Jamad algasid juba paar päeva varem. Neljapäeval tegin Harkus viimase kerge trenni. Olles teinud ära pea terve 9,7 km ringi mõtlesin et võtan viimase tõusu jupi natuke kiirema sammuga. Siin aga tegin vea, kuna väljas oli külm, kiirus väike ja lihased natuke kanged, siis selle kiirendusega tõmbasin naksti vasaku reielihase ära. Järgmisel päeval tegin samale jalale jälle haiget. Võibolla oli see aga hea, kuna selle tulemusena otsustasin jala ära teipida lasta. Suur tänu siin kohal füsioteraput Ailile, kes mu jala nii korralikult fikseeris, et rajal see end tunda ei andnud. Teine jama oli kõhuga, oli see siis närvidest või tõest spordijoogist, aga päev enne oli seedimine täiesti paigast ära. Õnneks oli pühapäev parem, kuid siiski terve distantsi vältel vaevasid mind kõhu valud nii, et laskmistel ei saanud väga madalat asendit võtta.
Lisaks tänud ka Urile, kes mulle viimasel hetkel Silja Spordis suusa määrimise organiseeris. Libisemine oli terve distantsi vältel väga hea, aga pidamist pidid poolele teel siiski peale panema.
Start
See aasta olin 9. grupis, kus olid numbrid 2500-3000. Sealt stardijooneni sõit võttes umbes 2 minutit, pisut vähem kui eelmisel aastal. Alguses võtsin asja väga rahulikult, et teha korralik soojendus jalale. Esimene kilomeeter tuligi rahulikult tiksudes, aga paari kilomeetri pärast hakkas ikka massipsühhoos ka mulle külge ja pulss tõusis isegi 188 peale ( suures rahvamassis, kus kõigil pulsikellad, lõi mu tehnika korraks segi ja registreeris mu maksimum pulsiks korra 225!!!). Võrreldes eelmise aastaga rabistasin ma alguses liiga palju. Pea Matu punktini lasin üle 175 pulsiga, see muutis edasise elu raskeks.
Matu 12 km
Siin sain siis vist oma haamri kätte. Siit kuni Ande punktini oli see mu raja kõige raskem osa. Lasin tempo alla ja püüdsin vaid ellu jääda. Laugetel osadel tegin vaevaliselt vahelduvtehnikat, tõusudel tatsasin raskelt, suusa libistamisest ei tahtnud mõeldagi. Mõtlesin juba, et annaks kogu oma suusavarustuse kellelegi tasuta, lihtsalt et saaks neist lahti. Vaatasin teisi ja mõtlesin, et minge ja rapsige eks ma lõpus tulen teist mööda, kui ma muidugi üldse nii kaugele peaksin jõudma. Mitmeid kordi käsi peast isegi läbi mõte, et lõpetakse selle jama ära. Miks ma ennast piinan? Pärast oleks ju hea jala kaela kõik ajada, aga jama oli see, et jalaga oli kõik korras. Kõige raskem oli just õlavöötmes, nagu telliskivid oleks olnud õlgadel. Igasugune suusatamise isu puudus. Ajaliselt oli see vahe ka kõige pikem.
Ande 23 km
Läbi suurte raskuste jõudsin Ande punkti, tankis korralikul, võtsin ka oma esimese geeli kasutusele. Enesetunne hakkas vaikselt paranema, kõht oli veel valus, aga haamritega seljakott läks kellegi teise selga. Kuskil siin vahepeal hakkas pidamine järg andma. Tuletasin meelde põhitarkusi ja tegin kohe ka määrdepeatuse ega hakanud pikalt edasi pressima.
Peebu 32 km
Selles vahemikus oli enesetunne juba parem ja seega ka hoog reipam. Mõned kilomeetrid enne Kuutse punkti sain abimeeskonnalt juua. Mu enda kaasas kantav jook oli selleks ajaks juba ära külmunud ning pudel oli juba koormaks muutunud, andsin selle nüüd siin ära. Tempo paranes ka siin ning
Kuutse 39 km
Ei mäleta, kas see oli Kuutse või mõni teine punkt, aga mäletan, et ühest punktist tulin ma ära ikak kohe täis kõhuga. Süüa ma ehk nii palju ei ahminudki, aga jõin kõvasti. Jõin nii spordijooki kui teed , ühes kohas kulistasin isegi tassikese vett, et magusast geeli maitsest lahti saaks.
Palu 46 km
Palu punktis oli meeskond jälle vastas ja sain natuke kosutust. Siit edasi edasi panin mõnda aega päris reipalt paaristõuget.
Hellenurme 53 km
Palul olles mõtlesin, et see oligi siis viimane punkt enne finišit, samas oli aga kuskil ajusopis meeles , et justkui mingi koht oli nagu veel. Nii siis paistiski üheks kilomeetrit enne lõppu vastu see viimane toidulaud. Nii nagu ka eelmiste laudade juures, ei lasknud ma ka siin end mitu korda kutsuda ning astusin julgelt laua juurde. Rüüpasin mitu tassi teed ja ampsasin peale kaks-kolm viilu hapukurki. Siis veel peotäis rosinaid ja lõuatäis mustikasuppi ning teele.
Finiš
Lõpus proovisin lasta paaristõuget, aga kui enne mind oli juba üle 3800 sõitja raja suhteliselt pehmeks sõitnud, siis ostutus vahelduvtõuge kohati kiiremaks. Viimase kilomeetri otsisin pingsalt pika distantsisõitjaid, kellest saaks veel mööda, et oma kohta natukenegi parandada. Veel viimasel sirgelgi sain enda tulemust kahe koha võrra parandada ja pressisin veel kahest rahvariietes ning lilledest punutud pärgadega t näitsikust mööda. Peale joone ületamist aga ei olnud suurt isu fotograafidele naerata, selle asemele libistasin end raja äärde ja tõmbasin hinge reklaamsiltide najal. Kokku läbisin selle aasta maratoni siis 6 tunni ja 42 minutiga ning sain 3 878 koha. Järgmine aasta on jälle, mille nimel pingutada.
No comments:
Post a Comment