Lauri:spordilaager (296 km)

Keskmine mees pidavat jõulupühade ajal umbakud 6000 kalorit toidulaualt sisse ahmima. Ilmselt suutsin ka mina möödunud aastalõpul samasuguse koguseni jõuda. Sel nädalal oli mul piisavalt aega, et kogu see üleliigne maha lihvida. Tänu vabadele päevadele sain teha trenni nagu spordilaagris – kaks korda päevas, kolmapäeva ja laupäeva lubasin endale puhkust.

Suusatama jõudsin selle aja jooksul kolm korda. Kõik korrad tegin klassikalises stiilis ja kokku ca 4h ja 38 km rahulikku sõitu. Reede hommikul tegin trenni veel enne hommikusööki, et nautida hommikust ilma ja vaba rada. Kui keha oli hommikuseks trenniks valmis, siis mõte ilmselt veel mitte. Kodus suuski määrides tegin mõlemal suusal kogu libisemise ala pidamise määrdega kokku. Kui haarasin korgi, et määre laiali hõõruda, sain alles aru millega hakkama olin saanud. Kaapisin küll suurema osa määrdest maha, kuid ilmselt kulub mul veel paar sõidukorda, enne kui takistav pidamismääre lõplikult maha kulub.

Peale eelmist sissekannet olen aga teinud viis trenni ja lisandunud on üle 70 km, mille tulemusena on mu kogu läbisõit sel hooajal jõudnud 296 km peale. Seda arvestatavat mahtu on ka rajal tunda ja enesetunne ja minek on hea. Maratonini on jäänud veel umbkaudu kuu aega, ehk õnnestub selle ajajooksul see maht kahekordistada ja nii oma eeldusi heaks tulemuseks parandada.

Reedehommikune tühi rada Pirital.

Rohkem kui suusarajale jõudsin sel nädalal jõusaali bodypumpi. Esmaspäeval ja neljapäeval tegin päevas kaks trenni hommikul ja õhtul. Reedel õhtul tegin otsa veel ühe. Raskused on trennis omajagu kasvanud ja uuest nädalast on ülakeha harjutustele kavas veel kilo-kaks lisada. Jalgadel tundub praegu juba pisiavalt raskust olema ja kükkide tegemisel pole hetkel tarvis midagi juurde panna vaid jätkata samal tasemel. Peale järgmist nädalat edasised kuuaega kavatsen raskusi enam mitte tõsta ja keskenduda olemasoleva rauapumpamisele. Suusatades olen täheldanud jõusaali abi just kätes, nii et paaristõuget jõuan pikemat aega ja tugevamate tõugetega teha.

Peale kahe põhiala tegi ka üle aastase vaheaja jooksul külalisetteaste võrkpalli väljakule. Üle nii pika aja oli küll mõnus, aga valus. Käed ei olnud enam harjunud palli vastu võtma ja kiired liigutused tekitasid hirmu, et seal platsil end ka vigastan. Reedel tegin lisaks suusa ja jõusaalile veel ka pooltunnikest lohesurfi Harku järvel (jää ja lume peal ikka). Järvel oli päris korralik lumekiht, nii et sõita oli mõnusam kui Jüris põllul. Sõitsin esimest korda oma uue kõige väiksema 7ruuduse lohega. Triibutasin peamiselt edasi tagasi, kuna erinevalt suvest ei tihka ma  jää peal väga hüppeid teha. Küll aga saab seal  kumelaua sõitu ja sujuvalt halsse harjutada. Tuul oli väga puhanguline ja tugev, Priit ja teised, kes kohal olid ja valdavalt suuremate 9-ga sõitsid olid päris hädas. Kuna tuul oli heitlik, siis väga ei oska lohet iseloomustada, kuid tegemist paistab olevat üsna kiire reageerimisega loomaga. Nädala lõpetas peale tänast pikka suusasõitu veel üks mõnesajmeetrine lõdvestav ujumine.

Võin öelda oli meeldivalt sportlik nädal ja vahelduseks midagi sellist teha oli päris huvitav.Soovitan teistelegi!

Maraton peaaegu läbitud

Kuigi alles kuu jagu tagasi pakkisin oma surfivarustuse kokku, võtsin täna selle juba taas välja. Kavas oli esimene lumel lohetamine. Jüris on põld juba korraliku lumekihiga kaetud, nii et lumelaual saab mõnusasti triibustada. Linnas  kõigutas tuul isegi natuke puuoksi, nii et ootusrõõm kasvas iga minutiga. Maanteelt paistnud suur lohetajate hulk tegi tuju heaks, kuid pettumus saabus peagi. Rahvast oli küll põllu äär täis ja suuremate lohedega sõideti, kuid minu oma kahjuks vedama ei kippunud. Rõõm Tuul ei olnud piisavalt tugev ja lohe ei püsinud õhus ning kippus alla kukkuma. Higistasin küll oma paarkümmend minutit ja rapsisin, kui seekord jäi triip vaid meetripikkuseks. 

Et pühapäev tühja ei läheks olin enne ka murdmaa suusad autosse visanud, juhuks kui tuult pole. Nüüd läkski tagavara varustus asja ette. Sõitsin Jürist Piritale ja tegin seal pika kahetunnise trenni –  neli ringi ja 28 km. Vaatamata suurel sajule ei ole lund ikka veel piisavalt, nii et klassika rada eriti pole ja nauditavam on sõita uisku.

Peale eelmist sissekannet olen nädala jooksul teinud veel kaks sõitu, nii on tänaseks kogunenud juba pea maratoni jagu kilomeetreid – 61 km. Pole paha algus. 

Lauri: hooaegade vahetus

Rattalt on pori maha pühitud ja lohed on soolasest veest puhtaks uhutud, teen lühida järelevaate möödunud hooajale. Xdreamist kirjutasin lühidalt juba eelmises postituses, nii  pühendan järgmise postituse peamiselt surfile ja jalgrattale. Peamiselt neile kahele tegevusele oma suve jagasingi - kui merel puhus tuul ja lained loksusin, käisin surfamas, kui tuul vaibus ja päike lõõskas veeresin rattal mööda maanteid.

Lohetamisel on see aasta päris eduline olnud, võrreldes möödunud alustamise aastaga. Veebruaris alustasin lohega lume peal harjutamist ning natuke hiljem sain juba Hispaanias oma esimesed veestardid kätte. Suvi oli päris tuuline ja surfata sai palju. Rohke sõidutundide hulk on arengule kõvasti kaasa aidanud, nii et nüüd sügiseseks on juba hüpped ja peotäis manöövreid arsenalis. Järgmiseks aasta tahan laiendada freestyle i manöövrite hulka ja liikuda keerulisemate trikkide peale. Lisaks tahan rohkem ka lainesõitu teha ja tormisema ilmaga Ristnas ära proovida. 

Kevadel kuulutasin, et müün oma purjelaua kamad maha, nii olen neile jupi kaua uusi omanikke leidnud. Algest suurest hunnikust on jäänud on vaid laud (Skate 112L ) üks puri (6.0 m²) ja mast. Nii, et kes otsib endale purjelaua varustus, siis minu käest saab veel  midagi. Tekkinud tühja ruumi ei ole kauaks jäänud, olen endale hankinud erinevate tuulte jaoks sobivad lohed. Esimene oli 13 m², suvel hankisin juurde 9 m² ning nüüd nädalajagu tagasi sain endale ka ühe väikese 7 m² tormilinnu. Nende kolme lohega peaks kõik surfamiseks sobilikud ilmad ära katma ja kui tuul on väga väike, siis sõidan ratast.

Selliseid nõrga tuulega ilmasid sel aastal oli, nii et sain kevadel korralikult kevadiseks rattaralliks harutada. Selle tulemusel edestasin oluliselt oma möödunud aasta tulemust – sõitsin alla 4 tunni  ja murdsin end esimese 1000  sisse ( mullune aeg 4:26 see aasta 3:53  ja 1336. koht see kord 929.). Ka suve jooksul sain ratast päris palju vändata. Kuna sõitsin nii maantee kui ka maastiku rattaga, siis ei tea kui suur läbitud kilometraaž oli, aga see oli piisav. Sügisenerattamaraton oli taas parem kui mullune võistlus. Ajaliselt  kaotasin küll 2 minutit, kuid arvestades raja olukorda, oli tõus üldjärjestuses väga hea tulemus ( mullune aeg 4:07 see aasta 4:09 ja 1776. koht, see kord  1305.). Eelmine aasta oli rada lihtne ja  kuiv, see aasta oli  omajagu ratta lükkamist mudas. Huvitav on vaadata kahe erineva võistluse kiiruste vahet, mõlemal läbisin selle ligikaudu  nelja tunniga, sama maanteel läbisin selle ajaga 137 km ja  metsas"vaid" 89 km. Samas tundsin, et mõlemal suurvõistlusel jäi mulle reservi jalga ja eks kogemus tuleb ka, nii et tuleva aastal tahan veel väledam olla.

Nüüdseks olen suurelt jaolt oma tegevustega siseruumidesse kolinud, käin jälle body pumpist ja üle kahe aasta võtsin jälle ujumise kavasse.Olen nüüd kaks korda Rocca al mares basseinis käinud. Sealne rada on 25 m pikk eelistaksin küll 50 m aga see on vaid Kalevis ja seal on kallis käia, nii et selle asemel saan kõvasti pöördeid harjutada. Trennis teen läbi kolm stiili - krooli, rinnuli ja selili. Esimesel korral tegin samasjärjekorras

6*25 m krooli

6*25 m rinnuli

6*25 m selili 

Nii tegin kokku 5 seeriat, vahepeal minutikese puhates, kokku läbisin 2160 m. Samas   tundsin, et oleks veel olnud jõudu  pikemaltki ujuda. Täna muutsin natuke kava, tegin igat stiili 10*25 m ja kokku 4 seeriat. Kokku tulnud 3 000 m tundub päris piisav trenn, ajaliselt võis see olla natuke üle ühe tunni. Jätan järgmistel kordadel distantsi sama pikaks, aga  püüan tehnikat parandada, kuna kohati tundis, et jalad kippusid krooli ujudes paaril korral  lihtsalt järgi lohisema ja kätega "kündsin" liiga sügaval vees.   

Lauri: Püünsi lend

Täna oli mõnus päikeseline ja tuuline ilm. Kui hommiku poole olid puhangud kuni 19 m/s, siis õhtu poole andis jõud järgi ja sain enda 9ruuduse lohega Püünsis käia.

Enne minekut laenasin Priidult wave i lauda, et proovida laine sõitu õigema lauaga. Esmalt aga tegin sooja enda lauaga. Ilm oli täna üsna soe ja vette kukkudes ei olnud eriti külm, nii otsustasin natuke trikitamist jälle proovida. Alustuseks tegin paar niisama hüpet ja üks proov Indy grabi. Hea meel on  ühe väga hästi õnnestunud back rolli üle. Kiirus oli piisav, nii sain korralikult hüppesse ja üle pea pöörde teha ning maandudes oli lohe paigas, nii et oli vedu olemas ja sain kohe edasi sõita. Sellised korrad panevad hõiskama!

Sellise ilusa esitluse peale mõtlesin ka midagi uut proovida. Olen korra-kaks mõelnud Raileyt  teha. Mingit teoreetilist selgust mul sellest polnud, nüüd vaatan Youtube ist järele ja näen, mis ma valesti tegin. Peamine oli see, et tegemist on unhooked trikiga (enne manöövrit peaksin lohe trapetsist lahti võtma ja vaid käte jõuga hoidma). See pärast saanud ma ka korraliku sirutust, keha jäi kõveraks ja jalad ei lennanud selja tagant piisavalt kõrgele. Esimene kord tuli oma arust küll päris ok välja, nii et sirutus oli poolik, aga maandusin ja sain edasi sõita. Tegin veel oma 5-6 katset koos väiksemate kukkumistega. Siis aga tõstis lohe mu ühe hüppe ajal taeva alla, laud kukkus jalast ära ja kehal mingi vääne oli sees, kontroll oli kadunud. Huvitav, et kui õhus lennates aru saan, et midagi on valesti ja maandumine saab olema valus, lööb instinktiivselt häälepaelad lahti ja karjun omaette.... lendasin, kas külg ees või rind ees sellise nätakaga vastu vett, et hing kinni. Oma poole minuti jagu ulpisin ja püüdsin poomi otsas rippudes ning õhku ahmides eluvaimu sisse tagasi saada. Hea, et löökvest ja kiiver oli, muidu oleks ehk valusam olnud. Huvitav oli, et selle kukkumise ja muu peale püsis lohe terve aja õhus, ega kukkunud vette.

See pauk võttis korraks sõidutuju ära. Aeg oli proovida Priidu lauda, mõtlesin et jätan tänaseks hüppamise ja proovin rahulikult, kuidas lainelauaga on sõita. Varasemal paari korral, kas purjelauaga või siis lohega laines käies on lainesõit väga lahe tundunud. Lihtsal, minu twintip (kahes suunas sõidetav) laud ei ole laine jaoks kõige sobivam, kuna jääb kohati lainesse kinni. Püünsis aga ei olnud täna ( ega vist eriti kunagi) korralikku lainet ja oli selline vastik chopiline ja raputav. Lainelaud tundus suur nagu lauda uks, väga veider ja harjumatu oli. Kohati oli tunne, et nagu sõidaks purjelauaga ja väike sakiline laine raputas. Väga imelik esimene kord oli. Ilmselt pean ikka korralikus laines Väänas või Randveres ka proovima, et õigemat tunnet saada. Nii tegingi vist kaks otsa merele ja tagasi ning pakkisin asjad kokku.

Lauri: surfisügis

Oktoobrikuine ilm on juba omajagu jahedaks läinud, õnneks on viimase paari nädalajooksul olnud mõned päris head tuuled, nii et natuke jahedam merevesi kaldal ei hoia. Siiski olen suurema trikkide õppimise ära jätnud, et väga palju vees ei liguneks. Viimasel korral kaotasin ühel suurema hüppe ajal laua alt ning hilisem mitmeminutiline vees ulpimine oli  lõpuks päris ebamugav. Peale seda  ujumist  läksin rohkem kindlate väiksemate hüpete ja kindlamate maandumiste peale.

Möödunud nädalavahetusel oli päris vali tuul. Käisime neil  päevadel Laulasmaal ja Püünsis sõitmas. Laupäeval Laulasmaal jäi  mu sõit suhteliselt lühikeseseks. Rahvast oli palju ja kohati läks päris kitsaks, nii sõitsin ühe lohele peale ja ajasin lohede liinid omavahel sassi. Kõigepealt sai jälle vees liguneda ja  kontrollimatu lohepuntra otsas rippuda, mis oli kohati päris kõhe. Ei oleks tahtnud, et kaks lohet hoo alla võtavad ja meid kuhugi  pilliroogi  viskavad. Saime lõpuks kaldale ja seal oma tunnijagu nööripuntraid lahti arutada. Sain küll seeläbi ühe tuttava juurde, aga kahjuks oli see kõige magusama tuule ajal. Kui tagasi veele sain oli tuul juba nõrk ja pikka lustimist enam ei jagunud.

Pühapäeval oli tuul pisut marulisem ja väga puhanguline. Kohati oli tuul nii tugev, et sõitsin täiesti lahtise poomiga, ilma et loheks oleks vedanud ( üks kitezone’i  foorumi kasutaja kirjutas tabavalt -  fun factor on kadunud kui lohe on seniidis on ja enda tahtmata jesuswalki  teed). Teisel momendil oli jälle tuul nii väike, et ei tõstnud mind veeski välja.

Tormine tuul räsis ka teisi randasid Eestis, Hiiumaal oli üks sõitja lohisenud oma lohe järel nii õnnetult, et lõpetas oma sõidu haiglas. Sain ka ise üht võimalikku hättasattujat peale enda sõitu aidata. Surfari lohe oli sattunud tuule auku ja hakkas justkui alal kukkuma, mis peale tuli otsa tugev puhang, mis teda Püünsi rannas autoteele tahtis kiskuda. Haarasin tal seljatagant veel  vööst kinni ja istusime vees kahekesi ankruks nagu kaks bobisõitjat, kuni kolmas vend rannal ta lohe kinni püüdis ja ohutuks tegi. Mõni nädal tagasi oli just üks julge Läti surfar lasknud oma lohe ühe ranna äärse maja hoovi õunapuu otsa. Eks see Püünsi rand oma kitsa maaribaga ja sõiduteega kohe selle kõrval on üsna ohtlik, aga samas on see ka kõige lähim rand linnale.

Järgmise nädalaaja prognoos ei paista liiga optimistlik, aga loodetavasti saab veel sel aastal mõned sügisesed triibud teha.

Lauri puu otsas

Mulle hakkab ka see sügise meeldimise värk sümpatiseerima – tuul puhub kogu aeg. Hästi puhus ka möödunud nädalavahetusel.

Laupäeva hommikul,  kui tuul veel kogus end, tegin virgutuseks ja maratoni ettevalmistuseks ühe ratta trenni Pirital. Harjutasin tõuse ja laskumisi ja muud maastikul sõitmiseks vajalikku. Kokku väntasin 1 tund ja 46 minuti. Selle ajaga sõitsin kodust Pirita rajale, tegin seal kolm ca 7 km ringi ja pöördusin taas tagasi, kogu vahemaa 33,9 km. 

Päeva olulisemad sündmused toimusid aga hiljem. Pealelõunat hakkamas puhuma nii 12+ m/s. Esiti plaanisin minna sõitma Laulasmaale, kuna aga poolele teele jäi Vääna, otsustasin valida selle koha ja sealsed lained tundma õppida. Priit on korduvalt rääkinud, et see on tema lemmik rannaks saanud, eks siis pidin ka ära proovima selle spot i võlud. Vee peal oli oma 10-15 surfarit, peamiselt 7-10 ruuduste lohedega, nende vahel  ka üks-kaks purjelaudurit. Minu 9ne tundus ninaga tuult nuusutades paras suurus. Vee peale minnes tundus aga, et tuul on pisut käredam, aga sain soojenduseks mõned triibud tõmmata. Lained on Väänas tõesti mõnusad, ühtlased pikad liinid ja liinide vahel pisiavalt ruumi liikumiseks. Kohati läks kiirus küll väga suureks ja  lohe tõstis mõnusalt. Tõstis nii, et  korra viskas mind ka nagu katapuldist, aga see kõik tundus veel ok .

Minu Vääna sõit jäi lühikeseks, GPS-i trajektoor

Sain oma paarkümmend minutit sõita, kui järsku tuli kuskilt pilve alt hirmus purgaa. Hiljem graafikut vaadates näitas, et oma tuul tõusis mõneks ajaks  22-24 m/s peale. See oli minu jaoks rohkem kui liiga palju. Olin teistest sõitatest eemal, laine oli just laua alt löönud, nii et ma ühelt poolt ulpisin rinnuni vees samas ajal kui lohe mind taeva poole püüdis tirida. Tuul sikutas mind järjest kalda poole, laua otsimisest polnud juttugi, küll see lõpuks lainetega randa kantakse. Hoidsin lohet seniidis, et vedu võimalikult väike oleks, aga tuul oli nii kõva, et ka seal rapsis lohe ja vedas mind rohkem oma tahtmise järgi. Proovin lohet ise maanduda, aga tulutult, ikka sai ta tuule alla ja tõusis üles. Olin juba põlvini vees ja lohe ulatus juba kaldal olevate mändide latvadeni. Lahtilaskmine ei tundunud ka hea tegevusena, muidu oleks see kohe puudesse lennanud, miskit muud ka ei osanud teha. Püüdsin siis natuke lamada võimalikult vastu maad ja keha ankruna kasutada, et lohe lihtsalt üleval seisaks, lootes et ehk tuul vaibub. Ei vaibunud. Proovisin veel midagi teha, aga siis oli juba hilja, olin puudele liiga lähedal, nii et lohe takerdus mändidesse. Sinna ta kinni jäigi. Viskasin kiirelt poomi käest ja jooksin lohele kribinal-krabinal nagu ahv puu otsa järgi. Õnneks oli tegemist madalamate mändidega, nii et andis üles ronida, kuigi oksad olid üsna peenikesed. Esimene mõte oli kohe balloonid tühjaks lasta, et tuult püüdev ala väiksem oleks. See oli ilmselt õige tegu. Kui lohest õhk väljas oli, hakkasin puude vahel turnides teda okste rägastikust lahti harutama. Õnneks suutsin vältida suuremaid kahjustusi, vaid üks küünarvare pikkune rebend tuli riidesse, kuid see saab Sailclinicus korralikult ära lapitud. 

Tuule graafik laupäevast. Esimene suurem jõnks on see tuul, mis mind metsa vedas.

Kui metsas välja ronisin, nägin rannas vedeles igapool laudasid ja lohetajaid. Õnneks polnud kedagi teist küll puu otsas, kuid mõned oldi päris pikalt alltuult kadunud. Hea, et seekord nii lihtsalt pääsesin. Sain nüüd omajagu mõtteainet juurde, kuidas järgmisel sellisel korral peaks käituma.

Pühapäev oli tuul veidi rahulikum ja päikegi pilvede tagant väljas. Kui teised Sprotttid käisid karjaga jooksmas, olin ma jälle rannas. Seekord valisime Stroomi ranna. Sarnaselt Piritale on see hea lähedal asuv ja lohetamiseks sobiv madala veetasemega rand. Nüüd kui suplushooaeg on läbi, on kogu akvatoorium surfarite kasutada. Kuna väiksem lohe oli rivist väljas, sõitsin 13 ruudusega. Tuul oli kuskil 10+ m/s kandis. Võtsin kogu jõu maha, nii et kannatas sõita küll. Nii eelmisel päeval kui ka Väänas oli mul GPS kaasa, nii et saan seekord ka numbri näite välja tuua. Kuigi kõrguse mõõtmisest merel ja lainetes sõitmisest küll mingit asja pole, GPS ei ole piisavalt täpne ning lisaks laines loksumine muudab kõrgusi isegi päris märgatavalt. Küll aga sain veapiires kätte sama kiiruse, mis olen purjelauaga maksimaalselt saavutanud. Rekordi kordamine 43km/h!

Pühapäevane numbrimaailm kokku

Aeg: 1 h 41 min

Läbitud km: 30,3 km

Keskmine kiirus: 20,3 km/h

Max kiirus:43 km/h

Nädalavahetuse kogemusega tuli kaks mõtet – esiteks vesi hakkab külmaks minema ja sussid on vaja varsti jalga panna. Vääna vesi oli ikka eriti külm, esimese asjana peale vette astumist mõtlesin õhtusele saunale, kus omi liigesteid soendada. Teise asjana on mul kiivrit vaja. Stromkal jäi laud hoo pealt lainesse kinni ja panin vette sellise nätaka, et pea valutas mitu tundi veel tagantjärgi. Eks suure tuule ja uute trikkide õppimisel saab seda kukkumist omajagu olema, seega peaks mingi värvikirevama ( mitte edevuse, hea näha kui hätta peaks sattuma) munakoore endale välja vaatama.

Lauri Pirital

Paistis, et kogu Püünsi seltskond oli tänaseks Piritale kolinud. Lääne tuul oli Püünsi suhtes ebasoodne, jäi saare taha kinni, nii et seal eriti ei puhunudki. Linnas see eest lammutas  12+ m/s, pidin oma  väiksemal lohel seadeid maksimaalselt  maha võtma, kuna kohati käis tuul jõud peeajagu üle. Teisel hetkel olid aga jälle need harjumuspärased  Eesti tuuleaugud. Usun, et mõnes  surfiparadiisis on tuuleaugud harvemini esinev nähtus. Nii oli kohati päris kehv sõita,  kuna laine vedas mind tugevama jõuga kaasa kui tuul.

Laine oli  päris korraliku üles kerinud. Tundsin end kuidagi ebakindlalt nende vahel. Viimati  Randeveres oli ka natuke seda tunnet, et lainetes ei oska  ma veel eriti surfata. Niisama triibutada ei saa,  kuna kiirus kasvab sellise tuulega nii suuureks ja siis lainesse takerdudes on katapult garanteeritud. Ja  hüppeid ka väga ei laksi. Eks pean rohkem laines käima ja harjutama.  

Lauri miisuga rannas vol 2

                   

Käisin eile Nahkhiirega Püünsis teisel kohtingul. Ilm oli sobiv, tuul lõõtsutas ja laine peksis vahtu üles. Teisalt oli see lõõtsutav tuul üsna heitlik ja kohati aukudega aga puhangud olid jällegi nii suured, et  vahe peal sõitsin täitsa lahtise poomiga.  Väiksema 7ruudusega oleks olnud ehk  tundunud mõistlik sõita, samas tuuleaukudes oleks sellega hätta jäänud.

Sõita sai korralikult ja hüpata sai korralikult. Peaks järgmisel korral (täna?) GPS kaasa võtma ja vaatama kiirust ja distantsi. Kahetunnise uhamise peale peaks ikka omajagu neid saama. Lisaks GPSi pealt ehk ka mingi hüppe kõrguse välja raalima, kui seade liiga palju ei valeta.

Võtsin eile julguse kokku ja proovisin ka backrolli ära,  lohe ei hakanud seekord vastu puiklema. Proovisin neid peamiselt väiksema lainega ja rahulikuma tuulega kalda all. Mere peale välja sõites hakkas tuul väga rapsima ja laine muutus chopiliseks, seal ei tahtnud katsetama hakata. Igatahes sain päris mitu jalgadele maandumist ära teha. 

Püünisis on üks maariba, mis ulatub kaldast paarisajameetri kauguse saareni. Vaikse ilmaga on see   umbes paarimeetrilaiune riba  meretasemest kõrgemal ja kuiv ja näha. Tormisema ilmaga jääb vee alla. Lohetajad teevad ikka aeg ajalt üle selle hüppeid. Priiduga just ükspäev arutasime, et eks see on riski värk ja täpisteadus end nii ajastada, et  puhtalt üle kruusa hüpata,  mitte keset seda maanduda. Eks ikka oli neid, kes keset seda poolsaart hüppasid ja mööda m kuiva maad lohisesid. Eile oli üks selline päev, kus see maariba oli veega õrnalt kaetud, lohelauaga oleks ehk võimalik olnud ka üle sõita. Vaatasin mitmel korral seda "takistust" ja  mõtlesin et prooviks, vaikselt, üle hüpata. loomulikult oli hoog nii väike ja  kõik muu jama ka otsa.laskusin nagu langevarjur  ikka keset neid kruusa ja kive, enda all vaid mõne sentimeeetri jagu vett. Lohe oli õhus ja  proovis mind endaga kaasa tirida. Nii siis lesisin seal pikali ja naersin enda üle, et on vaja ikka alati kõik asjad ära proovida...

Kui see Tivoli merel jätkub, hakkab surfi sissekandeid üsna sageli nüüd tulema.

Lauri miisuga rannas

Kes on veel huvitatud surfikamast? Veel on pakkuda Fanaticu laud, kaks purje ja kaks masti. Kõik muu on läinud müügiks. Kuna müügist saadud rahale ei meeldi madratsi all olla, investeerisin selle väiksemasse lohesse – F-one Bandit III 9 m² ( praeguse 13 m² lohega pean juba 10+ m/s tuulega kaldale jääma). See on nüüd paras püss millega sügistormidele vastu minna.

Ilus on ta. Must. Altpoolt vaadates isegi nahkhiire kujuga ja kui tema äkilisust ja temperamenti arvestada, ongi Nahkhiir tema uus nimi. Minek on kiire ja tõmme hea. Nii, et lohet üles lastes ehmatasin selle kiiruse peale nii mina kui üles aitaja. Samamoodi gybe tehes oli selle tõmme harjumatult järsem kui suuremal lohel. Esimesel kohtingul kõike ei julge teha,  nii siis tegin tunde saamiseks alguses  niisama triibutamist ja proovisin lohe kiirust, peale mõneajast tutvust ka juba hüppeid. Õhulend on sellega mõnus ja hangtime pikk. Vaatamata oma väiksusele hoiab lohe ilusti õhus ja maandumine on pehme. Mingi hetk läksin küll natuke ülekäte ja mõtlesin, et teen sellise poolkõva backrolli. Viga. Ma ei teinud asja korralikult lõpuni, nii et jõudsin  vaid lohele selja keerata, kui see mind tagurpidi ja selg ees täie laksuga vette lajatas. Siis oleks küll lootnud, et löökvest kaitsevahendina kaasas oleks olnud. Esimese kohtingu jaoks vist liiga julge samm. Võtsin nüüd natuke kuraaži maha ja püüdsin rõõmu taltsutada. Meeldejääv oli esimene kohtumine, rõõmuirve ei  kadunud näolt ka koju jõudes.

Loodan, et tsüklonaalne karusell Läänemerel jätkub ja ma saan sel nädal veel teise, kolmanda ja neljandagi kohtingu teha. 

Lauri rattal

Eelmisel nädalale tegin kolm rattatrenni, igaüks omaette erinev. Kolmapäeval tegime Uriga ühistrenni, tema uiskudega mina rattal. Tema tahtis harjutada tuules sõites kiiret jalatööd ja mina olin siis tuule katte tekitaja. Tegime 30 km/h lõike vahepealsete rahulikemate sõitudega. Sõitsime Kaukumäe Selveri juurest Murastesse ja tagasi. Kokku 1h 12 min min sõitu ja 28 km pigem kõrgema tempolist väntamist. Laupäeval tegin ühe rahuliku tiksumise Harku ringil ja proovisin uut kergliiklusteed. See oli vast oma 20 km pikkune ja tunniajane üritus.

Pühapäeval võtsin ette sõidu Kõrvemaale, et saaks ka pikema maastikusõidu kogemuse. Rada oli päris hästi sõidetav või siis oli endal hea minek, nii et vaid ühel tõusul pidin rattalt maha astuma, kuna jalg ei kannatanud järsust nõlvast üles suruda. Pulsi lõid küll mitmed sealsed pikad mäkke rühkimised lakke, kuid muret tekitasid pigem laskumised. Ei ole harjumust neist kiirelt alla sõita, maratonil aga ei ole väga aega pidurdada. Nii siis peaks  veel Pirital ja mujalgi käima , et laskumisi võistluse ajaks harjutada. Kokku väntasin läbi ca 35 km ja selleks kulus umbes ja 2 ja poolt tundi ilusast pühapäevast.

Teisipäeval oli veidike tuult, tegime Priiduga Püünsi satsi. Tuul oli juba päeva otsa puhunud, nii et jõudsime peale teise vahetusega, mis tähendas, et ruumi rohkem ja muret vähem. Samas oli ka tuulel madalam käik ja kohati olid isegi augud sees. Sõita sai, aga selline kehvake oli, tunnetust ka polnud suurt, nii et tegin rohkem triipe ja vähem hüppeid. Proovisin ka loope, aga kuna arvasin, et vaikse tuulega võib vette kukkunud lohe kätte saamine keeruline olla, ei hakanud väga võimlema. Selle asemel proovisin sõita jalad aasadest väljas. Päris tore oli, sain tunda, et ilma jalaaasadeta on täiesti võimalik sõita ja ehk siis millalgi peaks seda pikemalt proovima.

Lauri vahetab ala

See nädal algas tugeva idatuulega, sellest tulenevalt ei sobinud lohetamiseks kodune Püünsi. Esmaspäeval käisin Katariina kail. Viimane kord kui seal käisin lõppes mu sõit peaaegu vees oleva laevavraki otsas. Lisaks sellele vees varitsevale ohule oli ka tuul auklik ja õhtupoole ka langevas trendis. Sõita sai, ka natuke loopida, aga laines on kõva chop ja see võtab jalad päris läbi. Seega üldiselt ei meeldi mulle see rand eriti. Rahvast oli ka nii palju, et erilist sõiduvabadust ei olnud.

Teisipäevaks kutsusin Priidu kaasa Randveresse, Muuga sadama alla, et talle sealset lainet näidata. Ka selle kohaga on mul ebameeldivad mälestused. Lasin seal ju eelmine aasta oma lohe vastu teravaid kive katki. Kui nii edasi läheb, on mul varsti iga ranna jaoks vist oma lugu rääkida. Siiski, tuul oli päris korralik, nii et minu 13-sel tuli  kogu veojõud maha võtta, et saaks  normaalselt sõita. Teised olid näiteks 9ruudustega,  seega  kord aga näitas, et saan oma selle lohega päris laia tuulevahemikuga sõitmas käia, alates 5-6 m/s kuni  12 m/s.  Peale meie oli veel oma viis sõitjat, nii et ruumi oli korralikult. Võrreldes Katariinaga oli siin juba päris hea laine, mida sai hüppe jaoks trampliinidena kasutada. Hüpete jaoks polnud lohet eriti tarviski liigutada, hoidsin seda kuskil 45° ja siis loopisin lauaga  laine harja pealt. Lained  on ikka omaette rõõm! Küll oli aga tunda, et laine sõidu jaoks jääb see suur lohe natuke aeglaseks, lainete vahel askeldades on kiiremat liikumist ka üleval vaja. Siiski tulevikus kui aega on, siis võiks Randveret Katariinale eelistada.

Tänase sissekande lõpetuseks pakun välja, et kui keegi soovib endale purjelaua varustust osta, siis võta minuga ühendust. Teen purjelaua sõiduga lõpparve...... vähemalt praeguseks. Kapis pole ka mõtet vanu asju hoida, seega  teen suurmüügi. Pühapäeval küll tegin üle aasta aja jälle purje märjaks ja näitasin õpilasele K. ( kõlab nagu Kafka romaani tegelane) purjelaua sõidu võlusid. Tuul oli küll olematu ja päris sõidutunnet ta ehk ei saanud, aga minutijagu laual püsti seismist teeb õppija rõõmsaks. Tegin isegi kaks triipu, aga ei ole enam seda tõmmet. Eks ole sellega ka juba kaheksa aastat tegeletud ja üksluiseks on muutunud. On aeg tegelda uue surfiga, vana enam ei tõmba.

Vaatuse lõpp. 

Kaur ja vetikad

Täna maadlesin Tõrvaninal lohega. Peale jäi tema. Mina pidin kaotajana liine puhastama. Randa jõudsin alles kell viis ning kui lohe jälle üles sain, kukkus tuul ära. Kella seitsmest koju tagasi... oleks tahtnud rohkem.

Lauri: Tuuline juuli

Minu viimased rattasõidu jäävad vist juba kahe nädala taha, tegin siis kaks sõitu mööda Lõuna-Eesti maanteid. Ühe kahetunnise otsa (54 km) Trepimäelt Tartusse ja teise pooleteisetunnise Saadjärve äärest väikese ringiga Tartusse (ca 40 km). Mõnus on seal sõita. Oluliselt toredam ja kindlasti ka ilusam on Lõuna- Eesti põlde ja heinamaad uudistada, kui Harjumaa liikluses seigelda. Teisedki ratturid tundusid sõbralikumad, viibati käega ja üks naisrattur isegi naeratas meelalt.

Start Trepimäelt

Nüüd aga vahetan maanteerattaga sõidu maastikuratta vastu. Kuu aja pärast on tulemas maraton. Seega võiks enne seda sarnasel maastikult sõitmist harjutada.

Õnneks on selle aasta suvi olnud surfarile meelepärane, tuult on jagunud igasse nädalasse olgu selle päikesega kuidas on. Viimase kolm nädala peale lugesin ära kaheksa korralikku sõidupäeva, tuuliseid päevi oleks ehk isegi rohkem olnud. Sõitmas olen vahepealsel ajal päris mitmes rannas käinud, Tallinna lähedal Püünsis ja Laulasmaal ning möödunud nädala 4 erinevas Hiiumaa spotis. Ühel päeval  otsisime Kauriga Hiiumaal tuult kolmes erinevas rannas. Igalpool pumpasime lohed täis ronisime vette, saime aru et tuul on nõrk, pakkisime kõik kokku ja   kolisme järgmisesse kohta. Viimaks oli  Ristna see, kus tuul meid juba pool päeva oodanud oli ja  korralikult lustida laskis. Siinkohal pean küll märkima, e Ristnas ei olnud sellist marutuult,  millega seal peal käiakse vaid piisav, et minu 13ruudune mind lennutada jõudis. Mandrile tagasi tulles tegime lõpuks ka  veel Topul  jalad märjaks...

Tihe graafik tuleb ainult kasuks, kui muidu kipub pikemate vahede jooksul eelmisel korral õpitu või valesti tehtu meelest minema, siis nüüd sain nende päevadega olulist progressi tunda. Kui varem oli arusaamatu, kuidas laud veest lahti saada siis nüüdseks on mul arsenalis juba paar kordaläinud manöövrit. Ise kõrvalt pole näinud, aga pealtnägijate sõnul on mõned hüpped päris pikad ja kõrged välja tulnud, eks seal õhus rippudes on endal ka pärismõnus a pikk lennutunne olnud.

Hüpetes tuli järgmine arengu samm aga pool juhuslikult. Nimelt ühel Püünsi päeval tegin kogemata kaks-kolm korda backloopi/backroll koju minnes vaatasin Youtubist järgi ja hakkasin spetsiaalselt seda harjuma, nii et nüüd teen piisava hoo korral seda ka korraliku maandumisega. Õppimise järjekorras võiks ehk Pop olla loop ist varem aga Hiiumaa Jausa spotis sai ka see selgeks tehtud. Lisaks olen õhus veel proovinud ka mõned korrad mingit Railey it teha, aga sellega läheb veel natuke aega....  

Backloop ( Kaur jäädvustas ja monteeris seeria kokku)

Siiski  enda pillutamise kõrval on ka mitmete veetundidega tulnud ka parem sõidutehnika. Nii sain viimasel korral Topus juba päris korralikult ülestuult krüssata ja purjelaudadega peaegu sarnast kurssi hoida.

Ilm oli vahepeal nii lustiline, et möödunud30.07.12oli lõpuks päev kui saiilma kalipsota ja vaid lühikeste pükstega sõitmas käia. Paari tunnise sõidu ajal oli soe olla ja jahedust ei olnud tunda. Küll aga saabusid tagajärjed järgmistel päevadel kõva nohuvormis. Siiani annab see viga ennast veel tunda. Neetud kliimavöönd!

Veel üks märkimistvääriv sündmus oli mu õudusunenägu Ristnas telkides. Täheldasin päeval sõites, et mu kalipsole on vaikselt augud hakanud sisse kulunud, peamiselt istmiku osasse. Telgis uneledes nägin justkui hirmuga, et pean hakkama ka selle moega kaasa minema ja enda kalipso peal shortse kandma hakkama. Ei tea, ei ole ma selle stiilist aru saanud ja endise purjelaudurina ilmselt ei suudagi mõista kunagi. Ehk peaks hoopis kalipso augud ära lappima. 

Lauri: vees

Täna oli Püünsis korralik 7-8 m/s tuul, mina ja mu 13ruudune lohe. Ülim mõnu!

Tegin kahetunnise sessi. Selle aja peale jõudsin proovida pöördeid mõlemal halsil. Sain  mõlemas suunas liikudes hakkama, lihtsalt siledamat vett on tarvis et laula nina ümber vahetada  väikese hüppega saba peal. Suuremad hüpped tulevad jätkuvalt vaid vasakul halsil välja. Sain mõned päris mõnusad ja pikad õhulennud. Suuremas osas vajusin peale maandumist vette, kuid mõned tulid ka välja, nii et sain hooga edasi sõita. Vahepeale sain loomulikult ka paar kukkumist teha ja hiljem lauda mööda vett otsida. Korra isegi  lohisesin pikalt kõhuli mööda vett lohe järel  ja siis jällegi lauda  lainete vahel otsida. Paremal halsil on kuidagi väga vägisi pressimine, liikumist ei saa paika ja laud on vees kinni justkui naelutatud. Vaatasin videost järgi, äkki teen ma seda kõik liiga aeglaselt, vaja on järsemalt vastu tuult kantida ja kiirelt lohe seniiti viia. Praegu võta mul kogu manööver ehk liiga pikalt?

Tuul kukkus ära ja  üks viimane lohe on vaid veele jäänud

Organiseerisin oma purjelaua kama merelinna, kuid arvestades viimaseid lohe emotsioone  kaldun hetkel rohkem lohe poole. Eks näis mis suvi toob, praeguse lohega pean suuri tuuli kaldalt vaatama, selleks ajaks peakski purje masti otsa ajama. 

Lauri: hüppa ringi

Lõpuks ometi sain pika surfi päeva teha, taat oli selleks puhuks ka korraliku ilma sättinud. Ilm oli ehk isegi liiga hea, tuult oli rohkem kui küll ― pidevalt puhus 10m/s ja puhanguti paugutas isegi rohkem. Minu 13 m² oli sellise tuule jaoks liiga suur. Õnneks oli Priit töö sinna paika jätnud ja oli kohal enda 7ruudusega. Tegime vahetustega sõite, nii et sain vahepeal puhata, teiste hüppeid vaadata ja kaasa tehtud võileibu süüa.

Esimese sessiooni proovisin uue lohega tutvuda ja rahulikumalt võtta. Teiseks ja kolmandaks vahetuseks olin juba tunde kätte saanud ja võisin hakata hüppeid proovima. Vaatasin möödunud nädala pikalt Youtube i videoid ja püüdsin kuivalt tehnika pähe õppida, et siis nüüd kõik vees järele proovida. Kui pööramisega olen saanud paremal halsil sõbraks, siis hüpetega on vastupidi ja seal tulid need vasakul halsil rohkem välja. Kuigi paremal halsil sõites sain päeva kõrgeima õhulennu, ainult et siis kukkus laud jalast. Ise kõrgust hinnata ei oska, aga eks seal vist paar meetrit võis olla. Õhus rippudes ja alla vaadates jõudsin veel pikalt loota: „Palun, palun oleks siin sügav vesi, et oma jalaluid siia ei murraks.“ Õnneks oligi. Sain küll kerge matsu aga ehk on see ennetus, et liiga tormakaks ei lähe. Päeva jooksul sain vast nii 5-6 korralikku õhulendu, kus kõik käis nii nagu mõtlesin ja tahtsin teha. Kuigi suuremal osadel proovidest tuli vasakul halsil midagi välja tundusid need "hüpped" juhuslikud, paremal halsil aga ei saanud eriti laudagi veest välja. Tundub, et tegin kõike liiga aeglaselt ja lohe seniiti liigutamine ja kantimine ei käinud üheaegselt. Nii juhtuski tihti paremal halsil, et õhku tõusmise asemel jäin hoopis seisma ja vajusin vette. Kokkuvõtvalt siiski korralik ja tulemustega 6tunnine sõidupäev.

Kaur: vorm paraneb

Eile tegin kahe tunnise pika jooksu. Rada oli sama, kus jooksin 8 aprillil. Seega hea võrdlus vormi kohta - moment kus olin treeninud suts alla kuu vs olukord, kus peale maratoni juunis põhiliselt puhkasin ning nüüd juulis siis olen jälle vaikselt liigutama hakanud.
Distants: 20km
Aeg (juuli/aprill): 2:02 / 2:08
Pulss: 138 / 157

Eks väike vahe tuleb ka sellest, toona oli just maha sadanud õrn kiht lund. Natuke muutis see ehk Aprillis jooksmist raskemaks. Tore tõdeda, et vorm on siiski suve keskpaigaks paranend mitte taandund.

Eelmisel nädalal sai oma selle aasta esimesed kolm lohesõitu tehtud. Ilm oli suurepärane, täitsa mitte-eestilik: päike paistis ja tuul puhus. Ootan järgmist kaunist surfiilma.

Mis siis veel suvel tehtud? Orienteerumist on tulnud ette viiel korral (sh üks kord koos Lauri ja Raikoga). Kui igal nädalal käia, võib ehk isegi mingi tunne tekkida, et igal etapil ei korda samu vigu. Asimuudiga liikumine tuleb vahest täitsa välja, kuigi enamasti panen siiski veidi mööda. Jooksutreeningute vahelduseks tundub see siiski väga tore tegevus. Samuti ka rulluisutamine, mida Hiiumaal kahel nädalal korra olen cross-traininguna teinud. Ainult ratas on unarusse jäänud, aga sel nädalal kavatsen veidi rohkem väntamisele keskenduda.

Lauri: Ratastega lohe

Blogis on jälle rahulikum aeg, keegi vist väga võitlemas ei käi ja juunikuu oli niikuinii pigem jalgpalli vaatamine tugitoolis. Aga päris tubaseks ma siiski pole jäänud, tuleb ju proovida ära kasutada iga väiksemgi päikese ja värske õhu saamise võimalust, mis meil siin paari kuu jooksul antud on. Sellegi poolest  jätan jooksmise sel suvel teistele. Kevadel tehtud paus on veninud plaanitust pikemaks ja las venib veel.... äkki nii sügiseni. Vahelduseks on päris mõnus mitte joosta, jalad saavad trampimisest puhata. Selle asemel tegelen suuremalt jaolt rattasõidu ja surfiga.

Ratta kilometraaži on tänaseks kogunenud nii 1200 km kanti. Ei ole ehk suurim saavutus rattasportlasele, aga minu arvestuse järgi märgatavalt suurem kilomeetrite hulk kui varasematel suvedel. Valdava osa sellest olen läbinud maanteerattaga Tallinna lähiümbruse teid läbi kammides. Võrreldes jooksuga  on see oluliselt huvitavam, saab ühe trenniga palju rohkem uusi kohti näha kui ühe tunniajase lippamisega. Pühapäeval  näiteks tegin kodu ja Vääna-Jõesuu otsa ( ca 63 km; 2:20), nii et Väänas ka korra meres ujumas sai käidud. Alati külm Vääna-Jõesuu vesi oli päris heaks jahutuseks palavale ilmale. Garmini pulsikell on remondis, nii siis on asenduseks Suunto. Suurt statistikat selle tulemusel ei ele teinud, olen vaid püüdnud teha nii 2-3 tunniseid trenne jättes pulsi 130 kanti. 

Katariina kai 06.09. Autor Surphy

Selle suve tõeline hitt aga on lohesurf. Ei tea, miks ma nii kaua selle vastu põiklesin, aga see on pagana mõnus! Eelmine aasta alustades tundus ilmvõimatult küll raske, aga nüüd on triibutamine juba päris nauditav ja möödunud reedel tegin juba prooviks esimesi hüppeid. Tehnika pole veel selge, nii et ma täie kindlusega ei tea, kuidas neid teha, aga lennata on hea. Eks võrreldes purjelauaga on seal ka neid miinuseid, alates pikkadest liinidest ( ca 20 m nöörid, mis minu ja lohe vahel on), mille külge vees alati vetikad jäävad ja mis mul tihti sassi lähevad. Samas aga isegi need tunniajased sasipuntra arutamised on seda naudingut väärt. Selle lustimise kõrval poel ma kahjuks sel hooajal oma purjelaua varustust veel välja võtnudki.  Peaks ikka korragi suvel ka purje märjaks tegema ja laua vette viima. Kuigi nii lohe kui laud on omamoodi toredad on suurim vahe ikka kogu selle kama transpordis. Nüüd siis taban ära kui mõnus on kui kogu su surfivarustus mahub autosse ja sa ei pea igakord ilmatumat koormat auto katusele siduma. 

Teine  positiivne asi on, et lohetamas käies saan ma vähem tünni kui lauaga. Lauaga oli tihti nii, et paistis justkui puhuks päris rahuldavalt (alates 7-8 m/s) aga lauda käima ikka ei saanud. Aga selline mõtetu tiksumine peale koormavedu on nüristav. Eile käisin lohega Püünsis, tuult oli vast 5-6 m/s, aga lohe töötas mõnusalt. Õhtu edenedes kukkus veel ära ehk isegi alla 5 m/s, aga natuke pumbates sai mõnusalt glissata, laudurid aga seisid paigal. Eilne edasiminek oli ka see, et tegin terve tunnise sõidu ilma et lohe oleks korrakski vette kukkunud, kõik pöörded tulid enam-vähem suurte viperusteta välja. Hüppeid jällegi eile teha ei mõistnud, pean vist Youtube’ist natuke videoid vaatama.

Rannas näeme!

Lauri: surfihooaeg on alanud

Viimased kolmnädalavahetust olen suusatamise asemel tegelenud hoopsi lennukama tegevusega. Pakkisin lahti oma uue lohe ja käisin seda Jüris põllu peal lennutamas. Võrreldes eelmise Cabrinha Crossbow lohega on uus Ozone Instict Sport II oluliselt rahulikum ja stabiilsem, mis teeb õppimise märgatavalt lihtsamaks ja ohutumaks.

Esimesel korral õppisin lohet alles taltsutama ning tegin seda kõike ilma lauata, et saask kätte tunde, kuidas lohe käitub. Viimasel kahel korral olen koos lauaga lohetanud. Lumelaua alla panek oli alguses küll keeruline, püüdes samasl ajal lohet õhus hoida, kuid seegi oskus hakkab vaikselt tekkima. Päris mitu korda sai enne soovimatuid kukkumisi ja lume peal lohisemisi tehtud.

Eile oli ka juba parasjagu 6 m/s tuul, nii et polnud suurt probleemi sulalume seest end välja vedada ja oma esimesed pikad triibud teha. Väga mõnus, väga mõnus. Eks algusele vastavalt oli esitus rabe, aga selel paari tunniga sain juba väikestviisi tunde sain kätte. Loodame, et vähemalt märtsi saab veel lumepeal harjutamas käia. No ja tuult võiks ka ikka olla.

Lauri: Tuul

Vesi on külmaks läinud. Peab hakkama juba kalipsole lisaks susse ja kapuutsi kandma.

Eilseks oli hea prognoos, nii tuli Iff lõunast Tallinna ja tegime ühise surfi siin. Tuule suund oli küll lõunast, mis on parim variant Pärnus sõitmiseks, aga sinna sõitma ei hakanud. Nii siis Püünsi, mis on selle suuna jaoks enam-vähem kõige sobivam siinkandis.

Võtsin kaasa enda ainukese laua ja kolm purje 4,0, 5,3 ja 6,0. Kohale jõudes tundus, et tuult polegi. Paar lohe meest oldi peal, aga muidu oli vesi liiga sile. Tuul oli natuke liiga kaugust ja jäi nurga taha peitu, nii et lainetust ei jõudud kalda all tekkidagi. Rigasin oma suurima purje peale, korra tundus küll liiga suur olevat, kuid see oli vist petlik, kuna sel aastal korralikult sõitnud.

Kuna kalda all eriti põnevusi polnud tuli kaugemale mere peale välja sõita. Jama oli aga, et olin enne alla pannud lühikese freestyle uime, mis on tore hüpete tegemiseks, aga mitte tihttuult sõitmiseks. Nii vajusin kogu aeg stardi kohast alla poole Aegna suunas. Sõitsime ka lootsi tee peal ja aeglaselt ukerdades laevale ette jääda pole elu hinnates eriti arukas, otsustasin lootis sadamast allatuult kaldale tulla ja tagasi kõndida. Maa peal võtsin oma varustuse selga ja tegin oma seni pikima walk of shame i ehk umbes poole kilomeetrise matka, et tagasi algusesse saada.

Peale väikest pausi tegin järgmise katse, vahetasin uime pikema vastu ning läksin kaldast kaugele tuult püüdma. Seal kuskil 1,5-2 km kaugusel puhus tuul juba mõnusamalt, seal küll sain kiirust ja lainet proovida, nii et sai isu korralikult täis sõidetud.

Lauri: draakon

Käisime eile Priiduga Püünsis lohet lennutamas. Tuul oli päris pagiline ja kõikus kuskil 5-10 m/s vahel. Tegin alustuseks sooja Priidu 7ruuduse Nomadiga. Ilma lauata kaheksate tegemine ja muu liikumine oli üpris sujuv ja lohe liikus nii nagu mina tahtsin. Tegin ka lauaga proovi, meetriks või paariks sain ka peale, aga tuult jäi väikse lohe jaoks väheseks.

Pumpasin selle peale enda 12ruuduse täis, lootes et ehk seekord käitub ta paremini kui viimati. Aga ei, minu uus kiisu on päris pirtsakas..... Juba enne üles laskmist tundsin, et kuidagi natuke liiga palju kisub, otsustasin siiski proovida. Priit lasi lohe lahti ja paari sekundi pärast tegin samasuguse mitte ettenähtud õhulennu nagu eelmine kord. Mõned meetrid põlvekõrguses vees lohisemist ja tõdemus, et selle lohega tuleb kõvasti möllamist. Vahetasime poomi ära, et ehk on selles viga, aga see ei andud ka erilist tulemust. Jõudsime järeldusele, et mu lohe lihtsalt tahab vaiksemat ja ühtlast tuult. Saab põnev olema...