Kristi: rulluisuhooaja finish Berliinis [447]

Nüüd juba viiendat aastat järjest sai rulluisuhooaeg kokku võetud Berliinis -seekord siis ka ilusti pildis:


Selle aasta Berliini kokkuvõtteks piisab vast öelda, et nüüdseks on saanud selgeks, et ma ikka suudan neid maratone sõita küll. Seega peab edaspidi võtma eesmärgiks mitte lihtsalt "lõpuni jõuda", vaid paremat tulemit teha - ja sel eesmärgil ka rohkem vahepeal graafikus püsimist jälgida. Ühesõnaga jäin kilomeetritel 25-38 liiga pikalt passima ühe tüübi sabas ja oleks pidanud oluliselt varem spurtima - jaksu oli, aga strateegitseda veel ei osanud. Viimased 4km spurti teha enam üldaega palju paremaks ei tee, sellest ka üsna nõrk tulem. Ehk siis eesmärk järgmiseks aastaks - aeg kõige rohkem 2:13 (see on seni mu parim Berliini aeg).

Rulluisuhooaja kokkuvõteks: hooaeg tervikuna oli sel aastal väga mõnus - ilmad olid väga head, palju oli kuiva asfaldi päevi, mistõttu sai nii uisutamise kordi kui ka kilomeetreid kokku täitsa palju. Hooaja üldskoor - 447km - on seni minu kõige tugevam rulluisuhooaeg.

Sügiseste vihmade saabudes olen läinud üle jooksmise peale. Harjutan seekord madala pulsi värki ja vaikselt nagu tuleb - suudan juba üsna edukalt hoida pulssi kuni 160 peal. Rulluisus üritasin viimase kuu ka madalat pulssi hoida ja trennides see isegi täitsa toimis. Aga siis Berliinis libises pulss ikka keskmiselt 190 peal - ju ma siis ikka olen loomult kah kõrgepulsiline.

Uri: Uisuhooaja kokkuvõte [649]

Selle rulluisu hooaja kokkuvõte (sulgudes eelmine aasta):
Läbisõit: 649km (291km)
Trenniaeg uiskudel: 28.5h (14.1h)
Trennikordi: 24 (15)

Parim maratoni aeg: 1:26:11 (ei osalenudki ühelgi)
Tartu Maratoni aeg ja koht: 1:27:16 / 162. (1:36:22 / 319. - distants oli lühem, aga ilm hullpalav)
Berliini Maratoni aeg ja koht: 1:26:38 / 741. (2010 katkestasin kukkumise tõttu)

Seega eelmise aastaga igal juhul märkimisväärne edasminek. Trenni sai tehtud pea 2 korda rohkem, mis avaldus ka võistlustulemustes. Ainult Berliin jäi veidi kripeldama. Ehk annab see järgmiseks aastaks indu juurde.

Uri: Berliini uisumaraton

Selle aasta Berliini uisumaraton oli minu jaoks juba kuues. Sel aastal on uisutamisega olnud päris hästi. Ilusad ilmad on lubanud rohkem trenni teha kui tavaliselt ning ka võistlustel on õnnestunud teha paremaid aegu kui varem. Pärnu maratonil tuli isiklik rekord 1:26:11 ja Tartu küllaltki raskel rajal 1:27:16.

See andis alust seada Berliini kiirel rajal eesmärgiks 1:24:24 ehk täpselt 30kmh. Ilm oli ilus, päikseline ja kuiv - ideaalne kiireks sõiduks.

Nagu ikka läks esimene kilomeeter rohkem sagimiseks ja koha leidmiseks kui kiireks sõiduks. Kui hoo üles sain olin enam-vähem ette seatud graafikus. 10 kilomeetri peal olin eesmärgist umbes 24 sekundit taga (kell näitas pidevalt natuke rohkem läbisõitu kui tegelikult oli, niiet tegin selles osas korrektuuri). Siis aga hakkas grupp, millega koos liikusin aeglasemaks jääma ja poolel maal olin juba 1:17 graafikust maas.

Jälgisin pidevalt kella pealt oma kiirust ja oli üsna selge, et sellise tempoga oma sihti ei saavuta. Ka enesetunne lubnuks kiiremat sõitu, kui see 29kmh. Samas ei läinud ka ühtki kiiremat gruppi mööda, kelle sappa võtta. Kõik möödujad olid üksikud sõitjad, kes liikusid märksa kiiremini kui minu grupp. Ei julgenud nendega esialgu kaasa minna. Vahetult enne poole maa märki siiski üritasin ja kolm kliomeetrit läbisin ühe kaasvõistleja tuules umbes 31.5kmh. See osutus aga liiga kiireks, mistõttu jäin taas gruppi tiksuma.

Grupis langes tempo aga vahepeal lausa 27-28kmh kanti. Tagantjärgi tarkusena oleks vist pidanud üritama kiiremate möödujatega kaasa minna. Kasvõi kilomeetriks, kuni mõni järgmine grupp käes. Aga selline sõit eeldaks muidugi rohkem lõigutrenni, et organism harjuks ka pingutuse ajal taastuma.

Nii läksid kilomeetrid poolelt maalt kuni 30km postini alla 28 kmh tempos. Siis hakkas ka grupp tasapisi liigutama ja viimased 12 km läbisin taas üle 30kmh kiirusega. Ja tunne oli selline, et oleks võinud niivisi terve distantsi kütta. Seega eesmärk jäi saavutamata osaliselt grupisõidu taktika tõttu, osaliselt ehk valede valikute ja nõrga lõigu-suutlikkuse tõttu.

Kokkuvõttes siis aeg 1:26:38, mis pole isegi hooaja tippmark. Ka selle aasta koht 741. on märksa kehvem kui senine parim 573., mille saavutasin Berliinis 2007. aasta vihmasajus.

Lauri: Rattamaraton

Tegin oma esimese rattamaratoni läbi. Eelmine aasta oli juba mõte, sel aasta tegin asja teoks.

Ettevalmistus oli vähemalt enda arvates hea, rajal ei tekkinud kordagi raskeid või valusaid momente. Selle suvega läbi sõidetud umbes 1 500 km kanti sai. Lisaks veel pool suve rattaga tööl käimist ning laupäeval väga tähtis soojendus lükkaja rollis läbitud Tillu maratoni 500 m.

Statistika mõttes olen pühapäevase sõidu järel olen Otepäält startinud ja Elvas finišeerinud kolmel erineval moel – joostes, suuskadega ja rattaga. Vahe on olnud vaid kahe puntki vahelises trajektooris ja vahemaa läbimiseks kulunud ajas

Rajaskeem

Enne võistlust lasin rattale lasin City Bike-is ettevalmistuse teha, ei tulnud see neil hästi välja. Kuigi nad vahetasid mul keti ja tagumise kaseti välja, oli tagumisel hammasrattal käikude vahetamine paras ..... ja tõusudel kippus ratas koguni ise käike vahetama, nii et ragin taga. Lisaks hakkas peale poolt maad suurtel käikudel mingi kolks sisse lööma, nii et kahte kõrgeimat käiku ei tihanud kasutada. Läheb veel midagi katki poolel maal. Nende abil oleks ehk muidu pikematel kruusalõikudel natuke kiirust juurde pigistanud. Nüüd peale võistlust ratast tagasi viies avastati, et käiguvahetaja on kulunud ja asi võib selles olla. Seda oleks nad võinud kohe avastada.

Pühapäeva hommikul enne 10-t tundus stardikoridoris sel võistlusel vähem rahvast olevat kui suusatades või joostes. Eks need teised ole ka lihtsamad ja lühemad võistlused. Kuigi startisin alles 9. grupis olin enne starti juba tribüünide ees ega pidanud jälle mingit hobuserauda tegema. Siiski nagu ikka tagant poolt tulles, kulus mul vähemalt poolteist minutit, et peale pauku stardijoon ületada.

Ilmselgelt alles algus, kui jalad on teravad.

Alguses oli kõvasti toppamist. Iga väiksema tõusu, languse või kurvi peale tekkis tropp. Esimesed kilomeetrid möödusid peamiselt mööda rohumaad, millest ka aeglane tempo. Vaikselt tee olud paranesid, tee muutus laiemaks, mass hajus ja kiirused kasvasid. Korraks oli ka asfaltteed, mis andis mulle võimaluse pedaalide korralikult valu anda ning oma kohta parandada.

Kuigi esimest kukkumist ja rehvi purunemist nägin juba kilomeeter peale starti, õnnetus endal suurematest hädadest pääseda. Paaril üksikul hetkel oli vaid olukorda kui esiratas takerdus liiva, millele oleks võinud järgneda kukkumine, kuid suutsin püsti jääda. Kuskil peale poolt maad tuli mul ühe joogi pudeli hoida needitud kohast lahti. Alguses see lihtsalt logises, kuid mõne aja pärast hakkas see ees töllerdama ja väntamist segama. Kuidagi oli sellest lahti vaja saada. Ei hakanud kinni pidama, nii siis võtsin kinga pedaalist lahti ning peksin seda hoidjat jalaga, kuni küljest ära kukkus. Nii oli probleem lahendatud.

Samas vaevas mind ikka käiguvahetuse mure, tagumised käigud lihtsalt ei tahtnud sisse minna. Püüdsin seda kompenseerida sellega, et tagant sättisin käigud kuhugi keskele ja selle asemel vahetasin rohkem esimesi hammasrattaid. Paar kilomeetrit enne lõppu aga viskas mul selle tulemusel keti maha. Kaks korda. Just siis kui oli vaja koha eest võidelda! Ajaliselt vast väga midagi ei kaotanud, ehk paar minutit kokku ja need paarkümmend ratturit, kes must möödusid pole ka nüüd enam eriline mure, aga sel hetkel oli küll närv must. Õnneks siiski tuli kett vaid hammasrattalt maha, mitte ei läinud katki. Olin enne mõelnud, et huvitav kui kaugel finišist viitsiks ma veel lõpuni joosta ratas käe kõrval? Kolm kilomeetrit ratast lohistada oleks veel ära kannatanud, üle selle oleks juba kaheldav olnud.

Mingis toitlustuspunktis

Süüa ja juua varusin endale kaasa piisavalt - ühe magneesiumi ampulli jõin ära juba eelmisel päeval, kuna jalad tundisid hellad. Enne starti panin nahka pool batooni, millest pool jäi veel rajale. Lisaks olid taskutes veel kolm geeli, üks magneesiumi ampull ja kaks joogipudelit. Sõidu ajal kalkuleerisin endal peas, et mis ajal midagi tarbima peaks, et väsimust või krampe ennetada ning et laskemoona jaguks lõpuni. Esimese geeli sõin ära harimäele jõudes ehk kuskil 20 km kandis. Edasist tarbimist hakkasin tagurpidi arvestama. Üks geel pidi jääma viimaseks TP-ks või siis ca 10-15 km enne lõppu. Magneesiumi plaanisin kuhugi 60 km peale, et lõpus tekkivaid krampe ennetada. Ning alles jäänud kaks geeli lahendasin ära kuskil 30 ja 50 km vahepeal. Oma jooki tarbisin jooksvalt koguaeg. Peatusi tegin kõikides TP-des. Sealt haarasin enda suutäie või kaks „firmarooga“ - soola sisse kastetud, rosinaid, banaani või hapukurki ning topsi-kaks juua. Vaid viimases punktis ei söönud midagi vaid jõin ainult, kuna endal oli jäänud veel üks geel. Tagantjärgi vaadates tuli toitumine hästi välja, kuna energiat jagus peaaegu ühtlaselt kogu sõiduks. Vaid siis kui keti oli maha visanud 3km enne lõppu tundis, et enam ei ole seda purakat sees, mis lubaks väga jõua sprintida. Nii kerisin hoo vaikselt üles.

Kogu distants oli mõnusalt vaheldusrikas – oli üks väike asfalti lõik, pikemaid kruusateid, mis vaheldusid heinamaade ja metsateedega. Mõnes kohas oli läbitavus kergem, teises raskem. Rajal oli kokku ehk kaks-kolm tõusu, kus tuli rattalt maha tulla. Need tõusud olid lihtsalt nii järsud ja kui rahvast ka veel ees oli, oli rattal püsimine veel omakorda raskendatud. Sõites jäi endale mulje, et kiirematel kruusatee lõikud olid mulle sobivada, kus sain kiirust arendada ja konkurentidest mööduda. Aeglasemad ja tehnilised tõusud olid vähem edukad, kuigi ka seal ei jäänud ma kõrvalsõitjatele

Maratoni statistika

Nii vaheldusrikas nagu oli maastik, erines ka kiirus. Oli hetk kiirematel kruusatee lõikudel, kus mu kell fikseeris suurimaks kiiruseks 56 km/h, teisalt metsavahelised tõusud sai võetud minimaalse kiirusega. Kogu sõidu aja hoidsin keskmiselt kiirusel pilku peal, aga selle järgi mingit plaani teha oli raske. Õnneks oli see enam-vähem kogu sõidu aja vahemikus 18-21 km/h, mis oli selgelt parem mu esialgsest plaanist ja lubas alla viie tunni sõita.

Erinevad maastiku ja kiiruse tingimused tingisid ka asjaolu, et vastupidiselt kevadisele suurele grupisõidule oli mul siin rohkem iseseisvat sõitu. Rahvast jagus rajale küll kogu distantsi ulatuses, kuid tõelised gruppe vähemalt minu läheduses eriti ei moodustunud. Umbkaudu 35 kilomeetril möödus minust üks neljaliikmeline seltskond, kellel püüdsin sappa hakkida, aga nende pea 34km/h tempo oli minu jaoks liiga kiire. Püsisin neil sabas kilomeetri või poolteist siis aga keeras tee jälle metsavahele ja grupp lagunes. Hiljem korra tekkis veel selline rodu sõitjaid, kuid see lagunes kiiresti ning suures osas tuli sel sõidul tugineda ikka enda jalgadele, mitte teiste tuules viilimisele.

Sõidu ajal püüdsin aru saada kus ma üldjärjestuses asun, kuna aga seljal kellegi numbrit polnud oli see komplitseeritud. Proovisin küll mitmel korral üle õla vaadata nende numbreid, kellest möödunud olin, aga seal oli igasuguseid numbreid, 2500 kuni 1000 välja. Nii siis ei olnud mul lõpuni aimugi, mis koha saavutan. Nüüd täna tean, et sain 1773 koha. Järjestusest tähtsam oli aeg, enne starti olin vaadanud eelmise aasta tulemusi ja tuttavaid sõitjad, mispeale eeldasin et see võiks tulla viie tunni kanti. Tegelik finiši aeg natuke üle nelja tunni oli see peale väga positiivne.

Finiš peale nelja tundi

Kokkuvõttes oli järjekordne mõnus kogemus. Nende positiivsete elamuste najal tiirleb üha sagedamini peas mõte, saada ühe aastaga kaks uut kogemust – Tristar 111 ja Neliküritus. See eeldab muidugi seda, et peaks aga jooksmisega rohkem sinapeale saama ja selle enda jaoks sama nauditavaks mõtlema kui ratasõit. Väljakutse...

Siin ka kogu distantsi koond info:

Distants: 87,6 km (ilmselt läbisin natuke teist trajektoori määda selle kui mõõtjad)

Aeg: 4:07:26

Koht: 1773 (stardinumber 2600, lõpetajaid 2952)

Kiirus: 21,2 km/h

Pulss: 171 (max 189)

xDream Valgehobusemäel

Esmakordselt meie osalemisaja jooksul toimus xdream viitstardiga. Stardijärjekord oli nagu suusatamises eraldistardis – nõrgemad ees, tugevamad taga, järjestuse aluseks koht hooaja üldjärjestuses. Miks me startisime kell 10, esimese meeskonnana B rajal, mitte peale keskpäeva nagu meie stardinumber 225 meile määranud oleks? Sõber Ross polnud lihtsalt tutvunud Xdreami kalendriga ning otsustas pulmapeo täiesti valel päeval korraldada. Mitte et 3. september paha oleks olnud, aga samale kuupäevale sattus ka hooaja viimane võistlus.

Ettevalmistus oli meil selle hooaja kohta tüüpiline – Henno oli ässa täis, punnitas lihaseid ja oli valmis esikoha eest võitlema. Mina lootsin, et suudame üldarvestuses kohta parandada, trenni seejuures tegemata. Rumal lootus muidugi ent poleks arvanud, et teeme selle hooaja nõrgima tulemuse.

Tallinnast Valgehobusemäele jõudsime kenasti. Viitstardi tõttu olime esimese kümne auto hulgas, kes võistluskeskusse saabusid. Registreerumine, rattad katuselt maha, numbrid külge ja soojendus. Kõik oli standartne. Pulss oli mul soojendusel veidi tavapärasest kõrgem, mis väikest ohulambikest vilgutas. Samas ei tea sellisel hetkel kunagi, kas põhjuseks on kehv füüsiline vorm või ärevus.

Kanuudeni jõudsime teise võistkonnana.

9:55 olime stardialas. 9:58 anti meile kaardid. 9:59 avasime kaardid ja tutvusime rajaga. Alates esimesest xdreamist kus osalesime 3 aastat tagasi, olen kõige raskemaks pidanud just esimesse punkti jõudmist - enda positsioneerimist stardis ja õige raja valiku tegemist. Ometigi polnud meil veel sellist apsakat juhtunud nagu sel korral. 10:00 registreerisime SI jaamas oma alguse ja sõitsime minema. Lõuna suunda, kus punkt pidi olema. Sõitsime ümber tiigi, mida kaardil ei kajastunud ning jõudsime kohta, kust meie arvates oleks pidanud tee minema, ent teed seal muidugi polnud. Selle peale tegin ma järjest 2 kõige rumalamat orienteerumisviga, mis üldse on võimalik. Kõigepealt sõitsime itta. Mõne minuti pärast saime aru, et ka see suund ja tee on vale. Siis sõitsime tagasi starti ja panime läände. Seda mööda ikka suht pikalt, mingit sihti mööda veel metsa, kuni jõudsime soo servale. Me olime 15 minutit tiirutanud, et leida esimest punkti, kuhu parimad jõudsid 3:29 ja keskmine oli ca 6 minutit stardist. Hennol lendas demonstratiivselt ratas võssa, meeleolud olid kuskil Kelvini nulli kandis. Pidime jälle starti tagasi sõitma, et nüüd õige rajavalik teha! Teisel korral polnud see enam nii keeruline, ning 26:51 peale starti võtsime punkti. Meist aeglasem oli vaid tiim Viisk Põis ja Õlekõrs, kes startisid 10:10 ja jõudsid punkti ca 48 minutit hiljem. Nende lugu tahaks ka kuulda, kuhu rappa nemad siis sõitsid. Ehkki me startisime esimesena, olime punktis alles kümnendad ja kui startimissagedus oleks olnud sama tihe kui pärast (1 minuti tagant, alguses olid mingid reserv-augud), siis oleksime olnud seal ca 20ndatena. Miskipärast arvan, et minu tehtud viga jääb ajalukku kui ühe lollimana ja loodan, et tulevikus seda enam ei korda.

Esimesest punktist edasi järgime oli kaardi järgi lihtne minek. Kõrgepinge liinide alt läbi, suurele teele välja, uhada, tagasipööre kruusateele ja punkti. Just enne kõrgepingeliine oli kaardil aga kruusatee, mis kaardil oli tähistatud küll, ent millel olid peal numbrid 4..5..4. Jabur. Õige otsus oleks olnud muidugi mööda seda teed sõita, sest see viis otse punkti, meie läksime aga ringiga. Eelmine viga oli pea nii hellaks teinud, et julgust polnud kaarti ja PT-d usaldada. Tulemuseks etapi 114 aeg – ca 16 minutit, parimatest ca 6 minutit aeglasem (kokku oli tiime üldse 144).

Teisest punktist kolmandasse ja sealt kanuualasse oli rattaralli. Teise punkti sõites vaatasin kaarti ja sain aru, et ralli tuleb seda sama kruusateed tagasi, midamööda me (ringiga küll) punktile kaks lähenesime. Tahtsin punktist ajuga minema kihutada ning pakkusin tiimiliikmetele välja, et nad mind usaldaksid. Yeah-right, ma tegin just 20 minutit viga! Usaldus oli ärakasutatud :)

Rattarallis etapiajad 35 ja 49 – selline meie tavaline alguse tempo. Kanuu esimene punkt tuli aga neljanda ajaga, järgmises suutsime aga punktist mööda uhada ja seda umbes 150m allavoolu otsida – parimatega võrreldes ca 10 minutit viga. Edasi etapiajad 31, 39, 61 - viimane vahetusalas, kust hüppasime uuesti ratta selga. Siiski kauuala oli üks vähesid kui mitte ainuke kord ajaloos, kui oleme esimese, seda küll mitte hilisemas ajaarvestuses, aga siiski raja tegijad. Stardist oli kulunud veidi üle kahe tunni.

Kaks rattapunkti sai võetud enesetunde järgi keskmises tempos, ent protokolliga tutvudes olime ikka väga aeglased – 80 ja 106. Edasi tuli jalgsi valik – kaardil olnud kaheksast punktist tuli võtta kuus. Kumm oli paraku selleks hetkeks suht tühi ja nii me jalgsi eriti kiiresti ei liikunudki. Vähemasti ei suutnud teha ka jalgsi valikus liialt suurt viga, peale selle, et vahetusalast esimesse punkti suutsime alguses jälle vales suunas liikuda. Samas värk mis stardiski, et enda positsioneerimine muutub ebatäpseks ja siis ei saa hakkama. Kokkuvõttes läks jalgsietapile 48 minutit, parimad olid 20 minutit kiiremad, sama punktivaliku teinud tiimidest oli Nikewomen 27 minutiga vist kiireim. Kui jalgsi valik-O vahetusalasse jõudsime esimestena, siis sealt ratastega väljudes olime alles kolmandad.

Edasi oli rattaga valik-O – kolm punkti neljast. Otsustasime alguses võtta 61, 59 ja 60, ent kui punkti 61 jõudsime tundus tee 59-sse maru kahtlane. Panime hoopiski järjekorras 61-62-60, millest viimaste vahe oli ca 500m läbi soo, ratas käekõrval lükkamist. Lähimatest konkurentidest, kes meist küll tunnike hiljem olid startinud (Team John Doe - 62-61-60) olime selle valikuga minuti kiiremad, team Sorainenist aga 2 minutit aeglasemad (nemad võtsid 59-61-60). Peale ratta valikut tuli ratta joon-orienteerumine – laudtee soos. Esialgu liikusime jalgsi rattaid lükates, ent peale punkti otsustasime siiski sõita. Veidi adrenaliinirohke oli – mõte esirattast kahe laua vahelises praos ja mina õlaga rabas kangastus päris mitmel korral.

Sel aastal oleme kasutanud kanuus lahendust, kui kaart on Henno selja küljes, et Kaur ei peaks kaarti hoidma ning saaks käsi sõudmiseks kasutada.

Vahepeal oli lisaülesanne, kus pidi loomi nende kehaosade järgi ära tundma – kopra pealuu, saarma saba, metsseanahk, põdra hambad, metskitse sarved ja kellegi käpp. Henno oma maaülikooli haridusega ei vedanud tiimi alt ja nii jätkasime sealt 0 trahviga, uuesti ratta seljas finiši poole. Punkti 26 sõit tähendas ringi tegemist mööda kruusateed. Valik polnud paha – etapiaeg oli 15-s. Sorainen, kes meist enne 3 minutit ees oli, läks vist otse ning järgmises punktis kaotas meile juba viis minutit. Punkt 27 etapiaeg 40-s ja p.28 109-s, parimatele siin kaotust 3-4 minutit (meie 11min vs 7min). Sellest kaotusest ei saa küll paraku aru, kuhu see jäi. Edasi otsustasime ringi sõitmise asemel minna ratas õlal otse läbi soo. See tähendas pidevalt põlvini mudas rassimist, niimoodi 500-1000 meetrit. Kui kaardi järgi reljeef tõusma hakkas, pöörasime metsa, et jõuda suusaradadele, mis õnneks ka üsna seal samas olid. Pea oli väsimusest nii paks, et kihutasime järele Hennole, kes pidi teadma, mis suunas on finiš. Rumalus selle juures oli see, et tal polnud kaarti aga meil oli. Tulemuseks veel üks korralik ring ümber Valgehobusemäe, võideldes väsimusega ning tekkinud reielihase krampidega, ca 5 minutine viga. Jõudnud võistluskeskusse ootas meid ees veel üks lisaülesanne ning selle sooritusest saadud trahv tähendas üht pisikest jooksuringi. Sealt edasi finišikaare alla SI-jaama tembeldama.

Graafiline võrdlus meie ning valitud konkurentide punktide vaheaegadest . Meie kiireimaid punktid olid rattarallil 39. p ja loomade ära tundmine.

Kodus järgmisel päeva varustust pestes avastasin, et 1.5 liitrist joogist oli mu kotis alles ligi pool. Olin ära unustanud söömise/joomise, mis kindlasti ka mingil hetkel kätte maksis. Xdreami ei saa ikka ilma mõtlemata teha, muidu kipub asi kannatamiseks minema.

Hooaja kokkuvõttes aga 33-s koht, sama mis eelmisel aastal. Sel korral aga stabiilsus kõikuvam: kohad 28-63-19-89. Eelmisel aastal olime ühtlasemalt 30 kandis. Positiivse poole pealt vaadates veel see, et ükski meie võistkonna liige osalenud kokkupuutes rästikuga, nii nagu seda vähemalt kahe teise võistlejatega juhtus. Hooaega peaks jääma lõpetama oktoobris toimuv Bike-xDream ning siis hakkab valmistumine juba suusamaratoniks.

Indrek: jooksmisest ja poolmaratonist

Olgu alustuseks ära öeldud, et augusti lõpus tegin investeeringu ja saan nüüd ka uhket datat pritsima hakata - olen Garmin Forerunner 310XT värske omanik!

Aga muidu oleks mõistlik alustada sealt, kus pooleli jäi. Ehk siis võtan kõigepealt kokku augusti jooksukilomeetrid. Nagu juba eelmises jooksuteemalises postituses ära mainisin, algas august kohe kõva trenniga pihta - 15 km enne hommikusööki. Kokku tuli augustis 13 jooksutrenni, mida oli vähem kui algselt plaanitud, lisaks üks rattatrenn. Kui juulis suutsin ma ilusti 4 korda nädalas treenida (tõsi, mitte alati joosta), siis edasi motivatsioon veidi langes ja enamasti tuli 3 korda nädalas, aga tubli tulemus seegi. Kilomeetreid kogunes augustis ca 118, kõige pikem läbitud distants oli 16 km mõnusat metsajooksu poolmüstilises Valgejõe kanjonis ja seda ümbritsevas männimetsas, lõpetuseks ka kiire suplus Valgejõe karastavates voogudes. Pikkuselt kolmandal kohal oleva Kekkose raja trenni mainis Nete juba ära, ka see oli äärmiselt mõnus. Enamasti jäid jooksud aga vahemikku 5-7,5 km, mõned neist kiiremad ja mõned veidi aeglasemad, sekka ka kõrgepulsilisi orienteerumise paugutamisi (tulemused muidugi sellevõrra nadimad - kui pea ei jaga, siis jalad korrutavad).

Kuskil augusti alguse poole käisime ka doonoritena verd loovutamas, millega koos läks pool treenitusest ka kaduma. Vähemalt esialgu tundus küll nii. Õnneks see ikka lõpuks taastus ja septembri alguses, enda sünnipäeval, õnnestus mul kaasa teha Valgehobusemäe Xdream, mille ülevaade on ka juba postitatud. Ilm oli suurepärane ja tunne oli ka suurepärane. Enne poolmaratoni läbimist oli aga vaja veel üks peaproov teha. Seega tegin teisipäeva hommikul, 6-ndal (maraton ise oli pühapäeval, 11-ndal), ühe tempotrenni. Alustuseks 10 minutit soojendust ja siis 10 km kütet otsa, jahutuseks veel veidi alla 10 minuti sörki. 10 km lõik oli keskmise tempoga 4:47 min/km, keskmise pulsiga 167 ja kestis see ~48 minutit. Peale seda teadsin, et poolmaraton alla kahe tunni läbida ei ole utoopiline eesmärk. Peamine kulg sellest jällegi väga kena ilmaga pühapäevasest spordisündmusest on taaskord juba kirjeldatud, kuid lisan siia enda detailid:

Distants: 21,1 km (ilmselt ökonoomsemate möödajooksude tulemusel oli minu distants kella järgi 21,25 , mitte 21,27, nagu Netel)

Aeg: 1:47:09

Koht: 337 (stardinumber 901)

Tempo: 5:03 min/km

Pulss: 168 (max 183)

Kui veidi rahulikum, aga siiski tõusvas tempos algus välja arvata, olid enamus lapid kuskil 5:00 min/km ümber, kiireim kilomeeter võttis 4:48 aega. Umbes 6 km enne lõppu tundsin ka, et jalad hakkavad kangemaks kiskuma ning lihtsalt igaks juhuks võtsin järgmises joogipunktis lonksu spordijooki ka. Enamuse sellest ajasin endale niisama peale, natuke läks vast õigesse kohta ka. Muidu tarbisin jooksu ajal pooltes punktides vett ja pooltest jooksin lihtsalt läbi. Siiski suutsin tempot hoida kuni hetkeni, kui lõpuni oli jäänud 3 km, kui tempo langes lausa 5:13-ni. Siis vist oli ka moment, kus Nete mõtles mulle järgi tulla. Õnneks leidsin endas jõudu ja tahet ja järgmise kilomeetri läbisin tempoga 4:49, mis oligi paremuselt teine lap. Viimane km möödus jällegi täpselt 5:00 peal ja lõpetasin ka kerge spurdiga. Olgem ausad, palju sinna enam panna ei olnud. Lõppkokkuvõttes jäin jooksuga väga rahule ja kõik kulges plaanipäraselt.

Nüüd oleks enne suusamaratoni vaja veel ühte eesmärki, mille nimel regulaarselt trenni teha. Ilmad kisuvad kahjuks juba viletsamaks ja hommikujooksud ei ole enam nii mõnusad, aga peaks ikka üritama vähegi normaalsemate ilmade korral hommikuti 5 km joosta. Üldiselt kolin aga trennid ära Tartu Ülikooli Spordiklubisse.

Nete: SEB Tallinna poolmaraton 11.09

Vaatasin, et ma pole jooksmise kohta suurt midagi bloginud, aga üldjoontes oli mu ettevalmistus ja eesmärk umbes sama kui Indrekul -üritada juulis-augustis enam-vähem kava järgi jooksutrenni teha ja poolmaraton alla kahe tunni läbida. Jooksukilomeeetreid kogunes juuli algusest kuni poolmaratonini 179 km. Enamjaolt toimetasin Intsu kirjeldatud kava järgi, aga veidi improvisatsiooniliselt - oma tarkuse järgi tuli sekka ka paar kiirema tempoga trenni ning mõned intervallid. Kõige mõnusam jooksutrenn oli paar nädalat tagasi, kui pühapäevahommikuses päikesepaistes 14 km pikkuse Kekkose suusaraja Indrekuga läbi sörkisime.

Tundub, et treening oli piisav, sest eesmärk alla kahe tunni joosta täitus üsna hea varuga. Siin on võisluse strateegilised "mõõdud":

Distants: 21,1 km (minu kella järgi 21,27 km, startisin üsna tagant)
Aeg: 1:47:36
Koht: 346. (1280-st), naiste arvestuses 38.
Tempo: 5:03 min/km
Nete vs Ints: 30 sekundit minu kahjuks

Mulle meeldib, kui kõik medali saavad!

Startisime mõlemad Intsuga päris tagant otsast (900+), nii et esimesed 5 km tuli tohutult möödajookse teha ja tempo oli esimestel kilomeetritel 5:40-5:30 min/km, siis aga hakkaisme ühtlaselt kiirendama ja vist umbes 4-5 km peal sai juba päris hästi oma tempot hoida (umbes 5 min/km). Esimese kolmandiku rajast läbisin vaatamata pidevale siblimisele-põikamisele-möödumisele väga ülevas meeleolus - raja ääres olid iga väikse maa tagant telgid, kus mängis kas mõni bänd, dj või lausa pasunakoor, pealtvaatajaid-ergutajaid oli ka palju. Tundus, et elu on ilus, meri sinine ja päike särav. Kui aga umbes 7 km oli joostud, hakkas raskemaks minema. Mõtlesin, et püüan vähemalt poole maani Intsuga koos püsida. See ka õnnestus, aga pärast tagasipööret Viimsis jäin natuke maha ja tahtsin tempo 5:30 peale lasta (algselt arvestasingi, et jooksen 5:30-ga, siis saab alla kahe tunni). Aga tahtejõud sai võitu ja kuigi Ints oli pidevalt 30-50 m eespool, siis päris silmist ma teda ei lasknud. Kui ka teine kolmandik oli läbitud ja rada Russalka juures mere äärest linna poole keeras, hakkas koitma lootus, et varsti saab läbi ja see andis uut hoogu. Nii et endale üllatuslikult ei läinud tempo isegi lõpupoole alla. Lõpuspurtijat must muidugi ei olnud ja Balti jaama poolt Kaarli kirikule lähenedes ootas üllatuslikult ees tõus, mida ma kunagi tähelegi polnud pannud. Teadagi, jalad olid rasked ja tagumik kiskus maad ligi, nii et iga väiksem künkake tundus mäena. Viimastel kilomeetritel kaotasin Intsu silmist ja kui finišisse jõudsin, selgus, et ta oli lõpetanud umbes 30 sekundit varem.

Kohustuslik "hammustan-oma-medalit" pilt.

Jalad olid põrgulikult valusad pakud, aga korralik venitamine ilmselt aitas nii palju, et tänaseks on juba inimese tunne ja saab ka treppidest käia. Võib-olla lähen teen lausa kerge lõdevstava sörgi enne magamaminekut.

Nete: Valgehobusemäe xdream

Siit tuleb hilinenult kokkuvõte selle aasta viimasest xdreamist. Seekord juhtus nii, et üks tüdruk Porirõõmu võistkonnast väänas jala välja ega saanud osaleda. Õnneks oli elukusteline xdreamide asendusliige Indrek nõus teda asendama. Küll on tore, kui võiskonnas on mees, kes rattaid üle palkide tõstab, mutta vajunud tütarlapsi välja tõmbab, puudesaagimise enda õlule võtab jne jne.

Kavas oli eraldistart, iga 1 min tagant lasti uus võistkond rajale, seejuures alustasid üldarvestuses kõige taga asuvad võistkonnad (va muidugi Sprotttide team, kes sai oma vabal tahtel rajale kõige-kõige esimesena). Eraldistart tähendas seda, et kohe alguses pidi kaarti süvenema ja tavapärast sabas kulgemist polnud. Hiljem siin-seal siiski paar kolonni tekkis, aga üldiselt toimetasime enamuse ajast oma mõistusega. Minu jaoks oli Valgehobusemäe võistlus senisest neljast vist kõige lemmikum - ükski etapp polnud tüütavalt pikk, alad ja ülesanded vaheldusid mõnusa tempoga, lisaülesanded ei ajanud nutma ja mööda asfalti rattasõitu peaaegu polnudki. Eraldistart meeldis ka väga.

Aga nüüd asjast - traditsiooniliselt hakkas peale rattaga, kusjuures juba esimesse punkti läksime hoopis ratas käekõrval või seljas, sest tee oli paras mudaauk. Siinkohal pean ära mainima, et ma nautisin seda mudarallit täie raha eest. Niisama ju sopa sisse talluma ei roni, aga xdreamil võib või lausa peab :) Rattaralli kaardifragmentide järgi oli ka täitsa tore - minu jaoks uus kogemus (eelnevatel aastatel on seda vist kavas olnud?). Kanuuetapp kulges mööda Jägala jõge ja punktid tuli jällegi ainult kaardifragmentide järgi üles leida. Selleks ajaks oli juba päris palju rahvast jõel, nii et punktide asukohad olid päris hästi näha. Ka seekord õnnestus kummulikäimist vältida, kuigi mõni kobam paatkond ikka aeg-ajalt küljelt sisse põrutas.

Pildil suundume kanuuetapile - esiplaanil Indrek ja Kats kanuud tassimas, mina (Nete) beibetan seal taga vist niisama. Kiivrid kõigil uhkelt peas! Hiljem virutasin kogemata Intsule aeruga piki pead, nii et kiiver oli õigustatud. Foto: ahjamatkad.ee

Pärast kanuud tuli jälle sadulasse hüpata, kuid üsna pea järgnes jalgsietapp - valikorienteerumine, kus 8-st punktist tuli võtta 6. Kuna soo tundus kaardil üsna hirmuäratav, otsustasime keset sood asuvat punkti vältida ja korjasime esmalt põhjapoolsed metsapunktid. Ühega muidugi läksime rappa ka - tuiasime ringi ega saanud enam üldse aru, kus oleme. Õnneks jõudsime lõpuks mingi tee peale välja ja hiljem gps-teekonda vaadates ei olnudki totaalselt ära eksinud. Järgnes jälle ratas ja sealhulgas ka valikorienteerumine, kus me koos trobikonna inimestega ühte punkti (KP62) valest kohast otsisime ja lisaks ka ühe rumala teevaliku tegime. Nimelt oli KP 59 ja 61 vahele jääv väike tee vist üsna kenasti sisse sõidetud, aga me ei julgenud riskida ja tegime hiigelpika ringi. Loomade tundmine läks okeilt, seal oli küll suur tunglemine ja väga hästi ei näinud, aga lõpuks panime ainult põdra hammastega puusse. Intsul läks õnneks karistussaagimine väga käbedalt. Siis järgneski veel natuke ratast ja lõpuks ronisime mudast nõretavatena KP 1 juurest juba tuldud teed finiši poole. Lõpus seisime natuke aega survepesuri sabas, siis saime teada, et see poelgi lisaülesanne ja suundusime täpsust viskama. See meil ebaõnnestus (peamiselt "tänu" minu aktiivsele osalusele). Kuigi ma ei olnud märkimisväärselt väsinud, siis see karistusring koos tõusuga võttis küll jalad tuimaks ja üle seinte ronimine õnnestus küll suuresti tänu Intsu udjamisele.

Tulemuseks aeg 5:23:16 ja 98. koht (143-st lõpetanud võistkonnast)

Keskmine pulss: 151

Distants: kokku 44,6. km, alade kaupa: ratast ülekaalukad 35,7 km, kanuud ca 5,2 km ja jooksu ca 3,7 km. Minu poolest võiks jalgsietapi osakaal suurem olla, praegu on pigem nii, et tegemist on rattaorienteerumisega, kus vahepaladeks on näpuotsaga muid asju vahele pikitud.

Üldiselt leidsime peaaegu kõik punktid enam-vähem kenasti üles ja suurte fopaadega hakkama ei saanud. Aega aga läks omajagu, sest üritasime tegutseda põhimõttel "üheksa korda mõõda, ükskord lõika", et vältida asjatut tormamist ja valesid teevalikuid. Nii et võta nüüd kinni, kumb parem on - kas võtta risk ja tormata uisapäisa või kulutada palju aega kaardi uurimisele ning kindla peale välja minna (kusjuures ka viimasel juhul jääb ikkagi võimalus mõningasteks möödapanekuteks).

P.S. Kui järgmisel aastal xdreamile minek plaani võtta, siis ausõna, ma hakkan oma käsi tugevaks treenima! Nende nirude kätega on jube raske kanuutada.

Lauri: Tuul

Vesi on külmaks läinud. Peab hakkama juba kalipsole lisaks susse ja kapuutsi kandma.

Eilseks oli hea prognoos, nii tuli Iff lõunast Tallinna ja tegime ühise surfi siin. Tuule suund oli küll lõunast, mis on parim variant Pärnus sõitmiseks, aga sinna sõitma ei hakanud. Nii siis Püünsi, mis on selle suuna jaoks enam-vähem kõige sobivam siinkandis.

Võtsin kaasa enda ainukese laua ja kolm purje 4,0, 5,3 ja 6,0. Kohale jõudes tundus, et tuult polegi. Paar lohe meest oldi peal, aga muidu oli vesi liiga sile. Tuul oli natuke liiga kaugust ja jäi nurga taha peitu, nii et lainetust ei jõudud kalda all tekkidagi. Rigasin oma suurima purje peale, korra tundus küll liiga suur olevat, kuid see oli vist petlik, kuna sel aastal korralikult sõitnud.

Kuna kalda all eriti põnevusi polnud tuli kaugemale mere peale välja sõita. Jama oli aga, et olin enne alla pannud lühikese freestyle uime, mis on tore hüpete tegemiseks, aga mitte tihttuult sõitmiseks. Nii vajusin kogu aeg stardi kohast alla poole Aegna suunas. Sõitsime ka lootsi tee peal ja aeglaselt ukerdades laevale ette jääda pole elu hinnates eriti arukas, otsustasin lootis sadamast allatuult kaldale tulla ja tagasi kõndida. Maa peal võtsin oma varustuse selga ja tegin oma seni pikima walk of shame i ehk umbes poole kilomeetrise matka, et tagasi algusesse saada.

Peale väikest pausi tegin järgmise katse, vahetasin uime pikema vastu ning läksin kaldast kaugele tuult püüdma. Seal kuskil 1,5-2 km kaugusel puhus tuul juba mõnusamalt, seal küll sain kiirust ja lainet proovida, nii et sai isu korralikult täis sõidetud.

Kristi: rulluisujuttu kah vahelduseks [347]

Tänu imeilusale ja üsna kuivale suvele on selle aasta rulluisuhooaeg kujunenud kilometraažilt üsna edukaks - tänaseks koos juba 347km, mis jääb vaid 50km-ga alla minu tipp-rulluisusuve (2008) rekordile 396km. Kuna ees on ootamas Berliini rulluisumaraton ja Eestis on kah lootust veel septembris mõned kuivad päevad tabada, siis rihin igatahes sel hooajal 400km piiri ületada.

Poole hooaja pealt, peale sammutehnika lihvimist, tekkis väga tugevalt tunne, et kiirem tempo jääb üsna kindlalt lihtsalt jaksu taha. Seetõttu võtsin käsile madalama pulsi trennid, et harjuda paremini vastu pidama. Minu puhul tähendab see muidugi sellist 160-nese taseme hoidmist.

Tartu maratonil sai samuti alguse tempot kõvasti alla võetud, et jõuaks ikka lõupuni vastu pidada - seekord ju veeti Tartu oma kah täismaratoni distantsiks välja. Ja no see rada pole mitte kergete killast. Aga igatahes sai ta võidukalt lõpuni sõidetud, abiks oli ilmselt ka päikese puudumine. Tulemus oli küll nõrk, aga vähemalt pidasin vastu.

Selle hooaja uueks rajakogemuseks oli Võru-Puiga kergliiklusrada - vaheldusrikkalt künklik, aga veidi lühike (kokku läbi Võru serva ca 5km). Trenni sai igatahes edukalt teha. Eriti mõnus oli peale lõõskavalt palavat päeva õhtul 8 paiku pooleteisetunnine sõit ja siis Kavadis õhtusuplus. Kaardile jäi see rada aga salvestamata, kuna järgmise päeva sörk paduvihmas suutis minu Garmini 110 kella õhtule saata. Õnneks vahetas Garmin selle ilusti välja ja nüüd on mul jälle uus kell. Teenindus tipp-topp.

Kuna pühapäevaks lubab hetkel veel kuiva ilma, siis plaanime Raikoga selle aasta SEB-jooksud vahele jätta ja hoopis uiskudel Saku uut kergliiklusrada proovima minna. Sealt peaks ilusa nädalavahetusetrenni mahu kätte saama.