Seekordne Tartu rulluisumaraton toimus uuel ja põneval trassil Jõgevast Tartusse. Ise-eneset oli täitsa tore vahetada Tartu lähedane edasi-tagasi saalimine maratoniga, mis kulges punktist A punkti B. Samas asfaldi kvaliteet rikkus kindlasti sõidumõnu, rajal olevad tõusud olid raskevõitu ning langused ohtlikud ja ebamugavad. Selleks, et Jõgevast Tartusse jõuda oli trassi ka pikemaks tehtud ja tavapärane maratonidistants asendatud 48 km-ga.
Sõidu alguses sain päris ilusti minema. Võib-olla isegi liiga kiiresti. Juba esimestel tõusudel (mis algasid 6. kilomeetril) jäin grupist maha, kuida gruppe oli palju ja võtsin lihtsalt järgmisele tuulde. Järgi jõudvates gruppides avastasin ka mitemeid mehi, kellest tavaliselt aeglasemalt olin liikunud. Seega oli veel kõik normaalne. Esimesse vaheajapunkti 13.9km peal jõudsin 219. kohaga, millega võis täitsa rahul olla (küll mõnevõrra kehvem, kui eelmise aasta 162. lõpptulemus).
Siis aga hakkasin tundma, kuidas jalad jäävad "kinni" - ka tasastel lõikudel, kus jõudu oli, läks tuules püsimine raskeks. Lihtsalt ei suutnud kiiret tempot hoida. 15. kilomeetriks sain aru, et sellest maratonist normaalset sõitu ei tule. Proovisin küll pidevalt gruppidega kaasa minna, aga tihti jäin neist üsna ruttu ka jälle maha. Kusjuurest tavaliselt tulidki maha jäämised just tasasel maal, korra isegi laskumise peal.
Peamine süüdlane selles on nähtavasti treeningu vähesus, kuid ka üksi treenimine. Üksi sõites pole lihased lihtsalt harjunud järjest ja pidevalt ca 30km tunnis sõitma. Isegi kui füüsilise koormuse poolest pole see tuules sõites keeruline, siis jalad pole sellise kiire liigutamisega harjunud ja ka uisk on all ebakindel. Sellele lisaks ka kohati veidi konarlik asfalt, mis tegi olemise veelgi ebamugavamaks.
Aga kõike seda mõjutas kindlasti ka vähene läbisõit sel aastal. Kui mullu olin enne maratoni läbinud uiskudel 429 treeningkilomeetrit, siis sel aastal ainult 216. Eks see tegigi uiskudel olemise tunde võõraks ja ebakindlaks.
Igatahes enamus maratoni veetsin siis vaheldumisi lonkides ja siis jälle mõne grupiga kaasa sõites. Lähtest tulnud laskumisel sattusin grupis olema ja ausalt öeldes oli laskumise lõpuks jalas selline värin sees, et edasi sõitmiseks pidin pikalt jalgu lõdvestama ja puhkama. Rääkimata hirmust, et väikegi jõnks laskumisel oleks mind nähtavasti kraavi heitnud. Järgmisele laskumisele läksin juba ettevaatlikult ja ei üritanudki kellegi tuules sõita. Mis tulemust siis nii üldse võimalik saada on!?
Nii kukkusingi lõpuks 349. kohale. Veel viimasel kilomeetril lasin endast ligi kümnese grupi mööda, kuna Tartu ülimalt konarlikule ja vagulisel asfaldil ei suutnud ma üldse ühte uisku üles tõsta, et mingitki tõuget teha.
Esimene aasta kahest olulisemast uisusündmusest on nüüd ebaõnnestunult seljataga. Aga juba kuu aja pärast toimub Berliini maraton - eks näis kuidas selleks ajaks õnnestub ennast vormi ajada. Seal on vähemalt tasane maa, mis kindlasti mulle paremini sobib.
Sõidu alguses sain päris ilusti minema. Võib-olla isegi liiga kiiresti. Juba esimestel tõusudel (mis algasid 6. kilomeetril) jäin grupist maha, kuida gruppe oli palju ja võtsin lihtsalt järgmisele tuulde. Järgi jõudvates gruppides avastasin ka mitemeid mehi, kellest tavaliselt aeglasemalt olin liikunud. Seega oli veel kõik normaalne. Esimesse vaheajapunkti 13.9km peal jõudsin 219. kohaga, millega võis täitsa rahul olla (küll mõnevõrra kehvem, kui eelmise aasta 162. lõpptulemus).
Siis aga hakkasin tundma, kuidas jalad jäävad "kinni" - ka tasastel lõikudel, kus jõudu oli, läks tuules püsimine raskeks. Lihtsalt ei suutnud kiiret tempot hoida. 15. kilomeetriks sain aru, et sellest maratonist normaalset sõitu ei tule. Proovisin küll pidevalt gruppidega kaasa minna, aga tihti jäin neist üsna ruttu ka jälle maha. Kusjuurest tavaliselt tulidki maha jäämised just tasasel maal, korra isegi laskumise peal.
Peamine süüdlane selles on nähtavasti treeningu vähesus, kuid ka üksi treenimine. Üksi sõites pole lihased lihtsalt harjunud järjest ja pidevalt ca 30km tunnis sõitma. Isegi kui füüsilise koormuse poolest pole see tuules sõites keeruline, siis jalad pole sellise kiire liigutamisega harjunud ja ka uisk on all ebakindel. Sellele lisaks ka kohati veidi konarlik asfalt, mis tegi olemise veelgi ebamugavamaks.
Aga kõike seda mõjutas kindlasti ka vähene läbisõit sel aastal. Kui mullu olin enne maratoni läbinud uiskudel 429 treeningkilomeetrit, siis sel aastal ainult 216. Eks see tegigi uiskudel olemise tunde võõraks ja ebakindlaks.
Igatahes enamus maratoni veetsin siis vaheldumisi lonkides ja siis jälle mõne grupiga kaasa sõites. Lähtest tulnud laskumisel sattusin grupis olema ja ausalt öeldes oli laskumise lõpuks jalas selline värin sees, et edasi sõitmiseks pidin pikalt jalgu lõdvestama ja puhkama. Rääkimata hirmust, et väikegi jõnks laskumisel oleks mind nähtavasti kraavi heitnud. Järgmisele laskumisele läksin juba ettevaatlikult ja ei üritanudki kellegi tuules sõita. Mis tulemust siis nii üldse võimalik saada on!?
Nii kukkusingi lõpuks 349. kohale. Veel viimasel kilomeetril lasin endast ligi kümnese grupi mööda, kuna Tartu ülimalt konarlikule ja vagulisel asfaldil ei suutnud ma üldse ühte uisku üles tõsta, et mingitki tõuget teha.
Esimene aasta kahest olulisemast uisusündmusest on nüüd ebaõnnestunult seljataga. Aga juba kuu aja pärast toimub Berliini maraton - eks näis kuidas selleks ajaks õnnestub ennast vormi ajada. Seal on vähemalt tasane maa, mis kindlasti mulle paremini sobib.
Peame kindlasti nüüd need jalgratta-tuules-uisu trennid kavasse võtma, saad Berliiniks väledad jalad.
ReplyDelete