Xdream Kiviõlis ja hooaja kokkuvõte.

Liiga pikalt on veninud sissekanne Sprotttide viimasest Xdreami etapist, selle võrra ka lühem kokkuvõte.

Nii nagu kogu see aasta on meil Xdreamil osalemine longanud, nii ka see kord. Etapp jäi vahele Raikol, nii kaasasime Martini punti, kes meil ka varasemalt on väga hea asendusliige olnud. Viimane osavõistlus toimus Kiviõli külje all. Etapi kõige teravam elamus oli esimese 6 km pikkuse jalgsi osa vältel 4 korda ligikaudu 150 m kõrguse tuhamäe otsa ronimine. Teised etapid polnud nii pingelised, ratta sõidul oli palju kiiretel lõikudel sõitmist ja vähem mudas sumpamist. Kanuu etapp oli jällegi plaanitu järvele, sellest ei oska suurt midagi põnevat välja tuua.

Kuigi tegime raja peal kaks eksimust ning saime jalgades tunda krampe, tuli kokkuvõttes 4 tu8ndi 39 minutiga 21 koha. Arvasime, et olime juba tagapool, kuid selline lõppasetus oli rahuldav. Siiski hooaja kokkuvõttes ei ole suurt rõõmustada. Esiteks oli võistlustest osavõtt väga hüplik , sellest ka paigalseis arengu asemel. Hooaja kokkuvõtvas järjekorras saime jälle 33. koha. Jälle! Juba kolmandat aastat järjest, kas see on tõesti meie lagi? Ilmselt saaksime eesmärgipäraselt treenides end ka esimese 20 sekka pressida, eeldusi just kui oleks. 

Xdreami kodulehel on väljas ka juba järgmise aasta võimalik kava.

28. aprill Tallinn

09. juuni Iisaku

20 - 21. juuli Kärdla - öine

01. september Kambja - eraldistart?

Uri: Berliini rulluisumaraton

Sellest on nüüd küll juba üle kolme nädala möödas, aga Berliini rulluisumaratonil sai ka sel aastal käidud. Eesmärgiks oli, nagu ka eelmisel aastal, saada keskmiseks kiiruseks üle 30 kmh ehk siis ajaks alla 1:24:24.

Esmakordselt õnnestus maratonile kohale jõuda piisavalt varakult, et normaalselt sooja teha ja venitada. See tuli kindlasti kasuks.

Kohe alguses sain ilusasti grupis sõidetud - ei läinud tempo liiga kõrgeks ega jäänud ka nõrgaks. Siiski oli esimese 4 kilomeetri tempo 2:01/km ehk siis veidi alla eesmärgiks seatud 2:00. Siis aga sain ilusti tempo üles ja 13 kilomeetriks oli kella järgi keskmine tempo juba 1:55. Sellise tempoga oleks lõpuaeg võinud lausa alla 1:21 tulla.

Sealt edasi hakkas aga grupi tempo langema ja tegelikult näitas minu kell ka suuremat distantsi kui ametlik rada. Siiski, poole maa peal oli mu ametlik vaheaeg 41:23, mis lubanuks aega alla 1:23. Pulss püsis mõõdukana (keskmine 172). Tasapisi tundus, et tuleks hakata kiirust lisamagi.

Poolelt maalt alates langes tempo juba alla 2:00 ja pulss alla 170. Aga hakata nii suurel maratonil ise gruppi vedama tundub ka nagu imelik. Lõpuks, umbes 30km kandis moodustus seltskond, kes tegi karusselli - umbes kümnene grupp mehi vahetas tihedalt vedajat janii suudeti tempot tõsta. Kahjuks juhtus nii, et kui mina vedama läksin siis jäi ülejäänud grupp maha. Võtsin taas tempo alla ja ootsain tesied järgi - üksi pusimisega poleks ma kaugele jõudnud.

Kohe samas tekkis aga grupist üks teine tüüp, kest ostsutas lõpuspurti tegema hakata. Üldiselt ei ole meeldiv hakata kedagi jälitama kohe peale seda, kui oled ise grupi vedamise lõpetanud, aga samas tundus see ainus variant kuidagi tempot tõsta. Sain jooksikule väikse spurdiga tuulde, kuid kahjuks keegi rohkem meiega kaasa ei tulnud. Viimased 8 kilomeetrit sõitsimegi kahekesi.

Pulss ronis sellis sportimise peale kohe üle 180. Lisaks selgus, et see teine sell oli ka arvestanud sellega, et kaasatulijaid on rohkem ja saab vedajat vahetada. Paar korda püüdsingi ka omalt poolt panustada, aga üsna kiirelt ja näitlikult tegin selgeks, et minust vedajat ei ole. Nii palju ma ennast ka juba tunnen, et kui sellises olukorras aktiivselt vedama hakata, siis ei jõua varsti enam tuuleski püsida.

Tänu sellele ei olnud tegelikult ka meie tempo kuigi kõrge, vaid püsis kuskil 2:00 kandis. Grupile sõitsime siiski järjest rohkem eest ära ja mitmetest sõitjatest sõitsime omakorda mööda. Tuules püsimine läks aga järjest raskemaks, aga kuidagi pidasin ikka vastu. Viimase kilomeetri pulss oli juba 186, ,maksimum ronis 188-ni.

Siiski suutsin hammastega eessõitjast kinni hoida ja lõpuajaks kujunes 1:23:52, millega sai eesmärk täidetud ja sõidetud senine parim maratoni aeg. Minu kella järgi oli distants 42.7km ehk 500m pikem kui ametlik, sellest ka erinevus keskmises kiiruses, milleks Garmin näitas 30.6 kmh, ametlik siis veidi vähem.

Ametlikuks kohaks fitness kategoorias oli 405., mis oli samuti senine rekord (varaseim parim oli 2007.a. vihmasajus saadud 573. koht).

Keskmine pulss oli 172.

Seega igati edukas maraton. Kauriga plaanisime juba mõnda aega tagasi, et 2013. a. peaks käsile võtma Berliini jooksumaratoni. Just hetk tagasi registeerirdes selgus aga, et regada oli veel võimalik ainult uisu- ja jooksumaratonile koos. Eks näis kas võtame siis tõesti topeltürituse ette, aga jooksma lähme igatahes.

Lauri: Püünsi lend

Täna oli mõnus päikeseline ja tuuline ilm. Kui hommiku poole olid puhangud kuni 19 m/s, siis õhtu poole andis jõud järgi ja sain enda 9ruuduse lohega Püünsis käia.

Enne minekut laenasin Priidult wave i lauda, et proovida laine sõitu õigema lauaga. Esmalt aga tegin sooja enda lauaga. Ilm oli täna üsna soe ja vette kukkudes ei olnud eriti külm, nii otsustasin natuke trikitamist jälle proovida. Alustuseks tegin paar niisama hüpet ja üks proov Indy grabi. Hea meel on  ühe väga hästi õnnestunud back rolli üle. Kiirus oli piisav, nii sain korralikult hüppesse ja üle pea pöörde teha ning maandudes oli lohe paigas, nii et oli vedu olemas ja sain kohe edasi sõita. Sellised korrad panevad hõiskama!

Sellise ilusa esitluse peale mõtlesin ka midagi uut proovida. Olen korra-kaks mõelnud Raileyt  teha. Mingit teoreetilist selgust mul sellest polnud, nüüd vaatan Youtube ist järele ja näen, mis ma valesti tegin. Peamine oli see, et tegemist on unhooked trikiga (enne manöövrit peaksin lohe trapetsist lahti võtma ja vaid käte jõuga hoidma). See pärast saanud ma ka korraliku sirutust, keha jäi kõveraks ja jalad ei lennanud selja tagant piisavalt kõrgele. Esimene kord tuli oma arust küll päris ok välja, nii et sirutus oli poolik, aga maandusin ja sain edasi sõita. Tegin veel oma 5-6 katset koos väiksemate kukkumistega. Siis aga tõstis lohe mu ühe hüppe ajal taeva alla, laud kukkus jalast ära ja kehal mingi vääne oli sees, kontroll oli kadunud. Huvitav, et kui õhus lennates aru saan, et midagi on valesti ja maandumine saab olema valus, lööb instinktiivselt häälepaelad lahti ja karjun omaette.... lendasin, kas külg ees või rind ees sellise nätakaga vastu vett, et hing kinni. Oma poole minuti jagu ulpisin ja püüdsin poomi otsas rippudes ning õhku ahmides eluvaimu sisse tagasi saada. Hea, et löökvest ja kiiver oli, muidu oleks ehk valusam olnud. Huvitav oli, et selle kukkumise ja muu peale püsis lohe terve aja õhus, ega kukkunud vette.

See pauk võttis korraks sõidutuju ära. Aeg oli proovida Priidu lauda, mõtlesin et jätan tänaseks hüppamise ja proovin rahulikult, kuidas lainelauaga on sõita. Varasemal paari korral, kas purjelauaga või siis lohega laines käies on lainesõit väga lahe tundunud. Lihtsal, minu twintip (kahes suunas sõidetav) laud ei ole laine jaoks kõige sobivam, kuna jääb kohati lainesse kinni. Püünsis aga ei olnud täna ( ega vist eriti kunagi) korralikku lainet ja oli selline vastik chopiline ja raputav. Lainelaud tundus suur nagu lauda uks, väga veider ja harjumatu oli. Kohati oli tunne, et nagu sõidaks purjelauaga ja väike sakiline laine raputas. Väga imelik esimene kord oli. Ilmselt pean ikka korralikus laines Väänas või Randveres ka proovima, et õigemat tunnet saada. Nii tegingi vist kaks otsa merele ja tagasi ning pakkisin asjad kokku.

Lauri: surfisügis

Oktoobrikuine ilm on juba omajagu jahedaks läinud, õnneks on viimase paari nädalajooksul olnud mõned päris head tuuled, nii et natuke jahedam merevesi kaldal ei hoia. Siiski olen suurema trikkide õppimise ära jätnud, et väga palju vees ei liguneks. Viimasel korral kaotasin ühel suurema hüppe ajal laua alt ning hilisem mitmeminutiline vees ulpimine oli  lõpuks päris ebamugav. Peale seda  ujumist  läksin rohkem kindlate väiksemate hüpete ja kindlamate maandumiste peale.

Möödunud nädalavahetusel oli päris vali tuul. Käisime neil  päevadel Laulasmaal ja Püünsis sõitmas. Laupäeval Laulasmaal jäi  mu sõit suhteliselt lühikeseseks. Rahvast oli palju ja kohati läks päris kitsaks, nii sõitsin ühe lohele peale ja ajasin lohede liinid omavahel sassi. Kõigepealt sai jälle vees liguneda ja  kontrollimatu lohepuntra otsas rippuda, mis oli kohati päris kõhe. Ei oleks tahtnud, et kaks lohet hoo alla võtavad ja meid kuhugi  pilliroogi  viskavad. Saime lõpuks kaldale ja seal oma tunnijagu nööripuntraid lahti arutada. Sain küll seeläbi ühe tuttava juurde, aga kahjuks oli see kõige magusama tuule ajal. Kui tagasi veele sain oli tuul juba nõrk ja pikka lustimist enam ei jagunud.

Pühapäeval oli tuul pisut marulisem ja väga puhanguline. Kohati oli tuul nii tugev, et sõitsin täiesti lahtise poomiga, ilma et loheks oleks vedanud ( üks kitezone’i  foorumi kasutaja kirjutas tabavalt -  fun factor on kadunud kui lohe on seniidis on ja enda tahtmata jesuswalki  teed). Teisel momendil oli jälle tuul nii väike, et ei tõstnud mind veeski välja.

Tormine tuul räsis ka teisi randasid Eestis, Hiiumaal oli üks sõitja lohisenud oma lohe järel nii õnnetult, et lõpetas oma sõidu haiglas. Sain ka ise üht võimalikku hättasattujat peale enda sõitu aidata. Surfari lohe oli sattunud tuule auku ja hakkas justkui alal kukkuma, mis peale tuli otsa tugev puhang, mis teda Püünsi rannas autoteele tahtis kiskuda. Haarasin tal seljatagant veel  vööst kinni ja istusime vees kahekesi ankruks nagu kaks bobisõitjat, kuni kolmas vend rannal ta lohe kinni püüdis ja ohutuks tegi. Mõni nädal tagasi oli just üks julge Läti surfar lasknud oma lohe ühe ranna äärse maja hoovi õunapuu otsa. Eks see Püünsi rand oma kitsa maaribaga ja sõiduteega kohe selle kõrval on üsna ohtlik, aga samas on see ka kõige lähim rand linnale.

Järgmise nädalaaja prognoos ei paista liiga optimistlik, aga loodetavasti saab veel sel aastal mõned sügisesed triibud teha.

RMK Ikla - Oandu matkarada jalgratastel

 1. päev: Ikla - Kõrtsi-Tõramaa

Kell oli hommikul natuke enne kuut. Sõin kodus kõhu sooja toitu täis, ei võinud ju kindel olla, millal järgmine kord midagi sooja saab. Panin rattariided selga ja oligi aeg randevuu paiga poole liikuma hakata. Ratast trepist alla tassides tundus, et koos nodiga võis ratas nüüd küll oma 30-35 kg kaaluda, eks sellega saab rajal veel kõvasti vaeva näha... Teiste matkalistega kohtusin Balti jaamas, plaan nägi ette sõita 6:56 rongiga Pärnusse. Esimeseks rivistuseks olid kohal Kaur, Allan, Marko, Priit ja mina. Raiko pidi liituma meiega järgmisel õhtul kuskil rajaservas.

Teel Pärnu jõudsime koostada kaks pikka nimekirja ― esimesse panime igapäevase menüü ja loetelu söögist-joogist, mida kõike oleks tarvis moonakotti kaasa panna. Silmatorkavaimad nimetused olid selles loetelus suured kogused Snickerseid ja batoone ning mõned karbid Turistieinet. Nagu hiljem matkalised võisid tõdeda, on turisti eine suurepärane konserv, millega peaaegu iga matkatoidu hõrgult maitsvaks võib teha. Teise nimekirja sai aga kõik see üles loetletud, mis vaatamata suurele plaanimisele ikkagi maha oli ununenud ― madrats, patareid, esmaabivahendid jms. Peale poes käiku ja varustuse täiendamist suundusin koos Kauriga bussijaama, et sealt bussiga matkaraja lõunapoolsesse lõpppunkti Iklasse sõita. Minu kindel soov oli rada võimalikult täpselt, mööda mahamärgitud trassi, läbida. Teised otsustasid otse Kilingi-Nõmmele vändata ning seal meiega taaskohtuda.

Kaur ja Lauri matka Startdipunktis Iklas

Iklasse jõudes kohtusime kahe ratturiga, kes just vastassuunast RMK rajalt saabusid. Tuju oli neil hea ja kogemus positiivne. Nad näitasid kaardil ka paar raskemat kohta ette, kuid ega need stardiõhinas eriti meelde ei jäänud. Startisime pool kaks päeval. Raja algus lookles asfaltteel mööda mere äärt, läbi Lemme ja Kabli suvituspiirkonna. Suures osas oligi tee Iklast Kilingi-Nõmmeni üpris kiire ning kulges mööda asfalti ja kruusateed. Suutsime hoida üsna head keskmist kiirust ― üle 20 km/h. Siiski oli Pärnust startinud meeste tee oluliselt lühem ning seetõttu tuli neil mitu tundi tegevust leida, et meid oodates igavust peletada. See aga ei ole pealinna meestele just lihtne, kui linnas on vaid kaks kohvikut. Ootajate rõõmuks jõudsime Kilingi-Nõmmele mõned minutid peale kella viit. Sõime ühe sooja supi ning loputasime kurku kosutava õllega.

Ajaveetmine Kilingi-Nõmmel

Peale tunniajast puhkust ning plaanipidamist asusime taas teele, nüüd juba suuremas koosseisus. Kaardi järgi marsruuti koostades seadsime eesmärgiks jõuda ööseks Soomaa keskusesse. Meie plaane mõjutas asjaolu, et olime telgid kaalu vähendamiseks koju jätnud. Seega sõltus meie päevateekonna pikkus ka sellest, kus ööbimiskohta oli võimalik leida. Kilingi-Nõmmelt kulges matkarada juba mööda pikki ja sirgeid metsavaheteid. Metsas sõites ilmnes ka rajatähistuses üks puudus: nimelt on rada praegusel hetkel tähistatud sõitmiseks vastupidises suunas ― Oandusse Iklasse. See väljendus selles, et lisaks kilomeetri siltidele oli kohati, näiteks teeristidel, puude ümber seotud kileribasid. Meil aga, sõites Ikla suunast, oli õige teeotsa leidmiseks vaja suund tagurpidi välja nuputada. Kuna meie grupil puudus matkal kompass, siis oli nuputamine pisut keerulisem. Soovitan kõigil kompass rajale minnes kaasa võtta! Teine põnevust lisav (loe: raskendav) asjaolu oli raja kaart, mis meile tundus kohati ebatäpne olevat. Tulemusena tegime paaris kohas valed pöörded, mis meile mõned kilomeetrid lisas ja täiendavalt energiat kulutasid.

Lõpuks, peale kolmetunnilist seiklemist jõudsime õhtupimeduses Kõrtsi-Tõramaale, Soomaa looduskeskusesse. Seal nägime üht suuremat maja, kus paistis rühm koolilapsi ennast ööbima sättivat. Kõrval paistis  aga ka  kaks väikest nukumajakest, kuhu meie end mõtlesime mahutada. RMK infopunktis polnud nii hilisel kellaajal enam loomulikult kedagi, kuid tänu kohalike abile leidsime infopunktist majakeste võtmed ning saimegi end öömajale. Siit ehk mõte RMK asjameestele, et mõelda, kuidas öö peale jäänud matkajad, kes pole osanud või saanud ette teatada oma tulekust, saaksid iseseisvalt majakestesse sisse...

Hommikusöök Kõrtsi-Tõramaal, taamal vasakul meie öömaja.

Kummaski majas oli ainult üks nari. Mahutasime end majakeses sedasi ära, et andsime kõik kaasavõetud magamisalused Priidule, et ta põrandale aseme teha saaks. Keerasin kokku kiirkartulipudrust, Turistieinest ja Kauri kotist leitud sibulatest sooja kõhutäie ning rüüpasime peale kuuma mustikakisselli ning vägijooki. Peale väsitavat esimest päeva sadulas oli see väga mõnus ajaviide.

Päeva kokkuvõtteks läbisime esimesel matkapäeval alates Iklast 115 km ja sõiduaega kogunes 6 ja pool tundi.

2. päev: Kõrtsi-Tõramaa - Lelle (Käru)

Ärkasime kella 9 paiku, uus päev tervitas meid hoovihmaga. Teine matkahommik venis pikaks ― pudrukeetmine, asjade pakkimine ja rataste sõidukorda seadmine võttis meil aega kõvasti üle tunni. Nii et rajale saime alles kell üksteist.

Ennelõunal vonkles rada mööda kruusateid ja metsavahe lõike. Pidevalt sadas ja kohati lausa paduvihmana all kukkuv vesi muutis edasiliikumise aeglaseks. Sellistes tingimustes sõit muutus kohati igavaks ja tüütuks. Jalgsi matkajale võib see raja osa päris igav olla. Väntamisele pakkusid vaheldust mõned teeääres kasvavad metsikud õunapuud. Kohati oli neid nõnda tihedalt, et sai valida isegi maitsvamaid sorte. Kõige põnevam seiklus sellel rajalõigul oli mingi metslooma (meie arvates karu) väljaheited matkarajal, mis olid kaetud punaste marjadega. Need ei olnud meie arvates pohlad, jõhvikad ega punasõstrad, vaid pigem tundmatud ja mittesöödavad marjad. Selliseid „kompositsioone“ leidus ühel teelõigul päris tihedalt ning see pakkus meile pikalt, kuni reis lõpuni jututeemat. Kas keegi oli need sinna peale puistanud või oli loom need ilma seedimata ise väljutanud.... Ilmselgelt väga huvitav teema, mille üle arutleda pikal loodusmatkal.

Olime plaaninud lõunatada Saeveski metsamajas. Kuna sellele eelnes just väga aeglane metsatee lõik, kus liikumiskiirus kukkus jalakäija tasemeni, lükkus lõunaaeg ka hilisemaks. Jõudsime teemajja poole 4 paiku, keetsime sooja kukesuppi minu eelmisest päevast valmis tehtud riisi ja loomulikult turistieinega. Imeline kui hästi maitsevad kõik toidud, kui ihu on väsinud, näljas ja vihmast läbi vettinud. Lisasooja pakkus  spetsiaalselt „küttekoldena“ kaasa võetud Jägermeister.....Siiski ei saanud me oma lõunapausi väga pikaks venitada, kuna pidime poolel teel kohtuma Raikoga ja sinnamaani oli vaja jällegi metsavahel mõnda aega ukerdada. Õnneks siiski oli see metsavahe mingil määral sõidetav ning mitte veel selline, nagu meid alles ees ootas.

Põhiroog

Kohtusime Raikoga Rakvere-Pärnu maantee ääres C.R. Jakobsoni muuseumisse viival teeotsal. Saime kohe kergelt muiata, kui nägime, et vastupidiselt meie suurele pagasile rataste pakiraamide küljes oli tema tulnud vaid seljakotiga. Olin ka ise alguses arvanud, et viskan osa asju rattakotist selga, kuid pika sõidu ajal muutub liigne koorem seljas ebamugavaks ja häirivaks. Mõistlikum on ikkagi kogu varustus ratta külge kinnitada.

Edasi jätkus paar tundi sõitu jälle pikkadel ja kruusastel metsavahe lõikudel. Vihm oli järgi jäänud ning sõitmine muutus mugavamaks. Ees paistis Mukri raba. Kaardil oli märgitud, et möödume seal ühest onnist. Metsaonni nägime ka, aga seda, et peaksime onni juurest ära metsavahele keerama, ei näidanud miski. Raja tähistus oli tagasi/kokku hoidlik. Panime alguses õigest pöördekohast jälle mööda. Kogemata sattusime õige raja äärde, kui tegime 1 kilomeetri pärast raba keskel oleva torni juures loodusnautimise peatuse. Õnneks kohtas Kaur vaatetorni juures kahte selli, kes tulid meile vastu Oandu poolt ja juhatasid õigele teeotsale tagasi. Seal kulges rada mööda laudteed. Sellel sõitmine osutus libeduse ja laia lauavahe tõttu ohtlikuks. Allanil jäi korra isegi tagaratas laudade vahele nii kinni, et pidime nuputama, kuidas seda ilma lõhkumata sealt kätte saada. Niisiis lükkasime edaspidi rattaid käekõrval. Rabatee lõpus oli metsavahel multšiga kaetud rada, see oli nii pehme ja raske, et lõi pulsi päris üles ja oli üpriski väsitav. Kuid ka see oli alles soojendus eelseisvaks.

Mukri raba raskemad hetked

Saime hingetõmbeks sõita kilomeetri-kaks mööda korralikku ja kõva pinnasteed, kuniks rada uuesti metsa keeras. Mudases pinnases oli näha ratta jälgi, kuid pikas heinas vooklev vesine rada ei tõotanud head. Nüüd läks raskeks. Esiteks oli palju pori ja vett, nii et kohati ei sõitnud ratas sellest enam läbi, ka madalamal käigul. Seejärel tuli tihedam mets, kus palju rajale kukkunud puid. Nüüd saimegi teada, mis tunne on 30 kg kaaluvat ratast koos pagasiga üle puude vedada. Raske. Seljakotiga matkajal oli seda ilmselt kergem teha. Nii et kes seda reisi plaanib, peaks kodus proovima, kas ta on suuteline oma ratast koos varustusega 5-6 korda järjest üles õla peale tõstma ja sellega koos üle tõkke ronima. Kui nii, siis oled matkaks valmis. See harjutus on kindlasti ka hea viis, kuidas üleliigset kraami oma pagasist välja praakida.

Metsast põlluäärsele jõudmine ei toonud suurt kergendust, kuna edasiliikumine oli ka siin vaevaline. Ja siis seisimegi selle ees ― jõgi. Või oli see kraav? Igatahes sügavust oli sellel voolaval veekogul minu mõõtu matkalisele (180 cm) üle vöö. Kujutletav rada läks sellest üle ja rattad oli tarvis teisele kaldale toimetada. Ega keegi vette minekuks erilist entusiasmi üles ei näidanud. Samas oli väljas jahe ja kaua paigal seista ning maha jahtuda ka ei tahtnud. Nii siis võtsin koormaeesli töö enda peale. Hüppasin külma vette ja tassisin ükshaaval kõik rattad turjal teisel kaldale. Jahedas vees seistes hõikasin teistele, et vastutasuks ei pese mina reisi lõpuni ühiseid nõusid! Nad olid ilmselt mu ettepanekuga päri, sest keegi ei tahtnud ise vette astuda ning proovisid eelnevate matkaliste poolt isevalmistatud kahest puutüvest silla kaudu üle vee turnida. Läks õnneks.

Siinkirjutaja jalgrattaid transportimas

Metsast välja jõudes hakkas pimenema. Raiko oli meile ööbimismaja broneerinud Tootsikannu puhkekeskusesse. See asus RMK rajast oma 14 km kaugusel. Enne oli meil aga vaja veel jõuda Lelleni, kuhu oli veel oma kümmekond kilomeetrit. Õnneks oli  sinnani  tee kõva pinnasega ja Lellest Toosikannuni lausa mööda asfalti, nii et saime üsna nobedasti ööbimispaika. Võrreldes eelmise öö nariga oli siin soe tuba, suured voodid ja pesemisvõimalus nagu hotellis. Õhtu lõpetuseks sõime heategija toodud grillvorste ja -liha tatrapudruga koos kosutava kesvamärjukesega.

Päeva kokkuvõtte - puhas sõiduaeg 8 tundi ja läbisõit 110 km.

3. päev: Lelle (Käru)- Ardu

Päev algas kõigile peavaluga. Ilmselt oli eelnenud kahepäeva väntamine ammutanud kehast kõik vajalike ainete varud. Tundus nagu sõidaks pohmellis peaga, aga eelmisel õhtul sai igaüks vaid paar õlut. Vanadus? Ilmselt oleks siiski eelmistel päevadel lisaks magusale ka rohkem soolasid sisaldavaid toite sööma. Oleksime pidanud sööma ka tihedamini. Praegu oli 3 suuremat söögikorda, aga nende vahele oleks võinud olla väiksemad linnupetted.

Kolmandal hommikul olime oma toimetamised juba selgemaks saanud, nii ei võtnud pudrukeetmine ja rataste-pakkide kokkupakkimine enam nii kaua aega. Samal ajal kui Kaur õues putru ja kuuma vett keetis, tegelesid teised oma ratastega ning hiljem kui kokk enda varustust korrastas, koristasime meie „köögi“.

Ilma poolest oli see päev matka kõige ilusam. Sooja küll väga polnud kuid see-eest sai päris palju päikest näha. Liigsest päikesepaistest või suure väntamise peale segi läinud pea andis endast tunda teeäärsetes külapoodides, kuhu päeva jooksul paar korda sattusime. Kui muidu võiksime end ratsionaalseteks inimesteks pidada, siis külapoest ostsime seekord ikka igasuguseid totrusi. Küll Napoleoni kooki, et selle kreemist energiat saada, küll mõttetuid krõpse ja muud sarnaseid tooteid, et soolasid saada. Eks see energia ja soolade  põhjendus tuli mul pigem hiljem, siis paistsid lihtsalt kõik asjad nii ahvatlevad poe riiulil.

Loosalu raba laudtee jalgrattasõitu ei võimaldanud

Eelmisel matkapäeval olime saanud juba tunda natuke raskemat rajalõiku. Kolmandal päeval oli rasket rada juba omajagu rohkem. Jalgrattaga läbimatuks muutus rada peale Paluküla. Esialgu oli metsaalune lihtsalt väga vesine ja juurikaid täis. Siis hakkas see muutuma järjest soisemaks, kuni jõudsimegi Loosalu rabasse. Ka selles rabas olev laudtee ei kannatanud rattaga sõitmist, pidime oma „ratsusid“  käe kõrval lükkama. Ümber Loosalu järve matkates kadus laudtee sootuks ning seal oli ratas pigem koormaks kaasas. Kui matkajal on võimalust, siis soovitaks selle rajaosa pigem ilma rattata läbida, kuna loodus on siin kaunis ja ümberringi vaatamist jagub. Keegi on isegi ühe korraliku tooli järve äärde vedanud. Rabast välja saanud, saime kilomeetrikese isegi rahulikult mööda kruusateed pedaalida, siis algas tõeline kannatuste rada. Tegemist võis olla mingi metsatööde käigus tekkinud rajakesega, mida ei kasutada eriti palju. Seal oli ainult kohati võimalik rattaga sõita, palju oli mudas lükkamist. Lisaks sellele oli mul ja vähemalt ka Priidul endiselt peavalu, mis ka eriti tuju ei tõstnud. Kohati tekkis kujutlus nagu oleks tegevus paar tuhat aastat tagasi Kolgata teel ja igaühel oleks oma rist kaasa vedada. Selle teeosa pikkus oli ehk 3-4 km kuid see võttis aega terve igaviku ning kui pika pressimise peale sõiduteele jõudsime, oli kõigil võhm täitsa otsas.

Joogipaus peale kannatusterada

Edasine pikk kruusatee oli jalgrattal matkamiseks sobiv ja ka vajalik, et peale eelnenut natuke lõdvemalt võtta. Huvitavate kohanimede analüüsimise ja õunte korjamise vahel tegime siinkohal aga matka kõige suurema eksimuse. Tähendab mina tegin, oleksin pidanud tähelepanelikumalt kaarti lugema. Hiljem asja üle kontrollides oleks õige pöörangukoha saanud välja lugeda küll kui oleks kaardi lahti keeranud ja laiemat ala vaadanud. Igatahe Suurekivis oli Vahastu-Kuimetsa ristmik, kust me oleksime pidanud suunduma Vahastu peale, keerasime aga minu juhtimise järgi Kuimetsa peale. Olime kavandanud pidada Hirvelaane puhkekohas lõunapausi, kuid valele teeotsale pöörates ei leidnud me arusaadavalt seda kohta üles. Joogivett otsides sõitsime sisse ühte taluõue, kus meile siis näidati tegelik asukoht. Arutasime, et oleme juba piisavalt kaugel ning tagasipööramine ei oleks mõistlik. Nii otsustasimegi teha suurema ringi läbi Kuimetsa ning sealtkaudu ringiga Habajas RMK rajale tagasi jõuda.

Kõigepealt aga oli vaja valmistada hilinenud lõunasöök. Selle tegime Kuimetsa keskkooli vastas asuvas pargis. Asulas oli isegi pood, nii tuli meil ilmselgelt seda külastada ning osta jällegi söögiks vajalikke ja mittevajalikke asju. Minul oli söögiajaks igasugune tuju läinud ― jalad olid märjad, pea valutas, kurnatus ja viha enda eksimuse peale. Söögiisu ka eriti polnud, kuigi ilmselt oli kehv enesetunne tingitud ka vähesest söömisest ja kalorite puudusest. Oleksin pidanud rohkem Snickereid ja batoone närima. Hea meelega oleksin tahtnud selleks päevaks lõpetada. Vähesest energiast oli mul külm hakanud, vahetasin rõivastust ja panin end paksemalt riidesse. Vahetasin ka jalanõud, sest rattakingad olid eelnevast soost ikka veel märjad. Nii tegid ka Allan, Marko ja Priit. Jäime vaid lootma, et edasine tee tuleb kuiv ning need jalatsid jäävad kuivaks. Edasise teekonna osas valitsesid matkasellide seas vastakad arvamused, käis isegi läbi mõte vändata koju. Huvitav, aga korduvalt arutasime rajal oma asukohta Tallinna suhtes, aga see oli kogu aeg umbes 70 km kaugusel.

Lõuna Kuimetsas

Matka planeerimisel oli meie plaan sõita kogu rada läbi nelja päevaga. See aga eeldas, et kolmanda päeva õhtuks peaksime jõudma Aegviitu. Meie olukorra juures tundus see liiga kauge ja võimatu ettevõtmine. Mõistsime, et ilmselt me ei jõua lõpuni. Pidime hakkama jällegi kohta otsima, kus ööbida saaks, telke meil ju polnud. Hindasime kainelt oma jõuvarusid ning otsustasime jõuda õhtuks kuhugi Paunküla veehoidla piirkonda. Nii lühikese etteteatamisega oli kuuele ratturile öömaja leidmine keeruline tegevus. Peale mitmeid kõnesid saime lõpuks broneeringu öömajale ja saunale Ardu hotellis. Tihti Tallinn-Tartu maanteel autoga edasi-tagasi sõites ei ole osanud arvata, et kunagi seal maantee kõrval võiksin ka ööbida, aga näe ― nüüd see juhtus. Hotellini jõudmiseks oli aga vaja läbida veel 35 km. Peale lõunasööki ja tunniajalist kosumist sain normaalse enesetunde tagasi ning sõidu edenedes tekkis juba mõte, et võiks ka kaugemale sõitu jätkata. Siiski jäime Ardusse ööbima, kuigi saun ei soojenenudki tol õhtul seal piisavalt kuumaks.

Päeva kokkuvõtte: puhas sõiduaeg 7 tundi ja läbisõit 85 km.

4. päev: Ardu- Aegviidu

Viimane matkapäev algas pingevabalt. Teadsime, et meie matka lõppeesmärk on Aegviidu ja sinna peaks olema erinevatel arvamustel 30-45 km. Ainukesed tähtajad olid kella 14 ja 16 paiku Tallinna poole suunduvad rongid, proovisime jõuda neist esimesele.

Veel üks väiksem jõgi teel

Viimase päeva rada oli ehk senisest kõige toredam, oli ilusat metsa ja korralikku teed. Eriti põnev oli rattasõit Kakerdaja rabas. Siinne laudtee oli küll märg ja libe, aga jalgrattaga sõidetav. Tuli hoida eessõitjaga piisavat pikivahet, sest pidurdada seal ei saanud. Tasakaalu hoidmiseks tuli hoida pilku 4-5 meetrit eespool jooksval laudteel. Nii sai ümbritsevat loodust vaid silmanurgast piiluda või siis üksikutel tee peal tehtud seisakutel imetleda. Jalgrattaga kulus meil raba läbimiseks oma 45 -50 minutit. Jalgsimatkal oleks saanud rohkem loodust imetleda, kuid ajakulu oleks siis olnud ilmselt topelt ning kuiva jalaga poleks igalt poolt läbi pääsenud.

Valgehobusemäe spordikeskuse ümbruses saime veel natuke eelmisele päevale sarnast rattalohistamist ja üle puude tarimist kogeda. Olles lõpule nii lähedal, tundus see pisku. Nii olimegi kella 13 paiku jõudnud Aegviitu. Kuna aega oli varuks, otsisime üles asulaservas paikneva RMK matkaraja tähisposti - Oandu 73 km. See viimane rajajupike jääb meile mõneks järgnevaks korraks, ilmselt võib selle ühepäevase retkena läbida.

4. päeva kokkuvõtte: puhas sõiduaeg 3,5 tundi ning läbisõit 41 km.

Kaur ja Marko meie matka viimase  kilomeetritähise juures Aegviidus

Meie matk Iklast Aegviiduni kestis 4 päeva ning läbisime jalgratastel kokku ligikaudu 350 km.

Kokkuvõtvalt võin öelda ka teiste matkaliste nimel, et soovitame rada kõigile huvilistele ning kahelda ei maksa ka neil, kes eelnevat mudas sumpamise juttu lugedes kõhklema hakkavad. Parem kodutöö ja varustus vähendavad riske!