Lauri: Topu laager

Enne Sprtottide klubi asutamisi sai kunagi Tartus kolmeliikmeline ( Mina, Elms ja Iff) surfimeeskond Team Tüng tehtud. Nimi tuli asjaolust, et siis alati kui Tartust Võrtsjärvele, Saadjärvele või Peipsile sai mindud, oli tuul vaibunud... tüng.

Üleeelmine nädalavahetus (15-16 aug) tegime Iffiga Topul Tüngarite laagri. Laager sattus täpselt kokku esimese Starboardi poolt initsieeritud Ülemaailmse purjelaua sõidu päevaga (16.08). Asja idee on selles, et palju surfarid alustavad oma sõprade kõrvalt kellega kunagi juhuslikult randa on kaasa mindud. Sel päeva võiks siis kõik surfarid veele minna ja oma lähedased kaasa võtta, et saaks veel rohkem surfareid... Toomas Lunge oleks ehk võinud selle päeva puhul laulda Justamenti igihaljast laulu uue sõnadega.... vesi tuleb katta surfaritega ja aina uute surfaritega.....

Topule jõudsime laupäeval keskpäevaks, selleks ajaks oli sinna veel oma mõnekümne surfari kandis kogunenud. Kuna tuul polnud just kõige tugevam, sai üles rigatud oma suurim 6.7 m2 puri. Kuid sellest jäi väheks. Need kellel olid seal suuremad peal, 7 m2 ja suuremad, said käima ja ka pikalt glissata.




Kui päeval suurt surfata ei saanud, siis tuli harjutada aftersurfi rummi ja lõkketoiduga. Sõitsime põhi vettemineku kohast oma 50 m eemale ja panime oma laagri püsti.



Järgmisel hommikul ajasime end juba 9-st püsti, ilma oli küll jahe ja pilves, kuid tuul oli selleks ajaks korraliku hoo sisse saanud. Mingi hetk käis üks vend oma autosuvilast meie juures ja andis teada, et tuul on 12 m/s ja puhanguti kõvemgi. Iff pani peale oma 5,4- ja mina 6ruuduse. Olime esimesed merel. Tuul oli ikka korralik rebija, peale paarisadat meetrit sain aru, et mu puri on natuke liiga suur, kuid kuna minek oli nii hea siis ei läinud kohe kaldale ka vahetama. Selle sessiooniga sain kätte ka terve päeva, aga ka üldse oma uue rekordi. 42,2 km/h (22,7 sõlme)!!!! Kuigi eelmine rekord oli vaid kaks kilomeetrit tunnis võrra väiksem, oli see hoog juba täiseti uus tase. Ise küll kõrvalt ei näe, kuid sellisel lennul peaks vast vaid uim vees olema, laud ise on juba veest väljatõstetud. Lisaks saab sellise hoo pealt pauku panna päris korraliku õhulennu, sest kui puri ikka käest lendas, siis tõmbas trapets mind täiega katapuldi meetodil kaasa. Peaks ehk kiivri hankima selliste ilmade tarbeks? Kahjuks sain jälle hakkama aga sellega, et nende katapultide tulemusena lõhkusin oma laua nina JÄLLE ära, mida nüüd siis kodus parandama pean.



Siiski poel tunnipärast tulin kaldale ja vahetasin 6-se väiksema, 5ruutmeetrise vastu. Kuid see on ikka vana puri ja korralikult ma seda käim ei saanudki. Nii 11 paiku hakkas rahvast juurde tulema vaikselt, kui lõunaks oli lahel kokku oma 30 sõitjat juba korraga peal. Kuid kuna tuul oli siiski puhanguline ja väikeste tõusude ja mõõnadega, siis sain päeva jooksul kokku 4 korda purje vahetada kord sõitsin 6-se, kord 5-sega. Järgmiseks hooajaks pean endale varuma lisa mastijala ja kardaani, teine poomgi oleks tarvilik, siis saaks korraga kaks purje üles rügada ja vahetus käiks oluliselt kiiremini.

Kokkuvõtvalt oli väga hea nädalavahetus, sõita sai nii et päeva lõpuks oli autorooligi raske käes hoida. Otsustasime, et sügistuulte tõustes peaks veel millalgi sellist laagrit kordama, järgmine kord ehk juba uues rannas.

Lauri: Xdream - 3. etapp

Raiko viimase postituse nimi on nii morbiidne, et tekib kohe küsimus, kas Sprotid on tõesti karpi pandud ja rohkem trenne ei tule? Tuleb ikka!

Võistlusest on tegelikult liiga kaua juba möödas, kuid nüüd siis vastav postitus. Xdreami seekordne võistlus toimus Elvas ja start anti päevavalges, mitte öösel. Täpsemalt oli start sealtsamast, kus juba korra suusa- ja jooksumaraton lõpetatud on.




See kord löödi juba esimeses punktis kõik kaardid segamini. Nimelt oli 1. Punkt jaotatud omakorda kolmeks ehk iga liige pidi võtma ühe alapunkti ja punktis 2 saadakse jälle kokku. Peale paariminutilist kaardi lugemist jagunesime - Kaur pani ühes suunas jooksu, me Raikoga plaanisime võtta punktid koos, kuna need asetsesid lähestikku. Siit tuli ka aga kohe ka meie esinen trahv, nimelt otsustasime, et Kaur võtab punkti A, mina B ja Raiko C. Mina sain oma punkti kätte, koos edasi joostes jõudsime punktini 2., vea tegime ses mõttes, et Raiko võttis selle punkti enne kui 1C. Edas kulges jooksurada punkte võttes siiski suhteliselt hõlpsasti. Rada kulges peamiselt metsa alla,korra või kaks tul ika siiski läbi jõe kalpsata. Kuid viimase jalgsi punktini tuli läbida oma 200 meetrit vööni mudast Pokumaad roomates/joostes. Kokku oli jooksu minu GPSi andmetel 4,6 km.

Kanuuetapil polnud see kord punktid kaardile märgitud, vaid need tuli sinna ise joonistada. Nimelt oli juba varem kohustusliku varustuse nimekirja lisatud niiskuskindel kirjutusvahend. Võtsin selle ka kaasa, kuid jätsin seljakotti rattaetapi ootealasse. Kokku oli seal 4 punkti, igaühe neist pidi võtma üks liige. Kasutasime alguses sama taktikat, mida ka eelmine kord, et Raiko roolis, Kaur keskel ja mina käisin siis paadininast kaldal punkte võtmas. Kuid see oli kõik alguse plaan. See jõgi oli hoopis teistsugune kui Türi-Allikut läbiv Pärnu jõgi. See siin oli kitsas, käänuline ja täis mahalangenud oksi ning puid. Meeskondi oli jõel küll korraga vähem, kuid siiski tekkisid väga mitmetesse kohtadesse tropid ja nii mõnigi kord liikusime takistusest mööda kanuud mööda maad vedades. Kuna kanuusõit on selgelt meie nõrgim külg, siis seekord tulid meie vead kõik esile. Vähemalt 2 korda ajasime oma kanuu ümber nii kapitaalselt, et see oli vaja kaldale vedada siis veest tühjaks kallutada. Oleksime vee mitmeid kordi ümberkäinud, kuid millegi pärast oli hiljem ka sellest abi, kui ma lihtsal eest vette hüppasin, no nii teiste hüvanguks. Äkki oli siin sellest surfari tasakaalu värgist abi? Igatahes kaotasime siin palju aega ja lisaks hiljem kaardile punkte märkides saime mööda pandud millimeetrite eest trahvi. Kanuu etapi pikkuseks kujunes 4,9 km.



See rattaetapp jäi minu rattale viimaseks. Eks ta on juba vana kah, sai see ju ostetud millalgi keskkooli aegadel, tänaseks on tal kogunenud nii palju vigu, et selle remontimine pole enam rahaliselt mõttekas. Elva rattaetappi sain ma vast oma pool tundi sõita, kui tagapiduri tross tuli lingi tagant ära ja ilma näpitsateta seda enam tagasi panna polnud võimalik – seega sõitsin võistluse läbi ilma tagumise pidurita. Kuid see polnud veel kõik, peale järgmist mõnda kilomeetrit, lendas tagumiste hammasrataste juurest üks kuullaager nii, et kõige kergema käigu hammasratas nihkus teistest eemale ja kett jäi mitmeid kordi sinna vahele kinni. Nüüd olin ma vaid esipiduri ja kinnikiiluva ja/või mahajooksva ketiga rajal. Palju õnne! Siiski saime vaatamata mu lagunevale rattale siin etapil hea hoo sisse. Mitmed Kauri poolt valitud teed muutsid meie sõidu lihtsamaks ja lühemaks. Rattasõidu vaepeal oli vaja teha ka üks jalgsiretk. Seda läbides tuli karata järjekordsess jõkke. Kui paljud võistlejad vaatasid ja uurisin kalda pealt, kas hüpata sisse või mitte, siis meie panime hooga. Kahjuks oli hoog aga nii suur, et Raikol läksid oma prillid meelest ja nii need siis sinna jõepõhja vajusid. Õnneks on tal silmanägemine veel nii korras, et sai võistlust edukalt jätkata. Peale jõge tuli täita ka üks lisaülesanne, kus paberile kirjutatud paarikümne nime vahel valides tuli reastada Päikese süsteemi planeedid õiges järjekorras. Siin panime kahjuks ühe planeediga mööda, kuna lugesime ka Pluuto planeediks, kuid hiljem meenus ka endale, et aasta-paar tagasi kuulutati see taevakeha millekski muuks kui planeet. Seega pidime trahviks tegema väikese ringi 25kilose raskusega, selle ülesande võttis Kaur enda peale.



Uuesti rattale asudes oli lõpuni jäänud vast oma 10 km sõitu, sinna mahtus veel omakorda 4-5 punkti. Tagasi lasketiiru( finiši) alale jõudes jätsime rattad uuesti ootealasse ning jooksime ujumisetapile. Jalgratast sai minu arvutuste järgi kokku 40,8 km vändatud. Ujumisetapp tähendas seda, finišist oma kilomeetri kaugusel oli järv ja selles järves oli poide küljes 2 punkti. Ujumise sisse toomine oli minu arust väga lahe, ainuke miinus oli see, et igas punktis tekkis järjekord ja 10 orienteerujat ümber väikese poi tunglemas tähendab tegelikult suurt segadust. Alguses rabeles igaüks enda eest, kuid selle tulemusena vajus poi vaid vee alla ja jama oli kõigil. Niisiis jõudsime seal nii ulpides arusaamisele, et vaja on teha süsteem, kus järjekorras tagumised hoiavad poid senikaua paigal, kuni oma märke ära teed ja edasi ujud, siis on nende kord


Nii nagu enne juba enne mainisin oli järvest finišisse oma kilomeeter või nii. Kuid isegi peale selle läbimist ei saanud me asjaga ühele poole. Korraldajad olid raja lõppu lisanud veel ühe lisaülesande. Nimelt oli seal mingi kurikaga vaja pall läbi väravate ajada, ma olen seda mängu ka varem mänginud, aga kunagi ei jää meelde, mis selle nimi on. Aga siiski, kuna olin just nädalapäevad varem käinud Niitväljal golfi proovimas, siis arvasid meeskonnakaaslased, et ma oleks just see õige mees see asi läbi teha. Golfiga seal muidugi tegemist polnud, oli vaja kurikaga pall läbi viie värava saada. Avastasin, et löömine võtab kaua aega, seega jooksin raja läbi, samal ajal kurikaga palli ees veeretades.



Lõpuks 5 tundi peale starti olime tagasi seal kust alustasime. Selle lisanud ka 1 tund ja 15 minutit trahvi, mille tulemusena saime 84. koha. Mis arvestades eelmise korraga on selge progress!

Järgmisel etapil ei saa Raiko osaleda, seega hankisime endale selleks korraks uue liikme –Martin Rekori. Tegemist on väleda jooksumehega, kes oli asendusliikmena abis ka Valusate Jalgade klubil öisel etapil. Eks näis, kuidas uus liige meie tulemust mõjutab.

Uri: Viimased trennid

Hooaja tähtsündmused lähenevad: sügisjooks ja berliini maraton.
Sai siin arutatud, et peaks hakkama lõigutrenne tegema. Ega head ideed ei ole mida teha ja üldiselt peaks selline katsetamine enda peal lõppema vist halvasti, aga mis sa hädaga teed.

Viimased trenni peale Tartu Uisumaratoni on olnud joostes.
Kolmapäeval 10.2km tempoga 6:09/km ja keskmise pulsiga 147.

Reedel tegin 39 min lõigutrenni. 3 korda 4 minutit lõiku ja siis 4 min aeglasemat jooksu (tempoga 5:40). Algselt plaanisin küll 2 min puhkust aga taastumine on selgelt nõrk.
4 min lõigud olid tempoga 4:17, 4:37 ja 4:40. Pulss ronis 181-183 peale. Taastumisel langes pulss 157-160 peale.

Täna plaanisin teha lühikese trenni, seega mõtlesin teha taas lõike. Seekord 2 minutisi. Esimese lõigu tegin tempoga 3:51 ja max pulsiga 180. 2 minutise puhkuse ajal (tempo 6:36) langes pulss 145-ni. Teist lõiku alustasin vist liiga kiiresti (tempo 3:33), niiet pooleteist minutiga olin küpse (pulss 186) ja jätsin lõigu pooleli. Lisaks hakkas tunda andma vasak põlv. Jalutasin tasapisi koju tagasi ja tundub, et nüüd mõnda aega ei peaks jooksu tegema.

Uri: Tuhka pähe ja rattad alla!

Tuleb tõdeda, et pole ammu Sprottti sisse kandeid teinud, ega teiste kirjutisigi lugenud. Nüüd Peterburg-Tallinn bussis tekkis selleks sobiv hetk. Esiteks tahan kiita Kauri-Lauri sissekannet meie xDreami esimese etapi kohta. Oli päris põnev lugemine ja analüüs. Eks tuleb tunnistada, et mina olin ikka ratta etapi alguseks kutu ja edasi ma lihtsalt surin. 4 tundi.
Järgmine osavõistlus läks natu paremine (vähemalt enesetunde järgi). Vast Kaur võtab kätte ja paneb ka sellest analüüsi kokku.

Isiklikus arengu osas otsustasin endale uued uisud osta. Vanadel olid rattad nii väsinud, et nendega ei kõlvanud enam sõita. Aga kui juba uued rattad osta, siis tundus loogiline ka raamid välja vahetada. Sest mitte keegi ei sõida enam 84mm ratastega, isegi kui neid on 5 tükki all! Ja no uued raamid ja rattad maksavad kokku umbes sama palju kui uued uisud.

Niiet, siis siin nad on:

Rollerblade Racemachined, 4x100mm ratastega.

Esimesed kogemused ütlevad, et lippavad küll, kuid maapinnast 14mm kõrgemal olek annab veel esialgu tunda. Lähiajal peaks minema ka saapad kuumaks ajama ja jala järgi välja voolima. Sellest, kuidas mul nende uiskudega Tartu Uisumaratonil läks, juba järgmises loos.

Kaur: Suvi

Keegi võiks kirjutada Elva xDreami kokkuvõtte.. ise puhkuselt naasnuna olen liiga aeglane :)

Trennivaene hooaeg on olnud see suvi. Kui võrrelda talvega, kus 3x nädalas sai kindlasti midagi tehtud, siis nüüd on hea kui nädalas korra end liigutanud olen.

Laupäeval olin Kärdlas ning kuna sealne staadion nii kutsuv tundus, otsustasin teha väikese lõigutrenni. Pikamaajooks polegi tegelikult minu ala - üle kilomeetri läheb ju kannatamiseks.

Mõttes oli teha üks miil ehk 1600m neljanda käiguga ning siis enesetunde järgi veel midagi.

Kui 6.05-ga see joostud sai, otsustasin teha veel 2x1000. Lõikude vahele jätsin piisava vahe, et pulss taastuks 100ni, mis võttis aega ca 6 minutit - taastumine on ikka aeglane. Esimese 1000 aega oli 3.49 ja teine kord 3.45. Kiirus kuskil 4-5 käigu vahel. Lõikude lõpus oli pulss ca 176.

Soojenduseks jooksin 1600 ning lõdvestuseks veel 2200 + veidike lõikude vahepeal sörki/kõndi. Kokku tuli vast läbituks lugeda 8km.

Treeningvorm on muidugi parem kui 2007a jaanuaris, mil ma praktiliselt nullist alustasin. Hispaanias pingutasin nii kuis jaksasin ja 1600m aeg tuli 5.56. KUI KORRALIKULT treeniksin, siis peaks selle 5.56 küll niisama 4 käiguga ka üle jooksma.. aegade tagust vormi küll vaevalt et kunagi saavutaks - pole sellist motivatsiooni ega põhjustki, et 1500m joosta 4.15ga (1600m ajaks oleks siis ca 4.32). Aeglane muidugi, kuid rämedalt palju kiirem jalg kui praegu.

Vanadest aegadest üldse mõtlema hakates tegin sellise kalkulatsiooni - 800m sees oli keskmise 100m aeg 15.5sek; 1000m parima sees oli 100 aeg 16.5; 1500m parima sees oli 100m keskmine 17sek; 3000m parima sees oli 100 keskmine 19.3. See 3000 keskmine polegi nii hull - äkki peaks selles tempos lõike tegema? Laupäevase trenni 100m keskmine oli kuskil 22-23.

Kuid mingid eesmärgid tuleb edaspidiseks jälle luua. Lihtsalt maratonide ja ürituste läbimisest saab ju ükskord villand - tekib tahe end ja teisi jällegi ületada. Kui oma varasemaid piire tead, siis ka neist kiirem olla. Tundub, et on aeg sügiseks plaane hakata tegema!

Lauri: Uus kama

Kuna suvi on minu jaoks suht tuulevaene olnud, siis sõitmise asemel püüan oma kama otsapidi uuendada. Nii nagu eelmises postis sai kirjutatud, oli mu selle suve esimene ost NorthSails Daytona 6,6 m2 puri. Sellest nädalavahetusest alates pean oma varustuskotti aga mahutama veel ühe purje lisaks. Mu viimane täiendus on Severne Powerdrive 6,0 m2 (värvilt küll kollane).



See on just see suurus, mis mul vahelt puudu on olnud. Nüüd on reast kohe võtta ise puri erineva tuule jaoks - tuulisema päeva tarbeks on 5,3 m2 Nortsails Syncro, nüüd siis uus Severne 6,0 m2 ja natuke väiksemaks tuuleks vana ja väsinud 6,5 m2 Fanaticu Freewing või uuem 6,6 m2 NS Daytona.

Tuuline sügis võib mu pärast alata!