Laisale sügisele on õnneks järgnenud natuke aktiivsem talv, aga märkimisväärset sportlast pole must endiselt saanud ning suusahooaeg on kulgenud rahulikus tempos. Enne Tartu maratoni kogunes suusaradadel 268 km, osalesin töökaaslastega ka nädal enne TM põhisõitu 2. Tartu Teatemaratonil, olin "ankrumees" - sõitsin viimast vahetust Palust Elvasse, 16,4 km ja aeg tuli u. 1:15. Ilm oli rõve, mitu plusskraadi, pehme märg lumi ja lörtsisadu, kuid sellel oli ka positiivne külg. Õppisin uue asja ära. Nimelt katsetasin esimest korda elus karestatud suuska. Käisin pidamisala nr. 100 või 120 liivapaberiga üle (ei mäleta enam, kumb oli) ja valmis ta oli. Suhtusin küll skeptiliselt, kuid uskumatul kombel pidas säärane suusk väga hästi!
Foto on tehtud vahetult pärast teatemaratoni finišit. Päris maratonist mul kahjuks pilte pole.
Nüüd aga päris maratonist. Sarnaselt eelmise aastaga ei olnud mul suuri eesmärke seatud, v.a. sõgedaks minemise vältimine. Tulemuseks sama aeg kui eelmine aasta, koht aga jupp maad kehvem. Koondandmed:
Aeg: 5:08:58
Koht: 3686. (stardinumber 2845)
Naiste koht: 243. (kokku lõpetas ligi 700 naist)
Pulss: täpselt ei tea, sest kell jukerdas, aga arvatavasti kuhugi 170 kanti ta jäi.
Üldiselt jäin väga rahule ja sain mõnusa emotsiooni, kuid sellegipoolest valmistas algus pettumuse. Sattusin stardis sisekurvi, mis oli väga õnnetu valik, sest seal ei toimunud tükk aega vähimatki liikumist ning mulle tundus, et tuhanded inimesed libisesid väliskurvis mööda. Stardijooneni venisin üle 3 min, kuid kahjuks ei läinud ka edasi seis paremaks ja nii tuligi ca 6-7 km toppavas inimhunnikus jukerdada, kus kukuti, sõimati, koperdati jms. Lisaks ajas vihale, et terve rodu inimesi (ikka kümned ja kümned) lõikas esimese suurema kurviga tõusu ära ja koperdas otse laskumise alla. Kõik see ajas meele päris mõruks ning kõige tipuks kuulutati Matule jõudes valjuhääldis, et juba 4600 inimest on sealt läbi läinud. "No tore küll," mõtlesin tigedalt, olles eelmise aasta ajast umbes 10 min taga. Pärast Matut läks aga paremaks ja sõita oli mõnus. Hakkasin tempot üles kruvima ja suusasõitu nautima. Suusk lippas täitsa kenasti, pidamine kestis lõpuni ja kummalisel kombel jaksasin sel aastal väga hästi paaristõukeid teha. Eriti äge oli see, et kui muidu olen viimased 4 km alati mustas masenduses, siis seekord tõstsin tempot ja vuhkisin paaristõukeid teha, nii et tolmas. Kirsiks tordil oli finišisirgel ühe südika itaallannaga rebimine - andsime mõlemad kõvasti valu, aga mu pöialetõusuga paaristõuked otsustasid asja ära :)
Pusserdasin jupp aega ja tõstsin oma senised TM-i tulemused ühte exceli faili kokku, nii et kopeerin need ka siia (kasvõi selleks, et ise neid hiljem ühes kohas vaadata). Arvutasin kumulatiivse aja asemel puhtad vaheajad, siis on mõnusam võrrelda.
____________________________________________________________________________________
| ||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||
Nagu näha, on üldine tase kõvasti paremaks läinud või on mul toimunud stagnatsioon, tont seda teab... Seekord sain pika puuga nii Indrekult, oma isalt kui ka kõikidelt sprottidelt, aga ma ei lase sel end morjendada :) Nn tehnilise poole pealt veel nii palju, et suusad lasin seekord teha oma heal sõbral ja töökaaslasel, kellel see väga kenasti õnnestus. Lippeks läks esimese kihina
roheline külma ilma parafiin, peale sinine HF (-4...-10C vist).
Pidamise aluseks õhuke kiht kliistrit (ainult kulbi kõrgemasse ossa),
siis midagi veel ja peale paar kihti VR40. Pidas lõpuni, libisemine oli
üle keskmise, eriti lõpupoole. Ilm oli igati sobilik, stardis ca -6 kraadi, hiljem tsipa soojem.
Nüüd jääb üle veel nii palju talve nautida kui saab ja seejärel stardib juba orienteerumisneljapäevakute hooaeg ja ehk peaks kevadise Tartu jooksu"maratoni" kavasse võtma.
No comments:
Post a Comment