Kaur: spordiaasta 2012

Aastaga 2012 võis rahule jääda teise ja kolmanda kvartaliga. Esimeses kvartalis oli treeningtihedus hõre ning viimasel, aasta lõppu jäänud okt-nov-dets haigutas suur puudujääk füüsiliste tegevuste vallas. Tore muidugi nentida, et mitte ühelgi varasemal aastal pole oktoobri alguses olnud nii hea vorm ent samas kurb nentida, et kui ettevalmistus sai potist viimaste kuudega alla lastud ja nüüd jaanuaris olen uuesti põhja ladumas.

2011 aastaga võrreldes on olnud edasiminekut (66 trenni / 87h)
2010 võrreldes pole siiski samale tasemel jõudnud (104 trenni / 162h)
2012 kokkuvõte siis 93 treeningut ja 109h.

Jooksmises oli hea aasta (eriti mõnusad olid suvised orienteerumised) ning sai tehtud aasta tippsündmus - läbisime Raikoga koos Stockholmi jooksumaratoni. Septembri lõpuski oli veel väike idee osaleda ka esimesel Tartu jooksumaratonil, aga mingil põhjusel jäi seal siiski käimata.

2013 eesmärk siis septembri lõpus Berliinis topeltmaraton - rull + jooks.

Lauri:spordilaager (296 km)

Keskmine mees pidavat jõulupühade ajal umbakud 6000 kalorit toidulaualt sisse ahmima. Ilmselt suutsin ka mina möödunud aastalõpul samasuguse koguseni jõuda. Sel nädalal oli mul piisavalt aega, et kogu see üleliigne maha lihvida. Tänu vabadele päevadele sain teha trenni nagu spordilaagris – kaks korda päevas, kolmapäeva ja laupäeva lubasin endale puhkust.

Suusatama jõudsin selle aja jooksul kolm korda. Kõik korrad tegin klassikalises stiilis ja kokku ca 4h ja 38 km rahulikku sõitu. Reede hommikul tegin trenni veel enne hommikusööki, et nautida hommikust ilma ja vaba rada. Kui keha oli hommikuseks trenniks valmis, siis mõte ilmselt veel mitte. Kodus suuski määrides tegin mõlemal suusal kogu libisemise ala pidamise määrdega kokku. Kui haarasin korgi, et määre laiali hõõruda, sain alles aru millega hakkama olin saanud. Kaapisin küll suurema osa määrdest maha, kuid ilmselt kulub mul veel paar sõidukorda, enne kui takistav pidamismääre lõplikult maha kulub.

Peale eelmist sissekannet olen aga teinud viis trenni ja lisandunud on üle 70 km, mille tulemusena on mu kogu läbisõit sel hooajal jõudnud 296 km peale. Seda arvestatavat mahtu on ka rajal tunda ja enesetunne ja minek on hea. Maratonini on jäänud veel umbkaudu kuu aega, ehk õnnestub selle ajajooksul see maht kahekordistada ja nii oma eeldusi heaks tulemuseks parandada.

Reedehommikune tühi rada Pirital.

Rohkem kui suusarajale jõudsin sel nädalal jõusaali bodypumpi. Esmaspäeval ja neljapäeval tegin päevas kaks trenni hommikul ja õhtul. Reedel õhtul tegin otsa veel ühe. Raskused on trennis omajagu kasvanud ja uuest nädalast on ülakeha harjutustele kavas veel kilo-kaks lisada. Jalgadel tundub praegu juba pisiavalt raskust olema ja kükkide tegemisel pole hetkel tarvis midagi juurde panna vaid jätkata samal tasemel. Peale järgmist nädalat edasised kuuaega kavatsen raskusi enam mitte tõsta ja keskenduda olemasoleva rauapumpamisele. Suusatades olen täheldanud jõusaali abi just kätes, nii et paaristõuget jõuan pikemat aega ja tugevamate tõugetega teha.

Peale kahe põhiala tegi ka üle aastase vaheaja jooksul külalisetteaste võrkpalli väljakule. Üle nii pika aja oli küll mõnus, aga valus. Käed ei olnud enam harjunud palli vastu võtma ja kiired liigutused tekitasid hirmu, et seal platsil end ka vigastan. Reedel tegin lisaks suusa ja jõusaalile veel ka pooltunnikest lohesurfi Harku järvel (jää ja lume peal ikka). Järvel oli päris korralik lumekiht, nii et sõita oli mõnusam kui Jüris põllul. Sõitsin esimest korda oma uue kõige väiksema 7ruuduse lohega. Triibutasin peamiselt edasi tagasi, kuna erinevalt suvest ei tihka ma  jää peal väga hüppeid teha. Küll aga saab seal  kumelaua sõitu ja sujuvalt halsse harjutada. Tuul oli väga puhanguline ja tugev, Priit ja teised, kes kohal olid ja valdavalt suuremate 9-ga sõitsid olid päris hädas. Kuna tuul oli heitlik, siis väga ei oska lohet iseloomustada, kuid tegemist paistab olevat üsna kiire reageerimisega loomaga. Nädala lõpetas peale tänast pikka suusasõitu veel üks mõnesajmeetrine lõdvestav ujumine.

Võin öelda oli meeldivalt sportlik nädal ja vahelduseks midagi sellist teha oli päris huvitav.Soovitan teistelegi!

Lauri: Ratas ja muu

Pühkisin eile jalgrattalt talvega kogunenud tolmu, õlitasin keti ning tegin selle aasta esimese veeremise. Ilm ei olnud just suurem asi ― midagi sadas taevast alla ja midagi pritsis rataste alt üles ― kuid olemine oli sellel vaatamata hea. Ei ole veel viitsimist endale porilaudu soetada, kuigi vaadates oma dressipluusi selga peale sõitu, siis võiks küll juba. Igatahes esimese korra kohta tegin üsna rahuliku trenni, nii et harjutada jala- ja südamelihaseid pikemaks trenniks jälle.

Kokku sõitsin 1:02:47 ning selle ajaga läbisin 18,4 km. Selle ajaga jõudsin kodu juurest mööda Pirita tee äärt Lillepi ringile sõita, seal neli ringi teha ja tagasi koju vändata. Pulsi hoidsin üsna madalal, nii et maksimaalne tuli välja Lillepiringi tõusul 138, keskmise tuli aga 112 peale. Eelmise aasta trennides oli keskmine pulss 120-130, pisut kõrgema või sama tempo juures. Samas võiksin sel aastal proovida treenida nii, et ülekanne on madalam, teen jalgadega kiiremini tööd aga pulss võiks jääda eilse treeningu tasemele või allapoole. Või on mõnel rattaasjatundjal häid soovitusi siinkohal?

Eilsele sõidule eelnevalt olen sel aastal stabiilselt 2 korda nädalas käinud bodypumpis ning ebaregulaarselt max korra nädalas jooksnud lindil ja suusatamas. Viimase suusa otsa tegin Harku ringil 13.03 (8 km), kuna aga rada oli juba jäine ja kõva, ei olnud sellest enam nii suurt naudingut kui maratonist või mõnest eelmisest sõidust. Kokkuvõttena jäi suusakilomeetrite hulk sel aastal üsna kesiseks, kui kõik üheks pikaks suusajäljeks liita, ei tulnud isegi kahtsadat täis. Joone tõmbasin sõitudele alla, kui kilometraaž oli jõudnud 198 peale. Nagu mainisin, e t viimase korral oli rada halb, siis ei viitsinud ka „raamatupidajat“ teha, et ilus 200 km täis saada. Siiski sügavamat järelemõtlemist on vaja, millest tuli selle aasta parim maratoni tulemus, samas kui varasem treening oli jällegi kõige kesisem? Eks enne järgmist aastat pean selle tõsisemalt läbi analüüsima ning uued plaanid selle järgi seadma.

Eelnevate aastate talviste suusatamiste kokkuvõte

Jooksmise osas jään teistele Sprottidele kõvasti alla, seega siinkohale ei tihka teistega ennast võrrelda, minu pulsid on neist kindlasti kõrgemad ja tempo aeglasem. Samas jõusaalis veedetud ajaga on kangile kogunenud tasapisi lisakilosid, nii et areng on selles osas toimunud. Igakord räägin siin oma Bodypumpis käimisest, aga näe isegi sain huvitavaid fakte teada alles hiljuti. Näiteks teen ma selle tunniajase treeningu ajal kokku ligikaudu 800 kordust (sh kükid, rinnalt surumised, kätekõverdused, igasugused kangi tõmbamised ja tõukamised jne), erinevaid lihasgruppe on 7, siis keskmiselt igale ühele tuleb ligi kadu 80-100 kordust. Ainuüksi kangiga ( mul on umbes 26 kg kangi õlgadel) kükke peaks olema 130 kandis järjest kuhu hiljem lisanduvad veel väljaaste kükid. Loodame, et kõike seda saab siis Xdreamil kanuus ja jalgratta peal või kus iganes mujal ära kasutada.

Lauri: seitsmevõistlus ja muu

Peale eelmist sissekannet, on minu sportlik tegevus on olnud üsna suusavaene. See pagana külm ilm on maratoni ettevalmistusele korraliku põntsu pannud, nii olen pea kõik trennid tegema sisetingimustes.

Nii olen jaanuaris-veebruaris kaks, kord isegi kolm, korda nädalas bodypumpis lihasvastupidavust treenimas ja jõudu kasvatamas. Kui see on vähemalt nauditav nii seltskonna kui meeldivuse poolest, siis kardio trennide tegemine on olnud üksluisem. Proovisin esimest korda lindi peal jooksu, kuna see aga nii nüriks tegevuseks osutus, olen see asemel teinud eriti madala (120) pulsiga elliptilise masina peal, et vahekenegi suusatamisele sarnast liigutust teha. Loodame, et ilmad siiski soojemaks lähevad, sest selline tuim raiumine pole minu teema, isegi kui selle taustaks Mihhail Lotman Jumalast või Rein Raud ruumist samal ajal ööülikoolis kõnelevad.

Laupäeval tegin kolmandat korda seitsmevõistluse läbi. Osavõtjaid oli seekord vähem, kuid nende tase oli ometi kõrge, mille tulemusena pidin rahulduma kohaga võitlejate nimekirja lõpus. Kui teistega võrreldes ei saa ma oma tulemuste üle eriti hõisata, oli võistlus iseendaga lõpp arvestuses pisut varem kui varasematel kordadel. Kuigi jah, ega suurt arengut ilma spetsiaalse või vähemalt kergejõustiku sarnase tegevuse harjutamiseta ole ka ilmselt oodata. Üldiselt olid tulemused enam vähem samast klassist, mis ka eelmine kord, mõni ala tuli parem kui möödunud aastail, kuid enam-vähem siiski samasse auku. Positiivne oli 1000 m jooksu aeg, mis eelmisest aastatest oluliselt parem oli. Ehk oli tuju viimasel kohal tiksumisest nii ära, et siis oli vaja kõik jooksus välja. Igatahes võrreldes eelmisega aastaga sain lausa 20 sekundit 4 minuti kohta võitu. Sealt tuli ka suurim vahe punktides, mis tähendas mu senist parimat tulemust sel võistlusel.

	2010		2011		2012
Ala	tulemus	punktid	tulemus	punktid	tulemus	punktid
60 m jooks	9:26	249	9:32	237	9:27	247
Kaugushüpe	4,3	255	4,11	224	4,33	261
Kuulitõuge	7,6	343	8,08	371	7,58	341
Kõrgushüpe	1,35	283	1,35	283	1,3	250
60 tõkkejooks ( tõkke kõrgus 91 cm)	12:08	133	13:18	103	12:37	183
Teivashüpe	2,3	199	2,2	179	2,2	179
1 000 m jooks	3:52	251	4:01	194	3:42	312
KOKKU		1713		1591		1773

Eile oli lõpuks sobilik aega ja ilm, et sain enne maratoni ühe pikema suusatrenni teha. Algul sõitsin üksi, siis koos Kristiinaga Ihaste väikese 2+ km ringi peal kokku 2 tundi. Selle aja jooksul proovisin harjutada kõiki tehnikaid paaristõugetest kuni ilma käte abita sõitmiseni. Teine eesmärk oli hoida madalamat sorti pulssi, nii tuligi keskmine sinna 150 kanti. Ringide lugemine läks lõpuks segamini, aga distantsiks sain selle ajaga 20 km. Kokkuvõtval oli kogu sõidu aja hea olek, nii et sellise enesetunde pealt võib maratonile mõelda küll. Kuigi jah, ettevalmistust on patuselt vähe, suusakilomeetreid on mul ainult 80 km jagu. Teisalt on ette näidata teistsuguseid treeningtunde, mis ehk suusatamist osaliselt kompenseerivad.

Lauri trennid

Teen ülevaate oma senisest minekust sel spordiaastal, kes neid eelmise aasta saavutusi enam jõuab kokku lugeda.

Esiteks võtsin jälle BodyPump’i üles, praeguseks olen käinud kokku kuus korda, eile õhtul viimati. Võrreldes eelmise kavaga, kui koormust said mu meelest peamiselt jalad väljaastekükkidega, siis seekord on suurem raskus (minu) õlgadele lükatud. Kuigi jah, ka seekord on väljaastekükkide ajal veel ühel jalal hüpete sooritamine on suurt pingutust nõudev tegevus, siis rutiin kangi rebimine-kätekõverdused-hantlitepildumine-kätekõverdused-hantlite pildumine-kangi rebimine on siiani osutunud kõige kangemaks jõukatsumuseks. Igatahes kangi-hantli raskuste osas ma järgi ei anna, kuigi peale igat lihasgruppi on keel vestil. Loodetavasti aga on sellel ka kasu, nii et paaristõuked maratoni lõpus mängeldes tuleks.

Peale pikalt siseruumides istumist on õues sportimine mulle väga hea vaheldus. Nii olen teinud selle ajaga ka viis suusasõitu, mille kogu pikkuseks võiks ehk ligikaudu 60 km nüüd juba olla. Aasta esimene trenn oli Sprotttide ühistreening Pirital, ka teisel sõidul käisin Pirital. Järgmise trenni ajal oli üsna vesine ilm, nii et nauding see väga polnud. Kolmanda uisutehnikas sõidu tegin koos Raiko ja Kristiga Harku ringil.

Vooremäe rajaprofiil

Viimased kaks treeningkorda olen klassika suusad alla pannud. Möödunud nädala teisipäeval käisin Trummis ja Harku ringil koos võluva treeningkaaslasega, kes mu ununenud tehnikat kritiseeris ja õpetussõnu jagas. Möödunud pühapäeval käisin aga Lõuna-Eestis Vooremäel hommikust sõitu tegemas. Kui olin lootnud, et peale kolme nädalat võiks pulss ka juba hakata normaliseeruma, siis need tõusu ja langused küll sellel kaasa ei aidanud. Tõusud olid parajad ronimised ning laskumised olid oma ette julgustükid. Pulss pigem tõusis langustel kui aeglustus. Seega viimase korra keksmine tuli 167 peale, kuigi oleks võinud olla märgatavalt madalam.

Lisaks harjutamisele täiendasin enda klassika varustus uute saabastega, et suusk paremini jala küljes ripuks. Eelmised saapad olid möödunud sajandi toode ― disain polnud enam viimane röögatus, sidumispaelad kaldusid ajapikku lahti libisema ning jalgadele kippus umbseks minema.

Fischer RC7

Omaette huvitav tähelepanek on see, et tasakaal on hea, nii et ühtegi kukkumist pole suusarajal sel aastal veel ette tulnud. Kuigi nädalavahetuse Voormäe rajal oli selleks rohkelt võimalusi.

Uri: 2011 spordiaasta kokkuvõte

Vähe hiljaks on see küll jäänud, aga aeg teha kokkuvõte 2011.a. sporditegemistest.

Üldine kokkuvõte:

	2011	2010
Treeningkordi	83	66
Treeningtunde	132	94
Kilomeetreid	1580	936
Suusk (km)	270	345
Jooks (km)	224	162
Rulluisk (km)	650	291

Treeningmahtu on selgelt juurde tulnud. 83 korda aasta jooksul on küll endiselt alla kahe korra nädalas, aga selge progress võrreldes eelmise aastaga. Kõigis põhialades on ka olnud edasiminek, välja-arvatud suusatamises, kus 2010.a. lumine detsember viis kilomeetrid üles.

Endiselt olid kõige tegusemad kuud 10 treeningkorraga. Üllatuslikult jäi kõige nõrgemaks kuuks detsember, kus sai ainult kolmel korral dressid selga tõmmatud. Keskmine trenni pikkus on juba üle 1.5 tunni.

Selle aasta eesmärgiks on keskmiselt 2 trenni nädalas. Praeguseks olen sellest graafikust ühe trenniga maas.


Väike võrdlus ka aasta võistlusprogrammist:
(tulemuste järel sulgudes on võrdlus eelmise aasta sama võistlusega)

Sel aastal oli esimeseks võistluseks Mulgi Uisumaraton 8. jaanuaril, kus sain lühemal, 20km distantsil 39. koha ajaga 1:02:44. Kuna see oli mu esimene uisuvõistlus elus üldse, siis siin millegagi võrrelda ei oska.

Järgmiseks ürituseks oli 12. veebruaril Alutaguse maraton, kus osalesin juba teist korda. 40km distantsil sain 642. koha (+48), ajaga 3:00:37 (-11:40). Kaotus võitjale oli 1:07:45 (-21:08). Olen rahul, et aeg paranes. Koha halvenemine on selgitatav eelmise aasta suusavõistluste suure populaarsusega.

Siis tuli suusaaasta põhiüritus Tartu Maraton. Kui Alutaguse järel tundus, et minek on hea, siis umbes Matul oli selge, et midagi on valesti. Kokku oli maratonil mul normaalne enesetunne esimesed ja viimased 15km, aga vahepealne osa täielik surm.
Kokkuvõttes 2906. koht (+967), ajaga 5:24:43 (+7:12). Kaotust esimesele tuli 2:43:20 (+25:30). Ja lisaks sellele kaotsin ka Hennole 8:50.

Lohutust ei pakkunud ka 5. märtsil toimunud Haanja maraton, kus sain 812. koha (+1), ajaga 3:49:08 (+20:25). Kaotust esimesele 1:39:56 (+2:13).

Tartu jooksumaraton jäi sel aastal vahele, kuna olin kordusõppustel.

Selle suve rulluisu hooaeg oli märksa aktiivsem kui eelmine. Trenni sai tehtud rohkem ja ka võistlustel käidud. EMT rullituuri etappidest sain tulemuse kirja kolmel (ühe katkestasin). Kohad vahemikus 71-108. Parimaks tulemuseks võib pidada Pärnu Rullimaratoni, kus täis maratoni disttantsil sõitsin isikliku tippaja 1:26:11. EMT Rullituuri kokkuvõttes sain 126. koha, kuna kuuest toimund etapist läks arvesse viis, aga minul tulemused ainult kolmelt.

Tartu Rulluisumaratonil tuli 162. koht (-157), ajaga 1:27:16 (-9:06). Kaotust võitjale 16:53 (-16:37). Eelmise aasta tulemused olid küll ülipalava ilma tõttu ka erakordselt nõrgad. Kuid ka varasemate aastatega võrreldes oli tulemus hea - kaotust võitjale pole kunagi nii vähe olnud. Aegade poolest ei saa varasemate aastatega väga võrrelda, kuna distants oli sel aastal veidi pikem - 42.2km varasema 38km asemel. Samuti jääb 1. maratoni 94. koht vist igaveseks püüdmatuks.

Berliini maraton läks sel aastal enam-vähem. Tegin küll isikliku rajarekordi 1:26:38, aga eesmärk 1:24:24 (täpselt 30kmh) jäi saavutamata. Samuti pole eriti loogiline Berliini ideaalsel rajal sõita kehvem tulemus kui Pärnus või umbes sama kui Tartu mägisel trassil. Koht 741., mis on ka kehvem kui 2007.a.

Erinevad sügisesed jooksuvõistlused jäid sel aastal tegemata.

xDreamidel osalemine läks sel aastal väga ebaühtlaselt - kohad kõikusid 19ndast 89ndani. Kokkuvõttes saime 33. koha, mis on täpselt sama, mis aasta varem.

Bike xDream läks aga taktikaliselt nihu ja saime alles 93. koha (+24), mis oli selge pettumus.


Alanud aasta uueks katsumuseks saab kindlasti Stockholmi jooksumaraton, aga unarusse ei saa jätta ka muid alasid.


Sitkust ja jõudu kõigile!

Lauri on tagasi

Minu spordipaastu aeg on mööda saanud, nii et nüüd võin jälle siia seina peale kriblada. Kuigi ega suurt millestiki rääkida ei ole. Eile tegin peale kahekuulist vahet ühe body pump'i, alustasin seekord targalt väiksemate raskustega, et mitte end esimese trenniga ära tappa. Lisaks veel pikemalt venitust ja tulemuseks ongi täna valuvabad lihased.

Võrrelda möödunud aastaga on olukord kasin, 2011 3. jaanuariks oli mul juba 108 km ja hunnik tunde suusatrenni maha sõidetud, 2012 3 jaanuar on suusatrenne NULL. Eilse lumesaju peale võtsid suusad kotis välja, hindasin nende olukorda ja panin tagasi. Ootan jätkuvalt paksemat lund.

Lauri: ei maratonile!

Mina maratonile ei lähe, see kord.....Mööda imeilusa Stockholmi tänavaid sörkides botaseid kulutada on kahtlemata põnev väljakutse, kuid mulle meeldib rohkem mõte maikuisest surfist, kui jooksuks ettevalmistusest. Seega minul erilisi plaane järgmiseks aastaks pole, traditsiooniks muutunud üritused võiks muidugi läbi libiseda, veereda, joosta.....

Kuigi sissekandeid pole ma ka suurt teinud, siis spordist pole ma päris võõrdunud. Olen ikka käinud jõusaalis bodybumpis rümpa trimmimas, liiatigi on seal oluliselt ilusam (seltskond) kui novembri kuul õues. Ja veel see lippamine, kogu selle kevadise Stockholmi kruiisiga kaasnenud hulluse taustal olen ka korra, mõnikord isegi kaks korda nädalas jooksmas käinud, aga päevi ei loe ja statistikat ei tee.

Kaur: Sain šokist üle...

... et mind on Stockholmi maratonile registreeritud ning pean kuningriigi pealinnas 42 195m joostes läbima. Õud unustatud, hakkasin eesmärgiga trenni tegema - käin nüüd jooksmas. Ent kuna päris jooksjaks hakata ei taha, peaks ka ülakerelihaseid tugevdama, et suusahooaeg naeratusega vastu võtta. Seetõttu teen siin ilmvõimatu üleskutse, mille teostumise tõenäosus on muidugi olematu, et teeks mõned ühistrennid/kepikõnnid! Anybody?

Uri: Stockholmi maratonile registreeritud!

Juba mõnda aega on plaani peetud 2. juunil Stockholmi maratonile jooksma minna, aga registreerimiseni pole jõudnud. Kaur on jõudnud juba kahtlema hakata, et jätan ta üksi selle katsumusega silmitsi.

Eile öösel nägin aga unes, et jooksin Stockholmi maratoni läbi ajaga 4:15 ja enesetunne oli päris hea. Isegi nibud ei läinud veriseks. Ärgates tegin sellest järelduse, et aeg on otsustada ja oma nimi üles anda. Nüüd on see siis tehtud!

Maratonini on aega 212 päeva - jõuab veel treenida küll!

P.S. Kui ma unes teada sain, et aeg oli 4:15, siis mõtlesin, et pole hullu - sügisel tuleb Berliini maraton ja seal on kergem rada. Scary!

Aerutajate blogi

Lugegem siis vahepeal teiste blogisid kah. Näiteks üks aerutajate blogi http://aerutaja.blogspot.com/.
See Tarmo, kes seal kirjutab on siis minu endine kahese paariline, keda noorteklassis ikka loputatud sai. Pärast ta hakkas juba kiiremini liikuma, niiet ma pidin aerutamiskarjääri pooleli jätma. Muidu sama aastakäigu mees.
Eelmisel kuul tegi ta näiteks 69 trenni, kokku 100h.

Lauri: Kõva Mehe Duatlon

Laupäeval olid kõik kõvad mehed (ja naised) Laagris Saunapunktis. Kahjuks oli meid kokku vaid kolmkümmend, teised olid vist vihmaga toas.

Stardis andsid kõvemad jooksu mehed kohe valu, arvestades, et jooksurada oli vaid 1,8 km, panin enda püssist ka ikka kohe täie pauguga. Pulss oli ka kohe laes, aga oli vaja anda. Kiire tempo venitas jooksjate rea pikaks, mis mulle sobis, sain takistusi ületada kiirelt ja ilma järjekorra või trügimiseta.

Võrreldes Kõva Mehe jooksuga, oli jooksurada kergem. Oli küll mudane, aga takistusi oli vaid viis, kolm korda oli vaja üle rehvide ronida, korra üle ekskavaatori kopa turnida ning ühe korra end üle umbes 2 m kõrgusest seina vedada. Esimesed kaks jooksu ringi läbisin ajaga 8:22 ning asusin üldjärjestuses 13. kohal.

Jooksurajalt suundusin vahetusalasse. Ma tõesti mõtlesin enne starti, et rattasõit on minu leib. Ainuke asi, mida ma ei suutnud otsustada oli, kas sõita rattakingadega või botastega. Botastega sõit tähendaks, et hoian kokku jalanõude vahetamise aja. Lisaks võis rada olla selline, kus tuli pidevalt rattalt maha hüpata. Seega pidi jala pedaali küljest lahti võtmine olema kiire. Rattakinga kasuks rääkis asjaolu, et pedaalile mõjuv jõud oleks kogu aeg sujuv ning tööd teeks rohkem jalalihaseid kui vaid surudes.

Keti ja hammasrataste vahelt sain hiljem kõvasti heina ja muda välja nokkida.

Alasse jõudes viskasin mõttes veel münti ja jätsin jalanõud vahetamata. Oi, see oli üks suur ja valus viga. Ratta trass oli 500 m ulatuses sama jooksu rajaga, sealt edasi need eraldusid. Alguses jäi pinnas suhteliselt samaks, võibolla oli muda ja suuremaid veeloike rohkem, nii et jalad ja ratas sai korralikult mudaga kaetud. Minu suhteliselt siledal kruusarehvil puudus siin haakumine. Et sõit kindlasti sujuv ei oleks, oli ühte koha maha pandud ka mingi taksitus, haarasin ratta kaenlasse ja hops-hops joostes üle. See väike liigutus oli aga edasisega võrreldes nagu mäest laskumine.

Järgnevalt keeras rada mingi põllu peale, raps vist. Või oli siiski umbrohi? See pidi ikka mingi põllukultuur olema, sest terve väli nägi ühesugune välja. Igatahes veetsin järgneva etapi kolme ringi jooksul seal nii kaua, et jõudsin sel teemal pikalt omaette arutleda. Ja ka selle üle, kui neetult nüri see põllu osa on. Eessõitjad olid raja sisse sõitnud, tore, aga seal terendas libe ja mudane pinnas. Lisaks veel vastutuul. Surusin, mis jõudsin, aga ratas käis koguaeg all tühjalt ringi. Otsisin kohta, kus saaks vähem kasutud tööd teha ja ikka edasi liikuda. Kiirus oli kuskil 7-8 km/h vahepeal, väga aeglane.

Jalad olid nii kuradi valusad, pulss oli laes, tuju olematu. Need, kes minust jooksu etapil maha jäid sõitsid seal põllu peal kõik mööda. Nii siis vaevlesin seal üksinda, viimasena. See põld oli nii nüri ja seda oli nii pikalt, et ma olin juba valmis loobuda. Mis seal lõpus ikka pressida, jõud pole, rada on sitt. Lohutuseks oli see, et spordivõistlusel tehakse ringe, nii et kui esialgu pressid vastutuult siis loogiliselt tuleb ka taganttuule ots. Nii oli esimese lõpu poole ka natuke kergem osa, kuigi jalgades oli selleks ajaks jõud raugemas.

Nägin eemalt vahetusala ja mõtlesin, et mis seal ikka, keeran viimasena rajalt maha ja lähen ka vihma eest tuppa varju. Aga siis nägin ees ühte katkestajat ja ma ei tea miks, aga see andis jõudu, et mina nii alla ei anna. Tiksun kasvõi teosammul, aga lõpuni võiks ikka vastu pidada. Vahetusalast möödudes heastasin ka oma suurima vea ja vahetasin botased ratta kingade vastu. Kui ratta sõidu osa on ikka nii pikk võrreldes jooksuga siis on ka tulevikus ainuke lahendus panna jalga selleks mõeldud jalanõud. Tegelikult läks vist alles nüüd viimane tagant tulnud neiu mööda, eks ta oli kindlasti kõva sportlane. Oli tal ju seljas Eesti Raudtee spordivorm, ju siis pidi treenitud keha olema, sellise vastu mina üleeile ei saanud.

Uute jalanõudega sõitmine oli toredam. Esimese ringiga olin küll poole jõuvarudest ära kulutanud, aga tundsin, et jõuan lõpuni. Põllu peal oli nüüd juba natuke lihtsam sõita, jalad tegid ühtlaselt tööd jõud jagunes paremini, nii oli jalgades vähem valu ning tagumine ratas ei käinud ka enam ringi. Vahepeal kui muda pehmeks läks pidin küll ratas käe kõrval lükkama, aga liikumiskiirus tõusis juba 9-10 km/h peale. Teise ringi peal jõudis mulle ringiga järgi Sigvard Kukk, kes hiljem ka kogu võistluse võitis. Kokkuvõtvalt sõitsin vast 5-6 võitlejale selg ees vastu, rohkem ringiga möödujaid õnneks polnud.

Aga siis, viimaselt ratta ringilt tagasi tulles nägin, et teisel pool põldu, minust tagapool, on veel sõitjad. Ma polnudki viimane! Samal ajal hakkas ka üks eessõitja „jalgu jääma“, nii sain veel hoogu, et natuke veel pingutada. 12 km jalgratta sõitu, peamiselt mööda libedat põldu ja natuke mudas sumpamist, võttis mul kokku aega 1:10:39.

Vahetusalasse jõudsime eessõitjaga koos, tema jooksis edasi ratta jalanõudega, mina panin jalga tagasi jooksubotased. Kaotasin sellega ta silmist. Korraks tundus, et äkki jäi ta hoopis minust maha vahetusalasse, kuid see oli ilmselt keegi teine tema ratta kalla toimetamas. Ega jooksule minnes enam kiirust eriti lisada polnud, jõud oli kõik ratta etapile jäänud. Nii siis lippasin oma tempos, et mitte üle pingutada. Vähendatud jõuvarudega ning pulsiga, mis oli 190 kandis, kujutasin takistuste ületamist ette tõsise katsumusena. Kuid kätes oli nii palju jõudu, et rebisin end naksti üle müüri, ka rehvidest lendasin üle nagu käopesast. Mõnikümmend sammu enne viimast ringi sain eesjooksja kätte, see oli ikka see sama sell, kellega koos ratta etapilt tulin. Patsutasin talle õlalae, et teeme veel ühe ringi võidu, kuid ta polnud enam kõige särtsakam küünal. Kasvatasin vähehaaval oma edumaad, vahepeal tagasi vaadates, kuid ta ei paistnud enam spurtivat. Nii siis sain lõpu pingevabalt võtta ning finišisse joosta. Teine kord sama jooksu ringi teha oli nii lühikese maa peale päris palju aeglasem, aeg 11:29 ja kokkuvõttes läks raja läbimiseks 1:30:30. Võitja aeg oli 56:20. Kolmekümne osavõtja seas sain lõpuks 24. koha, sama koht, mis stardinumber. Saatus see küll polnud, oma vale valik, et rattakingasid kohe jalga ei pannud. Vastasel juhul poleks kohe alguses kogu jõudu ära kulutanud tühjale väntamisele ning võibolla oleks mu nimi see läbi ka ajaliselt ja üldjärjestuses paremini protokollis seisnud. Aga vähemalt on nüüd jälle üks Kõva Mees rohkem.

Kris: isevärki hooaeg

Nagu eelnevalt öeldud, oli hooaja tipp ajastatud juuni algusesse ja püstitatud eesmärgid said täidetud 2 juunil. Resultaadiks üks tilluke titt, esimene sünnijärgne sprottt, Berk Johan. Jah härrad, selle pingutuseraskust võrreldakse 60 km kiirkõnniga. Ürituse data: 50 cm, 3038 g ja 12 h.

Paraku on sportlikud saavutused pärast seda jäänud kesiseks. Peale ettevalmistavat Maijooksu, mis sai kepikõnnil läbitud ajaga ca 1h ja 5 min on füüsilist pingutist olnud suhteliselt vähevõitu. Kuid midagi siiski... Eelmisel nädalal sai tehtud kaks jooksutrenni, nendest üks 50-minutiline ja teine 30-minutiline. Ei tea kas kõrvaltvaadates see ka jooksu moodi tundus aga nii ma seda siiski kutsuksin.

Eile õnnestus teha ka üks tunnipikkune rattatrenn Kauri seltsis. Eelmise aasta septembris soetatud uus sõber Scott Sportster P3 (jah, nagu Netel) on teenimatult vähe seltskonda saanud. Luban ja loodan, et see viga saab pea parandatud. Tunnipikkusel trennil oli kiirus vist ca 25 km/h ja pulss ilmselt üle mõistuse. Õnneks datat pole.

Uri: Vahekokkuvõte

Pole väga ammu kirjutanud, aga päris tegevusetult pole ka istunud.

Suusahooaja kokkuvõtte on 369 kilomeetrit. Märksa rohkem kui eelmistel aastatel. Esimese ja viimase suusatrenni vahele jäi 4 kuud - paras polaarkliima ikka küll. Tulemustega Tartu ja Haanja maratonidel sel aastal kuidagi rahule jääda ei saa.

Hiljuti käisin ka spordiarsti juures, kes avaldas arvamust, et nii vähese treeninguga nagu mul ei tohiks üldse võistlustele ronida. Isegi rahvaspordi omadele mitte. Vaatas mu eelmisel aastal tehtud koormustesti ja arvas, et mu vastupidavusnäitajad on umbes sarnased kaugushüppajaga.
Käskis edaspidi teha iga nädal vähemalt kolm trenni - üks pikk trenn pulsiga alla 130 (sic!), üks umbes tunnine pulsiga alla 150 ja üks jõutrenn.

Märtsi teisest poolest alates olengi siis üritanud sellist lähenemist. Märtsi kolmandast nädalast alates olen teinud keskmiselt 2.4 trenni nädalas. Neist 5 on olnud pulsiga alla 130, mis on ikka päris madal. Viimati näiteks tegin 1:41 jooksmist keskmise tempoga 7:52/km kohta. Aga ehk aitab see suveks põhja laduda.

Lauri: kehapump

Pole pikalt siiasissekannet teinud, kuigi tegevust on olnud omajagu. On ju ometi käes aeg, kui saab botased ja ratta välja tuua ning õues valgeid õhtuid nautida. Kuigi viimase kuu jooksul olen teinud vaid kaks-kolm lühemat jooksu ning ühe pikema sel pühapäeval. Et ikka kodulinna on vaja ikka läbinisti tunda, tegin ringi Kauri juurest Kalamajast Paljassaare poolsaare tippu ja tagasi. Kokku pea 14 km ja ajakuluks 1:45.

Vähem kui kahe nädalapärast on toimumas Xdream-i I etapp, seega on viimane aeg ka rattatrenni alustada. Larsi läbitud kilometraažist jään küll pikalt maha, aga kuskilt tuleb ju algust teha. Täna lükkasingi sadulalt tolmu maha ning sõitsin harjutuseks Püünsisse ja tagasi. Seega täna rahulik sõit, pulssi ei tea, sest kella aku sai tühjaks, aga see eest on mul rattal nüüd kompuuter ja uued rehvid. Just-just nagu Bemmi uued kummid. Need on päris toredad, valge kirjaga külje pealt ja väiksema mustriga, minek asfaldil on hea ja veeremisel on lärmi ka vähem. Aga kuna kella aku oli tühi siis leistangiarvutile tuginedes saan öelda, et kodust on Püünisse 17 km, kokku sai läbitud 35 km ja seda 1:45. Selline keskmine sõit hooaja alustuseks.

Spetsiaalselt kanuu etapiks pole mul olnud võimalust valmistuda, kuid püüan selle osa jõusaalis tasa teha. Pakkumaks lihastele vaheldust eelmistest kavadest, siis olen nüüd vist kuujagu bodypump-is käinud. Lühidalt kokkuvõttes, on see tunniajane lihasvastupidavustreening, kus harjutuste sooritamiseks (kükid, väljaasted, kätekõverdused jms) kasutatakse kange, kettaid ja hantleid. Treeningu jooksul saavad koormust kõik suuremad lihasgrupid õlgadest säärteni. Esimene kord trenni minnes oli eelarvamus, et suuremalt jaolt on saalis naised, järelikult peaks see ju lihtne olema. Nii ladusingi kangile peale suuremad raskused kui oleksin pidanud....trenni lõpus oli vere maitse suus ja järgmised paar päeva oli liikumine oluliselt raskendatud. Praeguseks on lihased harjunud ja koormused vaikselt tõusmas. Statistika pärast võtsin viimane kord pulsikella kaasa, kuigi jõusaali pulssi ei saa otseselt võrrelda, on huvitav siiski. Keskmine pulss jäi 157 peale ja maksimaalne oli 184.

Kui nüüd mõni arvab, et ma käin seal vaid veetlevate treeningkaaslaste pärast, siis ta eksib. Kuigi lisaks füüsise arendamisele on seal tõesti päris huvitav. Kui 28 osalejast 23 on naissoost, siis tahestahtmata kipub tagumises reas pilk raskustelt mujale rändama. Päris naljakas oli aga ka vastupidist avastada, kui minu taga oleva neiu ei jälginud mitte treenerit vaid siinkirjutaja alaselga...Siiski põhjusest olenemata on see vahelduseks jälle päris mõnus trenn.

Lauri: Üksluine vähemalt pole [220]

Eelmine nädal libises mööda suuskadele astumata. See eest tegin aga kolm sisetrenni. Esmaspäeval ja kolmapäeval tegin tavalise jõusaali päeva, neljapäeval proovisin esimest korda bodypump’i. Päris mõnus oli, trenni lõpuks olin küll surmväsinud ning järgmistel päevadel olid lihased jalad nagu pakud, aga see on mööduv kõrvalnähtus. Peale maratoni peaks selle endale paariks kuuks kavasse võtma, et surfiks valmistuda.

Kuigi bodypump’i kogemus oli päris meeldiv, sai selle proovimiseks võibolla vale päev valitud. Laupäeva hommikuks olid jalalihased nii kanged, et hommikul voodist välja tulek nõudis tavapärasemast suuremat pingutust. Paari tunni pärast aga oli mul vaja olla järjekorras juba teisel Kinnisvaramagnaatide seitsmevõistlusel. Tegin enne starti küll tundaega sooja ja venitusharjutusi, kuid jalad olid ikka kanged. Oleks võinud ju eelmise aasta maratoni kogemusest õppida, et päev-kaks enne võistlust ei tohi sportida. Mul aga on ikka vaja korduvatest vigadest õppida, eks selle nahka mul kogu võistlus läkski vist. Ega ma selleks tegelikult ju ei valmistund ka mingil erilisel moel. Nii et tulemused olid suurema osa aladel kehvemad kui eelmine aasta. Ainuke positiivne areng oli pool meetrit juurdekasvu kuulitõukes (vähemalt on hüppega kätekõverduste tegemisest kasu olnud). Kuigi tulemus polnud maailmarekord ja üldkonkurentsis seisin rea tagumises otsas, siis vahelduseks sellistel võistlustel osaleda on päris huvitav. Sport/Sprottt võitis!

	2010		2011
Ala	tulemus	punktid	tulemus	punktid
60 m jooks	9,26	249	9,32	237
Kaugushüpe	4,3	255	4,11	224
Kuulitõuge	7,6	343	8,08	371
Kõrgushüpe	1,35	283	1,35	283
60 tõkkejooks ( tõkke kõrgus 91 cm)	12,8	133	13,18	103
Teivashüpe	2,3	199	2,2	179
1 000 m jooks	3:52	251	4:01	194
KOKKU		1713		1591

Kuna lumeolud pole kõige paremad, siis tegin täna Pirital vabatehnika trenni. Rada oli küll pudrune, õnneks aga oli rahvast vähe, nii et sai rahulikult uisutada. Vahelduseks tegin sirgematel lõikudel ja seal kus kannatas ainult paaritõukeid.

Distants: 14,2 km
Aeg: 1:09
Kiirus: 12,4 km/h
Pulss: 153

Maratonini on jäänud kaks nädalat.