39. Tartu Maraton oli minu jaoks esimene täispikk läbitud maraton. Pean ausalt tunnistama, et ega ma seda üleliia ei nautinud. Esmase tülgastuse lahtudes arvan ma juba muidugi, et küllap ikka lähen järgmine aasta ka ennast piinama, kui vähegi ette jõuab valmistada.
Jagaksin ka esmalt veidike taustinformatsiooni oma treeningute ja treenituse kohta. Läbisõitu kogunes enne maratoni ca 310 km, treeningtunde ca 30. Enamus sellest on klassikas sõidetud, mõned korrad sõitsin ka uisku. Igasuguseid keskmisi pulsse ja muud pudi-padi ei viitsi ma arvutama hakata, erinevalt teistest Sprotttlastest ei ole mul Garmini imekella ja see Polar, millega treenin, on umbes esimese põlvkonna oma ning näitab peale sõitu vaid treeningu kestvust ja keskmist pulssi. Ühesõnaga on see rohkem selline pulsimonitor treeningu ajal. Ja kuna ma olen vanakooli mees ja treeningpäevikut täidan paberile, mitte Excelisse, siis...
Spordiarsti juures käisin ka Vomaxis ära ja uuringute kohaselt on mu treeningtsoonid hingamiskoefitsiendi järgi sellised:
Max pingutuse tsoon: 163-187
Tugeva pingutuse tsoon: 150-163
Mõõduka pingutuse tsoon: 140-150
Põhivastupidavuse tsoon: 126-140
Taastav tsoon: 111-126
Ja veel mõningad teised näitajad sellised:
Kopsumaht: 6.14 l
Max venitaltsioon: 126 l/min
VO2max: 55,7 ml/min/kg
Üldiselt hinnati mu treenitus heaks ja soovitati suurendada treeningute aeroobset osa ehk treeninguid põhivastupidavuse tsoonis, sest nagu te ka ise võite kõik vaadata, on mul see ikka väga madal.
Nüüd siis lühidalt maratonist:
Stardinumber oli mul 4041 ehk startisin üsna lõpust ja see oli tülikas. Alguses käis räme astumine iga mäe peal jne. Ei julgenud väga rabelema ka hakata ja kohtade pärast võitlema, mõtlesin, et kui veidike hõreneb, küll siis seda teen. Tegin ka, aga üsna väikese agressiivsusega. Pulss oli sealjuures siiski kuskil 160-170 kandis. Hiljem, kui sain aru, et kõige paremad kohad inimestest möödumiseks on tõusud, sain ikka kuskil 175 kätte vist. Vahemärkusena olgu öeldud, et suuskadele libisemise (Swix HF6: -6...-12 C) panime Annettega ise alla ja pidamise (ei oska täpselt öelda, aga kihte oli palju ja erinevaid) lasime Tartus tegutsevatel Suusavendadel panna ja nii hea pidamisega pole ma mitte kunagi elus sõitnud. Libisemine oli selle pudi sees ilmselt kõigil veidi kehv. Siiski oli suusk hea lõpuni välja.
TP-des võtsin kõigis ilusti süüa-juua. Matus ja Andes napsasin paar banaani ja jõin enda jooki, et vähem rüselema peaks. Ikkagi sain ma pärast punkti sõita mööda samadest inimestest, kellest enne punkti. Tekkis küsimus, et kas mõned inimesed on nii hardcore'id, et ei peatugi enda kosutamiseks? Igatahes seda kiiret söömist-joomist pean ma spetsiaalselt treenima hakkama järgmiseks maratoniks. Enesetunne oli üldiselt hea. Muide, Harimäe tõus on minu meelest ülehinnatud, Kekkose rajal on see tõus raskem igatahes. Kuutsele jõudes oli enesetunne endiselt hea, kuid mõelda, et pool maad veel ees, oli ebameeldiv. Vahetult enne Peebule jõudmist oli tunne, et peaks geeli võtma. Hulk inimesi läks mööda ja kui ma siis edasi sõitsin ja peale järgmist väikest tõusu ja kurvi nägin, et paarisaja meetri kaugusel on TP, olin ma enda peale natuke kuri. Seal võtsin siis ainult topsi puljongit ja läksin edasi. Alates Palust oli rada tuttav, sest olime just eelmine nädalavahetus Annettega sealt veidi edasigi sõitnud oma 40 km peaproovi käigus. Ühtlasi hakkas mind siis ka väsimus piinama ja teadmine, et edasi on väga pikalt lagedat maad röövis jõudu veelgi. Pudine rada oli mind suures osas vahelduvtehnikale sundinud ning hea pidamine pani mind mägesid väga hoogsalt võtma ja seetõttu olid mu puusapainutajad juba võrdlemisi valusad - ilmselgelt vähe trenni teinud. Kuid selleks ajaks oli ka õlavöö juba väsinud ja ei jaksanud enam ainult paaristõukele ka rõhuda. Hellenurmes ei olnud olukord muutunud põrmugi paremaks. 5 km enne lõppu pidin 58 km edasi lükatud põiepeatuse tegema. Metsas seistes kuulsin ma ainult, kuidas väga suur hulk inimesi must mööda vuhises. Tegemata ei saanud ma seda peatust siiski ka jätta, sest edasi tulid veel mõned tõusud ja mõned pikad lauged laskumised, mida oleks olnud VÄGA raske taluda. Kuna ma juba seisin, siis manustasin veidi geeli ka. Ühtlasi sai peale seismist selgeks, et mu puusapainutajad on ikka äärmiselt valusad. Edasine sõit oli puhas vaev ja ainus mõte, mis mul peas vasardas, oli, et keegi mu piinad lõpetaks ja ainus lootus see, et ma ikkagi lõpuni sõita jaksaks. Justnimelt sõita, mitte astuda, sest mingit katkestamishirmu mul ei olnud. Finišisirgel sai muidugi veel natuke ülbet päkkadeletõusuga paaristõuget endast välja pigistada ja ajaks registreeriti täpselt 5:58:00, mis mahtus püstitatud eesmärgi, sõita alla 6 tunni, sisse.
Puhasaeg oli ca 5 minutit väiksem ning keskmine pulss 156. Kui suusad alt ära võtsin ja kõndima asusin, osutus see nii vaevaliseks, et sellisena jätkates oleks ikka päris korralik invaliidsusgrupp antud. Õnneks oli teisipäevaks suurem vaev möödas.
Puusapainutajatega oli mul sama lugu - andsid juba sõidu lõpuosas (sõitsin poolt distantsi) tunda ja olid takkajärgi 3 päeva tugevas lihasvalus ja tervenesid lõplikult alles nädala-pooleteisega. Kontorisse diplomi järgi minnes kaalusin samuti invaliidsustaseme määramisele.
ReplyDeleteTreenimisega alustasin alles sügisel, alguses jäid puusapainutajad (ja reie siseküljed) suusatamisest valusaks ka üsna lühikeste sõitude puhul. Seetõttu olen natuke sel teemal juba pead vangutanud. Võid järgneva läbi mõelda ja kaaluda, kas sellest kasu saaksid või mitte.
Teooria:
(1) puusapainutajad töötavad jala põlvest ette toomisega. Ülekoormus (olgu valus trenni lõpus või alles järgmistel päevadel) tuleneb kas väsimusseisundis lihaste tööle sundimisest või liigsest venitamisest (jalatõuke ajal on puusapainutaja ju praktiliselt lõpuni taha välja sirutatud).
(2) miks jõuavad just puusapainutajad, üks suurimaid lihasgruppe, valusaks enne teisi? Võivad olla vähemtreenitud, vähevenitatud ja seega lihtsalt nõrgemad, väsides teistest enne. Mida teha? Puusapainutajad kõigepealt välja puhata, siis tugevamaks, siis vastupidavamaks. See on üks vastus.
(3) klassikatehnika spetsiifika juurde minnes - puusapainutajad saavad suurema koormuse jalga tagant ette tuues. Selle liigutuse puhul on nad koostöös kerepöörajalihastega (liigutavad ettetoodava jala poolt puusa ette, samal ajal aitavad jalatõuget sooritava puusapoole liikumist taha). Kui üks neist suuremast lihasgrupist on nõrk või väsinud, võtab ta teiselt töö üle. Minu enda puhul just nii juhtubki - kerelihased jäävad töntsiks ja vahelduvtehnikas jääb puusapainutajatele liiga suur töö. Viimaste väsimine kandub aga juba üle reie sisekülgedele (kui jalgu juba päris järgi lohistama hakata). Mida teha? Töö kerelihaste arendamisele suunata.
Jätsin veel mainimata, et minul kipub töntsiks jääma ka selg - selle kompenseerimiseks kaldub ülakeha rohkem ette, muutes jala ette viimise veel rohkem puusapainutajate ülesandeks ja tehes selle samas raskemaks. Aga selg kuulub kerelihaste treenimisel nagunii aktiivsete lihaste hulka.
Mainisid ka, et põhivastupidavus(-e tsoon?) on madal? Kui koormustestil mõõdeti maksimumpulsiks 187, siis antud vahemik 126-140 on selles suhtes täiesti tavapärane 67-75%
Jaksu edaspidiseks,
Mihkel