Lauri: Sprotttid on jõusaalis

Annan vahepeal teada, et Sprotttid pole mitte talveunne jäämas vaid valmistuvad aktiivselt suusahooajaks. Kuna väljas pole enam nii mõnus, siis oleme poole meeskonnaga välised aeroobsed tegevused anaeroobse rauapumpamise vastu vahetanud. Kuidas sa muidu ikka suusatad kui kätekõverdusi teha ei jõua!

Et jõusaalis veedetud aega võimalikult efektiivselt ära kasutada, teen järgmised kaks kuud allolevat MH-i kava. Pikemas plaanis tahan sel talvel aga jätkata jõutrenni ka lume saabudes. Sellele vastavalt peab siis suusatama hakates ka järgmise kava koostama

Selle kava puhul on tegemist põhimõtteliselt intervall treeninguga, mis koosneb 10 üksteise järgi tehtavast harjutusest. Igat harjutust tuleb teha 1 minut, kõigi harjutuste vahel on puhkus 15 sekundit. Peale esimese harjutusteseeria tegemist on puhkus 2 minutit ning peale seda korrata ringi veel kaks korda.

Bike xDreami kokkuvõte

Bike xDream 2 toimus sel aastal Võsul. Kuna me suuremat sorti rattasõbrad olnud pole, siis peale Roosta etappi polnud küll ühtegi meest, kes oleks arvanud, et oktoobri teisel pühapäeval rataste otsas xdreami starti ronime. Ometigi see nii läks. Kaalukeeleks põhiliselt see, et orienteerumiskogemust suurendada. Seda pagasit pole meil eriti ju kellelgi.. meelde tulevad hullud reljeef- ja joonorienteerumisülesanded. Rattaxdream oli meie meelest aga midagi midagi lihtsamat. Kerge harjutus maastikul...

Tegelikkus umbes selline oligi. Kaardilugemise osas oli kõik väga lihtne - kõiki punkte sai läbida korralikelt (metsavahe)teedelt kõrvale kaldumata. Ometigi polnud tegu hanesabas tormamisega, vaid rajavalik oli täitsa vaba - punktide järjekorda polnud ette antud. Punkte, mida oli 30 ning mille läbimiseks oli 4 tundi, läksime jahtima peaaegu kindla plaaniga, milliseid võtta, milliseid jätta. Miks osasid jätta - sest eeldasime, et meie füüsiline vorm pole piisav, et kõikides jaamades SI pulgale märkeid korjata...

stardis trajektoori valimas

Kava nägi ette, et jätame välja punktid 53, 44, 48, 46 ja 41 kuna tundus, et need jäävad meie ajaliimidest välja. Stardist kimasime minema, teadmata, kas võtame punkti 42 kohe või hiljem.. otsustasime võtta hiljem ning kohe alguses läbi Käsmu poolsaare tippu kivikülvi juurde kimada. Punktid 32, 34, 33 ja 31 tulid lihtsalt. Esimene tõrge (ja tegelikult ka võistluse suurim eksimus) oli see, et punkti 35 jätsime võtmata.. Kriitikanooled võiksime kõik enda pihta suunata, et kuidas oli võimalik nii rumala otsuse tegemine, et punktist praktiliselt kõrvalt mööda sõita (no ütleme, et ringiga minnes oleks edasi-tagasi kulunud kilomeeter).

tundub, et teel punkti 33

Ok. Algus oli siiski suhteliselt kiire, sest teed olid head ja enesetundel polnud ka midagi viga. Punktist 31 väntasime edasi 38 - 39 - 40. Siis järgnes pikem väntamine punkti 47. Seal olles kripeldas mul hirmsasti 35 võtmata jätmine ning tuligi hakata tegema korrektuure meie esialgsetesse plaanidesse. Peale punkti 54 võtsime punkti 48, sellele järgnes 46, siis 51 ning alles peale seda 55. Esialgu olid 48-46-51 meie punktidest välja arvatud... Tagantjärele analüüsides (ning olles lugenud teiste muljed ja vaadelnud alternatiivseid trajektoore) oleksime pidanud tegema 47-53-54-48-46-51-55-58. Punktist 58 kõmmutasime 56-te - oli hea otse tee. Alternatiiv oleks aga olnud sõita 58-st lõunasse asfaldile, sealt võtta punktid 59-60 ja siis mööda asfalti üles tagasi et võtta punkt 56.

Peale 56-t oli punktide järjekord 49-50-45-43-44-42-36-FINISH. Punkt 44 oli eriti raske /pehme tee. Team Vaudel oli huvitav trajektoor - punktid 57 ja 52 mis meil võtmata jäid (arutlesime selle üle, kas võtta 57-52 või 49-50) said neil võetud ning siis tehti shortcut üle kraavi puntki 50. Tundub olevat ideaaltrajektoor. Oleks me valinud järjekorra 58-59-60-56-57-52-50-49-45-43 poleks me tõenäoliselt läinud võtma punkte 42 ja 44 kuid oleks võtnud ehk ära nii 36 kui 37 (mis ajanappuse tõttu võtmata jäi).

joogipunktis (nr 55)

Milline oleks siis kokkuvõte? Võistlus oli vägagi meeleolukas, ilm ilus ning rada tore. Treenitusest tingitud enesetunne oli minul OK, Lauri ja Raiko kes viimasel ajal eriti ratast polnud sõitnud väsisid veidi rohkem, ent tegelikult oli tase siiski ühtlane. Olid kohad, kus ma lohisesin taga ja mõtlesin, et ei tahaks rohkem vändata ning teisi hetki, kus ma kimasin ees ja mõtlesin, et miks teised mul kannul pole.

Meie tiimi puuduseks oli hoopiski aga vähene seiklushimu. Varasematest kordadest oleme õppinud, et otse tähendab sageli ringiga. Seega said automaatselt elimineeritud igasugused otseteed. Ühel sihil ukerdasime ning see oli tõesti aeglane - tuli ratast üle puude tassida ja suurte kivide vahel aeglaselt krossida. Julged hundid läksid punktist 47-53 ja seda mööda liinialust teed. Enamik meeskondi sellist valikut ei langetanud ja selgus, et liinialune tee oli selgelt kiirem. Sama puutub ka Team Vaude 57-52-50 valikut - otse üle kraavi ja põllu, kokku ilma teeta ca 500-600m. Seiklusspordis ju ometigi õige otsus? Meie aga lähtusime mugavusest... ja kogenematusest, sest punktid, mis täitsa kõrvuti: 59-60 jäid meil samuti võtmata..

Väga mõnus pühapäev oli ning tõesti tahaks juba uuesti proovida. 30 oktoober on pannjärvel mingi seiklusspordi üritus, kus kavas ka rulluisud(võib ka läbida jalgsi). Kas kellelgi on himu?

Lauri: Tarifa surfilaager

Selle sügisese surfilaagri organiseerisin endale Tarifale, kus Team jahe on juba aastaid oma laagrit korraldanud. Erinevus Dahabi laagrist oli see, et sain oma kama kaasa võtta ega pidanud renditud asjadega sõitma. Igaüks võis võtta kaasa kuni 2 lauda ja neli purje ning sinna lisanduva väiksema pahna. Nii paningi teele oma Fanatic Skate 112L laua ja 4 purje ( 4.0, 5.2. 5,4 ja 6.0 m²), kolm masti, kaks poomi ja kaks kalipsot ning muu kola, kokku vist oma 70 kg eest varustust. Lisaks toppisin purjekoti täis riideid, nii et lennukis oli kaasas vaid Franz Kafka ja pooltühi seljakott. Buss asus koos asjadega teele 19.09 ning jõudis kohale 4 päeva hiljem. Me ( Inge ja Priiduga) hakkasime Tallinnast 29. minema ja pidime kohale jõudma 30.09. Aga Hispaania lennutöötajate streigi tõttu ning peale väikseid sekeldusi ja 2 400 km läbimist mööda maad jõudsime lõpuks ööpäev hiljem Tarifale. Vähemalt sain esimest korda Luksemburgis käija.

Bussiga saadeti 12 inimese surfivarustus ja muu nodi, mis lennukisse ei mahu, mööda maad Tallinnast Tarifale. Minu purjekott on katusel vasakul ja laud all vasakpoolseim.

Tuulega oli see kord suhteliselt nigelasti. Kokku sain vaid kolmel päeval üheksast sõita ja siis ka vaid kõige suurema (6.0 m²) purjega. Esimesel neist päevadest oli selline nibin-nabin tuul, nii et kui paar korda kõvasti tööd tegin, siis sain kaldast kaugemal käima küll, aga üldiselt oli lihtsal triibutamine. Kuna aga prognoosikohaselt pidi tuul tulema õhtul poole viiest. Nii siis istusid kõik laudade ja lohedega rannas stardivalmis, juhuks kui puhuma peaks hakkama. Lõpuks aga saime kõik tünni ja saime vaid rannas surfijuttu ajada.

Teisel sõidupäeval, oli meist ca 60 km läänes asuvas Las Palmari rannas 1,9 m laine, nii et sõitsime sinna lainelauda proovima. Priidu ja Henry arvates oli sealne laine liiga tihe ning murdus ja vahutas lainelaua sõiduks liigpalju, lisaks sellele oli hoovus nii kõva, et vees otse kõndida oli võimatu. Negatiivsetele hinnangutele vaatamata otsustasin siiski proovi teha. Esimestest lainetes sain laual ujudes päris hõlpsasti üle, kaugemal jäin aga hätta ja siis sain tunda laine jõudu. Kui oma kümmekond lainet minust üle oli käinud ja mind nagu pesumasinas väntsutanud, oli küll probleeme sellest surfist rõõmu tundmisega. Natuke liiga palju vaeva selle üürikese naudingu pärast. Hingetõmbeks kaldal soolast vett välja sülitamas käies andis Priit paar õpetussõna ning soovitas rohkem kalda pool proovida. Nii oligi, et väiksema lainepeal oli juba mõnevõrra kindlam tunne ning kolmel korral suutsin ka korralikult laule hüpata ning natuke aega isegi püsti seista ja lainel sõita. Kokkuvõtvalt võib öelda, et päris raske oli algus, aga kui järgmine kord võimalust tuleb siis proovin veel.

Õhtul koju tagasi sõites avastasime enda rannast korraliku tuule, nii et jätsin teised süüa tegema ja sööma ning jooksin vee peale. Kuigi sõitsin jälle oma suurima purjega, sain oma poolteist kuni kaks tundi korralikult glissata ja lainelt hüppeid teha, enne kui tuul lukkuma hakkas. Pärast oli päris hea meel, et kiirelt reageerisin, kuna kui teised lõpetasin hakkas tuul juba ära vajuma.

Vahepeale selgituseks, siis päris tuulevaikus seal polnud, igapäev puhus nii 3-5 m/s, aga see polnud päris see, mille jaoks ma sinna kohale sõitsin. Sellise tuulega saaks ehk väga suurte formula asjadega sõita, minu varustus eeldab natuke suuremat tuult.

Viimane päev kui asjadega veepeal käisin algas samuti lootusrikkalt, kämpingus puhus juba nii, et lipud olid sirged. Komberdasingi koos kamadega randa, aga seal oli jälle tavaline 5 m/s. Nii siis istusime kogu kamaga rannas ja ajasime surfijuttu ja käisime 2011 a Starboardi ja Severne varust rannahoone juures kaemas. Henryga tegime vahelduseks mu lauaga vee peal ka helitacki harjutusi. Tema harjutamise ajal vajus talle keegi oma lohe liinidega peale. Pusisid siis seal seda jama lahti ja alguses paistis, et lihtsalt mingi kohalik tüdruk. Kuid siis selgus, et see on ju Ibella Moreno - maailma parim naissurfar. Nüüd on päris tuus tunne, et keegi selline on mu kamasid puutunud.

Kokkuvõtteks tuleb öelda, et kuna tuult oli laagris päris vähe, siis jäi natuke poolik tunne, aga ehk tuleb siis järgmine aasta sama kohta uuesti proovida. Kahju, et kamad veel teisel pool Euroopat on ja alles oktoobri lõpus tagasi jõuavad, praegu oleks kodus eriline lust sõita.

Kaur: suusahooaeg on alanud!

... minu suusahooaeg algas peale Pehki suusaloo või siis ka nüüdseks SK SPROTTT hümni kuulamist :)

Tegelikkus on selline, et olen tõesti suutnud end veidi rohkem liigutama hakata - ikka et kui lumi tuleb, siis see poleks kehale ehmatuseks. Sel nädalal on tehtud 2 rattatrenni - üks 37 ja teine 47 km. Nädalale paneb aga punkti homme Lahemaal Võsult alguse saav nelja tunni pikkune rattaorienteerumise üritus Bike xDream.. tuleval nädalal siis jagame jälle muljeid!

Indrek: Sprotttide hümn

Ahoi! Pole siia ammu postitanud. Aga otsustasin selle üüratu laiskuse ühe ilusa heitega seljatada ja ühe kärme postituse teha. Nimelt ajasin ma tegelikult juba kevadel välja SK Sprottt (just sellise klubi nimega jooksin ma terve Tartu orienteerumisneljapäevakute hooaja) mitteametliku hümni. Nupukamad on ehk juba ära arvanud. Igatahes, pisikese suhtlemise tulemusena saatis härra Jaan Pehk isiklikult mulle oma suusaloo ning andis loa seda ka oma sõpradele-treeningkaaslastele jagada. Seega, laadigem see üles oma mp3 mängijatesse, kirjutagem cd-le, et autos kuulata, lindistagem kassetile, et vanaema juures maal trennitegemine ei ununeks ja pangem see oma telefonihelinaks. Okei... võib-olla nii hulluks ei tasu ka minna. Igatahes siin see on! Ja kuna suur (aga õnneks veel endiselt väga kaunis ja kuldne) sügis on juba käes, siis ongi viimane aeg seda jälle kuulama hakata!

Uri: Berliini uisumaraton - uisuhooaja kurb kokkuvõte [291]

Selle aasta uisuhooaja kokkuvõttev üritus, Berliini uisumaraton, muutus ebameeldivaks siis, kui tund enne starti vihma sadama hakkas. Siis oli selge, et head aega ei tule. Uiskude kriuksudes Berliini vahel veeredes oli raskusi püsti püsimisega, kõik kiirendused olid üliaeglased ja kurvides pidurdasin aegajalt külglibisemisega nagu hokimängija.

Maraton sai minu jaoks õnnetu lõpu, kui umbes 27ndal kilomeetril minu eessõitja teepiirdesse sõitis ja mina tema järel. Kukkumine oli kerge, viga ei saanud ja tahtsin kohe edasi tõtata, aga siis avastasin, et uisul on üks ratta polt katki ja raam täiesti kõver. Sellega oli maraton selleks aastaks lõppenud ja finishisse läksin sokkide väel metrooga. Inimesed vaatasid imelikult küll kui vihma käest astus meetrosse üks sokkides tüüp, uisud käes ja number seljas.

Sellega tuleb kokku võtta ka selle aasta uisuhooaeg. Osalesin ainult kahel võistlusel. Tartu Maraton läks aiataha palava ilma tõttu, Berliin tehnikavea pärast. Aga ei saa kõike ka väliste mõjurite kaela ajada - kokku sai sel aastal uisukilomeetreid vaid 291. Seda on vähem kui Kristil (355) või mul endal eelmisel aastal (422). Ei tohiks ikka nii trenni suhtuda! Järgmisel aastal ostan uued raamid uiskudele ja teen rohkem trenni - luban!

Kaur: tegemised ja tegemata jätmised

Üle pika aja siis väikesed märkmed siia, sprotttide ühispäevikusse.

Mis siis vahepeal tehtud? Peale viimast xDreami käisin mõned üksikud korrad trennis, võtsin osa tartu rattamaratonist, ostsin jõusaali pääsme ning olen teinud mõned pikemad rattatrennid.

Tegemata on jäänud SEB sügisjooks, oma elu esimene täispikk maraton, Kõrvemaa maraton ja Türi-Paide rahvajooks. Täispikk jäi tegemata seetõttu, et polnud ettevalmistust. Mõneti oli see ka ehk kingitus oma kehale.. või kui mitte südamele, siis vähemalt liikumismehhanismid võivad väiksema koormuse üle küll rõõmu tunda.

Mis tehtud - rattamaraton oli päris mudarohke. Mõeldud-tehtud sai mõte, et vaja muretseda endale rattakingad. Eelõhtul panin pedaalid külge ning tegin kohe kingadega proovi. Kinni läksid raskelt, lahti tulid ka raskelt.. Enne ukse ette jõudmist vabastasin parema jala pedaalist.. ja kukkusin vasakule ümber.. mõte - kas nii on ikka tark maratonile minna?

Maratonil oli alguses ikka väga mitu kilomeetrit võimalik lahti-kinni panekut harjutada. Asi ei tundunud üldse hull.. kuni mingil hetkel mutta kinni jäin ning suutmata jalga vabastada põlv ees soppa langesin.. Vähemasti oli pehme maandumine... ja õnneks ka tol päeval viimane.

Järgmisel nädalavahetusel tegin pisikese 52km sõidu Tartust Kitsõle... jalad panin kinni koduuksel ning vabastasin suvilas. Viperusi 0.

Esimesel külastusel jõusaali otsustasin jälle ratta ja kingade kasuks. Trennis katsusin igast kange ja venitasin hantleid jne... suht ilma kavata tegin, niiet järgmisel korral valmistun ette. Tagasi koos Kristiina tulles pidin aga demoma kingade vahvust - nii lihtne on rattast tõsta, kui jalad pedaalidel kinni. Kõik OK. Kuni seisma jäin ja ümber vajusin. Hea trikk küll.. umbes 10 minutit hiljem panin kesklinnas ka veel ühe imeliku küljeka. Kahjuks olid mõlemad maandumised sel korral asfaldile. Nii see küünarnukk end praegugi veel meelde tuletab.

Sel NV-l käisime Lahemaa teid mõõtmas. Laupäeva õhtul matkasime kilometraaži vaadates väga lühidalt - vaid 15 km-t, kuid see-eest kohtasime võimsat udu, sügist värvikirevust kahel jõel ja nende jugadel (Nõmmeveski ja Joaveski) ning nuusutasime seeni. Pühapäeval matkasime 4 tundi, kilometraaz veidi üle 40km.. Aja venitasid pikaks ikka samad asjad, mis laupäevalgi - vaatlused looduses.

Tuleval nädalalõpul oleme siis Raiko ja Lauriga Võsul ratta xDreamil. Neid kõiki rattasõite võtan nüüd tõsiselt kui talvehooajale põhjaladumist. Sel nädalal tahaks teha ka ühe kepikõnnitrenni Pirital.

Kristi: Berliini rulluisumaraton [355] ja Kirna-Türi rahvajooks [57]

Vahepealsetest üritustest olulisem saavutus on järjekordne Berliini rulluisumaratoni läbimine. Minu jaoks see siis neljas kord lõpuni sõita. Kuna tegemist oli vihmase ilmaga, siis tuli aeg suht niruvõitu, isegi kehvem kui neli aastat tagasi vihmas sõitmine. Aga vähemalt sain edukalt lõpuni (erinevalt Raikost, kes kukkumise käigus alt ära murdunud ratta tõttu oli sunnitud katkestama). Oleks raja teises pooles ka ilusti gruppi saanud, oleks ehk vähemalt sama aja saanud, mis 4 aastat tagasi.

Berliini maratoniga võib vist peaaegu lõppenuks lugeda ka rulluisuhooaja, ehkki ilusate ilmade korral annab vast veel mõne sõidu teha. Aga praegune hooaja kokkuvõte on 355km, mis teeb selle üsna keskpäraseks hooajaks ning 500km eesmärk enne Berliini jäi kahjuks täitmata.

Rada: Berliini rulluisumaraton
Distants: 42,195km
Aeg: 2h:35:24
Koht: 1175 (see ilmselt naiste hulgas, ehkki nimekiri ei täpsusta)

Kõige värskema sündmusena käisime täna Paide-Türi Rahvajooksul, kus mina valisin sedakorda pooldistantsi Kirna-Türi. Nagu laulus räägitakse, siis pika distantsi võitis taas Loskutov. Ilm oli megailus ja joosta mõnus. Tulemused olid enam-vähem, tempo parem kui Tallinna 10km sügisjooksul, kus tuli väga aeglane aeg. Järgmisel aastal kui minna, siis võiks tegelikult ka pikka distantsi üritada. Raiko ja Reka tegid mõlemad pikal distantsil häid aegu.

Rada: Paide-Türi Rahvajooksu Kirna-Türi etapp
Distants: 6,5km
Aeg: 50min:32:6
Koht: 712

Jooksukilomeetreid tänaseks sel aastal kokku 57km. Jooksus jõuab sel aastal veel kilometraaži lisada.
Varsti loodaks aga juba suusahooajaks valmistuma hakata - näiteks Pirita-Kloostrimäe küngastel kepikõndi teha.