Lauri: peale finišit

Stardieelne osa sai räägitud eelmises sissekandes, seekordne kirjatükk keskendub sellele, mis toimus võistluspäeval. Siiski, luban kohe endale ühe tagasipõike. Nimelt eelneval õhtul tegin veel kuiva trenni ja harjutasin ratta sisekummi kibekiirelt vahetada. Olgu tänatud Youtube i videod ja kodused jalgrattad.

Nii nagu eelmine aasta tegin soojenduse sellega, et väntasin kodust Aura keskuse juurde, kuhu võitluseks stardikoridor rajatud oli. Kohale jõudsin piisava varuga, nii et sain igaks juhuks ka teise tagavara sisekummi endale osta, soojendusriided pakihoidu panna ja VIPide alas paar puuvilja põske pista.

Tänu eelmise aasta tulemusele sain startida juba eestpoolt. Kui võistlusele lähetus anti, kulus üle stardijoone jõudmiseks vaid poolteist minutit võrreldes eelmise aasta kolmega. Linnast välja sõites hakkasin kohe endale sobiva kiirusega gruppi otsima. Siiski linnapiiride sees oli mass küll veel nii koos, et seal midagi konkreetset välja ei kujunenud. Läks aega vast ehk kuni jõudsime Külitsele kanti, kui tekkis punt, kuhu pidama sain jääda. Minule harjumuspäraselt olin selle tegevuse käigus jälle juba alguses pulsi üsna kõrgeks kütnud.

Nüüd, grupis olles, sain aga vahel rahulikumalt sõita ja pulssi aeglustada. Vahepeal olime jõudnud juba Elvasse, kus oli esimene joogipunkt. Kuna mul oli kaasas kaks pudelit spordijooki ning selles punktis sai juua vaid topsidest, ei hakanud isegi aeglustama, kütsin grupis täie rauaga mööda. Ratas jooksis üsna hästi, nii et grupis sõitmisega polnud mul mingit probleemi, kohati oli vabajooks nii hea, et pidid laskumistel äärde võtma, et eesolijatest mööda veereda. Nii võtsin 44. km nõuks ka korra gruppi vedada. Kui ma aga järjekordsel langusel ette sööstsin ja samasuguse hooga järgmist tõusu võtma hakkasin, olin üksi. Nii nagu eelmine aasta, olin vist liiga kiirelt hoo üles tõmmanud? Kas asi oli minus, või oli teistel tahtmine väiksem, ei tea. Igatahes võtsin hoo väiksemaks ja ootasin teised sõitjad järgi. Edaspidi ma initsiatiivi enam üles ei näidanud, oli seal suures grupis teisigi tormajaid omajagu.

Natuke edasi, enne Palupera kandis nägin esimest kukkumist. Just napilt enne minu sinna jõudmist. Järsus 90 kraadises kurvis oli kurvi välisosas meeste pundar, kes teab mis põhjusel. Järgmises Palu joogi punktis vahetasin välja mõlemad enda joogipudelid. Vahe peale veel lisaks, et sõidu ajal tegin plaani tarbida kõige pealt ära oma batoon. Olin selle eelnevalt kodus parajateks tükkideks lõiganud, et seda rajal mugavam tarbida oleks. Sellest jagus kuskil tunniks. See peale hakkasin võtma geele, umbes iga tunni aja tagant üks pakk. Neid oli mul aga rohkem kui tunde, nii et viimase võtsin üsna pea selle eelnenule, tegin seda oma 10 km enne lõppu Reola ristis.

Tagasi sõidu juurde. Olime vahepeal jõudnud juba Otepääle, sealsed tõusud hakkasid gruppi lõhkuma, nii jäin ka mina teistes maha. Proovisin alguses üksi, kuid ei saanud lähemale. Siis tekkis väike kolmik tundsin, et minus pole päris jõudu seda väikest meeskonda vedada, kuid hoidsin hambad ristis teistel end sabas. Mõtlesin, et parem mõned minutit kõva pingutust ja valu, kui et jään üksi ja kaotan aega ja veel rohkem jõudu. Nii rassisime kolmekesi nii, et saime eesolijad kuskil Sihva ja Ilmjärve vahel kätte. Nüüd sain jälle natuke suure pundi tuules sõites puhata. 

Jäädvustus rajalt ja  võistluse  kokkuvõte. 

Ilmjärvele joogipunkti jõudmine  tähendas, et olime läbinud pool rajast. See läbitud,  kukkus tempo väga maha. Kui muidu kõikus see keskmiselt 35-40 km/h vahel, siis nüüd oli see kuskil 20 peale. Seltskond arutas, et ilmselt oli kõigil tegemist söömisega, nii et tempolt võeti mõneks ajaks tähelepanu. Mõne aja pärast aga hakati taas kiirust lisama. Võrreldes raja esimese poolega oli tagasi sõitmine aga mõne võrra raskem. Rajale oli tekkindu juba rohkem tõuse, kus mõnelgi korral tuli sadulast tõusta, et end kiiremini tõusu tippu saada.

Järgnevatel rajaosadel oli ärevamateks hetkedeks kaks kukkumist, esimene neist toimus kuskil 88. km peal. Kui suures grupis kaks tüdrukut omavahel hakkama ei saanud ja rattad keset asfalti keerasid. Hea, et kohe dubleerivaks karjumiseks läks „Kukkumine!“ „Kukkumine!“, nii jõudsin piduritele vajutada ja end asfaldilt püsti ajava tüdruku ees napilt seisma jääda. Mingi omavaheline arusaamatus toimus ka kuskil peale 90 km kandis, kuid sealset ma täpselt ei näinud. Kuulsin vaid järjekordset karjumist. Eks mul ka endal juhtus paar ohtlikku olukorda, kuna grupp, kus sõitsime oli tõesti suur, vast nii sajameheline või suuremgi. Ühe korra sõitsin eessõitjale vastu tagaratast ja teine kord pääsesin eessõitja pidurduse peale napilt käiguvahetajasse sõitmisest.

Kui Tartu silmapiirile kerkis, hakkasid esimesed spurtijad ka juba grupi eest põgenema, vähemalt nad proovisid seda. Kuigi ega ei paistnud, et nad väga kaugele jõudsid. Kui maantee peal oli hea lai sõita, siis linnas läks kitsamaks. Ringtee tänaval oli ratturitele jäetud üks sõidu suund kahe rajaga. Vanglast möödudes läks olukord juba üsna närviliseks, nii et mõned kibelesid grupist möödumiseks sõitma isegi mööda liivast teeperve. See oli aga vale valik, auklik ja libe teeosa võtsid oma. Möödus vaid hetk, kui esimene takerdus ja ülejäänud tal külakuhjaga otsas olid. See peale prooviti teiselt poolt, seal jäi aga keegi aeda kinni ja tekitas järgmise puntrasse takerdumise. “Kukkumine!“, „Kukkumine!“ oli tunne nagu jookseks Pamplona linnas härgade eest, jumala eest saaks vaid eluga finišisse.

Kuigi tundsin lõpus veel jõudu spurtimiseks, lasin pigem kohati vabajooksu ning püüdsin viimased kilomeetrid kindla peale ilma kukkumiseta finišisse jõuda. Eesmärk sai täidetud, nii finišisse jõudmises kui ka ajas. Minu uus parim tulemus on nüüd 137 km distants alla 4 tunni. Lõpuks murdisin end ka esimese  1 000 sisse!

Kokkuvõtteks on see suurepärane tulemus. Parandasin oma tulemust eelmise korraga koguni üle poole tunni. Nii suurt hüpet enam kindlasti ei suuda järgmisel korral teha. See eeldaks juba jalgratturiks hakkamist, küll aga võiks mõnede minutite või kümnekonna jagu tulevikus aega lihvida küll...

Kokkuvõte ja võrdlus eelmise aastaga

                                     2012        2011
Stardi nr                        1201        1802
Distants(km)                  137          135
Aeg                               3:53:53     4:26:26
Keskmine kiirus (km/h)  35            30
Koht finišis                     929         1343

Tunne on nii hea, et tahaks veel korra rajale.

Lauri: Enne starti

Rattaralli stardini on jäänud vähem kui kümme ja poolt tundi. Kõik ettevalmistused peaks olema tehtud ja eelmise aasta tähelepanukud rajalt tookordsest blogi sissekandest meelde tuletatud. Enne võistlust jõudsin rattaga sõita ca 420 km. Võrreldes eelmise aasta 180 on see küll märkimisväärselt rohkem, kuid peaministri 2 900 km kõrval jällegi armetult väike läbisõit.

Igatahes lähen homme hommikul ületama eelmise aasta tulemust neli ja pool tundi, kuigi distants on see aasta 2 kilomeetrit pikem 137 km. Samas on rada pööratud teistpidi, mis pidi tähendama, et see peaks olema lihtsam. Plaan on toidupunktides söömiseks mitte seisma jääda, aeglustan vaid pudeli vahetuseks. Söögiks võtan kaasa neli geeli ja ühe batooni. Tuleb vaid loota, et rehv ei purune ega kukkumist ette ei tule.

Väledat jalga ja head sõitu!

Uri: Viimane pikk jooksutrenn enne Stockholmi [206]

Tegin viimase pikema jooksutrenni enne maratoni. Otsustasin (Kauri nõuandel), et viimase kolme nädala sisse ikkagi 3-tunnist jooksu jätta ei tasu. Seega tegin ka eile 2 tundi rahulikus tempos. Kokkuvõttes võib öelda, et 2 tundi jooksmist on probleemivaba. Aga mis sellest edasi toimuma hakkab, sellest pole õrna aimugi.

Statistikat:
Aeg: 2:02
Dist: 17.5km
Tempo: 6:59/km
Pulss: 131

Edaspidi tulevad siis lühemad ja kergemad trennid.
Maratonini on jäänud täpselt 10 päeva.

Uri: Esimene rulluisusõit, Rapla Rull

See aasta on jooksu aasta. Seega pole uisule eriti aega leidnud. Aga EMT Rullituuri etappidel tuleb ikka käia, kui saab. Nii tegin laupäeval selle kevade esimese uisusõidu - 11 km rahulikus tempos.

Ilmselgelt sellise läbisõidu pealt maratonile minna oli veidi ettevaatamatu. Esimesed 7km olid jalad väga ebakindlad. Lasin grupil eest ära sõita. Teisel 14 km ringil läks enesetunne juba paremaks ja vahepeal vedasin ise gruppi, et eessõitjatele järgi jõuda. 

Edasi istusin aga grupi tagaoses ja ootasin lõppu, kuna kuskile kedagi püüdma minna nagunii ei olnud. Enesetunne oli mõnus, pulss langes vahepeal alla 140-gi. Paar-kolm kilomeetrit enne lõppu aga hakati tempot peale kruvima ja siis tuli järgmine vähese treenituse viga välja - jõudu oli, aga jalad ei osanud kiiremini liigutada. Mõnda aega püsisin grupis, aga siis olid jalad nii kinni, et pidin laskma grupil minna.

Kokkuvõttes meeste arvestuses 102. koht, mis on kõvasti kehvem kui eelmise aasta etappidel.

Distantsi aeg oli 1:37:17 (oma kella järgi), GPS järgi distantsi pikkus 43.2 km.

Nüüd siis tagasi jooksulainele - Stockholmini on jäänud 12 päeva.

Kaur: ettevalmistused Stockholmi maratoniks [264]

Maratoni ettevalmistusaeg hakkab varsti lõppema. Mingil hetkel tegin ascisi portaalis endale treeningkava (mis polnud mul muidugi ainuke, vähemalt 2tk oli neid veel + Raiko oma), mis tähistas selle nädala algusest uude faasi jõudmist - puhkus, lõdvestumine, laadimine maratoniks.. sel nädalal olen kahjuks sellega liigagi aktiivselt tegelenud, sest luuümbris hakkas peale teisipäevast lõdvestustreeningut oma olemasolu intensiivselt meenutama.

... Asicsi plaanist aga veel. Ülesehitus on tore ja värviline, markeerides ära erinevad treeningufaasid - pre-conditioning, getting faster (tempojooksud), going further (pikemad tempojooksud kombineeritult - nt 9km tempot + 13km rahulikku), race simulation (ehk siis kõige pikemad jooksud eeldatava maratoni ajaga), tapering off (puhkus, lõdvestumine, laadimine maratoniks) ja peale maratoni veel  4 nädalat recoveryt.. Asicsi programmi pikkus on 12-33 nädalat (koos recoveryga), minu plaan tuli 13 nädalat (sh 3 nädalat recoveryt) mille peale asics soovitas ümber mõelda, kuna ettevalmistuseks jäi liialt vähe aega... Sprotid on aga jäärapäised ning plaanist tuli siiski kinni pidada, sest eesmärk vajab täitmist. Asicsi kilometraaž plaani lõpuks on 479km. Tänaseks on mul 264km täis, maratoniga koos koguneb ehk 350.. ca 100km siis miinust.. Kõige lõpuks pean siis ütlema, et plaanist pole kinni pidanud vaid järginud lihtsalt üldist jagatud know-how'd - pühapäeviti pikk jooks, nädalas üks tempo jooks ning üks lõdvestav jooks.. enesetunne on siiani paranenud iga nädalaga, oluline on ka märkida, et puhkusepäevadel on selles kõiges oluline roll :)

Ettevalmistuse krooniks oli siis kontrolltreening-võistlus Tartu Maratonil. Stardist juba Raiko rääkis, et tempo tundus mulle kohe liiga kõrge. Soojenduse tegin maru viletsa ning isegi Raiko tõdes, et järgmisel korral peab põhjalikumalt sellega tegelema. Kuskil kolmandal kilomeetril jäi Raiko aga maha, minu mõtted olid, et kiirust 5:00 lõpuni säilitada. Udupeana olin ma oma kella muidugi maha unustanud, seega jooksin rajalt ja enesetundelt saadava info põhjal. Päris adekvaatselt sai hakkama ning distants oli ju ka kõigest 23,4km.

Kangutan koos Mardiga üle Elva jõe silla. Lõpp tundub ilgelt kaugel

Kui maratoni alustasin Raikoga, siis rajal tutvusin veel kahe pühapäevasportlasega. Esimene sobiva tempoga jooksja oli Joosep, kellega koos möödus ca 8km, kuni peale eelviimast TPd otsustasin tempot veidi tõstma hakata. Veidi peale seda ilmus aga selja taha Mart, kellega koos siis lõpuni jooksime, mina koguaeg jäneseks. Paha see aga polnud, sest ähkimine kuklas sundis raskel hetkel pingutama. Positiivsena mõjus see, et mitte väga kiire alguse tõttu (kui välja arvata need esimesed kaks kilomeetrit) oli energiat lõpuni ning alates kolmandast TP-st tulid inimesed koguaeg selg ees vastu. Poolel teel olin ca 750, lõpus siis 594-s.

Seekordne 1:54:17 jäi mu parimale (2010) küll veidi alla 2min alla (1:52:32), aga enesetunne oli kordi parem, ettevalmistusele kulutatud jooksukilomeetreid kõvasti rohkem. Kahe aasta tagusele ajale kaotasin põhiliselt just alguses (üheteistkümnendast kilomeetrist lõpuni tiksus kaotust kakskümmend sekundit). Tulemusega jäin igal juhul rahule ning lähen maratonile jälle veidi julgemalt vastu.. TM pani ka järgmistele sihtidele mõtlema. Uutest maratonidest ma väga ei fantaseeri, ent sügisel võiks ju Tallinna SEB poolmaratoniks linnukese kalendrisse panna?

Lauri: valmistun ralliks

Sel aja kui Raiko ja Kaur mööda Lõuna-Eesti metsasid möödunud pühapäeval kablutasid, tegin mina rattasõitu. Ilm oli ilus ja kiiret polnud kuhugi, seega tegin pikema sõidu enda maastikurattaga. Esialgu mõtlesin rongiga linnast kuhugi Kehra või Tapa suunas sõita ning sealt siis tagasi vändata. Kahjuks aga Ülemiste peatusesse jõudes oli rong juba läinud ning järgmiseni oli oma tunnijagu aega. Seega otsustasin niisama linna ümbruses ühe ring teha.

Võtsin suuna Tartu poole. „Kiirtee“ äärt mööda sõitmine tundub mõnele ehk hirmutav oma suure liikluse tõttu. Tõesti kohati ehk oligi pühapäeva õhtule kohaselt palju liiklust, kuid teistpidi hindasin seda teed paremaks kui suvalist maanteed. Esiteks on seal sõiduradade ääres omajagu palju ruumi rattaga sõita ja teiseks eeldasin, et purjus peaga sõitja väldib seda teed, kuna tõenäosus politseipatrulli siin kohata on üsna suur. Seega vähene joodikute argument kaalus muu üles, on see loogiline või mitte igatahes tulin terve rattaga tagasi. Ah jaa, lisaks on mul seljas ka erkkollane helkuritega kilekas, nii et päris nähtamatu ma loodetavasti pole, kui just teeäärsesse kraavi, kullerkuppude vahele, poleks kukkunud.

Algus läks libedalt, kerge taganttuulega oli kiirus 30-35-km/h vahel, kohati langustel isegi kõrgem. Kuna mu pulsikellal on vist eluõhtu kätte jõudnud, tuginen andmete osas ratta kompuutrile. Igatahes kodust Kose-Risti hamburgeriputkani on ligikaudu 46 km. Minnes kulus selle vahemaa läbimiseks natuke üle 1,5 tunni. Kohale jõudes tegin 5 minutit pausi ja asusin tagasi teele. Sel suunal oli aga tuul vastu, küll mitte tugev tuul, vastasel korral oleks pigem hommikul loetama läinud. Samas aga piisav tuul, et mu kiirust oluliselt vähendada, nii et keskmine jäi pigem 22 km/h kanti,  kohati kukkus see isegi 16 km/h peale. Nüüd, kui jalg oli niigi väsinud ja tahtmine koju jõuda aina kasvas, kulus mul tagasi väntamiseks üle 2 tunni.

Pühapäevane trenn kokku marsruudil kodu-Kose-Risti-kodu oli ca 90 km ja selle läbimiseks kulus umbes  4 tundi. Võrdluseks maanteerattaga tegin mullusel rattarallil samaajaga 135 km, päris oluline vahe. Õnneks sain just Martini käest jälle selle sama maanteesüstiku laenuks, nii et saan 27.05 toimuvaks Rattaralliks õige vahendiga harjutama hakata. Kuigi praeguseks läbitud kilometraaž on nii väike, et ei tihka seda siia avalikult kirja pannagi.

Rattaralli võistlusvahend

Uri: Tartu Jooksumaraton 2012 [179]

Pühapäeval sai läbitud Tartu Jooksumaraton.
Tulemus oli täiesti eesmärgipärane - netoaeg 1:58:32, ametlik tulemus (bruto) 1:58:59

Jooksu algus läks veidi kiiremas tempos kui plaanitud 5:07/km. Õnneks oli Kaur kõrval ja käskis tempot maha võtta. Tasapisi sain ennast õigesse rütmi, kuid juba esimese tõusu muutis Kaur meelt ja arvas, et tempo on liiga aeglane. Korraks oli mõte, et hoiaks tuules, aga otsustasin siiski oma plaanitud tempole truuks jääda. Niigi oli tempo planeeritust kiirem ja esimese 6km keskmine 5:01/km.

Kui oma eelmises sissekandes märkisin, et 2010. aastal läks pulss esimese distantsipoole jooksul vaid kaks korda üle 170, siis sel aastal juhtus see esimest korda juba teise kilomeetri tõusul ning edaspidi pidevalt kui rada vähegi ülesmäge läks.

Peale 6. kilomeetrit hakkas enesetunne tasapisi raskemaks minema ja 14. kilomeetriks oli mu keskmine tempo langenud 5:06 peale. Sealt edasi tuli aga pikalt langust, mis aitas pulsil taastuda ja tempo jälle üles saada (järgmised kaks kilomeetrit olid tempoga 4:55). 

Võrreldes eelmiste kordadega avastasin sel aastal, et raja peal on päris märkimisväärsed tõusud. Olin otsustanud, et 7km enne lõppu hakkan tempot lisama. Aga täpselt 6.9km enne lõppu oli üks tõus, mis tahtis igasuguse jooksuisu ära võtta. Pulss ronis tõusul 180-ni ja pärast läks tükk aega, enne kui suutsin motiveerida ennast tempot jälle peale kruvima. Praegu avastan, et mingi kõvem tõus pidi olema ka 21. kilomeetril, sest selle olen läbinud ajaga 5:22 (kõige aeglasem kilomeeter üldse).

Kokkuvõttes aga:

Ametlik aeg oli 1:58:59 (2010: 2:07:00)
Kaotus võitjale 42:56 ehk 56% (2010: 50:49 ehk 67%)
Pulss: keskmine 170, max 184 (2010 vastavalt 165 ja 186)

Eelmise aastaga võrreldes võitsin siis 8:01. Kusjuures huvitav on, et esimese 15.6km tuli sellest võidust 7:06, 19.6km peal olin eelmisest tulemusest 8:07 ees ja viimase 4 kilomeetriga kaotasin kuus sekundit. Eks sel aastal sai ühtlasemalt joostud ja jõudu polnud lõpuks nii toorelt üle.

Siiski võrreldes teistega jooksin tõusvas tempos: 5.3km peal olin 840. kohal, 15.6km peal 838. 19.6km peal juba 803. ja lõpuks 783.

Seekord võtsin rajale kaasa umbes liitri jooki vööpudelites, 2 geeli ja ühe Mg ampulli. Tarbisin need kõik ära ja üheski teeninduspunktis peatust ei teinud. Tundus mugav, aga raske on hinnata palju see lisakilo tegelikult tempot vähendas.

19 päeva on jäänud Stockholmi maratonini...

Uri: Tartu Jooksumaratoni kontrolltrenn [149]

Täna koos Kauriga tempojooksu trenn, et kontrollida, mis tempoga pühapäeval jooksma minna.
Distants: 9.14km
Aeg: 50 min
Tempo: 5:28/km
Pulss: 154

Tempo jooks 6km
Tempo: 4:57
Pulls: Keskmine 168, maksimum 178

Selle tempoga joostes, tuleks Tartu aeg 1:56 kanti. Tegelik eesmärk on 2:00. Seega alustan Tartus 5:07 tempoga ja vaatan, kuidas enesetunne lubab. Seni kuni pulss on 170 või alla, võib selle tempoga joosta küll (üle-eelmisel aastal läks pulss esimest korda üle 170 alles 45. minutil ja esimese tunni jooksul üldse ainult kahel korral. siis jätkus lõpuni jaksu kõvasti tõusvas tempos joosta). Kui saaks Tartu 2 tunniga joostud, siis annaks see ka enesekindlust minna maratonil 4 tundi proovima.

Kahjuks stardin Kaurist ja Kerstist ühe stardigrupi võrra tagapool, niiet nendega ei saa isegi alguses koos joosta. Aga ehk ongi siis lihtsam oma tempot hoida.

Uri: Treenitus, ehk treenimise puudus [140]

Jõudsin siis peale puhkust 3 trenni teha, kui tuli tõbi kallale ja tegi jooksmises 15-päevase pausi.
Nüüd võib öelda, et minu osas on blogist saanud uurimus sellest, mis juhtub, kui liiga vähese treeningmahu pealt maratoni jooksma minna.

Teisipäeval ja eile sai kaks trenni ikka tehtud.

01.05
Dist: 9.0km
Aeg: 52min (5:46/km)
Pulss: 152

Lisaks soojendusele ja lõdvestusele tegin 6.9km tempoga 5:37 (ehk siis veidi kiiremini kui 4 tunniga maratoni joostes). Maksimaalne pulss ronis selle käigus 166-ni, mida on veidi palju. Lõigu lõpuks oli ju alles viiendik maratonist joostud.

03.05
Dist: 18.7km
Aeg: 2:00 (6:25/km)
Pulss: 140

Kaur tegi kolmetunnise trenni, mina piirdusin kahega. Keskmine pulss oli pika jooksu jaoks veidi kõrge, aga ka tempo oli tavapärasest väledam.
Jooksu lõpuks andsid põlved ka juba veidi tunda.

Järgmisel nädalavahetusel on Tartu Jooksumaraton (23.4km) ja siis jääb kolm nädalat Stockholmini. Küsimus on, kas peaks sinna vahele mahutama ka ühe 3-tunnise jooksu? On kellelgi soovitusi?