Tegin orienteerumises otsa lahti. See oli kohe täitsa omalaadne kogemus. Sõitsime Kaurikesega Kaibaldi kanti (Hiiumaal) neljapäevakule. Sellele eelnevalt olen mina jäänud telefonituks, sest Berk otsustas mu telefoni sulpsata kuuma kohvi sisse ja see võttis küll pilidi ette ja puha, kuid kuivamise käigus kaotas tüübike ära mu SIM kaardi. Ühesõnaga pidin orienteeruma täiesti el naturell. Ei polnud mul telefoni ega kella ega midagi. Õnneks oli mul vähemalt kehv kompassgi.
Valisin keskmise raja, mille pikkuseks oli arvestatud 4,1 km. Esimese punktini joostes lõin ma juba täitsa vedelaks, sest ma sain aru, et ega ma hästi aru ei saa kuidas see kaardi ja kompssi kombo mulle kuidagi kasulikuks võiks osutuda. Õnneks eksles seal ringi ka Kaurpoiss, kes siis mulle veel kord asimuuti pani. Nõnda siis muudkui jooksin pulss 180 (PT järgi) peal. Tihti peatusin, et mustikaid ja pohli vitsutada, sest kartsin ikka, et ju ma pean ööseks metsa jääma.
Aga, oh üllatust, leidsin enamiku punkte metasast üles. Kahte ei leidnud, sest panin kuidagi veidi viltu ja siis ekslesin ja siis enam ei julgenud sügavamale minna. Nii siis kablutasin 50 mintsa metsas ja mõtlen, et lähen järgmisel nädalal veel. Siis juba Nõmba kanti.
No comments:
Post a Comment