Uri: pikad trennid pikemaks [162]

Kõigepealt "nädala tänu", mis läheb seekord Netele viimase kommentaari eest. You make me feel special!

Täna siis õhtune trenn 1:45 ja 15.4km. Tempo 6:49 ja pulss 128. Nähtavasti peaks edaspidi rahulikumalt alustama, et tempo oleks ühtlasem. Esimese 10km tempo oli 6:39 edasi läks aeglasemaks (lõpus tuli küll ka 2 telefonikõnet, mis pulssi üle ja tempot alla ajasid).
Nädala nipp madala pulsiga jooksmiseks on mõelda positiivseid mõtteid. Niikui midagi ärevat pähe tuli, läks pulss üles. Seega: Relax, Concentrate, Smile! :)

Pühapäeval tegime Kauriga vihmas ja tuules kultuuri(tuse)kilomeetreid. Kokku 8km tempoga 6:52 ja pulsiga 130. Veidi kõrgem pulss ei tulnud nähtavasti sellest, et oleksin Kauri peale kuri olnud - lihtsalt jutustamine võtab ka omajagu hapniku.

Reedel oli lühike jõutrenn.

Novembri kokkuvõtteks siis 8 jooksutrenni ja 2 jõutrenni. Kokku 82km. 10 trenni on minu jaoks väga hea tulemus - rohkem pole veel viimase 3 aasta jooksul ühelgi kuul tulnud.

Kaur: uus varustus ja lisanduvad kilomeetrid[93]

Eile käisin jooksuekspert.ee poes uusi jalatseid otsimas. Süsteem on selline, et kõigepealt räägid oma treeningutest/eesmärkidest, uuritakse su olemasolevaid tosse, et näha kuidas need on kulunud ja siis jooksed paljajalu lindil. Jooksu lindistatakse ning selle info järgi soovitab jooksuekspert sulle sobivat sussi. Proovisin erinevaid, aga kõige parem oli ikkagi see, mis kohe esimesena kätte anti - Asics Sky Speed. Sellega seoses vähenes mu jalatsi kaal 350 grammilt 280ni. Maratonil oleks seegi ehk võit, kui muidugi enda kaalu mõned kuued kilod alla suudaks võtta... Igatahes, kui jooksutossu valida, siis on lindil proovimine ikka vägagi abiks. Mis see poes jalutamine ikka annab - testida on vaja kasutusele võimalikult ligilähedast liigutust tehes.

Mu varustusest oli puudu kevad-sügis dressikas, mis peaks tuult ja oleks ka veidi vihma hülgav.. Olin tükk aega endale sellist otsinud ning nüüd võin öelda, et ka selle leidsin jooksueksperdist. Edaspidi võite mind jooksmas näha neoonoranžis dressikas.. No ja suss on ka oranž.

Aga ega varustus juunis maratoni jookse. Seetõttu jätkuvad ikka ka treeningud. Novembris on tulnud igal nädalal kaks jooksu, eelmisel nädalal lisaks ka üks ujumine. Kilometraaž 78km pole just ühe kuu kohta palju, aga alustuseks käib vast kah. Detsembris peaksin veel põhja laduma ning üritan jooksukordade arvu tõsta kolmeni. Jaanuarist-veebruarist peaks siis kiirust kasvatama hakkama.

Eile tegin aga ühe lõbustava tempo treeningu. Kõigpealt 2km soojendust ja siis 5km @ 5.10-5.25. Esialgu uksest välja minnes mõtlesin, et teen tempojooksu 5.30-6.00, aga enesetunne oli hea ja nii tulidki kõik 5km alla 5.30 (5.12, 5.07, 5.23, 5.10, 5.27). Peale veel 2km lõdvestust... Selle tempoga joostes ei kujuta ma täna veel ette, kuidas ma 37km veel sama kiiresti läbida suudaksin... ning ideaalis veelgi kiiremini. Mõttes olen heietanud eesmärki 3.45.. unistuses 3.30.. minimum 3.59. Eks näis, kuidas areneb, täna on igatahes motivatsioon pingutamiseks olemas.

Kristi: koerailmaga kultuurikilomeetril [103]

Tänane koerailm peletas küll ära igasuguse isu õues sporti teha, aga Raiko-Kauri maratonimeeskond suutis mu siiski õue jooksma lohistada. Ja no tagantjärgi on ikka mõnus olla, kui jälle on veidi saanud sporti teha. Aga ilm oli päris jube, tagasi jõudes olime läbimärjad ja tuul oli mõne koha peal üsna tormivääriline. 

Täna oli mul esimene trenn Kultuurikilomeetri rajal - Raiko on seal juba päris mitmeid kordi käinud ja kuna ilma järgi võis arvata, et Pirita teel saab tuule käes ilmselt vaid kohapeal jooksuliigutusi teha, siis nõustusin seekord uut rada katsetama. Jooksu jaoks oli iseenesest täitsa tore rada, meie juurest joostes annab edasi tagasi kokku 6km, mis on lühema trenni tarbeks sobiv. Vahelduseks on ka jalgadel mõnus joosta mitte-asfaltrajal. Tegemist on ilmselt ka üsna hea materjaliga, sest vihma käes polnud rada liiga mudaseks läinud, aga samas imas endasse piisavalt vett, nii et erinevalt sadamaümbruse asfaldist polnud seal isegi suuremaid sopalompe. 

Lisaks jooksumõnule on Kultuurikilomeeter tõepoolest ka üsna omapärane linnakultuuriline kogemus. Esiteks ma muidugi ei saa aru, miks nad seda rada kilomeetriks nimetavad, kui isegi tähistatud osa on 2km ja lisaks on Noblessnerist edasi ka samasugust kultuuri küllaga, nii et minuarust võiks vabalt seda rada ka pikemaks teha. Teiseks annab see rada selge pildi faktist, et Tallinnas on veel väga suurel hulgal hea asukohaga kinnisvara, mis on kas täielikult kasutamata või siis kasutusel viisil, mis ei vasta selle piirkonna väärtusele. Kõik investoreid otsivad kinnisvaraarendajad peaks võimalikud investorkandidaadid sinna jalutuskäigule viima. Loodetavasti areneb Kalamaja piirkond lõpuks ka selliseks linnakeskkonnaks, mida ta oma asukoha järgi väärt on - täna on seal kujunemas enam-vähem mõistlik elamurajoon, high-end kontorid on täiesti puudu ning kaubandus on esindatud ühe õnnetu Rimi ja üksikute nurgapoodidega.

Tagasi sporditeema juurde tulles - täna sai kokku joostud küll 6km, aga kuna kell sai enne lõppu tühjaks, siis sain andmeid kirja vaid 5km kohta. Teemaks oli taas rahuliku pulsi hoidmine, mis tuli täiesti edukalt välja.

Rada: Kultuurikilomeetri rada

Distants: 5,07km

Aeg: 49:42

Keskmine pulss: 157

Kaur: üht kella funktsiooni katsetamas [73]

Avastasin, et Garmin Connectis on võimalik koostada endale kaardil treeningmarsruut, lisad tempo või aja ning salvestad selle kella mälusse. Jooksma minnes valisin kellast Course'ide alt komponeeritud trajektoori ja panin START... Siis pidin hakkama starti üles otsima, kell näitas kaugust alguspunktist! GPS'i täpsus on peale satelliitidega ühenduse saamist selline nagu on, nii et jooksin kõigepealt kodust Salme keskuse ette ning siis tagasi kodu juurde - siis leidis marsruudi üles ja trenn hakkas peale.

Edasi üritasin siis trajektooril püsida - suht raske oli. Tänavad on ju laiad ja aegaajalt tundus, et kui kell jälle "OFF the COURSE" teadet manas, et ma pole mitte päris mööda vaid lihtsalt teisel pool teel. Esialgu lootsin, et kell toimib kui navi, et ütleb sulle, millal kuskile pöörata tuleb. Seda ta muidugi ei teinud. Aitas see, et vaatasin kellast 'kaarti' - so siis ekraanile joonistatud trajektoor. Kui muidu trenni teed, siis ta joonistab seda vektorite kogu pidevalt juurde, nüüd oli aga sellel joonel kaks täppi. Mina ja mu virtuaalne partner, kes jooksis Garmin Connectis seadistatud tempoga, 6:30km.

Treeningu pikkuseks olin eelnevalt mõõtnud 14km. Tiir kodust Kopli pargini, sealt Merimetsa, siis SÕle Selverini, sealt mööda Ristiku tn ja Paldiski mnt-d Šnelli tiigini ja siis Skoone bastioni juurest koju. Kuni Merimetsani olin trajektooril, aga siis ei viitsinud läbi määratud teed läbi metsa joosta, vaid jooksin veidi mööda Paldiski mnt-d ja pöörasin Sõle poole Hipodroomi juurest. Üldse oli selleks hetkeks veidike kella entusiasm läbi saanud ning otsustasin lihtsalt joosta. Ristiku-Paldiski mnt - Balti jaam kodu. Kokku 13.8km, 1:37. Mõeldes sellele funktsioonile, siis ma arvan, et rattaga võiks see päris huvitav ehk olla, ning võibolla ka joostes, valgel ajal. Garmin Connect'is saab vaadata läbitud teekonda ning kui päises valida Course: pikk jooks, siis saab ka planeeritud marsruuti vaadata.

Uri: Esimene tiir uute sussidega [139]

Henno ergutusel seadsin eile sammud Kaubamajja, mis soodukaga ladu tühjaks müümas. Ostsin sealt endale uued Asics Kinsey-4 tossud. Vastavalt ühe Sportlandi müüja soovitusele umbes numbri suuremad kui paras - nii pidavat pika maa jaoks õige olema.

Täna tegin sussidega ka esimese tiiru - 7km vahelduva tempoga jooksu. Papud olid mõnusad küll. tõesti on tunne, et suunavad jalga otse astuma. Veidi jäi ehk tunne, et välisküljelt oli toetust vähe - jalg vajus nagu üle välimise serva kogu aeg.

Mis potaste suurusesse puutub, siis ei suutnudki otsustada, kas jäid veidi suureks või mitte. Samas ehk ongi nii õige - maratoni lõpuks vajub suss jalga täis.

Kokkuvõte siis:
7.2km, 40min, tempo 5:37/km, pulss 143
Keskmise tempo viisid kõrgemaks kaks pikemat 5:30/km tempoga jooksu, üks 2:30 min lõik tempoga 4:37/km ja üks 2:00 lõik tempoga 4:13/km (selle käigus läks pulss 180-ni).

Lauri: ei maratonile!

Mina maratonile ei lähe, see kord.....Mööda imeilusa Stockholmi tänavaid sörkides botaseid kulutada on kahtlemata põnev väljakutse, kuid mulle meeldib rohkem mõte maikuisest surfist, kui jooksuks ettevalmistusest. Seega minul erilisi plaane järgmiseks aastaks pole, traditsiooniks muutunud üritused võiks muidugi läbi libiseda, veereda, joosta.....

Kuigi sissekandeid pole ma ka suurt teinud, siis spordist pole ma päris võõrdunud. Olen ikka käinud jõusaalis bodybumpis rümpa trimmimas, liiatigi on seal oluliselt ilusam (seltskond) kui novembri kuul õues. Ja veel see lippamine, kogu selle kevadise Stockholmi kruiisiga kaasnenud hulluse taustal olen ka korra, mõnikord isegi kaks korda nädalas jooksmas käinud, aga päevi ei loe ja statistikat ei tee.

Kaur: trennid alates sünnipäevast [59]

Sünnipäevast alates on treeninguid toimunud 8. Kordi ja kilomeetreid on nii vähe, et piinlik kirja panna. Pigem peaks vaatama viimast 30 päeva, kus aktiivsus veidike suurenenud - st siis 7 trenni ja 50 km. Viimasel ajal tähendab see kahte trenni nädalas, mis on ikkagi vähe - eesmärk oli seatud min. 3. Hetkel üritan lihtsalt põhja laduda. Viimase 7 trenni jooksul tegin ühe veidi tempokama trenni, kus pulss oli tavapärasest kõrgem - 151. Muidu jääb pulss 130-140 vahele, sõltudes tempost, mis on seal 7min/km ümber. Raiko vormist jään hetkel veel kaugele...

Uri: jõud ja jooks [132]

Teisipäeval tegin vahelduseks ühe jõutrenni. Kuna see oli selle sügise esimene, siis võtsin üsna kergelt. Proovisin leida tavapäraselt rohkem harjutusi jalgadele. Kuskilt peaks üles otsima need jooksjate jõuharjutused, mida Henno kunagi ringi saatis. Kokku siis 57 minutit.

Täna oli pikema jooksutrenni päev. Tundub, et süda hakkab juba jooksmisega harjuma.
Aeg: 1:41
Distans: 15.1km
Tempo: 6:44/km - kiirem kui senised rahuliku tempo trennid
Pulss: 128

Uri: Kultuurikilomeetri lõigutrenn [117]

Täna tegin lühikese jooksutrenni aja kokkuhoidmiseks. Selle võra mõtlesin siis teha kiiremaid lõike. Viimasel ajal olen avastanud, et igati tore koht jooksmiseks on kultuurikilomeeter - mõnus rada (kruus, mitte asfalt) ja pole tuulele nii avatud kui Pirita tee. Ainult lühikese võitu - kodust mul rajale umbes kilomeeter, rada ise kuskil kahe ligi, väikse tiiru annab ka Kalmistupargis (?) teha. Aga tänaseks lühikeseks trenniks oli paras.

Kokku siis 7.2 km, 41 min, pace 5:46/km, keskm. pulss 147.
Kuna tegemist oli lõigutrenniga, siis väike kokkuvõte kah:

9 min soojendust, pace 6:47
4 x 4 min lõiku , pace 4:28-4:35, max pulsid lõikudel 175-177
Lõikude vahel puhkused 3:20-3:30, pace 7:15-7:21, puhkuse lõpu pulss 127-130
6 min lõdvestust, pace 6:48

Stockolmi maratonini on veel 201 päeva.

Kristi: jooksutrenn Pirital [87]

Rulluisu ja suusahooaja vahel käsil tavapärane väike jooksuhooaeg. Kilometraaži  kogunemisele aitab ilmselgelt kaasa Uri plaan Stocki maratoni jooksma minna. Ikka on hea käia trenni tegemas, kui keegi kaasa veab.

Nii on sel aastal praeguseks kokku saanud 87 jooksukilomeetrit ja enne suuska jõuab ilmselt veidi veel.

Strateegiliseks sihiks olen võtnud madala pulsiga südame treenimise - kuna kõik mu kallal tänitavad, et ma ebanormaalselt kõrge pulsiga sporti teen. Madal pulss tähendab minu puhul siis seda, et püüan hoida pulssi vahemikus 155-160. See on praegu umbes kõige madalam tase, millega ma jooksuvõimeline olen, kiirkõnd on minu puhul juba 140. Aga valitud vahemikuga saan täitsa hakkama, võib-olla siis kunagi jõuan ka madalamale.

Täna oli taas üks stabiilse pulsihoidmise trenn Pirita tee servas. Ilm oli vastikult rõske, aga jooksuks tegelt täitsa hea, sest tuult polnud ja liialt külm samuti mitte. Ja nagu ikka, peale trenni on hea enesetunne garanteeritud.

Rada: Pirita tee

Distants: 8,14km

Aeg: 1:20:13

Keskmine pulss: 156

Uri: Sügisene jooksuhooaeg [110]

Stockholmi maratonini on jäänud 202 päeva, aeg teha väike kokkuvõte senisest sügisesest jooksmisest.

Alates 1. septembrist olen teinud 12 jooksutrenni ehk siis umbes ühe jooksu nädalas. Kokku olen läbinud 110km 12 tunniga.

Enamus jookse on olnud rahuliku tempo ja madala pulsiga (~135). Samas olen teinud ka mõningaid pikemate lõikudega trenne. Näiteks eile tegin 10.3km. Lõigud 4x4min tempoga 5:00/km, puhkus lõikude vahel samuti 4 min.

Kõige pikem trenn on siiani olnud 12.8km. Tempo 7:17/km, pulss 132.

Kaur, kirjuta ka statistikat!

Kaur: Sain šokist üle...

... et mind on Stockholmi maratonile registreeritud ning pean kuningriigi pealinnas 42 195m joostes läbima. Õud unustatud, hakkasin eesmärgiga trenni tegema - käin nüüd jooksmas. Ent kuna päris jooksjaks hakata ei taha, peaks ka ülakerelihaseid tugevdama, et suusahooaeg naeratusega vastu võtta. Seetõttu teen siin ilmvõimatu üleskutse, mille teostumise tõenäosus on muidugi olematu, et teeks mõned ühistrennid/kepikõnnid! Anybody?

Uri: Stockholmi maratonile registreeritud!

Juba mõnda aega on plaani peetud 2. juunil Stockholmi maratonile jooksma minna, aga registreerimiseni pole jõudnud. Kaur on jõudnud juba kahtlema hakata, et jätan ta üksi selle katsumusega silmitsi.

Eile öösel nägin aga unes, et jooksin Stockholmi maratoni läbi ajaga 4:15 ja enesetunne oli päris hea. Isegi nibud ei läinud veriseks. Ärgates tegin sellest järelduse, et aeg on otsustada ja oma nimi üles anda. Nüüd on see siis tehtud!

Maratonini on aega 212 päeva - jõuab veel treenida küll!

P.S. Kui ma unes teada sain, et aeg oli 4:15, siis mõtlesin, et pole hullu - sügisel tuleb Berliini maraton ja seal on kergem rada. Scary!

Aerutajate blogi

Lugegem siis vahepeal teiste blogisid kah. Näiteks üks aerutajate blogi http://aerutaja.blogspot.com/.
See Tarmo, kes seal kirjutab on siis minu endine kahese paariline, keda noorteklassis ikka loputatud sai. Pärast ta hakkas juba kiiremini liikuma, niiet ma pidin aerutamiskarjääri pooleli jätma. Muidu sama aastakäigu mees.
Eelmisel kuul tegi ta näiteks 69 trenni, kokku 100h.

Lauri: Kõva Mehe Duatlon

Laupäeval olid kõik kõvad mehed (ja naised) Laagris Saunapunktis. Kahjuks oli meid kokku vaid kolmkümmend, teised olid vist vihmaga toas.

Stardis andsid kõvemad jooksu mehed kohe valu, arvestades, et jooksurada oli vaid 1,8 km, panin enda püssist ka ikka kohe täie pauguga. Pulss oli ka kohe laes, aga oli vaja anda. Kiire tempo venitas jooksjate rea pikaks, mis mulle sobis, sain takistusi ületada kiirelt ja ilma järjekorra või trügimiseta.

Võrreldes Kõva Mehe jooksuga, oli jooksurada kergem. Oli küll mudane, aga takistusi oli vaid viis, kolm korda oli vaja üle rehvide ronida, korra üle ekskavaatori kopa turnida ning ühe korra end üle umbes 2 m kõrgusest seina vedada. Esimesed kaks jooksu ringi läbisin ajaga 8:22 ning asusin üldjärjestuses 13. kohal.

Jooksurajalt suundusin vahetusalasse. Ma tõesti mõtlesin enne starti, et rattasõit on minu leib. Ainuke asi, mida ma ei suutnud otsustada oli, kas sõita rattakingadega või botastega. Botastega sõit tähendaks, et hoian kokku jalanõude vahetamise aja. Lisaks võis rada olla selline, kus tuli pidevalt rattalt maha hüpata. Seega pidi jala pedaali küljest lahti võtmine olema kiire. Rattakinga kasuks rääkis asjaolu, et pedaalile mõjuv jõud oleks kogu aeg sujuv ning tööd teeks rohkem jalalihaseid kui vaid surudes.

Keti ja hammasrataste vahelt sain hiljem kõvasti heina ja muda välja nokkida.

Alasse jõudes viskasin mõttes veel münti ja jätsin jalanõud vahetamata. Oi, see oli üks suur ja valus viga. Ratta trass oli 500 m ulatuses sama jooksu rajaga, sealt edasi need eraldusid. Alguses jäi pinnas suhteliselt samaks, võibolla oli muda ja suuremaid veeloike rohkem, nii et jalad ja ratas sai korralikult mudaga kaetud. Minu suhteliselt siledal kruusarehvil puudus siin haakumine. Et sõit kindlasti sujuv ei oleks, oli ühte koha maha pandud ka mingi taksitus, haarasin ratta kaenlasse ja hops-hops joostes üle. See väike liigutus oli aga edasisega võrreldes nagu mäest laskumine.

Järgnevalt keeras rada mingi põllu peale, raps vist. Või oli siiski umbrohi? See pidi ikka mingi põllukultuur olema, sest terve väli nägi ühesugune välja. Igatahes veetsin järgneva etapi kolme ringi jooksul seal nii kaua, et jõudsin sel teemal pikalt omaette arutleda. Ja ka selle üle, kui neetult nüri see põllu osa on. Eessõitjad olid raja sisse sõitnud, tore, aga seal terendas libe ja mudane pinnas. Lisaks veel vastutuul. Surusin, mis jõudsin, aga ratas käis koguaeg all tühjalt ringi. Otsisin kohta, kus saaks vähem kasutud tööd teha ja ikka edasi liikuda. Kiirus oli kuskil 7-8 km/h vahepeal, väga aeglane.

Jalad olid nii kuradi valusad, pulss oli laes, tuju olematu. Need, kes minust jooksu etapil maha jäid sõitsid seal põllu peal kõik mööda. Nii siis vaevlesin seal üksinda, viimasena. See põld oli nii nüri ja seda oli nii pikalt, et ma olin juba valmis loobuda. Mis seal lõpus ikka pressida, jõud pole, rada on sitt. Lohutuseks oli see, et spordivõistlusel tehakse ringe, nii et kui esialgu pressid vastutuult siis loogiliselt tuleb ka taganttuule ots. Nii oli esimese lõpu poole ka natuke kergem osa, kuigi jalgades oli selleks ajaks jõud raugemas.

Nägin eemalt vahetusala ja mõtlesin, et mis seal ikka, keeran viimasena rajalt maha ja lähen ka vihma eest tuppa varju. Aga siis nägin ees ühte katkestajat ja ma ei tea miks, aga see andis jõudu, et mina nii alla ei anna. Tiksun kasvõi teosammul, aga lõpuni võiks ikka vastu pidada. Vahetusalast möödudes heastasin ka oma suurima vea ja vahetasin botased ratta kingade vastu. Kui ratta sõidu osa on ikka nii pikk võrreldes jooksuga siis on ka tulevikus ainuke lahendus panna jalga selleks mõeldud jalanõud. Tegelikult läks vist alles nüüd viimane tagant tulnud neiu mööda, eks ta oli kindlasti kõva sportlane. Oli tal ju seljas Eesti Raudtee spordivorm, ju siis pidi treenitud keha olema, sellise vastu mina üleeile ei saanud.

Uute jalanõudega sõitmine oli toredam. Esimese ringiga olin küll poole jõuvarudest ära kulutanud, aga tundsin, et jõuan lõpuni. Põllu peal oli nüüd juba natuke lihtsam sõita, jalad tegid ühtlaselt tööd jõud jagunes paremini, nii oli jalgades vähem valu ning tagumine ratas ei käinud ka enam ringi. Vahepeal kui muda pehmeks läks pidin küll ratas käe kõrval lükkama, aga liikumiskiirus tõusis juba 9-10 km/h peale. Teise ringi peal jõudis mulle ringiga järgi Sigvard Kukk, kes hiljem ka kogu võistluse võitis. Kokkuvõtvalt sõitsin vast 5-6 võitlejale selg ees vastu, rohkem ringiga möödujaid õnneks polnud.

Aga siis, viimaselt ratta ringilt tagasi tulles nägin, et teisel pool põldu, minust tagapool, on veel sõitjad. Ma polnudki viimane! Samal ajal hakkas ka üks eessõitja „jalgu jääma“, nii sain veel hoogu, et natuke veel pingutada. 12 km jalgratta sõitu, peamiselt mööda libedat põldu ja natuke mudas sumpamist, võttis mul kokku aega 1:10:39.

Vahetusalasse jõudsime eessõitjaga koos, tema jooksis edasi ratta jalanõudega, mina panin jalga tagasi jooksubotased. Kaotasin sellega ta silmist. Korraks tundus, et äkki jäi ta hoopis minust maha vahetusalasse, kuid see oli ilmselt keegi teine tema ratta kalla toimetamas. Ega jooksule minnes enam kiirust eriti lisada polnud, jõud oli kõik ratta etapile jäänud. Nii siis lippasin oma tempos, et mitte üle pingutada. Vähendatud jõuvarudega ning pulsiga, mis oli 190 kandis, kujutasin takistuste ületamist ette tõsise katsumusena. Kuid kätes oli nii palju jõudu, et rebisin end naksti üle müüri, ka rehvidest lendasin üle nagu käopesast. Mõnikümmend sammu enne viimast ringi sain eesjooksja kätte, see oli ikka see sama sell, kellega koos ratta etapilt tulin. Patsutasin talle õlalae, et teeme veel ühe ringi võidu, kuid ta polnud enam kõige särtsakam küünal. Kasvatasin vähehaaval oma edumaad, vahepeal tagasi vaadates, kuid ta ei paistnud enam spurtivat. Nii siis sain lõpu pingevabalt võtta ning finišisse joosta. Teine kord sama jooksu ringi teha oli nii lühikese maa peale päris palju aeglasem, aeg 11:29 ja kokkuvõttes läks raja läbimiseks 1:30:30. Võitja aeg oli 56:20. Kolmekümne osavõtja seas sain lõpuks 24. koha, sama koht, mis stardinumber. Saatus see küll polnud, oma vale valik, et rattakingasid kohe jalga ei pannud. Vastasel juhul poleks kohe alguses kogu jõudu ära kulutanud tühjale väntamisele ning võibolla oleks mu nimi see läbi ka ajaliselt ja üldjärjestuses paremini protokollis seisnud. Aga vähemalt on nüüd jälle üks Kõva Mees rohkem.

Bike xDream

Selleaastasele xDreami hooajale sai eelmisel nädalavahetusel joon alla tõmmatud Bike xDreamiga, mis toimus seekord Keila-Joa ümbruses. Mina alustasin päeva postiivsete emotsioonidega ja unustasin kaardihoidja koju. See tähendas, et minu jaoks sai orienteerumisvõistlusest meeldiv pühapäevane rattamatk teiste juhtnööride järgi.

Ilm oli hea, loodus ilus ja rada suhteliselt tasane. Bike xDreamile tavapäraselt olid kaardi peal märgitud punktid, millest tuli ise valida nii palju kui endal tahtmist ja need 4 tunni jooksul ära võtta. Järjekord polnud oluline - iga tiimi valis endale sobiva marsruudi.

Meie algus oli tavapärane - panime hoopis teise suunda, kui algselt plaanis oli. Pärast esimese punkti võtmist pöörasime siiski planeeritud marsruudile ning liikumise suhteliselt omaette. Teisi tiime nägime küll, aga need sõitsid kas liiga kiiresti või teises suunas. Tiksusime Henno tuules ja ei nurisenud.

Üldiselt olid punktid kergelt leitavad ja sõita sai peamiselt hea kattega teid. Vaid korra ekslesime kuskile merelähedasse uusarendusse, mis oli ehitatud keset sood. Kuna hoovid olid ümbritsed traataiaga, pidime ekslema mööda vesist võsa enne kui tagasi asfaldile saime (inimesed, kes te sinna kodu ostsite - miks?!).

Kui 3 tundi oli täis tiksunud, oli selge, et kogu planeeritud programmi me läbida ei suuda. Henno ja minu pealekäimisel võtsime käsile kõige kaugema punkti kaardi pealt, kuna sinna viis ilus asfaldtee ning tundus, et tagasiteele jäävad veel päris mitu punkti, mida hea võtta. See oli ilmselge viga - ei jõudnud me võtta neid tagasiteele jäänud punkte, finishi lähedal jäi võtmata veel 2 punkti ning lõpuks jäime ka finishisse hiljaks ja kaotasime veel ühe punkti trahvina.

Seda pikka otsa asfaldil otsustas Kaur kasutada lõigutrenniks - selmet ilusti Henno tuules püsida, tegi kiirendusi ja aeglustusi. See muidugi väsitas ja seega ei saanud me ratta-Lauri Tour-de-Franci tempoga lõpuni kihutada. Mulle jällegi sobis - tiksusin rahulikult grupi sabas ja, kuna kaarti polnud, nautisin loodust.

Vahetult enne lõppu läksime veel üht puntki püüdma, kuid suutsime taaskord veidi valesti sõita (oleks vist pidanud seda eeldama?). Kaua ei pidanud otsima, aga paar minutit vast ikka läks - täpselt see aeg, mis lõpus ajalimiiti mahtumisest puudu jäi.

Kokkuvõttes siis 15 punkti (16 punkti võtsime, ühe kaotasime trahviks). Võitjad jõudsid sama ajaga võtta 26 punkti. Koht 132 lõpetanud võistkonna seas 93. - selgelt alla meie võimete. Oleksime jätnud selle kauge punkti võtmata, oleks jõudnud võtta kaks täiendavad punkti finishi juures ja lõpetanud õige-aegselt ehk saanud 17 punkti, millega oleks platseerunud juba 65. kohale - see oleks olnud koht, millega oleks enam-vähem rahule jäänud.

Positiivse poole pealt - 63 sekundiga võitsime Kaju IceBraker teami ja Urmo/Reka/Egoni Valusate jalgade tiimist jäime maha 5:43 (punkte võtsime kõik samapalju). Läbisõitu vaadates suutsi IceBraker tiim võtta samapalju punkte 5km väiksema kilometraažiga. Ilmselgelt polnud me kõige efektiivsema rajavalikuga hakkama saanud. Samas ei olnud asi selles kaugse punktis - enamik tiime oli selle punkti valinud.

Kokkuvõtteks - endiselt jätab soovida kaardilugemine ja grupisõidu oskus. Viimane polnud küll seekord väga probleemiks - ega me nagunii kiiremate gruppidega kaasa poleks jõudnud minna ja Henno jõuab 4 tundi meid Kauriga vedada küll. Järgmine kord paneme Laurile kummi sappa ja saab veelgi rohkem loodust nautida.

Kristi: rulluisuhooaja finish Berliinis [447]

Nüüd juba viiendat aastat järjest sai rulluisuhooaeg kokku võetud Berliinis -seekord siis ka ilusti pildis:


Selle aasta Berliini kokkuvõtteks piisab vast öelda, et nüüdseks on saanud selgeks, et ma ikka suudan neid maratone sõita küll. Seega peab edaspidi võtma eesmärgiks mitte lihtsalt "lõpuni jõuda", vaid paremat tulemit teha - ja sel eesmärgil ka rohkem vahepeal graafikus püsimist jälgida. Ühesõnaga jäin kilomeetritel 25-38 liiga pikalt passima ühe tüübi sabas ja oleks pidanud oluliselt varem spurtima - jaksu oli, aga strateegitseda veel ei osanud. Viimased 4km spurti teha enam üldaega palju paremaks ei tee, sellest ka üsna nõrk tulem. Ehk siis eesmärk järgmiseks aastaks - aeg kõige rohkem 2:13 (see on seni mu parim Berliini aeg).

Rulluisuhooaja kokkuvõteks: hooaeg tervikuna oli sel aastal väga mõnus - ilmad olid väga head, palju oli kuiva asfaldi päevi, mistõttu sai nii uisutamise kordi kui ka kilomeetreid kokku täitsa palju. Hooaja üldskoor - 447km - on seni minu kõige tugevam rulluisuhooaeg.

Sügiseste vihmade saabudes olen läinud üle jooksmise peale. Harjutan seekord madala pulsi värki ja vaikselt nagu tuleb - suudan juba üsna edukalt hoida pulssi kuni 160 peal. Rulluisus üritasin viimase kuu ka madalat pulssi hoida ja trennides see isegi täitsa toimis. Aga siis Berliinis libises pulss ikka keskmiselt 190 peal - ju ma siis ikka olen loomult kah kõrgepulsiline.

Uri: Uisuhooaja kokkuvõte [649]

Selle rulluisu hooaja kokkuvõte (sulgudes eelmine aasta):
Läbisõit: 649km (291km)
Trenniaeg uiskudel: 28.5h (14.1h)
Trennikordi: 24 (15)

Parim maratoni aeg: 1:26:11 (ei osalenudki ühelgi)
Tartu Maratoni aeg ja koht: 1:27:16 / 162. (1:36:22 / 319. - distants oli lühem, aga ilm hullpalav)
Berliini Maratoni aeg ja koht: 1:26:38 / 741. (2010 katkestasin kukkumise tõttu)

Seega eelmise aastaga igal juhul märkimisväärne edasminek. Trenni sai tehtud pea 2 korda rohkem, mis avaldus ka võistlustulemustes. Ainult Berliin jäi veidi kripeldama. Ehk annab see järgmiseks aastaks indu juurde.

Uri: Berliini uisumaraton

Selle aasta Berliini uisumaraton oli minu jaoks juba kuues. Sel aastal on uisutamisega olnud päris hästi. Ilusad ilmad on lubanud rohkem trenni teha kui tavaliselt ning ka võistlustel on õnnestunud teha paremaid aegu kui varem. Pärnu maratonil tuli isiklik rekord 1:26:11 ja Tartu küllaltki raskel rajal 1:27:16.

See andis alust seada Berliini kiirel rajal eesmärgiks 1:24:24 ehk täpselt 30kmh. Ilm oli ilus, päikseline ja kuiv - ideaalne kiireks sõiduks.

Nagu ikka läks esimene kilomeeter rohkem sagimiseks ja koha leidmiseks kui kiireks sõiduks. Kui hoo üles sain olin enam-vähem ette seatud graafikus. 10 kilomeetri peal olin eesmärgist umbes 24 sekundit taga (kell näitas pidevalt natuke rohkem läbisõitu kui tegelikult oli, niiet tegin selles osas korrektuuri). Siis aga hakkas grupp, millega koos liikusin aeglasemaks jääma ja poolel maal olin juba 1:17 graafikust maas.

Jälgisin pidevalt kella pealt oma kiirust ja oli üsna selge, et sellise tempoga oma sihti ei saavuta. Ka enesetunne lubnuks kiiremat sõitu, kui see 29kmh. Samas ei läinud ka ühtki kiiremat gruppi mööda, kelle sappa võtta. Kõik möödujad olid üksikud sõitjad, kes liikusid märksa kiiremini kui minu grupp. Ei julgenud nendega esialgu kaasa minna. Vahetult enne poole maa märki siiski üritasin ja kolm kliomeetrit läbisin ühe kaasvõistleja tuules umbes 31.5kmh. See osutus aga liiga kiireks, mistõttu jäin taas gruppi tiksuma.

Grupis langes tempo aga vahepeal lausa 27-28kmh kanti. Tagantjärgi tarkusena oleks vist pidanud üritama kiiremate möödujatega kaasa minna. Kasvõi kilomeetriks, kuni mõni järgmine grupp käes. Aga selline sõit eeldaks muidugi rohkem lõigutrenni, et organism harjuks ka pingutuse ajal taastuma.

Nii läksid kilomeetrid poolelt maalt kuni 30km postini alla 28 kmh tempos. Siis hakkas ka grupp tasapisi liigutama ja viimased 12 km läbisin taas üle 30kmh kiirusega. Ja tunne oli selline, et oleks võinud niivisi terve distantsi kütta. Seega eesmärk jäi saavutamata osaliselt grupisõidu taktika tõttu, osaliselt ehk valede valikute ja nõrga lõigu-suutlikkuse tõttu.

Kokkuvõttes siis aeg 1:26:38, mis pole isegi hooaja tippmark. Ka selle aasta koht 741. on märksa kehvem kui senine parim 573., mille saavutasin Berliinis 2007. aasta vihmasajus.

Lauri: Rattamaraton

Tegin oma esimese rattamaratoni läbi. Eelmine aasta oli juba mõte, sel aasta tegin asja teoks.

Ettevalmistus oli vähemalt enda arvates hea, rajal ei tekkinud kordagi raskeid või valusaid momente. Selle suvega läbi sõidetud umbes 1 500 km kanti sai. Lisaks veel pool suve rattaga tööl käimist ning laupäeval väga tähtis soojendus lükkaja rollis läbitud Tillu maratoni 500 m.

Statistika mõttes olen pühapäevase sõidu järel olen Otepäält startinud ja Elvas finišeerinud kolmel erineval moel – joostes, suuskadega ja rattaga. Vahe on olnud vaid kahe puntki vahelises trajektooris ja vahemaa läbimiseks kulunud ajas

Rajaskeem

Enne võistlust lasin rattale lasin City Bike-is ettevalmistuse teha, ei tulnud see neil hästi välja. Kuigi nad vahetasid mul keti ja tagumise kaseti välja, oli tagumisel hammasrattal käikude vahetamine paras ..... ja tõusudel kippus ratas koguni ise käike vahetama, nii et ragin taga. Lisaks hakkas peale poolt maad suurtel käikudel mingi kolks sisse lööma, nii et kahte kõrgeimat käiku ei tihanud kasutada. Läheb veel midagi katki poolel maal. Nende abil oleks ehk muidu pikematel kruusalõikudel natuke kiirust juurde pigistanud. Nüüd peale võistlust ratast tagasi viies avastati, et käiguvahetaja on kulunud ja asi võib selles olla. Seda oleks nad võinud kohe avastada.

Pühapäeva hommikul enne 10-t tundus stardikoridoris sel võistlusel vähem rahvast olevat kui suusatades või joostes. Eks need teised ole ka lihtsamad ja lühemad võistlused. Kuigi startisin alles 9. grupis olin enne starti juba tribüünide ees ega pidanud jälle mingit hobuserauda tegema. Siiski nagu ikka tagant poolt tulles, kulus mul vähemalt poolteist minutit, et peale pauku stardijoon ületada.

Ilmselgelt alles algus, kui jalad on teravad.

Alguses oli kõvasti toppamist. Iga väiksema tõusu, languse või kurvi peale tekkis tropp. Esimesed kilomeetrid möödusid peamiselt mööda rohumaad, millest ka aeglane tempo. Vaikselt tee olud paranesid, tee muutus laiemaks, mass hajus ja kiirused kasvasid. Korraks oli ka asfaltteed, mis andis mulle võimaluse pedaalide korralikult valu anda ning oma kohta parandada.

Kuigi esimest kukkumist ja rehvi purunemist nägin juba kilomeeter peale starti, õnnetus endal suurematest hädadest pääseda. Paaril üksikul hetkel oli vaid olukorda kui esiratas takerdus liiva, millele oleks võinud järgneda kukkumine, kuid suutsin püsti jääda. Kuskil peale poolt maad tuli mul ühe joogi pudeli hoida needitud kohast lahti. Alguses see lihtsalt logises, kuid mõne aja pärast hakkas see ees töllerdama ja väntamist segama. Kuidagi oli sellest lahti vaja saada. Ei hakanud kinni pidama, nii siis võtsin kinga pedaalist lahti ning peksin seda hoidjat jalaga, kuni küljest ära kukkus. Nii oli probleem lahendatud.

Samas vaevas mind ikka käiguvahetuse mure, tagumised käigud lihtsalt ei tahtnud sisse minna. Püüdsin seda kompenseerida sellega, et tagant sättisin käigud kuhugi keskele ja selle asemel vahetasin rohkem esimesi hammasrattaid. Paar kilomeetrit enne lõppu aga viskas mul selle tulemusel keti maha. Kaks korda. Just siis kui oli vaja koha eest võidelda! Ajaliselt vast väga midagi ei kaotanud, ehk paar minutit kokku ja need paarkümmend ratturit, kes must möödusid pole ka nüüd enam eriline mure, aga sel hetkel oli küll närv must. Õnneks siiski tuli kett vaid hammasrattalt maha, mitte ei läinud katki. Olin enne mõelnud, et huvitav kui kaugel finišist viitsiks ma veel lõpuni joosta ratas käe kõrval? Kolm kilomeetrit ratast lohistada oleks veel ära kannatanud, üle selle oleks juba kaheldav olnud.

Mingis toitlustuspunktis

Süüa ja juua varusin endale kaasa piisavalt - ühe magneesiumi ampulli jõin ära juba eelmisel päeval, kuna jalad tundisid hellad. Enne starti panin nahka pool batooni, millest pool jäi veel rajale. Lisaks olid taskutes veel kolm geeli, üks magneesiumi ampull ja kaks joogipudelit. Sõidu ajal kalkuleerisin endal peas, et mis ajal midagi tarbima peaks, et väsimust või krampe ennetada ning et laskemoona jaguks lõpuni. Esimese geeli sõin ära harimäele jõudes ehk kuskil 20 km kandis. Edasist tarbimist hakkasin tagurpidi arvestama. Üks geel pidi jääma viimaseks TP-ks või siis ca 10-15 km enne lõppu. Magneesiumi plaanisin kuhugi 60 km peale, et lõpus tekkivaid krampe ennetada. Ning alles jäänud kaks geeli lahendasin ära kuskil 30 ja 50 km vahepeal. Oma jooki tarbisin jooksvalt koguaeg. Peatusi tegin kõikides TP-des. Sealt haarasin enda suutäie või kaks „firmarooga“ - soola sisse kastetud, rosinaid, banaani või hapukurki ning topsi-kaks juua. Vaid viimases punktis ei söönud midagi vaid jõin ainult, kuna endal oli jäänud veel üks geel. Tagantjärgi vaadates tuli toitumine hästi välja, kuna energiat jagus peaaegu ühtlaselt kogu sõiduks. Vaid siis kui keti oli maha visanud 3km enne lõppu tundis, et enam ei ole seda purakat sees, mis lubaks väga jõua sprintida. Nii kerisin hoo vaikselt üles.

Kogu distants oli mõnusalt vaheldusrikas – oli üks väike asfalti lõik, pikemaid kruusateid, mis vaheldusid heinamaade ja metsateedega. Mõnes kohas oli läbitavus kergem, teises raskem. Rajal oli kokku ehk kaks-kolm tõusu, kus tuli rattalt maha tulla. Need tõusud olid lihtsalt nii järsud ja kui rahvast ka veel ees oli, oli rattal püsimine veel omakorda raskendatud. Sõites jäi endale mulje, et kiirematel kruusatee lõikud olid mulle sobivada, kus sain kiirust arendada ja konkurentidest mööduda. Aeglasemad ja tehnilised tõusud olid vähem edukad, kuigi ka seal ei jäänud ma kõrvalsõitjatele

Maratoni statistika

Nii vaheldusrikas nagu oli maastik, erines ka kiirus. Oli hetk kiirematel kruusatee lõikudel, kus mu kell fikseeris suurimaks kiiruseks 56 km/h, teisalt metsavahelised tõusud sai võetud minimaalse kiirusega. Kogu sõidu aja hoidsin keskmiselt kiirusel pilku peal, aga selle järgi mingit plaani teha oli raske. Õnneks oli see enam-vähem kogu sõidu aja vahemikus 18-21 km/h, mis oli selgelt parem mu esialgsest plaanist ja lubas alla viie tunni sõita.

Erinevad maastiku ja kiiruse tingimused tingisid ka asjaolu, et vastupidiselt kevadisele suurele grupisõidule oli mul siin rohkem iseseisvat sõitu. Rahvast jagus rajale küll kogu distantsi ulatuses, kuid tõelised gruppe vähemalt minu läheduses eriti ei moodustunud. Umbkaudu 35 kilomeetril möödus minust üks neljaliikmeline seltskond, kellel püüdsin sappa hakkida, aga nende pea 34km/h tempo oli minu jaoks liiga kiire. Püsisin neil sabas kilomeetri või poolteist siis aga keeras tee jälle metsavahele ja grupp lagunes. Hiljem korra tekkis veel selline rodu sõitjaid, kuid see lagunes kiiresti ning suures osas tuli sel sõidul tugineda ikka enda jalgadele, mitte teiste tuules viilimisele.

Sõidu ajal püüdsin aru saada kus ma üldjärjestuses asun, kuna aga seljal kellegi numbrit polnud oli see komplitseeritud. Proovisin küll mitmel korral üle õla vaadata nende numbreid, kellest möödunud olin, aga seal oli igasuguseid numbreid, 2500 kuni 1000 välja. Nii siis ei olnud mul lõpuni aimugi, mis koha saavutan. Nüüd täna tean, et sain 1773 koha. Järjestusest tähtsam oli aeg, enne starti olin vaadanud eelmise aasta tulemusi ja tuttavaid sõitjad, mispeale eeldasin et see võiks tulla viie tunni kanti. Tegelik finiši aeg natuke üle nelja tunni oli see peale väga positiivne.

Finiš peale nelja tundi

Kokkuvõttes oli järjekordne mõnus kogemus. Nende positiivsete elamuste najal tiirleb üha sagedamini peas mõte, saada ühe aastaga kaks uut kogemust – Tristar 111 ja Neliküritus. See eeldab muidugi seda, et peaks aga jooksmisega rohkem sinapeale saama ja selle enda jaoks sama nauditavaks mõtlema kui ratasõit. Väljakutse...

Siin ka kogu distantsi koond info:

Distants: 87,6 km (ilmselt läbisin natuke teist trajektoori määda selle kui mõõtjad)

Aeg: 4:07:26

Koht: 1773 (stardinumber 2600, lõpetajaid 2952)

Kiirus: 21,2 km/h

Pulss: 171 (max 189)

xDream Valgehobusemäel

Esmakordselt meie osalemisaja jooksul toimus xdream viitstardiga. Stardijärjekord oli nagu suusatamises eraldistardis – nõrgemad ees, tugevamad taga, järjestuse aluseks koht hooaja üldjärjestuses. Miks me startisime kell 10, esimese meeskonnana B rajal, mitte peale keskpäeva nagu meie stardinumber 225 meile määranud oleks? Sõber Ross polnud lihtsalt tutvunud Xdreami kalendriga ning otsustas pulmapeo täiesti valel päeval korraldada. Mitte et 3. september paha oleks olnud, aga samale kuupäevale sattus ka hooaja viimane võistlus.

Ettevalmistus oli meil selle hooaja kohta tüüpiline – Henno oli ässa täis, punnitas lihaseid ja oli valmis esikoha eest võitlema. Mina lootsin, et suudame üldarvestuses kohta parandada, trenni seejuures tegemata. Rumal lootus muidugi ent poleks arvanud, et teeme selle hooaja nõrgima tulemuse.

Tallinnast Valgehobusemäele jõudsime kenasti. Viitstardi tõttu olime esimese kümne auto hulgas, kes võistluskeskusse saabusid. Registreerumine, rattad katuselt maha, numbrid külge ja soojendus. Kõik oli standartne. Pulss oli mul soojendusel veidi tavapärasest kõrgem, mis väikest ohulambikest vilgutas. Samas ei tea sellisel hetkel kunagi, kas põhjuseks on kehv füüsiline vorm või ärevus.

Kanuudeni jõudsime teise võistkonnana.

9:55 olime stardialas. 9:58 anti meile kaardid. 9:59 avasime kaardid ja tutvusime rajaga. Alates esimesest xdreamist kus osalesime 3 aastat tagasi, olen kõige raskemaks pidanud just esimesse punkti jõudmist - enda positsioneerimist stardis ja õige raja valiku tegemist. Ometigi polnud meil veel sellist apsakat juhtunud nagu sel korral. 10:00 registreerisime SI jaamas oma alguse ja sõitsime minema. Lõuna suunda, kus punkt pidi olema. Sõitsime ümber tiigi, mida kaardil ei kajastunud ning jõudsime kohta, kust meie arvates oleks pidanud tee minema, ent teed seal muidugi polnud. Selle peale tegin ma järjest 2 kõige rumalamat orienteerumisviga, mis üldse on võimalik. Kõigepealt sõitsime itta. Mõne minuti pärast saime aru, et ka see suund ja tee on vale. Siis sõitsime tagasi starti ja panime läände. Seda mööda ikka suht pikalt, mingit sihti mööda veel metsa, kuni jõudsime soo servale. Me olime 15 minutit tiirutanud, et leida esimest punkti, kuhu parimad jõudsid 3:29 ja keskmine oli ca 6 minutit stardist. Hennol lendas demonstratiivselt ratas võssa, meeleolud olid kuskil Kelvini nulli kandis. Pidime jälle starti tagasi sõitma, et nüüd õige rajavalik teha! Teisel korral polnud see enam nii keeruline, ning 26:51 peale starti võtsime punkti. Meist aeglasem oli vaid tiim Viisk Põis ja Õlekõrs, kes startisid 10:10 ja jõudsid punkti ca 48 minutit hiljem. Nende lugu tahaks ka kuulda, kuhu rappa nemad siis sõitsid. Ehkki me startisime esimesena, olime punktis alles kümnendad ja kui startimissagedus oleks olnud sama tihe kui pärast (1 minuti tagant, alguses olid mingid reserv-augud), siis oleksime olnud seal ca 20ndatena. Miskipärast arvan, et minu tehtud viga jääb ajalukku kui ühe lollimana ja loodan, et tulevikus seda enam ei korda.

Esimesest punktist edasi järgime oli kaardi järgi lihtne minek. Kõrgepinge liinide alt läbi, suurele teele välja, uhada, tagasipööre kruusateele ja punkti. Just enne kõrgepingeliine oli kaardil aga kruusatee, mis kaardil oli tähistatud küll, ent millel olid peal numbrid 4..5..4. Jabur. Õige otsus oleks olnud muidugi mööda seda teed sõita, sest see viis otse punkti, meie läksime aga ringiga. Eelmine viga oli pea nii hellaks teinud, et julgust polnud kaarti ja PT-d usaldada. Tulemuseks etapi 114 aeg – ca 16 minutit, parimatest ca 6 minutit aeglasem (kokku oli tiime üldse 144).

Teisest punktist kolmandasse ja sealt kanuualasse oli rattaralli. Teise punkti sõites vaatasin kaarti ja sain aru, et ralli tuleb seda sama kruusateed tagasi, midamööda me (ringiga küll) punktile kaks lähenesime. Tahtsin punktist ajuga minema kihutada ning pakkusin tiimiliikmetele välja, et nad mind usaldaksid. Yeah-right, ma tegin just 20 minutit viga! Usaldus oli ärakasutatud :)

Rattarallis etapiajad 35 ja 49 – selline meie tavaline alguse tempo. Kanuu esimene punkt tuli aga neljanda ajaga, järgmises suutsime aga punktist mööda uhada ja seda umbes 150m allavoolu otsida – parimatega võrreldes ca 10 minutit viga. Edasi etapiajad 31, 39, 61 - viimane vahetusalas, kust hüppasime uuesti ratta selga. Siiski kauuala oli üks vähesid kui mitte ainuke kord ajaloos, kui oleme esimese, seda küll mitte hilisemas ajaarvestuses, aga siiski raja tegijad. Stardist oli kulunud veidi üle kahe tunni.

Kaks rattapunkti sai võetud enesetunde järgi keskmises tempos, ent protokolliga tutvudes olime ikka väga aeglased – 80 ja 106. Edasi tuli jalgsi valik – kaardil olnud kaheksast punktist tuli võtta kuus. Kumm oli paraku selleks hetkeks suht tühi ja nii me jalgsi eriti kiiresti ei liikunudki. Vähemasti ei suutnud teha ka jalgsi valikus liialt suurt viga, peale selle, et vahetusalast esimesse punkti suutsime alguses jälle vales suunas liikuda. Samas värk mis stardiski, et enda positsioneerimine muutub ebatäpseks ja siis ei saa hakkama. Kokkuvõttes läks jalgsietapile 48 minutit, parimad olid 20 minutit kiiremad, sama punktivaliku teinud tiimidest oli Nikewomen 27 minutiga vist kiireim. Kui jalgsi valik-O vahetusalasse jõudsime esimestena, siis sealt ratastega väljudes olime alles kolmandad.

Edasi oli rattaga valik-O – kolm punkti neljast. Otsustasime alguses võtta 61, 59 ja 60, ent kui punkti 61 jõudsime tundus tee 59-sse maru kahtlane. Panime hoopiski järjekorras 61-62-60, millest viimaste vahe oli ca 500m läbi soo, ratas käekõrval lükkamist. Lähimatest konkurentidest, kes meist küll tunnike hiljem olid startinud (Team John Doe - 62-61-60) olime selle valikuga minuti kiiremad, team Sorainenist aga 2 minutit aeglasemad (nemad võtsid 59-61-60). Peale ratta valikut tuli ratta joon-orienteerumine – laudtee soos. Esialgu liikusime jalgsi rattaid lükates, ent peale punkti otsustasime siiski sõita. Veidi adrenaliinirohke oli – mõte esirattast kahe laua vahelises praos ja mina õlaga rabas kangastus päris mitmel korral.

Sel aastal oleme kasutanud kanuus lahendust, kui kaart on Henno selja küljes, et Kaur ei peaks kaarti hoidma ning saaks käsi sõudmiseks kasutada.

Vahepeal oli lisaülesanne, kus pidi loomi nende kehaosade järgi ära tundma – kopra pealuu, saarma saba, metsseanahk, põdra hambad, metskitse sarved ja kellegi käpp. Henno oma maaülikooli haridusega ei vedanud tiimi alt ja nii jätkasime sealt 0 trahviga, uuesti ratta seljas finiši poole. Punkti 26 sõit tähendas ringi tegemist mööda kruusateed. Valik polnud paha – etapiaeg oli 15-s. Sorainen, kes meist enne 3 minutit ees oli, läks vist otse ning järgmises punktis kaotas meile juba viis minutit. Punkt 27 etapiaeg 40-s ja p.28 109-s, parimatele siin kaotust 3-4 minutit (meie 11min vs 7min). Sellest kaotusest ei saa küll paraku aru, kuhu see jäi. Edasi otsustasime ringi sõitmise asemel minna ratas õlal otse läbi soo. See tähendas pidevalt põlvini mudas rassimist, niimoodi 500-1000 meetrit. Kui kaardi järgi reljeef tõusma hakkas, pöörasime metsa, et jõuda suusaradadele, mis õnneks ka üsna seal samas olid. Pea oli väsimusest nii paks, et kihutasime järele Hennole, kes pidi teadma, mis suunas on finiš. Rumalus selle juures oli see, et tal polnud kaarti aga meil oli. Tulemuseks veel üks korralik ring ümber Valgehobusemäe, võideldes väsimusega ning tekkinud reielihase krampidega, ca 5 minutine viga. Jõudnud võistluskeskusse ootas meid ees veel üks lisaülesanne ning selle sooritusest saadud trahv tähendas üht pisikest jooksuringi. Sealt edasi finišikaare alla SI-jaama tembeldama.

Graafiline võrdlus meie ning valitud konkurentide punktide vaheaegadest . Meie kiireimaid punktid olid rattarallil 39. p ja loomade ära tundmine.

Kodus järgmisel päeva varustust pestes avastasin, et 1.5 liitrist joogist oli mu kotis alles ligi pool. Olin ära unustanud söömise/joomise, mis kindlasti ka mingil hetkel kätte maksis. Xdreami ei saa ikka ilma mõtlemata teha, muidu kipub asi kannatamiseks minema.

Hooaja kokkuvõttes aga 33-s koht, sama mis eelmisel aastal. Sel korral aga stabiilsus kõikuvam: kohad 28-63-19-89. Eelmisel aastal olime ühtlasemalt 30 kandis. Positiivse poole pealt vaadates veel see, et ükski meie võistkonna liige osalenud kokkupuutes rästikuga, nii nagu seda vähemalt kahe teise võistlejatega juhtus. Hooaega peaks jääma lõpetama oktoobris toimuv Bike-xDream ning siis hakkab valmistumine juba suusamaratoniks.

Indrek: jooksmisest ja poolmaratonist

Olgu alustuseks ära öeldud, et augusti lõpus tegin investeeringu ja saan nüüd ka uhket datat pritsima hakata - olen Garmin Forerunner 310XT värske omanik!

Aga muidu oleks mõistlik alustada sealt, kus pooleli jäi. Ehk siis võtan kõigepealt kokku augusti jooksukilomeetrid. Nagu juba eelmises jooksuteemalises postituses ära mainisin, algas august kohe kõva trenniga pihta - 15 km enne hommikusööki. Kokku tuli augustis 13 jooksutrenni, mida oli vähem kui algselt plaanitud, lisaks üks rattatrenn. Kui juulis suutsin ma ilusti 4 korda nädalas treenida (tõsi, mitte alati joosta), siis edasi motivatsioon veidi langes ja enamasti tuli 3 korda nädalas, aga tubli tulemus seegi. Kilomeetreid kogunes augustis ca 118, kõige pikem läbitud distants oli 16 km mõnusat metsajooksu poolmüstilises Valgejõe kanjonis ja seda ümbritsevas männimetsas, lõpetuseks ka kiire suplus Valgejõe karastavates voogudes. Pikkuselt kolmandal kohal oleva Kekkose raja trenni mainis Nete juba ära, ka see oli äärmiselt mõnus. Enamasti jäid jooksud aga vahemikku 5-7,5 km, mõned neist kiiremad ja mõned veidi aeglasemad, sekka ka kõrgepulsilisi orienteerumise paugutamisi (tulemused muidugi sellevõrra nadimad - kui pea ei jaga, siis jalad korrutavad).

Kuskil augusti alguse poole käisime ka doonoritena verd loovutamas, millega koos läks pool treenitusest ka kaduma. Vähemalt esialgu tundus küll nii. Õnneks see ikka lõpuks taastus ja septembri alguses, enda sünnipäeval, õnnestus mul kaasa teha Valgehobusemäe Xdream, mille ülevaade on ka juba postitatud. Ilm oli suurepärane ja tunne oli ka suurepärane. Enne poolmaratoni läbimist oli aga vaja veel üks peaproov teha. Seega tegin teisipäeva hommikul, 6-ndal (maraton ise oli pühapäeval, 11-ndal), ühe tempotrenni. Alustuseks 10 minutit soojendust ja siis 10 km kütet otsa, jahutuseks veel veidi alla 10 minuti sörki. 10 km lõik oli keskmise tempoga 4:47 min/km, keskmise pulsiga 167 ja kestis see ~48 minutit. Peale seda teadsin, et poolmaraton alla kahe tunni läbida ei ole utoopiline eesmärk. Peamine kulg sellest jällegi väga kena ilmaga pühapäevasest spordisündmusest on taaskord juba kirjeldatud, kuid lisan siia enda detailid:

Distants: 21,1 km (ilmselt ökonoomsemate möödajooksude tulemusel oli minu distants kella järgi 21,25 , mitte 21,27, nagu Netel)

Aeg: 1:47:09

Koht: 337 (stardinumber 901)

Tempo: 5:03 min/km

Pulss: 168 (max 183)

Kui veidi rahulikum, aga siiski tõusvas tempos algus välja arvata, olid enamus lapid kuskil 5:00 min/km ümber, kiireim kilomeeter võttis 4:48 aega. Umbes 6 km enne lõppu tundsin ka, et jalad hakkavad kangemaks kiskuma ning lihtsalt igaks juhuks võtsin järgmises joogipunktis lonksu spordijooki ka. Enamuse sellest ajasin endale niisama peale, natuke läks vast õigesse kohta ka. Muidu tarbisin jooksu ajal pooltes punktides vett ja pooltest jooksin lihtsalt läbi. Siiski suutsin tempot hoida kuni hetkeni, kui lõpuni oli jäänud 3 km, kui tempo langes lausa 5:13-ni. Siis vist oli ka moment, kus Nete mõtles mulle järgi tulla. Õnneks leidsin endas jõudu ja tahet ja järgmise kilomeetri läbisin tempoga 4:49, mis oligi paremuselt teine lap. Viimane km möödus jällegi täpselt 5:00 peal ja lõpetasin ka kerge spurdiga. Olgem ausad, palju sinna enam panna ei olnud. Lõppkokkuvõttes jäin jooksuga väga rahule ja kõik kulges plaanipäraselt.

Nüüd oleks enne suusamaratoni vaja veel ühte eesmärki, mille nimel regulaarselt trenni teha. Ilmad kisuvad kahjuks juba viletsamaks ja hommikujooksud ei ole enam nii mõnusad, aga peaks ikka üritama vähegi normaalsemate ilmade korral hommikuti 5 km joosta. Üldiselt kolin aga trennid ära Tartu Ülikooli Spordiklubisse.

Nete: SEB Tallinna poolmaraton 11.09

Vaatasin, et ma pole jooksmise kohta suurt midagi bloginud, aga üldjoontes oli mu ettevalmistus ja eesmärk umbes sama kui Indrekul -üritada juulis-augustis enam-vähem kava järgi jooksutrenni teha ja poolmaraton alla kahe tunni läbida. Jooksukilomeeetreid kogunes juuli algusest kuni poolmaratonini 179 km. Enamjaolt toimetasin Intsu kirjeldatud kava järgi, aga veidi improvisatsiooniliselt - oma tarkuse järgi tuli sekka ka paar kiirema tempoga trenni ning mõned intervallid. Kõige mõnusam jooksutrenn oli paar nädalat tagasi, kui pühapäevahommikuses päikesepaistes 14 km pikkuse Kekkose suusaraja Indrekuga läbi sörkisime.

Tundub, et treening oli piisav, sest eesmärk alla kahe tunni joosta täitus üsna hea varuga. Siin on võisluse strateegilised "mõõdud":

Distants: 21,1 km (minu kella järgi 21,27 km, startisin üsna tagant)
Aeg: 1:47:36
Koht: 346. (1280-st), naiste arvestuses 38.
Tempo: 5:03 min/km
Nete vs Ints: 30 sekundit minu kahjuks

Mulle meeldib, kui kõik medali saavad!

Startisime mõlemad Intsuga päris tagant otsast (900+), nii et esimesed 5 km tuli tohutult möödajookse teha ja tempo oli esimestel kilomeetritel 5:40-5:30 min/km, siis aga hakkaisme ühtlaselt kiirendama ja vist umbes 4-5 km peal sai juba päris hästi oma tempot hoida (umbes 5 min/km). Esimese kolmandiku rajast läbisin vaatamata pidevale siblimisele-põikamisele-möödumisele väga ülevas meeleolus - raja ääres olid iga väikse maa tagant telgid, kus mängis kas mõni bänd, dj või lausa pasunakoor, pealtvaatajaid-ergutajaid oli ka palju. Tundus, et elu on ilus, meri sinine ja päike särav. Kui aga umbes 7 km oli joostud, hakkas raskemaks minema. Mõtlesin, et püüan vähemalt poole maani Intsuga koos püsida. See ka õnnestus, aga pärast tagasipööret Viimsis jäin natuke maha ja tahtsin tempo 5:30 peale lasta (algselt arvestasingi, et jooksen 5:30-ga, siis saab alla kahe tunni). Aga tahtejõud sai võitu ja kuigi Ints oli pidevalt 30-50 m eespool, siis päris silmist ma teda ei lasknud. Kui ka teine kolmandik oli läbitud ja rada Russalka juures mere äärest linna poole keeras, hakkas koitma lootus, et varsti saab läbi ja see andis uut hoogu. Nii et endale üllatuslikult ei läinud tempo isegi lõpupoole alla. Lõpuspurtijat must muidugi ei olnud ja Balti jaama poolt Kaarli kirikule lähenedes ootas üllatuslikult ees tõus, mida ma kunagi tähelegi polnud pannud. Teadagi, jalad olid rasked ja tagumik kiskus maad ligi, nii et iga väiksem künkake tundus mäena. Viimastel kilomeetritel kaotasin Intsu silmist ja kui finišisse jõudsin, selgus, et ta oli lõpetanud umbes 30 sekundit varem.

Kohustuslik "hammustan-oma-medalit" pilt.

Jalad olid põrgulikult valusad pakud, aga korralik venitamine ilmselt aitas nii palju, et tänaseks on juba inimese tunne ja saab ka treppidest käia. Võib-olla lähen teen lausa kerge lõdevstava sörgi enne magamaminekut.

Nete: Valgehobusemäe xdream

Siit tuleb hilinenult kokkuvõte selle aasta viimasest xdreamist. Seekord juhtus nii, et üks tüdruk Porirõõmu võistkonnast väänas jala välja ega saanud osaleda. Õnneks oli elukusteline xdreamide asendusliige Indrek nõus teda asendama. Küll on tore, kui võiskonnas on mees, kes rattaid üle palkide tõstab, mutta vajunud tütarlapsi välja tõmbab, puudesaagimise enda õlule võtab jne jne.

Kavas oli eraldistart, iga 1 min tagant lasti uus võistkond rajale, seejuures alustasid üldarvestuses kõige taga asuvad võistkonnad (va muidugi Sprotttide team, kes sai oma vabal tahtel rajale kõige-kõige esimesena). Eraldistart tähendas seda, et kohe alguses pidi kaarti süvenema ja tavapärast sabas kulgemist polnud. Hiljem siin-seal siiski paar kolonni tekkis, aga üldiselt toimetasime enamuse ajast oma mõistusega. Minu jaoks oli Valgehobusemäe võistlus senisest neljast vist kõige lemmikum - ükski etapp polnud tüütavalt pikk, alad ja ülesanded vaheldusid mõnusa tempoga, lisaülesanded ei ajanud nutma ja mööda asfalti rattasõitu peaaegu polnudki. Eraldistart meeldis ka väga.

Aga nüüd asjast - traditsiooniliselt hakkas peale rattaga, kusjuures juba esimesse punkti läksime hoopis ratas käekõrval või seljas, sest tee oli paras mudaauk. Siinkohal pean ära mainima, et ma nautisin seda mudarallit täie raha eest. Niisama ju sopa sisse talluma ei roni, aga xdreamil võib või lausa peab :) Rattaralli kaardifragmentide järgi oli ka täitsa tore - minu jaoks uus kogemus (eelnevatel aastatel on seda vist kavas olnud?). Kanuuetapp kulges mööda Jägala jõge ja punktid tuli jällegi ainult kaardifragmentide järgi üles leida. Selleks ajaks oli juba päris palju rahvast jõel, nii et punktide asukohad olid päris hästi näha. Ka seekord õnnestus kummulikäimist vältida, kuigi mõni kobam paatkond ikka aeg-ajalt küljelt sisse põrutas.

Pildil suundume kanuuetapile - esiplaanil Indrek ja Kats kanuud tassimas, mina (Nete) beibetan seal taga vist niisama. Kiivrid kõigil uhkelt peas! Hiljem virutasin kogemata Intsule aeruga piki pead, nii et kiiver oli õigustatud. Foto: ahjamatkad.ee

Pärast kanuud tuli jälle sadulasse hüpata, kuid üsna pea järgnes jalgsietapp - valikorienteerumine, kus 8-st punktist tuli võtta 6. Kuna soo tundus kaardil üsna hirmuäratav, otsustasime keset sood asuvat punkti vältida ja korjasime esmalt põhjapoolsed metsapunktid. Ühega muidugi läksime rappa ka - tuiasime ringi ega saanud enam üldse aru, kus oleme. Õnneks jõudsime lõpuks mingi tee peale välja ja hiljem gps-teekonda vaadates ei olnudki totaalselt ära eksinud. Järgnes jälle ratas ja sealhulgas ka valikorienteerumine, kus me koos trobikonna inimestega ühte punkti (KP62) valest kohast otsisime ja lisaks ka ühe rumala teevaliku tegime. Nimelt oli KP 59 ja 61 vahele jääv väike tee vist üsna kenasti sisse sõidetud, aga me ei julgenud riskida ja tegime hiigelpika ringi. Loomade tundmine läks okeilt, seal oli küll suur tunglemine ja väga hästi ei näinud, aga lõpuks panime ainult põdra hammastega puusse. Intsul läks õnneks karistussaagimine väga käbedalt. Siis järgneski veel natuke ratast ja lõpuks ronisime mudast nõretavatena KP 1 juurest juba tuldud teed finiši poole. Lõpus seisime natuke aega survepesuri sabas, siis saime teada, et see poelgi lisaülesanne ja suundusime täpsust viskama. See meil ebaõnnestus (peamiselt "tänu" minu aktiivsele osalusele). Kuigi ma ei olnud märkimisväärselt väsinud, siis see karistusring koos tõusuga võttis küll jalad tuimaks ja üle seinte ronimine õnnestus küll suuresti tänu Intsu udjamisele.

Tulemuseks aeg 5:23:16 ja 98. koht (143-st lõpetanud võistkonnast)

Keskmine pulss: 151

Distants: kokku 44,6. km, alade kaupa: ratast ülekaalukad 35,7 km, kanuud ca 5,2 km ja jooksu ca 3,7 km. Minu poolest võiks jalgsietapi osakaal suurem olla, praegu on pigem nii, et tegemist on rattaorienteerumisega, kus vahepaladeks on näpuotsaga muid asju vahele pikitud.

Üldiselt leidsime peaaegu kõik punktid enam-vähem kenasti üles ja suurte fopaadega hakkama ei saanud. Aega aga läks omajagu, sest üritasime tegutseda põhimõttel "üheksa korda mõõda, ükskord lõika", et vältida asjatut tormamist ja valesid teevalikuid. Nii et võta nüüd kinni, kumb parem on - kas võtta risk ja tormata uisapäisa või kulutada palju aega kaardi uurimisele ning kindla peale välja minna (kusjuures ka viimasel juhul jääb ikkagi võimalus mõningasteks möödapanekuteks).

P.S. Kui järgmisel aastal xdreamile minek plaani võtta, siis ausõna, ma hakkan oma käsi tugevaks treenima! Nende nirude kätega on jube raske kanuutada.

Lauri: Tuul

Vesi on külmaks läinud. Peab hakkama juba kalipsole lisaks susse ja kapuutsi kandma.

Eilseks oli hea prognoos, nii tuli Iff lõunast Tallinna ja tegime ühise surfi siin. Tuule suund oli küll lõunast, mis on parim variant Pärnus sõitmiseks, aga sinna sõitma ei hakanud. Nii siis Püünsi, mis on selle suuna jaoks enam-vähem kõige sobivam siinkandis.

Võtsin kaasa enda ainukese laua ja kolm purje 4,0, 5,3 ja 6,0. Kohale jõudes tundus, et tuult polegi. Paar lohe meest oldi peal, aga muidu oli vesi liiga sile. Tuul oli natuke liiga kaugust ja jäi nurga taha peitu, nii et lainetust ei jõudud kalda all tekkidagi. Rigasin oma suurima purje peale, korra tundus küll liiga suur olevat, kuid see oli vist petlik, kuna sel aastal korralikult sõitnud.

Kuna kalda all eriti põnevusi polnud tuli kaugemale mere peale välja sõita. Jama oli aga, et olin enne alla pannud lühikese freestyle uime, mis on tore hüpete tegemiseks, aga mitte tihttuult sõitmiseks. Nii vajusin kogu aeg stardi kohast alla poole Aegna suunas. Sõitsime ka lootsi tee peal ja aeglaselt ukerdades laevale ette jääda pole elu hinnates eriti arukas, otsustasin lootis sadamast allatuult kaldale tulla ja tagasi kõndida. Maa peal võtsin oma varustuse selga ja tegin oma seni pikima walk of shame i ehk umbes poole kilomeetrise matka, et tagasi algusesse saada.

Peale väikest pausi tegin järgmise katse, vahetasin uime pikema vastu ning läksin kaldast kaugele tuult püüdma. Seal kuskil 1,5-2 km kaugusel puhus tuul juba mõnusamalt, seal küll sain kiirust ja lainet proovida, nii et sai isu korralikult täis sõidetud.

Kristi: rulluisujuttu kah vahelduseks [347]

Tänu imeilusale ja üsna kuivale suvele on selle aasta rulluisuhooaeg kujunenud kilometraažilt üsna edukaks - tänaseks koos juba 347km, mis jääb vaid 50km-ga alla minu tipp-rulluisusuve (2008) rekordile 396km. Kuna ees on ootamas Berliini rulluisumaraton ja Eestis on kah lootust veel septembris mõned kuivad päevad tabada, siis rihin igatahes sel hooajal 400km piiri ületada.

Poole hooaja pealt, peale sammutehnika lihvimist, tekkis väga tugevalt tunne, et kiirem tempo jääb üsna kindlalt lihtsalt jaksu taha. Seetõttu võtsin käsile madalama pulsi trennid, et harjuda paremini vastu pidama. Minu puhul tähendab see muidugi sellist 160-nese taseme hoidmist.

Tartu maratonil sai samuti alguse tempot kõvasti alla võetud, et jõuaks ikka lõupuni vastu pidada - seekord ju veeti Tartu oma kah täismaratoni distantsiks välja. Ja no see rada pole mitte kergete killast. Aga igatahes sai ta võidukalt lõpuni sõidetud, abiks oli ilmselt ka päikese puudumine. Tulemus oli küll nõrk, aga vähemalt pidasin vastu.

Selle hooaja uueks rajakogemuseks oli Võru-Puiga kergliiklusrada - vaheldusrikkalt künklik, aga veidi lühike (kokku läbi Võru serva ca 5km). Trenni sai igatahes edukalt teha. Eriti mõnus oli peale lõõskavalt palavat päeva õhtul 8 paiku pooleteisetunnine sõit ja siis Kavadis õhtusuplus. Kaardile jäi see rada aga salvestamata, kuna järgmise päeva sörk paduvihmas suutis minu Garmini 110 kella õhtule saata. Õnneks vahetas Garmin selle ilusti välja ja nüüd on mul jälle uus kell. Teenindus tipp-topp.

Kuna pühapäevaks lubab hetkel veel kuiva ilma, siis plaanime Raikoga selle aasta SEB-jooksud vahele jätta ja hoopis uiskudel Saku uut kergliiklusrada proovima minna. Sealt peaks ilusa nädalavahetusetrenni mahu kätte saama.

Lauri: draakon

Käisime eile Priiduga Püünsis lohet lennutamas. Tuul oli päris pagiline ja kõikus kuskil 5-10 m/s vahel. Tegin alustuseks sooja Priidu 7ruuduse Nomadiga. Ilma lauata kaheksate tegemine ja muu liikumine oli üpris sujuv ja lohe liikus nii nagu mina tahtsin. Tegin ka lauaga proovi, meetriks või paariks sain ka peale, aga tuult jäi väikse lohe jaoks väheseks.

Pumpasin selle peale enda 12ruuduse täis, lootes et ehk seekord käitub ta paremini kui viimati. Aga ei, minu uus kiisu on päris pirtsakas..... Juba enne üles laskmist tundsin, et kuidagi natuke liiga palju kisub, otsustasin siiski proovida. Priit lasi lohe lahti ja paari sekundi pärast tegin samasuguse mitte ettenähtud õhulennu nagu eelmine kord. Mõned meetrid põlvekõrguses vees lohisemist ja tõdemus, et selle lohega tuleb kõvasti möllamist. Vahetasime poomi ära, et ehk on selles viga, aga see ei andud ka erilist tulemust. Jõudsime järeldusele, et mu lohe lihtsalt tahab vaiksemat ja ühtlast tuult. Saab põnev olema...

Lauri: Tuulest viidud

Suure higistamise vahele võiks ka ühe sissekande ilusatest asjadest teha, kuigi neid ilusaid hetki on sel suvel vähe olnud. On lihtsalt kuidagi nii juhtunud, et minu kohtinguid tuulega võib vaid ühe käe sõrmedel üles lugeda. Kui mina olen valmis ja ootel, et ta natukenegi puude latvu sakutaks, siis tema pirtsutab ja vaikib. Kui tema aga hoos on ja enda tõelist palet näitab, on jälle mind miski muu edasilükkamatu asi maismaal kinni hoidmas. Nii olemegi vaid kolmel korral tõeliselt üksteise meeldivat seltskonda nautida saanud.

Kõigil kordadel olen olnud mõnusa läänetuulega Püünsis. Tuul on neil kordadel olnud piisavalt tugev et sai sõita mõnusa väikese viieruuduse purjega. Sõidud on koosnenud peamiselt Vulcani harjutustest, mis tegelikult on tähendanud mustmiljon erinevat moodust vette kukkumiseks. Soetasin endale väiksema uime, millega oleks hõlpsam trikitada, aga no kolme korraga ei saa just tšempioniks, isegi kui püüda nende moodi einestada. Kukkumiste vahele olen teinud ka pikemaid triipe Aegana alla, et saaks vahelduseks ka laineid paitada ja kiirust nautida.

Siiski-siiski, mõned tuulisemad päevad on mul möödunud uue surfi liigi õppimisega. Et ikka tuulest ja lainetest viimast võtta, otsustasin lohesurfi selgeks õppida. Kuna lohe on üksi õppimiseks liiga ohtlik ja keeruline, siis tänan Surphyt, kes on olnud nõus mulle sissejuhatust tegema ja oma teadmisi jaganud on. Tänaseks olengi jõudnud nii kaugele, et mul tuleb välja (oskuseks ei tihka seda veel nimetada) lohe oma soovi järgi liigutamine. Isegi paar mõnekümne meetrist triipu laua peal teinud, oi see on üks mõnus tunne.

Peale koolituse olen paar korda üksi vee ääres käinud. Need pole aga eriti toredasti lõppenud. Esimene kord läksin ulja peaga Randveresse, kus ida tuulega on mõnus surfi teha. Pumpasin lohe täis ja sättisin kõik liinid ja mu paika. Palusin ühel rannas passinud tondil oma lohe üles lasta, aga ta lasi lohe varem lahti kui ma olin oodanud. Õhku tõusmise asemel lohises see mööda kive ja lõhkus end päris mitmest korrast ära. Iseseisev õppetund nr 1. - suhtle alati lohe õhku aitajaga ja vaata, et allatuult poleks kive ega inimesi. Parandus Olegi juures läks 40 eurot maksma.

Teisel korraks käisin üksi Püünsis, õnneks oli rannas paar tuttavat, kes lohe üles aitasid lasta. See kord oli start sujuv, aga olles üles jõudnud, et jäänud lohe sinna nii sama hõljuma. Lõin küll kannad põhja kinni ja tegin kogu kehaga vastu tööd, aga lohe tõmbas mind hooga üles ja üheskoos tegime päris mitme meetrise lennu vaid põlvini vees. Siis seal vees lohisedes lasin küll poomi lahti, lohel aga oli hoog sees, nii et see lohistas mind mööda põhja edasi. Hoidsin end kõhuli, et lohe oleks ka võimalikult madal ja vee vees ning ei saaks uut hoogu, kuniks abiline lohe kätte sai ja vastu tuult maha pani. Keha ja lohe olid terved, pääsesin vaid kerge ehmatusega. Tegin lohele uue set upi ja paigutasin liinid ümber nii, et see tuult vähem alla võtaks ja tegin teise katse. Jällegi, start oli rahulik, kuid siis hakkas lohe ühele ja teisel poole käima, mina seal järel. Püüdsin teda maha rahustada, aga turvalisem tundus lohe alla tuua ja selleks korraks lõpetada. Õppetund nr 2, kui tuul on nii suur,et teised sõidavad 9ruuduste lohedega, siis ei maksa mul 12ruudusega peale minna.

Kahjuks pole ma veel oma lohe kamadega midagi suurt ja eesmärgi pärast suutnud ellu viia. Aga õppimine jätkub, veel sel aastal pean ma selle neetud lohe kontrolli alla saama! Siiski wakeboardina olen oma lohelauda Emajõe peal mitu korda väga edukalt kasutada saanud, nii et minek on selle seal hea.