7.35km peal olingi tublil 117. kohal (eelmise aasta koht oli 171). Sealt algas aga pikk ja raske Inglimäe tõus, mille poole pealt pidin grupi minna laskma - pulss läks üle 190 (!) ja isegi hammastega ei jõudnud eessõitjatest kinni hoida. Õnneks suutsin üksi sõites hoida piisavat madalat tempot, et järgmise grupiga taas kaasa minna.
Siiski olin nähtavasti üle pingutanud ja võib-olla oleks pidanud sellises palavuses ka vett rohkem tarbima. Pulss eriti alla 180 ei läinudki, maks pulss käis 198 peal (siiani pole oma kella peal üle 192 näinudki) ja enesetunne läks järjest nõrgemaks. 14.5 km peal olin langenud 133 kohale, aga peagi moodustus minu ümber taas üks grupp, mille tempot suutsin pidada.
Väsimuse kerkides võtsin nõuks, et pingutan veel niipalju, et teise ringi Inglimäe laskumisest grupiga koos alla sõita ja siis mäkke tõusta nii aeglaselt kui tahtmist ja jõudu on. Siis aga juhtus nii, et grupi ees sõitja tegi väikse kiirenduse laskumisele minnes. Mina hakkasin teda püüdma (kuigi taga sõitva grupiga oleks ta nagunii kinni püüdnud). Sain küll eessõitja kätte, aga poole mäe peal tuhises ülejäänud grupp tagant mööda. Nüüd unustasin muidugi ära, et väsimus on viimase piiri peal ja püüdsin väikse spurdiga grupi kinni. Miks seda vaja oli, ma ei tea. Nagunii ju teadsin, et tõusu peal nendega koos sõita ei jõua.
Aga see väike kiirendus läks mulle kalliks maksma - vaheaja punktis tuli kett täiesti maha ja edasi lihtsalt enam ei jõudnud (selleks hetkeks olin 164. positsioonil). Mõtlesin juba katkestada, aga siis otsustasin lihtsalt maha istuda ja puhata kuni veidi taastun. Selleks hetkeks oli selge, et mingit mõistlikku kohta siit ei tule, aga tahtsin ikka lõpuni sõita. Viimased 12 km läkski siis sellises vaikses kulgemises ja lõpupositsioon oli 319.
Oli üks kuradima raske sõit! Ei mäletagi, et oleks kunagi nii raske olnud, et peab poole distantsi peal 5 minutit puhkama. Eks oma rolli mängis ka ilm, kuid eelkõige jääb veel puudu enda tundmisest. Loodetavasti saab veel enne Berliini paar starti teha, mis võistlusvormi parandavad.
Siin väike ülevaade mu pulsist ja kiirusest:
Ja lisainfoks veel minu vahejad ning võrdlus presidendiprouaga, mis kujutab ilmekalt saadud haamrit:
| Vaheajapunkt | 7.35 km | 14.5 km | 23.74 km | 30.9 km | 35.72 km |
| Aeg | 0:15:18 | 0:30:22 | 0:54:54 | 1:21:34 | 1:36:22 |
| Koht | 117 | 133 | 164 | 316 | 319 |
| Etapi keskmine kiirus (km/h) | 28.8 | 28.5 | 22.6 | 16.1 | 19.5 |
| Vahe Evelin Ilvesega | -02:00 | -03:06 | -04:51 | 02:06 | 01:37 |
Hm.. 616 lõpetajat oli pikal distantsil, stardiprotokollis aga 780 nime. Katkestajaid on kindlasti mitmeid ning neidki, kes starti ilma pärast ei tulnudki. Nii et tubli! .. ehkki veidi jäid oma eelmise aasta 171. positsioonile alla. Samas polnud see ka kõige halvem kogemus - tihti me ikka sellise ilmaga võistelda saame. Iseasi, kas järgmisel sarnasel korral see enam meeles on..
ReplyDeleteIse pean kahjuks tunnistama, et tagantjärele oleks tahtnud isegi võistelda. Samas oli hiiglama mõnus tunne rajal üks ring kaasa uisutada ja omadele kaasa elada. Palju toredaid emotsioone ning endal polnud seejuures kordagi ju ninast veri väljas! Ma vist teen nüüd Sprotttide ergutustiimi ning hakkan sellega maratonidel raja ääres käima..