Lauri 15. Tartu Rattamaratonil

Olen oma sissekandega venima jäänud, sellest tulenevalt on ka juttu vähem.

Arvestades oma selle aastast ettevalmistust ootasin maratonilt aega nelja tunni kanti või isegi alla ( mullu oli aeg 4:07). Teiselt poolt rääkis aga märg ilm omamoodi juttu ehk oli oodata aeglasemat rada kui möödunud korral.

Vihmane suvi oli tõesti oma jälje jätnud. Raja keskel oli pikalt mudas sumpamist, rada oli neis kohtades väga märg ning suuresti rattal sõites läbimatu. Ka mullu oli tõuse, millest ma rattaga üles ei saanud, kuid see aasta oli sellist osa pikemalt. Teisalt jällegi kompenseerisin lihtsamal  maastikul  selle parema ettevalmistuse abil. Eelmisel korral mäletan, et proovisin ühes grupis püsida, kuid ei suutnud teiste kiirus hoida. See aasta sain kiire sõiduga hakkama nii grupis kui ka iseseisvalt. Seega ehkki mu tippkiirused olid see kord suuremad ja kestsid pikemalt ning aeglast osa oli ka pikem alt, tuli kogu võistluse keskmine kiirus samale tasemele, mis mullugi – 21 km/h.

Söögiks oli mul sel korral rajal kaasa lausa viis geeli. Sellisest kogusest oli peaaegu nii palju, et toitlustuspunktides sain vaid juua ega pidanud söömiseks peatuma. Peaaegu see pärast, et kahekümne kilomeetri vahel tundis jalgades natuke kangust, mis pika ajapeale oleks võinud viia krampideni. Nii siis  peatusin järgmises TP-s söömiseks ja tegin endale traditsioonilise soola sissepistetud banaani. See töötas hästi ja rohkem olulisi probleeme rajal ei olnud.

Kõige adrenaliinirohkem koht a rajal oli see, kui ühest teeäärsest aedikust pääsesid lehmad võistlusrajale. Vaesed stressis loomad ei mõistnud muud teha, kui mööda tee äärt ratturite sõidusuunaga kaasa lipata. Esialgu oli kahe „jooksus“ lehma taga sõites kerge hirm. On ju praegu põtradel jooksuaeg, mine tea, äkki on lehmad ka lõhna ninna saanud ja jooksevad otsa kui neile liiga lähedale minna. Õnneks nii ei olnud, tegin kiirenduse ja sain neist puhtalt mööda. Samasuguseid jooksvaid lehmi oli veel terve järgneva kilomeetri peal oma viis-kuus. Päris naljakas oli vaadata nii kiiresti ( ehk nii 20 km/h) jooksvaid lehmi.

Kokkuvõtvalt sain võistlusajaks 4:09, see on 2 minutit aeglasem kui mullu. Järgmine aasta siis peaks proovima alla nelja tunni lõpuaega. Samas võrreldes teiste võistlejatega parandasin vaatamata pisut aeglasemale rajal oma kohta oluliselt ehk lausa 400 koha võrra, nii et sain 1302. koha. Seega  on näha, et raskem rada on kõigile mõjunud, kui kehvema ajaga  on samas kohtade arv nii palju paranenud. Järgmisel aastal saan siis juba ühe stardigrupi võrra eespool startida.