Indrek: Esimene maraton sõidetud

39. Tartu Maraton oli minu jaoks esimene täispikk läbitud maraton. Pean ausalt tunnistama, et ega ma seda üleliia ei nautinud. Esmase tülgastuse lahtudes arvan ma juba muidugi, et küllap ikka lähen järgmine aasta ka ennast piinama, kui vähegi ette jõuab valmistada.

Jagaksin ka esmalt veidike taustinformatsiooni oma treeningute ja treenituse kohta. Läbisõitu kogunes enne maratoni ca 310 km, treeningtunde ca 30. Enamus sellest on klassikas sõidetud, mõned korrad sõitsin ka uisku. Igasuguseid keskmisi pulsse ja muud pudi-padi ei viitsi ma arvutama hakata, erinevalt teistest Sprotttlastest ei ole mul Garmini imekella ja see Polar, millega treenin, on umbes esimese põlvkonna oma ning näitab peale sõitu vaid treeningu kestvust ja keskmist pulssi. Ühesõnaga on see rohkem selline pulsimonitor treeningu ajal. Ja kuna ma olen vanakooli mees ja treeningpäevikut täidan paberile, mitte Excelisse, siis...

Spordiarsti juures käisin ka Vomaxis ära ja uuringute kohaselt on mu treeningtsoonid hingamiskoefitsiendi järgi sellised:

Max pingutuse tsoon: 163-187

Tugeva pingutuse tsoon: 150-163

Mõõduka pingutuse tsoon: 140-150

Põhivastupidavuse tsoon: 126-140

Taastav tsoon: 111-126

Ja veel mõningad teised näitajad sellised:

Kopsumaht: 6.14 l

Max venitaltsioon: 126 l/min

VO2max: 55,7 ml/min/kg

Üldiselt hinnati mu treenitus heaks ja soovitati suurendada treeningute aeroobset osa ehk treeninguid põhivastupidavuse tsoonis, sest nagu te ka ise võite kõik vaadata, on mul see ikka väga madal.

Nüüd siis lühidalt maratonist:

Stardinumber oli mul 4041 ehk startisin üsna lõpust ja see oli tülikas. Alguses käis räme astumine iga mäe peal jne. Ei julgenud väga rabelema ka hakata ja kohtade pärast võitlema, mõtlesin, et kui veidike hõreneb, küll siis seda teen. Tegin ka, aga üsna väikese agressiivsusega. Pulss oli sealjuures siiski kuskil 160-170 kandis. Hiljem, kui sain aru, et kõige paremad kohad inimestest möödumiseks on tõusud, sain ikka kuskil 175 kätte vist. Vahemärkusena olgu öeldud, et suuskadele libisemise (Swix HF6: -6...-12 C) panime Annettega ise alla ja pidamise (ei oska täpselt öelda, aga kihte oli palju ja erinevaid) lasime Tartus tegutsevatel Suusavendadel panna ja nii hea pidamisega pole ma mitte kunagi elus sõitnud. Libisemine oli selle pudi sees ilmselt kõigil veidi kehv. Siiski oli suusk hea lõpuni välja.

TP-des võtsin kõigis ilusti süüa-juua. Matus ja Andes napsasin paar banaani ja jõin enda jooki, et vähem rüselema peaks. Ikkagi sain ma pärast punkti sõita mööda samadest inimestest, kellest enne punkti. Tekkis küsimus, et kas mõned inimesed on nii hardcore'id, et ei peatugi enda kosutamiseks? Igatahes seda kiiret söömist-joomist pean ma spetsiaalselt treenima hakkama järgmiseks maratoniks. Enesetunne oli üldiselt hea. Muide, Harimäe tõus on minu meelest ülehinnatud, Kekkose rajal on see tõus raskem igatahes. Kuutsele jõudes oli enesetunne endiselt hea, kuid mõelda, et pool maad veel ees, oli ebameeldiv. Vahetult enne Peebule jõudmist oli tunne, et peaks geeli võtma. Hulk inimesi läks mööda ja kui ma siis edasi sõitsin ja peale järgmist väikest tõusu ja kurvi nägin, et paarisaja meetri kaugusel on TP, olin ma enda peale natuke kuri. Seal võtsin siis ainult topsi puljongit ja läksin edasi. Alates Palust oli rada tuttav, sest olime just eelmine nädalavahetus Annettega sealt veidi edasigi sõitnud oma 40 km peaproovi käigus. Ühtlasi hakkas mind siis ka väsimus piinama ja teadmine, et edasi on väga pikalt lagedat maad röövis jõudu veelgi. Pudine rada oli mind suures osas vahelduvtehnikale sundinud ning hea pidamine pani mind mägesid väga hoogsalt võtma ja seetõttu olid mu puusapainutajad juba võrdlemisi valusad - ilmselgelt vähe trenni teinud. Kuid selleks ajaks oli ka õlavöö juba väsinud ja ei jaksanud enam ainult paaristõukele ka rõhuda. Hellenurmes ei olnud olukord muutunud põrmugi paremaks. 5 km enne lõppu pidin 58 km edasi lükatud põiepeatuse tegema. Metsas seistes kuulsin ma ainult, kuidas väga suur hulk inimesi must mööda vuhises. Tegemata ei saanud ma seda peatust siiski ka jätta, sest edasi tulid veel mõned tõusud ja mõned pikad lauged laskumised, mida oleks olnud VÄGA raske taluda. Kuna ma juba seisin, siis manustasin veidi geeli ka. Ühtlasi sai peale seismist selgeks, et mu puusapainutajad on ikka äärmiselt valusad. Edasine sõit oli puhas vaev ja ainus mõte, mis mul peas vasardas, oli, et keegi mu piinad lõpetaks ja ainus lootus see, et ma ikkagi lõpuni sõita jaksaks. Justnimelt sõita, mitte astuda, sest mingit katkestamishirmu mul ei olnud. Finišisirgel sai muidugi veel natuke ülbet päkkadeletõusuga paaristõuget endast välja pigistada ja ajaks registreeriti täpselt 5:58:00, mis mahtus püstitatud eesmärgi, sõita alla 6 tunni, sisse.

Puhasaeg oli ca 5 minutit väiksem ning keskmine pulss 156. Kui suusad alt ära võtsin ja kõndima asusin, osutus see nii vaevaliseks, et sellisena jätkates oleks ikka päris korralik invaliidsusgrupp antud. Õnneks oli teisipäevaks suurem vaev möödas.

Lauri: Veerpaluga ühes stardis

Minul see aasta kahjuks suusapidu ei olnud, raske oli, väga raske.

Jamad algasid juba paar päeva varem. Neljapäeval tegin Harkus viimase kerge trenni. Olles teinud ära pea terve 9,7 km ringi mõtlesin et võtan viimase tõusu jupi natuke kiirema sammuga. Siin aga tegin vea, kuna väljas oli külm, kiirus väike ja lihased natuke kanged, siis selle kiirendusega tõmbasin naksti vasaku reielihase ära. Järgmisel päeval tegin samale jalale jälle haiget. Võibolla oli see aga hea, kuna selle tulemusena otsustasin jala ära teipida lasta. Suur tänu siin kohal füsioteraput Ailile, kes mu jala nii korralikult fikseeris, et rajal see end tunda ei andnud. Teine jama oli kõhuga, oli see siis närvidest või tõest spordijoogist, aga päev enne oli seedimine täiesti paigast ära. Õnneks oli pühapäev parem, kuid siiski terve distantsi vältel vaevasid mind kõhu valud nii, et laskmistel ei saanud väga madalat asendit võtta.




Lisaks tänud ka Urile, kes mulle viimasel hetkel Silja Spordis suusa määrimise organiseeris. Libisemine oli terve distantsi vältel väga hea, aga pidamist pidid poolele teel siiski peale panema.

Start

See aasta olin 9. grupis, kus olid numbrid 2500-3000. Sealt stardijooneni sõit võttes umbes 2 minutit, pisut vähem kui eelmisel aastal. Alguses võtsin asja väga rahulikult, et teha korralik soojendus jalale. Esimene kilomeeter tuligi rahulikult tiksudes, aga paari kilomeetri pärast hakkas ikka massipsühhoos ka mulle külge ja pulss tõusis isegi 188 peale ( suures rahvamassis, kus kõigil pulsikellad, lõi mu tehnika korraks segi ja registreeris mu maksimum pulsiks korra 225!!!). Võrreldes eelmise aastaga rabistasin ma alguses liiga palju. Pea Matu punktini lasin üle 175 pulsiga, see muutis edasise elu raskeks.

Matu 12 km

Siin sain siis vist oma haamri kätte. Siit kuni Ande punktini oli see mu raja kõige raskem osa. Lasin tempo alla ja püüdsin vaid ellu jääda. Laugetel osadel tegin vaevaliselt vahelduvtehnikat, tõusudel tatsasin raskelt, suusa libistamisest ei tahtnud mõeldagi. Mõtlesin juba, et annaks kogu oma suusavarustuse kellelegi tasuta, lihtsalt et saaks neist lahti. Vaatasin teisi ja mõtlesin, et minge ja rapsige eks ma lõpus tulen teist mööda, kui ma muidugi üldse nii kaugele peaksin jõudma. Mitmeid kordi käsi peast isegi läbi mõte, et lõpetakse selle jama ära. Miks ma ennast piinan? Pärast oleks ju hea jala kaela kõik ajada, aga jama oli see, et jalaga oli kõik korras. Kõige raskem oli just õlavöötmes, nagu telliskivid oleks olnud õlgadel. Igasugune suusatamise isu puudus. Ajaliselt oli see vahe ka kõige pikem.




Ande 23 km

Läbi suurte raskuste jõudsin Ande punkti, tankis korralikul, võtsin ka oma esimese geeli kasutusele. Enesetunne hakkas vaikselt paranema, kõht oli veel valus, aga haamritega seljakott läks kellegi teise selga. Kuskil siin vahepeal hakkas pidamine järg andma. Tuletasin meelde põhitarkusi ja tegin kohe ka määrdepeatuse ega hakanud pikalt edasi pressima.

Peebu 32 km

Selles vahemikus oli enesetunne juba parem ja seega ka hoog reipam. Mõned kilomeetrid enne Kuutse punkti sain abimeeskonnalt juua. Mu enda kaasas kantav jook oli selleks ajaks juba ära külmunud ning pudel oli juba koormaks muutunud, andsin selle nüüd siin ära. Tempo paranes ka siin ning

Kuutse 39 km

Ei mäleta, kas see oli Kuutse või mõni teine punkt, aga mäletan, et ühest punktist tulin ma ära ikak kohe täis kõhuga. Süüa ma ehk nii palju ei ahminudki, aga jõin kõvasti. Jõin nii spordijooki kui teed , ühes kohas kulistasin isegi tassikese vett, et magusast geeli maitsest lahti saaks.

Palu 46 km

Palu punktis oli meeskond jälle vastas ja sain natuke kosutust. Siit edasi edasi panin mõnda aega päris reipalt paaristõuget.

Hellenurme 53 km

Palul olles mõtlesin, et see oligi siis viimane punkt enne finišit, samas oli aga kuskil ajusopis meeles , et justkui mingi koht oli nagu veel. Nii siis paistiski üheks kilomeetrit enne lõppu vastu see viimane toidulaud. Nii nagu ka eelmiste laudade juures, ei lasknud ma ka siin end mitu korda kutsuda ning astusin julgelt laua juurde. Rüüpasin mitu tassi teed ja ampsasin peale kaks-kolm viilu hapukurki. Siis veel peotäis rosinaid ja lõuatäis mustikasuppi ning teele.

Finiš

Lõpus proovisin lasta paaristõuget, aga kui enne mind oli juba üle 3800 sõitja raja suhteliselt pehmeks sõitnud, siis ostutus vahelduvtõuge kohati kiiremaks. Viimase kilomeetri otsisin pingsalt pika distantsisõitjaid, kellest saaks veel mööda, et oma kohta natukenegi parandada. Veel viimasel sirgelgi sain enda tulemust kahe koha võrra parandada ja pressisin veel kahest rahvariietes ning lilledest punutud pärgadega t näitsikust mööda. Peale joone ületamist aga ei olnud suurt isu fotograafidele naerata, selle asemele libistasin end raja äärde ja tõmbasin hinge reklaamsiltide najal. Kokku läbisin selle aasta maratoni siis 6 tunni ja 42 minutiga ning sain 3 878 koha. Järgmine aasta on jälle, mille nimel pingutada.

Kaur: TM rajaprofiil

Võrdlesin kella ja TM-i rajaprofiili... kell enam nii rämedalt ei valetagi kui varem.

Kaur: 39. Tartu maraton läbitud!

Enne starti mõtlesin, et tore oleks mõelda, et selle talve põhiüritus ei ole mitte Tartu Maraton vaid hoopiski Haanja oma, kuhu eelmisel aastal ei julgenud peale TM põetud külmetushaigust üldse minnagi. Siis oleks ju tegemist vaid lahtisõidu distantsiga. Samas - Eesti talispordiürituste kuningas on ikkagi Tartu Maraton. Nii et enese tagasihoidmist mitte mingisugust!

Fotosüüdistus stardist Krissu suuskadele pidamist lisamas. Siin tundub mu nägu ikka väga hapu olevat.

Maratonile eelnenud nädalal, kui vahest õhtuti und ei tulnud, sest tahtsin magama minna tavapärasest varem, üritasin kujutlusse manada maratonirada - millised on kurvid ja tõusud ja langused.. Tavaliselt eriti kaugele ei jõudnud - ennem uinusin. Lammaste lugemist pole veel elus proovinud, samas mingi teekonna ülemõtlemine on varemgi aidanud uinuda.

Ettevalmistus Tartu Maratoni 50. aastapäeva suusamaratoniks ei kulgenud viperusteta. Mingi pisike külmetuseuss hoidis mandlid mitu nädalat vaatluse all. Teiselt poolt - kes teab, äkki oleks muidu üle treeninud, sest ega mingit korraliku eelnevat põhja ei olnud enne suusahooaega suutnud laduda. Viimasel paaril nädalal kuivas treeningkoormus täitsa kokku, kuid enne maratoni sai läbitud kilomeetreid ca 360, mida on siiski tiba rohkem kui eelmisel aastal. Miinimumnorm oli detsembris mõttes 300, soov oleks olnud 400... järelikult nii enamvähem ettevalmistus.

Kuna eelmisel aastal sai ka maraton läbitud, siis on millega võrrelda. Suusad määrisin ka sel korral ise ning ei pidanud pettuma. Libises täitsa hästi, laskumistel keegi must mööda vähemalt küll ei läinud. Samas mingit erilist ülekaalu ma ka laskumistel ei saavutanud. Veidi kauem sain laskumisasendis puhata kui kõrvalradadel sõitjad, kellega võrreldes hoidsin iga laskumise lõpus mõned paaristõuked kokku.

TP-des peatusin kõigis vähemalt joomiseks, alates Kuutsest sõin ka mõned tükid tahedamat - kurki (mis maitses eriti hästi!) ja rosinaid. Kaasa oli võetud 2 tuubi geeli, mis osutus suhteliselt jamaks valikuks - sest üks tuub oli mõeldud kaheks kasutuskorraks. Geeli hakkasin manustama veidi enne TP-d, et saaks selle magusa portsjoni kohe alla loputada. Kuid nagu eelmiselgi aastal, mil käest pudenes Snickers, lendas enne Peebu või Palu punkti sel korral näppude vahelt minema pool tuubi geeli. Samuti oli taskus ära külmunud mingi väike energiajoogiampull, mille mulle pani kaasa Kristiina - ajaks, mil väsimus sees ja jõud otsas. Lõppu jõudes poleks uskunudki, et meeõlu nii hea võib maitsta!

Start läks viperusteta ning võrreldes eelmise korraga, mil startisin koridorist 3001+,oli 1500-2000 start ikka tiba kiirem. Üle algusjoone jõudmiseks läks 1:46 ning stardist saadud hoog oli päris kobe. Kolmanda km keskmine kiirus oli 4:15, mis veidi ikka ära hirmutas. Selline kiirus küpsetab ju kohe läbi!

Matu punktis olin ajaga 00:53:50, mis eelmise aastaga võrreldes on 7 minutit kiirem. Eelmisel aastal tundus Matu TP-s, et noh soojendus tehtud, nüüd tuleb sõitma hakata, sel korral oli aga väike hirm sees. Samas oli enesetunne hea, nii et üritasin hoida keskmist tempot 4:30 km. Matusse sisenedes oli mul umbes 1400-s positsioon.

Ande punktist aega pole, sest sel korral võeti vaheaeg Harimäe tipust, kus mu positsioon oli paranenud 50-60 koha võrra. Tõuse võtta oli hea, käed tundusid küll veidi väsinud, aga samas suusad libisesid hästi ja sai laskumistel puhata. Andes võtsin ka esimese geeli.

Kuutse punkti jõudes oli muidugi tore, et pool maad läbi, kuid samas ka hirmus, et 31 kilomeetrit veel ees. Harimäe-Kuutse lõigu olin läbinud ca 1100-nda vahega ning tõusnud üldarvestus positsioonile ~1216. Veel oli jõudu ja elu kuid lihastes oli juba kerge tuimus ning paar korda oli ka hirm, et kukun jäljes koperdamise tõttu. Eelmise aastaga võrreldes oli Kuutse aeg 2:22:21 13 minutit kiirem.

Peebu ja Kuutse vaheline lõik oli esimene väsimusega võitlemine. Keskime tempo hakkas veidi langema. Peebule jõudes oli positsioon ca 1191, läbitud vaheaeg ca 1112-s. Eelmise aastaga võrreldes oli vahe kasvanud pea 14 minutiliseks.

Palu ja Peebu vahel tõstsin jälle tempot, et keskmine ei oleks alla 4:30. Tulemuseks selle 7km lõigu 971. aeg ja kasvav väsimus. Palu punktis on positsioon 1147-s... kuid siit alates sai väsimus vaid kasvada. Võrreldes 2009 aastaga oli vahe 14:48

Hellenurme ja Palu vaheline lõik on mumeelest üks hullemaid. Pole eriti tõuse ega languseid, ilge tasane maa. Käed olid täiesti väsinud, seega paaristõuget eriti kuskilt ei tulnud. Tegin vahelduvat, mida rikastasin mõne vahepealse paaristõukega. Inimesed hakkasid minust mööduma, ise ei tea kas üldse kellestki mööda sain. Jõud oli suhteliselt otsas ning möödujad ei suutnud ka eriti morjendada. See 7km lõik sai läbitud 1298. vaheajaga, üldarvestuses langesin ligi kakskümend kohta. Aasta tagasi sõitsin seda lõiku 24 sekundit kiiremini.

Hellenurmest finišisse oli küll üks piinlemine. Kuskilt nagu valus polnud, aga lihaste asemel oleks nagu sült olnud. Siin siis maksin kiire alguse lõivu. Selline tunne oli neid mööduvaid inimesi vaadates, nagu ma seisaksin kohapeal paigal. Mõned kilomeetrit sõitis keegi mu seljataga samasugust väsinud inimese vahelduvtõuget, nagu ma isegi, ja küljepealt läksid mingid värskete paaristõugetega mehed mööda. Emotsioonideks ei olnud siis enam erilist jõudu, mõtlesin vaid, et finišis ma sel korral küll ei saa mõelda, et oleks pidanud rohkem pressima või varem spurti alustama. Polnud lihtsalt midagi enam endast võtta... nii tundus vähemasti lõpusirgeni, kus sai ikka pisikese spurdi endast välja pressitud ja mõnest ka möödutud. Viimase lõigu aeg oli 1468, finišeerisin positsiooniga 1193. . oleksin veidi vähem pingutanud ning lõpetanud 30 kohta hiljem, oleks saanud 1223 koha ja sellega seoses ka uued suusad :D Võrreldes eelmise aastaga, kus Hellenurmest lõpuspurti alustasin, kaotasin viimase lõiguga 5:11. Üldvõit eelnenud maratoniga kahanes 9. minutile ja 13. sekundile. Koht paranes aga 501 positsiooni võrra, mis pole üldsegi paha tulemus mu arvates.

Kokkuvõttev statistika maratoni kohta mu kella järgi:

Aeg: 4:47:35

Distants: 62,86km (kuskilt olen 140m lõiganud?)

Keskmine kiirus: 13.1 km/h (4:34 km)

Maksimum kiirus: 41.8 km/h

Keskmine pulss: 157

Maksimum pulss: 175

Lauri: reielihase venitus

.....

Annette [377 km]: spordimeditsiinilise uuringu kokkuvõte

Siit tuleb järjekordne võla täitmine ehk esitan spordiarsti määratud "strateegilised mõõdud". Käisin 15. jaanuaril Tartus Vomaxis ja jäin väga rahule.

Pulsiläved:
Aeroobne: 154 (hingamiskoefitsiendi järgi 158)
Anaeroobne: 179 (hingamiskoefitsiendi järgi 175)
Maksimaalne: 187
Läved on saadud laktaadi määramisel, aga esialgu määrati need ka hingamiskoefitsiendi järgi - seejuures peaks viimane veidi ebatäpsem olema, aga nagu näha, ei ole vahed eriti olulised.

Treeningtsoonid (pulsilävede põhjal):
Max pingutuse tsoon: 183-187
Tugeva pingutuse tsoon: 169-183
Mõõduka pingutuse tsoon: 162-169
Põhivastupidavuse tsoon: 146-162
Taastav tsoon: 125-146

Kopsumaht: 4.14 l
Max venitaltsioon: 117 l/min
VO2max: 56.2 ml/min/kg

Tegelikult määrati veel igasuguseid muid imeasju ka, aga ma ei hakka neid siia üles lugema. Peamine, mida ma teada tahtsin, oli see, kas kõik on korras ja kas maratonile minna võib :)

Annette [365 km]: raporteerin Tartust

Kõigepealt vabandused selle eest, et ma siiani 100% passiivne blogiline olen olnud. Püüan nüüd selle vea parandada ja annan lühikese ülevaate senisest suusahooajast. Nagu enamustel sprottidel, on ka minul plaanis Tartu maratonile minna ja suures maratonihirmus olen püüdnud ennast treenida. Olgu öeldud, et iga kord pärast suusatamist ma kahetsen oma otsust, aga enam pole midagi teha. Veel olgu öeldud, et klassikadebüüdi tegin alles eelmisel kevadel (olen kogu elu ainult uisku sõitnud) ja seega pühendasin selle hooaja klassikalise tehnika arendamisele.

Lühike numbriline kokkuvõte: suusatamas olen käinud 23 korda (enamasti KL), distantsi on kogunenud 365 km, keskmine kiirus tavaliselt 9...10 km/h (viimasel ajal ka pisut kiirem), keskmine pulss vahemikus 150...160, distants on enamasti jäänud 10...20 km vahel (erandina 1x 30 km, 1 x 40 km). Lisaks olen püüdnud kord nädalas ka mingit sorti üldfüüsilist (jõu)trenni teha ja vahel joogas kangeid ihuliikmeid venitada.

Vahepeal sai käidud Tartu Vomaxis spordiarsti juures, pärast mida sai minust palju teadlikum treenija. Enne valgustushetke arvasin, et kõige parem on pidevalt sõita võimalikult madala pulsiga - vahepeal õnnestus isegi 140 pluss/miinus mõned kopikad kätte saada. Pärast oma pulsilävede ja -tsoonide teadasaamist selgus, et selline pulss jääb minu puhul taastavasse tsooni ja erilist treeninguefekti ei anna. Seega saan nüüd rahuliku südamega 150...160 pulsiga sõita, õigemini enamus treeninguid peakski sinna vahemikku minema. Lisaks soovitati aeg-ajalt ka kiiremaid sutsakaid teha, et pulss veelgi üles roniks, sest siis on treeningu efektiivsus suurem. Uuringute tulemusi päris peast ei mäleta, nii et need riputan üles õhtul kodus olles.

Viimast nädalat iseloomustab täielik maratoniõudus ja paar Kauri kirjeldatud sümptomit mul juba esinevad. Laupäeval tegime Indrekuga Elvas maratonirajal peaproovi - varusime süüa, juua ja sõitsime 40 km. Koos söömiste-joomistega kulus aega 3 h 45 min, keskmine kiirus oli 10.7 km/h ja pulss 157. Minu kohta väga korralik sõit ja süda on rahul: kui 40 km jõuan sõita, küll see 63 km ka alistub. Lisaks tegeleme eneste nuumamisega (pühapäevaks tuleb end ju vormi süüa!) ja lähipäevil on plaanis lisaks ohtrale söömisele ka paar 10 km suusaotsa teha.

Üldiselt püüan ma nüüd vähem maratoni peale mõelda, sest muidu hüppab pulss juba maratonieelseks päevaks 180 peale ja sealt alla enam ei tule.

Lauri:

Täna jätsin trenni vahele, kuna enesetunne on natuke imelik. Teen selle asemel raju ravimist ja vaatan, mis homme saab.

Eelmisel neljapäeval kavas olnud looduse nautimise ajal tegin kepikäimist ja ühele huvilisele väikse klassika sõitmise õpetuse, nii palju kui oskasin. Alguses oli küll plaan kaasa suusatada, aga suure hooga jätsin saapad koju ja pidin selle asemel raja servas lonkima. Kokku tuligi selline rahulik poolteisttundi ( keskmine pulss 117) kõndides ja vahel suusatajale järele joostes.

Laupäeval see eest tegin Tartus oma elu esimese seitsmevõistluse ja seda ilma igasuguse eelneva spetsiaalse ettevalmistuseta. Kuna mul puudus igasugune ettekujutus, oma tulemustest, siis ei osanud ka enne mingit oodatavat punktisummad välja öelda. Kokku oli meeste arvestuses 11 osalist ja aega võttis koguüritus meil nii umbes 6 tundi.


Tutvumine teivashüppega - esimene katse ilma latita.

Kui 60 meetri jooks või kaugushüpe on kooliajast veel tuttavad ja tolleaegsed tulemusedki ähmaselt meeles, siis näiteks teivashüppega puudus mul seni igasugune kokkupuude. Üllatavalt aga, osutus see mul edukamaks võrreldes teiste aladega. Allpool ka tulemused ja punktid, kokkuvõttes siiski alles 9. Koht, aga vähemalt sai tehtud ja ilma vigastusteta, mis on peamine. Järgmine kord saab siis vähemalt seekordse tulemuse eesmärgiks võtta.

Ala tulemus punktid
60 m jooks 9,26 s; 249
Kaugushüpe 4,3 m; 255
Kuulitõuge 7,60 m; 343
Kõrgushüpe 1,35 m; 283
60 tõkkejooks ( tõkke kõrgus 91 cm) 12,8 s; 133
Teivashüpe 2,3 m; 199
1000 m jooks 3:52 min; 251
KOKKU 1713

Eile ja täna on muidugi jalad kanged nagu pakud.

Kaur: Treeningud ja spordiarst

Kurguhädad kummitavad ja üha rohkem mõtlen mandlite eemaldamisele. Nädala algul ründas mu seedeelundkonda rotoviirus või muu selline - väike palavik ja oksetsirkus oli tagatud.

Vahepeal on muidugi veidi trenni ka tehtud. Pühapäeval tegime Kõrvemaal 1:50 treeningu, mille käigus päris palju ka paugutasin.. ehk liigagi, sest peale seda ilmnes see viirus. Täna tegin sellise testiva treeningu, 1:20 pika matka, et proovida enesetunnet suuskadel. Pulss reageeris kiiremini kui oleksin tahtnud, aga suusatada koos päikesega oli siiski mõnus.

Kokku on nüüdseks sel aastal sõidetud 349 kilomeetrit. Suuskadel olles on vähemalt selline suht kindel tunne.. või õigemini puudutab see küll klassikalises stiilis sõitmist. Vabatehnikas toimub ikka jube kõikumine küljelt küljele. Aga seda saab pärast maratoni trikke treenimas harjutama hakata.

Vahepeal käisin ka spordiarsti juures. Suhteliselt kurnav jooksmine oli, mille käigus pressisin oma maksimaalseks pulsiks 194, VO2max 4227 ml/min ehk 54,19 ml/min/kg. VE 171 l/min. Anaeroobne lävi oli testi käigus 169. Küsimus teadjatele - kas see lävi on erinevat spordiala tehes erinev? Kuid nagu Raiko ütles - selle dataga peaks nüüd miskit peale ka hakkama... Seal lehel on muidugi veel igasugu numbreid, kuid ega need suusata..

Enne maratoni veel - üritaks nädalavahetusel ühe 2-2,5h treeningu teha, rahulikus tempos, viimased pool tundi kiiremalt. Järgmisel nädalal süüa kõvasti pastat, teha paar-kolm rahulikumat suusatamist ja siis maratonil sõita loodetavasti eelmise aastaga võrreldes sarnane aeg välja.. Järgmise aasta eesmärgiks võiks aga sättida juba 4:00... 4:30. Üks klient ütles sel nädalal ka targad sõnad - et see hullunud sporditegemine pole tegelikult muud kui materjaliseerunud keskeakriisi vorm. Kui Pulleritsude ja teiste suusahullude toimetamistest lugeda, siis mumeelest suht tabavalt öeldud. Ja eks neis sõnades oli ka tubli annus eneseirooniat peidus, ilma milleta seejuures kuidagi läbi ei ajagi. Ja ehk on see hunnikust kriisivormidest valides siiski üks etemaid?

Kaur: mida teha peale Tartu maratoni?

Pean alustama oma sissekannet endale tuha pähe raputamisega - nii ei saa ju maratoni sõita, et valmistud vaid 2 kuud suusatades ja ülejäänud aasta otsa sööd saia ja jood õlut. Otsus peaks olema hoopiski järgmine - nüüd algab ettevalmistus aasta 2011 Tartu maratoniks. Korralik põhjaladumine jne...

samas.. selle aastane TM tuleb ju läbida ja peale seda võtta kohustuslik hooajalõpu treeningpaus, mis tuleb sisustada millegagi... peale õlle ja saia söömise võiks õppida ära ka trikid murdmaasuuskadel:

Nordic Skiing Stunts Youtube'is

Kaur: kes on tüüpiline suusahull?

* Nädal enne Tartu Maratoni ta inimestega enam ei kontakteeru ja ei maga silmatäitki. Eesmärk eelmise aasta kohast eespool olla.

* Tal on oma kindad, mis toovad õnne.

* Suusahull on Veerpalul kätt surunud.

* Ta on lugenud läbi kõiksugused raamatud õigest toitumisest ja suuskade määrimisest. Tal on omad nipid, mida teistega ei jaga.

* Ta vihkab kevadet.

* Ta on näinud unes kunstlumemasinat ja seda kuidas ta ostab putkast jäätist, aga talle antakse lund.

Tekst pärineb ja sarnast lahedat materjali saab lugeda tyybid.wordpress.com lehelt.

Meie seas vist tõelisi suusahulle veel ei leidu?

Uri: Spordiarst

Trenni ei viitsi teha, aga vähemalt spordiarsti juures käisin ära.

Näitajad siis sellised:

Max pulss 188 (ei pingutanud päris maksimumini)
VO2 4125 l/min ehk 47 ml/min/kg kohta (kaal oli millegipärast 88.1 kg)*
VE 147.7 l/min

Anaeroobne lävi pulsi 145 juures.

Nüüd peaks siis hakkama mõtlema, kuidas seda infot treenimisel kasutada.

Kris: kisub hirmsaks [309]

Ainult poolteist nädalat veel!!! Hirm kohe. Miskipärast tundub, et suure pingutuse peale on küll pulss veidi alla tulnud treeningu jooksul aga kiirused ei ole ka siis muidugi enam samad. Ja suurema pulsiga sõit tundub kohe eriti ebamugav. Ilmselt olen nüüd asjaga sealmaal, kust jätkates võiks veel asja saada-- st. edasi treenides ilmselt muutuks väiksema pulsiga kiirus suuremaks. Aga samas maratoni eel seda enam teha pole võimalik. Kui eelmisel aastal sain kõrge pulsiga pingutatud ja 10 km/h maratoni ära sõidetud siis sellel aastal ilmselt pean tiba aeglasem olema. Võib siiski olla, et võistlusolukord on treeningst totaalselt erinev...

3ndal jaanuaril oli Zilmeriga klassikatrenn kavva kirjutatud. Kogu lugu algas sellest, et meie Kauriga magasime sisse ja õudsime 20 mintsase hilinemisega aga meie õnneks viibis ka kohtumine Zilmeriga nii 45 minutit. Nii, et saime oma trenni ikka kätte. Sain teada, et sõidan koguaeg pea liiga püsti ja teine oluline asi, et libisemisel tuleb libisev jalg enne järgmist tõuget tõukavast jalast mööda tuua. harjutan nüüd seda aga ei tea ka kas õnnestub. Kokku harjutasime ligi 2h ja läbisime ca 8 km.

5 jaanuar. Startisime Marja-Liisaga Harku ringile. Mul oli küll plaan teha üks pikem tereening aga preili Mari ei jaksanud pikemat kui 12 km. Ise siis ka ei hakanud rohkem punnitama. Proovisin madala pulsiga suusatada aga välja kukkus ikka suhteliselt nagu tavaliselt.

Aeg: 01:24:37

Distants: 11.71

Kiirus: 8.3 km/h
Keskmine pulss: 147

7 jaanuar. Intsu ja Netega Kõrvemaa 19 km ringil. Alguses oli mul ikka tükk tegemist, et nendega sammu pidada. Kui mul oli esimese ca 3 km peal pulss 170, siis Netel oi 150 ja Intsul üldse 130. Masendav. Aga õnneks keha peale 5 km suutis kuidagi tekkinud olukorraga kohaneda ja suutsin neil ikka sabas püsida. Kui mina olen joogipause teinud enne kuidagi kaootiliselt ja enesetunde järgi siis nendel oli parem meetod. Lugesid kilomeetreid ja siis 10 km peal tegime esimese pausi. Teise pausi 15 km peal. Sõitsin Kauri vanade Visu Raceritega, millele A&Ts nüüd uus lihv teht. Kui need suusad enne ikka üldse ei libisenud, siis nüüd libisesin ikka Intsule laskumisel selga. Aga libisemise hinnaks oli sedapuhku pidamine. Ei ole ma veel peale uute suuskade muretsemist korraliku pidamist saanud.

Aeg: 01:49:42

Distants: 18.73

Kiirus: 10.2 km/h (Umbes sama kiirelt sõitsin eelmisel aastal Tartu maratoni poolt maad ja seda sellel aastal hoides võiks Täispika ca 6 tunniga läbida. Utoopia onju)
Keskmine pulss: 163

Kulutatud kalorid: 1,294 ehk siis kuskil 4 ja natuke peale väikest Snickersit.

8 jaanuar. Teisipäeva-hommikune uisk Pirital. Sõitsin kaks suuremat ringi, millest suure osa lasin paaristõukeid. Kummalisel kombel on uisusuusaga paaristõuked ikka poole kergemad ja kiiremini liigub edasi ka. Hakkan nüüd natukenegi aru saama mõnest, kes läheb klassikamaratonile uisusuusaga ja rassib terve maa paaristõukeid. Ja veel, kohe seal raja alguse esimesel tõusul jooksis üle raja üks naljaks loomake: ca 15 cm pikk ja lumivalgete pikkade karvadega. Orava ja kõige muu kohta ka oli ta veidi väike...

Aeg: 01:16:45

Distants: 14.17 km

Kiirus: 11.1 km/h
Keskmine pulss: 148

9 jaanuar. Tegime Lauriga tema kava järgi Harkus trenni, millest 20 min oli soojendus madala pulsiga, mida mul oli suht raske hoida. Siis 10 minutilise vahega kaks 15 minutilist pingutust anaeroobse läve piires, millest esimese punnitasin liiga kiireks (keskmine pulss 169) ja teise suutsin enamvähem hoida nii tehnikat kui ka pulssi (keskmine 165).

Aeg: 01:22:52

Distants: 12.82 km

Kiirus: 9.3 km/h
Keskmine pulss: 154

Lauri: ettevalmistused maratoniks [193]

Esmaspäeval käisin Harku ringil uisku sõitmas. Võibolla peaks praegu rohkem klassikat tegema, aga selline uisu isu tuli peale, et lasin suuskadel liuelda. No, ega see minek tegelikult nii hea polnudki. Harku ring ei ole ikka nii hästi hooldatud kui Pirita, rada oli kitsas ja äärtes pehme. Kiiremaks raja läbimiseks aitaks tegelikult kaasa ka endale korraliku libisemismäärete riiulile kogumine.

Kui Harkus oli minek aeglane, siis otsustasin teha läbi põike ka Trummist. Seal pool oli rada juba parem ja libisemine mõnus. Aga ega ka seal ilma tõrvata mee potis saanud. Olen sellest ka oma mõnes suvises sissekandes kirjutanud, aga nüüd siis jälle sama jama. Ma ei tea, kas see on üks inimene või on neid seal palju, aga keegi kütab seal oma ahju kilekottidega. Taevas mida sa veel ootad, et appi ei tule!? See tõmbab ikka lõõrid korralikult kinni, kui järsu tõusu lõpus hingeldades õhk ahmid ja kõik, mis sisse tuleb on põlenud kilekottide või muu sarnase keemia lehk. Kas korsten juba umbe ei lähe? Kurat!

Kokku distants: 12,6 km
Aeg: 1:03
Tempo: 5:02
Max pulss: 178
Keskmine pulss: 154

Eelmine kord vist kirjutasin ka, aga proovin nüüd kaks nädalat enne maratoni treenida suusaõpikus kirja pandud sama pikaks ajaks mõeldud kava järgi. Alustasin eile, esimesel päeval oli ette nähtud „Kerge harjutuskompleksi treening ja venitamine“. Ma tõlgendasin seda kui kodus raua pumpamist, servast.

Täna oli kavas suusatamine, klassika. Käisime Krissuga Harku ringil. Tegin kodus enne arvutis Garmini programmiga treeningkava valmis ja siis laadisin kella peale.

Treening nägi välja järgmine:

20 min põhivastupidavus (PV)- 2. pulsi tsoon, vahemik 134-149
15 min Kiiruslikvastupidavus (KV)- 3. pulsi tsoon, vahemik 149-163
10 min PV- 2. pulsi tsoon, vahemik 134-149
15 min KV- 3. pulsi tsoon, vahemik 149-163
20 min PV- 2. pulsi tsoon, vahemik 134-14



Jama muidugi, et alles nüüd selle võimaluse kasutusele võtsin, aga päris asjalik oli. Kell andis kogu aeg teada, kui pulss üles- või allapoole määratud taset langes. Kokkuvõttes oli päris huvitav, tulemust saab näha pooleteise nädala pärast.

Distants: 13,6 km
Aeg: 1:20
Tempo: 5:55
Max pulss: 165
Keskmine pulss: 148

Homme on kavas ettenähtud „Kerge taastav suusatamine maastiku imetledes 1 tund“. Ei ole veel välja mõelnud, kuidas seda teha.

Lauri [167]

Laupäeval käisin teisel Kaarel Zilmeri treeningul, see kord lihvisime vabatehnikat. Esialgu pidi trenni tulema 7 inimest, kuid koha peal selgus, et peale minu oli veel vaid üks huviline, seega oli see kord tegemist päris personaalse treeninguga. Väiksema seltskonnaga oligi parem, sai isiklikult kõik detailid läbi võtta ja kõik küsimused said ka vist ära küsitud. Kuna aga eelmine õhtu oli pikemalt läinud, siis oli nii intensiivne treening päris koormav.

Võtsime läbi kõik peamise tehnikad – tõusutehnika, Wassbergi ja Mogreni. Esimesed kaks on üksteisest selgelt erinevad, seega oli nendega oli vähem muret. Mogreniga oli pisut rohkem mõtlemist, et selle ja baastehnika erinevused välja nuputada. Lisaks sai ka vahelduvsammuga tõus võetud, mis on järsematel tõusudel on osutus ökonoomsemaks kui tavaline tõustehnika. Kokkuvõtvalt oli mõlemast, nii klassika kui ka vabatehnika trennist omajagu kasu, et tehnikat õiges suunas edasi lihvida.

Uues suusaraamatus on kirjapandud treening ning tankimiskava, mida kaks nädalalt enne pikemat sõitu ellu viia. Homsest hakkan selle plaani järgi treenima, maratonini on jäänud just kaks nädalalt.

Lauri: progress [158]

Eile sai Sprottti viisikuga Kaarel Zilmeri käe all klassikatehnikat lihvimas. Pooleteise tunnise treeningu vältel sai läbi võetud kõik peamised nüansid. Rütm pidi mul küll hea olema, aga kõige rohkem pean ma jälgima oma käte liikumist. Käed ja kepid peaks liikuma paralleelsel joonel suusarajaga, ma aga teen tihti viltuseid tõukeid. Sellega aga suunatakse osa jõudu küljele mitte otse. Üle vaatasime ka vahelduv- ning paaristõuke ja paaristõuke koos jala lükkega. Samuti tegime laskumisi ning tõuse. Kokkuvõtvalt oli väga väärt üritus, et tasapisi oma suusatamist parandada. Sel laupäeval lähen võtan osa ka samasugusest uisutehnika koolitusest.

Täna õhtul käisingi uuesti Pirital sõitmas, et kõik õpitu ka distantsil läbi proovida. Kui käte tööst ei olnud veel suurt vahet tunda, siis vahelduv ja eriti paaristõukes oli küll tunda, et suusk libiseb paremini. Kui näiteks paaristõukes seisin enne peamiselt täistallal või vahel isegi varvastel, siis aga vajusin liiga pidamise peale ja suusk jäi kinni. Nüüd aga liikusin tõuke lõpus kandadele, nii oli kohe tunda mõnusamat libisemist.

Pulss aga ronis kohe alguses nii kõrgele ja jäigi pea terve distantsi ajaks sinna üles, et ei tahtnud pikalt sõitagi. Rajal olles tegin paaril korral peatusi või algasemaid otsi, et puhata ja pulssi alandada. Samal ajal aga trööpas must mööda palju erineva tasemega rahvast, siis aga tekkis mul küsimus, et mis pulsiga kõik need inimesed sõidavad? Ei saa ju olla nii, et vaid mina näen vaeva kõrge pulsiga. Järelikult panevad paljud neist kogu aeg trenne liigkõrge pulsiga ja on üle koormuse piiril. Võtke hoogu maha.

Distants: 7,25
Aeg : 43:
Tempo: 5:54
Keskmine pulss: 155
Max pulss: 174

Kris: maratoni paanika [246]

Eelmisel aastal samal ajal olin sõitnud 158 kilomeetrit. See, et sellel hooajal on kilomeetreid juba tunduvalt rohkem peaks andma mõnusa kindlustunde läheneva maratoni ees. Aga võta näpust... Masendav on peale 15 km pikkust trenni mõelda, et nüüd oleks veel 48 km sõita ja oleks nibin-nabin alles esimesse joogipunkti jõudnud, kui samas oled ise juba üsna väsinud. Aga no vast hakkab seal rajal ka imesid juhtuma.

Nädalavahetuse trennidest

30 jaanuar. Peale eelmise päeva Kaku-austraaliasse-minemise-pidu oli veel kokakoola maitse mõnusasti suus ja olemine väga hõre. Samas mõlkusid peas Maimre sõnad: "pole pohmelli, mida 200 km rattasõitu tappa ei suudaks!". Nii, et kribinal-krabinal Harku ringile. Enne veel, et oleks suurem lust, käisime AT spordis mu "uute" suuskade sidemeid vahetamas. Sõit oli päris kole, suusk ei pidanud ja enesetunne polnud ka kiita. Joogipausid olid pigem meeltmööda. Aga pärast oli tunduvalt parem ja jube asjalik olemine.

Aeg: 01:14:25
Distants: 11.23
Keskmine kiirus: 9.0 km/h
Keskmine pulss: 158

31 jaanuar. Tegime Intsu ja Netega kalssikatrenni jälle Harku ringil. Algul rapsisin jubedalt üle. Teised sõitsid kõik minu taga ja ju ma kartsin, et jään nende meelest koledasti molutama, nii et lõpptulemusena oli pulss kohe kõrge ja jaks otsas. Aga edasi läks Kaur oma teed aga mina sõitsin kogu maa Indreku ja Annette kannul. Päris tore oli ise mitte tempole mõelda. Ilmselt sõitsin tavalisest rohkem paaristõuget, sest suuski ei olnud ikka veel normaalselt pidama saanud ja pealegi Ints ütles, et ta sõidab enamasti ainult paaristõuget. Oma rõõmuks püsisin neil kõigest hoolimata kannul.

Aeg: 01:47:02
Distants: 16.47
Keskmine kiirus: 9.2 km/h
Keskmine pulss: 162

2 veeburar. Töötu elu on mõneti mõnus-- saab päeva ajal trenni teha. Täna käisime värske lumega ja imeilusa ilmaga Pirital. Sõitsin Kauriga koos klassikat. Käisime ühe tiiru ka üle silla aga seal ei olnud ükski masin radu teinud ja sellest kujunes matkamise etapp. Endiselt ei suutnud ma suuski pidama saada, kuigi määret oli palju ja määrisime veel juurdegi aj kõike seda väga pikalt. Hakkasin juba kartma, et need suusad ei ole siski minu jaoks. Seepärast läksimegi neid kohe peale sõitu Hawaii Ekspressi kontrollima. Saime seal kohe sõimu, et mis määre ja mitu kihti ja kui pikalt ja oioioi mis libisemine. Koomik mees ütles, et kui ma kunagi saan libeda suusa alla, siis käin lausa käpuli. Ei meeldi mulle sellised mehed! Aga kokkuvõttes oli ta müügistrateegia siiski edukas: pani mul pidamiseala paika ja müüs veel ühe tema-meelest-ainuõige määrde kah.

Aeg: 01:20:23
Distants: 11.11
Keskmine kiirus: 8.3 km/h
Keskmine pulss: 153

Lauri [144]

Eile sai Uri ja Kristiga Kõrvemaal käidud. Halb rada oli. Esiteks ei olnud korralikku klassika rada sisse aetud ning kui oligi, siis oli see puudelt kukkunud lume alla mattunud. Teiseks oli 24 km ringil puudulik viitade süsteem. Olles sellel 5 km pauna peal, mis 19 km rajast erineb sattusin kaasteelistega mitmel korral erinevatel teelahkmetel kokku ja arutasime, milline rada tuleksvalida. Õnneks leidsime lõpuks sealt rägastikust tee välja ja saime juba teada rada jätkata.

Peale 15 km sai mul aga kella auku tühjaks, nii et täit infot eilse kohta pole. Kogu ringi pikkus oli ca 24 km ja selleks kulus vist umbes 2,5 h. Kella mõõtmise aja jooksul oli pulss keskmiselt 150, vast jäi ka teises osas pulss samale tasemele.

Tänaseks kokku läbitud ca 144 km, eelmisel aastal tegin vaid klassikat, see aasta on ka 40 km uisku kõrval. 2009 a jaanuaris jõudsin läbi sõita 95 km ja ajaliselt sai siis tehtud kokku umbes 11 tundi trenni. Koos ühe kepikäimisega on see aasta trenni tehtud 16 tundi. Jaanuari keskmine pulss jäi 148 peale, eelmine aasta oli samal perioodil keskmine pulss 170, seega võib öelda, et see näitaja on oluliselt paranenud.

Lauri: halvad rajad

Eile sai Uri ja Kristiga Kõrvemaal käidud. Halb rada oli. Esiteks ei olnud korralikku klaasika rada sisse aetud ning kui oligi, siis oli see puudelt kukkunud lume alla mattunud ikkagi. Teiseks oli 24 k ringil puudulik viidade süsteem. aga selel 5 km pauna peal, mis 19 km rajast erineb sattusin kaasteelistega mitmel korral erinevatel teelahkmetel kokk uja arutasime, millist rada mööda tuleks liikuda.

Kaur: nädala kokkuvõte 25.01-31.01

Treeningkordi 4
Lumel veedetud aeg: 4:46
Keskmine pulss 147
Läbitud KM: 56

Kurb on see, et kurk on ikka valulik.

SPROTT Xdreamil

MeesSprottid Raiko, Kaur ja Lauri on nüüd registreeritud selle hooaja Swedbank Xdreami kõigile neljale osavõistlusele.

I osavõistlus – 25. aprill, SAKU

II osavõistlus – 13. juuni, TAMSALU

III osavõistlus – 31. juuli – 1. august, KARULA. Pikkade radadega öine võistlus, start laupäeval kell 22.00

IV osavõistlus – 4. september, ROOSTA.Lühendatud radadega sprint


Kuna eelmine aasta jäi I etapp tegemata, saime üldkokkuvõttes 102. (meeste arvestuses 64) koha 204 kordki startinud võistkonna arvestuses. Peamise konkurendina on sel aastal vaja edastada Valusate Jalgade Spordiklubi, kes said eelmisel aastal 66. koha.