Lauri:kevadine surf

Pean häbiga tunnistama, et jõudsin eile alles esimest korda surfile. Kuidagi on nii sattunud, et siiani on koguaeg muud tegemised olnud või siis pole jällegi tuult mulle sobivale päevale sattunud. Viimati sai lauaga vee peal käidud Kanaaridel ja see oli vist lausa märtsis, nii et seda kõvem oli eilne kaif. Hea seegi, et suvi algas alles õhtul, nii et sõit läks kirja veel kevadesse.

Eile oli Püünsis korralik laulupidu - umbes 10m/s tuul puhus otse lahte sisse, nii et sain kalda alla freestyle'i harjutada ja ka paar pikemat otsa ka Aegna alla teha. Alguses panin peale Severne 6 m² purje, see aga oli ilmselgelt ülepurjestus, nii et vahetasin selle väiksema Nort Sailsi 5,4 m² vastu.

Lauri: orienteerumine

Peale paljusid lubadusi orienteerumist treenida käisin see nädal neljapäevakul. Etapp toimus Padises, natuke kaugel küll Tallinnast kuid sai kokkulepitud, et käime ära.

Vaatamata kaugusele oli kohapeal Rahvast päris palju ja kõik nägid vähemalt välimuse poolest välja kõvad tegijad. Mulle jäi mulje, et peapael on orienteerija teine põhiline aksessuaar naelikute kõrval. Selles osas ei suutnud ma massi sulanduda, ka pikad püksid nõgeste vastu ei kuulunud mu varustusse. Vigadest ma vist eriti ei õpi ka, nii et sain jälle paar korda valusalt mööda sääri.

Metsa alla oli märgitud mitu erineva pikkusega ja raskuse astmega rada. Valimise keskmise, 5 km pikkuse raja, mis mu kella järgi lõpuks 7,9 km pikkuseks matkaks kujunes. Rajale oli märgitud 12 kontrollpunkti. Tempot me väga kiireks ei ajanud ega teiste osalejatega võidu ei teinud, keskendusime kaardi lugemisele. Kuna mingit ühisstarti polnud ei tekkinud ka mingit massi, kes punktide asukoha reedaks või kelle sabas sörkida saaks. Nii et sai ikka ise mõelda. Võrreldes eelmise Xdreamiga oli kaart väga hea ja kõik väiksemadki rajad ja kõlviku piirid peale märgitud, nii et punktide leidmine käis üpris lihtsalt.

Päris hea trenn on see Xdreamiks, nii et peaks silma siin kalendril peal hoidma. Nii kaugele enam eriti ei viitsiks sõita, aga linnale lähematel etappidel võiks proovida osaleda ja siis võib valida ka pikema ja raskema raja.

Xdreami II etapp Rõuges

Eelmisel nädalavahetusel osales Sprottti meeskond Xdreami järjekordsel etapil, mis seekord toimus Rõuge küngaste vahel. Tavapärase K. Talpsepa asemel oli seekord tiimis I. Talpsep, kuna vanem vend kohanes parasjagu isarolliga.

Võistlus oli raske: ilm oli palav, loodus mägine, metsa-alune sääski täis ja kaardid aegunud. Viimast hoiatati korduvalt juba enne starti, aga kui pole sellise asjaga harjunud, siis ei oska ikka käituda. Juba kolmandas punktis tekkis sellega seoses hämming - kaardi peal oli punkt kahe metsatee ristumisel, aga looduses oli selles kohas hoopis jõgi. Ka muus osas ei läinud loodus ja kaart kuidagi kokku (või no justkui nagu läks, aga lõpus olime ikka vales kohas). Seda ei osanud kuidagi arvestada ja nii läks meil punkti leidmiseks 38 minutit, parima tiimi 8 asemel. Olime langenud 118. kohale.

Edasi liikusime tõusvas joones. Kanuuetapiga tõusime 93ndaks, siis jooksime enda 73ndaks ja rattasõiduga tõusime lausa 53ndaks. Sel hetkel olime kätte saanud ka meie igipõlise konkurendi Viljandi Crew, kes meist vahepeal üle 10 minuti ees oli olnud. Siis aga juhtus järgmine error.

Nimelt oli vahepeal toimunud lisaülesanne, kus tuli ära arvata linnulaule. Meil läks enam-vähem keskpäraselt - saime viiest kolmele pihta (no varese ehk oleks võinud kah ikka ära tunda). Aga iga eksimuse eest tuli lunastada valikorienteerumisel üks punkt. Punktid olid üsna lähestikku ja kaardi pealt vaadates tundusid ka väga lihtsad - mööda suuremat rada esimese väikese rajani, sealt vasakule, järgmist rada mööda jälle vasakule ja siis väiksel lagendikul ongi. Kõik klappis peale selle, et lagendikul polnud punkti! Hiljem selgus, et kaardil näidatud väike rada oli ammu kinni kasvanud ja me oleks pidanud juba märksa varem metsa sisse keerama. Seda nuppu, et kaardi pealt kaugusi mõõta ja selle järgi juhinduda ka polnud - jooksime hooga umbes 5 korda kaugemale kui punkt tegelikult oli. Õppetund - orienteerumine pole ikka päris sama, mis linnas turistikaardi järgi liikumine.

See tähendas aga seda, et meil läks kahe punkti võtmiseks 25 minutit, samas kui näiteks Viljandi poistel ainult 9. See lennutas meid taas 75ndale kohale. Edasi tuli tõusta ratastega Suure Munamäe tippu, kust läks sõit tagasi Rõugesse. Rõuge teel oli üks punkt pandud metsa sisse, kust tagasi tulles suutsime (loe: Uri suutis) jällegi valida vale raja, mis tekitas veel ühe täiendava ringi sisse. Seega lõptasimegi ajaliselt 73ndana, kuid tänu trahvide puudumisele olime kokkuvõttes 63ndad.

Peamistest rivaalidest lõpetas Viljandi Crew 36ndana (meist 22 minutit ees) ja Valusate Jalgade Spordiklubi 23ndana (32 minutit võitu). Arvestades, et poole distantsi peal olime kõik umbes 5 minuti sees, siis oli meie esimene eksimus veel andestatav, aga kaks viga juba liiga palju.

Peamised õppetunnid tulevikuks:
1) Orienteerumine on ikka vahel väga oluline. Jälgima peab nii teid, vahemaid, kui ka loodust. 95% ajast pole see küll oluline (saab minna teiste järgi), aga see 5% võib väga valusalt kätte maksta.
2) Kanuutrenni peaks tegema. Millegipärast on nii, et peale kanuuetappi olen mina kõige värskem. See tuleb nähtavasti sellest, et tüürimise vahepeal ei suuda ma piisavalt tõmmata, aga ehk ka sellest, et teiste meeste tempo on kiire aga tõmbe kvaliteet jätab soovida.
3) Rattaga tuules sõitmist tuleb harjutada. Tasasel maal ja puhanuna on see lihtne, aga väsimuse pealt küngastel keeruline. Samas aitaks see tiimil tervikuna märksa kiiremini liikuda ja meeskonna jõuvarusid ühtlustada.

Peale kahte etappi oleme hetkel 37. kohal. See polegi nii palju kehvem kui eelmise aasta 33. koht. Aga eelmise aasta tulemuse kordamine eeldaks küll kindlasti seda, et Rõuge etapp jääks meie halvimaks ja ei läheks seega kokkuvõttes arvesse.

Lauri: Tartu Rattaralli

Tegin pühapäeval kaasa oma esimese Tartu Rattaralli. Kui suusamaratonil osalemine on juba pikalt ette teada ja plaanitud, siis seekord oli teisiti. Millalgi aprillis tekkis mõte proovida rattarallit, vorm oli ka sel ajal hea ja jalg terav, nii et ma ei näinud ühtegi põhjust miks mitte end sinna registreerida. Kuna enda maastikuratas sellele rajale hästi ei sobinud, sain Hansonilt sõidu tarbeks pisut kiiremat maantee ratast laenata.

Kui igale suusamaratonile on eelnenud kuudepikkune spetsiaalne ettevalmistus, siis spetsiaalset pikka ratta trenni polnud. Põhiline vorm tuli kahekuulisest Bodypumpist ja lume sulades ka mõnedest pikemates rattassõitudest. Sadulas saingi enne võistlus sõita kokku 181 km sellest 115 km maanteerattaga nädal ennestarti. Kui tuua uuesti võrdlus suusamaratoniga, siis enne seda sõitsin vähemalt kolm korda võistluse distantsi läbi, nüüd sai natuke üle ühe täis. Mai alguses olnud Kevadtorm ei tulnud just ka vormi tõstmisele kasuks, kuigi korralik puhkus kulus ka ära.

Võistluspäeva hommikul oli stardikoridori kogunenud nii palju rahvast, et pidin oma 1 820 numbrikohaga startima 6. ehk viimases grupis. Piirdunuks see siis sellega, koridor oli keeratud hobuseraua kujuga, nii et olin alustades ka seljaga stardi poole. Kui stardipauk anti, kulus mul kolm minutit kuni joone ületada jõudsin. Maratoni hümn hakkas ka juba lõppema, enne kui ma rajale sain...

Esimesel paaril kilomeetril Riia tänaval püüdsin mitte massipsühhoosiga kaasa minna ja tormata, aga siiski ka mitte kuhugi taha otsa jääda. Valisin mõõduka tempo, et end mingisse gruppi saada, mille tuules saaks linnast väljudes olla. Riia ringist alates püüdsin end võistleja mingi 2300... küljes hoida. Kahjuks ei olnud see suures massis väga kerge ning paari kilomeetri pärast loobusin nõelumisest ja võtsin asja rahulikumalt.

Kuni Rebaseni olin mingis ebamäärases koosluses, mis kord tekkis ja jällegi hajus, kuid silmapiiril nägin suurt gruppi. Mõtlesin, et saaks vaid selle sappa, oleks minek kergem ja kiirem. Mingi 7-8 liikmelise bandega proovisimegi seda püüda. Kord vedas üks siis teine, kui minu kord oli ette minna ja hoogu teha andsin jalgadele valu. Olin sattutud grupi ette just väiksel tõusul ning kui tipu jõudes selja taha vaatasin, avastasin et teised olid maha jäänud. Nii ma siis olin seal üksi keset tuulist välja. Kuna aga suur grupp tundus nii lähedal otsustasin proovida. Ei läinud vist aga kilomeetritki kui sain aru, et üksi pole mõtet tuulega võidelda end rihmaks sõita. Kartsin juba, et olen end lolli peaga juba 15 kilomeetril ära väsitanud ja lõpuni ei pruugi jõudagi. Võtsin hoo maha, lasin rahulikumalt ja ootasin tagantpoolt tulijad järgi, et siis koos nendega edasi rühkida.

Foto: Jaanus Ree

Varsti saingi ühte siukesse punti ja nendega kuni Liivani sõita. Kui aga tee Karilatsi poole keeras ja teele tõusud ja langused ilmusid, lagunes ka see grupp, nii et olin jälle üksi. Siiski polnud ma lootusetult maha jäänud ees liikuvast suurest massist. Kui rajal mõni lagedam koht või pikem sirge tuli, nägin enda ees selle viimaseid sõitjaid. Teadsin, et üksi seda püüda oli energia raiskamine, seega ootasin tagantpoolt tulevaid aktiivseid rattureid. Enne Palojärve tee otsa jõudiski mulle järele üks kümnepealine seltskond, tärkas lootus kiiremale edenemisele. Kuna aga seda gruppi vedas pigem seeniorite grupi kuuluv sõitja, siis ei olnud see tempo ikka päris see, mida ootasin. Õnneks oli seal pundis siiski mu mõttekaaslasi ning mõne aja pärast andsid kaks selli hoogu juurde ja rebisid teistel eest ära. Ma ei andud ka kõhklustele ruumi ja võtsin neile kohe sappa. Nii siis vedasime kolmekesi kordamööda üksteist ja lähenesime päris nobedalt ees liikuvale massile. Mingi hetk tekkis aga kellestki aeglasemast mööda minek, nii et üks vend sai hooga minema, mina ja võistleja 1223 või olid ta 1233, jäime kahekesi. Nüüd tegime tööd tandemina. Ei läinudki liiga kaua, kui vaev sai tasutud ja grupp oli meist vaid käesirutuse kaugusel, nii et enne Tilleorgu ( läbitud umbes 45 km) laskumist tõmbasime end suurde gruppi.

Järgmised paarkümmend kilomeetrit lasime suures massis. Eelnev tagaajamine oli parasjagu väsitanud, nii et nüüd oli hea tuules sõita, vahepeal jalgsirgeks lasta ja end koguda. Kanepi joogipunktis tegin väikese peatuse, haarasin uue joogi pudeli, toppisin suu hapukurki ja soola sisse pistetud banaane täis ning põrutasin edasi. Peatus oli nii lühike, et isegi rattalt ei tulnud maha aga juba oli suur grupp kadunud. Vahe põikeks ka söömisest. Olin eelneval päeval varunud endale kaasa kolm energiageeli, -batooni ja topsivedelat magneesiumi. Lisaks ratta küljes kaks joogipudelit. Enne starti sõin ära batooni ja iga tunni tagant ühe geeli. Peale kolmandat tundi võtsin sisse magneesiumi. Kuna see distants on piisavalt lühike, siis järgmine kord tean et see on võimalik läbida ka oma toiduvarudega ja punktides tuleks vaid joogivarusid täiendada. Sel viisil ei jää grupist maha, mille tulemusena peaks ka vähem energiat kuluma.

Enne Otepääd (80 km)

Olles end siis Kanepis tankinud ja joogivarusid täiendanud asusin uuesti teele. Kahjuks olin aga jälle üksi tuule käes. Samas polnud tuul nii tugev kui eelnevalt prognoosis oli hoiatatud, nii et keskmine kiirus püsis 30km/h kandis ja väntamine polnud liiga raske. Järgnevad kilomeetrid möödusid taas suuremat seltskonda otsides, rajal möödusin mõnedest kaasvõistlejatest, need kelle võtsin järgi ei suutnud aga tihti minuga ühes tempos püsida. Kord jällegi ei suutnud ma ise kahe mööduva ratturi tempos püsida. Lõpuks kogunes meid selline hulk rahvast, et saime meeskonnatööd tegema hakata. Esialgu ma väga vedama ei tikkunud, kuid mingi hetk tundus taga otsas viilimine ka imelik. Nii siis hüppasin ette tõmbasin hoo üles, vaatasin veel selja taha , et kas teised saavad järgi ja hakkasin juba nägemisulatuses olevale grupile järele võtma. Sel hetkel andsin vist päris põhjagaasiga, aga sel oli ka tulemust. Saime eesolijad kätte, et siis jälle suurema massina edasi sõita.

Enne Otepää mäe finišit oli jälle selline tõus, mis pundi laiali venitas. Mäe otsas olevas joogipunktis toppisin nagu eelmises punktis suu kurke täis, vahetasin kiirelt pudeli, aga jälle oli punt kadunud. Nüüd järgnes Otepäätagune suurte tõusude ja järskude kurvidega raja osa. Ehk oligi hea, et sain seal üksi sõita, nii oli rada koguaeg näha ning võimalus kellegagi kokku panna puudus. Sel osal kukkus keskmine kiirus kõvasti tõusud olid pikad ja väsitavad, nii et ühel neist tuli mul ees sõitja isegi sadulast maha ja lükkas ratast kõrval.

Otepäält välja sõites võtsin sisse oma magneesiumi varu, ei tea, kas sellest või teadmisest, et lõpuni on vaid 45 km, tundis kohe sellist jõudu, et laksasin täie hooga Tartu poole. Linnast välja mäenõlval võtsin end võistlejaga nr 111X paari ja põrutasime koos Tartu poole, kord vedasin mina, kord tema. Vahepeal liitus meiega veel paar sõitjat ning nii tundus minek veel edulisem.

Pangodi joogipunkt ( 109 km)

Alates Pangodist, kui rada läks kokku 65 km sõitjatega, enam mingeid gruppe ei tekkinud, kuna tee oli nii täis väga erineva tempoga sõitjaid tundus üksi seal vahel laveerimine ohutum. Lõpuni oli jäänud vaid 20 km ja ma andsin jalgadest kõik, mis tuli. Eesmärgiks oli lüüa Kauri 2009 aasta aeg tol korral oli ralli 125 km pikk, nii et minu vahefiniš oli kümmekond kilomeetrit enne tegelikku lõppu. Nüüd ei andud ma languse peal ka pedaalile puhkust, möödusin kõigist nagu tuli takus. Isegi langustel ei teinud puhkust, seal laskumistel sain ka ehk oma tippkiiruse kätte 59 km/h kätte. Pikal sirgel lõigul peale Tatraorgu, oli kohati kiirus juba 45 km/h kandis, tundis, et jõudu jagub lõpuni.

125 km verstapost oli kuskil Reola risti kandis, natuke enne linnapool olevat šašlõki putkat. Ületasin selle ettekujutletava joone täpselt 4:09:01, Kauri aeg tunamullusel rallil 4:08:51. Oleks vaid saanud stardist varem minema....eks tuleb siis järgmine aasta pisut kiirem olla.

Kuigi ükseesmärk oli peaaegu täidetud, ei hakanud nüüd ennelõppu hoogu maha võtma. Järgmised 10 km läksid samamoodi lenneldes. Isegi joogipunktist sõitsin nii kiiresti läbi, et ei suutnud abistava neiu käest pudelit haarata. Ringtee tänaval panin veel, mis tuli ja möödusin veel mitmetest gruppidest. Suuremalt osalt olid need küll 65 km sõitjad, kellega mul tegelikult ka väga võistlust polnud. See oli tõesti huvitav, et alates sellest hetkes kui pikem ja lühem rada kokku jooksid tundusid kõik pikema raja numbritega võistlejad kadunud olevat. Meenub, et suusamaratonil oli samamoodi, ju siis oli suurte numbritega mass nii ülekaalukas, et teisi ei suutnud silm enam tabada.

Lõpuaeg 4:26:25 on esimese korra kohta mu enda jaoks väga hea tulemus. Lisaks arvestades asjaolu, et jõudsin ilma äpardusteta finišisse. Nimelt kui stardis oli natuke üle2000 ratturi, siis lõpuni jõudis neist 1811 Eks seal tee ääres oli igasuguseid vennikesi, nii katkiste rehvide kui ka katkiste põlvedega.

Järgmine aastakord võiks enne ka natuke rohkem ratta trenni teha ja sihtida 4 tunni lähedale.

Kokkuvõte

Aeg: 4:26:25

Koht: 1 336

Distants: 135 km

Keskmine kiirus 30 km/h

Max kiirus: 59km/h

Keskmine pulss 167