Lauri: kõrvalalad

Viimase nädalajooksul olen peale surfi ka muud sporti ikka teinud, lühidalt siis ka nendest.

Eelmine teisipäev sõitsin ratas Järve tervise rajal. Tegemist on suhteliselt väikse ringiga, kogu pikkus vast 2,3 km. Kuna see asub kodust vaid 10 minuti kaugusel, siis pedaalisin sinna tegin kohapeal neli ringi ning väntasin lõdvestuseks koju tagasi. Rada on küll natuke liiga lühike aga see eest on seal kaks küngast, kus rattad õhku saab.

Aeg 53:43
Distants 18 km
Keskmine pulss 138


Esmaspäeval oli selline rahulik ilmanautimise jooks Harku ringil. GPS-i peale ei pannud, aga juba mällu sööbinud ringi pikkuseks peaks olema ca 8 km.

Aeg 1:01:45
Distants 8 km
Keskmine pulss 151

Eile käisin Trummis ja Harku ringil jälle ratast sõitmas. Algust tegin Trummi spordipargist, Harku metsas tegin kaks ringi ning siis suundusin tagasi.

Aeg 1:10:41
Distants 26 km
Keskmine pulss 145


Peale sõitu viskasin ratta autosse ning tegin Trummi avabasseinis veel 3x200m ujumist ( krooli, rinnuli ja selili). Väga mõnus oli jälle üle pika aja ujuda, ma olen täheldanud, et veega seotud spordialad on ikka mu vaieldamatud lemmikud. Bassein oli täiesti tühi, nii et sain rahulikult oma tempot lasta. Väljas oli temperatuur veel 22 C vees ei tundunud ka liigpalju jahedam.

Kahjuks vee alla küll pulsimõõtja ei tööta, kuid liiga kõrgele see õnneks ei tõusnud. Küll aga oli tehnika peale pikemat pausi täiesti kadunud. Järgmine kord peaks prillid ka kaasa võtma, siis on lihtsam ka sirget joont pidada ja mitte tuigerdada mööda rada.

Aeg 13:49
Distants 600 m

Ratast peaks nüüdseks olema kogunenud 504 km ja jooksmist vaid mannetud 38 km.

Vaatamata selle, et ma pole see suvi peaaegu et jooksnudki, regasin end laupäevaseks Kõva Mehe Jooksule ja sügisel SEB jooksu 10 km rajale.

Uri: Selle suve seis ja eesmärgid

Uisukilomeetreid nüüd kogunenud 111, mida on ikka äärmiselt vähe. Isegi märksa vähem kui Kristil. Siiski on selle aasta eesmärgiks läbida Berliini maraton ajaga 1:25 (eelmisel aastal 1:30). See on üsna täpselt 30 kmh, mis on märksa kõrgem kui tavapärane treeningkiirus 22kmh. Niiet peaks harjutama grupis sõitmist ja tempo hoidmist, aga enamus trennid kipuvad ikka olema sellised üksiküritused.

Ära sai ennast regatud ka sügisjooksule. 10km distants muidugi, mitte 42. Kaks aastat tagasi jooksin seal 51:11 ehk 5:07/km. Nüüd tegin paar nädalat tagasi trenni - kokku 8 kilomeetrit, millest 6 kilomeetrit keskmise tempoga 4:58. Selle käigus läks küll pulss 184 peale lõpuks (keskm 178), aga samas tundub, et võistluste käigus võiks alla 5 min/km ikka vastu pidada.

Aga selleks kõigeks tuleks tublisti trenni teha...

Lauri: Topu [Skate 112 L, Daytona 6.6 m² ]

Tänane plaan oli Topusse lustima minna. Prognoosi järgi pidi lõunast alates ühtlaselt 8-10 m/s puhuma. Läksin õhtul juba Laulasmaale, et hommikul varem kohale jõuda.

Veebruaris Dahabis olles rääkisid vennad, et Topus asub üksi eriti hea sectret spot’i, kus tuul on korralik aga lainetus olematu, just ideaalne freestyle´i jaoks. Oma pool tundi otsisin GPS’i ja atlase abil õiget kohta, lõpuks aitas ikka kohaliku käest küsimine. Kui lõpuks õiget teeotsa pidid kohale jõudsin, oli seal kahjuks liiga vaikne briis. Üksik laudur tiksus, aga muidu olid vaid päevitajad. Vähemalt on see koht ajju ja GPS-i salvestatud, nii et järgmine kord jõuan kiiremini kohale.

Õnneks oli Topu sadam vaid 15 km kaugusel, seega vurasin sinna. Seal aga oli toimumas KUUL CAMP 2010, nii et rand oli tihedalt surfi laudu ja telke täis. Laagri päevakavas olevat pidanud ka täna võistlusi olema, aga vähese tuule tõttu jäid sõidud ära. Tuult oli tõesti vähe, rannas seistes tundus, et on parajalt, aga merel jäi ikka väheks. Kaldal ajasin paari sõitjaga juttu, aga ega seal keegi käima ei saanud, kui siis mõni üksik formula laua ja hiigelsuure purjega. Päeva kokkuvõtteks võib öelda, et kuigi täna kihutada või mingeid vigureid proovida ei saanud, sai aga suurepärast ilma ja sooja vett nautida.

Tuuleprognoosi vaadates tundub, järgmisel nädalal peab vist sporti tegema kuival maal.

Lauri: Jaanisurf

Jaanipäeval tegime juba traditsiooniks kujunenud jaanisurfi Peipsil Räpina all. Kuigi ilmaprognoosid ei lubanud pea üldse tuult, siis otsustasin oma kama Tallinnast ikka kaasa võtta, et mitte kaldale passima jääda, juhuks kui midagi ikka puhub. Priidul on ka vist surfipisik külge hakanud, nii et ta oli ka kelleltki suure F2 laua laenanud ja proovis nüüd siis sellega triibutada.

Neljapäeva lõunaajal hakkas tuul natuke tugevnema, Iff sõitis ka Tartus järve äärde, et kohapeal tuule olud järele kontrollida. Kui juba vee äärde olime tulnud, siis ei saanud ju koju tagasi minna ilma, et kamad jääks märjaks tegemata. Iff rigas üles enda 135 L Starboard Carve'i ja NP 7,9 m² purje, mina oma Hypersonicu 105L ja NS 6,6 m² purje. Tema varustuse jaoks oli tuult piisavalt, minu jaoks ei aga jäi natuke väheseks. Otsustasin suurema Fanaticu laua võtta, suurem laud liikus küll stabiilsemalt, kuid suuremat purje mul ikka polnud.


Minu Fanatic Skate ja NS Daytona

Lasin Iffil vahepeal hinge tõmmata ja tegin tema asjadega mõned kiiremad triibud. Tema varustus oli piisavalt suur ja käima saamisega polnud mingit probleemi. Vahepeal olid tuul ja laine ka juba natuke kõrgemaks tõusnud, nii et mitmes kohas sain laua veest õhku. Peale paarikümmet minutit andsin kaldal Iffile ta laua tagasi ja võtsin enda asjad, nüüd oli tuult juba nii palju, et sain ka enda asjad glisseerima. Kui eelmisel korral Püünsis sain tunda Skate’i head manööverdavust , siis nüüd oli tunda et selle väikse uimega kõrgust võtta ja vastu tuult pressida on jällegi raskem. Aga hüpete jaoks on see laud loodud!


Iffi Starboard Carve ja NP mingi puri

Eile õhtul käisin veteranide ja tuletõrjujatega Tartu päästekomando platsil kaks tundi rannavollet mängimas. See oli mul sel aastal esimene kord liival mängida. Teistsuguse palliga kui saalis ei tulnud alguses serv absoluutselt välja, teiseks oli nüüd ka vaja väikse külgtuulega arvestada. Samas meeldib mulle liival rohkem mängida kui sui saalis peamiselt just kaitse mängu poolest. Liiva peale hüpata on oluliselt julgem kui seda sama laudpõrandale teha.

Paar päästjat olid mängu ajal ka valves, nii et kui häire kõlas jooksid mehed sõnagi lausumata platsilt minema. Vahetasid kiirelt riided ja mõnekümne sekundi pärast sõitis auto juba kontrollima, miks Vasara tn 25 ühikas üks suitsuandur üürgas.

Homseks lubab Topus korralikku tuult.

Lauri: [Skate 112 L, Daytona 6.6 m² ]

Jõudsin eile küll alles 7ks mere äärde, aga tunnikese sõitu sain teha. Kuna tuul tundus piiri peal olevat, panin peale kohe suurema purje. Üleeilsest oli minek parem, päris mitmel otsal sain laua ilusti glisseerima ja jalad kohe aasa. Võrreldes eelmise aastaga on jalaaasades sõitmine muutunud juba palju lihtsamaks isegi uue või võõra lauaga.

Nüüd kui tuule tingimused olid paremad, tuli selgelt välja ka freestyle laua ( Fanatic Skate) ja slaalomi laua (Starboard Hypersonic) erinevus. Tulenevalt Hypersonicu kujust kui ka pikemast uimest ( üks on mul 34 cm ja teine 44 cm) on seda oluliselt lihtsam glisseerima saada ja siis kiirust koguda. Samas aga on see manööverdamisel jäigem. Skate'il on aga lühem uim (24 cm), nii et selle käima saamisega tuleb natuke rohkem tööd teha. Samas aga hüpete jaoks on see laud ideaalne, oluliselt lihtsam oli laud veest lahti saada kui Hypersonicut.

*Sulgudes on kirjas sõiduks kasutatud laud ja puri.

Lauri [Skate 112 L, Powerdrive 6.0 m² ]

Pole miskit mõnusamat kui õhtune surf!

Ilm oli eile suurepärane - Päike paistis silma ja kerge tuul puhus kuklasse, ainult et vesi on ikka külm. Isegi oma 7 mm paksuse kalipsoga on meres pikemalt ulpimine ikka päris jahe, temperatuur on vast nii 10°C kandis. Samas nii kui veest välja sain oli jälle soe, ainult et aastatega on kalipso jalge vahel natuke rebenenud, nii et allpool on tuulutus olemas.

Alguses oli mul purje trimmiga probleeme, nii et käisin paar korda kaldal sättimas. Enne sõitu olin unustanud, et talveks lasin kõigil purjedel liistud lõdvaks, nii et ka need tuli üle keerata. Hea et olin Kaurilt eelmine nädal kuuskant võtmete komplekti laenanud, sain nendega liistud korralikult pingesse. Mõtlesin et ehk parema trimmiga suudan laua käima saada, aga tuul oli siiski natuke liiga nõrk.

Oleksin võinud siiski oma ka 6,7 m² purje kaasa võtta. Hiljem kalda peal arutades rääkis üks vend, et ta oli oma 7,5-sega saanud ideaalset sõitu, seega oleks ehk ma ka oma suuremaga rohkem lustida saanud.

Kuigi glisseerima ei saanud ja, oli üle pika aja ka niisama vee peal liuglemine puhas rõõm. Õhtul koju sõites oli hea tunda kuidas kogu keha on kahetunnisest sessioonist mõnusalt väsinud.

Kaur: Tamsalu XDream, 13.06.2010

Vahepeal sai küll kaitstud magistrikraad ja selle pingutuse kõrvalt tehtud ka mõned trennid, kuid laiskust mitte päevikusse kirjutada ei vabanda miski. Seega üritan selle sissekandega heastada oma pikaleveninud blogimispausi... kuid ehk oli see kirjutamise paus just see, mis aitas meil seekord alistada Priit Pulleritsu ja tema tiimi.. Esimest korda elus olime kõik Pulleritsust lõpuprotokollis eespool! :)

Tihti juhtub nii, et kui hommikul õigeaegselt ärgates oled planeerinud oma tegevusi suure ajavaruga, kipuvad kõik asjad venima ning lõpuks kodust lahkudes, on kell tiksunud rohkem kui siis kui sisse magad ning fokusseeritult tegutsed. Just nii läks ka pühapäeva hommikul. Aega olin varunud üle tunni – piisavalt, et süüa-juua, riietuda ja asjad pakkida. Kõik läkski planeeritult, kuid rataste peale laadimine võttis kauem kui oleks arvanud... ning võistluse eel oleks just neid eelnevalt toas venitatud minuteid tarvis läinud.

Tamsalus sättisime kiirelt varustuse töökorda ning tõttasime stardikoridori kõrvale ratta-alale oma velosipeede paigutama. Kell näitas 10.19 ning stardini oli jäänud vaid üks minut. Kui lõpuks algus-sektorisse jõudsime, oli esimeses otsas täielik tühjus ning tagumiste startijate seas veel mõned, kes kaardi kallal pead murdsid. Leidsime oma kaardi, tutvusime sellega mõned viied sekundid ning saanud sotti, et esimese punkti võtavad kõik liikmed eraldi, jagasime punktid ära. Teel oma punkti tegin ma esimese vea 40m peale starti. Süsteem pigem-jalad-kui-pea tundus töötavat laitmatult ning esimese vale pöörde tõttu sain GPSi andmeid analüüsides 2min viga.. Kuid sellega veel kõik ei lõppenud. Olles lõpuks õigel rajal andsin jalgadele valu. Pulss oli napilt alla 170 ning mõttes oli lubadus, et järgmisel korral teen enne starti sooja (milleks sel korral niikuinii aega poleks olnud). Metsas oli ühe maha langenud puu ümber ilge tropp ning mõtlesin, et miks kõik ühest kohast üle lähevad, mina lähen kõrvalt! Alles ca 2 minutit hiljem jõudis mulle kaarti lugedes pärale, et olin just esimest KP-st mööda kimanud ilma seda registreerimata... tagasi punkti ning edasi järgmisse, kohtumispaika teiste tiimiliikmetega. Protokollist selgub, et tol hetkel kui ma oma punkti võtsin, platseerusime 85. kohal. Mulle tundus asi muidugi sootuks hullem....

Koos edasi liikudes oli meeskondi meie ümber nagu murdu. Teha sai ka esimese kaardivaliku.. minna otse, minna mööda teed... ja hiljem.. kas minna mööda teed.. või minna otse. Alguses oli kaardil kõik selge, kui veidi hiljem metsa põigates sattusime kohe rongi ning kaardi vaatamine muutus minu jaoks vähemasti mõttetuks. Tundus, et kõrvalt ka kiiremini ei saa, sest päris teed jäid liialt eemale. Neljandasse punkti liikudes lugesime muidugi kaardilt, et seal samas kõrval on kohe mingi väike metsatee, mida mööda saaks ehk kiiremini joosta... Seda otsima siirdudes selgus muidugi, et mida pole, see on tee.. st meie seda ei leidnud ning siirdusime tagasi rongi.. Nüüd juba mõned tiimid taga pool. Ülejäänud jooksid vist kõik koos, sest 3-4 vaheaeg oli meil 155... ning metsas rabeledes me ei pingutanud vähe. Tulemuseks olid vaid siiski lirtsuvad jalanõud...

Viimasesse jookspunkti, kuuendast seitsmendasse tõtates tekkis meil veel mingi pisike viivitus – tulemuseks 148. vaheaeg... tegelikult oli selle põhjuseks punkti võtmine alles ratta-alalt väljudes, kus tegime kiire joogi ja geeli. SI puntki infol võis meile kohaks lugeda 58 kuid juba järgmises ratta-jaamas olime 40ndad. Seeläbi tegime veel mõned kohad tõusu kuni jõudsime vaheülesande punkti. Järgides jällegi motot – kui pea ei jaga, jagagu jalad – ei lugenud me ülesannet korralikult läbi ning asusime kohe toimetama. Meie ees oli kuue erineva puu tükid ning meie pidime määrama nende liigid. Mida me ei teadnud, et kuskil oli olemas ka legend ehk need kuus nime, mis tuli lahtritesse kirjutada. Raiko suurepärase haistmismeele ja ühise töö tulemusena saime ilma abita siiski kuuest neli puutükki paika. Mis jäid määramata oli must lepp ja veel mingi... ei jäänud meelde, mis... Sooritasime kaks trahviringi ning siirdusime 36ndalt kohalt järgmisi punkte võtma.

Joonorienteerumine tundub olevat üks hullemaid punktiotsimise liike. Kaardile on tõmmatud punasega üks joon, mida mööda liikudes leiad sellel trajektooril paiknevad punktid.. Muidugi tuleb seda kõike teha õiges järjekorras. Alguses oli kõik lihtne, sest sisse olid joostud piisavalt täpsed lohad... kuid mõne aja pärast läks kõik sassi. Järgnenud 15 minutil ei saanud ma küll eriti hästi aru kus me paikneme. Ühe intuitiivse otsuse järel jõudsime siiski õige punktini kus haaksime sappa Soosambla Suusaklubi seltskonnale, kes tundusid tõesti professionaalselt kaarti lugevat. Nende kannul me siis tiksusime.. mingit über-tulemust nad siiski ei teinud, kuid ilma nendeta oleksime võibolla siiamaani seal künkaste vahel neid punkte otsimas. Ratta-alast väljusime 31. meeskonnana (samal kohal olime ka peale seda intuitiivset pööret mil Soosambla meestele sappa haakisime).

Ratta seljas oli vaja võtta üks punkt, mis oli kanule üleminekul. Tiimid, kellega me koos jooksuetapilt lahkusime tegid lõigu 2 minutit kiiremini. Polnud siiski eriti oluline kaotus.. kuid samas vändates tundusid need 25 minutit eriti pikad ja kurnavad. Kumm lihtsalt tundus iga ruutmillimeetriga sellest kruusast meeleheitlikult kinni hoidvat, et mu edasiliikumist võimalikult palju takistada.

Esimest korda meie xDreami ajaloos sai Raiko tüürimisile päris hästi pihta, nii et meie liikumistrajektoor muutus täitsa sirgjooneliseks. Tempo oli isegi enamvähem ning kui ma poleks üht pisikest kaardilugemisviga teinud, poleks ehk taha poole langenudki. Veale järgnes aga Raiko igati õige otsus ning nii jõudsimegi lisaülesande punkti, kus tuli õllekastidest ehitada torn ning ühel liikmel selle otsa istuda... Järgneva kanuu punkti võtmist planeerides tegime siiski vale valiku.. Sõitsime tammini, kus viskasime Sveni välja, et ta läheks võtaks punkti ning jookseks seejärel tagasi meieni. Tark otsus oleks olnud Sven varem kaldale visata, seejärel kahekesi tammini aerutada ning seal uuesti kohtuda, et võtta kaks viimast punkti. Kaotust 3 minutit. Terve kanuuetapi vältel pistsime rinda tiimiga Onu Vunts, kus olid meile tuttavad Holger Tilk ja Kaarel Julge. Õllekastide juurest lahkusime neist väikese edumaaga kuid kanuu lõpppunktis olime neist 4 kohta ja ligi 3 minutit taga pool.

Haaranud ülemineku alalt rattad ning kätte ühe Powerbari, asusime väntama viimase kolme punkti poole. 13 minutit hiljem olime järgmises jaamas, olles vahepeal möödunud Holgerist ja kolmest teise trajetoori valinud tiimist (st neist me teel vähemasti ei möödunud). Väntadele tuld andes kimasime mööda asfalti edasi, valisime kindlapeale ringi mineva kõvakattega tee ning surusime hambad risti. Punkti leidimine oli lihtne kuid sealt edasi järgmisse punkti minekul tegime veel pisikese ringi sisse.. otsus oli jällegi kindla-peale-minek.. usaldades ka muuseas oma intuitsiooni... Oleks intuitsioon paremat tööd teinud, ei tea mitmendana lõpetanud oleksime, sest viimane punkt oli tähelepanu ülesanne – võtta tuli üks esimestest puntkidest, kus oli püsti salomoni lipp. Mina põrutasin pea ees oma punkti, kus ootas meid hoopsiki Nike'i plagu, kuid seal kohatud meeskond teadis, millist punkti järgmisena võtta. Õnneks jäimegi neist finišijoont ületades seitse sekundit taha – poleks ju ilus teisi ära kasutada ning siis veel võita ka!

Protokollis ilutseb meil 34. lõpuaeg ent kaks trahvi saanud tiimi langes meist taha poole. Seega lõpptulemuseks kahest tiimist eespool ehk 32. koht.

Kell pani kuskil mingit kala, seega data on ebatäpne... lõppajaks on 3.15... tegelikult viibisime aga rajal 4.10.. Peale olin unustanud sellise müstilise asja nagu auto-stop, mis peatudes peaks ise stop-i panema. Veidi rumal lisa, mida võistlusolukorras kasutada... samas ei usu, et ma kokku 55 minutit pausi oleksin pidanud.. või tõesti? Kaart on siiski enamvähem tõene.. ning Garmini dataga võib tutvuda siin.

Lauri: ratas [457]

Kuigi Xdreamil ma sel etapil ei osale, olen teinud sel nädalal siiski kaks ettevalmistavat trenni. Esmaspäeval tegin kodukandis rahuliku jooksu. Enesetunne polnud kõige parem, niiet võtsin algusest peale tempo maha ja lasin nii kuni lõpuni. Kokk jooksin 43 minutit ja täpselt 6 km.

Kogu aeg 43 minutit
Distants 6 km
Tempo:7 min/km
Keskmine pulss 147

Hea oli vaadata, et terve jooksu ajal kõikus pulss 150 kandis. Eks mõjutass seda väga rahulik tempo, aga ka lihtne maastik.

Eile käisin Harku ringil ratast sõitmas. Lisaks traditsioonilisel rajale võtsin sisse ka ühe uue lõigu, mis viis mind päris võssa jälle. Olles alles eelmisel rattamatkal just saanud puugi, ei olnud mul erilist huvi neid seal heina sees jälle üles korjata, nii et püüdsin selle otsa kiirelt läbida. Et sõit tasasel maastikul aga liiga igavaks ei läheks, tegin Trummis läbi kõik kolm suuremat tõusu, mis ajasid pulsi päris kõrgeks. Eks peab neid tõuse veel harjutama, et leiaks ka sobivad käigud õigel ajal. Vastasel juhul vahetan käike jõu keset tõusu, nii et hammasrattad ragisevad ja pauguvad. Teine asi on leida tõesti sobivaim käik, mitte kõige kergem, muidu hakkab lihtsalt tagaratas vändates ringi käima ja mäest ikka üles ei liigu.




Kogu aeg 1:11
Distants 25 km
Keskmine kiirus: 21 km/h
Keskmine pulss 149

Lauri [ämlikmees]

Viimasel ajal on koguaeg mingit tegemist olnud, nii et surfile pole üldse jõudnud ja kui olekski võimalus siis teeb tuul tünga. Kuigi eile oli ka suhteliselt ehku peale minek, ei suutnud ma enam kauem veest eemal olla. Häbi tunnistada, aga sel aastal alustasin oma Eesti surfihooaega tõesti alles 8. juunil.

Veebikaamera näitas Pirital mingit liikumist ja ka tuulemõõtjad näitasid kohati puhanguid kuni11 sõlme. Viskasin peale tööpäeva lõppu kama autosse ja põrutasin Püünsisse. Kui aga Lauri mere äärde jõudis oli tuul vaibunud. Pagan! Tegelikult oli ta juba varem ära kukkunud ja loomulikult oli see vähenegi Püünis jaoks valest suunast. Mõnevõrra paremini oli laksanud poolsaare teises küljel Leppneemes, aga ma ei tea täpselt kuidas seal surfispotini pääseb.

Aga kui juba kohale olin tulnud, ei hakanud kohe ka tagasi koju sõitma. Vaiksele tuulele vaatamata otsustasin oma uue kama ära testida. Kodust oli kaasa võtnud oma uue Kiisu – Fanantic Skate 112L, selle peale rigasin üles Dahabist ostetud North Sails Duke 5,4 m². Laud oli küll mõnevõrra ebastabiilsem kui mu eelmine Starboard, aga eks see on ka oma paarkümmend sentimeetrit kitsam. Purje ei saanudki väga ilusti trimmi, tundus nagu masti liik jäi natuke lühikeseks sellest ka siis omakorda poomi liik. Nii see puri jäigi natuke lodevaks. Eks pean kodus natuke mõõtma ja proovima veel.

Kalda peal sain tuttavaks ühe minusuguse tuule optimistiga. Ajasime surfi juttu ja leppisime kokku mõni kord koos sõitma minna, et oleks kummalgi olemas abiline, juhuks kui merehätta peaks sattuma. Kokku tiksusin merel vast pool tunnikest, proovisin vahele tack’e ja jibe. Aga kuna viimasest sõidust Dahabi laagris on juba kolm kuud möödas, siis on kõik liikumine meelest läinud. LSamas agas pean ära mainima, et vesi on päris mõnus, pole see nii külm midagi, vähemalt mitte 7mm kalipsoga.

Ahjaa, kui auto juures kalipsot selga venitasin, jalutas mööda ema kahe lapsega. Möödudes kommenteeris üks neist:“ Näe emme, see mees teeb end ämblikmeheks.“

Kuniks tuult pole, vaatame videot, Mimicry sobib päris mõnusalt selle taustaks.

Lauri [ratas 432]

Mu Garmini kell on leitud! Ei taha Suunto-sõpru pahandada, aga Garminit ei suuda see minu hinnangul kohe kindlasti asendada, eriti selle GPS-i lisasid.

Peale eelmist sissekannet on omajagu ratta kilomeetreid juurde tulnud. Sel aastal on rattasõit oluliselt põnevam kui jooksmine, pean tõdema et viimane on päris unarusse jäänud.

Lisaks rattatrennile olen ka kahest rattamatkast osa võtnud. Esimene neist viis Tallinnast Valgejõele ning sealt omakorda Aegviitu. Tol korral jäi kogu marsruudi pikkus 115 km kanti. Eile lõppenud rattamatkal Peipsi ääres keerutasin kahe päeva peale kokku ca 73 km. Nädalavahetuse tuul oli päris vali, nii et mõnel vastutuule otsal tuli ka allamäge liikumiseks vändata. Kui aga süda tuksub surfile, siis oli päris raske vaadata tee kõrval lainetavat Peipsi järve ja ise maismaal pedaale sõtkuda.

Eelmise kolmapäeval pidi tulema tormine ilm, ennustajad ütlesid 5-11 m/s. Loomulikult pakkisin hommikul kodus juba kõik riided ja osa varustust, et kohe peale tööd võimalikult kiirelt merele saada. Kui aga lõuna paiku ikka veel puude oksad vaid vaevaliselt liikusid , hakkasid õhtuste plaanide osas kahtlused tekkima. Kuni viimase hetkeni jälgisin pidevalt tuuleinfot, aga mida ei tulnud oli oodatud tugev tuul. Nii siis läksin natuke pettunult Madisega kaasa igakolmapäevasele jooksule. Rahvast oli päris palju ja jooksmiseks oli ilm piisavalt päikseline aga samas mitte liiga palav. Tegime kokku ühe 4,3 km pikkuse ringi ajaga 26:07.

Keskmine pulss: 168 ( 186 max )
Tempo: 6 min/km

Olin kodus enne ratta autosse visanud, nii et peale jooksu sõitsin veel Harkusse trenni jätkama. Sõitsin kaks Harku ringi väikeste variatsioonidega ehk kokku ca 28 km. Kuna ma polnud üle nädala korralikult trenni teinud, püüdsin hoida rahulikku tempot. Vahepeal tegin siiski natuke kiiremaid otsi või järsemaid mäkke tõuse, aga üldiselt hoidsin rahulikult. Tavalise trenni lõpetusekskujunenud ülakeha trenn jäi ära, sest sääsed oleks mu muidu elusalt söönud.

Distants: 28 km
Aeg: 1:19
Keskmine kiirus: 21,5 km/h (2:15 min/km)
Keskmine pulss 146
Max pulss: 175
Kaloreid läks 1500

Kristi: veel üks hommikune uisutrenn [123]

Ka täna kannatas ilm ühe kiire hommikuse uisutrenni teha Pirta peal

Rada: Pirita sporditee + Lillepi ring (2x)
Distants: 14km
Aeg: 1:08:05
Keskmine pulss: 155
Max pulss: 176
Seekord siis õnnestus pulss isegi veidi madalamaks saada. Pikemate trennide puhul vist lõpuosa veabki keskmist pulssi kangesti kõrgele.

Kuna mul tuli täna hommikul Pirita rattateel vastu 4 rollerit ja eile hommikul ka paar tükki, siis mul tekkis täiesti siiralt küsimus, et kas ratta- ja terviserajad on mõeldud ka motoriseeritud ratastele? Seekord olid kõik rollerid või motikad, aga kunagi mäletan seal ka üht nutikat selli, kes oli tõukerattale mootori külge pannud ja tiirutas edasi-tagasi - selliste isetehtud masinate üldine häda seisneb selles, et töötlemata bensu ja vingu maht, mis sealt välja tuleb, on üsna kohutav. Aga tegelikult on igasugu mootormasinad sportijale sellise raja peal ikka üsna ebameeldivad - et kui ise näed vaeva, et maksimaalselt hapnikku sisse ahmida ja siis pannakse sulle üks hea pahvakas vingu, on ikka päris ebameeldiv küll.

Kristi: hommikune uisutrenn on osa puhkuse võludest [109]

Vaba inimesena saan nüüd vahelduseks kah nautida hommikuse trenni võlusid - sel ajal kui teised kõik tööle rühkisid, olin mina hommikul juba uisurajal. Rajad olid peaaegu tühjad, vaid mõned minusugused veel. Tänu sellele sai ka sõidu aeg täitsa kiire. Hommikul ka uisutamiseks ideaalne ilm - päeva peale ilmselt lähebki täna liiga soojaks või viskab hoopis vihmahoo peale.

Tänase trenni kokkuvõte
Rada: Pirita sporditee + Lillepi ring (4x)
Distants: 19km
Aeg: 1:22:47
Keskmine pulss: 171
Maksimaalne pulss: 187

Viimasest kandest on vahepeal jäänud veel üks trenn - pühapäeval tegime Uriga sama raja peal pikema trenni.
Rada: Prita sproditee + Lillepi ring (5x)
Distants: 21,5km
Aja- ja pulsimõõdud suutsin taas sassi ajada - peab ikka kella seadistused teise käe peale ümber tegema.

Kaur: Glamuur rattarallil

Pühapäeval osalesin oma elu teisel rattarallil. Stardis otsustasin sel aastal Riia mäest mitte eriti jõudsalt üles pressida - eelmisest aastast mäletasin, et esimese 10 km keskmine pulss oli üle 170. Kuna tänavu polnud ratast eriti sõitnud (vs eelmise aasta minilaager koos Aropiga Soomes) siis polnud plaanid ka eriti ambitsioonikad. Oli mõte rahulikult sõitu nautida, hoida olukorral silma peal, et mingit totakat kukkumist ei tuleks jms...

.. kuid poleks arvanud, et mu esinemine niivõrd glamuurseks kujuneb. Juba 13,5km kaugusel stardist jäi mul sõit pooleli. Rattalt langes parema vända pedall, mis peale ei jäänud mul muud üle kui Tartu poole tagasi "longata" - vasakuga surusin ja paremaga udjasin ilma pedaalita vänta.

Sügisel loodan veidi edukamalt sõita.