Jälle pean tõdema, et kui kohe peale
võistlust blogi sissekannet ei tee , ununeb pool juhtunust. Püüan siis nüüd kuudetaguse
meelde tuletada ja siia kokkuvõtte teha. Eks kahjuks tuleb kirjutis ka selle
võrra pealiskaudsem.
17. veebruaril osalesin 42. Tartu
Maratonil, minu jaoks oli see järjestikku viies maraton. Ettevalmistus oli sel
aastal parim. Jõudsin enne põhivõistlust läbi sõita 462 km ja hulgaliselt
jõusaali tunde. Seda oli omajagu rohkem kui teistel Sprottidel, nii et enne
starti sain tunda favoriidi kohustust. Eks siis oli ka seda võrra raskem, et
oli ju tarvis tõestada, et kogu see vaev on ka asja ette läinud.
Stardijoonel olime Kauriga koos
9. grupis, Uri startis meist grupi või kaks eespool. Esimestel kilomeetritel oli
nagu tavaliselt kõva rapsimine, püüdsin end hoida massis ja mitte liiga palju trügida
ega ka maha jääda. Siiski päris kiiresti juba 5-6 km pärast oli juba kohti, kus
ruumi oli päris palju.
Üldiselt möödus maraton üsna
kiiresti. Kleepisin enne kodus suuskadele eelmise aasta TP´de ajad, nii et
oleks sõidu ajal kogu aeg võimalik võrrelda. Esimesse punkti jõudsin juba ca 5
minutit varem. Edasi kasvas edumaa juba 10 ning 17 minutini. Raja keskosas kukkus
tempo ning edumaa vähenes, kuid raja lõpu poole hakkas kiirus taas kasvama. Nii
et peale poolt läbimist kasvatasin edu juba 17, 20 ning lõpuks juba 30 minuti
peale.
Söögi plaanisin sel aastal ise
kaasa vedada – kaasas oli mul 4 geeli ja üsk batoon. Tegin kava, et punktides
tarbin vaid pakutavat jooki ja söön siis vaid omi asju. Geelid sain ilusti ära
jagatud, aga batoon läks külmas kangeks ja seda polnud eriti mugav süüa. Kuigi järgmine
aasta pean juba esimestes punktides ka oma traditsioonilist soolabanaani. Rajal
olles võtsin seda alles Palu punktis, kui oli juba kohati tunda krampe kätes.
Need krambid tuldi aga sellest,
et võrreldes möödunud kordadega läbisin sel aastal põhilise osa rajast
paaristõukes. Siin oli kõvasti tunda bodypumpi trenni. Kaks kohta, kus kõvemini
tõuget tegin oli esiteks peale palu punkti ning 3 k enne finišit. Siis panin
kogu alles jäänud jõu mängu ja võitsin nii päris mitmeid kohti. Mäletan, et kui
esimesel-teisel aastal seal samas lõpusspurti tegin, siis oli paaristõukeks
jaksu vaid kilomeetri jagu ehk. Nüüd aga ei olnud sellega mingit probleemi ja
suusad lausa lendasid all. Nii tuligi sel aastal seni parm maratoni tulemus
ajaga 04:27:57 ja 2315 koht.
Lisaks sellele tegi meele heaks ka
see, et sain punkti kirja teiste Sprottide edestamisel
Hooaja kokkuvõttes sain sel aastal kirja 610 km, nii et möödunud suusaaastat võib väga korda läinuks lugeda.
