Maraton peaaegu läbitud

Kuigi alles kuu jagu tagasi pakkisin oma surfivarustuse kokku, võtsin täna selle juba taas välja. Kavas oli esimene lumel lohetamine. Jüris on põld juba korraliku lumekihiga kaetud, nii et lumelaual saab mõnusasti triibustada. Linnas  kõigutas tuul isegi natuke puuoksi, nii et ootusrõõm kasvas iga minutiga. Maanteelt paistnud suur lohetajate hulk tegi tuju heaks, kuid pettumus saabus peagi. Rahvast oli küll põllu äär täis ja suuremate lohedega sõideti, kuid minu oma kahjuks vedama ei kippunud. Rõõm Tuul ei olnud piisavalt tugev ja lohe ei püsinud õhus ning kippus alla kukkuma. Higistasin küll oma paarkümmend minutit ja rapsisin, kui seekord jäi triip vaid meetripikkuseks. 

Et pühapäev tühja ei läheks olin enne ka murdmaa suusad autosse visanud, juhuks kui tuult pole. Nüüd läkski tagavara varustus asja ette. Sõitsin Jürist Piritale ja tegin seal pika kahetunnise trenni –  neli ringi ja 28 km. Vaatamata suurel sajule ei ole lund ikka veel piisavalt, nii et klassika rada eriti pole ja nauditavam on sõita uisku.

Peale eelmist sissekannet olen nädala jooksul teinud veel kaks sõitu, nii on tänaseks kogunenud juba pea maratoni jagu kilomeetreid – 61 km. Pole paha algus. 

Lauri: Hakkab pihta

Ometi on maa valge ning saan suuskadel mööda radasid liuelda. Neljapäevane ja reedene lumesadu oli nii korralik, et nüüd on selle aasata esimene sõit tehtud. Pirital on Kloostrimetsa poolsel osal ca 2 km pikkune ring, mis on päris sõidetav. Tegin kokku 3 ringi. MK etapi suuskadega ei maksa ehk veel rajale minna, aga mullasuuskade jaoks oli päris kobe. Valisin kaasa kaasa oma ma 10 aasta vanused Visu Optima kombisuusad. Klassika rada veel eriti sees polnud, nii siis lasin suurema aja vabatehnikas ja ühel pikal sirgel paaritõuget. Viimase sõidu tegin vist märtsis aga polnud hullu, pulss oli küll kõrge kuid samm polnud väga taaruv. Nii et lootust on ja samm maratonile jälle lähemal.

Kui nüüd esimese korra põhjal pikemaid plaane teha ning natuke ka ette vaadata, siis paistab et see aasta peaks olema rohkem vaba aega trenni teha. See omakorda võiks ehk anda lootust nobedamale liikumisele maratonil. 

Peale surfi hooaja lõppu ja  enne lumetulekut pole ma veest end eemale suutnud hoida, nii olen proovinud korra-kaks nädalas basseinis käia. Kuu ajaga olen läbi ujunud ca 13,5 km, kas 3 km  või mõnikord 2,25 km korraga. See tunniajane vees olek jaguneb kolmeks 750 setiks, mille omakorda ujun kolmest erinevas stiilis krool, rinnuli ja selili. Oma ujumiskiirusega olen päris rahul. Ujun pigem rahulikus tempos, nii et kui paugutada,  siis annaks siit veel ühte-teist välja pigistada.  


Parimad ajad (250 m):

Krooli 4:30,8
Rinnuli 6:00.9
Selili 4:48,5 

Alguses läks ujumine päris hea hooga, kuid viimasel kahel korral olen küll end sundima pidanud, sest trenni lõpuks läheb vaja  paremat motiveerimist. Igavaks kisub kui tund aega ujud nii, et ainuke asi mida vaatad on basseini põhjas olev plaaditud sinine triip, mis aitab sirget  trajektoori hoida. Selles mõttes on jõusaalis  bodypumpi teha vaheldusrikkam....

Lauri: hooaegade vahetus

Rattalt on pori maha pühitud ja lohed on soolasest veest puhtaks uhutud, teen lühida järelevaate möödunud hooajale. Xdreamist kirjutasin lühidalt juba eelmises postituses, nii  pühendan järgmise postituse peamiselt surfile ja jalgrattale. Peamiselt neile kahele tegevusele oma suve jagasingi - kui merel puhus tuul ja lained loksusin, käisin surfamas, kui tuul vaibus ja päike lõõskas veeresin rattal mööda maanteid.

Lohetamisel on see aasta päris eduline olnud, võrreldes möödunud alustamise aastaga. Veebruaris alustasin lohega lume peal harjutamist ning natuke hiljem sain juba Hispaanias oma esimesed veestardid kätte. Suvi oli päris tuuline ja surfata sai palju. Rohke sõidutundide hulk on arengule kõvasti kaasa aidanud, nii et nüüd sügiseseks on juba hüpped ja peotäis manöövreid arsenalis. Järgmiseks aasta tahan laiendada freestyle i manöövrite hulka ja liikuda keerulisemate trikkide peale. Lisaks tahan rohkem ka lainesõitu teha ja tormisema ilmaga Ristnas ära proovida. 

Kevadel kuulutasin, et müün oma purjelaua kamad maha, nii olen neile jupi kaua uusi omanikke leidnud. Algest suurest hunnikust on jäänud on vaid laud (Skate 112L ) üks puri (6.0 m²) ja mast. Nii, et kes otsib endale purjelaua varustus, siis minu käest saab veel  midagi. Tekkinud tühja ruumi ei ole kauaks jäänud, olen endale hankinud erinevate tuulte jaoks sobivad lohed. Esimene oli 13 m², suvel hankisin juurde 9 m² ning nüüd nädalajagu tagasi sain endale ka ühe väikese 7 m² tormilinnu. Nende kolme lohega peaks kõik surfamiseks sobilikud ilmad ära katma ja kui tuul on väga väike, siis sõidan ratast.

Selliseid nõrga tuulega ilmasid sel aastal oli, nii et sain kevadel korralikult kevadiseks rattaralliks harutada. Selle tulemusel edestasin oluliselt oma möödunud aasta tulemust – sõitsin alla 4 tunni  ja murdsin end esimese 1000  sisse ( mullune aeg 4:26 see aasta 3:53  ja 1336. koht see kord 929.). Ka suve jooksul sain ratast päris palju vändata. Kuna sõitsin nii maantee kui ka maastiku rattaga, siis ei tea kui suur läbitud kilometraaž oli, aga see oli piisav. Sügisenerattamaraton oli taas parem kui mullune võistlus. Ajaliselt  kaotasin küll 2 minutit, kuid arvestades raja olukorda, oli tõus üldjärjestuses väga hea tulemus ( mullune aeg 4:07 see aasta 4:09 ja 1776. koht, see kord  1305.). Eelmine aasta oli rada lihtne ja  kuiv, see aasta oli  omajagu ratta lükkamist mudas. Huvitav on vaadata kahe erineva võistluse kiiruste vahet, mõlemal läbisin selle ligikaudu  nelja tunniga, sama maanteel läbisin selle ajaga 137 km ja  metsas"vaid" 89 km. Samas tundsin, et mõlemal suurvõistlusel jäi mulle reservi jalga ja eks kogemus tuleb ka, nii et tuleva aastal tahan veel väledam olla.

Nüüdseks olen suurelt jaolt oma tegevustega siseruumidesse kolinud, käin jälle body pumpist ja üle kahe aasta võtsin jälle ujumise kavasse.Olen nüüd kaks korda Rocca al mares basseinis käinud. Sealne rada on 25 m pikk eelistaksin küll 50 m aga see on vaid Kalevis ja seal on kallis käia, nii et selle asemel saan kõvasti pöördeid harjutada. Trennis teen läbi kolm stiili - krooli, rinnuli ja selili. Esimesel korral tegin samasjärjekorras

6*25 m krooli

6*25 m rinnuli

6*25 m selili 

Nii tegin kokku 5 seeriat, vahepeal minutikese puhates, kokku läbisin 2160 m. Samas   tundsin, et oleks veel olnud jõudu  pikemaltki ujuda. Täna muutsin natuke kava, tegin igat stiili 10*25 m ja kokku 4 seeriat. Kokku tulnud 3 000 m tundub päris piisav trenn, ajaliselt võis see olla natuke üle ühe tunni. Jätan järgmistel kordadel distantsi sama pikaks, aga  püüan tehnikat parandada, kuna kohati tundis, et jalad kippusid krooli ujudes paaril korral  lihtsalt järgi lohisema ja kätega "kündsin" liiga sügaval vees.   

Xdream Kiviõlis ja hooaja kokkuvõte.

Liiga pikalt on veninud sissekanne Sprotttide viimasest Xdreami etapist, selle võrra ka lühem kokkuvõte.

Nii nagu kogu see aasta on meil Xdreamil osalemine longanud, nii ka see kord. Etapp jäi vahele Raikol, nii kaasasime Martini punti, kes meil ka varasemalt on väga hea asendusliige olnud. Viimane osavõistlus toimus Kiviõli külje all. Etapi kõige teravam elamus oli esimese 6 km pikkuse jalgsi osa vältel 4 korda ligikaudu 150 m kõrguse tuhamäe otsa ronimine. Teised etapid polnud nii pingelised, ratta sõidul oli palju kiiretel lõikudel sõitmist ja vähem mudas sumpamist. Kanuu etapp oli jällegi plaanitu järvele, sellest ei oska suurt midagi põnevat välja tuua.

Kuigi tegime raja peal kaks eksimust ning saime jalgades tunda krampe, tuli kokkuvõttes 4 tu8ndi 39 minutiga 21 koha. Arvasime, et olime juba tagapool, kuid selline lõppasetus oli rahuldav. Siiski hooaja kokkuvõttes ei ole suurt rõõmustada. Esiteks oli võistlustest osavõtt väga hüplik , sellest ka paigalseis arengu asemel. Hooaja kokkuvõtvas järjekorras saime jälle 33. koha. Jälle! Juba kolmandat aastat järjest, kas see on tõesti meie lagi? Ilmselt saaksime eesmärgipäraselt treenides end ka esimese 20 sekka pressida, eeldusi just kui oleks. 

Xdreami kodulehel on väljas ka juba järgmise aasta võimalik kava.

28. aprill Tallinn

09. juuni Iisaku

20 - 21. juuli Kärdla - öine

01. september Kambja - eraldistart?

Uri: Berliini rulluisumaraton

Sellest on nüüd küll juba üle kolme nädala möödas, aga Berliini rulluisumaratonil sai ka sel aastal käidud. Eesmärgiks oli, nagu ka eelmisel aastal, saada keskmiseks kiiruseks üle 30 kmh ehk siis ajaks alla 1:24:24.

Esmakordselt õnnestus maratonile kohale jõuda piisavalt varakult, et normaalselt sooja teha ja venitada. See tuli kindlasti kasuks.

Kohe alguses sain ilusasti grupis sõidetud - ei läinud tempo liiga kõrgeks ega jäänud ka nõrgaks. Siiski oli esimese 4 kilomeetri tempo 2:01/km ehk siis veidi alla eesmärgiks seatud 2:00. Siis aga sain ilusti tempo üles ja 13 kilomeetriks oli kella järgi keskmine tempo juba 1:55. Sellise tempoga oleks lõpuaeg võinud lausa alla 1:21 tulla.

Sealt edasi hakkas aga grupi tempo langema ja tegelikult näitas minu kell ka suuremat distantsi kui ametlik rada. Siiski, poole maa peal oli mu ametlik vaheaeg 41:23, mis lubanuks aega alla 1:23. Pulss püsis mõõdukana (keskmine 172). Tasapisi tundus, et tuleks hakata kiirust lisamagi.

Poolelt maalt alates langes tempo juba alla 2:00 ja pulss alla 170. Aga hakata nii suurel maratonil ise gruppi vedama tundub ka nagu imelik. Lõpuks, umbes 30km kandis moodustus seltskond, kes tegi karusselli - umbes kümnene grupp mehi vahetas tihedalt vedajat janii suudeti tempot tõsta. Kahjuks juhtus nii, et kui mina vedama läksin siis jäi ülejäänud grupp maha. Võtsin taas tempo alla ja ootsain tesied järgi - üksi pusimisega poleks ma kaugele jõudnud.

Kohe samas tekkis aga grupist üks teine tüüp, kest ostsutas lõpuspurti tegema hakata. Üldiselt ei ole meeldiv hakata kedagi jälitama kohe peale seda, kui oled ise grupi vedamise lõpetanud, aga samas tundus see ainus variant kuidagi tempot tõsta. Sain jooksikule väikse spurdiga tuulde, kuid kahjuks keegi rohkem meiega kaasa ei tulnud. Viimased 8 kilomeetrit sõitsimegi kahekesi.

Pulss ronis sellis sportimise peale kohe üle 180. Lisaks selgus, et see teine sell oli ka arvestanud sellega, et kaasatulijaid on rohkem ja saab vedajat vahetada. Paar korda püüdsingi ka omalt poolt panustada, aga üsna kiirelt ja näitlikult tegin selgeks, et minust vedajat ei ole. Nii palju ma ennast ka juba tunnen, et kui sellises olukorras aktiivselt vedama hakata, siis ei jõua varsti enam tuuleski püsida.

Tänu sellele ei olnud tegelikult ka meie tempo kuigi kõrge, vaid püsis kuskil 2:00 kandis. Grupile sõitsime siiski järjest rohkem eest ära ja mitmetest sõitjatest sõitsime omakorda mööda. Tuules püsimine läks aga järjest raskemaks, aga kuidagi pidasin ikka vastu. Viimase kilomeetri pulss oli juba 186, ,maksimum ronis 188-ni.

Siiski suutsin hammastega eessõitjast kinni hoida ja lõpuajaks kujunes 1:23:52, millega sai eesmärk täidetud ja sõidetud senine parim maratoni aeg. Minu kella järgi oli distants 42.7km ehk 500m pikem kui ametlik, sellest ka erinevus keskmises kiiruses, milleks Garmin näitas 30.6 kmh, ametlik siis veidi vähem.

Ametlikuks kohaks fitness kategoorias oli 405., mis oli samuti senine rekord (varaseim parim oli 2007.a. vihmasajus saadud 573. koht).

Keskmine pulss oli 172.

Seega igati edukas maraton. Kauriga plaanisime juba mõnda aega tagasi, et 2013. a. peaks käsile võtma Berliini jooksumaratoni. Just hetk tagasi registeerirdes selgus aga, et regada oli veel võimalik ainult uisu- ja jooksumaratonile koos. Eks näis kas võtame siis tõesti topeltürituse ette, aga jooksma lähme igatahes.

Lauri: Püünsi lend

Täna oli mõnus päikeseline ja tuuline ilm. Kui hommiku poole olid puhangud kuni 19 m/s, siis õhtu poole andis jõud järgi ja sain enda 9ruuduse lohega Püünsis käia.

Enne minekut laenasin Priidult wave i lauda, et proovida laine sõitu õigema lauaga. Esmalt aga tegin sooja enda lauaga. Ilm oli täna üsna soe ja vette kukkudes ei olnud eriti külm, nii otsustasin natuke trikitamist jälle proovida. Alustuseks tegin paar niisama hüpet ja üks proov Indy grabi. Hea meel on  ühe väga hästi õnnestunud back rolli üle. Kiirus oli piisav, nii sain korralikult hüppesse ja üle pea pöörde teha ning maandudes oli lohe paigas, nii et oli vedu olemas ja sain kohe edasi sõita. Sellised korrad panevad hõiskama!

Sellise ilusa esitluse peale mõtlesin ka midagi uut proovida. Olen korra-kaks mõelnud Raileyt  teha. Mingit teoreetilist selgust mul sellest polnud, nüüd vaatan Youtube ist järele ja näen, mis ma valesti tegin. Peamine oli see, et tegemist on unhooked trikiga (enne manöövrit peaksin lohe trapetsist lahti võtma ja vaid käte jõuga hoidma). See pärast saanud ma ka korraliku sirutust, keha jäi kõveraks ja jalad ei lennanud selja tagant piisavalt kõrgele. Esimene kord tuli oma arust küll päris ok välja, nii et sirutus oli poolik, aga maandusin ja sain edasi sõita. Tegin veel oma 5-6 katset koos väiksemate kukkumistega. Siis aga tõstis lohe mu ühe hüppe ajal taeva alla, laud kukkus jalast ära ja kehal mingi vääne oli sees, kontroll oli kadunud. Huvitav, et kui õhus lennates aru saan, et midagi on valesti ja maandumine saab olema valus, lööb instinktiivselt häälepaelad lahti ja karjun omaette.... lendasin, kas külg ees või rind ees sellise nätakaga vastu vett, et hing kinni. Oma poole minuti jagu ulpisin ja püüdsin poomi otsas rippudes ning õhku ahmides eluvaimu sisse tagasi saada. Hea, et löökvest ja kiiver oli, muidu oleks ehk valusam olnud. Huvitav oli, et selle kukkumise ja muu peale püsis lohe terve aja õhus, ega kukkunud vette.

See pauk võttis korraks sõidutuju ära. Aeg oli proovida Priidu lauda, mõtlesin et jätan tänaseks hüppamise ja proovin rahulikult, kuidas lainelauaga on sõita. Varasemal paari korral, kas purjelauaga või siis lohega laines käies on lainesõit väga lahe tundunud. Lihtsal, minu twintip (kahes suunas sõidetav) laud ei ole laine jaoks kõige sobivam, kuna jääb kohati lainesse kinni. Püünsis aga ei olnud täna ( ega vist eriti kunagi) korralikku lainet ja oli selline vastik chopiline ja raputav. Lainelaud tundus suur nagu lauda uks, väga veider ja harjumatu oli. Kohati oli tunne, et nagu sõidaks purjelauaga ja väike sakiline laine raputas. Väga imelik esimene kord oli. Ilmselt pean ikka korralikus laines Väänas või Randveres ka proovima, et õigemat tunnet saada. Nii tegingi vist kaks otsa merele ja tagasi ning pakkisin asjad kokku.

Lauri: surfisügis

Oktoobrikuine ilm on juba omajagu jahedaks läinud, õnneks on viimase paari nädalajooksul olnud mõned päris head tuuled, nii et natuke jahedam merevesi kaldal ei hoia. Siiski olen suurema trikkide õppimise ära jätnud, et väga palju vees ei liguneks. Viimasel korral kaotasin ühel suurema hüppe ajal laua alt ning hilisem mitmeminutiline vees ulpimine oli  lõpuks päris ebamugav. Peale seda  ujumist  läksin rohkem kindlate väiksemate hüpete ja kindlamate maandumiste peale.

Möödunud nädalavahetusel oli päris vali tuul. Käisime neil  päevadel Laulasmaal ja Püünsis sõitmas. Laupäeval Laulasmaal jäi  mu sõit suhteliselt lühikeseseks. Rahvast oli palju ja kohati läks päris kitsaks, nii sõitsin ühe lohele peale ja ajasin lohede liinid omavahel sassi. Kõigepealt sai jälle vees liguneda ja  kontrollimatu lohepuntra otsas rippuda, mis oli kohati päris kõhe. Ei oleks tahtnud, et kaks lohet hoo alla võtavad ja meid kuhugi  pilliroogi  viskavad. Saime lõpuks kaldale ja seal oma tunnijagu nööripuntraid lahti arutada. Sain küll seeläbi ühe tuttava juurde, aga kahjuks oli see kõige magusama tuule ajal. Kui tagasi veele sain oli tuul juba nõrk ja pikka lustimist enam ei jagunud.

Pühapäeval oli tuul pisut marulisem ja väga puhanguline. Kohati oli tuul nii tugev, et sõitsin täiesti lahtise poomiga, ilma et loheks oleks vedanud ( üks kitezone’i  foorumi kasutaja kirjutas tabavalt -  fun factor on kadunud kui lohe on seniidis on ja enda tahtmata jesuswalki  teed). Teisel momendil oli jälle tuul nii väike, et ei tõstnud mind veeski välja.

Tormine tuul räsis ka teisi randasid Eestis, Hiiumaal oli üks sõitja lohisenud oma lohe järel nii õnnetult, et lõpetas oma sõidu haiglas. Sain ka ise üht võimalikku hättasattujat peale enda sõitu aidata. Surfari lohe oli sattunud tuule auku ja hakkas justkui alal kukkuma, mis peale tuli otsa tugev puhang, mis teda Püünsi rannas autoteele tahtis kiskuda. Haarasin tal seljatagant veel  vööst kinni ja istusime vees kahekesi ankruks nagu kaks bobisõitjat, kuni kolmas vend rannal ta lohe kinni püüdis ja ohutuks tegi. Mõni nädal tagasi oli just üks julge Läti surfar lasknud oma lohe ühe ranna äärse maja hoovi õunapuu otsa. Eks see Püünsi rand oma kitsa maaribaga ja sõiduteega kohe selle kõrval on üsna ohtlik, aga samas on see ka kõige lähim rand linnale.

Järgmise nädalaaja prognoos ei paista liiga optimistlik, aga loodetavasti saab veel sel aastal mõned sügisesed triibud teha.

RMK Ikla - Oandu matkarada jalgratastel

 1. päev: Ikla - Kõrtsi-Tõramaa

Kell oli hommikul natuke enne kuut. Sõin kodus kõhu sooja toitu täis, ei võinud ju kindel olla, millal järgmine kord midagi sooja saab. Panin rattariided selga ja oligi aeg randevuu paiga poole liikuma hakata. Ratast trepist alla tassides tundus, et koos nodiga võis ratas nüüd küll oma 30-35 kg kaaluda, eks sellega saab rajal veel kõvasti vaeva näha... Teiste matkalistega kohtusin Balti jaamas, plaan nägi ette sõita 6:56 rongiga Pärnusse. Esimeseks rivistuseks olid kohal Kaur, Allan, Marko, Priit ja mina. Raiko pidi liituma meiega järgmisel õhtul kuskil rajaservas.

Teel Pärnu jõudsime koostada kaks pikka nimekirja ― esimesse panime igapäevase menüü ja loetelu söögist-joogist, mida kõike oleks tarvis moonakotti kaasa panna. Silmatorkavaimad nimetused olid selles loetelus suured kogused Snickerseid ja batoone ning mõned karbid Turistieinet. Nagu hiljem matkalised võisid tõdeda, on turisti eine suurepärane konserv, millega peaaegu iga matkatoidu hõrgult maitsvaks võib teha. Teise nimekirja sai aga kõik see üles loetletud, mis vaatamata suurele plaanimisele ikkagi maha oli ununenud ― madrats, patareid, esmaabivahendid jms. Peale poes käiku ja varustuse täiendamist suundusin koos Kauriga bussijaama, et sealt bussiga matkaraja lõunapoolsesse lõpppunkti Iklasse sõita. Minu kindel soov oli rada võimalikult täpselt, mööda mahamärgitud trassi, läbida. Teised otsustasid otse Kilingi-Nõmmele vändata ning seal meiega taaskohtuda.

Kaur ja Lauri matka Startdipunktis Iklas

Iklasse jõudes kohtusime kahe ratturiga, kes just vastassuunast RMK rajalt saabusid. Tuju oli neil hea ja kogemus positiivne. Nad näitasid kaardil ka paar raskemat kohta ette, kuid ega need stardiõhinas eriti meelde ei jäänud. Startisime pool kaks päeval. Raja algus lookles asfaltteel mööda mere äärt, läbi Lemme ja Kabli suvituspiirkonna. Suures osas oligi tee Iklast Kilingi-Nõmmeni üpris kiire ning kulges mööda asfalti ja kruusateed. Suutsime hoida üsna head keskmist kiirust ― üle 20 km/h. Siiski oli Pärnust startinud meeste tee oluliselt lühem ning seetõttu tuli neil mitu tundi tegevust leida, et meid oodates igavust peletada. See aga ei ole pealinna meestele just lihtne, kui linnas on vaid kaks kohvikut. Ootajate rõõmuks jõudsime Kilingi-Nõmmele mõned minutid peale kella viit. Sõime ühe sooja supi ning loputasime kurku kosutava õllega.

Ajaveetmine Kilingi-Nõmmel

Peale tunniajast puhkust ning plaanipidamist asusime taas teele, nüüd juba suuremas koosseisus. Kaardi järgi marsruuti koostades seadsime eesmärgiks jõuda ööseks Soomaa keskusesse. Meie plaane mõjutas asjaolu, et olime telgid kaalu vähendamiseks koju jätnud. Seega sõltus meie päevateekonna pikkus ka sellest, kus ööbimiskohta oli võimalik leida. Kilingi-Nõmmelt kulges matkarada juba mööda pikki ja sirgeid metsavaheteid. Metsas sõites ilmnes ka rajatähistuses üks puudus: nimelt on rada praegusel hetkel tähistatud sõitmiseks vastupidises suunas ― Oandusse Iklasse. See väljendus selles, et lisaks kilomeetri siltidele oli kohati, näiteks teeristidel, puude ümber seotud kileribasid. Meil aga, sõites Ikla suunast, oli õige teeotsa leidmiseks vaja suund tagurpidi välja nuputada. Kuna meie grupil puudus matkal kompass, siis oli nuputamine pisut keerulisem. Soovitan kõigil kompass rajale minnes kaasa võtta! Teine põnevust lisav (loe: raskendav) asjaolu oli raja kaart, mis meile tundus kohati ebatäpne olevat. Tulemusena tegime paaris kohas valed pöörded, mis meile mõned kilomeetrid lisas ja täiendavalt energiat kulutasid.

Lõpuks, peale kolmetunnilist seiklemist jõudsime õhtupimeduses Kõrtsi-Tõramaale, Soomaa looduskeskusesse. Seal nägime üht suuremat maja, kus paistis rühm koolilapsi ennast ööbima sättivat. Kõrval paistis  aga ka  kaks väikest nukumajakest, kuhu meie end mõtlesime mahutada. RMK infopunktis polnud nii hilisel kellaajal enam loomulikult kedagi, kuid tänu kohalike abile leidsime infopunktist majakeste võtmed ning saimegi end öömajale. Siit ehk mõte RMK asjameestele, et mõelda, kuidas öö peale jäänud matkajad, kes pole osanud või saanud ette teatada oma tulekust, saaksid iseseisvalt majakestesse sisse...

Hommikusöök Kõrtsi-Tõramaal, taamal vasakul meie öömaja.

Kummaski majas oli ainult üks nari. Mahutasime end majakeses sedasi ära, et andsime kõik kaasavõetud magamisalused Priidule, et ta põrandale aseme teha saaks. Keerasin kokku kiirkartulipudrust, Turistieinest ja Kauri kotist leitud sibulatest sooja kõhutäie ning rüüpasime peale kuuma mustikakisselli ning vägijooki. Peale väsitavat esimest päeva sadulas oli see väga mõnus ajaviide.

Päeva kokkuvõtteks läbisime esimesel matkapäeval alates Iklast 115 km ja sõiduaega kogunes 6 ja pool tundi.

2. päev: Kõrtsi-Tõramaa - Lelle (Käru)

Ärkasime kella 9 paiku, uus päev tervitas meid hoovihmaga. Teine matkahommik venis pikaks ― pudrukeetmine, asjade pakkimine ja rataste sõidukorda seadmine võttis meil aega kõvasti üle tunni. Nii et rajale saime alles kell üksteist.

Ennelõunal vonkles rada mööda kruusateid ja metsavahe lõike. Pidevalt sadas ja kohati lausa paduvihmana all kukkuv vesi muutis edasiliikumise aeglaseks. Sellistes tingimustes sõit muutus kohati igavaks ja tüütuks. Jalgsi matkajale võib see raja osa päris igav olla. Väntamisele pakkusid vaheldust mõned teeääres kasvavad metsikud õunapuud. Kohati oli neid nõnda tihedalt, et sai valida isegi maitsvamaid sorte. Kõige põnevam seiklus sellel rajalõigul oli mingi metslooma (meie arvates karu) väljaheited matkarajal, mis olid kaetud punaste marjadega. Need ei olnud meie arvates pohlad, jõhvikad ega punasõstrad, vaid pigem tundmatud ja mittesöödavad marjad. Selliseid „kompositsioone“ leidus ühel teelõigul päris tihedalt ning see pakkus meile pikalt, kuni reis lõpuni jututeemat. Kas keegi oli need sinna peale puistanud või oli loom need ilma seedimata ise väljutanud.... Ilmselgelt väga huvitav teema, mille üle arutleda pikal loodusmatkal.

Olime plaaninud lõunatada Saeveski metsamajas. Kuna sellele eelnes just väga aeglane metsatee lõik, kus liikumiskiirus kukkus jalakäija tasemeni, lükkus lõunaaeg ka hilisemaks. Jõudsime teemajja poole 4 paiku, keetsime sooja kukesuppi minu eelmisest päevast valmis tehtud riisi ja loomulikult turistieinega. Imeline kui hästi maitsevad kõik toidud, kui ihu on väsinud, näljas ja vihmast läbi vettinud. Lisasooja pakkus  spetsiaalselt „küttekoldena“ kaasa võetud Jägermeister.....Siiski ei saanud me oma lõunapausi väga pikaks venitada, kuna pidime poolel teel kohtuma Raikoga ja sinnamaani oli vaja jällegi metsavahel mõnda aega ukerdada. Õnneks siiski oli see metsavahe mingil määral sõidetav ning mitte veel selline, nagu meid alles ees ootas.

Põhiroog

Kohtusime Raikoga Rakvere-Pärnu maantee ääres C.R. Jakobsoni muuseumisse viival teeotsal. Saime kohe kergelt muiata, kui nägime, et vastupidiselt meie suurele pagasile rataste pakiraamide küljes oli tema tulnud vaid seljakotiga. Olin ka ise alguses arvanud, et viskan osa asju rattakotist selga, kuid pika sõidu ajal muutub liigne koorem seljas ebamugavaks ja häirivaks. Mõistlikum on ikkagi kogu varustus ratta külge kinnitada.

Edasi jätkus paar tundi sõitu jälle pikkadel ja kruusastel metsavahe lõikudel. Vihm oli järgi jäänud ning sõitmine muutus mugavamaks. Ees paistis Mukri raba. Kaardil oli märgitud, et möödume seal ühest onnist. Metsaonni nägime ka, aga seda, et peaksime onni juurest ära metsavahele keerama, ei näidanud miski. Raja tähistus oli tagasi/kokku hoidlik. Panime alguses õigest pöördekohast jälle mööda. Kogemata sattusime õige raja äärde, kui tegime 1 kilomeetri pärast raba keskel oleva torni juures loodusnautimise peatuse. Õnneks kohtas Kaur vaatetorni juures kahte selli, kes tulid meile vastu Oandu poolt ja juhatasid õigele teeotsale tagasi. Seal kulges rada mööda laudteed. Sellel sõitmine osutus libeduse ja laia lauavahe tõttu ohtlikuks. Allanil jäi korra isegi tagaratas laudade vahele nii kinni, et pidime nuputama, kuidas seda ilma lõhkumata sealt kätte saada. Niisiis lükkasime edaspidi rattaid käekõrval. Rabatee lõpus oli metsavahel multšiga kaetud rada, see oli nii pehme ja raske, et lõi pulsi päris üles ja oli üpriski väsitav. Kuid ka see oli alles soojendus eelseisvaks.

Mukri raba raskemad hetked

Saime hingetõmbeks sõita kilomeetri-kaks mööda korralikku ja kõva pinnasteed, kuniks rada uuesti metsa keeras. Mudases pinnases oli näha ratta jälgi, kuid pikas heinas vooklev vesine rada ei tõotanud head. Nüüd läks raskeks. Esiteks oli palju pori ja vett, nii et kohati ei sõitnud ratas sellest enam läbi, ka madalamal käigul. Seejärel tuli tihedam mets, kus palju rajale kukkunud puid. Nüüd saimegi teada, mis tunne on 30 kg kaaluvat ratast koos pagasiga üle puude vedada. Raske. Seljakotiga matkajal oli seda ilmselt kergem teha. Nii et kes seda reisi plaanib, peaks kodus proovima, kas ta on suuteline oma ratast koos varustusega 5-6 korda järjest üles õla peale tõstma ja sellega koos üle tõkke ronima. Kui nii, siis oled matkaks valmis. See harjutus on kindlasti ka hea viis, kuidas üleliigset kraami oma pagasist välja praakida.

Metsast põlluäärsele jõudmine ei toonud suurt kergendust, kuna edasiliikumine oli ka siin vaevaline. Ja siis seisimegi selle ees ― jõgi. Või oli see kraav? Igatahes sügavust oli sellel voolaval veekogul minu mõõtu matkalisele (180 cm) üle vöö. Kujutletav rada läks sellest üle ja rattad oli tarvis teisele kaldale toimetada. Ega keegi vette minekuks erilist entusiasmi üles ei näidanud. Samas oli väljas jahe ja kaua paigal seista ning maha jahtuda ka ei tahtnud. Nii siis võtsin koormaeesli töö enda peale. Hüppasin külma vette ja tassisin ükshaaval kõik rattad turjal teisel kaldale. Jahedas vees seistes hõikasin teistele, et vastutasuks ei pese mina reisi lõpuni ühiseid nõusid! Nad olid ilmselt mu ettepanekuga päri, sest keegi ei tahtnud ise vette astuda ning proovisid eelnevate matkaliste poolt isevalmistatud kahest puutüvest silla kaudu üle vee turnida. Läks õnneks.

Siinkirjutaja jalgrattaid transportimas

Metsast välja jõudes hakkas pimenema. Raiko oli meile ööbimismaja broneerinud Tootsikannu puhkekeskusesse. See asus RMK rajast oma 14 km kaugusel. Enne oli meil aga vaja veel jõuda Lelleni, kuhu oli veel oma kümmekond kilomeetrit. Õnneks oli  sinnani  tee kõva pinnasega ja Lellest Toosikannuni lausa mööda asfalti, nii et saime üsna nobedasti ööbimispaika. Võrreldes eelmise öö nariga oli siin soe tuba, suured voodid ja pesemisvõimalus nagu hotellis. Õhtu lõpetuseks sõime heategija toodud grillvorste ja -liha tatrapudruga koos kosutava kesvamärjukesega.

Päeva kokkuvõtte - puhas sõiduaeg 8 tundi ja läbisõit 110 km.

3. päev: Lelle (Käru)- Ardu

Päev algas kõigile peavaluga. Ilmselt oli eelnenud kahepäeva väntamine ammutanud kehast kõik vajalike ainete varud. Tundus nagu sõidaks pohmellis peaga, aga eelmisel õhtul sai igaüks vaid paar õlut. Vanadus? Ilmselt oleks siiski eelmistel päevadel lisaks magusale ka rohkem soolasid sisaldavaid toite sööma. Oleksime pidanud sööma ka tihedamini. Praegu oli 3 suuremat söögikorda, aga nende vahele oleks võinud olla väiksemad linnupetted.

Kolmandal hommikul olime oma toimetamised juba selgemaks saanud, nii ei võtnud pudrukeetmine ja rataste-pakkide kokkupakkimine enam nii kaua aega. Samal ajal kui Kaur õues putru ja kuuma vett keetis, tegelesid teised oma ratastega ning hiljem kui kokk enda varustust korrastas, koristasime meie „köögi“.

Ilma poolest oli see päev matka kõige ilusam. Sooja küll väga polnud kuid see-eest sai päris palju päikest näha. Liigsest päikesepaistest või suure väntamise peale segi läinud pea andis endast tunda teeäärsetes külapoodides, kuhu päeva jooksul paar korda sattusime. Kui muidu võiksime end ratsionaalseteks inimesteks pidada, siis külapoest ostsime seekord ikka igasuguseid totrusi. Küll Napoleoni kooki, et selle kreemist energiat saada, küll mõttetuid krõpse ja muud sarnaseid tooteid, et soolasid saada. Eks see energia ja soolade  põhjendus tuli mul pigem hiljem, siis paistsid lihtsalt kõik asjad nii ahvatlevad poe riiulil.

Loosalu raba laudtee jalgrattasõitu ei võimaldanud

Eelmisel matkapäeval olime saanud juba tunda natuke raskemat rajalõiku. Kolmandal päeval oli rasket rada juba omajagu rohkem. Jalgrattaga läbimatuks muutus rada peale Paluküla. Esialgu oli metsaalune lihtsalt väga vesine ja juurikaid täis. Siis hakkas see muutuma järjest soisemaks, kuni jõudsimegi Loosalu rabasse. Ka selles rabas olev laudtee ei kannatanud rattaga sõitmist, pidime oma „ratsusid“  käe kõrval lükkama. Ümber Loosalu järve matkates kadus laudtee sootuks ning seal oli ratas pigem koormaks kaasas. Kui matkajal on võimalust, siis soovitaks selle rajaosa pigem ilma rattata läbida, kuna loodus on siin kaunis ja ümberringi vaatamist jagub. Keegi on isegi ühe korraliku tooli järve äärde vedanud. Rabast välja saanud, saime kilomeetrikese isegi rahulikult mööda kruusateed pedaalida, siis algas tõeline kannatuste rada. Tegemist võis olla mingi metsatööde käigus tekkinud rajakesega, mida ei kasutada eriti palju. Seal oli ainult kohati võimalik rattaga sõita, palju oli mudas lükkamist. Lisaks sellele oli mul ja vähemalt ka Priidul endiselt peavalu, mis ka eriti tuju ei tõstnud. Kohati tekkis kujutlus nagu oleks tegevus paar tuhat aastat tagasi Kolgata teel ja igaühel oleks oma rist kaasa vedada. Selle teeosa pikkus oli ehk 3-4 km kuid see võttis aega terve igaviku ning kui pika pressimise peale sõiduteele jõudsime, oli kõigil võhm täitsa otsas.

Joogipaus peale kannatusterada

Edasine pikk kruusatee oli jalgrattal matkamiseks sobiv ja ka vajalik, et peale eelnenut natuke lõdvemalt võtta. Huvitavate kohanimede analüüsimise ja õunte korjamise vahel tegime siinkohal aga matka kõige suurema eksimuse. Tähendab mina tegin, oleksin pidanud tähelepanelikumalt kaarti lugema. Hiljem asja üle kontrollides oleks õige pöörangukoha saanud välja lugeda küll kui oleks kaardi lahti keeranud ja laiemat ala vaadanud. Igatahe Suurekivis oli Vahastu-Kuimetsa ristmik, kust me oleksime pidanud suunduma Vahastu peale, keerasime aga minu juhtimise järgi Kuimetsa peale. Olime kavandanud pidada Hirvelaane puhkekohas lõunapausi, kuid valele teeotsale pöörates ei leidnud me arusaadavalt seda kohta üles. Joogivett otsides sõitsime sisse ühte taluõue, kus meile siis näidati tegelik asukoht. Arutasime, et oleme juba piisavalt kaugel ning tagasipööramine ei oleks mõistlik. Nii otsustasimegi teha suurema ringi läbi Kuimetsa ning sealtkaudu ringiga Habajas RMK rajale tagasi jõuda.

Kõigepealt aga oli vaja valmistada hilinenud lõunasöök. Selle tegime Kuimetsa keskkooli vastas asuvas pargis. Asulas oli isegi pood, nii tuli meil ilmselgelt seda külastada ning osta jällegi söögiks vajalikke ja mittevajalikke asju. Minul oli söögiajaks igasugune tuju läinud ― jalad olid märjad, pea valutas, kurnatus ja viha enda eksimuse peale. Söögiisu ka eriti polnud, kuigi ilmselt oli kehv enesetunne tingitud ka vähesest söömisest ja kalorite puudusest. Oleksin pidanud rohkem Snickereid ja batoone närima. Hea meelega oleksin tahtnud selleks päevaks lõpetada. Vähesest energiast oli mul külm hakanud, vahetasin rõivastust ja panin end paksemalt riidesse. Vahetasin ka jalanõud, sest rattakingad olid eelnevast soost ikka veel märjad. Nii tegid ka Allan, Marko ja Priit. Jäime vaid lootma, et edasine tee tuleb kuiv ning need jalatsid jäävad kuivaks. Edasise teekonna osas valitsesid matkasellide seas vastakad arvamused, käis isegi läbi mõte vändata koju. Huvitav, aga korduvalt arutasime rajal oma asukohta Tallinna suhtes, aga see oli kogu aeg umbes 70 km kaugusel.

Lõuna Kuimetsas

Matka planeerimisel oli meie plaan sõita kogu rada läbi nelja päevaga. See aga eeldas, et kolmanda päeva õhtuks peaksime jõudma Aegviitu. Meie olukorra juures tundus see liiga kauge ja võimatu ettevõtmine. Mõistsime, et ilmselt me ei jõua lõpuni. Pidime hakkama jällegi kohta otsima, kus ööbida saaks, telke meil ju polnud. Hindasime kainelt oma jõuvarusid ning otsustasime jõuda õhtuks kuhugi Paunküla veehoidla piirkonda. Nii lühikese etteteatamisega oli kuuele ratturile öömaja leidmine keeruline tegevus. Peale mitmeid kõnesid saime lõpuks broneeringu öömajale ja saunale Ardu hotellis. Tihti Tallinn-Tartu maanteel autoga edasi-tagasi sõites ei ole osanud arvata, et kunagi seal maantee kõrval võiksin ka ööbida, aga näe ― nüüd see juhtus. Hotellini jõudmiseks oli aga vaja läbida veel 35 km. Peale lõunasööki ja tunniajalist kosumist sain normaalse enesetunde tagasi ning sõidu edenedes tekkis juba mõte, et võiks ka kaugemale sõitu jätkata. Siiski jäime Ardusse ööbima, kuigi saun ei soojenenudki tol õhtul seal piisavalt kuumaks.

Päeva kokkuvõtte: puhas sõiduaeg 7 tundi ja läbisõit 85 km.

4. päev: Ardu- Aegviidu

Viimane matkapäev algas pingevabalt. Teadsime, et meie matka lõppeesmärk on Aegviidu ja sinna peaks olema erinevatel arvamustel 30-45 km. Ainukesed tähtajad olid kella 14 ja 16 paiku Tallinna poole suunduvad rongid, proovisime jõuda neist esimesele.

Veel üks väiksem jõgi teel

Viimase päeva rada oli ehk senisest kõige toredam, oli ilusat metsa ja korralikku teed. Eriti põnev oli rattasõit Kakerdaja rabas. Siinne laudtee oli küll märg ja libe, aga jalgrattaga sõidetav. Tuli hoida eessõitjaga piisavat pikivahet, sest pidurdada seal ei saanud. Tasakaalu hoidmiseks tuli hoida pilku 4-5 meetrit eespool jooksval laudteel. Nii sai ümbritsevat loodust vaid silmanurgast piiluda või siis üksikutel tee peal tehtud seisakutel imetleda. Jalgrattaga kulus meil raba läbimiseks oma 45 -50 minutit. Jalgsimatkal oleks saanud rohkem loodust imetleda, kuid ajakulu oleks siis olnud ilmselt topelt ning kuiva jalaga poleks igalt poolt läbi pääsenud.

Valgehobusemäe spordikeskuse ümbruses saime veel natuke eelmisele päevale sarnast rattalohistamist ja üle puude tarimist kogeda. Olles lõpule nii lähedal, tundus see pisku. Nii olimegi kella 13 paiku jõudnud Aegviitu. Kuna aega oli varuks, otsisime üles asulaservas paikneva RMK matkaraja tähisposti - Oandu 73 km. See viimane rajajupike jääb meile mõneks järgnevaks korraks, ilmselt võib selle ühepäevase retkena läbida.

4. päeva kokkuvõtte: puhas sõiduaeg 3,5 tundi ning läbisõit 41 km.

Kaur ja Marko meie matka viimase  kilomeetritähise juures Aegviidus

Meie matk Iklast Aegviiduni kestis 4 päeva ning läbisime jalgratastel kokku ligikaudu 350 km.

Kokkuvõtvalt võin öelda ka teiste matkaliste nimel, et soovitame rada kõigile huvilistele ning kahelda ei maksa ka neil, kes eelnevat mudas sumpamise juttu lugedes kõhklema hakkavad. Parem kodutöö ja varustus vähendavad riske!

Lauri 15. Tartu Rattamaratonil

Olen oma sissekandega venima jäänud, sellest tulenevalt on ka juttu vähem.

Arvestades oma selle aastast ettevalmistust ootasin maratonilt aega nelja tunni kanti või isegi alla ( mullu oli aeg 4:07). Teiselt poolt rääkis aga märg ilm omamoodi juttu ehk oli oodata aeglasemat rada kui möödunud korral.

Vihmane suvi oli tõesti oma jälje jätnud. Raja keskel oli pikalt mudas sumpamist, rada oli neis kohtades väga märg ning suuresti rattal sõites läbimatu. Ka mullu oli tõuse, millest ma rattaga üles ei saanud, kuid see aasta oli sellist osa pikemalt. Teisalt jällegi kompenseerisin lihtsamal  maastikul  selle parema ettevalmistuse abil. Eelmisel korral mäletan, et proovisin ühes grupis püsida, kuid ei suutnud teiste kiirus hoida. See aasta sain kiire sõiduga hakkama nii grupis kui ka iseseisvalt. Seega ehkki mu tippkiirused olid see kord suuremad ja kestsid pikemalt ning aeglast osa oli ka pikem alt, tuli kogu võistluse keskmine kiirus samale tasemele, mis mullugi – 21 km/h.

Söögiks oli mul sel korral rajal kaasa lausa viis geeli. Sellisest kogusest oli peaaegu nii palju, et toitlustuspunktides sain vaid juua ega pidanud söömiseks peatuma. Peaaegu see pärast, et kahekümne kilomeetri vahel tundis jalgades natuke kangust, mis pika ajapeale oleks võinud viia krampideni. Nii siis  peatusin järgmises TP-s söömiseks ja tegin endale traditsioonilise soola sissepistetud banaani. See töötas hästi ja rohkem olulisi probleeme rajal ei olnud.

Kõige adrenaliinirohkem koht a rajal oli see, kui ühest teeäärsest aedikust pääsesid lehmad võistlusrajale. Vaesed stressis loomad ei mõistnud muud teha, kui mööda tee äärt ratturite sõidusuunaga kaasa lipata. Esialgu oli kahe „jooksus“ lehma taga sõites kerge hirm. On ju praegu põtradel jooksuaeg, mine tea, äkki on lehmad ka lõhna ninna saanud ja jooksevad otsa kui neile liiga lähedale minna. Õnneks nii ei olnud, tegin kiirenduse ja sain neist puhtalt mööda. Samasuguseid jooksvaid lehmi oli veel terve järgneva kilomeetri peal oma viis-kuus. Päris naljakas oli vaadata nii kiiresti ( ehk nii 20 km/h) jooksvaid lehmi.

Kokkuvõtvalt sain võistlusajaks 4:09, see on 2 minutit aeglasem kui mullu. Järgmine aasta siis peaks proovima alla nelja tunni lõpuaega. Samas võrreldes teiste võistlejatega parandasin vaatamata pisut aeglasemale rajal oma kohta oluliselt ehk lausa 400 koha võrra, nii et sain 1302. koha. Seega  on näha, et raskem rada on kõigile mõjunud, kui kehvema ajaga  on samas kohtade arv nii palju paranenud. Järgmisel aastal saan siis juba ühe stardigrupi võrra eespool startida. 

Lauri puu otsas

Mulle hakkab ka see sügise meeldimise värk sümpatiseerima – tuul puhub kogu aeg. Hästi puhus ka möödunud nädalavahetusel.

Laupäeva hommikul,  kui tuul veel kogus end, tegin virgutuseks ja maratoni ettevalmistuseks ühe ratta trenni Pirital. Harjutasin tõuse ja laskumisi ja muud maastikul sõitmiseks vajalikku. Kokku väntasin 1 tund ja 46 minuti. Selle ajaga sõitsin kodust Pirita rajale, tegin seal kolm ca 7 km ringi ja pöördusin taas tagasi, kogu vahemaa 33,9 km. 

Päeva olulisemad sündmused toimusid aga hiljem. Pealelõunat hakkamas puhuma nii 12+ m/s. Esiti plaanisin minna sõitma Laulasmaale, kuna aga poolele teele jäi Vääna, otsustasin valida selle koha ja sealsed lained tundma õppida. Priit on korduvalt rääkinud, et see on tema lemmik rannaks saanud, eks siis pidin ka ära proovima selle spot i võlud. Vee peal oli oma 10-15 surfarit, peamiselt 7-10 ruuduste lohedega, nende vahel  ka üks-kaks purjelaudurit. Minu 9ne tundus ninaga tuult nuusutades paras suurus. Vee peale minnes tundus aga, et tuul on pisut käredam, aga sain soojenduseks mõned triibud tõmmata. Lained on Väänas tõesti mõnusad, ühtlased pikad liinid ja liinide vahel pisiavalt ruumi liikumiseks. Kohati läks kiirus küll väga suureks ja  lohe tõstis mõnusalt. Tõstis nii, et  korra viskas mind ka nagu katapuldist, aga see kõik tundus veel ok .

Minu Vääna sõit jäi lühikeseks, GPS-i trajektoor

Sain oma paarkümmend minutit sõita, kui järsku tuli kuskilt pilve alt hirmus purgaa. Hiljem graafikut vaadates näitas, et oma tuul tõusis mõneks ajaks  22-24 m/s peale. See oli minu jaoks rohkem kui liiga palju. Olin teistest sõitatest eemal, laine oli just laua alt löönud, nii et ma ühelt poolt ulpisin rinnuni vees samas ajal kui lohe mind taeva poole püüdis tirida. Tuul sikutas mind järjest kalda poole, laua otsimisest polnud juttugi, küll see lõpuks lainetega randa kantakse. Hoidsin lohet seniidis, et vedu võimalikult väike oleks, aga tuul oli nii kõva, et ka seal rapsis lohe ja vedas mind rohkem oma tahtmise järgi. Proovin lohet ise maanduda, aga tulutult, ikka sai ta tuule alla ja tõusis üles. Olin juba põlvini vees ja lohe ulatus juba kaldal olevate mändide latvadeni. Lahtilaskmine ei tundunud ka hea tegevusena, muidu oleks see kohe puudesse lennanud, miskit muud ka ei osanud teha. Püüdsin siis natuke lamada võimalikult vastu maad ja keha ankruna kasutada, et lohe lihtsalt üleval seisaks, lootes et ehk tuul vaibub. Ei vaibunud. Proovisin veel midagi teha, aga siis oli juba hilja, olin puudele liiga lähedal, nii et lohe takerdus mändidesse. Sinna ta kinni jäigi. Viskasin kiirelt poomi käest ja jooksin lohele kribinal-krabinal nagu ahv puu otsa järgi. Õnneks oli tegemist madalamate mändidega, nii et andis üles ronida, kuigi oksad olid üsna peenikesed. Esimene mõte oli kohe balloonid tühjaks lasta, et tuult püüdev ala väiksem oleks. See oli ilmselt õige tegu. Kui lohest õhk väljas oli, hakkasin puude vahel turnides teda okste rägastikust lahti harutama. Õnneks suutsin vältida suuremaid kahjustusi, vaid üks küünarvare pikkune rebend tuli riidesse, kuid see saab Sailclinicus korralikult ära lapitud. 

Tuule graafik laupäevast. Esimene suurem jõnks on see tuul, mis mind metsa vedas.

Kui metsas välja ronisin, nägin rannas vedeles igapool laudasid ja lohetajaid. Õnneks polnud kedagi teist küll puu otsas, kuid mõned oldi päris pikalt alltuult kadunud. Hea, et seekord nii lihtsalt pääsesin. Sain nüüd omajagu mõtteainet juurde, kuidas järgmisel sellisel korral peaks käituma.

Pühapäev oli tuul veidi rahulikum ja päikegi pilvede tagant väljas. Kui teised Sprotttid käisid karjaga jooksmas, olin ma jälle rannas. Seekord valisime Stroomi ranna. Sarnaselt Piritale on see hea lähedal asuv ja lohetamiseks sobiv madala veetasemega rand. Nüüd kui suplushooaeg on läbi, on kogu akvatoorium surfarite kasutada. Kuna väiksem lohe oli rivist väljas, sõitsin 13 ruudusega. Tuul oli kuskil 10+ m/s kandis. Võtsin kogu jõu maha, nii et kannatas sõita küll. Nii eelmisel päeval kui ka Väänas oli mul GPS kaasa, nii et saan seekord ka numbri näite välja tuua. Kuigi kõrguse mõõtmisest merel ja lainetes sõitmisest küll mingit asja pole, GPS ei ole piisavalt täpne ning lisaks laines loksumine muudab kõrgusi isegi päris märgatavalt. Küll aga sain veapiires kätte sama kiiruse, mis olen purjelauaga maksimaalselt saavutanud. Rekordi kordamine 43km/h!

Pühapäevane numbrimaailm kokku

Aeg: 1 h 41 min

Läbitud km: 30,3 km

Keskmine kiirus: 20,3 km/h

Max kiirus:43 km/h

Nädalavahetuse kogemusega tuli kaks mõtet – esiteks vesi hakkab külmaks minema ja sussid on vaja varsti jalga panna. Vääna vesi oli ikka eriti külm, esimese asjana peale vette astumist mõtlesin õhtusele saunale, kus omi liigesteid soendada. Teise asjana on mul kiivrit vaja. Stromkal jäi laud hoo pealt lainesse kinni ja panin vette sellise nätaka, et pea valutas mitu tundi veel tagantjärgi. Eks suure tuule ja uute trikkide õppimisel saab seda kukkumist omajagu olema, seega peaks mingi värvikirevama ( mitte edevuse, hea näha kui hätta peaks sattuma) munakoore endale välja vaatama.

Lauri Pirital

Paistis, et kogu Püünsi seltskond oli tänaseks Piritale kolinud. Lääne tuul oli Püünsi suhtes ebasoodne, jäi saare taha kinni, nii et seal eriti ei puhunudki. Linnas see eest lammutas  12+ m/s, pidin oma  väiksemal lohel seadeid maksimaalselt  maha võtma, kuna kohati käis tuul jõud peeajagu üle. Teisel hetkel olid aga jälle need harjumuspärased  Eesti tuuleaugud. Usun, et mõnes  surfiparadiisis on tuuleaugud harvemini esinev nähtus. Nii oli kohati päris kehv sõita,  kuna laine vedas mind tugevama jõuga kaasa kui tuul.

Laine oli  päris korraliku üles kerinud. Tundsin end kuidagi ebakindlalt nende vahel. Viimati  Randeveres oli ka natuke seda tunnet, et lainetes ei oska  ma veel eriti surfata. Niisama triibutada ei saa,  kuna kiirus kasvab sellise tuulega nii suuureks ja siis lainesse takerdudes on katapult garanteeritud. Ja  hüppeid ka väga ei laksi. Eks pean rohkem laines käima ja harjutama.  

Lauri miisuga rannas vol 2

                   

Käisin eile Nahkhiirega Püünsis teisel kohtingul. Ilm oli sobiv, tuul lõõtsutas ja laine peksis vahtu üles. Teisalt oli see lõõtsutav tuul üsna heitlik ja kohati aukudega aga puhangud olid jällegi nii suured, et  vahe peal sõitsin täitsa lahtise poomiga.  Väiksema 7ruudusega oleks olnud ehk  tundunud mõistlik sõita, samas tuuleaukudes oleks sellega hätta jäänud.

Sõita sai korralikult ja hüpata sai korralikult. Peaks järgmisel korral (täna?) GPS kaasa võtma ja vaatama kiirust ja distantsi. Kahetunnise uhamise peale peaks ikka omajagu neid saama. Lisaks GPSi pealt ehk ka mingi hüppe kõrguse välja raalima, kui seade liiga palju ei valeta.

Võtsin eile julguse kokku ja proovisin ka backrolli ära,  lohe ei hakanud seekord vastu puiklema. Proovisin neid peamiselt väiksema lainega ja rahulikuma tuulega kalda all. Mere peale välja sõites hakkas tuul väga rapsima ja laine muutus chopiliseks, seal ei tahtnud katsetama hakata. Igatahes sain päris mitu jalgadele maandumist ära teha. 

Püünisis on üks maariba, mis ulatub kaldast paarisajameetri kauguse saareni. Vaikse ilmaga on see   umbes paarimeetrilaiune riba  meretasemest kõrgemal ja kuiv ja näha. Tormisema ilmaga jääb vee alla. Lohetajad teevad ikka aeg ajalt üle selle hüppeid. Priiduga just ükspäev arutasime, et eks see on riski värk ja täpisteadus end nii ajastada, et  puhtalt üle kruusa hüpata,  mitte keset seda maanduda. Eks ikka oli neid, kes keset seda poolsaart hüppasid ja mööda m kuiva maad lohisesid. Eile oli üks selline päev, kus see maariba oli veega õrnalt kaetud, lohelauaga oleks ehk võimalik olnud ka üle sõita. Vaatasin mitmel korral seda "takistust" ja  mõtlesin et prooviks, vaikselt, üle hüpata. loomulikult oli hoog nii väike ja  kõik muu jama ka otsa.laskusin nagu langevarjur  ikka keset neid kruusa ja kive, enda all vaid mõne sentimeeetri jagu vett. Lohe oli õhus ja  proovis mind endaga kaasa tirida. Nii siis lesisin seal pikali ja naersin enda üle, et on vaja ikka alati kõik asjad ära proovida...

Kui see Tivoli merel jätkub, hakkab surfi sissekandeid üsna sageli nüüd tulema.

Lauri miisuga rannas

Kes on veel huvitatud surfikamast? Veel on pakkuda Fanaticu laud, kaks purje ja kaks masti. Kõik muu on läinud müügiks. Kuna müügist saadud rahale ei meeldi madratsi all olla, investeerisin selle väiksemasse lohesse – F-one Bandit III 9 m² ( praeguse 13 m² lohega pean juba 10+ m/s tuulega kaldale jääma). See on nüüd paras püss millega sügistormidele vastu minna.

Ilus on ta. Must. Altpoolt vaadates isegi nahkhiire kujuga ja kui tema äkilisust ja temperamenti arvestada, ongi Nahkhiir tema uus nimi. Minek on kiire ja tõmme hea. Nii, et lohet üles lastes ehmatasin selle kiiruse peale nii mina kui üles aitaja. Samamoodi gybe tehes oli selle tõmme harjumatult järsem kui suuremal lohel. Esimesel kohtingul kõike ei julge teha,  nii siis tegin tunde saamiseks alguses  niisama triibutamist ja proovisin lohe kiirust, peale mõneajast tutvust ka juba hüppeid. Õhulend on sellega mõnus ja hangtime pikk. Vaatamata oma väiksusele hoiab lohe ilusti õhus ja maandumine on pehme. Mingi hetk läksin küll natuke ülekäte ja mõtlesin, et teen sellise poolkõva backrolli. Viga. Ma ei teinud asja korralikult lõpuni, nii et jõudsin  vaid lohele selja keerata, kui see mind tagurpidi ja selg ees täie laksuga vette lajatas. Siis oleks küll lootnud, et löökvest kaitsevahendina kaasas oleks olnud. Esimese kohtingu jaoks vist liiga julge samm. Võtsin nüüd natuke kuraaži maha ja püüdsin rõõmu taltsutada. Meeldejääv oli esimene kohtumine, rõõmuirve ei  kadunud näolt ka koju jõudes.

Loodan, et tsüklonaalne karusell Läänemerel jätkub ja ma saan sel nädal veel teise, kolmanda ja neljandagi kohtingu teha. 

Lauri rattal

Eelmisel nädalale tegin kolm rattatrenni, igaüks omaette erinev. Kolmapäeval tegime Uriga ühistrenni, tema uiskudega mina rattal. Tema tahtis harjutada tuules sõites kiiret jalatööd ja mina olin siis tuule katte tekitaja. Tegime 30 km/h lõike vahepealsete rahulikemate sõitudega. Sõitsime Kaukumäe Selveri juurest Murastesse ja tagasi. Kokku 1h 12 min min sõitu ja 28 km pigem kõrgema tempolist väntamist. Laupäeval tegin ühe rahuliku tiksumise Harku ringil ja proovisin uut kergliiklusteed. See oli vast oma 20 km pikkune ja tunniajane üritus.

Pühapäeval võtsin ette sõidu Kõrvemaale, et saaks ka pikema maastikusõidu kogemuse. Rada oli päris hästi sõidetav või siis oli endal hea minek, nii et vaid ühel tõusul pidin rattalt maha astuma, kuna jalg ei kannatanud järsust nõlvast üles suruda. Pulsi lõid küll mitmed sealsed pikad mäkke rühkimised lakke, kuid muret tekitasid pigem laskumised. Ei ole harjumust neist kiirelt alla sõita, maratonil aga ei ole väga aega pidurdada. Nii siis peaks  veel Pirital ja mujalgi käima , et laskumisi võistluse ajaks harjutada. Kokku väntasin läbi ca 35 km ja selleks kulus umbes ja 2 ja poolt tundi ilusast pühapäevast.

Teisipäeval oli veidike tuult, tegime Priiduga Püünsi satsi. Tuul oli juba päeva otsa puhunud, nii et jõudsime peale teise vahetusega, mis tähendas, et ruumi rohkem ja muret vähem. Samas oli ka tuulel madalam käik ja kohati olid isegi augud sees. Sõita sai, aga selline kehvake oli, tunnetust ka polnud suurt, nii et tegin rohkem triipe ja vähem hüppeid. Proovisin ka loope, aga kuna arvasin, et vaikse tuulega võib vette kukkunud lohe kätte saamine keeruline olla, ei hakanud väga võimlema. Selle asemel proovisin sõita jalad aasadest väljas. Päris tore oli, sain tunda, et ilma jalaaasadeta on täiesti võimalik sõita ja ehk siis millalgi peaks seda pikemalt proovima.

Kaur: Tartu Sügisjooks?

Kas kellelgi on sellist tunnet, et läheks teeks Tartu Sügisjooksul 42,195m? Ma olen seda mõtet ca nädalakese vaaginud, aga ei julge veel midagi otsustada. Tallinna SEB maratonil teen 21,1km, sealt jääb siis 3 nädalat... kas leidub Tartus kompanjone?

Lauri vahetab ala

See nädal algas tugeva idatuulega, sellest tulenevalt ei sobinud lohetamiseks kodune Püünsi. Esmaspäeval käisin Katariina kail. Viimane kord kui seal käisin lõppes mu sõit peaaegu vees oleva laevavraki otsas. Lisaks sellele vees varitsevale ohule oli ka tuul auklik ja õhtupoole ka langevas trendis. Sõita sai, ka natuke loopida, aga laines on kõva chop ja see võtab jalad päris läbi. Seega üldiselt ei meeldi mulle see rand eriti. Rahvast oli ka nii palju, et erilist sõiduvabadust ei olnud.

Teisipäevaks kutsusin Priidu kaasa Randveresse, Muuga sadama alla, et talle sealset lainet näidata. Ka selle kohaga on mul ebameeldivad mälestused. Lasin seal ju eelmine aasta oma lohe vastu teravaid kive katki. Kui nii edasi läheb, on mul varsti iga ranna jaoks vist oma lugu rääkida. Siiski, tuul oli päris korralik, nii et minu 13-sel tuli  kogu veojõud maha võtta, et saaks  normaalselt sõita. Teised olid näiteks 9ruudustega,  seega  kord aga näitas, et saan oma selle lohega päris laia tuulevahemikuga sõitmas käia, alates 5-6 m/s kuni  12 m/s.  Peale meie oli veel oma viis sõitjat, nii et ruumi oli korralikult. Võrreldes Katariinaga oli siin juba päris hea laine, mida sai hüppe jaoks trampliinidena kasutada. Hüpete jaoks polnud lohet eriti tarviski liigutada, hoidsin seda kuskil 45° ja siis loopisin lauaga  laine harja pealt. Lained  on ikka omaette rõõm! Küll oli aga tunda, et laine sõidu jaoks jääb see suur lohe natuke aeglaseks, lainete vahel askeldades on kiiremat liikumist ka üleval vaja. Siiski tulevikus kui aega on, siis võiks Randveret Katariinale eelistada.

Tänase sissekande lõpetuseks pakun välja, et kui keegi soovib endale purjelaua varustust osta, siis võta minuga ühendust. Teen purjelaua sõiduga lõpparve...... vähemalt praeguseks. Kapis pole ka mõtet vanu asju hoida, seega  teen suurmüügi. Pühapäeval küll tegin üle aasta aja jälle purje märjaks ja näitasin õpilasele K. ( kõlab nagu Kafka romaani tegelane) purjelaua sõidu võlusid. Tuul oli küll olematu ja päris sõidutunnet ta ehk ei saanud, aga minutijagu laual püsti seismist teeb õppija rõõmsaks. Tegin isegi kaks triipu, aga ei ole enam seda tõmmet. Eks ole sellega ka juba kaheksa aastat tegeletud ja üksluiseks on muutunud. On aeg tegelda uue surfiga, vana enam ei tõmba.

Vaatuse lõpp. 

Kas järgmine suurem eesmärk on Berliini maraton?

Raikoga oleme rääkinud, et see võiks olla 2013 "the thing". Nüüd tuleb veel Lauri ära rääkida.

Uri: Ebaõnnestunud Tartu Rullimaraton

Seekordne Tartu rulluisumaraton toimus uuel ja põneval trassil Jõgevast Tartusse. Ise-eneset oli täitsa tore vahetada Tartu lähedane edasi-tagasi saalimine maratoniga, mis kulges punktist A punkti B. Samas asfaldi kvaliteet rikkus kindlasti sõidumõnu, rajal olevad tõusud olid raskevõitu ning langused ohtlikud ja ebamugavad. Selleks, et Jõgevast Tartusse jõuda oli trassi ka pikemaks tehtud ja tavapärane maratonidistants asendatud 48 km-ga.

Sõidu alguses sain päris ilusti minema. Võib-olla isegi liiga kiiresti. Juba esimestel tõusudel (mis algasid 6. kilomeetril) jäin grupist maha, kuida gruppe oli palju ja võtsin lihtsalt järgmisele tuulde. Järgi jõudvates gruppides avastasin ka mitemeid mehi, kellest tavaliselt aeglasemalt olin liikunud. Seega oli veel kõik normaalne. Esimesse vaheajapunkti 13.9km peal jõudsin 219. kohaga, millega võis täitsa rahul olla (küll mõnevõrra kehvem, kui eelmise aasta 162. lõpptulemus).

Siis aga hakkasin tundma, kuidas jalad jäävad "kinni" - ka tasastel lõikudel, kus jõudu oli, läks tuules püsimine raskeks. Lihtsalt ei suutnud kiiret tempot hoida. 15. kilomeetriks sain aru, et sellest maratonist normaalset sõitu ei tule. Proovisin küll pidevalt gruppidega kaasa minna, aga tihti jäin neist üsna ruttu ka jälle maha. Kusjuurest tavaliselt tulidki maha jäämised just tasasel maal, korra isegi laskumise peal.

Peamine süüdlane selles on nähtavasti treeningu vähesus, kuid ka üksi treenimine. Üksi sõites pole lihased lihtsalt harjunud järjest ja pidevalt ca 30km tunnis sõitma. Isegi kui füüsilise koormuse poolest pole see tuules sõites keeruline, siis jalad pole sellise kiire liigutamisega harjunud ja ka uisk on all ebakindel. Sellele lisaks ka kohati veidi konarlik asfalt, mis tegi olemise veelgi ebamugavamaks.

Aga kõike seda mõjutas kindlasti ka vähene läbisõit sel aastal. Kui mullu olin enne maratoni läbinud uiskudel 429 treeningkilomeetrit, siis sel aastal ainult 216. Eks see tegigi uiskudel olemise tunde võõraks ja ebakindlaks.

Igatahes enamus maratoni veetsin siis vaheldumisi lonkides ja siis jälle mõne grupiga kaasa sõites. Lähtest tulnud laskumisel sattusin grupis olema ja ausalt öeldes oli laskumise lõpuks jalas selline värin sees, et edasi sõitmiseks pidin pikalt jalgu lõdvestama ja puhkama. Rääkimata hirmust, et väikegi jõnks laskumisel oleks mind nähtavasti kraavi heitnud. Järgmisele laskumisele läksin juba ettevaatlikult ja ei üritanudki kellegi tuules sõita. Mis tulemust siis nii üldse võimalik saada on!?

Nii kukkusingi lõpuks 349. kohale. Veel viimasel kilomeetril lasin endast ligi kümnese grupi mööda, kuna Tartu ülimalt konarlikule ja vagulisel asfaldil ei suutnud ma üldse ühte uisku üles tõsta, et mingitki tõuget teha.

Esimene aasta kahest olulisemast uisusündmusest on nüüd ebaõnnestunult seljataga. Aga juba kuu aja pärast toimub Berliini maraton - eks näis kuidas selleks ajaks õnnestub ennast vormi ajada. Seal on vähemalt tasane maa, mis kindlasti mulle paremini sobib.

Kaur jookseb edasi

Keegi eriti ei kirjuta ning isegi eriti seda teha ei tihka, ent kohusetundest siiski siis vajab märkisimist, et täna käisin jooksmas. Lemmikrajala Kärdla-Tõrvanina-Kärdla. Ilm oli mõnus, rada oli mõnus ja enesetunne ka mõnus. Mõte sellest, et peaks hakkama kiirust Tallinna poolmaratoniks tõstma, nii mõnus ei tundu... üksi jubedalt pingutada pole kuigi...... Orienteerumine hea - metsavahel on raskem kui rajal, ent sellest ei piisa. Oleks nüüd vaja kedagi, kellega väheke lõigutrenne teha.

Kaur ja vetikad

Täna maadlesin Tõrvaninal lohega. Peale jäi tema. Mina pidin kaotajana liine puhastama. Randa jõudsin alles kell viis ning kui lohe jälle üles sain, kukkus tuul ära. Kella seitsmest koju tagasi... oleks tahtnud rohkem.

Kaur, ka metsast

Orienteerumisneljapäevakud Hiiumaal on mulle meeldima hakanud. Rajad pole siin liialt tehnilised, just sobivad algajale orienteerujale. Mis aga peamine, siis siinsed metsaalused on kaunid ning rikkaliku flooraga. Väga palju pole küll mahti ilule keskenduda, aga ringi peab pidevalt vahtima, siis jälle kaarti ja kompassi. Kui varem arvasin, et siin saarel suurt kukeseene poegagi ei leidu, siis nüüd olen ikka mõned kohad leidnud, kust kastmegi võib kokku korjata. Eelmisel nädalal nt Lauriga Malvastes käies, leidsime ca 2x2 m tüki, millest ikka väga rammusa pannitäie sai...

See selleks. Muidu tundub orienteerumine ikka ilge tapmine. Pulss on ikka suht punases kogu aeg, tänased maksimumid olid 183, kiiremail kilomeetril (kokku üldse metsas 7,5km) keskmine 172. Eks see ole ka põhjus, miks ei suuda metsa all õigeid otsuseid vastu võtta, et verd enam pähe ei jõuagi. Pidevalt on nii, et tagantjärele kaarti vaadates tundub, et mõnelgi korral oleks võind ehk ringi minna ja kiiremat teed joosta, selle asemel, et mätastel karata.

Vahelduseks peaks ehk jälle mõne pikema ja madalama pulsiga trenni tegema.

Kristiina omadega metsas

Tegin orienteerumises otsa lahti. See oli kohe täitsa omalaadne kogemus. Sõitsime Kaurikesega Kaibaldi kanti (Hiiumaal) neljapäevakule. Sellele eelnevalt olen mina jäänud telefonituks, sest Berk otsustas mu telefoni sulpsata kuuma kohvi sisse ja see võttis küll pilidi ette ja puha, kuid kuivamise käigus kaotas tüübike ära mu SIM kaardi. Ühesõnaga pidin orienteeruma täiesti el naturell. Ei polnud mul telefoni ega kella ega midagi. Õnneks oli mul vähemalt kehv kompassgi.

Valisin keskmise raja, mille pikkuseks oli arvestatud 4,1 km. Esimese punktini joostes lõin ma juba täitsa vedelaks, sest ma sain aru, et ega ma hästi aru ei saa kuidas see kaardi ja kompssi kombo mulle kuidagi kasulikuks võiks osutuda. Õnneks eksles seal ringi ka Kaurpoiss, kes siis mulle veel kord asimuuti pani. Nõnda siis muudkui jooksin pulss 180 (PT järgi) peal. Tihti peatusin, et mustikaid ja pohli vitsutada, sest kartsin ikka, et ju ma pean ööseks metsa jääma.

Aga, oh üllatust, leidsin enamiku punkte metasast üles. Kahte ei leidnud, sest panin kuidagi veidi viltu ja siis ekslesin ja siis enam ei julgenud sügavamale minna. Nii siis kablutasin 50 mintsa metsas ja mõtlen, et lähen järgmisel nädalal veel. Siis juba Nõmba kanti.

Lauri: Tuuline juuli

Minu viimased rattasõidu jäävad vist juba kahe nädala taha, tegin siis kaks sõitu mööda Lõuna-Eesti maanteid. Ühe kahetunnise otsa (54 km) Trepimäelt Tartusse ja teise pooleteisetunnise Saadjärve äärest väikese ringiga Tartusse (ca 40 km). Mõnus on seal sõita. Oluliselt toredam ja kindlasti ka ilusam on Lõuna- Eesti põlde ja heinamaad uudistada, kui Harjumaa liikluses seigelda. Teisedki ratturid tundusid sõbralikumad, viibati käega ja üks naisrattur isegi naeratas meelalt.

Start Trepimäelt

Nüüd aga vahetan maanteerattaga sõidu maastikuratta vastu. Kuu aja pärast on tulemas maraton. Seega võiks enne seda sarnasel maastikult sõitmist harjutada.

Õnneks on selle aasta suvi olnud surfarile meelepärane, tuult on jagunud igasse nädalasse olgu selle päikesega kuidas on. Viimase kolm nädala peale lugesin ära kaheksa korralikku sõidupäeva, tuuliseid päevi oleks ehk isegi rohkem olnud. Sõitmas olen vahepealsel ajal päris mitmes rannas käinud, Tallinna lähedal Püünsis ja Laulasmaal ning möödunud nädala 4 erinevas Hiiumaa spotis. Ühel päeval  otsisime Kauriga Hiiumaal tuult kolmes erinevas rannas. Igalpool pumpasime lohed täis ronisime vette, saime aru et tuul on nõrk, pakkisime kõik kokku ja   kolisme järgmisesse kohta. Viimaks oli  Ristna see, kus tuul meid juba pool päeva oodanud oli ja  korralikult lustida laskis. Siinkohal pean küll märkima, e Ristnas ei olnud sellist marutuult,  millega seal peal käiakse vaid piisav, et minu 13ruudune mind lennutada jõudis. Mandrile tagasi tulles tegime lõpuks ka  veel Topul  jalad märjaks...

Tihe graafik tuleb ainult kasuks, kui muidu kipub pikemate vahede jooksul eelmisel korral õpitu või valesti tehtu meelest minema, siis nüüd sain nende päevadega olulist progressi tunda. Kui varem oli arusaamatu, kuidas laud veest lahti saada siis nüüdseks on mul arsenalis juba paar kordaläinud manöövrit. Ise kõrvalt pole näinud, aga pealtnägijate sõnul on mõned hüpped päris pikad ja kõrged välja tulnud, eks seal õhus rippudes on endal ka pärismõnus a pikk lennutunne olnud.

Hüpetes tuli järgmine arengu samm aga pool juhuslikult. Nimelt ühel Püünsi päeval tegin kogemata kaks-kolm korda backloopi/backroll koju minnes vaatasin Youtubist järgi ja hakkasin spetsiaalselt seda harjuma, nii et nüüd teen piisava hoo korral seda ka korraliku maandumisega. Õppimise järjekorras võiks ehk Pop olla loop ist varem aga Hiiumaa Jausa spotis sai ka see selgeks tehtud. Lisaks olen õhus veel proovinud ka mõned korrad mingit Railey it teha, aga sellega läheb veel natuke aega....  

Backloop ( Kaur jäädvustas ja monteeris seeria kokku)

Siiski  enda pillutamise kõrval on ka mitmete veetundidega tulnud ka parem sõidutehnika. Nii sain viimasel korral Topus juba päris korralikult ülestuult krüssata ja purjelaudadega peaegu sarnast kurssi hoida.

Ilm oli vahepeal nii lustiline, et möödunud30.07.12oli lõpuks päev kui saiilma kalipsota ja vaid lühikeste pükstega sõitmas käia. Paari tunnise sõidu ajal oli soe olla ja jahedust ei olnud tunda. Küll aga saabusid tagajärjed järgmistel päevadel kõva nohuvormis. Siiani annab see viga ennast veel tunda. Neetud kliimavöönd!

Veel üks märkimistvääriv sündmus oli mu õudusunenägu Ristnas telkides. Täheldasin päeval sõites, et mu kalipsole on vaikselt augud hakanud sisse kulunud, peamiselt istmiku osasse. Telgis uneledes nägin justkui hirmuga, et pean hakkama ka selle moega kaasa minema ja enda kalipso peal shortse kandma hakkama. Ei tea, ei ole ma selle stiilist aru saanud ja endise purjelaudurina ilmselt ei suudagi mõista kunagi. Ehk peaks hoopis kalipso augud ära lappima. 

Raplamaa Xdream - No Country for Fat Men

Selle aasta esimene Xdream, kus Sprottt ka täiskoosseisuga väljas oli, toimus eelmisel nädalavahetusel Raplamaal. Nagu üks tuttav kokku võttis, polnud tegemist rajaga, mis sobinuks rasketele meestele. Palju raba, sekka veel ujumist ja ronimist. Ehk siis minule igati sobimatu rada. Väikse hingetõmbepausi võitsin vaid sellega, et oma esikummi katki tegin.

Võistlus algas jalgratastel eraldi orienteerumisega, mis oli vist ainus ala, milles mina suutsin olla meie tiimi parim (vaevalt küll kõik raja variandid ka võrdse raskusega olid). Sellele järgnes aga käsitööülesanne, kus tuli valmistada endale lauajuppidest räätsad, millele kulutasime nähtavasti liiga palju aega - nagunii läksid kohe katki. Käsitöö järel olime 42. kohal.

Selle järel tuli nende samade "räätsadega" 30-40 minutit soos mütata. Orienteeruda vaja ei olnud (rada ees) ja tõsisemalt pingutada polnud võimalik nende vahenditega. Vaimu näris küll. Kuidagi tõusime selle alaga siiski 5 kohta 37. positsioonile.

Siis oli ujumine soojärves. 700m linnulennult. Viimastel aastatel olen üldse väga vähe ujunud, niiet ka selles alas mul eriti hästi ei õnnestunud meeskonnakaaslastega tempot hoida. Kuidagi parandasime siingi positsiooni ja olime juba 34ndad. Hiljem selgus, et suurest suplemisest olin nii uimane, et jätsin ka punkti võtmata, milliest saime hiljem veel 5 minutit trahvi.

Edasi tuli veidi jooksu ja ronimisega lisaülesandeid, millega langesime 38ndale kohale (trahvi arvestamata).

Seejärel uuesti ratta selga, kus metsa vahel läks mul siis kumm katki. Selle parandamisega läks oma 7 minutit aega ja teist sama palju ka siis, kui me ei suutnud otsustada, millist teed pidi edasi minna. Etapi lõpuks olime langenud 53. kohale.

Kanuuetapp oli jälle üsna igav - "jõgi" sügavusega 0.4m ja laiusega 1.3m. Tüürimisega oli sel kitsal alal meil kõvasti raskusi, aga kokkuvõttes isegi parandasime kohta 4 koha võrra.

Siis oli jäänud veel veidi jooksu ja rattasõitu, millega parandasime positsiooni veel 3 koha võrra. Rohkem kommenteerida ei oska, kuna sellel ajal panin pimedalt Kauri ja Henno tuules. Puhtalt rajal olemise ajaga oleksime olnud 46. Kuigi saime ka ise 5 minutit trahvi, siis teised said rohkem trahvi ja ametliku kohana olime 44. Siiski üsna madal positsioon meie jaoks.

Kokkuvõtteks. Minu isiklikul arvamusel üks igavamaid ja halvemaid radu Xdreami ajaloos. Niipalju kui mina seda ajalugu tean. Varsti aga juba uus etapp Kiviõlis.

Kristi: maratonieelne pikk trenn [216]

Täna sai Pirita teel ja Lillepil tehtud pikk maratonieelne trenn, et saaks jälle tunde sisse, et kuidas on 42km sõita. Jalgadega oli kõik korras, aga palavus muidugi tahtis maha niita. Sai ilmselgelt valitud ka kõige palavam ilm, mis minul viskab alati pulsi üles. Alguses üritasin ilusti hoida oma kuni-158 pulsigraafikut, aga peale 20km läks juba raskeks ja pulss jäi 160ndatesse. 30ndatest alates aga püsis 170 kandis. 36km peal tahtis palavus juba päriselt maha niita, nii et kodutee oli väga raske. Seega on minu lootused eelkõige sellel, et 12ndal ei tule palavat ilma.

Hooaeg on sel aastal olnud nõrgavõitu, laiskusest on trenne vähe tehtud saanud. Seega hetkel hooajal kokku 216km rulluisku. Samas võimalust veel paar kuud on, et eelmise aasta skoori ületada ja 500km ikka kokku saada.

Lauri: vees

Täna oli Püünsis korralik 7-8 m/s tuul, mina ja mu 13ruudune lohe. Ülim mõnu!

Tegin kahetunnise sessi. Selle aja peale jõudsin proovida pöördeid mõlemal halsil. Sain  mõlemas suunas liikudes hakkama, lihtsalt siledamat vett on tarvis et laula nina ümber vahetada  väikese hüppega saba peal. Suuremad hüpped tulevad jätkuvalt vaid vasakul halsil välja. Sain mõned päris mõnusad ja pikad õhulennud. Suuremas osas vajusin peale maandumist vette, kuid mõned tulid ka välja, nii et sain hooga edasi sõita. Vahepeale sain loomulikult ka paar kukkumist teha ja hiljem lauda mööda vett otsida. Korra isegi  lohisesin pikalt kõhuli mööda vett lohe järel  ja siis jällegi lauda  lainete vahel otsida. Paremal halsil on kuidagi väga vägisi pressimine, liikumist ei saa paika ja laud on vees kinni justkui naelutatud. Vaatasin videost järgi, äkki teen ma seda kõik liiga aeglaselt, vaja on järsemalt vastu tuult kantida ja kiirelt lohe seniiti viia. Praegu võta mul kogu manööver ehk liiga pikalt?

Tuul kukkus ära ja  üks viimane lohe on vaid veele jäänud

Organiseerisin oma purjelaua kama merelinna, kuid arvestades viimaseid lohe emotsioone  kaldun hetkel rohkem lohe poole. Eks näis mis suvi toob, praeguse lohega pean suuri tuuli kaldalt vaatama, selleks ajaks peakski purje masti otsa ajama. 

Lauri: hüppa ringi

Lõpuks ometi sain pika surfi päeva teha, taat oli selleks puhuks ka korraliku ilma sättinud. Ilm oli ehk isegi liiga hea, tuult oli rohkem kui küll ― pidevalt puhus 10m/s ja puhanguti paugutas isegi rohkem. Minu 13 m² oli sellise tuule jaoks liiga suur. Õnneks oli Priit töö sinna paika jätnud ja oli kohal enda 7ruudusega. Tegime vahetustega sõite, nii et sain vahepeal puhata, teiste hüppeid vaadata ja kaasa tehtud võileibu süüa.

Esimese sessiooni proovisin uue lohega tutvuda ja rahulikumalt võtta. Teiseks ja kolmandaks vahetuseks olin juba tunde kätte saanud ja võisin hakata hüppeid proovima. Vaatasin möödunud nädala pikalt Youtube i videoid ja püüdsin kuivalt tehnika pähe õppida, et siis nüüd kõik vees järele proovida. Kui pööramisega olen saanud paremal halsil sõbraks, siis hüpetega on vastupidi ja seal tulid need vasakul halsil rohkem välja. Kuigi paremal halsil sõites sain päeva kõrgeima õhulennu, ainult et siis kukkus laud jalast. Ise kõrgust hinnata ei oska, aga eks seal vist paar meetrit võis olla. Õhus rippudes ja alla vaadates jõudsin veel pikalt loota: „Palun, palun oleks siin sügav vesi, et oma jalaluid siia ei murraks.“ Õnneks oligi. Sain küll kerge matsu aga ehk on see ennetus, et liiga tormakaks ei lähe. Päeva jooksul sain vast nii 5-6 korralikku õhulendu, kus kõik käis nii nagu mõtlesin ja tahtsin teha. Kuigi suuremal osadel proovidest tuli vasakul halsil midagi välja tundusid need "hüpped" juhuslikud, paremal halsil aga ei saanud eriti laudagi veest välja. Tundub, et tegin kõike liiga aeglaselt ja lohe seniiti liigutamine ja kantimine ei käinud üheaegselt. Nii juhtuski tihti paremal halsil, et õhku tõusmise asemel jäin hoopis seisma ja vajusin vette. Kokkuvõtvalt siiski korralik ja tulemustega 6tunnine sõidupäev.