Eile oli Pirital ideaalne rada ja enesetunne. Aga alustame algusest:
Ostsin uued suusakepid endale. 155cm pikad (7,5 cm lühemad kui enne), märksa jäigemad, kui eelmised ja mugavamate käerihmadega. Andis sõidu enesetundele juurde küll. Eelmised kepid olid ikka liiga pikad, et tõusude peal korralikult tööle panna. Paaristõuke ajal jällegi vetrusid järgi ja taas läks osa jõudu kaduma. Paremad käerihmad koos uute kinnastega tõid kepi peale tõuget kergemini kätte. Ehk igal juhul hea investeering.
Sõidu ajal oli temperatuur kuskil -5 juures ja pidas väga hästi, nagu viimastel kordadel üldse. Aga erinevalt eelmistest kordadest oli seekord ka libisemini ülikõva. Lisaks oli veel rada just hiljuti kõvasti hooldatud ja klassikarada hästi sees. Niiet super!
Seetõttu ei tulnudki rahulikust trennist midagi välja:
Distants: 10.5 km
Aeg: 45:00
Kiirus: 14 km/h e. 4:17/km
Maratoni graafik: 4:29
Pulss: keskm 158, max 179
Enda arvates sõitsin päris kõva tempoga, niiet suhteliselt madal pulss oli täitsa üllatuseks. Aga ka rajal tundsin, et tõusud tulevad suhteliselt kergelt ning ka pärast tõusu jõuab tempot hoida ja samal ajal puhata. Pulsi graafikut analüüsides tundub, et suutsin just väiksematel tõusudel madalamat pulssi hoida kui muidu, mis viitab paremela pidamisele ja tõusutehnikale (tänu keppidele).
No selge on muidugi, et maratonil ma 4,5 tundi püüdma ei lähe, aga samas sellise ilma puhul peaks eesmärgi ikka 6 tunni pealt allapoole 5,5 tunni peale tooma.
Ainus mure, mis rajal tekkis oli, et vahelduvsammuga jäi kolmandal ringil selja sirutaja lihas kangeks. Umbes samuti kui rulluisutades. Ei tea, kas asi oli vähe kiiremas tempos või selles, et lühemate keppide tõttu on keha rohkem ettepoole kaldu, aga 10km ei tohiks nagu veel valulikuks minna, kui tahta 63km vastu pidada.
No comments:
Post a Comment