Tihti juhtub nii, et kui hommikul õigeaegselt ärgates oled planeerinud oma tegevusi suure ajavaruga, kipuvad kõik asjad venima ning lõpuks kodust lahkudes, on kell tiksunud rohkem kui siis kui sisse magad ning fokusseeritult tegutsed. Just nii läks ka pühapäeva hommikul. Aega olin varunud üle tunni – piisavalt, et süüa-juua, riietuda ja asjad pakkida. Kõik läkski planeeritult, kuid rataste peale laadimine võttis kauem kui oleks arvanud... ning võistluse eel oleks just neid eelnevalt toas venitatud minuteid tarvis läinud.
Tamsalus sättisime kiirelt varustuse töökorda ning tõttasime stardikoridori kõrvale ratta-alale oma velosipeede paigutama. Kell näitas 10.19 ning stardini oli jäänud vaid üks minut. Kui lõpuks algus-sektorisse jõudsime, oli esimeses otsas täielik tühjus ning tagumiste startijate seas veel mõned, kes kaardi kallal pead murdsid. Leidsime oma kaardi, tutvusime sellega mõned viied sekundid ning saanud sotti, et esimese punkti võtavad kõik liikmed eraldi, jagasime punktid ära. Teel oma punkti tegin ma esimese vea 40m peale starti. Süsteem pigem-jalad-kui-pea tundus töötavat laitmatult ning esimese vale pöörde tõttu sain GPSi andmeid analüüsides 2min viga.. Kuid sellega veel kõik ei lõppenud. Olles lõpuks õigel rajal andsin jalgadele valu. Pulss oli napilt alla 170 ning mõttes oli lubadus, et järgmisel korral teen enne starti sooja (milleks sel korral niikuinii aega poleks olnud). Metsas oli ühe maha langenud puu ümber ilge tropp ning mõtlesin, et miks kõik ühest kohast üle lähevad, mina lähen kõrvalt! Alles ca 2 minutit hiljem jõudis mulle kaarti lugedes pärale, et olin just esimest KP-st mööda kimanud ilma seda registreerimata... tagasi punkti ning edasi järgmisse, kohtumispaika teiste tiimiliikmetega. Protokollist selgub, et tol hetkel kui ma oma punkti võtsin, platseerusime 85. kohal. Mulle tundus asi muidugi sootuks hullem....
Koos edasi liikudes oli meeskondi meie ümber nagu murdu. Teha sai ka esimese kaardivaliku.. minna otse, minna mööda teed... ja hiljem.. kas minna mööda teed.. või minna otse. Alguses oli kaardil kõik selge, kui veidi hiljem metsa põigates sattusime kohe rongi ning kaardi vaatamine muutus minu jaoks vähemasti mõttetuks. Tundus, et kõrvalt ka kiiremini ei saa, sest päris teed jäid liialt eemale. Neljandasse punkti liikudes lugesime muidugi kaardilt, et seal samas kõrval on kohe mingi väike metsatee, mida mööda saaks ehk kiiremini joosta... Seda otsima siirdudes selgus muidugi, et mida pole, see on tee.. st meie seda ei leidnud ning siirdusime tagasi rongi.. Nüüd juba mõned tiimid taga pool. Ülejäänud jooksid vist kõik koos, sest 3-4 vaheaeg oli meil 155... ning metsas rabeledes me ei pingutanud vähe. Tulemuseks olid vaid siiski lirtsuvad jalanõud...
Viimasesse jookspunkti, kuuendast seitsmendasse tõtates tekkis meil veel mingi pisike viivitus – tulemuseks 148. vaheaeg... tegelikult oli selle põhjuseks punkti võtmine alles ratta-alalt väljudes, kus tegime kiire joogi ja geeli. SI puntki infol võis meile kohaks lugeda 58 kuid juba järgmises ratta-jaamas olime 40ndad. Seeläbi tegime veel mõned kohad tõusu kuni jõudsime vaheülesande punkti. Järgides jällegi motot – kui pea ei jaga, jagagu jalad – ei lugenud me ülesannet korralikult läbi ning asusime kohe toimetama. Meie ees oli kuue erineva puu tükid ning meie pidime määrama nende liigid. Mida me ei teadnud, et kuskil oli olemas ka legend ehk need kuus nime, mis tuli lahtritesse kirjutada. Raiko suurepärase haistmismeele ja ühise töö tulemusena saime ilma abita siiski kuuest neli puutükki paika. Mis jäid määramata oli must lepp ja veel mingi... ei jäänud meelde, mis... Sooritasime kaks trahviringi ning siirdusime 36ndalt kohalt järgmisi punkte võtma.
Joonorienteerumine tundub olevat üks hullemaid punktiotsimise liike. Kaardile on tõmmatud punasega üks joon, mida mööda liikudes leiad sellel trajektooril paiknevad punktid.. Muidugi tuleb seda kõike teha õiges järjekorras. Alguses oli kõik lihtne, sest sisse olid joostud piisavalt täpsed lohad... kuid mõne aja pärast läks kõik sassi. Järgnenud 15 minutil ei saanud ma küll eriti hästi aru kus me paikneme. Ühe intuitiivse otsuse järel jõudsime siiski õige punktini kus haaksime sappa Soosambla Suusaklubi seltskonnale, kes tundusid tõesti professionaalselt kaarti lugevat. Nende kannul me siis tiksusime.. mingit über-tulemust nad siiski ei teinud, kuid ilma nendeta oleksime võibolla siiamaani seal künkaste vahel neid punkte otsimas. Ratta-alast väljusime 31. meeskonnana (samal kohal olime ka peale seda intuitiivset pööret mil Soosambla meestele sappa haakisime).
Ratta seljas oli vaja võtta üks punkt, mis oli kanule üleminekul. Tiimid, kellega me koos jooksuetapilt lahkusime tegid lõigu 2 minutit kiiremini. Polnud siiski eriti oluline kaotus.. kuid samas vändates tundusid need 25 minutit eriti pikad ja kurnavad. Kumm lihtsalt tundus iga ruutmillimeetriga sellest kruusast meeleheitlikult kinni hoidvat, et mu edasiliikumist võimalikult palju takistada.
Esimest korda meie xDreami ajaloos sai Raiko tüürimisile päris hästi pihta, nii et meie liikumistrajektoor muutus täitsa sirgjooneliseks. Tempo oli isegi enamvähem ning kui ma poleks üht pisikest kaardilugemisviga teinud, poleks ehk taha poole langenudki. Veale järgnes aga Raiko igati õige otsus ning nii jõudsimegi lisaülesande punkti, kus tuli õllekastidest ehitada torn ning ühel liikmel selle otsa istuda... Järgneva kanuu punkti võtmist planeerides tegime siiski vale valiku.. Sõitsime tammini, kus viskasime Sveni välja, et ta läheks võtaks punkti ning jookseks seejärel tagasi meieni. Tark otsus oleks olnud Sven varem kaldale visata, seejärel kahekesi tammini aerutada ning seal uuesti kohtuda, et võtta kaks viimast punkti. Kaotust 3 minutit. Terve kanuuetapi vältel pistsime rinda tiimiga Onu Vunts, kus olid meile tuttavad Holger Tilk ja Kaarel Julge. Õllekastide juurest lahkusime neist väikese edumaaga kuid kanuu lõpppunktis olime neist 4 kohta ja ligi 3 minutit taga pool.
Haaranud ülemineku alalt rattad ning kätte ühe Powerbari, asusime väntama viimase kolme punkti poole. 13 minutit hiljem olime järgmises jaamas, olles vahepeal möödunud Holgerist ja kolmest teise trajetoori valinud tiimist (st neist me teel vähemasti ei möödunud). Väntadele tuld andes kimasime mööda asfalti edasi, valisime kindlapeale ringi mineva kõvakattega tee ning surusime hambad risti. Punkti leidimine oli lihtne kuid sealt edasi järgmisse punkti minekul tegime veel pisikese ringi sisse.. otsus oli jällegi kindla-peale-minek.. usaldades ka muuseas oma intuitsiooni... Oleks intuitsioon paremat tööd teinud, ei tea mitmendana lõpetanud oleksime, sest viimane punkt oli tähelepanu ülesanne – võtta tuli üks esimestest puntkidest, kus oli püsti salomoni lipp. Mina põrutasin pea ees oma punkti, kus ootas meid hoopsiki Nike'i plagu, kuid seal kohatud meeskond teadis, millist punkti järgmisena võtta. Õnneks jäimegi neist finišijoont ületades seitse sekundit taha – poleks ju ilus teisi ära kasutada ning siis veel võita ka!
Protokollis ilutseb meil 34. lõpuaeg ent kaks trahvi saanud tiimi langes meist taha poole. Seega lõpptulemuseks kahest tiimist eespool ehk 32. koht.
Kell pani kuskil mingit kala, seega data on ebatäpne... lõppajaks on 3.15... tegelikult viibisime aga rajal 4.10.. Peale olin unustanud sellise müstilise asja nagu auto-stop, mis peatudes peaks ise stop-i panema. Veidi rumal lisa, mida võistlusolukorras kasutada... samas ei usu, et ma kokku 55 minutit pausi oleksin pidanud.. või tõesti? Kaart on siiski enamvähem tõene.. ning Garmini dataga võib tutvuda siin.
Aga ega see intuitiivne pikema rattatee valik lõpus vist vale polnudki.
ReplyDeleteSee puude ära tundmine oleks mulle sobinud, oleks saanud võistlusrajal EPA loenguid meelde tuletada.
ReplyDeleteSee intuitiivne valik toimis tegelikult jah päris hästi.. arvestades veel seda, et NIKE juures kohatud meeskond aitas meid õige lipuni
ReplyDelete