Lauri: Suusad jalast! [401]

Suusahooaeg on selleks korraks läbi ja suusad on riiulisse järgmist talve ootama pandud. Kokkuvõtvalt võib hooaja kordaläinuks lugeda. Läbitud kilometraaž ( 401 km) on võrreldes tunamulluse ja mullusega tublisti suurem ning maratoni tulemus ka oluliselt parem.

Kokku käisin sel talvel 47 korda lumel, klassikasuuskadega tegin 13 sõitu ( 235 km) ning vabastiilis 14 trenni (166 km). Lisaks tegin sel aastal ka päris korraliku jõusaali trenni kõrvale, mis maratonil väga kasuks tuli. Maratoni tulemust seekord enam pikemalt analüüsima ei hakka, aga latt sai tulevaks aastaks jälle natuke kõrgemale tõstetud.

Suusatamisega on selleks korraks siis ühel pool, nüüd on aeg täiendada oma lemmikharrastuste nimekirja....

Nete [467 km]: 2011 a. maratonide kokkuvõte

Jälle sama lugu mis eelmisel aastal – teen oma maratoni sissekanded alles siis, kui suusahooaeg hakkab läbi saama. Aga panen siiski kirja, mis veel meeles on. Paraku küll üsna kuivalt ja informatiivselt, sest esimene emotsioon on juba lahtunud, aga siiski...

Tartu maraton

Kokkuvõtvalt – minu Tartu Maraton oli sel aastal väga edukas! Startisin kõvasti eestpoolt tempo oli algusest peale (liiga) kiire, erilist toppamist ei tulnud ette, suusk oli täitsa ok.

Kõigepealt arvulised andmed (sulgudes 2010 a.):

• Aeg: 4:58:39 (5:37:40)
• Koht: 2322 (2478)
• Naiste koht: 95. (122)
• Keskmine kiirus 12,6 km/h (11,2 km/h)
• Keskmine pulss 171 (168)

Suusamäärimiseks tegime Indrekuga sama skeemi, mis eelmisel aastal – libisemine ise, pidamise lasime panna Suusavendadel.

• Lipe: krundiks roheline Start SG8 -10...-30°C, peale Swix HF6 -6...-12°C
• Pidamine: soe krunt Swix V30, külm krunt Rode -1...-3°C (3 kihti) ja õhuke kattekiht Rode -10...-30°C.

Libisemine tuli välja enam-vähem, kuid mitte midagi erilist. Pidamist jätkus mul imekombel üsna lõpuni välja, kuigi netiavarustes sai Suusavendade töö kohta päris palju nurinat kuulda ja ka Intsul kadus ca 15 km peal pidamine ära.

Sõit ise oli alguses palavavõitu (olin korralikult sisse pakitud) ja oioioi kui kiire –Matu TP-ni oli puhas liikumiskiirus 13,5 km/h. Edasi jäi ikka pisut aeglasemaks ja juba poole maa peal oli toss väljas, aga kui kella pealt vaatsin, et mul on reaalne võimalus 5 tunni sisse sõita, piitsutasin edasi. Igastahes aretasin jälle enda kohta utoopilist tempot. Ei oskagi seda kuidagi kommenteerida, lihtsalt juhtub nii, et suur sõgedus läheb sisse ja ma ei anna endale aru. Tuleb siiski tunnistada, et teine pool, eriti viimased 5 km olid juba päris jõhkrad – tuterdasin olematuid jõuvarusid kokku võttes paaristõugetega finiši poole ja lõpuspurdist polnud haisugi. Küll aga tasus ponnistus end ära, sest aeg tuli napilt alla 5 tunni.

Kardetud külm ei hakanud kuskilt näpistama. Söömise-joomise süsteem oli jälle selline, et esimeses TP-s oma pudelist, edasi TP jõujook ja lõpupoole ka vett. Umbes poole maa pealt alates hakkasin ka poole tuubi kaupa geele manustama. Platseebo või mitte, aga tundusid toimivat.

Haanja maraton

Haanja maratonil selgus mitu asja:

• Ma ei oska suuski määrida. Pidamist polnud ollagi, tee mis tahad.
• Kui rajal olles 3 korda pidamist juurde määrida ja see ikka ei tööta, ei oska ma kohe ÜLDSE suuski määrida.
• Mu käed on liiga nõrgad, et pea olematu pidamisega Haanja küngastel normaalselt suusatada. Samas õnnestus laugemad tõusud siiski paaritõukega üles pressida.
• Haanja kitsas rada ei ole sellise massi jaoks mõeldud, vähemalt mitte tagumises otsas sõitmiseks.
• Haanja maraton pole üldse nii mõnus ettevõtmine, kui päike ei paista.

Koostöös Indreku meelitamiste-lohutamiste-innustamistega matkasin selle katsumuse siis lõpuni, kuid kahjuks eriti häid emotsioone ei jäänud. Võttes kõike eelnevat arvesse, oskan ma veel vähem seletada seda, kuidas ma Tartu Maratonil „suuri tegusid teen“.

Numbrid ka:

• Distants: 41,55 km (ametlikult 43 km)
• Aeg: 4:23:45
• Koht: 997 (1052-st)
• Keskmine kiirus: 9,5 km/h
• Keskmine liikumiskiirus: 10,9 km/h
• Keskmine pulss: 162

Lauri: Pozo surfilaager

Lugedes allpool olevad sissekannetest vaid lumest ja suusatamisest, on ilmselgelt vaheldust vaja. Ma teen siis katse pisut teisi värve siia blogisse tuua - allpool ülevaate sellekevadisest surfilaagrist. Kuna Egiptuses on hetkel pisut rahutu maa, siis valisime seekord pigem rahutu merega sihtkoha – Pozo Isquierdo, Gran Canarial.

Pozost on saanud raju surfiilma sünonüüm. Pildid ja videod sõitjatest, kes hüpates julgelt 10 meetri piirid ületavad, on enamasti just seal filmitud. PWA Pozo etapp on kahtlemata üks vaatemängulisemaid surfivõistlusi maailmas ja enamasti üllatatakse just seal mõne uue hüppetrikiga.

Linna kohale jõudes puhus tuul juba päris kõvasti. Kuna saime oma sisseseadmisega valmis alles peale lõunat, siis vette ei jooksnud vaid vaatasin kohalike sõitmist pealt.

Teise päeva hommikul jalutasime juba suhteliselt vara laenutuse juurde, et oma kama võtta ning veele pääseda. Kuna klubi polnud veel avatud, lõime aega surnuks lihtsalt ookeanilaineid ja tuult uurides. Pean ütlema, et kõrged lained tekitasid omamoodi aukartust ning võibolla isegi hirmu vastu kaldakive lömastatud saada. Ei tundunud just meeldiva mõttena katkiste asjade ja võibolla ka ise katkisena rannast minema loivata.

Kuna me kumbki polnu juba mõnda aega sõitnud, tundus mõistlik esimeseks paariks päevaks valida mõni rahulikum koht. Saime teada, et Pozost ca 8 km kaugusel on ühe sadama all väiksema lainetusega, see eest aga puhangulise tuulega koht nimega Arinaga. Varustuseks valisin laenutuse olnud kõige suurema so 106 L Tabou Style laua ning 4,4 m² Vandali purje. See on väiksem laud, kui mul kodus ning nii väikse purjega polegi ma vist kunagi sõitnud. Siis üürisime endale kogu ülejäänud reisi ajaks väikse Citreöen Saxo ja põrutasime sinna lahesoppi.

Arinaga rand ja valge püss.

Kohale jõudes olid olud tõesti nii nagu varem kirjeldatud - laine väiksem, tuul sama tugev, aga kohati pagiline. Vette minek oli tõeline ettevõtmine, et ise koos asjadega vastu maad või hoopis taeva poole ei lendaks. Lisaks tuulele raskendas veepoole liikumist ka kivine rand, paljajalu ei ole veel harjunud neil käima ning lahtised kivid kippusid, kas jala alt ära või omakorda jala peale libisema.

Vees oli aga kõik väga mõnus. Veestart toimus hetkega ning isegi nii väikese purjega läks laud kohe käima ja võttis kiiruse üles. Rahvast oli vähe, seega oli vee peal piisavalt ruumi ja vabadust liikumiseks. Kuigi puhangulistes kohtades kippus hoog ära vajuma oli see väga mõnus laht. Sai nii kihutada kui ka väiksemaid hüppeid laineharjalt teha. Samas sain aru, et järgmisel päeval pean väiksema laua valima, kuna see kippus ise purjena töötama ja tuult alla võtma. Tegime oma kolm tunniajast setti koos lõuna ja väiksemate pausidega, enne kui jõud raugema hakkas. Enne veest välja minekut mõtlesin veel sadamakai tagant välja vaadata ja sealseid tuule ja laine olukorda uurida. Sealse raputamisega lõi mul aga laua alt, ise lendasin vette, mast aga vastu lauda ja lõi nii kukkudes laua ninasse augu, mille parandamine mulle hiljem 40 eurot maksma läks.

Arinaga

Järgmisel päeval oli tuul vist veel tugevam ning otsustasin valida 86L laua. See on võrreldes mu koduste laudadega nii väike, et sellega saaks vaid Väänas või Ristnas lainet sõitmas käia. Ka puri oli väiksem kui eelmisel päeval – 4,2 m². Üks kohalik hombre mõõtis tuule kiiruseks 25 sõlme, puhanguti kuni 30 sõlme (see on umbes 13-15 m/s)! Tuul oli nii tugev, et kaldal olevatele asjadele tuli suured kivid peale laduda, et need minema ei lendaks. Vee peale minnes sain aga aru, et välja valitud niigi väike puri on ikka liiga suur nende tuuleolude jaoks. Tegin siis proovi sõita 3,3 m² purjega, see on peaaegu nagu taskurätiga sõitmine, nii väike tundub see võrreldes tavaliste purjedega.

Selle seti ajal tuli mul poom masti küljest lahti. Alguses oli küll arusaamatu, et mis nüüd siis katki läks? Korra jõudsin juba mõelda, et kurat, Atlandi ookeanil küll nüüd kuhugi kaugele Aafrika poole triivida ei tahaks. Õnneks asjad nii kaugele ei jõudnud minna, ujusin varustusele ringi peale, et uurida milles asi, siis kinnitasin poomi uuesti korralikult masti külge ja sain kõik jälle töökorda. Siiski olin juba omajagu allatuult triivinud, nii et tagasi kalda poole sõites pressisin kõvasti vastutuult, et enam-vähem oma randa maabuda. Vahepealne äpardus kõrvale jättes sain aru, et see „taskurätikuga“ sõit polnud parim variant, nii et vahetasin purje natuke suurema vastu. Lõpuks leidsin parima lahenduse 3,6 m² purjega. Sellega sain veel oma tunnijagu lustida enne, kui pikk päev väsimusena tunda hakkas andma ja sõidu lõpetasime. Enne koju minekut käisime veel korra Pozo rannas toimuvat vaatamas. No see oli ikka täielik „laulupidu“, rahvast oli veel nagu murdu, ainult vaata ja imesta, kuidas kohalikud laine peal kõrgeid hüppeid ja loope viskavad.

Kolmapäeva hommikupoole tundus tuul vaiksem kui varem. Ometi hakkas see end koguma ja tõusis samale tasemele eelmiste päevadega. Muidu oli kõik väga sujuv, aga puhangud väsitasid kiiresti, eriti just käevarsi, isegi trapetsis olles. Kord tahtis tuul purje käest kiskuda ja kilomeetri kaugusele kanda, teine hetk oli aga õhk rahulik nagu aasal. Väsitav on nii. Iff oli selleks valmistunud vedruhantlitega, mida saab peos kokku pigistada ja nii käsivarsi treenida. Mäletan küll, et meilgi olid need kunagi ammu kodus, aga viimastel aastatel pole need enam silma ette jäänud. Peaks endale ka ehk need koju hankima või jõusaalis midagi sellist leidma.

Nii nagu mul juba on tavaks saanud, suudan igal surfireisil kehale mõne armi jätta. Seekord oskasin mingid okkad endale suurde varbasse astuda ja seda just veest viimast korda välja tulles. Meresiil see vist õnneks polnud, aga õhtul ise kääridega okkaid välja opereerida oli päris valus.

Viimane tuuline päev. Nüüd pidime Pozo rannas sõitma, olime juba kolm päeva tugeva tuulega trenni teinud, nüüd tuli ka lained mängu võtta. Algus oli siiski hirmutav - suured laine, kivine rand, siilid ja lahesopi otsas olev riff ei tundunud hea kooslus. Siiski veele tuli minna, sai ju selle koha pärast nii kaugele tuldud. Kohtusime rannas Henryga kui ta oma sõitu oli lõpetamas. Küsisime tema kui kohaliku käest rohkem selle koha omapärade kohta, et kust tasub vette minna ja millest tasub hoiduda. Saime paar head nõuannet ning soovituse natuke oodata, kuniks tuul end õigesse suunda keerab ning siis peale minna. See andis julgust.

Pozo Isquierdo

Kella kolmeks olid kõik tingimused õiged, panin kama kokku ja astusin vette. Nii nagu siingi oli algus kivine. Siis tulid lained. Olin siiski kodutöö ära teinud ja eelmisel õhtul oma surfipiiblist lainesõidu osa veel üle vaadanud, et mingeid lollusi ei teeks. Sain kohe esimestest murdlainetes üle ja pääsesin vabale veele. Oi see oli mõnus! Tugev tuul ja kõrged lained lause viskasid laua õhku, proovisin pigem lauda madalamal hoida, et mitte taeva alla lennata. Kohalikud, kes seal igapäevaselt sõidavad, tegid muidugi hüppeid paar korrust kõrgemal. Üks vend tegi otse mu kõrval nii, mina altpoolt lainele tõusmas, tema pea alaspidi sama laine peale alla lennates. Kuigi korra oli tunne, et lõpetame koos vees, maandus ta teisele poole lainet ja glisseeris edasi.

Laines sõitmine väsitas küll rohkem ja sellest tulenevalt sõitsime kokku vast 2 tundi, aga see eest oli kaif. Vahepeal kaldale liiga lähedal käies tekkis küll muidugi murdlainetega probleeme. Paar korda sattusin ka korralikku „pesumasinasse“, nii et kama kadus käest ja ise pöörlesin lainemöllus. Aga eks see käibki asja juurde. Üldiselt on lainesõit ikka midagi hoopis muud kui sileda veel peal triibutamine. See on küll raskesti kirjeldatav, aga on võimas tunne, kui suur laine sind meetri-paari võrra üles tõstab ja siis oma harjalt minema viskab. Või siis see hoog, millega harjalt laine põhja poole sõita, et siis sealt uuesti üles lennata.

Big wave sailing- go big or go home!

Järgmistel päevadel tuul vaibus või puhus valest suunast, pidime leidma asendustegevuse. Õnneks on Gran Canaria väga hea lainelaua sõidu koht. Nii siis käisime kahel päeval seda surfi tegemas. Võrreldes sügisel Tariifa kandis kogetuga, oli siinne laine mulle sobivam. Siin olid liinid pikemad ja rahulikumad, samuti ei murdunud laine nii järsku, mis tegid harjutamise lihtsamaks. Teisalt olid meil aga palju väiksemad lauad, lisaks puudus igasugune teoreetiline baas, kuidas õigesti püsti hüpata ja sõita. Nii siis käsime ühel päeval Las Palmase linna all ning teisel päeval huvitava nimega rannas (Playa del Hombre). Kuigi lauale püsti sõitma seekord ei saanudki, oli päris lahe. Lauale ehk nii palju püsti ei saanud, aga soolast vett ei läinud ka seekord nii palju maost alla.

Las Palmas

Võib öelda, et seekordne laager õnnestus täiega. Tuult oli ja puhata sai. Gran Canariale tasub teinekordki tagasi minna, järgmine kord võiks uudistada naabersaart Fuerteventurat.

Indrek: Maratonid sõidetud!

Nii. Ei olegi siia see hooaeg midagi postitanud. Ei ole nagu midagi väga postitada olnud. Hooaeg kokkuvõttes on olnud teistsugune kui eelmine aasta. Kui 2009 aastal ma veel väga teadlikult suusatrenniga ei tegelenud, siis eelmine aasta oli ilmselt esimene terve mu elu jooksul, kus sai korralikult jälgitud ja üles märgitud terve hooaeg. See aasta oli selles mõttes kindlasti tagasiminek, et sügise poole ütles mu iidsel Polari pulsikellal vöö üles. Patarei sai ilmselt tühjaks, sest need näidud, mida sealt sai, olid ikka täitsa suvalised. Vahetada seda aga ei saa. Vähemalt ilma vööd lõhkumata. Kui teised Sprotttid ikka järjest parandavad oma varustust, siis minul läheb see aina kehvemaks. Suusad on lausa rääbised ja ühel on nende maratonitrügimistega ninalt see dekoratiivne plastik maha tulnud. Ühtlasi tabas mind detsembris ka mingi gripi laadne tüüp ja seega läks terve kuu põhimõtteliselt raisku. Alles jõulude paiku sain reaalselt sõitma hakata. Kuna dataga on seoses pulsikellaga kehvad lood, siis olen ka enda spordipäevikut kehvalt pidanud ja ausaltöelda ei teagi, kas enne Tartu Maratoni tuli ca 250 km läbisõitu või mitte päris.

Tartu Maraton ise oli oma üldiste olude mõttes mõnus ja üldmulje jäi ka positiivne. Varustusega oli siiski mõningaid altminekuid. Esmalt ei saanud ma Matust läbi sõites oma punsut lahti ja seetõttu pidin tagasi punkti sõitma. Ega ma sealt väga läbi ei olnud läinud, aga ebamugav oli "vastuvoolu" sõita igatahes. Ühtlasi ajas see äpardus mind närvi, kaua oodatud vedelikku pidin veel kauem ootama ja võiks öelda, et entusiasm sai kõva hoobi. Umbes 15. km-l hakkas ka pidamine trikitama (Suusavendade altminek). Aga juurde ei tihanud ka panna, et kui ikka ei pea, siis on veel väärtuslikku aega kaotsis (väga rumal suhtumine). Mingil hetkel astus ka keegi mu kepi peale ja käepide tuli küljest ära. Kuna tegemist oli kerge mäest alla minekuga ja olin just keppe tõukelt tagasi ette toomas, jäi see vars ise ikka üsna kaugele maha. Jällegi pidin "vastuvoolu" astuma ja kaotasin seeläbi aega. Sõidu teine pool hakkas siiski mõnusamaks minema ja erinevalt eelmisest aastast sain selles ideaalses jäljes ka üsna lõpus veel tempot tõsta ja paaristõugetega lõpuni minna. Nete muidugi sõitis jälle sõgedalt ja eks see esialgu ajas ka veidi kadedaks. Kokkuvõttes - aeg tuli juba palju parem kui 2010 ehk siis 5:58:00 vs 5:32:11. Koha mõttes kukkusin, kuid õnneks mitte oluliselt - stardinumber 3006 ja koht 3043.

Haanja Maratonil oli see aasta kahjuks kehvemapoolne ilm. Ilmanaljade tõttu läks ka suusa pidamine alt ja kokku määrisime rajal 3 korda juurde Netega. Üldmulje tuli siiski taas hea. Ühtlasi olen aru saanud, et olen seal üsna õiges stardipositsioonis. Kui eelmine aasta sõitsin numbriga 861 ja lõpetasin kohal 853 ajaga 3:35:10 (tõus 8 kohta), siis see aasta sõitsin numbriga 970 ja lõpetasin kohaga 996 ajaga 4:23:40 (langus 26 kohta). Haanja Maratonil oli veel see ka tore, et lõpuprotokollis olid kõik Sprotttid ikka uhkusega Sprotttid!

See nädal olen siis hoogsalt uute suuskade otsimisega tegelenud. Esmaspäeval proovisin ühtesid kasutatud Fischer RCR Classic Vasasid. Erinevalt mu enda praegustest Visu Victory Classicutest olid need Fischerid vähemalt minu kaalule mõeldud ja pidama sain need tunduvalt paremini. Kaaluvahe suuskadel endil jällegi praktiliselt polnud. Libisemine tundus ka enam-vähem võrdne (sõitsin testimise mõttes ühe Dendropargi ringi nendega ja ühe enda omadega). Eile kammisin ka poode, aga sealt ei ole küll midagi võtta enam. Täna proovisin Eesti B-koondise noore suusataja Timo Simonlatseri Madshus Hypersonic C3 suuski. Pean tunnistama, et ega nad ise ei sõitnud. Järgmine nädal on veel plaanis proovida erinevaid asju. Võib-olla ka midagi Kaspar Koka suusakogust, eks näis. Hammas neile vist peale ei hakka, aga proovida on tore ikkagi. Hetkel ma aga kahjuks eriti kindel ei ole, et see kevad endale uued suusad leian. Aga järgmist hooaega sõidaks hea meelega juba mõne uue ja parema suusapaariga.

Uri: Maratonid Tartus ja Haanjas, väga nõrgad tulemused

Tartus oli kuidagi nii, et esimesed 15km oli hea ja viimased 15 väga hea. Meeleldi oleks veel edasi sõitnud. Aga kuskil keskel oleks tahtnud juba pooleli jätta. Lihtsalt ei jõudnud. Kokku 7 minutit kehvem aeg, kui eelmisel aastal ning 2875. koht. Viimases toidupunktis olin veel isegi 2947.

Haanja Maratoni võtsin teadlikult veidi rahulikumalt, kuna kaks päeva enne olin käinud silmaoperatsioonil nägemist teravamaks timmimas. Pidamist oli sel üritusel väga vähe, aga samas libisemine oli teistega võrreldes hea. Tulemus, kõike arvestades, polnudki nii halb kui rajal tundus. Kokku 812. koht, mis on täpselt ühe koha võrra kehvem kui eelmisel aastal. Aeg oli küll 20 minutit kehvem kui mullu, aga eks see oli raja seisust kah tingitud. Kaotus võitjale, Algo Kärpile, oli kah üle 2 minuti suurem kui aasta varem, aga seda tingis vast osaliselt ka see, et start anti lainetena, mistõttu tuli oma 987. stardinumbrina oodata päris kaua veel enne seda kui üldse liigutama sai hakata. Samuti püsisid ummikud kitsal rajal kuni 6nda kilomeetrini.

Aga muidu on endiselt Haanja üks kaunemaid maratone, mis Eestis toimub.