Kaasa kutsusin veel ühe arhitekti, kes tol hetkel isegi tööpuuduses ei vaevelnud. Nii saigi vöör suunatud Laulasmaale, ainukesse kohta Tallinna ümbruses mille kohta internetist leiduv info näitas sõiduvõimalusi Lõuna-Edela tuultega. Kohale jõudsime me veidi enne nelja ning autosse tagasi istusime kuskil 8 paiku. Selle aja jooksul oli tuult küll.. alguses tundus, et väga head, kuid hiljem muutus tuul veidi kummaliseks ehk vaibus. Kohati muidugi tuult siiski puhus, kuid üks hetk kukkus lohe vette ning ei saanudki seda enam üles - tuul oli lihtsalt nii vaibunud. Kerisin liinid kokku, haarasin laua ja lohe kaenlasse ja jalutasin ca 400-500m tagasi oma koti juurde. Asjade juurde jõudes tekkis kohe fantoom-tunne, et tuul on tagasi! Õnneks kinnitas seda juttu ka Taavi, kes korraks kaldaäärde sõitis, et uurida, mis mul plaanis. Harutasin liinid lahti ning mõne aja pärast olin uuesti vees. Aitäh tuul, sest nüüd sain ka paremal halsil mõned suurepärased triibud tehtud. Vahepeal olid isegi sellised petlikud tunded, et ma oskangi sõita. Õnneks (või õnnetuseks), kui lõpetada tahtsin, mõtlesin, et sõidan ühe effektse triibuga randa - kuid paraku see enam ei õnnestunud. Nii ronisingi veest välja kerge pettumustundega, et tegelikult on sõiduoskus veel kaugel. Ent veelgi rohkem võttis võimust tunne, mis suunurgad üles keeras. Justkui oleks poolel teel jalgrattasõidu äraõppimisele - abirattad on küll veel all, aga vahepeal pole neid üldse tarvis. ...
.. nüüd ootan jälle tuult
.... ja nädalavahetusel on Tartus rulluisumaraton. Kristi ja Raiko lähevad. Äkki läheks ka kiibitsema?
Kaua pidin ootama seda lohesurfi sissekannet. Nüüd lase nii edasi, küll harjutades ja Youtube'i vaadates oskused tulevad.
ReplyDeleteIse käisin eile Püünsis, rahvast oli nii palju et auto ei mahtunud ära, kokku sai seal 2 tund korralikku paugutamist ja lendamist.
Surf's up!