Monday, August 29, 2011

Lauri: draakon

Käisime eile Priiduga Püünsis lohet lennutamas. Tuul oli päris pagiline ja kõikus kuskil 5-10 m/s vahel. Tegin alustuseks sooja Priidu 7ruuduse Nomadiga. Ilma lauata kaheksate tegemine ja muu liikumine oli üpris sujuv ja lohe liikus nii nagu mina tahtsin. Tegin ka lauaga proovi, meetriks või paariks sain ka peale, aga tuult jäi väikse lohe jaoks väheseks.

Pumpasin selle peale enda 12ruuduse täis, lootes et ehk seekord käitub ta paremini kui viimati. Aga ei, minu uus kiisu on päris pirtsakas..... Juba enne üles laskmist tundsin, et kuidagi natuke liiga palju kisub, otsustasin siiski proovida. Priit lasi lohe lahti ja paari sekundi pärast tegin samasuguse mitte ettenähtud õhulennu nagu eelmine kord. Mõned meetrid põlvekõrguses vees lohisemist ja tõdemus, et selle lohega tuleb kõvasti möllamist. Vahetasime poomi ära, et ehk on selles viga, aga see ei andud ka erilist tulemust. Jõudsime järeldusele, et mu lohe lihtsalt tahab vaiksemat ja ühtlast tuult. Saab põnev olema...


Tuesday, August 9, 2011

Lauri: Tuulest viidud

Suure higistamise vahele võiks ka ühe sissekande ilusatest asjadest teha, kuigi neid ilusaid hetki on sel suvel vähe olnud. On lihtsalt kuidagi nii juhtunud, et minu kohtinguid tuulega võib vaid ühe käe sõrmedel üles lugeda. Kui mina olen valmis ja ootel, et ta natukenegi puude latvu sakutaks, siis tema pirtsutab ja vaikib. Kui tema aga hoos on ja enda tõelist palet näitab, on jälle mind miski muu edasilükkamatu asi maismaal kinni hoidmas. Nii olemegi vaid kolmel korral tõeliselt üksteise meeldivat seltskonda nautida saanud.

Kõigil kordadel olen olnud mõnusa läänetuulega Püünsis. Tuul on neil kordadel olnud piisavalt tugev et sai sõita mõnusa väikese viieruuduse purjega. Sõidud on koosnenud peamiselt Vulcani harjutustest, mis tegelikult on tähendanud mustmiljon erinevat moodust vette kukkumiseks. Soetasin endale väiksema uime, millega oleks hõlpsam trikitada, aga no kolme korraga ei saa just tšempioniks, isegi kui püüda nende moodi einestada. Kukkumiste vahele olen teinud ka pikemaid triipe Aegana alla, et saaks vahelduseks ka laineid paitada ja kiirust nautida.

Siiski-siiski, mõned tuulisemad päevad on mul möödunud uue surfi liigi õppimisega. Et ikka tuulest ja lainetest viimast võtta, otsustasin lohesurfi selgeks õppida. Kuna lohe on üksi õppimiseks liiga ohtlik ja keeruline, siis tänan Surphyt, kes on olnud nõus mulle sissejuhatust tegema ja oma teadmisi jaganud on. Tänaseks olengi jõudnud nii kaugele, et mul tuleb välja (oskuseks ei tihka seda veel nimetada) lohe oma soovi järgi liigutamine. Isegi paar mõnekümne meetrist triipu laua peal teinud, oi see on üks mõnus tunne.

Peale koolituse olen paar korda üksi vee ääres käinud. Need pole aga eriti toredasti lõppenud. Esimene kord läksin ulja peaga Randveresse, kus ida tuulega on mõnus surfi teha. Pumpasin lohe täis ja sättisin kõik liinid ja mu paika. Palusin ühel rannas passinud tondil oma lohe üles lasta, aga ta lasi lohe varem lahti kui ma olin oodanud. Õhku tõusmise asemel lohises see mööda kive ja lõhkus end päris mitmest korrast ära. Iseseisev õppetund nr 1. - suhtle alati lohe õhku aitajaga ja vaata, et allatuult poleks kive ega inimesi. Parandus Olegi juures läks 40 eurot maksma.

Teisel korraks käisin üksi Püünsis, õnneks oli rannas paar tuttavat, kes lohe üles aitasid lasta. See kord oli start sujuv, aga olles üles jõudnud, et jäänud lohe sinna nii sama hõljuma. Lõin küll kannad põhja kinni ja tegin kogu kehaga vastu tööd, aga lohe tõmbas mind hooga üles ja üheskoos tegime päris mitme meetrise lennu vaid põlvini vees. Siis seal vees lohisedes lasin küll poomi lahti, lohel aga oli hoog sees, nii et see lohistas mind mööda põhja edasi. Hoidsin end kõhuli, et lohe oleks ka võimalikult madal ja vee vees ning ei saaks uut hoogu, kuniks abiline lohe kätte sai ja vastu tuult maha pani. Keha ja lohe olid terved, pääsesin vaid kerge ehmatusega. Tegin lohele uue set upi ja paigutasin liinid ümber nii, et see tuult vähem alla võtaks ja tegin teise katse. Jällegi, start oli rahulik, kuid siis hakkas lohe ühele ja teisel poole käima, mina seal järel. Püüdsin teda maha rahustada, aga turvalisem tundus lohe alla tuua ja selleks korraks lõpetada. Õppetund nr 2, kui tuul on nii suur,et teised sõidavad 9ruuduste lohedega, siis ei maksa mul 12ruudusega peale minna.

Kahjuks pole ma veel oma lohe kamadega midagi suurt ja eesmärgi pärast suutnud ellu viia. Aga õppimine jätkub, veel sel aastal pean ma selle neetud lohe kontrolli alla saama! Siiski wakeboardina olen oma lohelauda Emajõe peal mitu korda väga edukalt kasutada saanud, nii et minek on selle seal hea.

Friday, August 5, 2011

Nete: Orissaare Xdream

Olen sel aastal kõikidel Xdreamidel osalenud, aga pole siia sellest kirjutanud (puhtast laiskusest). Osalen naistevõistkonnaga Porirõõm B-rajal, teised tüdrukud on vanad xdreami hundid.
Meie võistkond enne Rõuge etappi. Rõõmsad ja roosad - Kats, Laura, Nete

Enne esimest, Tallinna etappi kartsin Xdreami üldiselt. Enne teist etappi kartsin, et ei jaksa Haanja ja Rõuge mägedes vastu pidada. Seekord kartsin, et pimedas ratast ja kanuud sõita on jube ohtlik. Nagu aga hiljem on selgunud, pole ükski asi kartmist väärt olnud. Ilmselt on oma osa ka selles, et me oleme seda värki pigem rahulikult ja mõnuga üritanud võtta ja verd ninast välja/silme eest mustaks pole punninud. See omakorda tähendab muidugi konstantselt kohta võistlejaterivi tagumises otsas, aga ma arvan, et naiste värk, hästi küll! Ahjaa, siin on erandiks eelmine, Rõuge etapp, kus me Sprottidele peaaegu kandadele astusime, aga loomulikult panid poisid ikka oma jõu maksma ja kimasid rattaetapil natuke enne finišit mööda.

Arvestades öise etapi pikemat rada, keskendusin seekord peamiselt söögi- ja joogivaru hankimisele ning pabistamisele. Nagu Lauri juba kirjutas, siis algas asi peale rattaga ja päris esimesed punktid võtsime jorus sõites. Küll aga oli tagumine ots juba kolmandaks punktiks laiali lagunenud ja sealt edasi toimetamise üsna omatte, mis ürituse nautimise seikukohalt on päris mõnus. Eks see pimedus tempot alla võttis ja ka muidu pole ratas meie leivanumber. Lisaks veel päris mitmed möödapanekud teekonnavalikutes. Rattaetapi vahelduseks olid raketibaasi punktide otsimine ja karjääri jooksuetapp nagu rusikas silmaauku, väga mõnusad. Meie võistkonnal ongi jooks suhteliselt tugevam kui ratas ja kanuu. Kui muidu laveerisime vaheaegades pidevalt 100+ kohtadel, siis jooksuetappidel jäid vaheajad kuhugi 40-50 koha kanti. Rattaetapi suurima fopaaga saime hakkama vahetult pärast karjäärijooksu, kui sõitsime valest teeotsast mere poole ja võtsime mingi A-raja punkti, olles ise 100% kindlad, et me õiges kohas oleme. Pärast selgus, et kurjam, ikka eksisime, nii et läksime ka õiget punkti võtma. See möödapanek läks meile minimaalselt 30 minutit maksma ja nagu hiljem selgus, lisandus ka 15 trahviminutit, sest selle valepunkti tõttu sai mu SI-pulk enne lõppu täis. Pahandasin xdreami foorumis ka natuke, sest minu arust võiks ikka üks eksimus ära mahtuda. Aga noh,tagumise otsa puhul pole tõesti vahet, kas oled 102. või 98.

Stardis (keskel, kõige ilusama rattaga)

Kui kanuuetapile jõudsime, oli kell 4 läbi ja meie suureks kergenduseks hakkas valgeks minema. Kuigi tuleb tõdeda, et isegi valges oli roostikust punktide leidmine pea võimatu, ma ei kujuta ette, kuidas enamus inimesi sellega pimedas hakkama said. Üldiselt on kanuu meil veel nõrgem kui ratas, nii et veetsime merel peaaegu 3 tundi. Ainuke tore asi kanuuetapil oli see, kui sai keset Väikest Väina kanuust välja tulla ja üle mere jalutada, tõusev päike punamas. See oli mu arust tõsiselt šeff ja vastupidiselt Lauri kirjutatule oli meil seal kõndida hoopis kergem võrreldes aerutamisega. Pärats iga etappi luban, et hakkan käsi ja õlgu tugevaks treenima, aga tegelikult ei tee midagi ja järgmine kord jälle kaeban oma jõuetute spagett-käte üle. Pärast kanuud tulnud jooksuetapp oli lausa mesi, nii kerge ja mõnus oli end pärast kanuus kössitamist liigutada. No ja muidugi lõi mu tagumik üsna pikast rattaetapist ka pilli, pole veel harjunud kitsa sadulaga sõitma.

Kogu võistluse kõige jõhkram asi aga ootas meid lõpus - see õnnetu redelil turnimise ülesanne. Ma kardan paaniliselt kõrgust ja see teine pulk, millest üle tuli turnida, läheb minu klassifikatsioonis juba päris hirmsa kõrguse alla, nii et üleval turnides sain ikka pilli lahti. Õnneks juhendas julgestaja nii ilusti ja rahulikult, et suutsin asja ära teha ja meie võistkonna kõige julgem tüdruk Kats vormistas asja lõplikult ära. Nii et ennast ületade saime selle ülesande tehtud. Hiljem selgus, et päris paljud naised seda ei teinud ja vaadates kõiki neid sinikaid oma jalgadel, siis ütleks, et võib-olla oleks see tegemata jätmine olnud õige otsus, hehe. Aga jah, oli ikka raske küll, lisaks hirmule oli ka kohutavalt väsitav ja pulgavahed olid jube suured.

Kokkuvõttes puhas aeg 10:37:07, koos trahviga 10:52:07 ja 102. koht, naistest 14. Kella aku suri kanuuetapi alguses ära, selleks ajaks olime läbinud 70,2 km ja keskmine pulss oli 149. Ilmselt päris 100 km täis ei tulnud, aga palju vist puudu ka ei jäänud.

Thursday, August 4, 2011

Xdreami Orissaare öine etapp

Ööl vastu pühapäeva toimus Orissaares Xdreami hooaja pikim etapp. Siin ka selle kokkuvõttev video. Öine Xdreami osavõistlus on mu (loe: Lauri) arvates kõige rajum spordiüritus aastas. Pikalt ja pimedas tundmatul maastikul rapsimine on küll raske, kuid finišisse jõudes on võimas tunne, et suudame sellise asja läbi teha.

Start anti Orisaare staadionilt kell 22:15. Juhendis oli eeldatav võitjaaeg ligikaudu viis tundi, aga tuginedes oma eelmise aasta kogemusele (11 tundi rajal) ei lootnudki me et see meie aeg saab olema juhendis eeldatu lähedal.


Meie trajektoor kogupikkusega 81 km.


B-rajal oli lähte-liikumisviisiks jalgratas. Esimene punkt valmistas küll kerget segadust osalejate seas, kuid suurt massi see laiali ei tõmmanud. Pigem toimus orienteerumise asemel jälle üksteise järel jooksmine ja mööda heinamaad sihitu ringi uitamine. Kui keegi korraks uue suuna võttis, tormas kogu mass samas suunas, nii traavisime meiegi parvega kaasa. Ka järgmise punktini liikumine ei olnud esimest erinev ning lõpuks sõideti suurem osa ratta etapist pikas rivis või suurtes gruppides. Kui esimesed kolm punkti olid Saaremaal siis neljanda punkti leidmiseks tuli sõita Muhumaale. Üle Tammi sõit ja ka juba saarel sõitmine kujutas endast suures osas tuules grupisõitu, kus suurt orienteerumist polnud, pigem oli tõesti tegemist kevadise Rattaralli moodi sõiduga. Hoog ja tahtmine ette poole põrutada läks mul vahe peal nii suureks, et vedasin enda grupi neljandast punktis mööda, kuigi see oli otse tee kõrval ja trobikond võistlejad selle ümber. Ma ei lugenud korralikult kaarti, nii et pidime kilomeetri jagu hiljem otsa ümber keerama ja tagasi tulema. Kuigi kaotus ei tulnud sellest vast väga suur, siis nii alguses vea tegemine võttis meele mõruks küll, eriti kui see nii lihtsalt sisse lasin.

Olles alles mõnda aega tagasi käinud just Muhu saarel, arvasin et kujutan ette milline see välja näeb. Meeldivalt laheda üllatuse tegid aga vana raketibaasi ning karjääri kasutamine jalgsi orienteerumiseks. Pimeda ei saanud neist küll täit ülevaadet, aga väga põnev oli avastada, et seal saarel sellised kohad olemas on. Rattasõidu vahepeale pandud jalgsi liikumise etapid ei kujunenud õnneks väga pikaks ning valikorienteerumise ja kohustuslikud punktid leidsime üpris kiiresti üles. Kuigi meie jooksutempo võiks ehk kiirem olla, oli seekord ehk aeglasem sörkimine just hea. Maastik seal karjääris ja baasis oli päri raske, nii et paar võistlejat enda hüppeliigesed rebestasid ja meditsiini punktides aega kulutasid. Lisaks oli raketibaasi juures heina sees peidus ohtlike auke, kuhu kindlasti poleks tahtnud kukkuda. Karjääris jooksime küll suures osas mööda teid, kuid ka seal sai põnevust luua ja mööda lahtiseid kive nõlvasi mööda turnida.


SPROTTT Kaur


Rattasõidul leidsime punktid üpris kiiresti ning kordamööda oma kolmeliikmelist gruppi vedades saime ka paarile aeglasemale pundile järele ning nii enesetunnet jälle parandada enne vee peale minekut.

Kanuu etapil oli üllatuseks, et Väike väin tammist allpool ehk siis lõuna pool nii madal on. Muhumaa poolt tulles tundsime keset väina, et kiirus on kukkunud ja mõla ei mahtunud enam vette ära. Kui pimedusele vaatamata põhi juba paistma hakkas otsustasime kanuust välja hüpata ja jalgsi edasi liikuda. Nii saime küll kiiremini edasi, kuid mudane põhi oli väsitav ning mõne ajapärast, kui sügavust natuke juurde tuli hüppasime uuesti paati. Korra tuli veel samasugust jalgsimatka vees korrata enne kui Saaremaa külje all uuesti sügavaks läks.


SPROTTT Uri

Järgnevate punktide leidmine osutus aga eriti raskeks, kaardil ja tegelikkusel ei olnud mitte midagi ühist. Arvatavasti oli tegu mitme aasta vanuse aluskaardiga, mis aga ei kujutanud seal vohavat pilliroogu. Ranna joon oli totaalselt teistsugune kui kaart seda kujutas. Muhumaa-poolne punkt oli nn roosaare otsas ehk siis maismaapeal, sellest tulenevalt ei osanud me arvata, kas teisel pool on KP-d samamoodi pilliroogu ära peidetud või on need poide küljes vees. Igatahes kalda alal jõudes olime üpris tammi lähedal, nii et hakkasime alla, lõuna poole sõudma. Traalisime mööda pilliroo äärt ning püüdsime ükskõik millist punkte leida, et kaardi ja tegelikkuse valke natuke selgust tuua. Koos meiega oli seal veel mõned kanuud, kuid püüdsime mitte massipsühhoosiga kaasa triivida, vaid ise punkte otsida. Nii ei läinud me kuskil kaldale, et seal võsa sees ragistada ja teadmatult ringi eksida. Kuigi, ega meil ka mööda vett punkte otsides tuju eriti parem polnud, tundus see mõistlikum valik.

Peale peaaegu tunnist sihitud sõudmist tõstatasin selle ohtliku teema, et ehk peaks võtma sisse trahvi punktid ning järgmisele etapile suunduma. Teised ei olnus õnneks ideega päri ning nii otsisime edasi. Lõpuks, peale tundi otsimist leidsime ühe punkti. Ma ei tea, kuidas rajameistrid oldi mõelnud seda kaardi abil leida, kuid meie sattusime selle otsa küll vaid tänu juhusele. Punkt mille me ära võtsime oli ka kõige lõunapoolsem, nii et nüüd keerasime otsa ümber ning võtsime kursi tagasi tammi poole. Meil oli vaja leida veel kaks punkti. Selleks ajaks oli väljas valgeks läinud, ses mõttes oli isegi hea, et kasutasime pimedat aega lihtsalt kaugeima punktini sõitmiseks, et tagasi tulles juba päiksevalguse käes punkte leida. See juhuslik strateegia töötas päris hästi, nii et sõitsime puudu olevates märkidest kiiresti läbi ning saime uuesti jalgsi etapile asuda.



Tegin vahele graafiku, võrdlen siin meie liikumist kahe tuttava meeskonnaga. Icebreaker on alati olnud üks esiotsa meeskond, Valusad jalad on sel aastal meil eest läinud. On näha, et mõnedes punktides oleme suutnud neist kiiremad olla, seda võib põhjendada nii hea tee valiku või ka õnnega (või siis Icebreakeri ebaõnnega vist). Jalgratta puhul võiksime neist ehk ka jõu poolest kiiremad olla. Jooksu puhul on kiiremad ajad tulnud pigem heast tee valikust. Samas kanuu etapil oleme neist olulisemalt aeglasemad, seega on sel alal meil jätkuvalt vaja kasvõi kordki kahe etapi vahel trenni teha.

Kaks ja pool tundi kanuus istumist oli kere päris kangeks teinud, nii et uuesti jooksma hakata oli omaette pingutus. Korduvalt pani meid aga arutlema asjaolu, et kuidas küll isegi peale seitset tundi võistlusel nii suur mass koos. Kanuust välja tulles tundus, et oleme justkui viimaste seas, kui siis alles seljatagant oma kümmekond võistkonda meist mööda jooksid. Õnneks suutsid Uri ja Kaur viimase valik orienteerumisega valida parimad ja üksteisele läheimal asuvad punktid, nii et saime sellega end taas ette poole rebida. Nimelt tuli valikorienteerumisel leida Orissaare linnas neljast väljapakutud rajatisest kolm. Vist kõik võistkonnad võtsid märgi telemasti juurest ning veetorni juurest, kuna neid oli lihtne juba eemalt näha. Edu tuli meil aga sellega, et kolmandaks valisime elektrijaama kõrgepinge posti, kui suur osa tõttas vana paaditehast otsima,.

Lisaülesanded olid võistluse lõpus ja millegi pärast üksteisele väga lähedal. Ainuke asi, mis neid eraldas oligi enne mainitud valik orienteerumine. Mu arvates võiks neis üleannetes peale toore rammu näitamise ka natuke rohkem pea murdmist olla. Hea muidugi et meil oli piisavalt jõudud, et kolme peale tõugata kuuli rohkem kui kehtiv Eesti rekord, mis jäi 21m. Teises ülesandes mobiliseerime Kauriga veel oma viimased jõuvarud ning nagu köieltantsijad upitasime end teineteise abiga ja tirelitega üle nn nääride vahel rippuvate prusside, ilma et nööre tohiks katsuda.

A raja meeskond redelil ronimas.


Kui kanuu punkte olime pikalt otsinud, siis mõtlesin et võibolla me väärimegi enda eelmise korra 63 kohta, kui igakord orienteerimisel olulisi vigu teeme. Finišis aga oma koht teada saada oli tõeline üllatus. Tänu sellele, et olime suutnud läbida raja ilma ajatrahvideta olime saanud 19 koha!!! See on meie Xdreami ajaloo seni parim koht! Enne seda etappi olime 37. Kohal ( I etapp 28 ja II etapp 63), seega peaksime tänu seekordsele tulemusele omajagu tõusma. Järgmine kord peab kõvasti pingutama, et taset hoida.

Kuigi rajal on vahepeal ka omavahelist ütlemist, siis oleme kolme aastaga päris hästi kokku töötama hakanud. Olgu see siis kellegi tugevused mõnel alal või üksteise aitamine. Pea igal etapil on küll erinevatel raja osadel igaühel meist mingi raske moment, aga siis on olemas head meeskonna kaaslased, kes siis kas moraalselt või otseses mõttes tagant tõugates abiks on. Nööriga pole me veel üksteist vedanud, aga ka seekord oli seltsimehelikku tagant lükkamist.

Wednesday, August 3, 2011

Indrek: jooks edeneb [97,5]

Mõtlesin, et teen käbedalt ühe postituse juulis tehtud trennide kohta, enne kui Sprotttide ja Porirõõmu Xdreami muljed tulevad.

Juulikuus kogunes 97,5 kilomeetrit jooksutreeninguid, enamasti jäid distantsid kuskil 5-6,5 km vahemikku, mõni oli ka pikem. Keskmine treeningtempo on veidi üle 8 km/h ja pulss on võrreldes kuu algusega vähenenud ja stabiilsemaks muutunud. Enamik jooksud (ka pikad) on nüüdseks juba keskmise pulsiga alla 130 ja maksimaalselt tõuseb pulss tõusudel 150-ni. Lisaks sai tehtud ka paar rattatrenni ja üks uisutamine.

Pikematest jooksudest sai eile tehtud siiani kõige pikem - 15 km (see enam juuli arvestusse muidugi ei läinud). Ärkasin hommikul vara ja 7.30 olin juba väljas. Äärmiselt meeldiv oli joosta alustuseks mitu kilomeetrit mööda päikselist ja inimtühja Raadi lennuvälja, ainult linnud (ja ühes kohas ka 4 lammast) olid tunnistajateks, et ma seal viibisin. Eilse jooksu keskmine tempo oli täpselt 8 km/h, keskmine pulss 128 ja max 143, treeningaeg 1:53.

Kuna pikkadel aeroobsetel jooksudel on pulss kenasti paigas ja püsib ilusti tsoonis, on augustis plaanis hakata tegema ka veidi kõrgema pulsiga treeninguid. Kui minna poolmaratonile püüdma aega alla 2 tunni, siis pean ma oma tempot 4 km/h võrra tõstma, mis tähendab, et ma pean tunduvalt kiiremini jooksma, kui praegustel treeningutel. Juulis tegin prooviks ühe kiirema jooksu ka, 6,5 km 32 minutiga, aga siis oli pulss ikka täitsa punases ja sellises tempos ma 2h kindlasti vastu ei pea. Aga kui nüüd hakata mõned korrad nädalas oma treeninguid täiustama ka veidi kõrgemas pulsitsoonis, siis äkki on lootust ka kiirust tõsta. Eks näis!