagada.. ning nii juhatab kell teid läbi sama raja, kui vaid huvi peaks olema.

Nüüd tõmbasin GPS raja ka arvutisse, et seda lahedat teed jagada...

Lauri: kõvad mehed

Võtsin laupäeval Kõva Mehe Jooksust osa. Kuigi tegemist oli päris korraliku katsumusega, jõudsin siiski ilma suuremate vigasusteta ning rahuldava lõpptulemusega finišisse.

Start anti väikese viisitusega kell 13: 15. Alustuseks kulges mööda suhteliselt tasast aga heina kasvanud rada kraavipervel. Paarisaja meetri pärast tuli teha tagasipööre ning läbida see sama kraav ning tagasi alguse poole joosta. Stardiala juures tuli ületada ca 1,5 m kõrgune plank. Suure rahvamassi all oli sel juba ülemine laud äri tulnud ja teised ragisesid, kui seal otsas turnisin. Kuigi mu ümber oli veel terve trobikond võistlejaid, sain sellest ilma probleemideta ületatud.




Kui rajast oli läbitud umbes 1 km oli ees suurem mullavall ning peale seda kaks tiiki. Esimene tuli läbida vaid servast, aga kuna see läks päris järsku sügavaks, siis pidin ka paar ujumisliigutust tegema. Järgmine veetakistus oli küll madalam, kuid vee kohale oli pandud mingi palk, millest tuli üle või alt läbi ronida. Peale tiiki olid veel mingi autorehvid, aga neist sain kahe sammuga üle.

Nagu ikka võistlustel, läksin ka seekord massipsühhoosiga kaasa ja valisin alguseks liiga kiire tempo. 5 minutit peale starti oli mu pulss tõusnud juba 190, olin alustanud liiga tormakalt. Püüdsin nüüd hooga natuke maha võtta ja lasin teistel endast mööda joosta. Kuna eelneva info kohaselt pidi raja pikkus olema 9 km, siis polnud mõtet end kohe alguses ära tappa. Nägin raja kõrval kõndimas veel üht venda, eks oli temagi vist liiga kiiresti alustanud. Mõtlesin omaette, et saagu mis saab, mina jooksen lõpuni ja kõndima ei hakka!

1,4 km peal oli rajal autorehvidest takistus ning peale kolm järjestikku seda nii ca 1m läbimõõduga kanalisatsioonitorud, millest tuli üle joosta. Ka neist sain vaid kahe-kolme hüppega üle. Paarisaja meetri pärast tuli joosta läbi jõe, mis oli raudtee silla all. Kuna põhi oli täis lahtisis ja suuri kive, siis võtsin hoo täiesti maha, et mitte jalga välja väänata või lausa murda.

Järgmisena oli raja kõige igavam osa, 2 km tuima jooksu mööda heinamaad. Sain siin aru, et mul pole mõtet kellegagi võidu joosta, lasin rahulikult oma tempot ja püüdsin möödujatest mitte välja teha. Minust kiiremaid jooksjaid oli omajagu, samas vahepeal taha vaadates oli minust taga pool siiski suurem hulk rahvast kui ees.
3,6 km tuli järgmine taksitus, telliskivi putka, mille aknast tuli läbi ronida. Kuna aken oli väike tekkis sinna väike järjekord. Mulle see sobis see väga hästi, sain natuke hinge tõmmata ja pulssi taastada. Peale putkast läbi hüppamist sain topistäie juua ning jooks läks edasi.


Veetakistus

Kuskil 4 km peal oli tee peale ette aetud mingi madelauto, mille porte oli alla lastud, nii sai üle selle joosta. Juba mõnda aega olin jälitanud üht gruppi, mida vedas üks naine. Olin eelnevaid takistusi ületades neile lähemale tulnud, samas kui nemad jooksuga vahet jällegi kasvatasid. Paarsada meetrit peale autot, oli teepeal 5-6 m kõrgune heinapallida virn. Sain seal selle grupi käte ning paari suurema sammuga olin üle heinapallide. Üles ronides sain mööda kahest mehest, teiselt poolt alla libisedes/hüpates kuulsin veel hädaldavat kellegi häält, kes oli kuhugi kinni jäänud. Nüüd oli sellest grupist vaid see naine mu edu seisus. Ees olid veel kaks heinapalli. Jõudsime taksituseni koos, sain nendest sama kiirelt üle kui eelmistest, samal ajal kui tema veel ukerdama jäi. See mööda minek andis mull nii palju indu, et lisasin tempot ning jooksin sellel grupil eest ära. Peale seda ära minekut 4,5 km peal ei lasknud ma enam kedagi endast mööda.

Järgmisena tuli 1km jagu jooksu läbi tiheda metsa. Mitu korda vaatasin joostes tagasi, aga jälitajaid ei näinud. Tihnikus joostes leidsin endale hoopis uue jänese, keda jälitada ning kes aitas tempot üleval hoida.

Metsast väludes tuli joosta jälle läbi sama raudteesilla aluse jõe ja sealt omakorda mingi viljapõllu serva. Edasi tuli ca 500 m jooksu mööda põllu äärt. Vahepeal tuli ületada üpris sügav kraav, mis oli oma 2-3 m lai. Ma ei osanud alguses arvata, et see nii sügav on ja läksin hooga peale. Õhus olles vaatasin, et assamalla kus on auk! Õnneks maandusin teisele poole ilma komistusteta, nii et sain edasi lasta.

Jooksu ajal vaatasin vahe tagasi ja nägin, et sellest samas grupist on paar venda mulle hakanud lähemale jõudma. Järgmisena tuli joosta risti üle jõe, millel järgnes mudas roomamine. See oli mu lemmik takistus ka eelmisel korral. Ca 25 m pikkune mudane rada, mille peal oli ca 0,5 m kõrgusel okastraat garanteerimaks, et kõik selle vähemalt käpukil läbiksid. Kuigi mul oli sel hetkel veel enam-vähem puhas valge särk seljas, ei hakanud ma kahtlema ja hüppasin mudasse liblikat nii, et printisin ka kõrvalseisva publiku täis. Selle sööstu tulemusel möödusin päris mitmest konkurendist. Jama oli vaid see, et selle sukeldumisega olid mu nüüd silmad ka muda täis, nii järgmised paar minutit nägin kõike hägusalt ja pruunilt. Millegagi silmi puhtaks ka pühkida ei saanud, kõik oli ju porine. Järgnevalt tuli läbida need samad kanalisatsiooni torude, ülle mille alguses tuli joosta. Ka seal ei hakanud ma end väga tagasi hoidma ning hüppasin hooga sisse.


Näide mudarajast

Torudest väljudes näitas GPS, et joostud on ca 6 km. Teadsin, et ees on veel 3 km rada, nii et püüdsin hoida mõistlikku tempot. Paarisaja meetri pärast tuli ületada veel üks plank, ka siin tekkis väike järjekord, kuna üle mahtus vaid üks korraga. Õnneks siiski ei saanud must keegi siin mööda. Rada oli jõudnud stardi/finni alale väga lähedale ning hakkasin kahtlema, et äkki ongi see juba lõpp? Edasi joostes sattus rajale ette see sama esimene tiik, kus alguses ujusin. See kord hüppasin veel suurema hooga sisse ning sukeldusin, et liikuda kiiremini edasi ning et suurem osa muda riietelt maha pesta. Veest välja tulles tuli teha veel väike paun ning siis olin ka juba lõpusirgel. Tegin veel viimase ponnistuse, aga kahjuks ees jooksjat enam kätte ei saanud.

Kokkuvõtteks tuli raja pikkuseks 6,8 km, kuigi välja oli kuulutatud 9 km.

Lõpetajaid oli kokku 259, minu tulemuseks jäi 138. koht ajaga 42:15.

Spordiportaalist on võimalik näha ka ülejäänud takistusi rajal.

Üleeelmisel aasta oli tulemus mõnevõrra parem, siis läbisin 7,2 km ringi 35 minutiga ja sain 73. koha. Aga siis olin ma ka paremini valmistunud.

Pühapäeval tegin ühe pikema ja niivõrd-kuivõrd lõdvestava rattatrenni. Käisin nelijärvel ja sealt ring Jäneda-Aegviidu-Kõrvemaa-Nelijärve. Kuna plaan oli teha rahulik trenn ning rada oli ka suhteliselt aeglane , siis sellest ka tulemus:

Distants 33 km
Aeg: 2:13:56
Keskmine pulss 132
Max pulss 162

Kristi: 4. Tartu Rulluisumaratonile regatud [191]

Tartu rulluisumaratonile sai ka ära regatud, nüüd siis juba 4ndat korda - juba hakkab vaikselt tekkima see tunne, nagu need vanad suusapeerud, kes on alates Tartu suusamaratoni algusest osalenud :) Mina nüüd siis alates Tartu rulluisumaratoni algusest iga kord osalenud ja seni ka lõpuni sõitnud!

Selle hooaja rulluisutrennid on vaid veidikene graafikust maas - plaanis oli juuni lõpuks 200km täis saada, aga tegelt sai alles 1. juulil 191km. Praktiliselt kõik sõidud vist tehtud Pirita teel ja Lillepi ringil. Eks maratonid aitavad aitavad ka kilometraazi osas järje peale saada.

Viimastel kordadel olen Raiko juhendamisel veidi tasakaaluharjutusi ka teinud - väikesed harjutused teevad juba olulise vahe sisse. Rohkem stabiilsust --> rohkem kiirust. Laiskusest tavaliselt ei viitsi, aga nüüd oli juba hädasti vaja, et julgust ja kiirust tagasi saada.

Lauri :Püünsi lustikummut

Eilseks oli Windgurus kerge tuuleprognoos . Viskasin juba kolmapäeva õhtul kama autosse, et saaks kiiremini mere äärde. Kuigi linnas ei olnud erilist tuult, siis Püünsis puhus piisavalt.

Panin peale juba sel aastal sisse harjunud komplekti Skate ja Daytona. Algus oli jama, kalda alla ei olnud piisavalt tuult ja lisaks ei saanud korralikult purje trimmi. Pidin paar korda kaldal sättimas käima, aga ikka jäid mingid voldid purjesse. Mingi hetk ajas see kogu asi mind nii vihale et mõtlesin, et miks ometi ma selle asjaga üldse tegelen? Lööks masti pooleks. Läheks ja jookseks, oleks vaja vaid botase paelad kinni siduda, või hakkaks hoopis lohesurfariks?

Vahepeal hakkas tuul ära kukkuma ja osa rahvast tuli vee pealt maha. Kuna aga koju polnud ka nagu mõtet minna, siis otsustasin vaatamata kergele tüdimusele veel natuke sõita. Nüüd suundusin kohe kaugemale merele ja seal oli tuult küllaga. Kuigi lainetus polnud kõige suurem sain laua saba lõbusalt veest välja. Päris mitu otsa sain edasi-tagasi triibutada. Päikest ja tuult oleks jagunud ehk veel tunniks, aga jõud hakkas otsa saama.

Kokku oli eile umbes 2,5 tunnine sessioon.

Lauri: kõrvalalad

Viimase nädalajooksul olen peale surfi ka muud sporti ikka teinud, lühidalt siis ka nendest.

Eelmine teisipäev sõitsin ratas Järve tervise rajal. Tegemist on suhteliselt väikse ringiga, kogu pikkus vast 2,3 km. Kuna see asub kodust vaid 10 minuti kaugusel, siis pedaalisin sinna tegin kohapeal neli ringi ning väntasin lõdvestuseks koju tagasi. Rada on küll natuke liiga lühike aga see eest on seal kaks küngast, kus rattad õhku saab.

Aeg 53:43
Distants 18 km
Keskmine pulss 138


Esmaspäeval oli selline rahulik ilmanautimise jooks Harku ringil. GPS-i peale ei pannud, aga juba mällu sööbinud ringi pikkuseks peaks olema ca 8 km.

Aeg 1:01:45
Distants 8 km
Keskmine pulss 151

Eile käisin Trummis ja Harku ringil jälle ratast sõitmas. Algust tegin Trummi spordipargist, Harku metsas tegin kaks ringi ning siis suundusin tagasi.

Aeg 1:10:41
Distants 26 km
Keskmine pulss 145


Peale sõitu viskasin ratta autosse ning tegin Trummi avabasseinis veel 3x200m ujumist ( krooli, rinnuli ja selili). Väga mõnus oli jälle üle pika aja ujuda, ma olen täheldanud, et veega seotud spordialad on ikka mu vaieldamatud lemmikud. Bassein oli täiesti tühi, nii et sain rahulikult oma tempot lasta. Väljas oli temperatuur veel 22 C vees ei tundunud ka liigpalju jahedam.

Kahjuks vee alla küll pulsimõõtja ei tööta, kuid liiga kõrgele see õnneks ei tõusnud. Küll aga oli tehnika peale pikemat pausi täiesti kadunud. Järgmine kord peaks prillid ka kaasa võtma, siis on lihtsam ka sirget joont pidada ja mitte tuigerdada mööda rada.

Aeg 13:49
Distants 600 m

Ratast peaks nüüdseks olema kogunenud 504 km ja jooksmist vaid mannetud 38 km.

Vaatamata selle, et ma pole see suvi peaaegu et jooksnudki, regasin end laupäevaseks Kõva Mehe Jooksule ja sügisel SEB jooksu 10 km rajale.

Uri: Selle suve seis ja eesmärgid

Uisukilomeetreid nüüd kogunenud 111, mida on ikka äärmiselt vähe. Isegi märksa vähem kui Kristil. Siiski on selle aasta eesmärgiks läbida Berliini maraton ajaga 1:25 (eelmisel aastal 1:30). See on üsna täpselt 30 kmh, mis on märksa kõrgem kui tavapärane treeningkiirus 22kmh. Niiet peaks harjutama grupis sõitmist ja tempo hoidmist, aga enamus trennid kipuvad ikka olema sellised üksiküritused.

Ära sai ennast regatud ka sügisjooksule. 10km distants muidugi, mitte 42. Kaks aastat tagasi jooksin seal 51:11 ehk 5:07/km. Nüüd tegin paar nädalat tagasi trenni - kokku 8 kilomeetrit, millest 6 kilomeetrit keskmise tempoga 4:58. Selle käigus läks küll pulss 184 peale lõpuks (keskm 178), aga samas tundub, et võistluste käigus võiks alla 5 min/km ikka vastu pidada.

Aga selleks kõigeks tuleks tublisti trenni teha...

Lauri: Topu [Skate 112 L, Daytona 6.6 m² ]

Tänane plaan oli Topusse lustima minna. Prognoosi järgi pidi lõunast alates ühtlaselt 8-10 m/s puhuma. Läksin õhtul juba Laulasmaale, et hommikul varem kohale jõuda.

Veebruaris Dahabis olles rääkisid vennad, et Topus asub üksi eriti hea sectret spot’i, kus tuul on korralik aga lainetus olematu, just ideaalne freestyle´i jaoks. Oma pool tundi otsisin GPS’i ja atlase abil õiget kohta, lõpuks aitas ikka kohaliku käest küsimine. Kui lõpuks õiget teeotsa pidid kohale jõudsin, oli seal kahjuks liiga vaikne briis. Üksik laudur tiksus, aga muidu olid vaid päevitajad. Vähemalt on see koht ajju ja GPS-i salvestatud, nii et järgmine kord jõuan kiiremini kohale.

Õnneks oli Topu sadam vaid 15 km kaugusel, seega vurasin sinna. Seal aga oli toimumas KUUL CAMP 2010, nii et rand oli tihedalt surfi laudu ja telke täis. Laagri päevakavas olevat pidanud ka täna võistlusi olema, aga vähese tuule tõttu jäid sõidud ära. Tuult oli tõesti vähe, rannas seistes tundus, et on parajalt, aga merel jäi ikka väheks. Kaldal ajasin paari sõitjaga juttu, aga ega seal keegi käima ei saanud, kui siis mõni üksik formula laua ja hiigelsuure purjega. Päeva kokkuvõtteks võib öelda, et kuigi täna kihutada või mingeid vigureid proovida ei saanud, sai aga suurepärast ilma ja sooja vett nautida.

Tuuleprognoosi vaadates tundub, järgmisel nädalal peab vist sporti tegema kuival maal.

Lauri: Jaanisurf

Jaanipäeval tegime juba traditsiooniks kujunenud jaanisurfi Peipsil Räpina all. Kuigi ilmaprognoosid ei lubanud pea üldse tuult, siis otsustasin oma kama Tallinnast ikka kaasa võtta, et mitte kaldale passima jääda, juhuks kui midagi ikka puhub. Priidul on ka vist surfipisik külge hakanud, nii et ta oli ka kelleltki suure F2 laua laenanud ja proovis nüüd siis sellega triibutada.

Neljapäeva lõunaajal hakkas tuul natuke tugevnema, Iff sõitis ka Tartus järve äärde, et kohapeal tuule olud järele kontrollida. Kui juba vee äärde olime tulnud, siis ei saanud ju koju tagasi minna ilma, et kamad jääks märjaks tegemata. Iff rigas üles enda 135 L Starboard Carve'i ja NP 7,9 m² purje, mina oma Hypersonicu 105L ja NS 6,6 m² purje. Tema varustuse jaoks oli tuult piisavalt, minu jaoks ei aga jäi natuke väheseks. Otsustasin suurema Fanaticu laua võtta, suurem laud liikus küll stabiilsemalt, kuid suuremat purje mul ikka polnud.


Minu Fanatic Skate ja NS Daytona

Lasin Iffil vahepeal hinge tõmmata ja tegin tema asjadega mõned kiiremad triibud. Tema varustus oli piisavalt suur ja käima saamisega polnud mingit probleemi. Vahepeal olid tuul ja laine ka juba natuke kõrgemaks tõusnud, nii et mitmes kohas sain laua veest õhku. Peale paarikümmet minutit andsin kaldal Iffile ta laua tagasi ja võtsin enda asjad, nüüd oli tuult juba nii palju, et sain ka enda asjad glisseerima. Kui eelmisel korral Püünsis sain tunda Skate’i head manööverdavust , siis nüüd oli tunda et selle väikse uimega kõrgust võtta ja vastu tuult pressida on jällegi raskem. Aga hüpete jaoks on see laud loodud!


Iffi Starboard Carve ja NP mingi puri

Eile õhtul käisin veteranide ja tuletõrjujatega Tartu päästekomando platsil kaks tundi rannavollet mängimas. See oli mul sel aastal esimene kord liival mängida. Teistsuguse palliga kui saalis ei tulnud alguses serv absoluutselt välja, teiseks oli nüüd ka vaja väikse külgtuulega arvestada. Samas meeldib mulle liival rohkem mängida kui sui saalis peamiselt just kaitse mängu poolest. Liiva peale hüpata on oluliselt julgem kui seda sama laudpõrandale teha.

Paar päästjat olid mängu ajal ka valves, nii et kui häire kõlas jooksid mehed sõnagi lausumata platsilt minema. Vahetasid kiirelt riided ja mõnekümne sekundi pärast sõitis auto juba kontrollima, miks Vasara tn 25 ühikas üks suitsuandur üürgas.

Homseks lubab Topus korralikku tuult.

Lauri: [Skate 112 L, Daytona 6.6 m² ]

Jõudsin eile küll alles 7ks mere äärde, aga tunnikese sõitu sain teha. Kuna tuul tundus piiri peal olevat, panin peale kohe suurema purje. Üleeilsest oli minek parem, päris mitmel otsal sain laua ilusti glisseerima ja jalad kohe aasa. Võrreldes eelmise aastaga on jalaaasades sõitmine muutunud juba palju lihtsamaks isegi uue või võõra lauaga.

Nüüd kui tuule tingimused olid paremad, tuli selgelt välja ka freestyle laua ( Fanatic Skate) ja slaalomi laua (Starboard Hypersonic) erinevus. Tulenevalt Hypersonicu kujust kui ka pikemast uimest ( üks on mul 34 cm ja teine 44 cm) on seda oluliselt lihtsam glisseerima saada ja siis kiirust koguda. Samas aga on see manööverdamisel jäigem. Skate'il on aga lühem uim (24 cm), nii et selle käima saamisega tuleb natuke rohkem tööd teha. Samas aga hüpete jaoks on see laud ideaalne, oluliselt lihtsam oli laud veest lahti saada kui Hypersonicut.

*Sulgudes on kirjas sõiduks kasutatud laud ja puri.

Lauri [Skate 112 L, Powerdrive 6.0 m² ]

Pole miskit mõnusamat kui õhtune surf!

Ilm oli eile suurepärane - Päike paistis silma ja kerge tuul puhus kuklasse, ainult et vesi on ikka külm. Isegi oma 7 mm paksuse kalipsoga on meres pikemalt ulpimine ikka päris jahe, temperatuur on vast nii 10°C kandis. Samas nii kui veest välja sain oli jälle soe, ainult et aastatega on kalipso jalge vahel natuke rebenenud, nii et allpool on tuulutus olemas.

Alguses oli mul purje trimmiga probleeme, nii et käisin paar korda kaldal sättimas. Enne sõitu olin unustanud, et talveks lasin kõigil purjedel liistud lõdvaks, nii et ka need tuli üle keerata. Hea et olin Kaurilt eelmine nädal kuuskant võtmete komplekti laenanud, sain nendega liistud korralikult pingesse. Mõtlesin et ehk parema trimmiga suudan laua käima saada, aga tuul oli siiski natuke liiga nõrk.

Oleksin võinud siiski oma ka 6,7 m² purje kaasa võtta. Hiljem kalda peal arutades rääkis üks vend, et ta oli oma 7,5-sega saanud ideaalset sõitu, seega oleks ehk ma ka oma suuremaga rohkem lustida saanud.

Kuigi glisseerima ei saanud ja, oli üle pika aja ka niisama vee peal liuglemine puhas rõõm. Õhtul koju sõites oli hea tunda kuidas kogu keha on kahetunnisest sessioonist mõnusalt väsinud.

Kaur: Tamsalu XDream, 13.06.2010

Vahepeal sai küll kaitstud magistrikraad ja selle pingutuse kõrvalt tehtud ka mõned trennid, kuid laiskust mitte päevikusse kirjutada ei vabanda miski. Seega üritan selle sissekandega heastada oma pikaleveninud blogimispausi... kuid ehk oli see kirjutamise paus just see, mis aitas meil seekord alistada Priit Pulleritsu ja tema tiimi.. Esimest korda elus olime kõik Pulleritsust lõpuprotokollis eespool! :)

Tihti juhtub nii, et kui hommikul õigeaegselt ärgates oled planeerinud oma tegevusi suure ajavaruga, kipuvad kõik asjad venima ning lõpuks kodust lahkudes, on kell tiksunud rohkem kui siis kui sisse magad ning fokusseeritult tegutsed. Just nii läks ka pühapäeva hommikul. Aega olin varunud üle tunni – piisavalt, et süüa-juua, riietuda ja asjad pakkida. Kõik läkski planeeritult, kuid rataste peale laadimine võttis kauem kui oleks arvanud... ning võistluse eel oleks just neid eelnevalt toas venitatud minuteid tarvis läinud.

Tamsalus sättisime kiirelt varustuse töökorda ning tõttasime stardikoridori kõrvale ratta-alale oma velosipeede paigutama. Kell näitas 10.19 ning stardini oli jäänud vaid üks minut. Kui lõpuks algus-sektorisse jõudsime, oli esimeses otsas täielik tühjus ning tagumiste startijate seas veel mõned, kes kaardi kallal pead murdsid. Leidsime oma kaardi, tutvusime sellega mõned viied sekundid ning saanud sotti, et esimese punkti võtavad kõik liikmed eraldi, jagasime punktid ära. Teel oma punkti tegin ma esimese vea 40m peale starti. Süsteem pigem-jalad-kui-pea tundus töötavat laitmatult ning esimese vale pöörde tõttu sain GPSi andmeid analüüsides 2min viga.. Kuid sellega veel kõik ei lõppenud. Olles lõpuks õigel rajal andsin jalgadele valu. Pulss oli napilt alla 170 ning mõttes oli lubadus, et järgmisel korral teen enne starti sooja (milleks sel korral niikuinii aega poleks olnud). Metsas oli ühe maha langenud puu ümber ilge tropp ning mõtlesin, et miks kõik ühest kohast üle lähevad, mina lähen kõrvalt! Alles ca 2 minutit hiljem jõudis mulle kaarti lugedes pärale, et olin just esimest KP-st mööda kimanud ilma seda registreerimata... tagasi punkti ning edasi järgmisse, kohtumispaika teiste tiimiliikmetega. Protokollist selgub, et tol hetkel kui ma oma punkti võtsin, platseerusime 85. kohal. Mulle tundus asi muidugi sootuks hullem....

Koos edasi liikudes oli meeskondi meie ümber nagu murdu. Teha sai ka esimese kaardivaliku.. minna otse, minna mööda teed... ja hiljem.. kas minna mööda teed.. või minna otse. Alguses oli kaardil kõik selge, kui veidi hiljem metsa põigates sattusime kohe rongi ning kaardi vaatamine muutus minu jaoks vähemasti mõttetuks. Tundus, et kõrvalt ka kiiremini ei saa, sest päris teed jäid liialt eemale. Neljandasse punkti liikudes lugesime muidugi kaardilt, et seal samas kõrval on kohe mingi väike metsatee, mida mööda saaks ehk kiiremini joosta... Seda otsima siirdudes selgus muidugi, et mida pole, see on tee.. st meie seda ei leidnud ning siirdusime tagasi rongi.. Nüüd juba mõned tiimid taga pool. Ülejäänud jooksid vist kõik koos, sest 3-4 vaheaeg oli meil 155... ning metsas rabeledes me ei pingutanud vähe. Tulemuseks olid vaid siiski lirtsuvad jalanõud...

Viimasesse jookspunkti, kuuendast seitsmendasse tõtates tekkis meil veel mingi pisike viivitus – tulemuseks 148. vaheaeg... tegelikult oli selle põhjuseks punkti võtmine alles ratta-alalt väljudes, kus tegime kiire joogi ja geeli. SI puntki infol võis meile kohaks lugeda 58 kuid juba järgmises ratta-jaamas olime 40ndad. Seeläbi tegime veel mõned kohad tõusu kuni jõudsime vaheülesande punkti. Järgides jällegi motot – kui pea ei jaga, jagagu jalad – ei lugenud me ülesannet korralikult läbi ning asusime kohe toimetama. Meie ees oli kuue erineva puu tükid ning meie pidime määrama nende liigid. Mida me ei teadnud, et kuskil oli olemas ka legend ehk need kuus nime, mis tuli lahtritesse kirjutada. Raiko suurepärase haistmismeele ja ühise töö tulemusena saime ilma abita siiski kuuest neli puutükki paika. Mis jäid määramata oli must lepp ja veel mingi... ei jäänud meelde, mis... Sooritasime kaks trahviringi ning siirdusime 36ndalt kohalt järgmisi punkte võtma.

Joonorienteerumine tundub olevat üks hullemaid punktiotsimise liike. Kaardile on tõmmatud punasega üks joon, mida mööda liikudes leiad sellel trajektooril paiknevad punktid.. Muidugi tuleb seda kõike teha õiges järjekorras. Alguses oli kõik lihtne, sest sisse olid joostud piisavalt täpsed lohad... kuid mõne aja pärast läks kõik sassi. Järgnenud 15 minutil ei saanud ma küll eriti hästi aru kus me paikneme. Ühe intuitiivse otsuse järel jõudsime siiski õige punktini kus haaksime sappa Soosambla Suusaklubi seltskonnale, kes tundusid tõesti professionaalselt kaarti lugevat. Nende kannul me siis tiksusime.. mingit über-tulemust nad siiski ei teinud, kuid ilma nendeta oleksime võibolla siiamaani seal künkaste vahel neid punkte otsimas. Ratta-alast väljusime 31. meeskonnana (samal kohal olime ka peale seda intuitiivset pööret mil Soosambla meestele sappa haakisime).

Ratta seljas oli vaja võtta üks punkt, mis oli kanule üleminekul. Tiimid, kellega me koos jooksuetapilt lahkusime tegid lõigu 2 minutit kiiremini. Polnud siiski eriti oluline kaotus.. kuid samas vändates tundusid need 25 minutit eriti pikad ja kurnavad. Kumm lihtsalt tundus iga ruutmillimeetriga sellest kruusast meeleheitlikult kinni hoidvat, et mu edasiliikumist võimalikult palju takistada.

Esimest korda meie xDreami ajaloos sai Raiko tüürimisile päris hästi pihta, nii et meie liikumistrajektoor muutus täitsa sirgjooneliseks. Tempo oli isegi enamvähem ning kui ma poleks üht pisikest kaardilugemisviga teinud, poleks ehk taha poole langenudki. Veale järgnes aga Raiko igati õige otsus ning nii jõudsimegi lisaülesande punkti, kus tuli õllekastidest ehitada torn ning ühel liikmel selle otsa istuda... Järgneva kanuu punkti võtmist planeerides tegime siiski vale valiku.. Sõitsime tammini, kus viskasime Sveni välja, et ta läheks võtaks punkti ning jookseks seejärel tagasi meieni. Tark otsus oleks olnud Sven varem kaldale visata, seejärel kahekesi tammini aerutada ning seal uuesti kohtuda, et võtta kaks viimast punkti. Kaotust 3 minutit. Terve kanuuetapi vältel pistsime rinda tiimiga Onu Vunts, kus olid meile tuttavad Holger Tilk ja Kaarel Julge. Õllekastide juurest lahkusime neist väikese edumaaga kuid kanuu lõpppunktis olime neist 4 kohta ja ligi 3 minutit taga pool.

Haaranud ülemineku alalt rattad ning kätte ühe Powerbari, asusime väntama viimase kolme punkti poole. 13 minutit hiljem olime järgmises jaamas, olles vahepeal möödunud Holgerist ja kolmest teise trajetoori valinud tiimist (st neist me teel vähemasti ei möödunud). Väntadele tuld andes kimasime mööda asfalti edasi, valisime kindlapeale ringi mineva kõvakattega tee ning surusime hambad risti. Punkti leidimine oli lihtne kuid sealt edasi järgmisse punkti minekul tegime veel pisikese ringi sisse.. otsus oli jällegi kindla-peale-minek.. usaldades ka muuseas oma intuitsiooni... Oleks intuitsioon paremat tööd teinud, ei tea mitmendana lõpetanud oleksime, sest viimane punkt oli tähelepanu ülesanne – võtta tuli üks esimestest puntkidest, kus oli püsti salomoni lipp. Mina põrutasin pea ees oma punkti, kus ootas meid hoopsiki Nike'i plagu, kuid seal kohatud meeskond teadis, millist punkti järgmisena võtta. Õnneks jäimegi neist finišijoont ületades seitse sekundit taha – poleks ju ilus teisi ära kasutada ning siis veel võita ka!

Protokollis ilutseb meil 34. lõpuaeg ent kaks trahvi saanud tiimi langes meist taha poole. Seega lõpptulemuseks kahest tiimist eespool ehk 32. koht.

Kell pani kuskil mingit kala, seega data on ebatäpne... lõppajaks on 3.15... tegelikult viibisime aga rajal 4.10.. Peale olin unustanud sellise müstilise asja nagu auto-stop, mis peatudes peaks ise stop-i panema. Veidi rumal lisa, mida võistlusolukorras kasutada... samas ei usu, et ma kokku 55 minutit pausi oleksin pidanud.. või tõesti? Kaart on siiski enamvähem tõene.. ning Garmini dataga võib tutvuda siin.

Lauri: ratas [457]

Kuigi Xdreamil ma sel etapil ei osale, olen teinud sel nädalal siiski kaks ettevalmistavat trenni. Esmaspäeval tegin kodukandis rahuliku jooksu. Enesetunne polnud kõige parem, niiet võtsin algusest peale tempo maha ja lasin nii kuni lõpuni. Kokk jooksin 43 minutit ja täpselt 6 km.

Kogu aeg 43 minutit
Distants 6 km
Tempo:7 min/km
Keskmine pulss 147

Hea oli vaadata, et terve jooksu ajal kõikus pulss 150 kandis. Eks mõjutass seda väga rahulik tempo, aga ka lihtne maastik.

Eile käisin Harku ringil ratast sõitmas. Lisaks traditsioonilisel rajale võtsin sisse ka ühe uue lõigu, mis viis mind päris võssa jälle. Olles alles eelmisel rattamatkal just saanud puugi, ei olnud mul erilist huvi neid seal heina sees jälle üles korjata, nii et püüdsin selle otsa kiirelt läbida. Et sõit tasasel maastikul aga liiga igavaks ei läheks, tegin Trummis läbi kõik kolm suuremat tõusu, mis ajasid pulsi päris kõrgeks. Eks peab neid tõuse veel harjutama, et leiaks ka sobivad käigud õigel ajal. Vastasel juhul vahetan käike jõu keset tõusu, nii et hammasrattad ragisevad ja pauguvad. Teine asi on leida tõesti sobivaim käik, mitte kõige kergem, muidu hakkab lihtsalt tagaratas vändates ringi käima ja mäest ikka üles ei liigu.




Kogu aeg 1:11
Distants 25 km
Keskmine kiirus: 21 km/h
Keskmine pulss 149

Lauri [ämlikmees]

Viimasel ajal on koguaeg mingit tegemist olnud, nii et surfile pole üldse jõudnud ja kui olekski võimalus siis teeb tuul tünga. Kuigi eile oli ka suhteliselt ehku peale minek, ei suutnud ma enam kauem veest eemal olla. Häbi tunnistada, aga sel aastal alustasin oma Eesti surfihooaega tõesti alles 8. juunil.

Veebikaamera näitas Pirital mingit liikumist ja ka tuulemõõtjad näitasid kohati puhanguid kuni11 sõlme. Viskasin peale tööpäeva lõppu kama autosse ja põrutasin Püünsisse. Kui aga Lauri mere äärde jõudis oli tuul vaibunud. Pagan! Tegelikult oli ta juba varem ära kukkunud ja loomulikult oli see vähenegi Püünis jaoks valest suunast. Mõnevõrra paremini oli laksanud poolsaare teises küljel Leppneemes, aga ma ei tea täpselt kuidas seal surfispotini pääseb.

Aga kui juba kohale olin tulnud, ei hakanud kohe ka tagasi koju sõitma. Vaiksele tuulele vaatamata otsustasin oma uue kama ära testida. Kodust oli kaasa võtnud oma uue Kiisu – Fanantic Skate 112L, selle peale rigasin üles Dahabist ostetud North Sails Duke 5,4 m². Laud oli küll mõnevõrra ebastabiilsem kui mu eelmine Starboard, aga eks see on ka oma paarkümmend sentimeetrit kitsam. Purje ei saanudki väga ilusti trimmi, tundus nagu masti liik jäi natuke lühikeseks sellest ka siis omakorda poomi liik. Nii see puri jäigi natuke lodevaks. Eks pean kodus natuke mõõtma ja proovima veel.

Kalda peal sain tuttavaks ühe minusuguse tuule optimistiga. Ajasime surfi juttu ja leppisime kokku mõni kord koos sõitma minna, et oleks kummalgi olemas abiline, juhuks kui merehätta peaks sattuma. Kokku tiksusin merel vast pool tunnikest, proovisin vahele tack’e ja jibe. Aga kuna viimasest sõidust Dahabi laagris on juba kolm kuud möödas, siis on kõik liikumine meelest läinud. LSamas agas pean ära mainima, et vesi on päris mõnus, pole see nii külm midagi, vähemalt mitte 7mm kalipsoga.

Ahjaa, kui auto juures kalipsot selga venitasin, jalutas mööda ema kahe lapsega. Möödudes kommenteeris üks neist:“ Näe emme, see mees teeb end ämblikmeheks.“

Kuniks tuult pole, vaatame videot, Mimicry sobib päris mõnusalt selle taustaks.

Lauri [ratas 432]

Mu Garmini kell on leitud! Ei taha Suunto-sõpru pahandada, aga Garminit ei suuda see minu hinnangul kohe kindlasti asendada, eriti selle GPS-i lisasid.

Peale eelmist sissekannet on omajagu ratta kilomeetreid juurde tulnud. Sel aastal on rattasõit oluliselt põnevam kui jooksmine, pean tõdema et viimane on päris unarusse jäänud.

Lisaks rattatrennile olen ka kahest rattamatkast osa võtnud. Esimene neist viis Tallinnast Valgejõele ning sealt omakorda Aegviitu. Tol korral jäi kogu marsruudi pikkus 115 km kanti. Eile lõppenud rattamatkal Peipsi ääres keerutasin kahe päeva peale kokku ca 73 km. Nädalavahetuse tuul oli päris vali, nii et mõnel vastutuule otsal tuli ka allamäge liikumiseks vändata. Kui aga süda tuksub surfile, siis oli päris raske vaadata tee kõrval lainetavat Peipsi järve ja ise maismaal pedaale sõtkuda.

Eelmise kolmapäeval pidi tulema tormine ilm, ennustajad ütlesid 5-11 m/s. Loomulikult pakkisin hommikul kodus juba kõik riided ja osa varustust, et kohe peale tööd võimalikult kiirelt merele saada. Kui aga lõuna paiku ikka veel puude oksad vaid vaevaliselt liikusid , hakkasid õhtuste plaanide osas kahtlused tekkima. Kuni viimase hetkeni jälgisin pidevalt tuuleinfot, aga mida ei tulnud oli oodatud tugev tuul. Nii siis läksin natuke pettunult Madisega kaasa igakolmapäevasele jooksule. Rahvast oli päris palju ja jooksmiseks oli ilm piisavalt päikseline aga samas mitte liiga palav. Tegime kokku ühe 4,3 km pikkuse ringi ajaga 26:07.

Keskmine pulss: 168 ( 186 max )
Tempo: 6 min/km

Olin kodus enne ratta autosse visanud, nii et peale jooksu sõitsin veel Harkusse trenni jätkama. Sõitsin kaks Harku ringi väikeste variatsioonidega ehk kokku ca 28 km. Kuna ma polnud üle nädala korralikult trenni teinud, püüdsin hoida rahulikku tempot. Vahepeal tegin siiski natuke kiiremaid otsi või järsemaid mäkke tõuse, aga üldiselt hoidsin rahulikult. Tavalise trenni lõpetusekskujunenud ülakeha trenn jäi ära, sest sääsed oleks mu muidu elusalt söönud.

Distants: 28 km
Aeg: 1:19
Keskmine kiirus: 21,5 km/h (2:15 min/km)
Keskmine pulss 146
Max pulss: 175
Kaloreid läks 1500

Kristi: veel üks hommikune uisutrenn [123]

Ka täna kannatas ilm ühe kiire hommikuse uisutrenni teha Pirta peal

Rada: Pirita sporditee + Lillepi ring (2x)
Distants: 14km
Aeg: 1:08:05
Keskmine pulss: 155
Max pulss: 176
Seekord siis õnnestus pulss isegi veidi madalamaks saada. Pikemate trennide puhul vist lõpuosa veabki keskmist pulssi kangesti kõrgele.

Kuna mul tuli täna hommikul Pirita rattateel vastu 4 rollerit ja eile hommikul ka paar tükki, siis mul tekkis täiesti siiralt küsimus, et kas ratta- ja terviserajad on mõeldud ka motoriseeritud ratastele? Seekord olid kõik rollerid või motikad, aga kunagi mäletan seal ka üht nutikat selli, kes oli tõukerattale mootori külge pannud ja tiirutas edasi-tagasi - selliste isetehtud masinate üldine häda seisneb selles, et töötlemata bensu ja vingu maht, mis sealt välja tuleb, on üsna kohutav. Aga tegelikult on igasugu mootormasinad sportijale sellise raja peal ikka üsna ebameeldivad - et kui ise näed vaeva, et maksimaalselt hapnikku sisse ahmida ja siis pannakse sulle üks hea pahvakas vingu, on ikka päris ebameeldiv küll.

Kristi: hommikune uisutrenn on osa puhkuse võludest [109]

Vaba inimesena saan nüüd vahelduseks kah nautida hommikuse trenni võlusid - sel ajal kui teised kõik tööle rühkisid, olin mina hommikul juba uisurajal. Rajad olid peaaegu tühjad, vaid mõned minusugused veel. Tänu sellele sai ka sõidu aeg täitsa kiire. Hommikul ka uisutamiseks ideaalne ilm - päeva peale ilmselt lähebki täna liiga soojaks või viskab hoopis vihmahoo peale.

Tänase trenni kokkuvõte
Rada: Pirita sporditee + Lillepi ring (4x)
Distants: 19km
Aeg: 1:22:47
Keskmine pulss: 171
Maksimaalne pulss: 187

Viimasest kandest on vahepeal jäänud veel üks trenn - pühapäeval tegime Uriga sama raja peal pikema trenni.
Rada: Prita sproditee + Lillepi ring (5x)
Distants: 21,5km
Aja- ja pulsimõõdud suutsin taas sassi ajada - peab ikka kella seadistused teise käe peale ümber tegema.

Kaur: Glamuur rattarallil

Pühapäeval osalesin oma elu teisel rattarallil. Stardis otsustasin sel aastal Riia mäest mitte eriti jõudsalt üles pressida - eelmisest aastast mäletasin, et esimese 10 km keskmine pulss oli üle 170. Kuna tänavu polnud ratast eriti sõitnud (vs eelmise aasta minilaager koos Aropiga Soomes) siis polnud plaanid ka eriti ambitsioonikad. Oli mõte rahulikult sõitu nautida, hoida olukorral silma peal, et mingit totakat kukkumist ei tuleks jms...

.. kuid poleks arvanud, et mu esinemine niivõrd glamuurseks kujuneb. Juba 13,5km kaugusel stardist jäi mul sõit pooleli. Rattalt langes parema vända pedall, mis peale ei jäänud mul muud üle kui Tartu poole tagasi "longata" - vasakuga surusin ja paremaga udjasin ilma pedaalita vänta.

Sügisel loodan veidi edukamalt sõita.