Vaatasin, et ma pole jooksmise kohta suurt midagi bloginud, aga üldjoontes oli mu ettevalmistus ja eesmärk umbes sama kui Indrekul -üritada juulis-augustis enam-vähem kava järgi jooksutrenni teha ja poolmaraton alla kahe tunni läbida. Jooksukilomeeetreid kogunes juuli algusest kuni poolmaratonini 179 km. Enamjaolt toimetasin Intsu kirjeldatud kava järgi, aga veidi improvisatsiooniliselt - oma tarkuse järgi tuli sekka ka paar kiirema tempoga trenni ning mõned intervallid. Kõige mõnusam jooksutrenn oli paar nädalat tagasi, kui pühapäevahommikuses päikesepaistes 14 km pikkuse Kekkose suusaraja Indrekuga läbi sörkisime.
Tundub, et treening oli piisav, sest eesmärk alla kahe tunni joosta täitus üsna hea varuga. Siin on võisluse strateegilised "mõõdud":
Distants: 21,1 km (minu kella järgi 21,27 km, startisin üsna tagant)Aeg: 1:47:36
Koht: 346. (1280-st), naiste arvestuses 38.
Tempo: 5:03 min/km
Nete vs Ints: 30 sekundit minu kahjuks
Mulle meeldib, kui kõik medali saavad!
Startisime mõlemad Intsuga päris tagant otsast (900+), nii et esimesed 5 km tuli tohutult möödajookse teha ja tempo oli esimestel kilomeetritel 5:40-5:30 min/km, siis aga hakkaisme ühtlaselt kiirendama ja vist umbes 4-5 km peal sai juba päris hästi oma tempot hoida (umbes 5 min/km). Esimese kolmandiku rajast läbisin vaatamata pidevale siblimisele-põikamisele-möödumisele väga ülevas meeleolus - raja ääres olid iga väikse maa tagant telgid, kus mängis kas mõni bänd, dj või lausa pasunakoor, pealtvaatajaid-ergutajaid oli ka palju. Tundus, et elu on ilus, meri sinine ja päike särav. Kui aga umbes 7 km oli joostud, hakkas raskemaks minema. Mõtlesin, et püüan vähemalt poole maani Intsuga koos püsida. See ka õnnestus, aga pärast tagasipööret Viimsis jäin natuke maha ja tahtsin tempo 5:30 peale lasta (algselt arvestasingi, et jooksen 5:30-ga, siis saab alla kahe tunni). Aga tahtejõud sai võitu ja kuigi Ints oli pidevalt 30-50 m eespool, siis päris silmist ma teda ei lasknud. Kui ka teine kolmandik oli läbitud ja rada Russalka juures mere äärest linna poole keeras, hakkas koitma lootus, et varsti saab läbi ja see andis uut hoogu. Nii et endale üllatuslikult ei läinud tempo isegi lõpupoole alla. Lõpuspurtijat must muidugi ei olnud ja Balti jaama poolt Kaarli kirikule lähenedes ootas üllatuslikult ees tõus, mida ma kunagi tähelegi polnud pannud. Teadagi, jalad olid rasked ja tagumik kiskus maad ligi, nii et iga väiksem künkake tundus mäena. Viimastel kilomeetritel kaotasin Intsu silmist ja kui finišisse jõudsin, selgus, et ta oli lõpetanud umbes 30 sekundit varem.
Kohustuslik "hammustan-oma-medalit" pilt.
Jalad olid põrgulikult valusad pakud, aga korralik venitamine ilmselt aitas nii palju, et tänaseks on juba inimese tunne ja saab ka treppidest käia. Võib-olla lähen teen lausa kerge lõdevstava sörgi enne magamaminekut.
This comment has been removed by the author.
ReplyDelete