Nete: suusahooaeg ja 42. Tartu maraton [331 km]

Laisale sügisele on õnneks järgnenud natuke aktiivsem talv, aga märkimisväärset sportlast pole must endiselt saanud ning suusahooaeg on kulgenud rahulikus tempos. Enne Tartu maratoni kogunes suusaradadel 268 km, osalesin töökaaslastega ka nädal enne TM põhisõitu 2. Tartu Teatemaratonil, olin "ankrumees" - sõitsin viimast vahetust Palust Elvasse, 16,4 km ja aeg tuli u. 1:15. Ilm oli rõve, mitu plusskraadi, pehme märg lumi ja lörtsisadu, kuid sellel oli ka positiivne külg. Õppisin uue asja ära. Nimelt katsetasin esimest korda elus karestatud suuska. Käisin pidamisala nr. 100 või 120 liivapaberiga üle (ei mäleta enam, kumb oli) ja valmis ta oli. Suhtusin küll skeptiliselt, kuid uskumatul kombel pidas säärane suusk väga hästi!

Foto on tehtud vahetult pärast teatemaratoni finišit. Päris maratonist mul kahjuks pilte pole.

Nüüd aga päris maratonist. Sarnaselt eelmise aastaga ei olnud mul suuri eesmärke seatud, v.a. sõgedaks minemise vältimine. Tulemuseks sama aeg kui eelmine aasta, koht aga jupp maad kehvem. Koondandmed:

     Aeg: 5:08:58

     Koht: 3686. (stardinumber 2845)

     Naiste koht: 243. (kokku lõpetas ligi 700 naist)

     Pulss: täpselt ei tea, sest kell jukerdas, aga arvatavasti kuhugi 170 kanti ta jäi.

Üldiselt jäin väga rahule ja sain mõnusa emotsiooni, kuid sellegipoolest valmistas algus pettumuse. Sattusin stardis sisekurvi, mis oli väga õnnetu valik, sest seal ei toimunud tükk aega vähimatki liikumist ning mulle tundus, et tuhanded inimesed libisesid väliskurvis mööda. Stardijooneni venisin üle 3 min, kuid kahjuks ei läinud ka edasi seis paremaks ja nii tuligi ca 6-7 km toppavas inimhunnikus jukerdada, kus kukuti, sõimati, koperdati jms. Lisaks ajas vihale, et terve rodu inimesi (ikka kümned ja kümned) lõikas esimese suurema kurviga tõusu ära ja koperdas otse laskumise alla. Kõik see ajas meele päris mõruks ning kõige tipuks kuulutati Matule jõudes valjuhääldis, et juba 4600 inimest on sealt läbi läinud. "No tore küll," mõtlesin tigedalt, olles eelmise aasta ajast umbes 10 min taga. Pärast Matut läks aga paremaks ja sõita oli mõnus. Hakkasin tempot üles kruvima ja suusasõitu nautima. Suusk lippas täitsa kenasti, pidamine kestis lõpuni ja kummalisel kombel jaksasin sel aastal väga hästi paaristõukeid teha. Eriti äge oli see, et kui muidu olen viimased 4 km alati mustas masenduses, siis seekord tõstsin tempot ja vuhkisin paaristõukeid teha, nii et tolmas. Kirsiks tordil oli finišisirgel ühe südika itaallannaga rebimine - andsime mõlemad kõvasti valu, aga mu pöialetõusuga paaristõuked otsustasid asja ära :)

Pusserdasin jupp aega ja tõstsin oma senised TM-i tulemused ühte exceli faili kokku, nii et kopeerin need ka siia (kasvõi selleks, et ise neid hiljem ühes kohas vaadata). Arvutasin kumulatiivse aja asemel puhtad vaheajad, siis on mõnusam võrrelda.

____________________________________________________________________________________ 

Aasta Aeg Koht N koht Matu Ande Kuutse Peebu Palu Hellen. Finiš 2010 5:37:40 2478 122 1:06:57 0:57:12 0:49:05 0:40:45 0:39:02 0:37:01 0:47:38 2011 4:58:39 2321 95 0:57:29 0:50:55 0:42:20 0:35:24 0:34:54 0:32:31 0:45:06 2012 5:08:54 2784 150 0:56:34 0:52:20 0:43:49 0:38:40 0:28:37 0:42:43 0:46:11 2013 5:08:58 3686 243 1:05:39 0:51:08 0:44:13 0:36:12 0:34:09 0:33:37 0:44:00

Nagu näha, on üldine tase kõvasti paremaks läinud või on mul toimunud stagnatsioon, tont seda teab... Seekord sain pika puuga nii Indrekult, oma isalt kui ka kõikidelt sprottidelt, aga ma ei lase sel end morjendada :) Nn tehnilise poole pealt veel nii palju, et suusad lasin seekord teha oma heal sõbral ja töökaaslasel, kellel see väga kenasti õnnestus. Lippeks läks esimese kihina roheline külma ilma parafiin, peale sinine HF (-4...-10C vist). Pidamise aluseks õhuke kiht kliistrit (ainult kulbi kõrgemasse ossa), siis midagi veel ja peale paar kihti VR40. Pidas lõpuni, libisemine oli üle keskmise, eriti lõpupoole. Ilm oli igati sobilik, stardis ca -6 kraadi, hiljem tsipa soojem.

Nüüd jääb üle veel nii palju talve nautida kui saab ja seejärel stardib juba orienteerumisneljapäevakute hooaeg ja ehk peaks kevadise Tartu jooksu"maratoni" kavasse võtma.

Indrek: 42. Tartu Maraton

Viis päeva enne maratoni tundus, et sel aastal on ettevalmistus mõnevõrra kasin. Viis päeva enne maratoni läksin veebruaris teist korda suuskadele ja sõitsin rahulikult 45 minutit. Jaanuaris tuli kokku 100 km, kogu eelneva hooaja peale ca 175, mida on rohkem kui eelmine aasta ja vähem kui veel varasematel aastatel. Kena talv oleks muidugi lasknud parema ettevalmistuse teha, aga mingitel hetkedel vedas ilm alt ja siis olid jälle tööreisid või haigused kimbutamas. Õnneks olin siiski ka teist sorti treeninguid teinud - jooksu, üldfüüsilist, joogat. Maratoni tulemust vaadates kulus see kõik ikka marjaks ära.

Zen power. Raudselt Photoshopitud. (foto erakogu)

Suusad tegi meile see aasta üks Nete kolleeg. Libisemise põhjaks tavaline külma ilma parakas ja peale sinine HF, mille vahemik oli vist -4...-10. Pidamise põhjaks hästi õhuke kiht kliistrit ja peale erinevad tahked määrded. Üldiselt sai arvestatud tegelikust pisut külmemate oludega, kuna suusk sai juba reede õhtul valmis. Aga sellegipoolest õnnestus täitsa üle keskmise, jäisematel lõikudel oli libisemine isegi suurepärane. Pidamine oli ka lõpuni välja täitsa olemas, kuigi lohakat tehnikat ei saanud väga lubada.

Esimest korda olin numbriga 2801 see aasta stardis 2500-3000 stardigrupis ehk üks grupp eespool kui siiani. Kasu polnud sellest midagi. Ma nimelt ei mäletanud, kas parem oli hoida sisekurvi või väliskurvi ja las ma ütlen teile - sisekurv ei liikunud üldse. Kui eelmine aasta läks stardijoone ületamiseks aega ca kaks minutit, siis see aasta üle kolme ja ometigi olin ma eelmine aasta seal 3000-3500 stardigrupi lõpuridades. Selle nahka läks ka üldiselt kogu paremas stardigrupis olek.

Seal taga. Sisekurvis. Halb. Koht. (foto www.vabaaeg.eu)

Matu TP-sse jõudsin siiski minuti kiiremini kui eelmisel korral (0:58:00 vs 0:59:07), kuna tegin Väikse Munamäe all ja mingi hetk hiljem ka kõvad kiirenduslõigud ja murdsin ennast sellest tihkest massist veidi vabamasse ja kiiremini liikuvasse seltskonda. TP-s hüüti, et koht seal 3200-3300 kandis. Andesse jätkasin tõusvas tempos (0:48:22 vs 0:51:20) ning Kuutsesse jõudsin ajaga 2:26:45 (2012. aastal 2:32:36). See andis muidugi täiendavat motivatsiooni, kuna pool maad oli sõidetud ja aeg alla 5h graafikus. Üldiselt tegin pea kõikides TP-des ka see aasta kiiremini, mõnes isegi oluliselt kiiremini ja peale Kuutset maksis see ka natuke kätte, sest pidin kõigest mõni km peale TP-d geeli ja joogipausi tegema. Õnneks taastusin seepeale kenasti ja Peebule jõudsin ajaga 3:01:04 (2012. 3:10:28) ning Palu TP-s olin ajaga 3:32:27 (2012. 3:44:44). 

Üritasin küll targasti süüa-juua, aga peale Palu hakkasin reites kergeid krambi-ilminguid tundma, mispeale võtsin hoogu veidi maha ja sõitsin kerget vahelduvat. Ühtlasi on see Palu ja Hellenurme vaheline lõik minu arust maratoni kõige ebameeldivam. Hoolimata kõigest ei lasknud ma tempol väga langeda ja Hellenurme punkti jõudsin ajaga 4:03:25 (2012. 4:20:30). Selleks hetkeks oli mul muidugi selge, et kui mingit jama ei tule, sõidan alla 5h kindlasti.

Esivanemate värava juures sõitsin mööda Nete isast, kes see aasta väga korraliku treenitusega läks korralikku aega püüdma. Kohvipausi tõusul tulime veel kõrvuti üles, sest ma olin üsna tühi ja jäin seal kellegi taha toppama, aga kohvi ma võtma ei jäänud. Esiteks imendub kofeiin umbes sama ruttu, kui sealt finišisse jõuab ehk siis füsioloogilist tolku eriti ei ole, teiseks kõrvetan ma sellega alati suu ära ja loomulikult ei saanud ma endale seda pausi lihtsalt lubada, sest mul oli vaja Nete isa ära võita. Võtsin ennast niisiis kõvasti kokku ja 3 km märgist edasi üritasin ainult tugevate paaristõugetega kütta, nii palju kui veel kehas jõudu oli. 

Mina olin seal nendest meestest minut vähem kui kaks tundi hiljem. (foto blog.spordihai.ee)

Kokkuvõtteks võib öelda, et finišis olin tubli ajaga 4:44:04, mis tähendas eelmise aastaga võrreldes taaskord suurt edasiminekut - täpselt 23 minutit. Loomulikult olen sellega väga rahul ja tore oli ka 5h piir murda, mis hooaja alguses endale eesmärgiks sai võetud. Küll aga on TM tase nii hullumeelseks läinud, et isegi sellise ajavõidu juures lõpetasin tagapool nii enda stardinumbrist kui ka eelmise aasta kohast. 

Maratoni koondinfo:

Koht: 2837 (2012. aastal 2735)

Aeg: 4:44:04 (5:07:04)

Keskmine kiirus: 13,4 km/h; keskmine liikumiskiirus 14,2 km/h (12,3 km/h; 13,3 km/h)

Pulsiinfo jäi seekord saamata, kuna millalgi enne esimest punkti hakkasin pulsivööd kohendama ja trukk tuli hoopis lahti.

Järgmine siht sihikul on 12. mail toimuv 31. Tartu Jooksumaraton, ajalist eesmärki pole veel välja mõelnud.

Lauri: hea ettevalmistus (462 km)

5 päeva enne maratoni tundub, et sel aastal on ettevalmistus  päris tubli. Tänaseks on kogunenud  462 km suusajäge ja hunnik jõusaalis rassimist. Võrreldes möödunud aastaega on see oluliselt suurem ning  annaks justkui head eeldused. Samas ei saa ma  liiga palju vaid sellele loota, kuna läbitud suusa km pole mul alati olnud korrelatsioonis maratoni tulemusega. Eelmine aasta  läbisin vaid 97 enne maratoni,  kuid tulemus oli seni parim. Seega loodan, et  praegune prognoos heaks ilmaks püsib ja suusk ja määre saab ka hea olema.

Viimaste trennide enesetunde järgi võiks arvata, et see aasta võiks  jälle väiksemaks lihvida. Suur eesmärk on proovida alla 5 tunni  aega, see tähendaks eelmise aastaga võrreldes 15-20 minutit kiiremat aega. Julgust sellise tulemusele annab kõige rohkem on tunda erinevust  paaristõukes. Kui  esimesel maratonil tuli väsimus peale juba peale 1-2 km ning tuli puhkamiseks vahelduvas sammus sõita, siis praegu olen viimased trennid teinud 20 km kanti suures osas just paaristõukes.

Sel nädalal enam trenni ei plaani väga teha. Pigem proovin puhata  ja tehnika teooriat üle korrata. Oluline on  end hoida, et mitte korrata paariaasta tagust, kui end kolm päeva enne võistlust  rebestasin ja tulemus selle nahka läks.


Kohtume  Maratoni rajal!

Lauri:spordilaager (296 km)

Keskmine mees pidavat jõulupühade ajal umbakud 6000 kalorit toidulaualt sisse ahmima. Ilmselt suutsin ka mina möödunud aastalõpul samasuguse koguseni jõuda. Sel nädalal oli mul piisavalt aega, et kogu see üleliigne maha lihvida. Tänu vabadele päevadele sain teha trenni nagu spordilaagris – kaks korda päevas, kolmapäeva ja laupäeva lubasin endale puhkust.

Suusatama jõudsin selle aja jooksul kolm korda. Kõik korrad tegin klassikalises stiilis ja kokku ca 4h ja 38 km rahulikku sõitu. Reede hommikul tegin trenni veel enne hommikusööki, et nautida hommikust ilma ja vaba rada. Kui keha oli hommikuseks trenniks valmis, siis mõte ilmselt veel mitte. Kodus suuski määrides tegin mõlemal suusal kogu libisemise ala pidamise määrdega kokku. Kui haarasin korgi, et määre laiali hõõruda, sain alles aru millega hakkama olin saanud. Kaapisin küll suurema osa määrdest maha, kuid ilmselt kulub mul veel paar sõidukorda, enne kui takistav pidamismääre lõplikult maha kulub.

Peale eelmist sissekannet olen aga teinud viis trenni ja lisandunud on üle 70 km, mille tulemusena on mu kogu läbisõit sel hooajal jõudnud 296 km peale. Seda arvestatavat mahtu on ka rajal tunda ja enesetunne ja minek on hea. Maratonini on jäänud veel umbkaudu kuu aega, ehk õnnestub selle ajajooksul see maht kahekordistada ja nii oma eeldusi heaks tulemuseks parandada.

Reedehommikune tühi rada Pirital.

Rohkem kui suusarajale jõudsin sel nädalal jõusaali bodypumpi. Esmaspäeval ja neljapäeval tegin päevas kaks trenni hommikul ja õhtul. Reedel õhtul tegin otsa veel ühe. Raskused on trennis omajagu kasvanud ja uuest nädalast on ülakeha harjutustele kavas veel kilo-kaks lisada. Jalgadel tundub praegu juba pisiavalt raskust olema ja kükkide tegemisel pole hetkel tarvis midagi juurde panna vaid jätkata samal tasemel. Peale järgmist nädalat edasised kuuaega kavatsen raskusi enam mitte tõsta ja keskenduda olemasoleva rauapumpamisele. Suusatades olen täheldanud jõusaali abi just kätes, nii et paaristõuget jõuan pikemat aega ja tugevamate tõugetega teha.

Peale kahe põhiala tegi ka üle aastase vaheaja jooksul külalisetteaste võrkpalli väljakule. Üle nii pika aja oli küll mõnus, aga valus. Käed ei olnud enam harjunud palli vastu võtma ja kiired liigutused tekitasid hirmu, et seal platsil end ka vigastan. Reedel tegin lisaks suusa ja jõusaalile veel ka pooltunnikest lohesurfi Harku järvel (jää ja lume peal ikka). Järvel oli päris korralik lumekiht, nii et sõita oli mõnusam kui Jüris põllul. Sõitsin esimest korda oma uue kõige väiksema 7ruuduse lohega. Triibutasin peamiselt edasi tagasi, kuna erinevalt suvest ei tihka ma  jää peal väga hüppeid teha. Küll aga saab seal  kumelaua sõitu ja sujuvalt halsse harjutada. Tuul oli väga puhanguline ja tugev, Priit ja teised, kes kohal olid ja valdavalt suuremate 9-ga sõitsid olid päris hädas. Kuna tuul oli heitlik, siis väga ei oska lohet iseloomustada, kuid tegemist paistab olevat üsna kiire reageerimisega loomaga. Nädala lõpetas peale tänast pikka suusasõitu veel üks mõnesajmeetrine lõdvestav ujumine.

Võin öelda oli meeldivalt sportlik nädal ja vahelduseks midagi sellist teha oli päris huvitav.Soovitan teistelegi!

Lauri: head suusaaastat!

Minu aasta ja suusahooaeg käib juba täie hooga. Peale eelmist sissekannet on omajagu trennitunde jõusaalis ja suuskade nühkimist rajal juba seljataga. Tartu maratonini on küll veel pool talve aega, aga oma esimese lumekuu jooksul olen päris hea tunde sisse saanud.  Peamiselt on see päris heas trennirutiinist – kaks korda nädalas jõusaalis ja kaks korda suusatamas. Selle tulemusena sain detsembri jooksul kokku üle 200 km suusatamist. Kui nüüd veel otsa selle aasta üks trenn on kokku juba 224 km kogunenud. Võrreldes möödunud aastatega olen praeguseks juba rohkem suusatada kui muid olen jõudnud Maratoniks ette valmistust teha.

               

Maht on küll juba hea, aga peaasi et nüüd mingit tervisejama ei juhtu nagu tunamullu, kui  ettevalmistus oli mahukaim (285 km),aga  aeg  seni kehvim  Teisalt loodan veel ilmale ja suusale, mis vaatamata väikseimale ettevalmistusele möödunud aastal seni parima tulemuseni viis ( enne sõitsin 97 km).

Pühade ajal tegin suurema osa oma trennidest Lõuna-Eestis, kus proovisin mitmeid erinevaid suusaradasid: Tartus Tähtveres, Vooremäe, Lähte, Mammaste, Otepää-Matu TP maratoni rada ja Kääriku Kekkose rada. Võrreldes pähe kulud Pirita rajale oli tegemist tõesti ilusate trennidega. Eriti julgen soovitada Lähte suusaradasid, kus võib peale kauni looduse kamba kaupa metsloomi (sattusin 6 metskitse peale korraga) ja nende jälgi rajal näha ning Mammaste suusarajad Põlva külje all, kus on lihtsalt väga mõnus vahelduv maastik ja loodus. Neile, kel soovi rohkem mäkke ronimist ja kiireid laskumisi soovi harjutada, peaks kindlasti käima Vooremäel. Tundus et seal saab 7,5 km vast oma mõnisada meetrit vaid tasasel maal paaritõuget teha. Head rajad on loomulikult ka Otepääl ning Käärikul, kuid need juba ammu teada kohad. Kõige kesisem kogemus oli Tartu, esiteks tehti seal raja töid ja suurt ringi ei saanud sõita aga 700 m ring oli peale teist kordust juba päris igav.

                                 

Maraton peaaegu läbitud

Kuigi alles kuu jagu tagasi pakkisin oma surfivarustuse kokku, võtsin täna selle juba taas välja. Kavas oli esimene lumel lohetamine. Jüris on põld juba korraliku lumekihiga kaetud, nii et lumelaual saab mõnusasti triibustada. Linnas  kõigutas tuul isegi natuke puuoksi, nii et ootusrõõm kasvas iga minutiga. Maanteelt paistnud suur lohetajate hulk tegi tuju heaks, kuid pettumus saabus peagi. Rahvast oli küll põllu äär täis ja suuremate lohedega sõideti, kuid minu oma kahjuks vedama ei kippunud. Rõõm Tuul ei olnud piisavalt tugev ja lohe ei püsinud õhus ning kippus alla kukkuma. Higistasin küll oma paarkümmend minutit ja rapsisin, kui seekord jäi triip vaid meetripikkuseks. 

Et pühapäev tühja ei läheks olin enne ka murdmaa suusad autosse visanud, juhuks kui tuult pole. Nüüd läkski tagavara varustus asja ette. Sõitsin Jürist Piritale ja tegin seal pika kahetunnise trenni –  neli ringi ja 28 km. Vaatamata suurel sajule ei ole lund ikka veel piisavalt, nii et klassika rada eriti pole ja nauditavam on sõita uisku.

Peale eelmist sissekannet olen nädala jooksul teinud veel kaks sõitu, nii on tänaseks kogunenud juba pea maratoni jagu kilomeetreid – 61 km. Pole paha algus. 

Lauri: Hakkab pihta

Ometi on maa valge ning saan suuskadel mööda radasid liuelda. Neljapäevane ja reedene lumesadu oli nii korralik, et nüüd on selle aasata esimene sõit tehtud. Pirital on Kloostrimetsa poolsel osal ca 2 km pikkune ring, mis on päris sõidetav. Tegin kokku 3 ringi. MK etapi suuskadega ei maksa ehk veel rajale minna, aga mullasuuskade jaoks oli päris kobe. Valisin kaasa kaasa oma ma 10 aasta vanused Visu Optima kombisuusad. Klassika rada veel eriti sees polnud, nii siis lasin suurema aja vabatehnikas ja ühel pikal sirgel paaritõuget. Viimase sõidu tegin vist märtsis aga polnud hullu, pulss oli küll kõrge kuid samm polnud väga taaruv. Nii et lootust on ja samm maratonile jälle lähemal.

Kui nüüd esimese korra põhjal pikemaid plaane teha ning natuke ka ette vaadata, siis paistab et see aasta peaks olema rohkem vaba aega trenni teha. See omakorda võiks ehk anda lootust nobedamale liikumisele maratonil. 

Peale surfi hooaja lõppu ja  enne lumetulekut pole ma veest end eemale suutnud hoida, nii olen proovinud korra-kaks nädalas basseinis käia. Kuu ajaga olen läbi ujunud ca 13,5 km, kas 3 km  või mõnikord 2,25 km korraga. See tunniajane vees olek jaguneb kolmeks 750 setiks, mille omakorda ujun kolmest erinevas stiilis krool, rinnuli ja selili. Oma ujumiskiirusega olen päris rahul. Ujun pigem rahulikus tempos, nii et kui paugutada,  siis annaks siit veel ühte-teist välja pigistada.  


Parimad ajad (250 m):

Krooli 4:30,8
Rinnuli 6:00.9
Selili 4:48,5 

Alguses läks ujumine päris hea hooga, kuid viimasel kahel korral olen küll end sundima pidanud, sest trenni lõpuks läheb vaja  paremat motiveerimist. Igavaks kisub kui tund aega ujud nii, et ainuke asi mida vaatad on basseini põhjas olev plaaditud sinine triip, mis aitab sirget  trajektoori hoida. Selles mõttes on jõusaalis  bodypumpi teha vaheldusrikkam....

Uri: Tartu Maraton ja suusahooaja kokkuvõte [210]

Pea-aegu kuu juba möödas, aga panen ka oma meenutused Tartu Maratonist siia kirja.

Kokkuvõttes võib öelda, et sõit läks igati hästi nii enesetunde kui ka tulemuse poolest. Suusad said väga head (määrisid Karupesa tiimi poisid Tehvandil) - seekord lasin libisemiseks panna kõrgfloori ja libisesid küll. Pidamine oli kah igati paras ja pidas lõpuni vastu.

Stardis olin sättinud ennast sisekurvi, mis osutus veaks - kuidagi ei pääsenud alguses liikuma ja kaotasin nähtavasti rohkem aega, kui teised, kes väliskurvist tulid. Esimesse vaheajapunkti jõudes nägin, et olen oma üle-eelmise aasta graafikust vaikselt ettepoole liikumas. Üle-eelmise aasta seadsin võrdluseks seetõttu, et eelmise aasta tulemus oli lihtsalt piinlikult nõrk.

Vaheajapunktis ei leidnud kiiresti spordijooki üles, seega sõitsin edasi joomata. Ise küll hakkasin kartma, et see võib hakata vaikselt kätte maksma, kuid õnneks olin peagi juba uues punktis kohal. Enne Harimäe tõusu otsustasin ka tempot veidi vaiksemaks võtta, kuna tundus, et võrreldes 2010 aegadega olen liiga kiirelt alustanud. Eelmisel aastal oli algus samuti ilus, aga haamer ka kiire tulema.

Seekord läks siiski paremini ja jõudu jätkus. Vahepealsed tuulised lagendikud vähendasid küll sõidumõnu, kuid metsavahel olid nii rada kui ilm väga talutavad. Ainus, mis häiris oli, et vähese lume ja tuisu tõttu oli radasid vähevõitu ja trügimist jätkus seetõttu isegi raja teise poolde. (Mäletan et kunagi oli hea meel kui raja teises pooles üldse mõnda kaassõitjat nägid).

Palu punktiks tundus juba selge, et lõpuni vastu pidamisega probleemi ei ole ja kiirelt sõites oleks võimalik isegi 4:45 aega sihtida. Selle mõttega võtsin ühele kaasmaratoonarile tuulde. Tempo oli minu jaoks ehk liiga kiiregi, aga paaristõukes on taga sõita ikka parem kui üksi ja minek oli hea. Siiski küpsetas see sõit mind peagi läbi ja paar kilomeetrit enne Hellenurmet lasin jänesel minna.

Sealt edasi läks ka sõit raskemaks. Tõusudel oli kohati vaja ennast ikka kõvasti tagant sundida, et päris lonkima ei jääks. Lõpuni siiski enam palju polnud ja päris haamrit ei saanud kah. Tulemusi vaadates olen lõpuga siiski päris palju kohti kaotanud.

Kokkuvõttes siis tulemused järgmised (sulgudes 2011 ja 2010 sama näitaja):
Koht:                  2099       (2906 / 1939)
Ametlik aeg:      4:44:33   (5:25 / 5:18)
Neto aeg:           4:40:51    (5:24 / 5:16) - arusaamatult palju olen kaotanud stardis.
Kaotus võitjale: 2:01:12    (2:43 / 2:18)
Keskmine pulss: 161         (157 / 162)

Aeg oli mul parem ka 2009. ja isegi 2001. aasta tulemustest. Vaid 1999. olen kiiremini sõitnud.

Peale Maratoni rohkem suusatama pole jõudnudki. Haanja maraton jäi ka erinevatel põhjustel sel aastal tegemata. Seega võib suusa-hooajale siinkohal joone alla tõmmata:
Kokku tuli sel aastal vaid 11 suusasõitu, kokku 210 kilomeetriga. Suuskadel veedetud aeg 17 tundi ja 24 minutit. Eelmise aasta 22-le treeningule, 369 kilomeetrile ja 33 tunnile jäin seekord ikka kõvasti alla, aga samas võistlustulemused Alutagusel ja Tartus paranesid.

Nüüd edasi jooksulainele, et 2. juuniks vormi saada!

Indrek: 41. Tartu Maraton

Väikese viibega kirjutan ka enda kogemustest 41. Tartu Maratonil. Aga esmalt pisut ka eelnevatest treeningutest, mille saab kokku võtta kahe sõnaga: väga vähe! Tõepoolest järgnes korralikule suvele ja varasügisele üsna vilets treeningrutiin, kus peamiselt tegelesin üks või kaks korda nädalas Šivananda joogaga, mis on väga staatiline ja hingamisele keskenduv. Samas on seal kindlasti harjutusi, mis ka keha treenivad - näiteks peapeal seis mõjub õlavööle päris hästi. Sekka sai tehtud ka mõned üksikud üldfüüsilise treeningud ja mõni jooks või pikem kepikõnd. Pideva jooksmisega lõpetasingi novembri alguses ära, siis läksid ilmad sandimaks ja ei viitsinud enam. Sinnani aga tegin üsna stabiilselt vähemalt paar lühemat jooksu nädalas. Peamiselt tekkis nii pikk paus muidugi seetõttu, et lumi tuli loodetust hiljem maha ja nii kogusingi enne maratoni vaid 96 suusakilomeetrit. Nädal enne maratoni tegin kõige pikema treeningu - 20 km TM rajal Elvas, kaasas oli ka tee ning šokolaad ja mõlemat läks ikka vaja ka. Rada tundus mulle Elva otsas suhteliselt kesises seisus, eriti Hellenurme kant, mis ilmselt väsitas tavapärasest rohkem ja seetõttu tuli ka kindel plaan maraton läbida lihtsalt punktist punkti. Kokkuvõttes osutus see plaan äärmiselt positiivseks, kuna pingevaba sõit kombineerituna hästi libiseva ja keskmiselt pidava suusaga tõi mulle siiani parima aja, mis ma TM-l sõitnud olen. Fakt on muidugi see, et maratoniks oli see rada ka Hellenurme kandis üsna sõidetav ja üleüldse vaadates selle aasta aegu, oli tegu väga kiire rajaga.

Teist aastat jutti olen ma napilt 3000-3500 stardigrupis - eelmine aasta 3006 ja see aasta 3025. Aga nagu Laurilgi, õnnestus mul väliskurvis jõuda vist isegi peaaegu stardisirgele, kui grupid kokku lasti. Enda kella panin ma käima alles stardijoonel ja võrreldes aega finišiprotokolliga, selgus, et stardijooneni jõudmiseks kulus siiski 2 minutit.

Suusad tegime nii, nagu siiani iga kord Netega teinud oleme - libisemine ise ja pidamine Suusavendadelt. Eelmise aastaga võrreldes õnnestus suusk paremini ja tundus, et libisemine läks kuskil 30-40 km kandis kohe eriti heaks. Või läks teistel lihtsalt libisemine ära. Igatahes just lõpupoole, kus laskumistel pikem puhkus teretulnud on, libisesin ma kõigist endaga rajal koos liikunud inimestest tunduvalt pikemalt. Pidamine oli selline keskpärane, aga seda vist suuresti ka "tänu" vähesele treenitusele, mis väsitas jalad piisavalt ruttu ära, et tõuge muutuks nõrgaks. Kuna Tehvandi staadionil oli enne starti meeletu tuul, läksin rajale täisvarustuses, hoolimata sellest, et külmakraade oli vähe.

Palu TP pilt Funholidayst.

Maratoni algus oli sedapuhku päris raske. Esimeseks TP-ks olin juba võrdlemisi väsinud ja enne teist mõtlesin, et huvitav, kas teises katkestan. Siis tuletasin endale ikka meelde, et pidin ju punktist punkti sõitma ja piisava moonaga, mis mul rajal kaasas oli, teadsin, et jõuan kindlasti ka punktide vahelt ennast punkti ära sõita. Igatahes andis see justkui innustust juurde ja tegin rahulikult oma sõitu. Kui esimesse punkti sõitsin see aasta võrreldes eelmisega 1 minuti kiiremini (ilmselt tuli see pigem kiiremast stardist), siis teise jõudsin juba 8 minutit kiiremini. Teise TP-sse sisendes nägin sealt just Netet lahkumas, ning ka see andis positiivsema emotsiooni. Tankisin ennast nii seal kui ka kõikides järgmistes TP-des banaani ning erinevate jookidega - algusepoole spordijoogi ja mustikasupiga, hiljem puljongiga. Punktides kulutasin ma siiski eelnevate aastatega võrreldes vist vähem aega, mõned läbisin suisa alla kahe minutiga. Veidi enne Kuutset sain Nete kätte ja seal einestasime koos. Sealt edasi mõtlesime veel koos sõita, aga kuna ma kippusin ikka veidi eest ära tõukama, siis mingi hetk leppisime ikka kokku, et sõidame lihtsalt enda sõitu edasi.

Hoolimata heast libisemisest hakkasin ma lõpus ikkagi väsima, mida näitab ka aegade analüüs. Palu punkti jõudsin juba ainult minuti kiiremini kui eelmine aasta ja finishisse jõudes juba kaotasin minuti. Aga tänu kiiremale algusele olin võrreldes 2011. aastaga ikkagi 25 minutit kiirem.

Finiš www.elupilt.ee-st.

Maratoni koondinfo:

Distants: 62,70 km

Koht: 2735 (eelmine aasta 3074)

Aeg: 5:07:04 (eelmine aasta 5:32:11)

Kiirus: 12,3 km/h (eelmine aasta 11,4)

Pulss: keskmine 156 ja max 175 (eelmine aasta 158 ja 182)

Seda vaadates võiks öelda, et kui järgmine aasta täitsa ilma eelnevalt lumel käimata maratonile lähen, peaks aeg alla 5 tunni tulema!

Aga vaadates ette peatselt algavale jooksuhooajale sain TM võistluskeskusest 50 euroga maastikujooksuks uued Salomonid, mis küll tegelt ei ole otseselt jooksumudel, aga jalas tundub hea ja kerge ning tallamuster on maastikule vägagi sobilik. Õigupoolest kavatsen neid juba selle löga ja jääga katsetada, aga hetkel ravin ennast antibiootikumidega põskkoopapõletikust.

Lauri: Ringvaate ring

Laupäeval proovisin oma võimeid Ringvaate suusarajal.

Tulemuse paremaks hindamiseks pean ära märkima, et suusatasin enne Trummi ja Harku ringil " soenduseks" 22 km (aega 1:35) uisku. Seal Harku rajal kohtasin ka Hannes Hermaküla, kelle nimel on seni parim Ringvaate ringi aeg (3:57). Kuna ma polnud päris kindel, kus rada täpselt kulgeb, astusin talle juurde ja küsisin täpseid suuniseid.

Tagasi Trummi jõudes tegin paariminutilise puhkuse ning andsin suuskadele valu. Enne starti arvasin, et aeg tuleb küll kiirem, kuid samas laupäevase seisuga paremuselt teine aeg pole ka paha. Seega minu tulemuseks sai 4:33. Hr Hermaküla jäi küll poole minuti kaugusele, kuid paremad lumeolud ja lühem soendussõit aitaks tulemust kindlasti parandada. Kui see talv veel head ilma tuleb, lähen teen korduskatse.

Lauri: 41. Tartu Maraton

41. Tartu Suusamaraton on edukalt läbitud, nüüdseks olen Elvas finišeerinud juba kuule korral, neist neli suuskadel, kord rattal ja üks kord joostes. Meest sõnast härga sarvest see vanasõna peab minu puhul paika. Tulen aga selle juurde sissekande lõpus tagasi.

Sprotttid mõni minut enne starti.

Ettevalmistus maratoniks see kord väga kasinaks. Esiteks olid kooli tõttu aastalõpp täiseti spordipuudulik ning järele jäänud poolteist kuud ei suutnud mind päris vormi viia. Kuna suurem osa jaanuaris oli nii pagana külm siis jõudsin suuskadega lumel käia vaid kaheksa korda, millega kogunes kokku vaid 97 km. Võrreldes eelnevate aastatega on seda omajagu vähem. Tõelised maratonihundid viibutavad seepeale kindlasti näppu ja kordavad, et ette maratoni on vaja vähemalt 500 km läbida, et distants mõnuga läbida ja hea tulemust kirja saada. Samas vaadates mu kõiki möödunud kordi, siis ega 500 pole ma lähedalegi jõudnud ehk tulva aasta...

Ettevalmistus maratoniks algas üsna hilja ning oli mahult ka väga kesine

Eelmise aasta tulemuse põhjal paiknesin sel aastal 9. stardigrupist, stardinumbritega 2501-3000. Esimest korda minu Tartu maratonide ajaloos sain ma startida nö stardi sirgelt. Kuna mõni minut enne pauku lasti kõikidel gruppidel kokku liikuda sain ma U-kujulise stardi raja kurvi tagant välja liikuda. Selline edenemine annab aga juba oma minuti-paar jagu võitu. Lisaks selle olin ka rajal väliskurvis, kus liikumine oli kiirem, Uri rääkis, et teda oli just tagasi hoidnud sisekurvis tekkinud ummik.

Suusad lasin see aasta A&T Sportis määrida. Sain need Otepäält just enne starti kätte, nii ei viitsinud ma neid veel kuhugi testima minna. Seda oleks võinud aga ehk teha – libisemine oli küll suurepärane, kuid pidamine oli natuke hell. Nii panin laskumistel teistest omajagu pikema ma ilma hoogu lükkamata, kuid see eest tõusudel andis kohati suusk tagasi, nii et pidin tegema ettevaatlikku ja lühikest sammu. Matu TP-ni sain ilusti hakkama, nii et probleeme ei tekkinud. Siiski otsustasin kohe T esimeses TP-s määrdepunktis endale lisa pidamist panna – parem kaotan siin minuti-kaks, kui hiljem terve distantsipeal pool tundi ja üleliia jõudu. Kuna määrdepuki taga järjekorda polnud, sain kiirelt jaole, abimehed panid kolm kihi pidamist alla ja sõit võis jätkuda. Lisa pidamismääre võttis küll kohati libisemist kehvemaks, kuid see eest oli muus osas kindlam minek.

Raja ja ilma olud olid maratoni ajal talvised, külmakraadid olid küll mullusega võrreldes leebemad, kuid see eest oli päris kõvatuul. Nii umbes pool rajast oli tuul vastu, raja teises pooles keeras taganttuuleks, nii et mõnele kergemale lükkas ehk tagant poolt hoogugi juurde. Mina tuule lisatõukest ei osanud aru saada, küll aga lehvisid suusakepid lehvisid nagu tuulelipud. Kohati hakkasid kepid päris laperdama, kui need tõuke lõpus lahti lasin. Sellist asja pole ma küll varasemalt täheldanud. Kui oleks ehk mingite alumiinium keppidega sõitnud, oleks need ehk oma raskuse tõttu stabiilsemad olnud.

Eelmisest aastat õppust võttes tegin seekord enne sõitu ka riietuseproovi. Mullu külmakartuses sai varu riideid selga pannud ja kaasa võetud liigpalju, nii et ühes TP pidin neid lausa ära võtma, et ülekuumenemist vältida. See aasta siis proovin rajale minna niin et pigem olgu seistes jahe, aga hiljem liikudes optimaalne. Nii läksin rajale neljakihilise ülaotsaga ― kaks võrksärki, üks soepesu särk ja peal õhuke dressipluus. Samuti läksin seekord rajale esiteks õhema mütsiga, mis vähendas oluliselt kupli ülekuumenemist ja õhemate sokkidega. Ülemises otsa riietus õigustas end igati keha ja pea oldi enam-vähem mõistlikul temperatuuril. Jalgadega oli küll nii, et võistluse käigus hakkasin tundma, et varbast hõõrub. Ei tea, oli see nüüd siis saapast või sokist. Igatahes päeva lõpuks olid mul siiski üks vill kummalgi jalal, üks neist isegi kerge veresisaldusega. Samuti sõitsin see aasta prillidega, suusaprille mul pole, siis kasutasin Kauri rattaprille. Kuigi tõusudel läks pilt uduseks, oli neist muul ajal väga palju kasu, eriti just lumesajuga. Seega tulevikus võib need täiesti varustuse hulka juba arvata.

Palu TP. Allikas: FUNHOLIDAY

Krampide ja väsimuse vältimiseks tegin igas TP söögi-joogi peatuse. Kukleid ma just vintsutama ei jäänud, kuid soolakurgil ja soolabanaanil lasin küll igal pool hea maitsta. Lisaks rajal pakutavale, varusin endale kaasa 4 geeli, mille kõik rajal ära tarbisin. Kuna treenitus oli kesine, siis seekord oli neist eriti kasu. Kui kohati tuli kätesse nõrkuse tunne, siis peale geeli oli biitseps taas rammu täis. Joogiletil lasin endale valada kogu valikust vett, teed, spordijooki, puljongit ning loomulikult mustikasuppi. Ande TP-st lahkudes tundus, et ehk sai isegi liiga täis end valatud, kuidagi loksuv tunne oli. Samas agari tekkinud mul rajal kordagi tunnet, et küllastumine tekiks, ju siis sai kogu sisse ahmitud vedelik efektiivselt ära kasutatud või välja higistatud, nii et eraldi peatust kaalu vähendamiseks tegema ei pidanud. Teisalt ei ole ma varasematel kordadel näinud nii palju rahvast raja ääres end kergendamas näinud kui seekord. Ei tea, kas mehed larpisid enne starti nii palju spordijooki sisse, et iga peal rüübatud lonks hakkas üle ääre ajama või oli asi muus, igatahes palju peatujaid oli küll raja ääres märgata.

Sportlikus mõttes ja võistluses iseendaga läks võistlus pärsi hästi, eriti selle esimene pool. Siiski pean märkima, et kuigi mõtted on alati uljad siis rajale minnes ei olnud eesmärgiks mitte parima tulemuse tegemine, vaid lihtsalt distantsi läbimine selle vähese ettevalmistuse najal. Kui aga võrrelda eelmise ( 2011 oli seni parima tulemusega) korraga, siis on suuremad vahed TP-des just tulnud raja alguses. Suurim vahe on tulnud Ande ja Kuutse TP vahel, kus seekord suutsin pea 8 minutit kiiremini rühkida. See eest raja teises poole aegades on näha et vähene treenitus on ka aegadest näha. Kuutse punkti jõudes arvas mu abimeeskonna juht, et aeg on päris hea ja et ma sõidan lausa 4:30 tunni graafikus. Võibolla oli asi keele vääratuses ja ta pidas silmas 5:30 graafikut, kuid see ja pilk kellale andis hoogu juurde. Vaatasin, et olen raja esimese poole sõitnud keskmise tempoga 12,7 km/h, see aga tähendas, et sama kiirelt jätkata võiksin eelmise aasta aega parandada. Nii proovisin sealt peale edasi jätkata samas tempos. Samas ei teinud ma erilisi muudatusi sõidustiilis, kõikides TP-des tegin rahulikult hingetõmbepausi, sõin-jõin, ja ka tõusudel ei hakanud eriliselt tormama, püüdsin ikka kõik treenituse piiresse jätta.

Siiski raja teisel pooles hakkas tunda andma väsimus ja edumaa võrreldes möödunud aastaga TP-dega kahanes 1-2 minuti peale ning pöördus isegi vastupidiseks viimases lõigus Hellenurme ja Finiši vahel. Kui sel aastal kulus mul selle viimase lõigu läbimiseks 46 minutit, siis mullu oli seal neli minutit kiirem. Mäletan, et toona panin lõpus ka rohkelt paaristõukes, see aasta, aga sellist jaksu enam lõpus polnud, mispärast pidin puhkamiseks ka kiiremas tempos vahelduvtõuget tegema. Maratoni keskel mõtlesin küll, et see aasta olen päris palju paaristõuget teinud, kuid lõpus lihtsalt enam ei jõudnud, käte hakkas ramm vähenema ja kõhuihased ei olnud ka enam nii virgad. Nii siis tunduski vahelduvtõukes jalgade abiga sõitmine kiirem ja efektiivsem viis edasi liikumiseks.

Aegade võrdlus TP-des. Kuni Hellenurmeni oli 2012 ajad paremad, viimases lõigus aeglustus mu tempo võrreldes mullusega

Üldarvestuses ei olnud mu seekordne ülespoole liikumine nii märkimisväärne kui eelmise aasta 1000 kohta, see kord parandasin oma tulemust umbes 130 koha võrra. Samas kui eelmine aasta alustasin endast suurusjärgu võrra nõrgemas grupis, siis ilmselt annab seekordne tulemus tunnistust, et see ongi minu tegelikule tasemele lähedal olev koht. Samas raj alguse osas oli mu minek teistega võrreldes parem ning nagu ka ajaga, siis maratoni lõpu poole hakkasin kätte võidetud kohti juba kaotama, nii näiteks kukkusin Hellenurme ja finiši vahel oma 100 kohta tahapoole.

Kauri suutsin ma konkurentsist juba enne maratoni kõrvaldada, seitsmevõistluse sai tema jaoks saatuslikuks juba esimestel sekunditel. Võistlus Raikoga see eest lõppes sel aastal tema kasuks. Eks oma täpse aja teatab ta enda sissekandes, kuid oma eelmise korra kaotuse suutis ta sel aastal ca 15 minutiliseks võiduks pöörata.

Maratoni koondinfo:

Distants: 62,87 km

Koht: 2554 ( mullu 2685)

Aeg: 4:59:58 (mullu 5:15:51)

Kiirus: 12,6 km/h ( mullu 12 km/h)

Pulss: 171

Ja nii oligi, et eelmise aasta blogi sissekandes käisin välja :„ Järgmisel korral on siht alla 5 tunni sõita!“. Nii saingi lubatuga napilt hakkama. Tulevaks aastaks mingit ajalist märki ei oska panna, peamine et saaks enne piisavalt trenni teha, et saaks vähemalt endaga võistlust pidada.

Lauri: seitsmevõistlus ja muu

Peale eelmist sissekannet, on minu sportlik tegevus on olnud üsna suusavaene. See pagana külm ilm on maratoni ettevalmistusele korraliku põntsu pannud, nii olen pea kõik trennid tegema sisetingimustes.

Nii olen jaanuaris-veebruaris kaks, kord isegi kolm, korda nädalas bodypumpis lihasvastupidavust treenimas ja jõudu kasvatamas. Kui see on vähemalt nauditav nii seltskonna kui meeldivuse poolest, siis kardio trennide tegemine on olnud üksluisem. Proovisin esimest korda lindi peal jooksu, kuna see aga nii nüriks tegevuseks osutus, olen see asemel teinud eriti madala (120) pulsiga elliptilise masina peal, et vahekenegi suusatamisele sarnast liigutust teha. Loodame, et ilmad siiski soojemaks lähevad, sest selline tuim raiumine pole minu teema, isegi kui selle taustaks Mihhail Lotman Jumalast või Rein Raud ruumist samal ajal ööülikoolis kõnelevad.

Laupäeval tegin kolmandat korda seitsmevõistluse läbi. Osavõtjaid oli seekord vähem, kuid nende tase oli ometi kõrge, mille tulemusena pidin rahulduma kohaga võitlejate nimekirja lõpus. Kui teistega võrreldes ei saa ma oma tulemuste üle eriti hõisata, oli võistlus iseendaga lõpp arvestuses pisut varem kui varasematel kordadel. Kuigi jah, ega suurt arengut ilma spetsiaalse või vähemalt kergejõustiku sarnase tegevuse harjutamiseta ole ka ilmselt oodata. Üldiselt olid tulemused enam vähem samast klassist, mis ka eelmine kord, mõni ala tuli parem kui möödunud aastail, kuid enam-vähem siiski samasse auku. Positiivne oli 1000 m jooksu aeg, mis eelmisest aastatest oluliselt parem oli. Ehk oli tuju viimasel kohal tiksumisest nii ära, et siis oli vaja kõik jooksus välja. Igatahes võrreldes eelmisega aastaga sain lausa 20 sekundit 4 minuti kohta võitu. Sealt tuli ka suurim vahe punktides, mis tähendas mu senist parimat tulemust sel võistlusel.

	2010		2011		2012
Ala	tulemus	punktid	tulemus	punktid	tulemus	punktid
60 m jooks	9:26	249	9:32	237	9:27	247
Kaugushüpe	4,3	255	4,11	224	4,33	261
Kuulitõuge	7,6	343	8,08	371	7,58	341
Kõrgushüpe	1,35	283	1,35	283	1,3	250
60 tõkkejooks ( tõkke kõrgus 91 cm)	12:08	133	13:18	103	12:37	183
Teivashüpe	2,3	199	2,2	179	2,2	179
1 000 m jooks	3:52	251	4:01	194	3:42	312
KOKKU		1713		1591		1773

Eile oli lõpuks sobilik aega ja ilm, et sain enne maratoni ühe pikema suusatrenni teha. Algul sõitsin üksi, siis koos Kristiinaga Ihaste väikese 2+ km ringi peal kokku 2 tundi. Selle aja jooksul proovisin harjutada kõiki tehnikaid paaristõugetest kuni ilma käte abita sõitmiseni. Teine eesmärk oli hoida madalamat sorti pulssi, nii tuligi keskmine sinna 150 kanti. Ringide lugemine läks lõpuks segamini, aga distantsiks sain selle ajaga 20 km. Kokkuvõtval oli kogu sõidu aja hea olek, nii et sellise enesetunde pealt võib maratonile mõelda küll. Kuigi jah, ettevalmistust on patuselt vähe, suusakilomeetreid on mul ainult 80 km jagu. Teisalt on ette näidata teistsuguseid treeningtunde, mis ehk suusatamist osaliselt kompenseerivad.