Täna käisin üle mitme aasta jõusaalis. Mitte rauda rebimas vaid ikka beibesid passimas... Seltskond, kes jõusaalidesse kokku voolab on hoopis teist masti kui need, kes Pirital ja Harkus metsavahel harjutavad.. Õhk on ka teine või õigemini - seal polegi õhku. Kuid plaan oli kindel - teha esimene jooksutrenn ning selleks, et liigeseid vähekegi säästa ning asfaldiga mitte lõhkuda, sai otsus teha tutvust jooksulindiga. Esimene kogemus oli spordiarsti juurest olemas, kuid treeningu mõttes oli täna esimene kord. Tegelikult on päris mõnus kellegiga kõrvuti joosta, mõlemad valivad endale oma tempo.. saab koos sörkida, kuid igaüks omas tempos.. ja ikkagi omavahel vestelda... miinus pooleks muidugi see, et õhku pole ning rada on suhteliselt üksluine. Väga pikalt sellist režiimi ei tahaks, kuid esialgu, kuniks lumi veel maas võib suusatamisest jooksule üleminekuperioodil linti sõtkuda küll.. Või peaks minema poodi ja ostma Gore-tex sussid?
aga jah... seltskond jõusaalis koosneb igasugustest jõusaali-sardellidest ja muudest rauanärijatest.. ok. väike utreering, sest Sparta saalis oli siiski suht vaikne tümps ning inimesed polnudki nii kandilised kui mäletasin, keegi ei röökinud kangi rebida ega nillinud peeglist oma biitsepsi. Kuid kindlasti on seal ka selliseid.. See on kindlasti nõme suusataja arvamus, aga liiga palju aega akendeta jõusaalis veeta ei saa hästi mõjuda. Pealegi - Nõmme männid lõhnavad igal juhul paremini kui ükskõik mis ventilatsiooniga või ilma spordisaalid!
.... eile sai veel tehtud üks salatrenn suuskadel Pirital. Ilgelt libe oli. Lausa selline, et kuku või käpuli. Kristiina kukkuski :D .. kuid ajas püsti ja tegi kaks ringi veel. Nii me seal siis ühe õhtutunni veetsime, vaatasime kuidas päike loojus ja nautsime Märtsi lõpu hetki lumisel metsavahel. Ei tea millal järgmine selline talv veel tuleb.
No comments:
Post a Comment