Kris: suusahooaeg ja mis sai edasi...

Mingisel hetkel arvutasin kokku, et suusakilomeetreid kogunes sellel aastal ca 588. Päris kindel selles ei saa olla, sest kella seest tuli üks number ja arvutuslikult teine. Viimane suusasõit sai tehtud 30ndal Märtsil. Hiljem oli hommikuid veel küll ja küll, kus oleks supermõnus sõita olnud aga aega nappis ja und oli jälle ülearu.

Statistiliselt siis: kokku suuskadel veedetud aeg: ca 60 tundi. Keskmine kiirus oli 9,8 km/h, pulss 155 ja treeningute arv 42. Kogu hooaeg põletas ära ca 40 000 kilokalorit.

Tore on see, et sai nii mõnigi kord ennast ületatud ja maratoni-eesmärgid täidetud. Kripeldama jääb siiski, et madala pulsiga trenne jäi ikka väga väheseks. Ent tabasin ära nõksu, kuidas pulss all hoida-- ei tohi Kauriga koos trenni alustada ja kordagi ei tohi pulssi üles lasta. Selliseid treeninguid sai paraku ainult Harku metsas teha ja miskipärast ka väga harva. Lisaks sai hooaja lõpus selgeks, et lühikesed uisutrennid ei tasu ära, kuna tehnika ja enesetunne läksid alles 6nda kilomeetril heaks. See ilmselgelt muidugi ei käi hooaja alguse kohta, kus ilmselt 6 km juba väga ära väsitavad.

Päris viimaste talveilmadega avastasin, et eluaeg äärmiselt nõmedana tundunud mäesuusatamine võib tegelikult olla ka päris tore. Seda muidugi eriti siis, kui maja kõrval oma mägi ja mootorsaan, mis tagasi mäkke viib... Järgmisel aastal, mine sa tea, peab äkki suuremat mäge minema otsima.

Jooksmisest...

Sellel aastal tabas esimesel jooksutrennil mind väga meeldiv üllatus-- ma jaksasin joosta. Ei, ei midagi supervormi ega jooksumõnu sarnast aga siiski peale pea tunniajast jooksmist ei olnud sugugi kohutav olla. Teine jooksutrenn Lauri ja Kauriga Nõmmel oli sootuks üllatus. Me jooksime tervelt tunni ja 10 mntsa ja ligi 10 km. Ega ma rohkem poleks jaksanud ka aga minusuguse kohta, kes arvas, et joosta üle 30 minuti on rekordiline, oli seegi toredaks üllatuseks. Edaspidi pole mul küll nii toredaid elamusi jooksurajal olnud-- vaid kaks vääääga kehva enesetundega 50 mintsast jooksu. Neist viimane veel veinipohmellise peaga, kus korra läks pulss imelihtsalt 192ni ja siis ma edasi lihtsalt kõndisin. Üldiselt mul nii ongi, et paari esimese sammu peale läheb pulss kohe 165ni ja varsti 175ni, siis peale poole tunnist jooksmist tuleb natule allapoole nii 155ni. Kui kellelgi on kõrge pulsi vastu rohtu, siis oleksin äärmiselt tänulik...