Enne kõike teatan, et neil minutitel registreerisin ennast suusamaratonile ära. Nii, et kui lund siia kanti maha ei lange, pean põhjapoole välja rändama, et vormi saavutada.
Aga ettevalmistusest rääkides... olen tublisti oma suuski paitanud. Lisaks käisime Zilmeri suusakoolitusel, mille järgi olen teinud paraku täpselt ainult 2 trenni. Aga üldiselt tundub, et kepikõnd on paraku minu trenn. See on ainuke variant, et ennast liigutada nii, et pulss oleks alla 160ne. Need kaks trenni, mis teinud olen on mõlemal keskmine pulss 145. kanti olnud. Kunagi panen kindlasti ka digipildi trajektoorist siia üles.
Pulsikell. Alati ma olen selliseid seadeldisi, kus kahe nupu abil saab põhimõtteliselt terve elu sinna sisse kanda, närvivapustuseni vihanud. Ei ole see väike imeilus rohekat karva imevigur ka erand. Kuigi üldiselt olen sellega siiski enamvähem hakkama saanud. Esimene kord läks suisa libedalt. Teine kord suutis mu varrukas ja kellarõngas koostöös tekitada mulle virtuaalse kaaslase ja meeletu digiviha. Muide digiviha pulsikella vastu on pulsikella endaga ülilihtne mõõta. Ja ma ei valeta, kui ütlen, et pulss tõuseb mul vähemalt 20. löögi võrra, kui kellast mingid kummalised piuksud tulevad. See on ülemõõdetud ja järgi proovitud tunnistajate kohalolekul.
Võrkapall. Selle mänguga on minu hinges kahtlased lood. Ühest küljest on see maru tore ajaveetmine aga ei ole olnud veel enne sellist hooaega, kus ma sellise vastikustundega trenniminekule olen mõelnud. (Kuigi eile oli isegi suht normaalne:)). Seda kõike isegi vaatamata sellele, et neljapäeviti on meil ka ülinägus treener, Krisjan Sikaste. Tema on tore ja trenn on ikka poole tõhusam ka. Aga paraku maailmameitriks ma enam vist paraku ei saa...
Paraku on arhitektuuri tegemine oluliseks treeninguid pärssivaks faktoriks saanud. Tuleb maha jätta!
No comments:
Post a Comment