Laupäeval olid kõik kõvad mehed (ja naised) Laagris Saunapunktis. Kahjuks oli meid kokku vaid kolmkümmend, teised olid vist vihmaga toas.
Stardis andsid kõvemad jooksu mehed kohe valu, arvestades, et jooksurada oli vaid 1,8 km, panin enda püssist ka ikka kohe täie pauguga. Pulss oli ka kohe laes, aga oli vaja anda. Kiire tempo venitas jooksjate rea pikaks, mis mulle sobis, sain takistusi ületada kiirelt ja ilma järjekorra või trügimiseta.
Võrreldes Kõva Mehe jooksuga, oli jooksurada kergem. Oli küll mudane, aga takistusi oli vaid viis, kolm korda oli vaja üle rehvide ronida, korra üle ekskavaatori kopa turnida ning ühe korra end üle umbes 2 m kõrgusest seina vedada. Esimesed kaks jooksu ringi läbisin ajaga 8:22 ning asusin üldjärjestuses 13. kohal.
Jooksurajalt suundusin vahetusalasse. Ma tõesti mõtlesin enne starti, et rattasõit on minu leib. Ainuke asi, mida ma ei suutnud otsustada oli, kas sõita rattakingadega või botastega. Botastega sõit tähendaks, et hoian kokku jalanõude vahetamise aja. Lisaks võis rada olla selline, kus tuli pidevalt rattalt maha hüpata. Seega pidi jala pedaali küljest lahti võtmine olema kiire. Rattakinga kasuks rääkis asjaolu, et pedaalile mõjuv jõud oleks kogu aeg sujuv ning tööd teeks rohkem jalalihaseid kui vaid surudes.
Keti ja hammasrataste vahelt sain hiljem kõvasti heina ja muda välja nokkida.
Alasse jõudes viskasin mõttes veel münti ja jätsin jalanõud vahetamata. Oi, see oli üks suur ja valus viga. Ratta trass oli 500 m ulatuses sama jooksu rajaga, sealt edasi need eraldusid. Alguses jäi pinnas suhteliselt samaks, võibolla oli muda ja suuremaid veeloike rohkem, nii et jalad ja ratas sai korralikult mudaga kaetud. Minu suhteliselt siledal kruusarehvil puudus siin haakumine. Et sõit kindlasti sujuv ei oleks, oli ühte koha maha pandud ka mingi taksitus, haarasin ratta kaenlasse ja hops-hops joostes üle. See väike liigutus oli aga edasisega võrreldes nagu mäest laskumine.
Järgnevalt keeras rada mingi põllu peale, raps vist. Või oli siiski umbrohi? See pidi ikka mingi põllukultuur olema, sest terve väli nägi ühesugune välja. Igatahes veetsin järgneva etapi kolme ringi jooksul seal nii kaua, et jõudsin sel teemal pikalt omaette arutleda. Ja ka selle üle, kui neetult nüri see põllu osa on. Eessõitjad olid raja sisse sõitnud, tore, aga seal terendas libe ja mudane pinnas. Lisaks veel vastutuul. Surusin, mis jõudsin, aga ratas käis koguaeg all tühjalt ringi. Otsisin kohta, kus saaks vähem kasutud tööd teha ja ikka edasi liikuda. Kiirus oli kuskil 7-8 km/h vahepeal, väga aeglane.
Jalad olid nii kuradi valusad, pulss oli laes, tuju olematu. Need, kes minust jooksu etapil maha jäid sõitsid seal põllu peal kõik mööda. Nii siis vaevlesin seal üksinda, viimasena. See põld oli nii nüri ja seda oli nii pikalt, et ma olin juba valmis loobuda. Mis seal lõpus ikka pressida, jõud pole, rada on sitt. Lohutuseks oli see, et spordivõistlusel tehakse ringe, nii et kui esialgu pressid vastutuult siis loogiliselt tuleb ka taganttuule ots. Nii oli esimese lõpu poole ka natuke kergem osa, kuigi jalgades oli selleks ajaks jõud raugemas.
Nägin eemalt vahetusala ja mõtlesin, et mis seal ikka, keeran viimasena rajalt maha ja lähen ka vihma eest tuppa varju. Aga siis nägin ees ühte katkestajat ja ma ei tea miks, aga see andis jõudu, et mina nii alla ei anna. Tiksun kasvõi teosammul, aga lõpuni võiks ikka vastu pidada. Vahetusalast möödudes heastasin ka oma suurima vea ja vahetasin botased ratta kingade vastu. Kui ratta sõidu osa on ikka nii pikk võrreldes jooksuga siis on ka tulevikus ainuke lahendus panna jalga selleks mõeldud jalanõud. Tegelikult läks vist alles nüüd viimane tagant tulnud neiu mööda, eks ta oli kindlasti kõva sportlane. Oli tal ju seljas Eesti Raudtee spordivorm, ju siis pidi treenitud keha olema, sellise vastu mina üleeile ei saanud.
Uute jalanõudega sõitmine oli toredam. Esimese ringiga olin küll poole jõuvarudest ära kulutanud, aga tundsin, et jõuan lõpuni. Põllu peal oli nüüd juba natuke lihtsam sõita, jalad tegid ühtlaselt tööd jõud jagunes paremini, nii oli jalgades vähem valu ning tagumine ratas ei käinud ka enam ringi. Vahepeal kui muda pehmeks läks pidin küll ratas käe kõrval lükkama, aga liikumiskiirus tõusis juba 9-10 km/h peale. Teise ringi peal jõudis mulle ringiga järgi Sigvard Kukk, kes hiljem ka kogu võistluse võitis. Kokkuvõtvalt sõitsin vast 5-6 võitlejale selg ees vastu, rohkem ringiga möödujaid õnneks polnud.
Aga siis, viimaselt ratta ringilt tagasi tulles nägin, et teisel pool põldu, minust tagapool, on veel sõitjad. Ma polnudki viimane! Samal ajal hakkas ka üks eessõitja „jalgu jääma“, nii sain veel hoogu, et natuke veel pingutada. 12 km jalgratta sõitu, peamiselt mööda libedat põldu ja natuke mudas sumpamist, võttis mul kokku aega 1:10:39.
Vahetusalasse jõudsime eessõitjaga koos, tema jooksis edasi ratta jalanõudega, mina panin jalga tagasi jooksubotased. Kaotasin sellega ta silmist. Korraks tundus, et äkki jäi ta hoopis minust maha vahetusalasse, kuid see oli ilmselt keegi teine tema ratta kalla toimetamas. Ega jooksule minnes enam kiirust eriti lisada polnud, jõud oli kõik ratta etapile jäänud. Nii siis lippasin oma tempos, et mitte üle pingutada. Vähendatud jõuvarudega ning pulsiga, mis oli 190 kandis, kujutasin takistuste ületamist ette tõsise katsumusena. Kuid kätes oli nii palju jõudu, et rebisin end naksti üle müüri, ka rehvidest lendasin üle nagu käopesast. Mõnikümmend sammu enne viimast ringi sain eesjooksja kätte, see oli ikka see sama sell, kellega koos ratta etapilt tulin. Patsutasin talle õlalae, et teeme veel ühe ringi võidu, kuid ta polnud enam kõige särtsakam küünal. Kasvatasin vähehaaval oma edumaad, vahepeal tagasi vaadates, kuid ta ei paistnud enam spurtivat. Nii siis sain lõpu pingevabalt võtta ning finišisse joosta. Teine kord sama jooksu ringi teha oli nii lühikese maa peale päris palju aeglasem, aeg 11:29 ja kokkuvõttes läks raja läbimiseks 1:30:30. Võitja aeg oli 56:20. Kolmekümne osavõtja seas sain lõpuks 24. koha, sama koht, mis stardinumber. Saatus see küll polnud, oma vale valik, et rattakingasid kohe jalga ei pannud. Vastasel juhul poleks kohe alguses kogu jõudu ära kulutanud tühjale väntamisele ning võibolla oleks mu nimi see läbi ka ajaliselt ja üldjärjestuses paremini protokollis seisnud. Aga vähemalt on nüüd jälle üks Kõva Mees rohkem.
