Lauri: Valusate Jalgadega Xdreamil (02.-03. juuni 2012)

Ma olen blogi lugejatele võlgu nädalate taguse Xdreami öise etapi kokkuvõtte. Siin see nüüd on - kuna paus on vahele jäänud, siis kõik detailid ei pruugi enam meeles olla.

Kuna ühe võistkonna jagu ehk kolm selli käisid samal ajal kaunist Stockholmi imetlemas, pidime põliste konkurentidega Valusate Jalgade klubist koostööd tegema. Neil oli samuti üks liige läinud maratonile, niisiis olin seekord Egoni ja Urmo kõrval üks Valusatest Jalgadest. Lisaks meeskonna komplekteerimisele oli sel etapil huvipakkuv ka võistluse toimumiskoht. Nimelt oli seekord vaja orienteeruda Valga ja Valka ümbruses ja seega kordamööda nii Eestis kui Lätis. Naabritega koostöö tulemusena oli võistlejate arv samuti suur – rajale tormas korraga 1100 ekstremisti.

Start anti peaaegu lennult. Esmalt koguneti Valgas. Sealt tehti politsei eskorti saatel 18 km pikkune kolonnis rattasõit Läti Vabariiki. Kuskile sinna oli rajatud lätlaste võistluskeskus. Peaaegu kohe kui viimased ratturid olid kohale jõudnud, anti ka võistluse ametlik start. Nüüd puskles kogu see tuhandepealine kolonn jooksujalu Lätimaa ööpimedusse. Esimene punkt harutas aga rahvahulga kohe natuke laiali. Täpsemalt tuli võtta kolm punkti, kus üheski polnud SI punkti. Kirjas aga polnud, mitu liiget peab punkti võtma, seega võis teha järelduse, et igasse punkti tormab ainult üks võistkonna liige. Igas punktis oli kirjas üks rooma number. Ülesandeks oli kirjutada üles kõik kolm arvu, teisendada need araabia numbriteks ning lahutada esimesest teised kaks. Tulemuseks oli võistkonna järgmise jooksuvaliku kontrollpunktide arv. Meie saime vastuseks „5“, mis oli ka korrektne.

Tänu oma heale taktikale ja arvutamisoskusele jõudsime tagasi stardialasse teise (sic!) võistkonnana. Meie ees oli vaid S. Troublemeikar oma võistkonnakaaslastega. Haarasime oma rattad ja hakkasime järgmisesse punkti väntama. Läti metsade vahel sõitmine oli tõeline vaev. Märg liiv oli pehme, nii et ratas vajus pidevalt sisse. Ratastega sõitsime järgmise orienteerumisalani, mille läbimiseks vajalike punktide arvu olime varem välja arvutanud. Märkisime endale vajalikud punktid ja asumise neid hooga võtma. Kahjuks juba esimese punkti juures eksisime ära nii, et jätsime selle vahele ja otsustasime selle juurde hiljem tagasi tulla. Järgmiste punktidega läks lihtsamalt, rahvast oli ka selleks ajaks tagantpoolt juurde tulnud, nii et mõneski kohas panime eesjooksjatele konksu. Peale neljanda punkti võtmist pöördusime tagasi selle juurde, mis alguses võtmata jäi. Nüüd oli peale meie seal veel võistkondi, nii et koos kammides leidsime punkti hõlpsamini üles. Kuna meie jooksutempot oli raske teistega võrrelda, siis võin rattaalasse jõudes 4. kohalt 29. kohale langemist põhiliselt esimese punkti süüks kirjutada.

Järgmine võistlusetapp oli taas ratastel. Kaardil näidatud kümnest punktist tuli valida kuus ning need ära võtta. Jällegi kulges sõit pehmes liivas, lisaks oli kätte jõudnud pühapäeva esimene tund. Metsas oli külm. Siin sain aru, et olid riietusega mööda pannud. Võistluse alguses oli mu seljas kilekas, mis ei lasknud õhku ega niiskust läbi. Palavusest olin alumise särgi läbi higistanud. Nüüd kilekat ära võttes hakkas märja särgiga külm. Tunne oli s..t, orienteerumise peale eriti ei mõelnud, pigem mõtlesin, et hommikul lõpetan kopsupõletikuga. Õnneks olin rajale kaasa võtnud vahetussärgi. Nagu sellest külmatundest veel vähe oleks, pidime varsti tõdema, et olime pimeduses täiesti eksinud. See oli raja raskeim hetk. Külm, pime, võõras ümbrus. Metsaalune oli täis risti-rästi radasid. Võistlejaid liikus igas suunas, selle järgi ennast positsioneerida polnud võimalik. Proovisime küsida teed, kuid ega keegi eriti ei aidanud. Olen isegi varasematel kordadel teeotsijatest tuimalt mööda sõitnud - konkurendid ju. Nüüd aga sain tunda, mis tunne võis eksinuna öises metsas olla. Mul oli ikka veel külm ja selg oli märg. Arutlesin, et kui B rajal peavad meid kõik konkurentideks, siis A raja vennad võiks ehk oma teadmisi jagada. Nii peatasingi ühe võistkonna kinni ja uurisin, mis nad arvavad oma asukohaks olevat. Siinkohal aitäh neile, mis iganes võistkonnaga tegemist oli. Vähemalt saime kätte mingigi suuna ja proovisime uuesti rajaotsa üles võtta. Särgivahetus ja väike söök ning õige suuna leidmine tegi olemise paremaks. Lõpuks võtsime ära ka viimased punktid ning suundusime järgmisele rajaosale. Hiljem selgus, et pimedas ekslemisele kulus meil üle tunni, kuigi ideaalis oleks võinud selle etapi läbida 15-20 minutiga. Kukkusime kolinal 38. kohale.

Metsatöö tehtud, väntasime mööda kruusateed tagasi stardialasse. Rattad tuli sinna jätta ning joosta kilomeetri kaugusele mingi jõe äärde. Seekordne vee-etapp oli teistsugune, võrreldes varasematega. Tegemist oli vist lätlaste korraldatud lõiguga, sõitsime kanuude asemel kummipaatidega. Vahelduseks oli päris tore. Samas oli see jõel sõit ka üsna lühike - kokku neljast-viiest punktist koosnev osa võttis meilt 40 minutit. Arvestades, et kanuusõit pole ei minu, ega ka Valusate Jalgade trumpala, oli see positiivne muudatus. Peale kummipaatide kaldale lohistamist sörkisime taaskord stardialasse. Lühikese jooksu ja paadisõiduga aga paremusjärjestust oluliselt parandada ei suutnud - hommikul kella nelja ajal olime 35. kohal.

Huvitav, et seekordne võistlus oli väga kompaktne ning keerles palju ümber ühe keskpunkti. Igatahes stardialas oli järgmiseks ülesandeks morsekoodi lugemine. Kõrgel posti otsas paiknevalt ekraanilt lasti morsekoodi abil kolmetähelisi „sõnu“. Võistlejatel oli vaja tuvastada näidatavatest kaks sõna. Need kaks pidid olema järgmise valikorienteerumise punktide tähised. Näiteks meie suutsime tuvastada sõnad COW ja BAT. Sarnaseid lühendeid oli seal veel. Nii et kui võistlejad olid need kaks lühendit tuvastanud, võisid nad asuda taas ratastele, et ka neid punkte vallutama sõita. Üks meeldiv asi, mis lätlaste poolt oli organiseeritud, oli leib ja sepik stardialas. Tavaliselt kannan küll geele ja batoone kogu võistluse ajal kaasas, et lisaenergiat saada. Sellist tahket sööki oli väga mõnus vahelduseks närida. 

Ufo? Ei, morsekoodi lugemine. ( Allikas)

Järgneval rattalõigul olime taas üsna kiired. Püüdsin meie väikest kollektiivi ka kogu aeg grupis koos hoida. Nii saaks esimene tööd tehes vedada ning tagumised tuules puhata. Peale valikpunkide võtmist suundus rada tagasi kodumaale. Rattale oli jälle nii palju muda, liiva ja muud soga kogunenud, et käiguvahetus toimus täiesti suvaliselt. Kohati isegi vastupidiselt minu soovile. Lõpuks, viimase punkti juures mõtlesin, et „tonksan“ kannaga käiguvahetajat, et see paremini töötaks. See oli aga ratta tervise seisukohalt saatuslik hoop. Lõin jalaga nii kõvasti, et vahetaja lendas kodaratesse ja kogu süsteem oli õhtul. Kangutasin vahetajat kodarate vahelt välja, et saaks vabajooksugi käima. Teised olid eest ära vändanud, nii et püüdsin neile tõuke rattaga järgi saada. Õnneks ei olnud nad siiski liiga kaugele jõudnud ja said mind aidata. Võtsin Urmo sadulast kinni ja teiselt poolt lükkas Egon seljast. Kaotasime küll tempos ja kaks kohta, kuid vähemalt ei jäänud minu lolluse tõttu võistlus lõpetamata. Tempo oli aga piisav, et olime vahepeal tagasi võitnud mitu kohta, nüüd platseerusime 27. kohal üldjärjestuses.

Pühapäeva hommikul kella kuueks olime tagasi Eesti poolel võistluskeskuses. Jätsime rattad ning asusime viimasele, 2,1 km pikkusele jooksurajale. Mäletan, et eelmisel aastal olin selleks ajaks juba üsna kustunud! Teistega võrdset jooksjat seekord minust polnud, kohati Kaur isegi lükkas. Seekord aga sain tempo hoidmisega hakkama. Vahele veel, et kui terve kevade hoidusin jooksmisest eemale oma hüppeliigese vigastuse tõttu, siis kogu võistluse „töötas“ jalg üsna hästi ja ilma valudeta. Pean ka tunnistama, et enne võistlust võtsin kaks valuvaigistit - ehk oli neist kasu. Kokkuvõttes läks see jooksulõik teistega võrreldes päris nobedasti, vaid kolm võistkonda jooksid selle etapi meist kiiremini. Päris palju oli veel neid jõuvarusid meile hommikutundideks jäänud!

Viimase ja huvitava ülesandena oli autorehvidest ujuva „silla“ ületamine. Lühidalt: kümmekond rehvi oli seotud kokku pikaks reaks ning kaetud kilega. Kõik võistkonna liikmed pidid selle ületama. Liikumisviis oli omal valikul. Oli neid, kes roomasid aeglaselt ja proovisid kuivalt üle saada. Oli aga ka minusuguseid, kes hüppasid vette ja ujusid sillast kinni hoides ja edasi tõugates teisele kaldale. Selline kiire tegutsemine aitas meil natuke tagasi võita kaotatud kohapunkte. Peale silla ületamist oli jäänud vaid finišisse jooks. Ei olnud enam konkurente silmapiiril ega kandadele astumas, nii tegime vaid ühe lätlaste pundiga viimast mõõduvõtmist. 

Ujuvsilla ületamise näide. (Võistleja tundmatu.   Allikas ) 

Peale 8 tundi ja 21 minutit olimegi lõpuks finišis. Küll väsinud, aga tervelt kohal. Järjekordne pikk katsumus läbi öö oli seljataga. Esialgu märgiti meile protokollis küll 21. koht, kuid nüüd peale selgitamist ja trahvide jagamist tõusime 18. kohale. Võistkond Valusad Jalad on küll varasemalt ka kõrgemale kohale platseerunud, kuid minu jaoks on see parim tulemus. Eelmisel aastal saavutasin koos Sprottidega 19. koha.

Järgmiste etappideni on nüüd veel natuke aega. 29. juulil 2012.a. toimub võistlus Raplamaal ja 2. septembril Kiviõlis. Neile osavõistlustele võiksime ikka oma meeskonnaga välja minna.

Uri: Stockholmi maraton

Oma elu esimene maraton on nüüd õnnelikult läbitud.

Ilm oli Stockholmis ootamatult halb - sooja vaid 4 kraadi, vihm ja 12m/s tuult. Vihma ja külma tõttu kippusid jalad veidi kanged olema ning vastuttuule lõigud olid ka ebameeldivad. Aga kokkuvõtte häiris ilm rohkem pärast maratoni kui selle kestel.

Kolleeg Tõnu soovitusel otsustasin starti minna ilma soojenduseta ja lihtsalt selle võrra aeglasemalt alustada. Kuna alustasin täiesti grupi lõpust (stardihetkel polnud ma veel stardikoridorigi pääsenud), siis alguses oli rahvamassis naguiii kõrget tempot arendada.

Nii läksidki esimesed 2 kilomeetrit tempoga 6:15 (eesmärgiks võetud nelja tunni jaoks oli siht-tempo 5:41). Siis edasi minnes õnnestus vahepeal tempot küll kiirendada, aga siis läks jälle aeglasemaks. Ka jalad olid kuidagi kinni ja eriti head tunnet ei olnud. 9. kilomeetri lõpuks oli keskmine tempo 5:51 ehk olin 1.5 minutit juba oma eesmärgiks maha jäänud. Samas pulss oli püsinud ka parajasti alla 150.

Selleks hetkeks oli aga seljataha jäänud ka esimese ringi suurem tõus Langholmsgatani sillal. Peale seda läks enesetunne märksa paremaks ja õnnestus teine käik sisse panna. Järgmised 11 kilomeetrit läks tempoga 5:16. Poolmaratoni läbisin ajaga 1:58:11 ehk olin 4 tunni graafiku ilusti kätte saanud. Umbes siis hakkas ka tasapisi väsimus tekkima, kuid ülidselt oli enesetunne hea ja tundus, et vähemalt eesmärgiks võetud 5:41/km tempot suudan hoida.

Järgmiseks vaimseks verstapostiks olin enda jaoks seadnud 23.4km ehk maksimaalne kilometraazh, mis siiani joostes läbinud olen. Vaevalt sai see läbitud kui tundsin, et parem jala päkk hakkab valu tegema. Kuna jalad olid vihmas ja lompides märjaks saanud, siis hakkasid jalad vaikselt hõõruma juba jooksu alguses. 24. kilomeetriks oli selline tunne, et parema jala alla on tekkinud üks suur vesivill, mis ootab hetke, et katki minna.  Edasi joostes avastasin aga, et kui jooksen parema jalaga paremale kaldu oleval pinnasel, siis jalg valu ei tee. Järgmised 18 kilomeetrit siis otsisingi pidevalt selliseid kohti ja jalg pidas lõpuni vastu.

Edasi hakkas tempo küll veidi langema, kuid püsis siiski alla 5:30/km kuni 30. kilomeetrini. Keskmine pulss oli selleks ajaks tõusnud kuskile 160-163 kanti. Vahepeal leidsin ka kaks tüüpi, kellel tuules istuda. Joostes see tuule efekt pole eriti suur, aga psühholoogiline efekt on tugev. Enamuse distantsist jooksin siiski üksi. Enesetunne oli küllaltki hea, aga kordasin endale, et maraton algab 35. kilomeetrist ja kartsin ikka omajagu, et ühel hetkel hakkavad põlved, puusad või jalad valutama.

Kui 32.2 km oli joostud, siis vaatasin, et kui suudan hoida 5:30/km tempot, siis saan ajaks 3:55. Selle võtsingi uueks eesmärgiks. Kuna umbes siis hakkas ka teise ringi suurem tõus, siis esialgu kiirust tõsta ei õnnestunud, aga intensiivsust küll. Ka pulss hakkas siis juba üle 165 ronima.

Kui tõus oli möödas, siis tundus, et palju pole jäänud ja hakkasin tempot lisama. Lõpuks pidasid vastu nii päkad, jalad, põlved, puusad kui nibud ja kuni lõpuni sain normaalselt joosta. Kui 1.5 km enne lõppu oli raja keskel (sic!) Kristi, kes teatas, et Kaur on 100m kaugusel, siis tuli veel hoogu juurde panna ja viimased 1.8km oli tempo isegi alla 5:00/km. Pulss samas oli juba viimased 5km üle 170 ja viimasel 1.8km lausa üle 176.

Kauri sain küll kätte, aga lõpus oli tal hoogu rohkem. Lisaks sellele startis ta must 50 sekundit tagapool, nii et neto aeg oli tal minust parem. Energiat jätkus lõpuni ja põhieesmärk - aeg alla 4 tunni , sai täidetud. Enesetunne oli hea (kuigi Kauri poolt kirjeldatud eufooriat ma ei kogenud). Võiks täitsa kaaluda kunagi veel joosta.

Tulemust analüüsides võib öelda, et positiivne oli see, et suutsin joosta tõusvas tempos. Ehk oli algus isegi liiga aeglane. Näiteks Kaurile kaotasin lõpuks 48s, aga juba esimese 15 kilomeetriga olin 4:51 taga, sealjuures esimese 10 kilomeetriga 4:02.

Suured tänud lähevad Kristile ja Margotile, kes raja ääres ergutasid! See andis uskumatult palju indu juurde.

Statistiline kokkuvõte:
Aeg (neto): 3:54:42 (tempo 5:34/km)
Koht (meeste hulgas): 5055
Pulss: Keskmine 156, maksimum 183

Kaur: Stockholmis maratoni jooksmas [328]

Maratoniks treenima hakates lugesin mitmelt poolt, et seda läbides tekib ühel hetkel eufooria, nagu oleks pilves. Eelmise aasta sügisel tehtud trennides nii pikkade jooksudeni ei jõudnud, et oleksin saanud seda kinnitada. Oma pikimal 30km treeningul hakkas ehk mingi tunne korraks tekkima, aga see möödus suht kiirelt ja asendus väsimusega. Nüüd, olles läbinud täispika maraton 42 195 meetrit saan aga kinnitada loetut - tundsin kaks korda tõelist kaifi, võiks isegi öelda et kaotasin aru. Milline normaalne inimene saaks peale 41km joostes läbimist rõõmustada nii, nagu võiks ehk meeletu: "See on tehtud! Ma sain sellega hakkama!" Endal tegelikult kondid valusad, väsimus keres ning käed külmast nii kanged, et energiageeli pakendi avamiseks peab kasutama hambaid...

Õnneks möödus see tunne kiirelt, sest joovastusest raputas mind välja selja tagant tulev reibas hüüatus: "Tere Kaur!" Raiko, see oli täiesti ootamatu! Esimene mõte oli, et mis pagana moodi siis nii on, et Raiko tuleb ja jookseb must mööda - poolmaratonil ma ju edestasin teda. Teine mõte oli aga meeldivam - "Kuramuse lahe! Kui palju on neid inimesi, kes saavad maratoni lõpetada kõrvuti sõbraga, kellega koos nad selleks valmistusid!". Nii me siis lippasime hambad ristis viimased 1,2km, kuniks jõudsime staadionini ning andsin kämblaga laksu vastu Raiko selga: "Ära tegime!". Minu kaasaelamist mõisteti, aga valesti: Raiko sai aru, et tahan vist teda kõrvaldada, sest vastas sellele oma korda müksu ja spurdiga. 300m enne lõppu tundus mulle siiski, et ei saa lasta sõbral üksi finišijoont ületada ning lõpusirgel olime jälle koos. Ajaloolilest hetkest siis ka väike jäädvustus - minu ja Raiko ühisest pingutusest pilt, kus ilmed reedavad, et fotograaf ei palunud kaamerasse naeratada ning mille autoriõiguste omastamiseks ma vist sel korral kukrut 500 SEKi võrra ei kergita (või kes teab, äkki on see seda väärt?)

Teile kõigile (jah Henno, tegelikult mõtlen sind), kes te veel mõtlete, et kas võtta kätte ja teha ära - siis ärge rohkem kahelge. See emotsioon on seda väärt. Kahtlen, kas teise, kolmanda või ükskõik mitmenda maratoni lõpus samasugune tunne tekiks, sest esimene kord on kahtlemata eriline. Selle tundmiseks peate selle aga ise järele proovima.

Peaks nüüd analüüsima enda jooksu, neid 42,195 kilomeetrit, mille läbimiseks kulus aega 3:53.54 ning lõpetanud 11344 mehe hulgas sain 4952 koha (vähemasti esialgsete tulemuste põhjal ). Esimesed 0-5-10km oma rütmis joosta ei õnnestunud - mass oli nii tihedalt koos. Vahepeal pidi möödumiseks kiirendama, siis aeglustama ja kellegi teise tempos tiksuma. No suva - üldlõikes oli keskmine kiirus enamvähem: 5.30-5.26 maratoni kella järgi. Eesmärk oli aga alustada 5.20ga, seetõttu hakkasin vaikselt tempot tõstma, mis tähendaski, et vahemik 10-15 sai läbitud päris hea keskmisega - 5.14. Kilomeetritel 15-20 oli mu kella järgi tempo ikka veel hea, aga siis sai aur otsa ning sääred hakkasid valu tegema. 22 kilomeetril põikasin läbi rohelist risti kandvast telgist ning neelasin kaks paracetamol'i, mis ehk mingil hetkel ka mõju avaldas, sest sai uuesti valult ümber jooksmisele keskenduda. Jõud oli aga siiski raugend ning tempo kukkus mõnel kilomeetril isegi 6.00ni. Enesetunne paranes jälle kuskil 30nda km paiku ja eriti hea hakkas u 33,5km, kui jäi selja taha tõus sillale - 500 meetri jooksul 30m üles ronida ning 13m/s külg ja vastutuult taluda. Tunne oli selline, et maraton on nüüd vaid vormistamise küsimus, vaid 8 kilomeetrit veel. Ehkki need 8km olid pikad, siis see tunne ei petnud - ca 45 minuti pärast oli kõik läbi. Miks tuli tempo langus? Kas tõesti see, et kolme nädala jooksul peale TMi poolmaratoni läbimist, tegin vaid 4 jooksu, millest pikim 8km?

Data. Kell näitas mu distantsiks koos väliskurvide läbimise ja stardieelsete meetritega 43,08, endomondo kalkuleeris mu datast mulle uue maratoni tippmargi - 3:49.55. Kella data on üldse veidi erinev maratoni omast - keskmine kiirus maratoni lehelt 5:33 vs kell 5:24. Keskmine pulss oli kuskil 155-160 kandis, lõpuks muidugi tõusis (viimased 2 km 167 ja 170).. ka kaloreid kulus selle meeletu pingutusega vaid 3072. Kurat - see on vaid pool kilo halvaad!