Kaur ja Lauri: xDreami kaardid jm

Sprottt Finišis


Panin enda GPS trackid kaardile ja üles. Seda aitas teha kasulik vidin Quickroute.

Siit link läbitud teekonnale.

Igaüks analüüsib omamoodi, lisan Kauri kaartidele alla kaks graafikut kontrollpunktide aja ja koha võrdlusest. Esiteks võtsin Sprottti kõrvale võrdlusesse juba varasema konkurendi Valusate Jalgade Klubi ( finišis 50. koht). Teiseks võtsin graafikule Viljandi Crew ( finišis 133. koht), kus osaleb meie eelmise hooaja viimase etapi asendusliige Rekor.

Ääremärkus,et kanuuetapilt on Viljandi omade aeg ära võetud, kuna nad said seal 45 min trahvi, sellest ka nende madal koht lõpu protokollis.



Kontrollpunktide aegade võrdlus



Kontrollpunktide kohtade võrdlus


Kui vaadata aja võrdlust, siis graafikul paistavad meeskondade vahed suhteliselt väikesed. Tulenevalt aga suurest osavõtjate arvust (kokku lõpetas 170 võistkonda) on kohtade kõikumine päris suur. Kui vaheaegade graafikust pole Sprottide edu väga näha, siis kohtade järjestuses on Sprott enamalt jaolt ees pool. Parima kohana oleme saavutanud rattaetapil (KP 45.) 7. koha. Teiste parimateks vaheaegadeks jäi 16 koht.

Huvitav on näiteks vaadata, et kõik enne võrreldud võistkonnad valisid valiketapil erinevad punktid. Meie valisime nr 74, Valusad jalad nr 73 ja Viljandlased nr 72, pole hetkel kaarti käepärast punktidega, aga ajatabeli järgi saime me seal teistega võrreldes pooleminutilise edumaa.

Sprottt: 2010 I Xdream'i etapp

Etapi toimumiskohaks oli määratud Saku. Kes ümbruskonda tunneb, see teab, et seal samas kõrval on Männiku karjäärid ning Kaitseväe polügon jm õppeotstarbel kasutatav maastik. Tallinnas aega teeninuna tulid nii mulle, Raikole kui Laurile mitmed kohad vägagi tuttavad ette. Pealegi on sinna kuskile maetud ka tõend selle kohta, et Madis oli kunagi poissmees ning võimalik, et kuskil karjääri-järve põhjas on mõni kadunud hing. Selline maastik. Xdreamiks tegelikult vägagi sobiv, sest seal oli tõesti kõike - raba, metsa, muda, kraave, vett, risu, liiva, s**ta, sodi, munakivi suurust killustikku, kalamehi, sukeldujaid, kevadenautlejaid, kepikõndijaid, lihtsalt pühapäevaseid vorstigrillijaid.. ning täna veel lisaks meeletu kogus seiklusjanuseid sportlasi.

B-raja start anti nagu ikka 10.20. Kuid ei saanudki meeletu tropina minema tormata. Oli hoopis kilekott, mida lahti kangutades pudenes jalgpallistaadioni kunstmurule ca 6x10 suurest tükist koosnev puzzle. See oligi võistluse kaart. Lisaks sellele oli ka 3 väiksemat kaarti - igale võistlejale üks... kuid ainuke kaart, kus punktid peal, oli puzzlest. Seega tuli see kokku panna ning punktid oma kaartidele ümber kanda. 13 minutit peale starti saime me ratastel staadionilt minema.. meeldiv algus igatahes. Meeletu mass (B-raja stardis peaks olema ligi 170 meeskonda ehk ca 510 sportlast) oli tõmmatud pikaks haneriviks. Oleks võinud alguses teha ka sellise valiku, et puzzle kokku panna ja liikuda edasi järgmistesse puntkidesse, ning alles seal kopeerida kõik punktid kaartidele. Võibolla oleks aega võitnud ning poleks sattunud peenikesel metsarajal troppi.. Kuid kindla peale minek oli kõik punktid alguses oma kaartidele kanda, puzzle kohtunikele anda ning asuda teele.

Peale esimest puntki ragistasime 200m läbi metsa, et jõuda vähe tahedama tee peale, kus reaalselt ka rattaga sõita sai. Esimene, teine ja kolmas punkt tulid väga lihtsalt. Neljandasse punkti jõudmiseks valisime otsetee, mis tähendas kõvakatteta teed... mis oli hoopiski krossirada. Rattale omast kiirust seal arendada ei saanud, osa maast tuli üldsegi ratast käe kõrval lükates läbida. Pulss ronis kõrgele... 161.. 166.. 168. Järgmisse punkti otsustasime liikuda mööda tahedamat teed.. ja pulss langeski, Tagantjärele pilku kaardile heites tundub siiski, et võibolla poleks pidanud asfaldile ronima. Tegime ca 1,5km ringi ning siis jõudsime kohta, mis jäi eelmisest punktist otse tulles ca 500m kaugusele.. muidugi oleks see 500m olnud palju raskemini läbitav ja oleks ehk hilisemas võistluse faasis energiavarude mõtlematu kulutamise tõttu end rohkem tunda andnud? Meie valitud tee järgmisse punkti, kanuu vahetusalasse sai siis nii läbitud, et tee oli jalgadele kerge kuid mitte kõige otsem.. kiiruseid ei oska teistega võrrelda...

Kanuu etapid on meile alati nuhtluseks olnud. Teised lihtsalt liiguvad meist veel kiiremini. Kanuu veab pidevalt kiiva ning liikumistrajektoori otseks seadmine nõuab hullumeelset pingutust. Oli tugev küljetuul ning otse liikumise valemiks sai see, et tõmbasime kõik aerudega ühelt poolt. Vasak käsi ei tahtnud enam sõber olla ja mõtles alla andmisest, kui võetud olid kanuuga esimesed kaks punkti. Teel kolmandasse hakkasid meile vastu tulema kanuud kahe meeskonnaliikmega. Tundus kahtlane. Viskasime pilgu kaardile ning sai tahtud otsust, mida tegid vist veel paljud teisedki - kanuuetapi punktikorjaja jätkab joostes. Kanuu pöördub tagasi ning taaskohtumine toimub punktis kuus. Tulemas oli veidi üle viie kurnava jooksukilomeetri. Jooksmiseks isegi tahet oli ning teel olles sai selgeks, et tegelikult ei peaks me kohtuma mitte kuuendas puntkis, vaid kohtuma vahetusalas või selle juures teistpool veekogu. Ent neist mõtteist märku anda ei saanud kuidagi. Kanuust lahkusin 1:21 peale starti, 1:51 olin kohtumispaigas. Keda polnud oli Raiko ja Lauri. Aeg tundus lendavad.. tunne oli, et möödas on juba 5 minutit sellest ajast kui sinna saabusin. Tegelikult aga tõmbasin veidi hinge ja jooksin teisele poole küngast - koht kuhu ma ei näinud ning tõenäoliselt ainuke koht, kus nad olla said. Sealt asusime 1:54:30 uuesti kolmekesi teele... seega tegelik viivitus vaid 3 minutit.

Kanuu analüüsiks... Joosta tuli ümber veekogu, mis tähendas veidi üle 1km pikkuse haagi tegemist. Kui kanuus oli keskmiseks kiiruseks (sh. punkte võttes) üle 9min/km (9.49, 9.19, , siis joostes oli kiiruseks ca 6min/km (5.07, 5.45, 5.20, 5.12, 7.13). Googlist linnulennult mõõtes, oleks samade punktide läbimine ning uuesti 6 juurde aerutamine olnud 3,5km pikkune teekond. Ajaliselt oleks see aega võtnud sutsu kauem kui jookstes. Kui kohtumispunkt oleks olnud vahetusala läheduses, oleksime ajaliselt rohkem võitnud. Kokkuvõttes õnneks siiski ei hävinud.. Lihtsalt mul võttis küll veidi keti maha.. aga mõne aja pärast jõudsin taastuda.

Järgnes lisaülesanne liivakottidest torni ehitamisega ning peale seda oli valikpunkt. Hakkasime liikuma rattaga 3km kaugusele jääva punkti suunas ( siis oletasime, et on 3,5km), kui möödusime kaardil punktist, kus oli 400-500m metsa sees jalgsi võetav punkt. Tundus lähemal, vastu tuult oli rattaga vändata vastik ning rappa ma jooksimegi... Teelt punkti ja tagasi võttis meil aega 14 minutit. Rattaga oleks sealt metsa põikamis punktist olnud edasi-tagasi 5 km.. Arvestades meie rattaga aretatud keskmist kiirust 20km/h, oleks ratas meil võtnud 15 minutit. Suhteliselt sama seis... välja arvatud see, et rabas liikumine oli räme - iga samm vajus põlvini mutta, kust tuli jalga välja sikutada.... pole just säästupirni moodi energiatarbimine.

Järgmise punkti, nr 15 leidsime kiirelt ja kergesti. Samuti läks lobedalt ka punktid 16, 17 ja 18. Punkt 19 tegime vist miniatuurse vea, sest mingid oranž-sinised särgid olid meist enne 19ndat taga kuid peale seda ees. Põrutasime läbi metsa ja tegime miski tiiru. Punktid 20-21 olid enam-vähem heas tempos. Siis läks nuga nüriks...

Lisaülesanne - kaeviku jooks. 3:20 kuni 3:32.. ca 1,5km. Kuid kaevikus.. kus ainus vaheldus vaatele olid eeljooksja tossud ning kännud. 12 minutit tundus raudselt 5 minutit pikema ajana.

Lisaülesande lõpus tõmbasime makku energiageeli, mis oma magususes oli tõesti nii mõnus, et oleks üht säänset kommi veel taht. Kuid vaja oli läbida hoopiski 2km joostes. Tempo tuli keskmiselt 7min/km.. Olla oli hea, sest lõpuni jäi veel vaid 2 rattapunkti...

... mille me läbisime ilma eriliste vigadeta.. Ühes kohas, kus oleks võinud rattaga sõita, läksime jookstes. Selle 600m lõiguga oleksime vast ühe koha võrra tõusnud, muud polekski juhtunud.. Seega pole hullu..

Finišeerimisaeg 4:21:48. Esialgses lõpuprotokollis platseerusime kohale 35, mis oleks meie jaoks siiani parim tulemus... kuid kunagi ei tea, kust veel mingi hoop võib tulla. Enda meelest tegime küll kõik korrektselt, aga äkki jäi mõni punkt võtmata või võtsime valesti? Loodetavasti siiski mitte.

Kaur: saiafeiss e. tervislik toitumine

Tahtsin tutvustada teile üht uut spordiala, millega multisportlased aegajalt tegelema peaksid.

Eile õhtul kui Juuksurist kodu suunas astusime kordasin 9 aastat tagasi läbikäidud saiaretke. Vabriku ja Valgevase nurgal on tööstus, kus tehakse enamus kui mitte kõik meie poodides müüdavast lavašist. Vaadake teinekord pakendilt järgi, sellel kollasel sildil on mingi Vabriku tänava aadress.

See selleks. Nimiku ja Kristiinaga kodupoole vantsides tekkis suur saiaisu ning astusingi paokvil väravate vahelt sisse taamalt ukse vahelt paistva valguse suunas. Sealt need saiad tulevadki. Ja muidugi tuli ka meile hommikune sai lauale. Lausa kolm pätsi, mis vahetasid omanikku 10 krooni ja kahe suitsu eest. Sai oli soe ja aus. Nüüd on jahtunud ja aus. Poolteist saia said lausa eile õhtul juba otsa.. Nüüd lähen jätkan saia intervalltreeningut

Kris: suusahooaeg ja mis sai edasi...

Mingisel hetkel arvutasin kokku, et suusakilomeetreid kogunes sellel aastal ca 588. Päris kindel selles ei saa olla, sest kella seest tuli üks number ja arvutuslikult teine. Viimane suusasõit sai tehtud 30ndal Märtsil. Hiljem oli hommikuid veel küll ja küll, kus oleks supermõnus sõita olnud aga aega nappis ja und oli jälle ülearu.

Statistiliselt siis: kokku suuskadel veedetud aeg: ca 60 tundi. Keskmine kiirus oli 9,8 km/h, pulss 155 ja treeningute arv 42. Kogu hooaeg põletas ära ca 40 000 kilokalorit.

Tore on see, et sai nii mõnigi kord ennast ületatud ja maratoni-eesmärgid täidetud. Kripeldama jääb siiski, et madala pulsiga trenne jäi ikka väga väheseks. Ent tabasin ära nõksu, kuidas pulss all hoida-- ei tohi Kauriga koos trenni alustada ja kordagi ei tohi pulssi üles lasta. Selliseid treeninguid sai paraku ainult Harku metsas teha ja miskipärast ka väga harva. Lisaks sai hooaja lõpus selgeks, et lühikesed uisutrennid ei tasu ära, kuna tehnika ja enesetunne läksid alles 6nda kilomeetril heaks. See ilmselgelt muidugi ei käi hooaja alguse kohta, kus ilmselt 6 km juba väga ära väsitavad.

Päris viimaste talveilmadega avastasin, et eluaeg äärmiselt nõmedana tundunud mäesuusatamine võib tegelikult olla ka päris tore. Seda muidugi eriti siis, kui maja kõrval oma mägi ja mootorsaan, mis tagasi mäkke viib... Järgmisel aastal, mine sa tea, peab äkki suuremat mäge minema otsima.

Jooksmisest...

Sellel aastal tabas esimesel jooksutrennil mind väga meeldiv üllatus-- ma jaksasin joosta. Ei, ei midagi supervormi ega jooksumõnu sarnast aga siiski peale pea tunniajast jooksmist ei olnud sugugi kohutav olla. Teine jooksutrenn Lauri ja Kauriga Nõmmel oli sootuks üllatus. Me jooksime tervelt tunni ja 10 mntsa ja ligi 10 km. Ega ma rohkem poleks jaksanud ka aga minusuguse kohta, kes arvas, et joosta üle 30 minuti on rekordiline, oli seegi toredaks üllatuseks. Edaspidi pole mul küll nii toredaid elamusi jooksurajal olnud-- vaid kaks vääääga kehva enesetundega 50 mintsast jooksu. Neist viimane veel veinipohmellise peaga, kus korra läks pulss imelihtsalt 192ni ja siis ma edasi lihtsalt kõndisin. Üldiselt mul nii ongi, et paari esimese sammu peale läheb pulss kohe 165ni ja varsti 175ni, siis peale poole tunnist jooksmist tuleb natule allapoole nii 155ni. Kui kellelgi on kõrge pulsi vastu rohtu, siis oleksin äärmiselt tänulik...

Kaur: suusahooaja lõpp ja suvehooaja algus

Pole pikalt sprotttide päevikusse sissekandeid teinud. Suurt osa etendab selles mu kell, mis iseenesest kõik treeningud üles dateerib. Kui andmed arvutisse tõmban, siis kirjutan kiirelt paar rida enesetundest ka juurde ja sellega on siis päevik peetud.. Enne garminit edastasin andmed ikka siia samma.. mitte küll igapäevaselt peale trenni kuid tundub, et oluliselt sagedamalt kui nüüd... Ja kuigi siia pole sissekandeid tehtud, olen end mõnevõrra siiski vahepeal liigutanud....

.. esiteks määrisin suusad ära ja panin talvekorterisse (ehk suusakotti ja peitu kapi taha nurka)

Hooajaga sai läbitud garmini järgi 616km. Kahjuks toimus mu viimane suusasõit 30 märtsil. Terve nädal peale seda kibelesin veel suusarajale kuid miskipärast ma sinna ikkagi ei jõudnud. Heakene küll - mõned inimesed käisid veel nädal tagasi suusafoorumite info põhjal Tallinnas suusatamas. Eelmisel aastal tegime Kristiinaga viimase sõidu 31 märtsil Pirital.. Kuid siis olid rajaolud ikka täitsa jamad.. selle aasta 30. märtsi rada oli ikka täitsa tibens-tobens.

.. teiseks. Olen nüüd mõned korrad ikka jooksmas ka käinud. Tasa ja targu alustanud. Peale suusatamise lõppu proovisin ära ka jõusaalis treadmillil kappamise. Hapnik saab siseruumis ikka suht kiiresti otsa, niiet jõusaal - un point! Järgmised korrad olen lipanud ringi Kalamajas, Kesklinnas, Vanalinnas, Pirital ja Nõmmel. Hapnikku on piiritult, kui just bussi taha ei sattu jooksma. Seega outdoor - dix point! Kokku sel aastal praeguseks jookstud 5 korda, kokku veidi üle 5h ja veidi üle 40km.

.. kolmandaks. Lasin teha rattale kevadhoolduse. Vahetusse läks kett ja tagumised hammasrattad. Eks oli ka aeg. Piduriklotsid vahetati ka ära, kuid mulle tundub, et eelmiste klotsidega oli alguses pidamine parem. Raudpolt! Pandi kehvast kummist klotsid? Kuid see selleks - täna tegime Lauriga ka esimese rattatiiru. Pikkust tuli 34km, teekonnal kodust Tabasallu ja tagasi. Vihma tõttu hakkasid sõrmed ja varbad külmetama, kohe päris ebameeldivalt. Talvel suusatades sellist piina ei pidanud igaljuhul taluma. Nüüd kus kuum dušš koos jalgrattaga võetud, on enesetunne jällegi priima.

Lauri: rattad all

Kuigi tänane tuuline ilm oli pigem paslik purjetamiseks, käisin ma esimesel jalgratta otsal. Metsaalused on vist ikka veel lumised või sopased, seega ei hakanud sinna pressima. Sõitsin hoopis kodust Merimetsa ja sealt mööda uut rattateed Kakumäele. Seal tegin ringi ja enam-vähem saa teed mööda tagasi. Alguses oli mere ääres küll tuul vastu, ent üldkokku võttes oli väga mõnus rada ja trenn. Kaardi pealt mõõdetuna kujunes teepikkuseks umbes 25 km, aega kulus selleks 1:22. Keskmine pulss jäi 140 ja ühe kiirenduse või tõusu peal sain maksimumiks 166.

Nädalavahetusel sattusime istuma Võhandu maratoni raja ääres. Tegemist on 100 km pikkuse aerutamismaratoniga. Osavõtjate seas oli ka Martin Rekor Valusate jalgade klubist. Kuigi ta väitis, tema seda piina enam läbi elada ei taha, tekkis mul mõte, et äkki peaks Sprottid selle tuleval aastal ära proovima?

Lauri: esimesed jooksud

Viimasel ajal on spordiga natuke hõredalt olnud. Kahe nädalaga olen vaid kolm korda jooksma jõudnud. Eelmine esmaspäev sai tehtud üks pooletunnine ots kodukandi tänavatel. Keskmine pulss jäi siis vist 153 peale. Kuna ma olen oma Garmini kella ära kaotanud kuhugi, siis kasutan asenduseks mingit Suuntot, see aga ei näita läbitud vahemaad. Üldsegi on see mu jaoks täiesti arusaamatu tehnika võrreldes Garminiga.

Pühapäeval käisime Kauri ja Kristiinaga Mustakal ja Nõmmel ühel jooksu otsal. Tegime mõnusa ilma nautimise jooksu. Tunnise jooksu peale jäi pulss 152 peale.
Viimase jooks tegin eile, kodust Kauri juurde, võtsin oma ratta ning väntasin tagasi.

Nädala pärast on Xdream tulemas, enne seda peaks ikka veel paar korda korralikumalt trenni tegema nii joostes kui rattaga sõites.

Vollest ka natuke, viimane kord võttis Tom meie trenni video linti. Nüüd on hea vaadata ennast, et mis ja kuidas valesti teen. Lisan siia ka kaks klipi illustratsiooniks. Esimene on lihtsalt hetk mängust. Teisele videole aga taustaks nii palju, et iga servi viga tähendab kümmet kätekõverdust.

Kaur: Tallinn liigub!

Koos Tallinnaga liigub ka Sprottt. Siit Tallinn Liigub! kalender.. seal igale maitsele midagi.

Talvehooaja kokkuvõte vajab veel tegemist... pühendan sellele järgmisel korral 3 rida.

... ja muidugi - pühapäeval on rabajooks. Saab tehtud?

Nete: orienteerumishooaeg avatud

Minu suusahooaeg lõppes umbes samal ajal kui Indrekul. Tartus sulas lumi suusarajalt nagu soe sai ja kui Tallinna-rahvas veel rõõmsalt talverõõme nautis, vaatasime meie kurva näoga aknast, kuidas Emajõgi üle kallaste ajab ja kõik on nii paksu pori täis, et jooksmisest ei saanud juttugi olla. Seega tuli sisse sunnitud (aga ilmselt ka vajalik) puhkepaus.
Nüüdseks on aga jooksuaeg ametlikult avatud: N, 8.04 alustas Tartu orienteerumisneljapäevakute hooaeg. Esimene neljapäevak toimus traditsiooniliselt Tartu linna piires Ihastes. Kui mina osalesin eelmisel aastal üsna hoolikalt ja võib öelda, et paras pisik on sellest küljes, siis Indrek tegi minu agiteerimisel orienteerumisdebüüdi (kui välja jätta kunagine aastatetagune HIRMUS kogemus suvepäevadelt, kus ta väidetavalt ainult ära eksis ja üldse mittemidagi aru ei saanud). Et aga Ihaste on tuttav lapsepõlvemaa, siis oli ta nõus uuesti proovima.
Rajale otsustasime igaks juhuks minna koos, aga kumbki oma kaardi, kompassi ja SI-pulgaga. Minu esimene orienteeruma meelitatud ohver esines väga hästi! Isegi väga-väga hästi, sest valisime läbimiseks 1. raja, mis on kõige pikem, raskem ja keerulisem. See oli minu poolt muidugi suur ämber, sest arvasin, et jooksin eelmisel aastal koguaeg 1. rada. Alles õhtul välgatas, et hoopis 2. jooksin ja 1. rajal polnud ka ise kunagi käinud. Nii et siinkohal veelkord au ja kiitus mu õnnetule ohvrile! Rada oli üldsielt hea lihtne, sest Ihaste on tõesti mõnusalt tuttav. Kohati tuli ragistada ka võsas ja mudas ning jalad saime ka korralikult märjaks. Enesetunde kohalt - suusatada on ikka sada korda kergem kui joosta (loodetavasti läheb see õudne tegevus kergemaks).
Kokkuvõte: et me koos jooksime, läksime vabaklassi ehk 7. raja arvestusse. Reaalselt läbisime 1. raja ja kui nende tulemustega võrrelda, siis olime muidugi pikalt viimased. Aga seda rada jooksevadki ainult päris hullud fanaatikud. Aeg: 1h 23 min, distants: u. 9 km (unustasin kella stardis käima panna, nii et päris täpselt ei oska hinnata), linnulennult raja pikkus 7.2 km. Kahjuks ei saa vabaklassi arvestuses netis rajajoonistamist teha, oleks tahtnud oma uhket Garmini-mänguasja katsetada. Järgmisel neljapäevakul ehk jookseme eraldi, siis saan pildi ka panna :)

Indrek: talve kokkuvõte

Peale talvist suursündmust, Tartu maratoni, sai tempo üsna alla võetud. Enne Haanja maratoni sai ainult 1 x suusad alla pandud ja liigesed lahti sõidetud. Haanja maraton ise oli imeline. Üsna alguses tõmbasin vasakul jalal selle va puusapainutaja jälle ära, suusk andis tõusudes veidi tagasi ja ilma eelneva soojenduseta on sellised rumalad vigastused kerged tulema. Alguse poole õnnestus ka igavesti vinges massikukkumises osaleda, kes kohal olid, said hiljem mu värvikaid elamusi kuulda. Igatahes oli siis lugu selline, et kõik rajad ja rajavahed kukuti järjest täis ja mul jäi üle lihtsalt metsa lumehange sõita. Õnneks jäi kogu varustus terveks ja sõit jätkus. Rada oli kuni selle hetkeni, kui pool maad ära keeras, täielik mõrv. Kuid seekord otsustas ka Annette sõitu nautida ja seega suusatasime koos, hulk aega oli ka Kristiina meiega ja isegi Raiko andis vahepeal näole. Põhimõtteliselt kulges siis teine pool päris mõnusalt, rada läks laugemaks, paaris-vahelduvat sõita ei saanud, vasaku jala puusapainutaja või kubemelihas vms andis ikka kõvasti tunda, aga paaris-paremtõuge oli mul ilmselt korralikult treenitud ja sellega kannatas maratoni ilusti läbida. Loomulikult pidi palju aega ikka lihtsalt vahelduvat ka sõitma. Nii me seal siis Annettega koos kulgesime, TP-des ülearu palju aega ei raisanud, tegime ikka üsna kiirelt, aga võtsime kõike, mida süda lustis ja kustutasime janu korralikult ära. Umbes 3 km enne lõppu hakkasime tempot veidike tõstma ja otsustasime, et seekord jätame "võitja" lõpusirge otsustada. Viimane kilomeeter tuli ikka päris maksimumilähedal. Pildil on meie tehnikanäidis. See väike tõus oli vahetult enne suusastaadionile jõudmist. Võitja ei olnud selleks hetkeks veel selgunud!

Siis jäi mulle keegi inimene jalgu ja lõpusirgele keeravas kurvis hakkas Annette vaatama, kuhu mina jäin ning "tegi Colognat" - kes OMil juhtunuga kursis on, saab ilmselt aru. Mina sõitsin härrasmehelikult mööda ja võtsin siis seekord ühe sekundiga võidu. Ajaks tuli 3:35:10,5 ja kohaks 853, mis oli 7 kohta parem kui stardinumber! Annette aeg oli 3:35:11,9, koht 854, mis võrreldes stardinumbriga oli 15 kohta kukkumist.

Rõõmsad Haanja maratoni läbijad:
(vasakult Annette isa, Annette, Indrek, Kaur, Kristiina)

Järgmisel päeval käisime korraks Annette peretuttava juures veel ka lumelauda proovimas. Mina olin kunagi umbes 10 aastat tagasi paar korda laua alla saanud, siiski ei saaks öelda, et sellest nüüd üleliia palju kasu oli. Igatahes oli lõbus!

Laudurid

Peale maratone sai veel mõned korrad sõitmas käidud. Kevadiselt jäisel Tähtvere ovaali klassikarajal sai ka päris korraliku kiirusega paaristõuget harrastatud. Tund aega sõitu, läbitud distants 14,5 km ja keskmine pulss 135 on päris ilusad näitajad. Suudaks nüüd sellise treenituse saavutada, et iga ilmaga ja igal rajal sellist keskmist kiirust hoida, siis võiks maratonil veidi ette ka trügida juba. Kokku läbisin kilomeetreid talvega 473, suuskadel veetsin ca 43 tundi. Nüüd jääb üle ainult loota, et järgmine talv tuleb suusatamise mõttes sama mõnus ja siis võiks ka juba üle 500 km sõita. Kevadised tegevused nagu jooksmine ja ketiõlitamine pole veel minuni jõudnud, küllap varsti jõuavad.

Lauri: vahepeal passiivne Sprottt

Kui teised kirjutavad kui hästi suusk libiseb, siis ma pean mainima, et peale Dahabi olen suutnud edukalt suusatamist vältida, nii et minu selle aasta kilometraažiks jäi 256. Nüüd aga algas mul kevadhooaeg - botastelt on tolm pühitud ja rattal on kett õlitatud.

Täna käisime Soomaal kanuudega viiendat aastaaega lähemalt uurimas. Asi oli tõesti varast ärkamist väärt, matka korraldaja ütles ka, et 1956 a. rekord sai täna ületatud. Päris põnev oli mööda niite sõites vaadata kuidas kruusateed vee alt ähmaselt vastu helendasid. Kui oletatava jõe oru ümber oli ületamatul palju jääd kogunenud, siis metsas, puude vahel, oli päris ärev slaalomid sõita. Peale looduse nautimise sain ka neljatunnise kanuu trenni teha, et siis mõne nädalapärast Saku Xdreami etapiks valmi olla.

Eile Pere leiva ja Audentese veerandfinaali mängu vaatamas käies tuli selline surfi isu peale, et hakka või ise jääd lõhkuma. Sula ära!

Kaur: esimene jooks

Täna käisin üle mitme aasta jõusaalis. Mitte rauda rebimas vaid ikka beibesid passimas... Seltskond, kes jõusaalidesse kokku voolab on hoopis teist masti kui need, kes Pirital ja Harkus metsavahel harjutavad.. Õhk on ka teine või õigemini - seal polegi õhku. Kuid plaan oli kindel - teha esimene jooksutrenn ning selleks, et liigeseid vähekegi säästa ning asfaldiga mitte lõhkuda, sai otsus teha tutvust jooksulindiga. Esimene kogemus oli spordiarsti juurest olemas, kuid treeningu mõttes oli täna esimene kord. Tegelikult on päris mõnus kellegiga kõrvuti joosta, mõlemad valivad endale oma tempo.. saab koos sörkida, kuid igaüks omas tempos.. ja ikkagi omavahel vestelda... miinus pooleks muidugi see, et õhku pole ning rada on suhteliselt üksluine. Väga pikalt sellist režiimi ei tahaks, kuid esialgu, kuniks lumi veel maas võib suusatamisest jooksule üleminekuperioodil linti sõtkuda küll.. Või peaks minema poodi ja ostma Gore-tex sussid?

aga jah... seltskond jõusaalis koosneb igasugustest jõusaali-sardellidest ja muudest rauanärijatest.. ok. väike utreering, sest Sparta saalis oli siiski suht vaikne tümps ning inimesed polnudki nii kandilised kui mäletasin, keegi ei röökinud kangi rebida ega nillinud peeglist oma biitsepsi. Kuid kindlasti on seal ka selliseid.. See on kindlasti nõme suusataja arvamus, aga liiga palju aega akendeta jõusaalis veeta ei saa hästi mõjuda. Pealegi - Nõmme männid lõhnavad igal juhul paremini kui ükskõik mis ventilatsiooniga või ilma spordisaalid!

.... eile sai veel tehtud üks salatrenn suuskadel Pirital. Ilgelt libe oli. Lausa selline, et kuku või käpuli. Kristiina kukkuski :D .. kuid ajas püsti ja tegi kaks ringi veel. Nii me seal siis ühe õhtutunni veetsime, vaatasime kuidas päike loojus ja nautsime Märtsi lõpu hetki lumisel metsavahel. Ei tea millal järgmine selline talv veel tuleb.