Täna jälle Jägala jõel. Tänu Andres Kaju sõbralikule toetusele õnnestus käia kärestikusüstaga vee peal. Korra olen käinud USA-s, aga täna selgus, et sealne klubijuht viis mind lihtsalt vaiksest veest läbi ja kasseeris krõbeda papi.
Kaju oli natuke agressiivsem. Esimesed paar kilomeetrit sai täitsa mõnusat sõitu. Kohati tundis, et Kaju ajas mind kiusupärast kivide otsa, aga üldiselt oli asi kontrolli all ja tuju hea. Paned ikka täiega mööda kärestikku, vesi lendab näkku, aga ükski kivi ega veekeeris võta sind rajalt. Tegija!
Siis tuli natuke suuremate lainetega kärestik. No ikke mitte midagi enam minust ei sõltunud ja mõnekümne sekundi pärast olin vee all. Välja tulles sain teada, miks tuleb kärestikus ujuda sellili ja jalad ees (muidu võid kivivahele kinni jääda või peaga vastu kivi sõita).
Kui olin kaldale jõudnud ja Kaju oli ka mu aeru kuskilt jõe pealt üles otsinud, siis küsis ta:
"Raiko, mis sa valesti tegid? Sa tegid valesti seda, et sa mitte midagi ei teinud!" Noh, jah...
Edasi harjutasime madalas ja aeglases vees, kuni Kajul hakkas vist igav ja ta käskis mul ikka kiiremasse voolu minna, kuni sain ka teise ujumisotsa tehtud. Seega saigi siis selle aasta süsta ja väliujumise hooaeg korraga avatud.
Aga üldiselt oli mõnus ja eks tuleb ka edaspidi proovida paadiga laineid võtta.
kõlab pagana ägedalt...
ReplyDeletemuidu - tavasüstast - kas võib juhtuda, et saaks suga ka millalgi süsta proovida?
trenni mõttes peaks millalgi kolmekesi ka kanuud proovima, et extreemil õppima ei peaks asuma