Lauri 15. Tartu Rattamaratonil

Olen oma sissekandega venima jäänud, sellest tulenevalt on ka juttu vähem.

Arvestades oma selle aastast ettevalmistust ootasin maratonilt aega nelja tunni kanti või isegi alla ( mullu oli aeg 4:07). Teiselt poolt rääkis aga märg ilm omamoodi juttu ehk oli oodata aeglasemat rada kui möödunud korral.

Vihmane suvi oli tõesti oma jälje jätnud. Raja keskel oli pikalt mudas sumpamist, rada oli neis kohtades väga märg ning suuresti rattal sõites läbimatu. Ka mullu oli tõuse, millest ma rattaga üles ei saanud, kuid see aasta oli sellist osa pikemalt. Teisalt jällegi kompenseerisin lihtsamal  maastikul  selle parema ettevalmistuse abil. Eelmisel korral mäletan, et proovisin ühes grupis püsida, kuid ei suutnud teiste kiirus hoida. See aasta sain kiire sõiduga hakkama nii grupis kui ka iseseisvalt. Seega ehkki mu tippkiirused olid see kord suuremad ja kestsid pikemalt ning aeglast osa oli ka pikem alt, tuli kogu võistluse keskmine kiirus samale tasemele, mis mullugi – 21 km/h.

Söögiks oli mul sel korral rajal kaasa lausa viis geeli. Sellisest kogusest oli peaaegu nii palju, et toitlustuspunktides sain vaid juua ega pidanud söömiseks peatuma. Peaaegu see pärast, et kahekümne kilomeetri vahel tundis jalgades natuke kangust, mis pika ajapeale oleks võinud viia krampideni. Nii siis  peatusin järgmises TP-s söömiseks ja tegin endale traditsioonilise soola sissepistetud banaani. See töötas hästi ja rohkem olulisi probleeme rajal ei olnud.

Kõige adrenaliinirohkem koht a rajal oli see, kui ühest teeäärsest aedikust pääsesid lehmad võistlusrajale. Vaesed stressis loomad ei mõistnud muud teha, kui mööda tee äärt ratturite sõidusuunaga kaasa lipata. Esialgu oli kahe „jooksus“ lehma taga sõites kerge hirm. On ju praegu põtradel jooksuaeg, mine tea, äkki on lehmad ka lõhna ninna saanud ja jooksevad otsa kui neile liiga lähedale minna. Õnneks nii ei olnud, tegin kiirenduse ja sain neist puhtalt mööda. Samasuguseid jooksvaid lehmi oli veel terve järgneva kilomeetri peal oma viis-kuus. Päris naljakas oli vaadata nii kiiresti ( ehk nii 20 km/h) jooksvaid lehmi.

Kokkuvõtvalt sain võistlusajaks 4:09, see on 2 minutit aeglasem kui mullu. Järgmine aasta siis peaks proovima alla nelja tunni lõpuaega. Samas võrreldes teiste võistlejatega parandasin vaatamata pisut aeglasemale rajal oma kohta oluliselt ehk lausa 400 koha võrra, nii et sain 1302. koha. Seega  on näha, et raskem rada on kõigile mõjunud, kui kehvema ajaga  on samas kohtade arv nii palju paranenud. Järgmisel aastal saan siis juba ühe stardigrupi võrra eespool startida. 

Lauri puu otsas

Mulle hakkab ka see sügise meeldimise värk sümpatiseerima – tuul puhub kogu aeg. Hästi puhus ka möödunud nädalavahetusel.

Laupäeva hommikul,  kui tuul veel kogus end, tegin virgutuseks ja maratoni ettevalmistuseks ühe ratta trenni Pirital. Harjutasin tõuse ja laskumisi ja muud maastikul sõitmiseks vajalikku. Kokku väntasin 1 tund ja 46 minuti. Selle ajaga sõitsin kodust Pirita rajale, tegin seal kolm ca 7 km ringi ja pöördusin taas tagasi, kogu vahemaa 33,9 km. 

Päeva olulisemad sündmused toimusid aga hiljem. Pealelõunat hakkamas puhuma nii 12+ m/s. Esiti plaanisin minna sõitma Laulasmaale, kuna aga poolele teele jäi Vääna, otsustasin valida selle koha ja sealsed lained tundma õppida. Priit on korduvalt rääkinud, et see on tema lemmik rannaks saanud, eks siis pidin ka ära proovima selle spot i võlud. Vee peal oli oma 10-15 surfarit, peamiselt 7-10 ruuduste lohedega, nende vahel  ka üks-kaks purjelaudurit. Minu 9ne tundus ninaga tuult nuusutades paras suurus. Vee peale minnes tundus aga, et tuul on pisut käredam, aga sain soojenduseks mõned triibud tõmmata. Lained on Väänas tõesti mõnusad, ühtlased pikad liinid ja liinide vahel pisiavalt ruumi liikumiseks. Kohati läks kiirus küll väga suureks ja  lohe tõstis mõnusalt. Tõstis nii, et  korra viskas mind ka nagu katapuldist, aga see kõik tundus veel ok .

Minu Vääna sõit jäi lühikeseks, GPS-i trajektoor

Sain oma paarkümmend minutit sõita, kui järsku tuli kuskilt pilve alt hirmus purgaa. Hiljem graafikut vaadates näitas, et oma tuul tõusis mõneks ajaks  22-24 m/s peale. See oli minu jaoks rohkem kui liiga palju. Olin teistest sõitatest eemal, laine oli just laua alt löönud, nii et ma ühelt poolt ulpisin rinnuni vees samas ajal kui lohe mind taeva poole püüdis tirida. Tuul sikutas mind järjest kalda poole, laua otsimisest polnud juttugi, küll see lõpuks lainetega randa kantakse. Hoidsin lohet seniidis, et vedu võimalikult väike oleks, aga tuul oli nii kõva, et ka seal rapsis lohe ja vedas mind rohkem oma tahtmise järgi. Proovin lohet ise maanduda, aga tulutult, ikka sai ta tuule alla ja tõusis üles. Olin juba põlvini vees ja lohe ulatus juba kaldal olevate mändide latvadeni. Lahtilaskmine ei tundunud ka hea tegevusena, muidu oleks see kohe puudesse lennanud, miskit muud ka ei osanud teha. Püüdsin siis natuke lamada võimalikult vastu maad ja keha ankruna kasutada, et lohe lihtsalt üleval seisaks, lootes et ehk tuul vaibub. Ei vaibunud. Proovisin veel midagi teha, aga siis oli juba hilja, olin puudele liiga lähedal, nii et lohe takerdus mändidesse. Sinna ta kinni jäigi. Viskasin kiirelt poomi käest ja jooksin lohele kribinal-krabinal nagu ahv puu otsa järgi. Õnneks oli tegemist madalamate mändidega, nii et andis üles ronida, kuigi oksad olid üsna peenikesed. Esimene mõte oli kohe balloonid tühjaks lasta, et tuult püüdev ala väiksem oleks. See oli ilmselt õige tegu. Kui lohest õhk väljas oli, hakkasin puude vahel turnides teda okste rägastikust lahti harutama. Õnneks suutsin vältida suuremaid kahjustusi, vaid üks küünarvare pikkune rebend tuli riidesse, kuid see saab Sailclinicus korralikult ära lapitud. 

Tuule graafik laupäevast. Esimene suurem jõnks on see tuul, mis mind metsa vedas.

Kui metsas välja ronisin, nägin rannas vedeles igapool laudasid ja lohetajaid. Õnneks polnud kedagi teist küll puu otsas, kuid mõned oldi päris pikalt alltuult kadunud. Hea, et seekord nii lihtsalt pääsesin. Sain nüüd omajagu mõtteainet juurde, kuidas järgmisel sellisel korral peaks käituma.

Pühapäev oli tuul veidi rahulikum ja päikegi pilvede tagant väljas. Kui teised Sprotttid käisid karjaga jooksmas, olin ma jälle rannas. Seekord valisime Stroomi ranna. Sarnaselt Piritale on see hea lähedal asuv ja lohetamiseks sobiv madala veetasemega rand. Nüüd kui suplushooaeg on läbi, on kogu akvatoorium surfarite kasutada. Kuna väiksem lohe oli rivist väljas, sõitsin 13 ruudusega. Tuul oli kuskil 10+ m/s kandis. Võtsin kogu jõu maha, nii et kannatas sõita küll. Nii eelmisel päeval kui ka Väänas oli mul GPS kaasa, nii et saan seekord ka numbri näite välja tuua. Kuigi kõrguse mõõtmisest merel ja lainetes sõitmisest küll mingit asja pole, GPS ei ole piisavalt täpne ning lisaks laines loksumine muudab kõrgusi isegi päris märgatavalt. Küll aga sain veapiires kätte sama kiiruse, mis olen purjelauaga maksimaalselt saavutanud. Rekordi kordamine 43km/h!

Pühapäevane numbrimaailm kokku

Aeg: 1 h 41 min

Läbitud km: 30,3 km

Keskmine kiirus: 20,3 km/h

Max kiirus:43 km/h

Nädalavahetuse kogemusega tuli kaks mõtet – esiteks vesi hakkab külmaks minema ja sussid on vaja varsti jalga panna. Vääna vesi oli ikka eriti külm, esimese asjana peale vette astumist mõtlesin õhtusele saunale, kus omi liigesteid soendada. Teise asjana on mul kiivrit vaja. Stromkal jäi laud hoo pealt lainesse kinni ja panin vette sellise nätaka, et pea valutas mitu tundi veel tagantjärgi. Eks suure tuule ja uute trikkide õppimisel saab seda kukkumist omajagu olema, seega peaks mingi värvikirevama ( mitte edevuse, hea näha kui hätta peaks sattuma) munakoore endale välja vaatama.

Lauri Pirital

Paistis, et kogu Püünsi seltskond oli tänaseks Piritale kolinud. Lääne tuul oli Püünsi suhtes ebasoodne, jäi saare taha kinni, nii et seal eriti ei puhunudki. Linnas see eest lammutas  12+ m/s, pidin oma  väiksemal lohel seadeid maksimaalselt  maha võtma, kuna kohati käis tuul jõud peeajagu üle. Teisel hetkel olid aga jälle need harjumuspärased  Eesti tuuleaugud. Usun, et mõnes  surfiparadiisis on tuuleaugud harvemini esinev nähtus. Nii oli kohati päris kehv sõita,  kuna laine vedas mind tugevama jõuga kaasa kui tuul.

Laine oli  päris korraliku üles kerinud. Tundsin end kuidagi ebakindlalt nende vahel. Viimati  Randeveres oli ka natuke seda tunnet, et lainetes ei oska  ma veel eriti surfata. Niisama triibutada ei saa,  kuna kiirus kasvab sellise tuulega nii suuureks ja siis lainesse takerdudes on katapult garanteeritud. Ja  hüppeid ka väga ei laksi. Eks pean rohkem laines käima ja harjutama.  

Lauri miisuga rannas vol 2

                   

Käisin eile Nahkhiirega Püünsis teisel kohtingul. Ilm oli sobiv, tuul lõõtsutas ja laine peksis vahtu üles. Teisalt oli see lõõtsutav tuul üsna heitlik ja kohati aukudega aga puhangud olid jällegi nii suured, et  vahe peal sõitsin täitsa lahtise poomiga.  Väiksema 7ruudusega oleks olnud ehk  tundunud mõistlik sõita, samas tuuleaukudes oleks sellega hätta jäänud.

Sõita sai korralikult ja hüpata sai korralikult. Peaks järgmisel korral (täna?) GPS kaasa võtma ja vaatama kiirust ja distantsi. Kahetunnise uhamise peale peaks ikka omajagu neid saama. Lisaks GPSi pealt ehk ka mingi hüppe kõrguse välja raalima, kui seade liiga palju ei valeta.

Võtsin eile julguse kokku ja proovisin ka backrolli ära,  lohe ei hakanud seekord vastu puiklema. Proovisin neid peamiselt väiksema lainega ja rahulikuma tuulega kalda all. Mere peale välja sõites hakkas tuul väga rapsima ja laine muutus chopiliseks, seal ei tahtnud katsetama hakata. Igatahes sain päris mitu jalgadele maandumist ära teha. 

Püünisis on üks maariba, mis ulatub kaldast paarisajameetri kauguse saareni. Vaikse ilmaga on see   umbes paarimeetrilaiune riba  meretasemest kõrgemal ja kuiv ja näha. Tormisema ilmaga jääb vee alla. Lohetajad teevad ikka aeg ajalt üle selle hüppeid. Priiduga just ükspäev arutasime, et eks see on riski värk ja täpisteadus end nii ajastada, et  puhtalt üle kruusa hüpata,  mitte keset seda maanduda. Eks ikka oli neid, kes keset seda poolsaart hüppasid ja mööda m kuiva maad lohisesid. Eile oli üks selline päev, kus see maariba oli veega õrnalt kaetud, lohelauaga oleks ehk võimalik olnud ka üle sõita. Vaatasin mitmel korral seda "takistust" ja  mõtlesin et prooviks, vaikselt, üle hüpata. loomulikult oli hoog nii väike ja  kõik muu jama ka otsa.laskusin nagu langevarjur  ikka keset neid kruusa ja kive, enda all vaid mõne sentimeeetri jagu vett. Lohe oli õhus ja  proovis mind endaga kaasa tirida. Nii siis lesisin seal pikali ja naersin enda üle, et on vaja ikka alati kõik asjad ära proovida...

Kui see Tivoli merel jätkub, hakkab surfi sissekandeid üsna sageli nüüd tulema.

Lauri miisuga rannas

Kes on veel huvitatud surfikamast? Veel on pakkuda Fanaticu laud, kaks purje ja kaks masti. Kõik muu on läinud müügiks. Kuna müügist saadud rahale ei meeldi madratsi all olla, investeerisin selle väiksemasse lohesse – F-one Bandit III 9 m² ( praeguse 13 m² lohega pean juba 10+ m/s tuulega kaldale jääma). See on nüüd paras püss millega sügistormidele vastu minna.

Ilus on ta. Must. Altpoolt vaadates isegi nahkhiire kujuga ja kui tema äkilisust ja temperamenti arvestada, ongi Nahkhiir tema uus nimi. Minek on kiire ja tõmme hea. Nii, et lohet üles lastes ehmatasin selle kiiruse peale nii mina kui üles aitaja. Samamoodi gybe tehes oli selle tõmme harjumatult järsem kui suuremal lohel. Esimesel kohtingul kõike ei julge teha,  nii siis tegin tunde saamiseks alguses  niisama triibutamist ja proovisin lohe kiirust, peale mõneajast tutvust ka juba hüppeid. Õhulend on sellega mõnus ja hangtime pikk. Vaatamata oma väiksusele hoiab lohe ilusti õhus ja maandumine on pehme. Mingi hetk läksin küll natuke ülekäte ja mõtlesin, et teen sellise poolkõva backrolli. Viga. Ma ei teinud asja korralikult lõpuni, nii et jõudsin  vaid lohele selja keerata, kui see mind tagurpidi ja selg ees täie laksuga vette lajatas. Siis oleks küll lootnud, et löökvest kaitsevahendina kaasas oleks olnud. Esimese kohtingu jaoks vist liiga julge samm. Võtsin nüüd natuke kuraaži maha ja püüdsin rõõmu taltsutada. Meeldejääv oli esimene kohtumine, rõõmuirve ei  kadunud näolt ka koju jõudes.

Loodan, et tsüklonaalne karusell Läänemerel jätkub ja ma saan sel nädal veel teise, kolmanda ja neljandagi kohtingu teha.