Friday, July 30, 2010

Lauri: Hiiumaa surf ja ratas

Nädalavahetusel käsime Hiiumaal surfitripil. EMHI vaatluste kohaselt oli laupäeval ida ja kirde tuul 8-12 ja puhanguti kuni 15 m/s. Kuigi tuult jagus terveks päevaks olime juba peale 11 Tõrvanina rannas kohal. Kama üles rigades panin peale enda kõige väiksema 5,2 m² Neilpryde’i Batmani purje. Laudadest oli mu see kord kaasas vaid Fanatic Skate 112 L, seega siin midagi valida polnud.



Kuigi Tõrvaninas pole küll Ristna laine, oli ka siin kõrgust üles kerinud, nii et harja pealt sain vasakul halsil mõnusalt õhulende teha. Samas oli tunda, et see 122 L freestyle laud pole nende olude jaoks enam päris sobilik, kui laud natukenegi veest välja tuli hakkas see ka ise purjena tööle ning vedas mind alla tuult. Pean enda varustuse kogu ühe väiksema lainesõidu lauaga täiendama, et saaks sügistuuli korralikult nautida.

Kuna see NP puri on juba päris mitu aastat vana, panin prooviks uuema Dahabist ostetud North Sails’i 5,4 m². Kuigi suuruse vahe on marginaalne, oli uuema purjega ikka parem minek. Tegin nii oma paar tundi väikeste pausidega sõitu, kuni mingi hetk hakkas jõud ja oskused lõppema, nii et ei saanud enam üle beachbreak’i. Püüdsin küll üle laine harja saada, aga see peksis mind ikka ja jälle tagasi. Pikka võitluse vedas laine kogu kama käest minema, tulemuseks katkine puri. Õnneks on katki vaid üks väike aken, aga siiski nüüd on mul vaja lasta juba kaks purje ära parandada ( surfilaagris kukkusin oma NS-i 6,6 m² käega läbi).

Vahetasin purje tagasi vanema peale ja lasin edasi, kuna aga ma üle laine enam kaugemale ei saanud, siis hakkasin rannas jälle Vulcanit harjutama. Vees oli üks madalam koht, mille vastu laine ära murdus, nii et kalda äärde tekkis ca 50 m pikkune väikese chop’iga ala kus triibutada sain. Kõrvalt vaatajale oleks õhulennud päris lõbusad vaadata olnud - paaril korral lendas laud koos purjega ja ilma minuta päris kõrgele ja kaugele, kahjuks Vulcanitest oli asi kaugel.

Kuigi peale 4 tundi sõitu oli jõud päris otsas, oli kahju merelt ära minna. Kui suvel ikka nii vähe sõidupäevi on, kuidas sa siis lähed minema kui täiega veel puhub. Aga vaatamata kõigele on just sellised ilmad need mille nimel tasub oodata. Kui ikka tuul on juba nii tugev, et kisub purje käes, saan aru miks ma surfi armastan. Tuule ja lainetega võidelda on ikka kuradi võimas tunne, kuigi loodus jääb pahatihti peale.



Järgmisel päeval oli Kagu tuul ja prognoosi kohaselt jällegi 7-12 m/s. Mõtlesime, et proovime Kaleste randa, kahjuks oli see aga vale valik. Lahe sopist kaugele välja sõites sain 6 m² purjega laua käima küll, aga see polnud see mis eelmisel päeval. Oleksime pidanud minema saare teise otsa Kassarile kuhugi, oleks ehk lustida saanud.

Nüüd natuke muud juttu kah. Laupäeva öösel on tulemas Swedbank Xdreami 3. etapp Karulas. Nagu blogist lugeda võib olen viimasel ajal peamiselt surfiga tegelenud, niisiis püüdsin sel nädalal natuke ka ratast sõita. Teisipäeval proovisin järgi raja, mille Kaur avastas ümber Ülemiste järve. Algus oli enam-vähem sarnane 16 km asfalti peal, siis aga keerasin ma kuhugi mets avahele, mis viis mind Männikule. Seal sain natuke ka ratas käes kõrval pehmes liivas joosta. Männikult välja tulles tegin veel Nõmmel natuke ringi ja siis koju tagasi. Kokku tuli teepikkuseks ca 323 km ja aeg oli 1:49. Keskmine pulss jäi 111 peale.

Komapäeval käisime kauriga koos sõitmas - Graniidi tn- Pirita ürgorg- Pirita Velodroom. Veolodroom ijuures re- kodu. Tee pikkuseks tuli 27 km, ajaks 1:21 Tempo oli seekord kiirem, nii tuli ka keskmine pulss kõrgem - 132.

Thursday, July 22, 2010

Lauri: surfijutud


Kristjan Tutans


Vahepeal olen natuke surfi teinud. Kuigi mõni lugeja arvab, et tegemist on jahutava vesise hobiga, siis nüüd on merevesi nii soe, et jahutust sealt vaevalt leiab enam.
Puhkuse nädala seiklesin ringi kogu varustus auto kautusel sõiduvalmis. Alustuseks proovisime Kauriga Hiiumaal Ristnat. Mingi vana laine oli, aga tuul oli suht mõttetu, nii et mina sain vaid vee peal tiksuda, tema aga kaldal lohet lennutada.

Kolmapäevast pühapäevani oli surfilaager. Super surf, super laagerdajad ja super telgikaaslased! Esimesel päeval oli suht vaikne, see eest neljapäeval sai tunni-poolteist mõnusalt triibutada. Reedeks keris tuule päris korralikult üles. Mõlemal päeval valisin välja 6,6 m2 purje ja 112 L laua. Alustuseks tegime vast 3 tundi lusti, peale mida tuli teha puhkamiseks väike lõuna paus. Kartul kaste hinge alla lastud ja 15 minutit lõunauinakut tehtud tegime teise sessiooni otsa.

Üldiselt on Roosta merele avatud hea tuulega sõidukoht, ainuke jama on et kive leidub palju. Nii kraapisingi mõlemal päeval uimega kive. Mu neljapäevane sõit lopes aga suurema pauguga. Olin just ühest suurest rahnust möödunud kui kihutasin hooga millegi veealuse otsa. Kiirus oli piisavalt suur, nii et kui laud kivi taha takerdus, lendasin ma trapetsis olles katapulti. Kogu mu sõiduajaloo jooksul olen ikka korduval crashinud ja praeguseks on juba mingid kogemused üle pea lendamisl tekkinud, kuid siiski. See kord oli teisiti. Ei suutnud end purjest mööda juhtida, nii siis paningi käega läbi purje. Päris suure augu rebisin sisse. Hea muidugi, et kukkumisel mingit kivi alla ei jäänud, jäin ise vähemalt terveks. Laagris oli küll neid, kellel mokk või jalg kivide pärast lõhki oli. Kaldale jõudes tõmbasin kiirparanduseks halli teibi peale, aga tegelikult peak purje korralikku parandusse viima.

Sel tesipäeval käisin Püünsisi sõitmas. Ilmateade näitas, et puhub korralik 9 m/s tuul, nii et jätsin suure, parandatud purje koju, lootsine t saan lõpuks Dahabist toodud purje proovida. Kohapeale jõudes sain aga korraliku tünni, polnud seal midagi nii suurt tuult kui linnas tundus. Suurema osa rahvast tiksus niisama või siis sõideti väga suurte kamadega et käima saada. Panin ikka 6-se peale ja proovisin Vulcanit harjutada. Mõned korrad sain laua veest isegi lahti, aga siiski jäi tuul ja hoog väheseks. Kokku tulli sel õhtul vast 2tunnine sõit.

Eile tegin Trummis 45 minutit jooksu. Garmini aku oli tühi, nii et võtsin Suunto puliska, millega distantsi ei mõõtnud, aga keskmine pulss tuli 151 ja lagi oli 162. Otsa tegin veel natuke jõudu ja lõpetuseks 500 m ujumist.

Wednesday, July 14, 2010

Kristi: hommikune uisk adrekalakusga [205]

Kuna viimased nädalad ei ole suutnud leitsakus enam trenni teha, siis tuli Raikol eile kaval plaan hommikuse trenniga leitsakut vältida. Kell 7.15 oli õues aint 23 kraadi sooja, mis viimaste päevade juures kõlas meeldivalt jahe. Kell 7.35 olime rajal. Tegime tavapärase otsa Piritale ja Lillepil mõned ringid. Minu distantsikokkuvõte:

Rada: 14km Pirita spordirada + Lillepi ring (2x)
Keskmine pulss ja aeg läksid jälle pekki, kuna ma pole IKKA VEEL end kätte võtnud ja oma kella ümber seadistanud, et nupud kogu aeg kinni ei läheks.

Ja nüüd see adrenaliinilaksu osa - üks suur põhjus, miks ma ei armasta kella 8 ja 17 paiku sõitmas käia, on meie idiootautojuhid ja täna oli eriti ere kokkupõrge. Nii et kallid kaasSPROTTTid, andke mulle nüüd andkes, aga pean siin ennast veidi välja elama nende elajate peale. Situatsioon siis järgime - jõuan Pirita spordiraja Pirita poolsesse otsa ja üritan ÜLEKÄIGURAJAL teed ületada, et pääseda Lillepi spordiringile. Lasen ilusti läbi esimesel rajal liikuva bussi ning liigun liigendusriba juurde. Ootan kuni läheb mööda oma 5 autot, kes ükski ülekäigurada ei tunnista. No ma tean, vahel ei saa ma autos ise kah aru, kas tee ääres seisja tahab üle tulla või mitte. Siis täheldan väikest auku ning liigun väga aeglaselt teele, et ca 50m kaugusel olevad autod saaksid aegseasti hoo maha võtta. Olen KESET ÜLEKÄIGURADA ja autod on mind ilmselgelt märganud (punane särk, punane kiiver ...), aga ilmselt on tööle nii kiire, et tuleb sõita või üle laipade. Nii saingi esimest korda teada, mis tunne on olla kahe sõitva auto vahel KESET ÜLEKÄIGURADA - nagu kiirendusvõistlusel, aint et mina üritasin teed ületada, mitte tikksirgelt keskel seista. Pool elu jõudis silme eest läbi minna ja traumapunktist päästis mind ilmselt murdosa sekundit. Ja autodele järgi vaadates oli näha, et kumbki neist isegi ei pidurdanud, et vaadata, millega nad hakkama said! Mind alati vihastab, kui idioodid suudavad mind sellise shokiga rabada, et ma isegi ei taipa autonumbrit vaadata, et kasvõi hiljem nad politseisse raporteerida.

Nüüd siis minu pöördumine idiootautojuhtide poole - see kord vedas nii teil kui mul, aga sellega te ilmselgelt vähendasite statistilist tõenäosust, et järgmisel korral mina ellu jääks või teist mõrvarid ei saaks. ÜLEKÄIGURAJAD on mõeldud selleks, et inimesed elusalt üle tee saaks - enamik sportlasi on piisavalt viisakad, et ei roni suvalisel kohal üle tee, et TEID segada, olge siis vähemalt nii viisakad, et ülekäigurajal mitte MEID alla ajada! Minule autojuhina kah ei meeldi fooriga ülekäigurajad, aga TEIE olete nende rajamise põhjus, kuna te ei oska sildistatud ja asfalditriipudega ülekäiguradade juures inimesi üle tee lasta. Liiklus on kokkulepe ja kui te ei oska kokkuleppeid järgida, siis tuleb teilt load ja autod käest ära võtta enne, kui teist saavad mõrvarid.

Tuesday, July 6, 2010

Kaur: suvi ja sport - kas kuuluvad kokku?


Tahaks ju öelda, et muidugi. Ilm on ilus, milles siis viga sporti teha... kuid ometigi tabas mind peale xDreami mingi viirus, mille jäljed siiani organismi kummitavad. Alles eile tegin otsuse, et tuleb ikkagi veidi edasi liigutada. Kokku veetsin jalgrattal veidi alla kahe tunni ning tulemuseks oligi hommikul jälle veidi rohkem turses limaskestad ja tundlikum kurk... seega. kas suvi ja sport kuuluvad ikka kokku? Minu puhul tunduvad need kaks asja pigem erinevat sammu käivat.

Rattasõit oli muidugi muljetavaldav. Tee oli maru põnev ning teatavasti saab ju oma tracki teiste Garmini omanikega jagada.. ning nii juhatab kell teid läbi sama raja, kui vaid huvi peaks olema.


Nüüd tõmbasin GPS raja ka arvutisse, et seda lahedat teed jagada...

Lauri: kõvad mehed

Võtsin laupäeval Kõva Mehe Jooksust osa. Kuigi tegemist oli päris korraliku katsumusega, jõudsin siiski ilma suuremate vigasusteta ning rahuldava lõpptulemusega finišisse.

Start anti väikese viisitusega kell 13: 15. Alustuseks kulges mööda suhteliselt tasast aga heina kasvanud rada kraavipervel. Paarisaja meetri pärast tuli teha tagasipööre ning läbida see sama kraav ning tagasi alguse poole joosta. Stardiala juures tuli ületada ca 1,5 m kõrgune plank. Suure rahvamassi all oli sel juba ülemine laud äri tulnud ja teised ragisesid, kui seal otsas turnisin. Kuigi mu ümber oli veel terve trobikond võistlejaid, sain sellest ilma probleemideta ületatud.




Kui rajast oli läbitud umbes 1 km oli ees suurem mullavall ning peale seda kaks tiiki. Esimene tuli läbida vaid servast, aga kuna see läks päris järsku sügavaks, siis pidin ka paar ujumisliigutust tegema. Järgmine veetakistus oli küll madalam, kuid vee kohale oli pandud mingi palk, millest tuli üle või alt läbi ronida. Peale tiiki olid veel mingi autorehvid, aga neist sain kahe sammuga üle.

Nagu ikka võistlustel, läksin ka seekord massipsühhoosiga kaasa ja valisin alguseks liiga kiire tempo. 5 minutit peale starti oli mu pulss tõusnud juba 190, olin alustanud liiga tormakalt. Püüdsin nüüd hooga natuke maha võtta ja lasin teistel endast mööda joosta. Kuna eelneva info kohaselt pidi raja pikkus olema 9 km, siis polnud mõtet end kohe alguses ära tappa. Nägin raja kõrval kõndimas veel üht venda, eks oli temagi vist liiga kiiresti alustanud. Mõtlesin omaette, et saagu mis saab, mina jooksen lõpuni ja kõndima ei hakka!

1,4 km peal oli rajal autorehvidest takistus ning peale kolm järjestikku seda nii ca 1m läbimõõduga kanalisatsioonitorud, millest tuli üle joosta. Ka neist sain vaid kahe-kolme hüppega üle. Paarisaja meetri pärast tuli joosta läbi jõe, mis oli raudtee silla all. Kuna põhi oli täis lahtisis ja suuri kive, siis võtsin hoo täiesti maha, et mitte jalga välja väänata või lausa murda.

Järgmisena oli raja kõige igavam osa, 2 km tuima jooksu mööda heinamaad. Sain siin aru, et mul pole mõtet kellegagi võidu joosta, lasin rahulikult oma tempot ja püüdsin möödujatest mitte välja teha. Minust kiiremaid jooksjaid oli omajagu, samas vahepeal taha vaadates oli minust taga pool siiski suurem hulk rahvast kui ees.
3,6 km tuli järgmine taksitus, telliskivi putka, mille aknast tuli läbi ronida. Kuna aken oli väike tekkis sinna väike järjekord. Mulle see sobis see väga hästi, sain natuke hinge tõmmata ja pulssi taastada. Peale putkast läbi hüppamist sain topistäie juua ning jooks läks edasi.


Veetakistus

Kuskil 4 km peal oli tee peale ette aetud mingi madelauto, mille porte oli alla lastud, nii sai üle selle joosta. Juba mõnda aega olin jälitanud üht gruppi, mida vedas üks naine. Olin eelnevaid takistusi ületades neile lähemale tulnud, samas kui nemad jooksuga vahet jällegi kasvatasid. Paarsada meetrit peale autot, oli teepeal 5-6 m kõrgune heinapallida virn. Sain seal selle grupi käte ning paari suurema sammuga olin üle heinapallide. Üles ronides sain mööda kahest mehest, teiselt poolt alla libisedes/hüpates kuulsin veel hädaldavat kellegi häält, kes oli kuhugi kinni jäänud. Nüüd oli sellest grupist vaid see naine mu edu seisus. Ees olid veel kaks heinapalli. Jõudsime taksituseni koos, sain nendest sama kiirelt üle kui eelmistest, samal ajal kui tema veel ukerdama jäi. See mööda minek andis mull nii palju indu, et lisasin tempot ning jooksin sellel grupil eest ära. Peale seda ära minekut 4,5 km peal ei lasknud ma enam kedagi endast mööda.

Järgmisena tuli 1km jagu jooksu läbi tiheda metsa. Mitu korda vaatasin joostes tagasi, aga jälitajaid ei näinud. Tihnikus joostes leidsin endale hoopis uue jänese, keda jälitada ning kes aitas tempot üleval hoida.

Metsast väludes tuli joosta jälle läbi sama raudteesilla aluse jõe ja sealt omakorda mingi viljapõllu serva. Edasi tuli ca 500 m jooksu mööda põllu äärt. Vahepeal tuli ületada üpris sügav kraav, mis oli oma 2-3 m lai. Ma ei osanud alguses arvata, et see nii sügav on ja läksin hooga peale. Õhus olles vaatasin, et assamalla kus on auk! Õnneks maandusin teisele poole ilma komistusteta, nii et sain edasi lasta.

Jooksu ajal vaatasin vahe tagasi ja nägin, et sellest samas grupist on paar venda mulle hakanud lähemale jõudma. Järgmisena tuli joosta risti üle jõe, millel järgnes mudas roomamine. See oli mu lemmik takistus ka eelmisel korral. Ca 25 m pikkune mudane rada, mille peal oli ca 0,5 m kõrgusel okastraat garanteerimaks, et kõik selle vähemalt käpukil läbiksid. Kuigi mul oli sel hetkel veel enam-vähem puhas valge särk seljas, ei hakanud ma kahtlema ja hüppasin mudasse liblikat nii, et printisin ka kõrvalseisva publiku täis. Selle sööstu tulemusel möödusin päris mitmest konkurendist. Jama oli vaid see, et selle sukeldumisega olid mu nüüd silmad ka muda täis, nii järgmised paar minutit nägin kõike hägusalt ja pruunilt. Millegagi silmi puhtaks ka pühkida ei saanud, kõik oli ju porine. Järgnevalt tuli läbida need samad kanalisatsiooni torude, ülle mille alguses tuli joosta. Ka seal ei hakanud ma end väga tagasi hoidma ning hüppasin hooga sisse.


Näide mudarajast

Torudest väljudes näitas GPS, et joostud on ca 6 km. Teadsin, et ees on veel 3 km rada, nii et püüdsin hoida mõistlikku tempot. Paarisaja meetri pärast tuli ületada veel üks plank, ka siin tekkis väike järjekord, kuna üle mahtus vaid üks korraga. Õnneks siiski ei saanud must keegi siin mööda. Rada oli jõudnud stardi/finni alale väga lähedale ning hakkasin kahtlema, et äkki ongi see juba lõpp? Edasi joostes sattus rajale ette see sama esimene tiik, kus alguses ujusin. See kord hüppasin veel suurema hooga sisse ning sukeldusin, et liikuda kiiremini edasi ning et suurem osa muda riietelt maha pesta. Veest välja tulles tuli teha veel väike paun ning siis olin ka juba lõpusirgel. Tegin veel viimase ponnistuse, aga kahjuks ees jooksjat enam kätte ei saanud.

Kokkuvõtteks tuli raja pikkuseks 6,8 km, kuigi välja oli kuulutatud 9 km.

Lõpetajaid oli kokku 259, minu tulemuseks jäi 138. koht ajaga 42:15.

Spordiportaalist on võimalik näha ka ülejäänud takistusi rajal.

Üleeelmisel aasta oli tulemus mõnevõrra parem, siis läbisin 7,2 km ringi 35 minutiga ja sain 73. koha. Aga siis olin ma ka paremini valmistunud.

Pühapäeval tegin ühe pikema ja niivõrd-kuivõrd lõdvestava rattatrenni. Käisin nelijärvel ja sealt ring Jäneda-Aegviidu-Kõrvemaa-Nelijärve. Kuna plaan oli teha rahulik trenn ning rada oli ka suhteliselt aeglane , siis sellest ka tulemus:

Distants 33 km
Aeg: 2:13:56
Keskmine pulss 132
Max pulss 162

Monday, July 5, 2010

Kristi: 4. Tartu Rulluisumaratonile regatud [191]

Tartu rulluisumaratonile sai ka ära regatud, nüüd siis juba 4ndat korda - juba hakkab vaikselt tekkima see tunne, nagu need vanad suusapeerud, kes on alates Tartu suusamaratoni algusest osalenud :) Mina nüüd siis alates Tartu rulluisumaratoni algusest iga kord osalenud ja seni ka lõpuni sõitnud!

Selle hooaja rulluisutrennid on vaid veidikene graafikust maas - plaanis oli juuni lõpuks 200km täis saada, aga tegelt sai alles 1. juulil 191km. Praktiliselt kõik sõidud vist tehtud Pirita teel ja Lillepi ringil. Eks maratonid aitavad aitavad ka kilometraazi osas järje peale saada.

Viimastel kordadel olen Raiko juhendamisel veidi tasakaaluharjutusi ka teinud - väikesed harjutused teevad juba olulise vahe sisse. Rohkem stabiilsust --> rohkem kiirust. Laiskusest tavaliselt ei viitsi, aga nüüd oli juba hädasti vaja, et julgust ja kiirust tagasi saada.

Friday, July 2, 2010

Lauri :Püünsi lustikummut

Eilseks oli Windgurus kerge tuuleprognoos . Viskasin juba kolmapäeva õhtul kama autosse, et saaks kiiremini mere äärde. Kuigi linnas ei olnud erilist tuult, siis Püünsis puhus piisavalt.

Panin peale juba sel aastal sisse harjunud komplekti Skate ja Daytona. Algus oli jama, kalda alla ei olnud piisavalt tuult ja lisaks ei saanud korralikult purje trimmi. Pidin paar korda kaldal sättimas käima, aga ikka jäid mingid voldid purjesse. Mingi hetk ajas see kogu asi mind nii vihale et mõtlesin, et miks ometi ma selle asjaga üldse tegelen? Lööks masti pooleks. Läheks ja jookseks, oleks vaja vaid botase paelad kinni siduda, või hakkaks hoopis lohesurfariks?

Vahepeal hakkas tuul ära kukkuma ja osa rahvast tuli vee pealt maha. Kuna aga koju polnud ka nagu mõtet minna, siis otsustasin vaatamata kergele tüdimusele veel natuke sõita. Nüüd suundusin kohe kaugemale merele ja seal oli tuult küllaga. Kuigi lainetus polnud kõige suurem sain laua saba lõbusalt veest välja. Päris mitu otsa sain edasi-tagasi triibutada. Päikest ja tuult oleks jagunud ehk veel tunniks, aga jõud hakkas otsa saama.

Kokku oli eile umbes 2,5 tunnine sessioon.