Lauri puu otsas

Mulle hakkab ka see sügise meeldimise värk sümpatiseerima – tuul puhub kogu aeg. Hästi puhus ka möödunud nädalavahetusel.

Laupäeva hommikul,  kui tuul veel kogus end, tegin virgutuseks ja maratoni ettevalmistuseks ühe ratta trenni Pirital. Harjutasin tõuse ja laskumisi ja muud maastikul sõitmiseks vajalikku. Kokku väntasin 1 tund ja 46 minuti. Selle ajaga sõitsin kodust Pirita rajale, tegin seal kolm ca 7 km ringi ja pöördusin taas tagasi, kogu vahemaa 33,9 km. 

Päeva olulisemad sündmused toimusid aga hiljem. Pealelõunat hakkamas puhuma nii 12+ m/s. Esiti plaanisin minna sõitma Laulasmaale, kuna aga poolele teele jäi Vääna, otsustasin valida selle koha ja sealsed lained tundma õppida. Priit on korduvalt rääkinud, et see on tema lemmik rannaks saanud, eks siis pidin ka ära proovima selle spot i võlud. Vee peal oli oma 10-15 surfarit, peamiselt 7-10 ruuduste lohedega, nende vahel  ka üks-kaks purjelaudurit. Minu 9ne tundus ninaga tuult nuusutades paras suurus. Vee peale minnes tundus aga, et tuul on pisut käredam, aga sain soojenduseks mõned triibud tõmmata. Lained on Väänas tõesti mõnusad, ühtlased pikad liinid ja liinide vahel pisiavalt ruumi liikumiseks. Kohati läks kiirus küll väga suureks ja  lohe tõstis mõnusalt. Tõstis nii, et  korra viskas mind ka nagu katapuldist, aga see kõik tundus veel ok .

Minu Vääna sõit jäi lühikeseks, GPS-i trajektoor

Sain oma paarkümmend minutit sõita, kui järsku tuli kuskilt pilve alt hirmus purgaa. Hiljem graafikut vaadates näitas, et oma tuul tõusis mõneks ajaks  22-24 m/s peale. See oli minu jaoks rohkem kui liiga palju. Olin teistest sõitatest eemal, laine oli just laua alt löönud, nii et ma ühelt poolt ulpisin rinnuni vees samas ajal kui lohe mind taeva poole püüdis tirida. Tuul sikutas mind järjest kalda poole, laua otsimisest polnud juttugi, küll see lõpuks lainetega randa kantakse. Hoidsin lohet seniidis, et vedu võimalikult väike oleks, aga tuul oli nii kõva, et ka seal rapsis lohe ja vedas mind rohkem oma tahtmise järgi. Proovin lohet ise maanduda, aga tulutult, ikka sai ta tuule alla ja tõusis üles. Olin juba põlvini vees ja lohe ulatus juba kaldal olevate mändide latvadeni. Lahtilaskmine ei tundunud ka hea tegevusena, muidu oleks see kohe puudesse lennanud, miskit muud ka ei osanud teha. Püüdsin siis natuke lamada võimalikult vastu maad ja keha ankruna kasutada, et lohe lihtsalt üleval seisaks, lootes et ehk tuul vaibub. Ei vaibunud. Proovisin veel midagi teha, aga siis oli juba hilja, olin puudele liiga lähedal, nii et lohe takerdus mändidesse. Sinna ta kinni jäigi. Viskasin kiirelt poomi käest ja jooksin lohele kribinal-krabinal nagu ahv puu otsa järgi. Õnneks oli tegemist madalamate mändidega, nii et andis üles ronida, kuigi oksad olid üsna peenikesed. Esimene mõte oli kohe balloonid tühjaks lasta, et tuult püüdev ala väiksem oleks. See oli ilmselt õige tegu. Kui lohest õhk väljas oli, hakkasin puude vahel turnides teda okste rägastikust lahti harutama. Õnneks suutsin vältida suuremaid kahjustusi, vaid üks küünarvare pikkune rebend tuli riidesse, kuid see saab Sailclinicus korralikult ära lapitud. 

Tuule graafik laupäevast. Esimene suurem jõnks on see tuul, mis mind metsa vedas.

Kui metsas välja ronisin, nägin rannas vedeles igapool laudasid ja lohetajaid. Õnneks polnud kedagi teist küll puu otsas, kuid mõned oldi päris pikalt alltuult kadunud. Hea, et seekord nii lihtsalt pääsesin. Sain nüüd omajagu mõtteainet juurde, kuidas järgmisel sellisel korral peaks käituma.

Pühapäev oli tuul veidi rahulikum ja päikegi pilvede tagant väljas. Kui teised Sprotttid käisid karjaga jooksmas, olin ma jälle rannas. Seekord valisime Stroomi ranna. Sarnaselt Piritale on see hea lähedal asuv ja lohetamiseks sobiv madala veetasemega rand. Nüüd kui suplushooaeg on läbi, on kogu akvatoorium surfarite kasutada. Kuna väiksem lohe oli rivist väljas, sõitsin 13 ruudusega. Tuul oli kuskil 10+ m/s kandis. Võtsin kogu jõu maha, nii et kannatas sõita küll. Nii eelmisel päeval kui ka Väänas oli mul GPS kaasa, nii et saan seekord ka numbri näite välja tuua. Kuigi kõrguse mõõtmisest merel ja lainetes sõitmisest küll mingit asja pole, GPS ei ole piisavalt täpne ning lisaks laines loksumine muudab kõrgusi isegi päris märgatavalt. Küll aga sain veapiires kätte sama kiiruse, mis olen purjelauaga maksimaalselt saavutanud. Rekordi kordamine 43km/h!

Pühapäevane numbrimaailm kokku

Aeg: 1 h 41 min

Läbitud km: 30,3 km

Keskmine kiirus: 20,3 km/h

Max kiirus:43 km/h

Nädalavahetuse kogemusega tuli kaks mõtet – esiteks vesi hakkab külmaks minema ja sussid on vaja varsti jalga panna. Vääna vesi oli ikka eriti külm, esimese asjana peale vette astumist mõtlesin õhtusele saunale, kus omi liigesteid soendada. Teise asjana on mul kiivrit vaja. Stromkal jäi laud hoo pealt lainesse kinni ja panin vette sellise nätaka, et pea valutas mitu tundi veel tagantjärgi. Eks suure tuule ja uute trikkide õppimisel saab seda kukkumist omajagu olema, seega peaks mingi värvikirevama ( mitte edevuse, hea näha kui hätta peaks sattuma) munakoore endale välja vaatama.