Tuesday, March 3, 2009

Kristiina: maratoni aeg 3:00:13, koht 416 [219]

Maratoni eel, neljapäeval oli Tempo 2-l plaanis väike vollevõistlus. Veidi kartsin, et no kui enne ei ole nt hüppeliigesega midagi elus juhtunud, siis maratoni „eelõhtul“ saab see kindlasti juhtuma. Aga hüppeliiges jäi terveks. Juhtus aga hoopis see, mida oodata ei osanudki. Õhtul polnud nagu häda midagi aga reede hommikul andis vana õlavigastus niipalju tunda, et näiteks teetassi suule või telefoni kõrvaäärde tõstmine oli suur pingutus. Võttis ikka väga morniks. Eriti arvestades peale väga hea tundega sõidetud 24km eelmisel laupäeval ja peas idanema hakanud plaani viimasel hetkel ennast siiski täispikale maratonile regada. Kibe pettumus. Suureks üllatuseks emale kurtes ei keelanud ta mul maratonile minna vaid soovitas Nõmmele valuvaigistite järgi sõita. Aga pikast maratonist pidin ikkagi loobuma.

Ettevalmistused

Suusad otsustasime ise määrida. Et Kaur oli nädalaaega peaasjalikult ainult netist suusamäärimise tutooriale vaadanud, lootsin, et ehk saab hakkama. Tiidu määrdekarbist leidsime isegi kõrgfloori. Küll mitte pulbri näol aga pulgast sulatatava. Tore oli ka see, et suures määrdetelgis luurates sai Talpsep teada, et profid panevad just sama pidamist, mida temagi oli plaaninud panna. Lõpuks võttis see terve määrimiseprotsess ikka jube palju aega. Ja suusad said määritud alles mingi kella 11ks õhtul. Ettevalmistuse lõpetuseks sõime õhtul veel kohustusliku pastaroa ja närveldades voodisse. Standardvarustusse kuulus mul veel hommikune tablakas dihlofenakki (valuvaigisti) ja Voltaren kreemi. Õnneks ei andnud haige õlg endast terve maratoni jooksul ainsatki märki. Ja krampide vastu olin kolleeg Priidiku kaudu organiseerinud 4 ampulli magneesiumi, mille 3l päeval enne maratoni õhtueineks pidin rüüpama ja ühe veel teele kaasagi võtma. Neljapäeval võtsin, reedel unustasin ja laupäeval võtsin ka. Aga sõidu käigus sain aru, et pikka etappi sõites peaks magneesiumi tarbimisele rohkem rõhku panema. Sõit startiTelekast suure maratoni start vaadatud siirdusin bussile, mis Vanemuise eest inimesed Arulasse starti viis. Bussid olid päris täis ja tore oli vaadata, et starti viidi nii mõnigi puusuusk. Bussis istus minu kõrvale odööri järgi otsustades suhteliselt kõva suitsumees, kes sõitis oma 15nda maratoni starti. Et sõit kestis kaua, saime temaga ikka päris pikalt arutada strateegiaid ja taktikat, millega rajale minna. Tema soovitus oli algul ikka väga rahulikult sõita ja alles viimasel 5-l kilomeetril täistuurid üles võtta. Jätsin kõik ilusti meelde. Eks olin neid kõiki soovitusi juba sadu kordi kuulnud. Ise lootis ta maa läbi sõita ja finišis enesetunde järgi otsustada, kas see jääb ta viimaseks maratoniks või sõidab neid elus veel. Jätsin ta suuskadele kribatud stardinumbri meelde: 4981 ja hiljem spioneerisin, et härra oli Peeter Sööt, kelle sõiduaeg oli protokollis 3:57:35. Enesetunnet protokolli ei märgitud ja info saab välja võluda järgmise aasta lõpuprotokollist.

Raiko ema autos stardiks valmistudes sai selgeks, et kui ma kõik asjad, mis esialgu rajale kaasa plaanisin võtta ka kaasa võtaks, ei näeks ma enam vestitaskute tagant väljagi. Kaasa sai: fotokas, määre, kork, kaabits. Joogikotti lisaks 2 šokolaadi, glükoositabletid ja spordijook. Rosinad sõime enne starti autos ära. Määret õnneks kasutama ei pidanud, fotokaga jahmerdamiseks raatsisin teha vaid ühe peatuse. Oma sööki jooki praktiliselt ei kasutanudki. Finišis oli mul vööl ikka samapalju spordijooki, kui stardis. Joogipudeliga kaasa võetud jook muutus poolel distantsil juba nii jääsogaseks, et seda enam juua ei riskinud. Ei olnud ma söönud ka ainsatki snickersit, mis kotis kaasas. Ega ikka suurt mõtet pole süüa kaasa tassida, kui siis ainult geli, mis võimaldab TPs kulutatud aega kokku hoida aga minu tasemega sõitjal on pausid ikka ka väga kasulikud. Ja pealegi vajas täitmist ka püstitatud eesmärk: võimalikult palju mustikasuppi!!!

38. Tartu Maraton 31 km distants

Stardikoridoris võtsime Kristiga sisse vist suhteliselt keskmised kohad. Stardis olime valmis juba vist 20 minutit varem. Stardijooneni sõitmine võttis aega kusagil minuti. Üllatav oli aga see, et juba esimesed meetrid rajal kulgesid tugevalt üles-alla mäge. Esimesel laskumisel pääsesin ülinapilt, kogu akrobaatilisi võimeid appi võttes kukkumisest, kui minu ees sõitja väikse uperpalli tegi. Üldiselt alguses sõitsin ikka väga aeglaselt suures parves ja ei näinud eriti vaeva, et kellestki mööda sõita, kuigi tõusudel, kui kõik kääri võtsid, katsusin mina vahelduva sammuga siiski kõrvalt mööda hiilida. Suusa pidamine ei olnud alguses just kiita. Alles 7ndal kilomeetril oli üks määrde kiht kulunud ja uus hakkas paremini tööle. Kilomeetrid läksid alguses väga kiirelt ja tekkis kurb tunne, et juba saab läbi.

Esimeses Peebu TPs võtsin tublisti juua ja rosinaid. See teeninduspunkt tuli küll väga õigel ajal. Pärast tibakest puhkust oli väga hea tunne jälle rajale minna. Kuni Paluni oli rada imeline, maastik tore ja enesetunne superhea. Peale Palu, 16 km enne finišit otsustasin sõitmise veidi tõsisemalt käsile võtta. Paraku muutus rada seal oluliselt kehvemaks ja mõttetumaks. Kohati oli kohe väga masendav tunglemine. Siis sain aru, et ju ma ikka stardis oli liiga taha jäänud. Enamasti olin koguaeg ikka mööda pidanud sõitma ja endast mööda laskma ei pidanud eriti kedagi. Päris väsitav oli vähekasutatud rajalt või jälje kõrvalt mööda trügimine.

Ühel hetkel tekkis hirm, et olen veidi vara ja liiga kiiresti sõitma hakanud ja ennast tühjaks tõmmanud aga ühe laskumise peal õnnestus hinge tõmmata ja enesetunne paranes. Õige pea tuli ka Hellenurme TP ja sai veidi juua ja rosinaid. Edasi otsustasin mõne kilomeetri veel veidi aeglasemalt lasta ja siis 5km enne lõppu spurtima hakata. 6 km peal sattusin rajal kõrvuti Savi Tomiga. Sõitsime suhteliselt kaua kõrvuti. Mina arvasin, et no küll ta nüüd ikka eest ära tõmbab ja tema ilmselt vaatas ka, et ju see tsikk ikka ette läheb... ja läksingi. Tema lõpetas minut peale mind.

Tublisti oli kasu raja tundmisest. Viimast 6 km olen treeningul ikka korduvalt sõitnud ja tõusud oli teada. Torni juures, kus tavaliselt treeningul oleme tagasi pööranud, panin hoogu juurde. Ja viimased 3 km ikka pingutasin nii, et ise poleks ka uskunud. Kohvipunktist kimasin täistuuridel mööda. Teadsin, et peale seda enam ühtegi arvestatavat tõusu ei tule ja julgesin jõuvarud korralikult proovile panna. Tore oli see, mida nädal ennegi olin tähele pannud— mida väsinum on keha, seda paremaks muutub tehnika. Ja viimastel kilomeetritel sain ikka nii mõnestki 4ga algava numbriga tüübist mööda. Nii, et bussis saadud, viimased õpetussõnad läksid asja ette.

Minu sõiduaeg 3:00:13 andis tabeli järgi 416nda koha poolel distantsil. Ise lootsin veidi alla 3 tunni sõita aga selleks oleks pidanud ilmselt TPdes ökonoomsemalt käituma. Või siis lihtsalt kuidagi 13 sekundit kokku hoidma. Igal juhul motivatsiooni tekkis kõvasti juurde. Lõpuprotokolli vaadates oli huvitav üllatus: Taimi Margus, kellele Markus soovitas helistada, et seltsis segasem oleks, finišeeris minust ainult minuti eespool. Siis oli päris kahju, et kogu selle „lähen pikka maratoni sõitma/ei tea kas saan üldse sõita/vast siis ikka poolt“ dilemma käigus oli temale helistamine meelest läinud. Nii et, Taimi, järgmisel aastal 63 km. Tule teeme mõne trenni enne ka koos!

Maratoni aeg: 3:00:10
Koht: 416, kahjuks edetabelit netti ei riputatud ja naistearvestuses ei suutnud kohta välja kalkuleerida. Sõidu alguses pulsikell streikis ja tulemused liiga usutavad ei ole Keskmine pulss: 180 (seda ma hästi ei usu). Algul oli ilmselt närv sees aga enesetunde järgi ei olnud pulss kõrge, kuid kell näitas 180...190 vahelist tulemust. Hiljem oli pulss stabiilselt ca 166. Viimased 5 km jälle natuke kõrgem.

No comments:

Post a Comment