Uri: Berliini rulluisumaraton

Sellest on nüüd küll juba üle kolme nädala möödas, aga Berliini rulluisumaratonil sai ka sel aastal käidud. Eesmärgiks oli, nagu ka eelmisel aastal, saada keskmiseks kiiruseks üle 30 kmh ehk siis ajaks alla 1:24:24.

Esmakordselt õnnestus maratonile kohale jõuda piisavalt varakult, et normaalselt sooja teha ja venitada. See tuli kindlasti kasuks.

Kohe alguses sain ilusasti grupis sõidetud - ei läinud tempo liiga kõrgeks ega jäänud ka nõrgaks. Siiski oli esimese 4 kilomeetri tempo 2:01/km ehk siis veidi alla eesmärgiks seatud 2:00. Siis aga sain ilusti tempo üles ja 13 kilomeetriks oli kella järgi keskmine tempo juba 1:55. Sellise tempoga oleks lõpuaeg võinud lausa alla 1:21 tulla.

Sealt edasi hakkas aga grupi tempo langema ja tegelikult näitas minu kell ka suuremat distantsi kui ametlik rada. Siiski, poole maa peal oli mu ametlik vaheaeg 41:23, mis lubanuks aega alla 1:23. Pulss püsis mõõdukana (keskmine 172). Tasapisi tundus, et tuleks hakata kiirust lisamagi.

Poolelt maalt alates langes tempo juba alla 2:00 ja pulss alla 170. Aga hakata nii suurel maratonil ise gruppi vedama tundub ka nagu imelik. Lõpuks, umbes 30km kandis moodustus seltskond, kes tegi karusselli - umbes kümnene grupp mehi vahetas tihedalt vedajat janii suudeti tempot tõsta. Kahjuks juhtus nii, et kui mina vedama läksin siis jäi ülejäänud grupp maha. Võtsin taas tempo alla ja ootsain tesied järgi - üksi pusimisega poleks ma kaugele jõudnud.

Kohe samas tekkis aga grupist üks teine tüüp, kest ostsutas lõpuspurti tegema hakata. Üldiselt ei ole meeldiv hakata kedagi jälitama kohe peale seda, kui oled ise grupi vedamise lõpetanud, aga samas tundus see ainus variant kuidagi tempot tõsta. Sain jooksikule väikse spurdiga tuulde, kuid kahjuks keegi rohkem meiega kaasa ei tulnud. Viimased 8 kilomeetrit sõitsimegi kahekesi.

Pulss ronis sellis sportimise peale kohe üle 180. Lisaks selgus, et see teine sell oli ka arvestanud sellega, et kaasatulijaid on rohkem ja saab vedajat vahetada. Paar korda püüdsingi ka omalt poolt panustada, aga üsna kiirelt ja näitlikult tegin selgeks, et minust vedajat ei ole. Nii palju ma ennast ka juba tunnen, et kui sellises olukorras aktiivselt vedama hakata, siis ei jõua varsti enam tuuleski püsida.

Tänu sellele ei olnud tegelikult ka meie tempo kuigi kõrge, vaid püsis kuskil 2:00 kandis. Grupile sõitsime siiski järjest rohkem eest ära ja mitmetest sõitjatest sõitsime omakorda mööda. Tuules püsimine läks aga järjest raskemaks, aga kuidagi pidasin ikka vastu. Viimase kilomeetri pulss oli juba 186, ,maksimum ronis 188-ni.

Siiski suutsin hammastega eessõitjast kinni hoida ja lõpuajaks kujunes 1:23:52, millega sai eesmärk täidetud ja sõidetud senine parim maratoni aeg. Minu kella järgi oli distants 42.7km ehk 500m pikem kui ametlik, sellest ka erinevus keskmises kiiruses, milleks Garmin näitas 30.6 kmh, ametlik siis veidi vähem.

Ametlikuks kohaks fitness kategoorias oli 405., mis oli samuti senine rekord (varaseim parim oli 2007.a. vihmasajus saadud 573. koht).

Keskmine pulss oli 172.

Seega igati edukas maraton. Kauriga plaanisime juba mõnda aega tagasi, et 2013. a. peaks käsile võtma Berliini jooksumaratoni. Just hetk tagasi registeerirdes selgus aga, et regada oli veel võimalik ainult uisu- ja jooksumaratonile koos. Eks näis kas võtame siis tõesti topeltürituse ette, aga jooksma lähme igatahes.

Uri: Ebaõnnestunud Tartu Rullimaraton

Seekordne Tartu rulluisumaraton toimus uuel ja põneval trassil Jõgevast Tartusse. Ise-eneset oli täitsa tore vahetada Tartu lähedane edasi-tagasi saalimine maratoniga, mis kulges punktist A punkti B. Samas asfaldi kvaliteet rikkus kindlasti sõidumõnu, rajal olevad tõusud olid raskevõitu ning langused ohtlikud ja ebamugavad. Selleks, et Jõgevast Tartusse jõuda oli trassi ka pikemaks tehtud ja tavapärane maratonidistants asendatud 48 km-ga.

Sõidu alguses sain päris ilusti minema. Võib-olla isegi liiga kiiresti. Juba esimestel tõusudel (mis algasid 6. kilomeetril) jäin grupist maha, kuida gruppe oli palju ja võtsin lihtsalt järgmisele tuulde. Järgi jõudvates gruppides avastasin ka mitemeid mehi, kellest tavaliselt aeglasemalt olin liikunud. Seega oli veel kõik normaalne. Esimesse vaheajapunkti 13.9km peal jõudsin 219. kohaga, millega võis täitsa rahul olla (küll mõnevõrra kehvem, kui eelmise aasta 162. lõpptulemus).

Siis aga hakkasin tundma, kuidas jalad jäävad "kinni" - ka tasastel lõikudel, kus jõudu oli, läks tuules püsimine raskeks. Lihtsalt ei suutnud kiiret tempot hoida. 15. kilomeetriks sain aru, et sellest maratonist normaalset sõitu ei tule. Proovisin küll pidevalt gruppidega kaasa minna, aga tihti jäin neist üsna ruttu ka jälle maha. Kusjuurest tavaliselt tulidki maha jäämised just tasasel maal, korra isegi laskumise peal.

Peamine süüdlane selles on nähtavasti treeningu vähesus, kuid ka üksi treenimine. Üksi sõites pole lihased lihtsalt harjunud järjest ja pidevalt ca 30km tunnis sõitma. Isegi kui füüsilise koormuse poolest pole see tuules sõites keeruline, siis jalad pole sellise kiire liigutamisega harjunud ja ka uisk on all ebakindel. Sellele lisaks ka kohati veidi konarlik asfalt, mis tegi olemise veelgi ebamugavamaks.

Aga kõike seda mõjutas kindlasti ka vähene läbisõit sel aastal. Kui mullu olin enne maratoni läbinud uiskudel 429 treeningkilomeetrit, siis sel aastal ainult 216. Eks see tegigi uiskudel olemise tunde võõraks ja ebakindlaks.

Igatahes enamus maratoni veetsin siis vaheldumisi lonkides ja siis jälle mõne grupiga kaasa sõites. Lähtest tulnud laskumisel sattusin grupis olema ja ausalt öeldes oli laskumise lõpuks jalas selline värin sees, et edasi sõitmiseks pidin pikalt jalgu lõdvestama ja puhkama. Rääkimata hirmust, et väikegi jõnks laskumisel oleks mind nähtavasti kraavi heitnud. Järgmisele laskumisele läksin juba ettevaatlikult ja ei üritanudki kellegi tuules sõita. Mis tulemust siis nii üldse võimalik saada on!?

Nii kukkusingi lõpuks 349. kohale. Veel viimasel kilomeetril lasin endast ligi kümnese grupi mööda, kuna Tartu ülimalt konarlikule ja vagulisel asfaldil ei suutnud ma üldse ühte uisku üles tõsta, et mingitki tõuget teha.

Esimene aasta kahest olulisemast uisusündmusest on nüüd ebaõnnestunult seljataga. Aga juba kuu aja pärast toimub Berliini maraton - eks näis kuidas selleks ajaks õnnestub ennast vormi ajada. Seal on vähemalt tasane maa, mis kindlasti mulle paremini sobib.

Kristi: maratonieelne pikk trenn [216]

Täna sai Pirita teel ja Lillepil tehtud pikk maratonieelne trenn, et saaks jälle tunde sisse, et kuidas on 42km sõita. Jalgadega oli kõik korras, aga palavus muidugi tahtis maha niita. Sai ilmselgelt valitud ka kõige palavam ilm, mis minul viskab alati pulsi üles. Alguses üritasin ilusti hoida oma kuni-158 pulsigraafikut, aga peale 20km läks juba raskeks ja pulss jäi 160ndatesse. 30ndatest alates aga püsis 170 kandis. 36km peal tahtis palavus juba päriselt maha niita, nii et kodutee oli väga raske. Seega on minu lootused eelkõige sellel, et 12ndal ei tule palavat ilma.

Hooaeg on sel aastal olnud nõrgavõitu, laiskusest on trenne vähe tehtud saanud. Seega hetkel hooajal kokku 216km rulluisku. Samas võimalust veel paar kuud on, et eelmise aasta skoori ületada ja 500km ikka kokku saada.

Kaur: vorm paraneb

Eile tegin kahe tunnise pika jooksu. Rada oli sama, kus jooksin 8 aprillil. Seega hea võrdlus vormi kohta - moment kus olin treeninud suts alla kuu vs olukord, kus peale maratoni juunis põhiliselt puhkasin ning nüüd juulis siis olen jälle vaikselt liigutama hakanud.
Distants: 20km
Aeg (juuli/aprill): 2:02 / 2:08
Pulss: 138 / 157

Eks väike vahe tuleb ka sellest, toona oli just maha sadanud õrn kiht lund. Natuke muutis see ehk Aprillis jooksmist raskemaks. Tore tõdeda, et vorm on siiski suve keskpaigaks paranend mitte taandund.

Eelmisel nädalal sai oma selle aasta esimesed kolm lohesõitu tehtud. Ilm oli suurepärane, täitsa mitte-eestilik: päike paistis ja tuul puhus. Ootan järgmist kaunist surfiilma.

Mis siis veel suvel tehtud? Orienteerumist on tulnud ette viiel korral (sh üks kord koos Lauri ja Raikoga). Kui igal nädalal käia, võib ehk isegi mingi tunne tekkida, et igal etapil ei korda samu vigu. Asimuudiga liikumine tuleb vahest täitsa välja, kuigi enamasti panen siiski veidi mööda. Jooksutreeningute vahelduseks tundub see siiski väga tore tegevus. Samuti ka rulluisutamine, mida Hiiumaal kahel nädalal korra olen cross-traininguna teinud. Ainult ratas on unarusse jäänud, aga sel nädalal kavatsen veidi rohkem väntamisele keskenduda.

Uri: Esimene rulluisusõit, Rapla Rull

See aasta on jooksu aasta. Seega pole uisule eriti aega leidnud. Aga EMT Rullituuri etappidel tuleb ikka käia, kui saab. Nii tegin laupäeval selle kevade esimese uisusõidu - 11 km rahulikus tempos.

Ilmselgelt sellise läbisõidu pealt maratonile minna oli veidi ettevaatamatu. Esimesed 7km olid jalad väga ebakindlad. Lasin grupil eest ära sõita. Teisel 14 km ringil läks enesetunne juba paremaks ja vahepeal vedasin ise gruppi, et eessõitjatele järgi jõuda. 

Edasi istusin aga grupi tagaoses ja ootasin lõppu, kuna kuskile kedagi püüdma minna nagunii ei olnud. Enesetunne oli mõnus, pulss langes vahepeal alla 140-gi. Paar-kolm kilomeetrit enne lõppu aga hakati tempot peale kruvima ja siis tuli järgmine vähese treenituse viga välja - jõudu oli, aga jalad ei osanud kiiremini liigutada. Mõnda aega püsisin grupis, aga siis olid jalad nii kinni, et pidin laskma grupil minna.

Kokkuvõttes meeste arvestuses 102. koht, mis on kõvasti kehvem kui eelmise aasta etappidel.

Distantsi aeg oli 1:37:17 (oma kella järgi), GPS järgi distantsi pikkus 43.2 km.

Nüüd siis tagasi jooksulainele - Stockholmini on jäänud 12 päeva.

Kristi: rulluisuhooaja finish Berliinis [447]

Nüüd juba viiendat aastat järjest sai rulluisuhooaeg kokku võetud Berliinis -seekord siis ka ilusti pildis:


Selle aasta Berliini kokkuvõtteks piisab vast öelda, et nüüdseks on saanud selgeks, et ma ikka suudan neid maratone sõita küll. Seega peab edaspidi võtma eesmärgiks mitte lihtsalt "lõpuni jõuda", vaid paremat tulemit teha - ja sel eesmärgil ka rohkem vahepeal graafikus püsimist jälgida. Ühesõnaga jäin kilomeetritel 25-38 liiga pikalt passima ühe tüübi sabas ja oleks pidanud oluliselt varem spurtima - jaksu oli, aga strateegitseda veel ei osanud. Viimased 4km spurti teha enam üldaega palju paremaks ei tee, sellest ka üsna nõrk tulem. Ehk siis eesmärk järgmiseks aastaks - aeg kõige rohkem 2:13 (see on seni mu parim Berliini aeg).

Rulluisuhooaja kokkuvõteks: hooaeg tervikuna oli sel aastal väga mõnus - ilmad olid väga head, palju oli kuiva asfaldi päevi, mistõttu sai nii uisutamise kordi kui ka kilomeetreid kokku täitsa palju. Hooaja üldskoor - 447km - on seni minu kõige tugevam rulluisuhooaeg.

Sügiseste vihmade saabudes olen läinud üle jooksmise peale. Harjutan seekord madala pulsi värki ja vaikselt nagu tuleb - suudan juba üsna edukalt hoida pulssi kuni 160 peal. Rulluisus üritasin viimase kuu ka madalat pulssi hoida ja trennides see isegi täitsa toimis. Aga siis Berliinis libises pulss ikka keskmiselt 190 peal - ju ma siis ikka olen loomult kah kõrgepulsiline.

Uri: Uisuhooaja kokkuvõte [649]

Selle rulluisu hooaja kokkuvõte (sulgudes eelmine aasta):
Läbisõit: 649km (291km)
Trenniaeg uiskudel: 28.5h (14.1h)
Trennikordi: 24 (15)

Parim maratoni aeg: 1:26:11 (ei osalenudki ühelgi)
Tartu Maratoni aeg ja koht: 1:27:16 / 162. (1:36:22 / 319. - distants oli lühem, aga ilm hullpalav)
Berliini Maratoni aeg ja koht: 1:26:38 / 741. (2010 katkestasin kukkumise tõttu)

Seega eelmise aastaga igal juhul märkimisväärne edasminek. Trenni sai tehtud pea 2 korda rohkem, mis avaldus ka võistlustulemustes. Ainult Berliin jäi veidi kripeldama. Ehk annab see järgmiseks aastaks indu juurde.

Uri: Berliini uisumaraton

Selle aasta Berliini uisumaraton oli minu jaoks juba kuues. Sel aastal on uisutamisega olnud päris hästi. Ilusad ilmad on lubanud rohkem trenni teha kui tavaliselt ning ka võistlustel on õnnestunud teha paremaid aegu kui varem. Pärnu maratonil tuli isiklik rekord 1:26:11 ja Tartu küllaltki raskel rajal 1:27:16.

See andis alust seada Berliini kiirel rajal eesmärgiks 1:24:24 ehk täpselt 30kmh. Ilm oli ilus, päikseline ja kuiv - ideaalne kiireks sõiduks.

Nagu ikka läks esimene kilomeeter rohkem sagimiseks ja koha leidmiseks kui kiireks sõiduks. Kui hoo üles sain olin enam-vähem ette seatud graafikus. 10 kilomeetri peal olin eesmärgist umbes 24 sekundit taga (kell näitas pidevalt natuke rohkem läbisõitu kui tegelikult oli, niiet tegin selles osas korrektuuri). Siis aga hakkas grupp, millega koos liikusin aeglasemaks jääma ja poolel maal olin juba 1:17 graafikust maas.

Jälgisin pidevalt kella pealt oma kiirust ja oli üsna selge, et sellise tempoga oma sihti ei saavuta. Ka enesetunne lubnuks kiiremat sõitu, kui see 29kmh. Samas ei läinud ka ühtki kiiremat gruppi mööda, kelle sappa võtta. Kõik möödujad olid üksikud sõitjad, kes liikusid märksa kiiremini kui minu grupp. Ei julgenud nendega esialgu kaasa minna. Vahetult enne poole maa märki siiski üritasin ja kolm kliomeetrit läbisin ühe kaasvõistleja tuules umbes 31.5kmh. See osutus aga liiga kiireks, mistõttu jäin taas gruppi tiksuma.

Grupis langes tempo aga vahepeal lausa 27-28kmh kanti. Tagantjärgi tarkusena oleks vist pidanud üritama kiiremate möödujatega kaasa minna. Kasvõi kilomeetriks, kuni mõni järgmine grupp käes. Aga selline sõit eeldaks muidugi rohkem lõigutrenni, et organism harjuks ka pingutuse ajal taastuma.

Nii läksid kilomeetrid poolelt maalt kuni 30km postini alla 28 kmh tempos. Siis hakkas ka grupp tasapisi liigutama ja viimased 12 km läbisin taas üle 30kmh kiirusega. Ja tunne oli selline, et oleks võinud niivisi terve distantsi kütta. Seega eesmärk jäi saavutamata osaliselt grupisõidu taktika tõttu, osaliselt ehk valede valikute ja nõrga lõigu-suutlikkuse tõttu.

Kokkuvõttes siis aeg 1:26:38, mis pole isegi hooaja tippmark. Ka selle aasta koht 741. on märksa kehvem kui senine parim 573., mille saavutasin Berliinis 2007. aasta vihmasajus.

Kristi: rulluisujuttu kah vahelduseks [347]

Tänu imeilusale ja üsna kuivale suvele on selle aasta rulluisuhooaeg kujunenud kilometraažilt üsna edukaks - tänaseks koos juba 347km, mis jääb vaid 50km-ga alla minu tipp-rulluisusuve (2008) rekordile 396km. Kuna ees on ootamas Berliini rulluisumaraton ja Eestis on kah lootust veel septembris mõned kuivad päevad tabada, siis rihin igatahes sel hooajal 400km piiri ületada.

Poole hooaja pealt, peale sammutehnika lihvimist, tekkis väga tugevalt tunne, et kiirem tempo jääb üsna kindlalt lihtsalt jaksu taha. Seetõttu võtsin käsile madalama pulsi trennid, et harjuda paremini vastu pidama. Minu puhul tähendab see muidugi sellist 160-nese taseme hoidmist.

Tartu maratonil sai samuti alguse tempot kõvasti alla võetud, et jõuaks ikka lõupuni vastu pidada - seekord ju veeti Tartu oma kah täismaratoni distantsiks välja. Ja no see rada pole mitte kergete killast. Aga igatahes sai ta võidukalt lõpuni sõidetud, abiks oli ilmselt ka päikese puudumine. Tulemus oli küll nõrk, aga vähemalt pidasin vastu.

Selle hooaja uueks rajakogemuseks oli Võru-Puiga kergliiklusrada - vaheldusrikkalt künklik, aga veidi lühike (kokku läbi Võru serva ca 5km). Trenni sai igatahes edukalt teha. Eriti mõnus oli peale lõõskavalt palavat päeva õhtul 8 paiku pooleteisetunnine sõit ja siis Kavadis õhtusuplus. Kaardile jäi see rada aga salvestamata, kuna järgmise päeva sörk paduvihmas suutis minu Garmini 110 kella õhtule saata. Õnneks vahetas Garmin selle ilusti välja ja nüüd on mul jälle uus kell. Teenindus tipp-topp.

Kuna pühapäevaks lubab hetkel veel kuiva ilma, siis plaanime Raikoga selle aasta SEB-jooksud vahele jätta ja hoopis uiskudel Saku uut kergliiklusrada proovima minna. Sealt peaks ilusa nädalavahetusetrenni mahu kätte saama.

Uri: 1. uisuvõistlus

Selle aasta mai algusest veetsin 3 nädalat kordusõppustel, kus füüsiline koormus oli üsna tagasihoidlik. Seda huvitavam oli kohe pärast tagasitulekut osaleda esimesel uisuvõistlusel, Lillepi ringil toimunud Tallinna Rulluisumaratonil.

Enne kui sai starti minna, pidin aga ostma enda uiskudele uued raamid - nende asemele, mis eelmisel aastal Berliinis kõveraks sõitsin. Kui juba ostmiseks läks, siis Jaanus Ritsoni soovitusel, soetasin 110mm ratastele mõeldud raamid seniste 100mm-ste asemel. Raamid on kergemad kui eelmised, nii et sõita veel natuke mõnusam. Rattad on mul endiselt küll 100-sed, eks annan teada kui suuremad soetan.

Lisaks raami ostmisele jõudsin laupäeval teha ka 15km uisutiiru, mis oli üldse selle aasta esimene sõit.

Maraton (42km) ise läks üsna meelidvalt. Startisin 152 alustaja seas lõpurivis ja esialgu võtsin üsna rahulikult. Juba poole ringi peal moodustus üsna meeldiv grupp, millega koos püsisin põhimõtteliselt lõpuni. Grupp sõitis ringe hämmastavalt ühtlaselt, tempoga 5:30 2.5km ringi kohta. Kahel korral üritasin paarile eest ära minejale sappa võtta. See kulutas küll energiat, aga peagi oli grupp uuesti koos. Seda parem oli tunne, kui ühe äraminekuga kaasa ei läinud ja siis pool ringi hiljem jälle jooksikud kätte saime.

Võistluse lõpu realiseerisin kahjuks natuke ebaõnnestunult. Nendega, kes pool ringi varem eest läksid, kaasa minna ei tahtnud, kuid jäin seetõttu ülejäänud grupi etteotsa. See väsitas veidi ja nii sai veel üks mees minust parema koha. Teinekord peab viimaseks ringiks rohkem jõudu säästma, et jõuaks pikemalt spurtida.

Kokku siiski alles 95. koht ajaga 1:33:45. Kaotust võitjale 20:08 ehk 27%. 2009. aasta Tartu Rulluisumaratonil kaotasin võitjale 25%, niiet üsna samas suurusjärgus.

Võrdlesin natuke ka minu ajaga +/-2 min sõitnute kohti viimasel kahel Tartu Rulluisumaratonil. Enamus neist olid maratonil esi-kahesaja sõitjad, niiet üsna minu masti uisutajad. Vahetult minu eest lõpetanud, oli isegi eelmisel aastal Tartu esisajas. See annab lootust, et võrreldes konkurentidega on mu tase umbes 2009nda aasta tasemel ning loodetavasti järgmistel võistlustel see paraneb (kui trenni ka teen). Tagasihoidlik koht annab tunnistust sellest, et võistluste tase oli varasemate aastatega võrreldes üsna kõrge.

Natuke ka üldist koormuse statistikat Garminist:
Distants: 41.7km
Aeg: 1:33:26 (võtsin netoaja)
Kiirus: 26.8km/h ehk 2:14/km
Pulss: 160 (max 181) Sealjuures 28.-33. kilomeeter oli keskmine pulss ainult 155 - grupis sõidu võlu.

Uri: Berliini uisumaraton - uisuhooaja kurb kokkuvõte [291]

Selle aasta uisuhooaja kokkuvõttev üritus, Berliini uisumaraton, muutus ebameeldivaks siis, kui tund enne starti vihma sadama hakkas. Siis oli selge, et head aega ei tule. Uiskude kriuksudes Berliini vahel veeredes oli raskusi püsti püsimisega, kõik kiirendused olid üliaeglased ja kurvides pidurdasin aegajalt külglibisemisega nagu hokimängija.

Maraton sai minu jaoks õnnetu lõpu, kui umbes 27ndal kilomeetril minu eessõitja teepiirdesse sõitis ja mina tema järel. Kukkumine oli kerge, viga ei saanud ja tahtsin kohe edasi tõtata, aga siis avastasin, et uisul on üks ratta polt katki ja raam täiesti kõver. Sellega oli maraton selleks aastaks lõppenud ja finishisse läksin sokkide väel metrooga. Inimesed vaatasid imelikult küll kui vihma käest astus meetrosse üks sokkides tüüp, uisud käes ja number seljas.

Sellega tuleb kokku võtta ka selle aasta uisuhooaeg. Osalesin ainult kahel võistlusel. Tartu Maraton läks aiataha palava ilma tõttu, Berliin tehnikavea pärast. Aga ei saa kõike ka väliste mõjurite kaela ajada - kokku sai sel aastal uisukilomeetreid vaid 291. Seda on vähem kui Kristil (355) või mul endal eelmisel aastal (422). Ei tohiks ikka nii trenni suhtuda! Järgmisel aastal ostan uued raamid uiskudele ja teen rohkem trenni - luban!

Kristi: Berliini rulluisumaraton [355] ja Kirna-Türi rahvajooks [57]

Vahepealsetest üritustest olulisem saavutus on järjekordne Berliini rulluisumaratoni läbimine. Minu jaoks see siis neljas kord lõpuni sõita. Kuna tegemist oli vihmase ilmaga, siis tuli aeg suht niruvõitu, isegi kehvem kui neli aastat tagasi vihmas sõitmine. Aga vähemalt sain edukalt lõpuni (erinevalt Raikost, kes kukkumise käigus alt ära murdunud ratta tõttu oli sunnitud katkestama). Oleks raja teises pooles ka ilusti gruppi saanud, oleks ehk vähemalt sama aja saanud, mis 4 aastat tagasi.

Berliini maratoniga võib vist peaaegu lõppenuks lugeda ka rulluisuhooaja, ehkki ilusate ilmade korral annab vast veel mõne sõidu teha. Aga praegune hooaja kokkuvõte on 355km, mis teeb selle üsna keskpäraseks hooajaks ning 500km eesmärk enne Berliini jäi kahjuks täitmata.

Rada: Berliini rulluisumaraton
Distants: 42,195km
Aeg: 2h:35:24
Koht: 1175 (see ilmselt naiste hulgas, ehkki nimekiri ei täpsusta)

Kõige värskema sündmusena käisime täna Paide-Türi Rahvajooksul, kus mina valisin sedakorda pooldistantsi Kirna-Türi. Nagu laulus räägitakse, siis pika distantsi võitis taas Loskutov. Ilm oli megailus ja joosta mõnus. Tulemused olid enam-vähem, tempo parem kui Tallinna 10km sügisjooksul, kus tuli väga aeglane aeg. Järgmisel aastal kui minna, siis võiks tegelikult ka pikka distantsi üritada. Raiko ja Reka tegid mõlemad pikal distantsil häid aegu.

Rada: Paide-Türi Rahvajooksu Kirna-Türi etapp
Distants: 6,5km
Aeg: 50min:32:6
Koht: 712

Jooksukilomeetreid tänaseks sel aastal kokku 57km. Jooksus jõuab sel aastal veel kilometraaži lisada.
Varsti loodaks aga juba suusahooajaks valmistuma hakata - näiteks Pirita-Kloostrimäe küngastel kepikõndi teha.

Tartu Rulluisumaraton - päike võttis jõu!

Kuna väljas oli 32 kraadi sooja ja päike paistis, siis oli mu sõjaplaan maratoniks selge - tuleb alustada väga ettevaatlikult. Hiljem, kui teised väsivad, on siis hea positsiooni parandada. Kui aga stardipauk kõlanud oli, siis oli see mõte muidugi läinud ja katsusin kogu jõuga ees-sõitjatel tuules püsida. Pulss tõusis kiirelt 180-ni ja tundsin, et nii kaua ei jaksa. Aga uisus on teatavasti tuules sõites väga suur eelis ja seega grupist meelega maha jääda tunduks ka tobe. Seda eriti enne pikka laskusmist esimesse vaheajapunkti.

7.35km peal olingi tublil 117. kohal (eelmise aasta koht oli 171). Sealt algas aga pikk ja raske Inglimäe tõus, mille poole pealt pidin grupi minna laskma - pulss läks üle 190 (!) ja isegi hammastega ei jõudnud eessõitjatest kinni hoida. Õnneks suutsin üksi sõites hoida piisavat madalat tempot, et järgmise grupiga taas kaasa minna.

Siiski olin nähtavasti üle pingutanud ja võib-olla oleks pidanud sellises palavuses ka vett rohkem tarbima. Pulss eriti alla 180 ei läinudki, maks pulss käis 198 peal (siiani pole oma kella peal üle 192 näinudki) ja enesetunne läks järjest nõrgemaks. 14.5 km peal olin langenud 133 kohale, aga peagi moodustus minu ümber taas üks grupp, mille tempot suutsin pidada.

Väsimuse kerkides võtsin nõuks, et pingutan veel niipalju, et teise ringi Inglimäe laskumisest grupiga koos alla sõita ja siis mäkke tõusta nii aeglaselt kui tahtmist ja jõudu on. Siis aga juhtus nii, et grupi ees sõitja tegi väikse kiirenduse laskumisele minnes. Mina hakkasin teda püüdma (kuigi taga sõitva grupiga oleks ta nagunii kinni püüdnud). Sain küll eessõitja kätte, aga poole mäe peal tuhises ülejäänud grupp tagant mööda. Nüüd unustasin muidugi ära, et väsimus on viimase piiri peal ja püüdsin väikse spurdiga grupi kinni. Miks seda vaja oli, ma ei tea. Nagunii ju teadsin, et tõusu peal nendega koos sõita ei jõua.

Aga see väike kiirendus läks mulle kalliks maksma - vaheaja punktis tuli kett täiesti maha ja edasi lihtsalt enam ei jõudnud (selleks hetkeks olin 164. positsioonil). Mõtlesin juba katkestada, aga siis otsustasin lihtsalt maha istuda ja puhata kuni veidi taastun. Selleks hetkeks oli selge, et mingit mõistlikku kohta siit ei tule, aga tahtsin ikka lõpuni sõita. Viimased 12 km läkski siis sellises vaikses kulgemises ja lõpupositsioon oli 319.

Oli üks kuradima raske sõit! Ei mäletagi, et oleks kunagi nii raske olnud, et peab poole distantsi peal 5 minutit puhkama. Eks oma rolli mängis ka ilm, kuid eelkõige jääb veel puudu enda tundmisest. Loodetavasti saab veel enne Berliini paar starti teha, mis võistlusvormi parandavad.

Siin väike ülevaade mu pulsist ja kiirusest:














Ja lisainfoks veel minu vahejad ning võrdlus presidendiprouaga, mis kujutab ilmekalt saadud haamrit:

Vaheajapunkt	7.35 km	14.5 km	23.74 km	30.9 km	35.72 km
Aeg	0:15:18	0:30:22	0:54:54	1:21:34	1:36:22
Koht	117	133	164	316	319
Etapi keskmine kiirus (km/h)	28.8	28.5	22.6	16.1	19.5
Vahe Evelin Ilvesega	-02:00	-03:06	-04:51	02:06	01:37

Kristi: Tartu Maratonil vandusin palavusele alla [251]

Tartu Maraton jäi sedakorda poolikuks :( Kuumus rabas mind ikka täiega ning ei suutnud end enam kokku võtta, et teisele ringile minna. Nii mitu korda tahtis pilti esimesel ringil eest ära rabada, et tundus mõistlikum omal jalal esimeselt ringilt tagasi sõita kui kiirabil end teise ringi poole pealt üles korjata lasta. Seega sain kokku oma 19-20km sõidetud ainult, lühema distantsi peal oleks ilmselt hakkama saanud. Siit moraal - kui suvi on kuum, siis tuleb end ka spordis sellega harjutada, mitte üritada hommikuste ja õhtuste trennidega kuumast pääseda.

Raiko vähemalt oli tubli ja vedas end lõpuni ära!

Aga sellega seoses on ilmselt vaja enne Berliini maratoni üritada siiski mõni uisuvõistlus veel graafikusse saada. Paar varianti on Eestis veel jäänud. Ja no trenni peab kah tegema - ilmselt see 2-nädalane chill-puhkus lõunamaal ilma trennit kah vormile kaasa ei aidanud. Hiiglama kahju igatahes, et nii läks. Endal on väga raske üle saada - peab kiirelt mingi teise võistluse peale saama, et hinge nii hullult ei kriibiks.

Kristi: hommikune uisk adrekalakusga [205]

Kuna viimased nädalad ei ole suutnud leitsakus enam trenni teha, siis tuli Raikol eile kaval plaan hommikuse trenniga leitsakut vältida. Kell 7.15 oli õues aint 23 kraadi sooja, mis viimaste päevade juures kõlas meeldivalt jahe. Kell 7.35 olime rajal. Tegime tavapärase otsa Piritale ja Lillepil mõned ringid. Minu distantsikokkuvõte:

Rada: 14km Pirita spordirada + Lillepi ring (2x)
Keskmine pulss ja aeg läksid jälle pekki, kuna ma pole IKKA VEEL end kätte võtnud ja oma kella ümber seadistanud, et nupud kogu aeg kinni ei läheks.

Ja nüüd see adrenaliinilaksu osa - üks suur põhjus, miks ma ei armasta kella 8 ja 17 paiku sõitmas käia, on meie idiootautojuhid ja täna oli eriti ere kokkupõrge. Nii et kallid kaasSPROTTTid, andke mulle nüüd andkes, aga pean siin ennast veidi välja elama nende elajate peale. Situatsioon siis järgime - jõuan Pirita spordiraja Pirita poolsesse otsa ja üritan ÜLEKÄIGURAJAL teed ületada, et pääseda Lillepi spordiringile. Lasen ilusti läbi esimesel rajal liikuva bussi ning liigun liigendusriba juurde. Ootan kuni läheb mööda oma 5 autot, kes ükski ülekäigurada ei tunnista. No ma tean, vahel ei saa ma autos ise kah aru, kas tee ääres seisja tahab üle tulla või mitte. Siis täheldan väikest auku ning liigun väga aeglaselt teele, et ca 50m kaugusel olevad autod saaksid aegseasti hoo maha võtta. Olen KESET ÜLEKÄIGURADA ja autod on mind ilmselgelt märganud (punane särk, punane kiiver ...), aga ilmselt on tööle nii kiire, et tuleb sõita või üle laipade. Nii saingi esimest korda teada, mis tunne on olla kahe sõitva auto vahel KESET ÜLEKÄIGURADA - nagu kiirendusvõistlusel, aint et mina üritasin teed ületada, mitte tikksirgelt keskel seista. Pool elu jõudis silme eest läbi minna ja traumapunktist päästis mind ilmselt murdosa sekundit. Ja autodele järgi vaadates oli näha, et kumbki neist isegi ei pidurdanud, et vaadata, millega nad hakkama said! Mind alati vihastab, kui idioodid suudavad mind sellise shokiga rabada, et ma isegi ei taipa autonumbrit vaadata, et kasvõi hiljem nad politseisse raporteerida.

Nüüd siis minu pöördumine idiootautojuhtide poole - see kord vedas nii teil kui mul, aga sellega te ilmselgelt vähendasite statistilist tõenäosust, et järgmisel korral mina ellu jääks või teist mõrvarid ei saaks. ÜLEKÄIGURAJAD on mõeldud selleks, et inimesed elusalt üle tee saaks - enamik sportlasi on piisavalt viisakad, et ei roni suvalisel kohal üle tee, et TEID segada, olge siis vähemalt nii viisakad, et ülekäigurajal mitte MEID alla ajada! Minule autojuhina kah ei meeldi fooriga ülekäigurajad, aga TEIE olete nende rajamise põhjus, kuna te ei oska sildistatud ja asfalditriipudega ülekäiguradade juures inimesi üle tee lasta. Liiklus on kokkulepe ja kui te ei oska kokkuleppeid järgida, siis tuleb teilt load ja autod käest ära võtta enne, kui teist saavad mõrvarid.

Kristi: 4. Tartu Rulluisumaratonile regatud [191]

Tartu rulluisumaratonile sai ka ära regatud, nüüd siis juba 4ndat korda - juba hakkab vaikselt tekkima see tunne, nagu need vanad suusapeerud, kes on alates Tartu suusamaratoni algusest osalenud :) Mina nüüd siis alates Tartu rulluisumaratoni algusest iga kord osalenud ja seni ka lõpuni sõitnud!

Selle hooaja rulluisutrennid on vaid veidikene graafikust maas - plaanis oli juuni lõpuks 200km täis saada, aga tegelt sai alles 1. juulil 191km. Praktiliselt kõik sõidud vist tehtud Pirita teel ja Lillepi ringil. Eks maratonid aitavad aitavad ka kilometraazi osas järje peale saada.

Viimastel kordadel olen Raiko juhendamisel veidi tasakaaluharjutusi ka teinud - väikesed harjutused teevad juba olulise vahe sisse. Rohkem stabiilsust --> rohkem kiirust. Laiskusest tavaliselt ei viitsi, aga nüüd oli juba hädasti vaja, et julgust ja kiirust tagasi saada.

Uri: Selle suve seis ja eesmärgid

Uisukilomeetreid nüüd kogunenud 111, mida on ikka äärmiselt vähe. Isegi märksa vähem kui Kristil. Siiski on selle aasta eesmärgiks läbida Berliini maraton ajaga 1:25 (eelmisel aastal 1:30). See on üsna täpselt 30 kmh, mis on märksa kõrgem kui tavapärane treeningkiirus 22kmh. Niiet peaks harjutama grupis sõitmist ja tempo hoidmist, aga enamus trennid kipuvad ikka olema sellised üksiküritused.

Ära sai ennast regatud ka sügisjooksule. 10km distants muidugi, mitte 42. Kaks aastat tagasi jooksin seal 51:11 ehk 5:07/km. Nüüd tegin paar nädalat tagasi trenni - kokku 8 kilomeetrit, millest 6 kilomeetrit keskmise tempoga 4:58. Selle käigus läks küll pulss 184 peale lõpuks (keskm 178), aga samas tundub, et võistluste käigus võiks alla 5 min/km ikka vastu pidada.

Aga selleks kõigeks tuleks tublisti trenni teha...

Kristi: veel üks hommikune uisutrenn [123]

Ka täna kannatas ilm ühe kiire hommikuse uisutrenni teha Pirta peal

Rada: Pirita sporditee + Lillepi ring (2x)
Distants: 14km
Aeg: 1:08:05
Keskmine pulss: 155
Max pulss: 176
Seekord siis õnnestus pulss isegi veidi madalamaks saada. Pikemate trennide puhul vist lõpuosa veabki keskmist pulssi kangesti kõrgele.

Kuna mul tuli täna hommikul Pirita rattateel vastu 4 rollerit ja eile hommikul ka paar tükki, siis mul tekkis täiesti siiralt küsimus, et kas ratta- ja terviserajad on mõeldud ka motoriseeritud ratastele? Seekord olid kõik rollerid või motikad, aga kunagi mäletan seal ka üht nutikat selli, kes oli tõukerattale mootori külge pannud ja tiirutas edasi-tagasi - selliste isetehtud masinate üldine häda seisneb selles, et töötlemata bensu ja vingu maht, mis sealt välja tuleb, on üsna kohutav. Aga tegelikult on igasugu mootormasinad sportijale sellise raja peal ikka üsna ebameeldivad - et kui ise näed vaeva, et maksimaalselt hapnikku sisse ahmida ja siis pannakse sulle üks hea pahvakas vingu, on ikka päris ebameeldiv küll.

Kristi: hommikune uisutrenn on osa puhkuse võludest [109]

Vaba inimesena saan nüüd vahelduseks kah nautida hommikuse trenni võlusid - sel ajal kui teised kõik tööle rühkisid, olin mina hommikul juba uisurajal. Rajad olid peaaegu tühjad, vaid mõned minusugused veel. Tänu sellele sai ka sõidu aeg täitsa kiire. Hommikul ka uisutamiseks ideaalne ilm - päeva peale ilmselt lähebki täna liiga soojaks või viskab hoopis vihmahoo peale.

Tänase trenni kokkuvõte
Rada: Pirita sporditee + Lillepi ring (4x)
Distants: 19km
Aeg: 1:22:47
Keskmine pulss: 171
Maksimaalne pulss: 187

Viimasest kandest on vahepeal jäänud veel üks trenn - pühapäeval tegime Uriga sama raja peal pikema trenni.
Rada: Prita sproditee + Lillepi ring (5x)
Distants: 21,5km
Aja- ja pulsimõõdud suutsin taas sassi ajada - peab ikka kella seadistused teise käe peale ümber tegema.

Kristi: rulluisuhooaja esimesed sõidud [69]

Rulluisuhooaeg sai nüüd juba oma kuu aega tagasi avatud - kuna kevad tuli nii järsku, siis minu esimeste rulluisusõitude ajal 12. ja 20. aprilli paiku käisid Kaur ja Henno veel suusatamas. Viimane aeg igatahes hooaja eesmärgid paika panna. Sel aastal oleks miinimumplaan enne Berliini maratoni vähemalt 50km täis saada. Seega kuu-eesmärk ca 100km. Tänaseks aga kokku tehtud kõik sõidud Pirita teel ja Lillepi ringil:
12.04 - 10km
20.04 - 10km
25.04 - 21km
5.05 - 14km
15.05 - 14km
Kokku tänaseks seega 69km.

Kehvema ilmaga on saanud mõned korrad ka kiirkõndi tehtud ning korra sai ka Tartu maratonil 10km jooksu/kõndi kirja.

Suusahooaja kokkuvõtteks tuleb veel märkida, et viimati postitatud 201km jäigi suusahooaja lõpptulemiks. Järgmisel hooajal püüaks kindlasti 200km juba enne Tartu maratoni kokku saada.