Lauri rattal

Eelmisel nädalale tegin kolm rattatrenni, igaüks omaette erinev. Kolmapäeval tegime Uriga ühistrenni, tema uiskudega mina rattal. Tema tahtis harjutada tuules sõites kiiret jalatööd ja mina olin siis tuule katte tekitaja. Tegime 30 km/h lõike vahepealsete rahulikemate sõitudega. Sõitsime Kaukumäe Selveri juurest Murastesse ja tagasi. Kokku 1h 12 min min sõitu ja 28 km pigem kõrgema tempolist väntamist. Laupäeval tegin ühe rahuliku tiksumise Harku ringil ja proovisin uut kergliiklusteed. See oli vast oma 20 km pikkune ja tunniajane üritus.

Pühapäeval võtsin ette sõidu Kõrvemaale, et saaks ka pikema maastikusõidu kogemuse. Rada oli päris hästi sõidetav või siis oli endal hea minek, nii et vaid ühel tõusul pidin rattalt maha astuma, kuna jalg ei kannatanud järsust nõlvast üles suruda. Pulsi lõid küll mitmed sealsed pikad mäkke rühkimised lakke, kuid muret tekitasid pigem laskumised. Ei ole harjumust neist kiirelt alla sõita, maratonil aga ei ole väga aega pidurdada. Nii siis peaks  veel Pirital ja mujalgi käima , et laskumisi võistluse ajaks harjutada. Kokku väntasin läbi ca 35 km ja selleks kulus umbes ja 2 ja poolt tundi ilusast pühapäevast.

Teisipäeval oli veidike tuult, tegime Priiduga Püünsi satsi. Tuul oli juba päeva otsa puhunud, nii et jõudsime peale teise vahetusega, mis tähendas, et ruumi rohkem ja muret vähem. Samas oli ka tuulel madalam käik ja kohati olid isegi augud sees. Sõita sai, aga selline kehvake oli, tunnetust ka polnud suurt, nii et tegin rohkem triipe ja vähem hüppeid. Proovisin ka loope, aga kuna arvasin, et vaikse tuulega võib vette kukkunud lohe kätte saamine keeruline olla, ei hakanud väga võimlema. Selle asemel proovisin sõita jalad aasadest väljas. Päris tore oli, sain tunda, et ilma jalaaasadeta on täiesti võimalik sõita ja ehk siis millalgi peaks seda pikemalt proovima.

Kaur: Tartu Sügisjooks?

Kas kellelgi on sellist tunnet, et läheks teeks Tartu Sügisjooksul 42,195m? Ma olen seda mõtet ca nädalakese vaaginud, aga ei julge veel midagi otsustada. Tallinna SEB maratonil teen 21,1km, sealt jääb siis 3 nädalat... kas leidub Tartus kompanjone?

Lauri vahetab ala

See nädal algas tugeva idatuulega, sellest tulenevalt ei sobinud lohetamiseks kodune Püünsi. Esmaspäeval käisin Katariina kail. Viimane kord kui seal käisin lõppes mu sõit peaaegu vees oleva laevavraki otsas. Lisaks sellele vees varitsevale ohule oli ka tuul auklik ja õhtupoole ka langevas trendis. Sõita sai, ka natuke loopida, aga laines on kõva chop ja see võtab jalad päris läbi. Seega üldiselt ei meeldi mulle see rand eriti. Rahvast oli ka nii palju, et erilist sõiduvabadust ei olnud.

Teisipäevaks kutsusin Priidu kaasa Randveresse, Muuga sadama alla, et talle sealset lainet näidata. Ka selle kohaga on mul ebameeldivad mälestused. Lasin seal ju eelmine aasta oma lohe vastu teravaid kive katki. Kui nii edasi läheb, on mul varsti iga ranna jaoks vist oma lugu rääkida. Siiski, tuul oli päris korralik, nii et minu 13-sel tuli  kogu veojõud maha võtta, et saaks  normaalselt sõita. Teised olid näiteks 9ruudustega,  seega  kord aga näitas, et saan oma selle lohega päris laia tuulevahemikuga sõitmas käia, alates 5-6 m/s kuni  12 m/s.  Peale meie oli veel oma viis sõitjat, nii et ruumi oli korralikult. Võrreldes Katariinaga oli siin juba päris hea laine, mida sai hüppe jaoks trampliinidena kasutada. Hüpete jaoks polnud lohet eriti tarviski liigutada, hoidsin seda kuskil 45° ja siis loopisin lauaga  laine harja pealt. Lained  on ikka omaette rõõm! Küll oli aga tunda, et laine sõidu jaoks jääb see suur lohe natuke aeglaseks, lainete vahel askeldades on kiiremat liikumist ka üleval vaja. Siiski tulevikus kui aega on, siis võiks Randveret Katariinale eelistada.

Tänase sissekande lõpetuseks pakun välja, et kui keegi soovib endale purjelaua varustust osta, siis võta minuga ühendust. Teen purjelaua sõiduga lõpparve...... vähemalt praeguseks. Kapis pole ka mõtet vanu asju hoida, seega  teen suurmüügi. Pühapäeval küll tegin üle aasta aja jälle purje märjaks ja näitasin õpilasele K. ( kõlab nagu Kafka romaani tegelane) purjelaua sõidu võlusid. Tuul oli küll olematu ja päris sõidutunnet ta ehk ei saanud, aga minutijagu laual püsti seismist teeb õppija rõõmsaks. Tegin isegi kaks triipu, aga ei ole enam seda tõmmet. Eks ole sellega ka juba kaheksa aastat tegeletud ja üksluiseks on muutunud. On aeg tegelda uue surfiga, vana enam ei tõmba.

Vaatuse lõpp. 

Kas järgmine suurem eesmärk on Berliini maraton?

Raikoga oleme rääkinud, et see võiks olla 2013 "the thing". Nüüd tuleb veel Lauri ära rääkida.

Uri: Ebaõnnestunud Tartu Rullimaraton

Seekordne Tartu rulluisumaraton toimus uuel ja põneval trassil Jõgevast Tartusse. Ise-eneset oli täitsa tore vahetada Tartu lähedane edasi-tagasi saalimine maratoniga, mis kulges punktist A punkti B. Samas asfaldi kvaliteet rikkus kindlasti sõidumõnu, rajal olevad tõusud olid raskevõitu ning langused ohtlikud ja ebamugavad. Selleks, et Jõgevast Tartusse jõuda oli trassi ka pikemaks tehtud ja tavapärane maratonidistants asendatud 48 km-ga.

Sõidu alguses sain päris ilusti minema. Võib-olla isegi liiga kiiresti. Juba esimestel tõusudel (mis algasid 6. kilomeetril) jäin grupist maha, kuida gruppe oli palju ja võtsin lihtsalt järgmisele tuulde. Järgi jõudvates gruppides avastasin ka mitemeid mehi, kellest tavaliselt aeglasemalt olin liikunud. Seega oli veel kõik normaalne. Esimesse vaheajapunkti 13.9km peal jõudsin 219. kohaga, millega võis täitsa rahul olla (küll mõnevõrra kehvem, kui eelmise aasta 162. lõpptulemus).

Siis aga hakkasin tundma, kuidas jalad jäävad "kinni" - ka tasastel lõikudel, kus jõudu oli, läks tuules püsimine raskeks. Lihtsalt ei suutnud kiiret tempot hoida. 15. kilomeetriks sain aru, et sellest maratonist normaalset sõitu ei tule. Proovisin küll pidevalt gruppidega kaasa minna, aga tihti jäin neist üsna ruttu ka jälle maha. Kusjuurest tavaliselt tulidki maha jäämised just tasasel maal, korra isegi laskumise peal.

Peamine süüdlane selles on nähtavasti treeningu vähesus, kuid ka üksi treenimine. Üksi sõites pole lihased lihtsalt harjunud järjest ja pidevalt ca 30km tunnis sõitma. Isegi kui füüsilise koormuse poolest pole see tuules sõites keeruline, siis jalad pole sellise kiire liigutamisega harjunud ja ka uisk on all ebakindel. Sellele lisaks ka kohati veidi konarlik asfalt, mis tegi olemise veelgi ebamugavamaks.

Aga kõike seda mõjutas kindlasti ka vähene läbisõit sel aastal. Kui mullu olin enne maratoni läbinud uiskudel 429 treeningkilomeetrit, siis sel aastal ainult 216. Eks see tegigi uiskudel olemise tunde võõraks ja ebakindlaks.

Igatahes enamus maratoni veetsin siis vaheldumisi lonkides ja siis jälle mõne grupiga kaasa sõites. Lähtest tulnud laskumisel sattusin grupis olema ja ausalt öeldes oli laskumise lõpuks jalas selline värin sees, et edasi sõitmiseks pidin pikalt jalgu lõdvestama ja puhkama. Rääkimata hirmust, et väikegi jõnks laskumisel oleks mind nähtavasti kraavi heitnud. Järgmisele laskumisele läksin juba ettevaatlikult ja ei üritanudki kellegi tuules sõita. Mis tulemust siis nii üldse võimalik saada on!?

Nii kukkusingi lõpuks 349. kohale. Veel viimasel kilomeetril lasin endast ligi kümnese grupi mööda, kuna Tartu ülimalt konarlikule ja vagulisel asfaldil ei suutnud ma üldse ühte uisku üles tõsta, et mingitki tõuget teha.

Esimene aasta kahest olulisemast uisusündmusest on nüüd ebaõnnestunult seljataga. Aga juba kuu aja pärast toimub Berliini maraton - eks näis kuidas selleks ajaks õnnestub ennast vormi ajada. Seal on vähemalt tasane maa, mis kindlasti mulle paremini sobib.

Kaur jookseb edasi

Keegi eriti ei kirjuta ning isegi eriti seda teha ei tihka, ent kohusetundest siiski siis vajab märkisimist, et täna käisin jooksmas. Lemmikrajala Kärdla-Tõrvanina-Kärdla. Ilm oli mõnus, rada oli mõnus ja enesetunne ka mõnus. Mõte sellest, et peaks hakkama kiirust Tallinna poolmaratoniks tõstma, nii mõnus ei tundu... üksi jubedalt pingutada pole kuigi...... Orienteerumine hea - metsavahel on raskem kui rajal, ent sellest ei piisa. Oleks nüüd vaja kedagi, kellega väheke lõigutrenne teha.

Kaur ja vetikad

Täna maadlesin Tõrvaninal lohega. Peale jäi tema. Mina pidin kaotajana liine puhastama. Randa jõudsin alles kell viis ning kui lohe jälle üles sain, kukkus tuul ära. Kella seitsmest koju tagasi... oleks tahtnud rohkem.

Kaur, ka metsast

Orienteerumisneljapäevakud Hiiumaal on mulle meeldima hakanud. Rajad pole siin liialt tehnilised, just sobivad algajale orienteerujale. Mis aga peamine, siis siinsed metsaalused on kaunid ning rikkaliku flooraga. Väga palju pole küll mahti ilule keskenduda, aga ringi peab pidevalt vahtima, siis jälle kaarti ja kompassi. Kui varem arvasin, et siin saarel suurt kukeseene poegagi ei leidu, siis nüüd olen ikka mõned kohad leidnud, kust kastmegi võib kokku korjata. Eelmisel nädalal nt Lauriga Malvastes käies, leidsime ca 2x2 m tüki, millest ikka väga rammusa pannitäie sai...

See selleks. Muidu tundub orienteerumine ikka ilge tapmine. Pulss on ikka suht punases kogu aeg, tänased maksimumid olid 183, kiiremail kilomeetril (kokku üldse metsas 7,5km) keskmine 172. Eks see ole ka põhjus, miks ei suuda metsa all õigeid otsuseid vastu võtta, et verd enam pähe ei jõuagi. Pidevalt on nii, et tagantjärele kaarti vaadates tundub, et mõnelgi korral oleks võind ehk ringi minna ja kiiremat teed joosta, selle asemel, et mätastel karata.

Vahelduseks peaks ehk jälle mõne pikema ja madalama pulsiga trenni tegema.

Kristiina omadega metsas

Tegin orienteerumises otsa lahti. See oli kohe täitsa omalaadne kogemus. Sõitsime Kaurikesega Kaibaldi kanti (Hiiumaal) neljapäevakule. Sellele eelnevalt olen mina jäänud telefonituks, sest Berk otsustas mu telefoni sulpsata kuuma kohvi sisse ja see võttis küll pilidi ette ja puha, kuid kuivamise käigus kaotas tüübike ära mu SIM kaardi. Ühesõnaga pidin orienteeruma täiesti el naturell. Ei polnud mul telefoni ega kella ega midagi. Õnneks oli mul vähemalt kehv kompassgi.

Valisin keskmise raja, mille pikkuseks oli arvestatud 4,1 km. Esimese punktini joostes lõin ma juba täitsa vedelaks, sest ma sain aru, et ega ma hästi aru ei saa kuidas see kaardi ja kompssi kombo mulle kuidagi kasulikuks võiks osutuda. Õnneks eksles seal ringi ka Kaurpoiss, kes siis mulle veel kord asimuuti pani. Nõnda siis muudkui jooksin pulss 180 (PT järgi) peal. Tihti peatusin, et mustikaid ja pohli vitsutada, sest kartsin ikka, et ju ma pean ööseks metsa jääma.

Aga, oh üllatust, leidsin enamiku punkte metasast üles. Kahte ei leidnud, sest panin kuidagi veidi viltu ja siis ekslesin ja siis enam ei julgenud sügavamale minna. Nii siis kablutasin 50 mintsa metsas ja mõtlen, et lähen järgmisel nädalal veel. Siis juba Nõmba kanti.

Lauri: Tuuline juuli

Minu viimased rattasõidu jäävad vist juba kahe nädala taha, tegin siis kaks sõitu mööda Lõuna-Eesti maanteid. Ühe kahetunnise otsa (54 km) Trepimäelt Tartusse ja teise pooleteisetunnise Saadjärve äärest väikese ringiga Tartusse (ca 40 km). Mõnus on seal sõita. Oluliselt toredam ja kindlasti ka ilusam on Lõuna- Eesti põlde ja heinamaad uudistada, kui Harjumaa liikluses seigelda. Teisedki ratturid tundusid sõbralikumad, viibati käega ja üks naisrattur isegi naeratas meelalt.

Start Trepimäelt

Nüüd aga vahetan maanteerattaga sõidu maastikuratta vastu. Kuu aja pärast on tulemas maraton. Seega võiks enne seda sarnasel maastikult sõitmist harjutada.

Õnneks on selle aasta suvi olnud surfarile meelepärane, tuult on jagunud igasse nädalasse olgu selle päikesega kuidas on. Viimase kolm nädala peale lugesin ära kaheksa korralikku sõidupäeva, tuuliseid päevi oleks ehk isegi rohkem olnud. Sõitmas olen vahepealsel ajal päris mitmes rannas käinud, Tallinna lähedal Püünsis ja Laulasmaal ning möödunud nädala 4 erinevas Hiiumaa spotis. Ühel päeval  otsisime Kauriga Hiiumaal tuult kolmes erinevas rannas. Igalpool pumpasime lohed täis ronisime vette, saime aru et tuul on nõrk, pakkisime kõik kokku ja   kolisme järgmisesse kohta. Viimaks oli  Ristna see, kus tuul meid juba pool päeva oodanud oli ja  korralikult lustida laskis. Siinkohal pean küll märkima, e Ristnas ei olnud sellist marutuult,  millega seal peal käiakse vaid piisav, et minu 13ruudune mind lennutada jõudis. Mandrile tagasi tulles tegime lõpuks ka  veel Topul  jalad märjaks...

Tihe graafik tuleb ainult kasuks, kui muidu kipub pikemate vahede jooksul eelmisel korral õpitu või valesti tehtu meelest minema, siis nüüd sain nende päevadega olulist progressi tunda. Kui varem oli arusaamatu, kuidas laud veest lahti saada siis nüüdseks on mul arsenalis juba paar kordaläinud manöövrit. Ise kõrvalt pole näinud, aga pealtnägijate sõnul on mõned hüpped päris pikad ja kõrged välja tulnud, eks seal õhus rippudes on endal ka pärismõnus a pikk lennutunne olnud.

Hüpetes tuli järgmine arengu samm aga pool juhuslikult. Nimelt ühel Püünsi päeval tegin kogemata kaks-kolm korda backloopi/backroll koju minnes vaatasin Youtubist järgi ja hakkasin spetsiaalselt seda harjuma, nii et nüüd teen piisava hoo korral seda ka korraliku maandumisega. Õppimise järjekorras võiks ehk Pop olla loop ist varem aga Hiiumaa Jausa spotis sai ka see selgeks tehtud. Lisaks olen õhus veel proovinud ka mõned korrad mingit Railey it teha, aga sellega läheb veel natuke aega....  

Backloop ( Kaur jäädvustas ja monteeris seeria kokku)

Siiski  enda pillutamise kõrval on ka mitmete veetundidega tulnud ka parem sõidutehnika. Nii sain viimasel korral Topus juba päris korralikult ülestuult krüssata ja purjelaudadega peaegu sarnast kurssi hoida.

Ilm oli vahepeal nii lustiline, et möödunud30.07.12oli lõpuks päev kui saiilma kalipsota ja vaid lühikeste pükstega sõitmas käia. Paari tunnise sõidu ajal oli soe olla ja jahedust ei olnud tunda. Küll aga saabusid tagajärjed järgmistel päevadel kõva nohuvormis. Siiani annab see viga ennast veel tunda. Neetud kliimavöönd!

Veel üks märkimistvääriv sündmus oli mu õudusunenägu Ristnas telkides. Täheldasin päeval sõites, et mu kalipsole on vaikselt augud hakanud sisse kulunud, peamiselt istmiku osasse. Telgis uneledes nägin justkui hirmuga, et pean hakkama ka selle moega kaasa minema ja enda kalipso peal shortse kandma hakkama. Ei tea, ei ole ma selle stiilist aru saanud ja endise purjelaudurina ilmselt ei suudagi mõista kunagi. Ehk peaks hoopis kalipso augud ära lappima. 

Raplamaa Xdream - No Country for Fat Men

Selle aasta esimene Xdream, kus Sprottt ka täiskoosseisuga väljas oli, toimus eelmisel nädalavahetusel Raplamaal. Nagu üks tuttav kokku võttis, polnud tegemist rajaga, mis sobinuks rasketele meestele. Palju raba, sekka veel ujumist ja ronimist. Ehk siis minule igati sobimatu rada. Väikse hingetõmbepausi võitsin vaid sellega, et oma esikummi katki tegin.

Võistlus algas jalgratastel eraldi orienteerumisega, mis oli vist ainus ala, milles mina suutsin olla meie tiimi parim (vaevalt küll kõik raja variandid ka võrdse raskusega olid). Sellele järgnes aga käsitööülesanne, kus tuli valmistada endale lauajuppidest räätsad, millele kulutasime nähtavasti liiga palju aega - nagunii läksid kohe katki. Käsitöö järel olime 42. kohal.

Selle järel tuli nende samade "räätsadega" 30-40 minutit soos mütata. Orienteeruda vaja ei olnud (rada ees) ja tõsisemalt pingutada polnud võimalik nende vahenditega. Vaimu näris küll. Kuidagi tõusime selle alaga siiski 5 kohta 37. positsioonile.

Siis oli ujumine soojärves. 700m linnulennult. Viimastel aastatel olen üldse väga vähe ujunud, niiet ka selles alas mul eriti hästi ei õnnestunud meeskonnakaaslastega tempot hoida. Kuidagi parandasime siingi positsiooni ja olime juba 34ndad. Hiljem selgus, et suurest suplemisest olin nii uimane, et jätsin ka punkti võtmata, milliest saime hiljem veel 5 minutit trahvi.

Edasi tuli veidi jooksu ja ronimisega lisaülesandeid, millega langesime 38ndale kohale (trahvi arvestamata).

Seejärel uuesti ratta selga, kus metsa vahel läks mul siis kumm katki. Selle parandamisega läks oma 7 minutit aega ja teist sama palju ka siis, kui me ei suutnud otsustada, millist teed pidi edasi minna. Etapi lõpuks olime langenud 53. kohale.

Kanuuetapp oli jälle üsna igav - "jõgi" sügavusega 0.4m ja laiusega 1.3m. Tüürimisega oli sel kitsal alal meil kõvasti raskusi, aga kokkuvõttes isegi parandasime kohta 4 koha võrra.

Siis oli jäänud veel veidi jooksu ja rattasõitu, millega parandasime positsiooni veel 3 koha võrra. Rohkem kommenteerida ei oska, kuna sellel ajal panin pimedalt Kauri ja Henno tuules. Puhtalt rajal olemise ajaga oleksime olnud 46. Kuigi saime ka ise 5 minutit trahvi, siis teised said rohkem trahvi ja ametliku kohana olime 44. Siiski üsna madal positsioon meie jaoks.

Kokkuvõtteks. Minu isiklikul arvamusel üks igavamaid ja halvemaid radu Xdreami ajaloos. Niipalju kui mina seda ajalugu tean. Varsti aga juba uus etapp Kiviõlis.