Lauri: maikuu suur lumekuu

Jälle pean tõdema, et kui kohe peale võistlust blogi sissekannet ei tee , ununeb pool juhtunust. Püüan siis nüüd kuudetaguse meelde tuletada ja siia kokkuvõtte teha. Eks kahjuks tuleb kirjutis ka selle võrra pealiskaudsem.

17. veebruaril osalesin 42. Tartu Maratonil, minu jaoks oli see järjestikku viies maraton. Ettevalmistus oli sel aastal parim. Jõudsin enne põhivõistlust läbi sõita 462 km ja hulgaliselt jõusaali tunde. Seda oli omajagu rohkem kui teistel Sprottidel, nii et enne starti sain tunda favoriidi kohustust. Eks siis oli ka seda võrra raskem, et oli ju tarvis tõestada, et kogu see vaev on ka asja ette läinud.

Stardijoonel olime Kauriga koos 9. grupis, Uri startis meist grupi või kaks eespool. Esimestel kilomeetritel oli nagu tavaliselt kõva rapsimine, püüdsin end hoida massis ja mitte liiga palju trügida ega ka maha jääda. Siiski päris kiiresti juba 5-6 km pärast oli juba kohti, kus ruumi oli päris palju.

Üldiselt möödus maraton üsna kiiresti. Kleepisin enne kodus suuskadele eelmise aasta TP´de ajad, nii et oleks sõidu ajal kogu aeg võimalik võrrelda. Esimesse punkti jõudsin juba ca 5 minutit varem. Edasi kasvas edumaa juba 10 ning 17 minutini. Raja keskosas kukkus tempo ning edumaa vähenes, kuid raja lõpu poole hakkas kiirus taas kasvama. Nii et peale poolt läbimist kasvatasin edu juba 17, 20 ning lõpuks juba 30 minuti peale.

Söögi plaanisin sel aastal ise kaasa vedada – kaasas oli mul 4 geeli ja üsk batoon. Tegin kava, et punktides tarbin vaid pakutavat jooki ja söön siis vaid omi asju. Geelid sain ilusti ära jagatud, aga batoon läks külmas kangeks ja seda polnud eriti mugav süüa. Kuigi järgmine aasta pean juba esimestes punktides ka oma traditsioonilist soolabanaani. Rajal olles võtsin seda alles Palu punktis, kui oli juba kohati tunda krampe kätes.

Need krambid tuldi aga sellest, et võrreldes möödunud kordadega läbisin sel aastal põhilise osa rajast paaristõukes. Siin oli kõvasti tunda bodypumpi trenni. Kaks kohta, kus kõvemini tõuget tegin oli esiteks peale palu punkti ning 3 k enne finišit. Siis panin kogu alles jäänud jõu mängu ja võitsin nii päris mitmeid kohti. Mäletan, et kui esimesel-teisel aastal seal samas lõpusspurti tegin, siis oli paaristõukeks jaksu vaid kilomeetri jagu ehk. Nüüd aga ei olnud sellega mingit probleemi ja suusad lausa lendasid all. Nii tuligi sel aastal seni parm maratoni tulemus ajaga 04:27:57 ja 2315 koht.  Lisaks sellele tegi meele heaks ka  see, et sain punkti kirja teiste Sprottide edestamisel

Hooaja kokkuvõttes sain sel aastal kirja 610 km, nii et möödunud suusaaastat võib väga korda läinuks lugeda.

Nete: suusahooaeg ja 42. Tartu maraton [331 km]

Laisale sügisele on õnneks järgnenud natuke aktiivsem talv, aga märkimisväärset sportlast pole must endiselt saanud ning suusahooaeg on kulgenud rahulikus tempos. Enne Tartu maratoni kogunes suusaradadel 268 km, osalesin töökaaslastega ka nädal enne TM põhisõitu 2. Tartu Teatemaratonil, olin "ankrumees" - sõitsin viimast vahetust Palust Elvasse, 16,4 km ja aeg tuli u. 1:15. Ilm oli rõve, mitu plusskraadi, pehme märg lumi ja lörtsisadu, kuid sellel oli ka positiivne külg. Õppisin uue asja ära. Nimelt katsetasin esimest korda elus karestatud suuska. Käisin pidamisala nr. 100 või 120 liivapaberiga üle (ei mäleta enam, kumb oli) ja valmis ta oli. Suhtusin küll skeptiliselt, kuid uskumatul kombel pidas säärane suusk väga hästi!

Foto on tehtud vahetult pärast teatemaratoni finišit. Päris maratonist mul kahjuks pilte pole.

Nüüd aga päris maratonist. Sarnaselt eelmise aastaga ei olnud mul suuri eesmärke seatud, v.a. sõgedaks minemise vältimine. Tulemuseks sama aeg kui eelmine aasta, koht aga jupp maad kehvem. Koondandmed:

     Aeg: 5:08:58

     Koht: 3686. (stardinumber 2845)

     Naiste koht: 243. (kokku lõpetas ligi 700 naist)

     Pulss: täpselt ei tea, sest kell jukerdas, aga arvatavasti kuhugi 170 kanti ta jäi.

Üldiselt jäin väga rahule ja sain mõnusa emotsiooni, kuid sellegipoolest valmistas algus pettumuse. Sattusin stardis sisekurvi, mis oli väga õnnetu valik, sest seal ei toimunud tükk aega vähimatki liikumist ning mulle tundus, et tuhanded inimesed libisesid väliskurvis mööda. Stardijooneni venisin üle 3 min, kuid kahjuks ei läinud ka edasi seis paremaks ja nii tuligi ca 6-7 km toppavas inimhunnikus jukerdada, kus kukuti, sõimati, koperdati jms. Lisaks ajas vihale, et terve rodu inimesi (ikka kümned ja kümned) lõikas esimese suurema kurviga tõusu ära ja koperdas otse laskumise alla. Kõik see ajas meele päris mõruks ning kõige tipuks kuulutati Matule jõudes valjuhääldis, et juba 4600 inimest on sealt läbi läinud. "No tore küll," mõtlesin tigedalt, olles eelmise aasta ajast umbes 10 min taga. Pärast Matut läks aga paremaks ja sõita oli mõnus. Hakkasin tempot üles kruvima ja suusasõitu nautima. Suusk lippas täitsa kenasti, pidamine kestis lõpuni ja kummalisel kombel jaksasin sel aastal väga hästi paaristõukeid teha. Eriti äge oli see, et kui muidu olen viimased 4 km alati mustas masenduses, siis seekord tõstsin tempot ja vuhkisin paaristõukeid teha, nii et tolmas. Kirsiks tordil oli finišisirgel ühe südika itaallannaga rebimine - andsime mõlemad kõvasti valu, aga mu pöialetõusuga paaristõuked otsustasid asja ära :)

Pusserdasin jupp aega ja tõstsin oma senised TM-i tulemused ühte exceli faili kokku, nii et kopeerin need ka siia (kasvõi selleks, et ise neid hiljem ühes kohas vaadata). Arvutasin kumulatiivse aja asemel puhtad vaheajad, siis on mõnusam võrrelda.

____________________________________________________________________________________ 

Aasta Aeg Koht N koht Matu Ande Kuutse Peebu Palu Hellen. Finiš 2010 5:37:40 2478 122 1:06:57 0:57:12 0:49:05 0:40:45 0:39:02 0:37:01 0:47:38 2011 4:58:39 2321 95 0:57:29 0:50:55 0:42:20 0:35:24 0:34:54 0:32:31 0:45:06 2012 5:08:54 2784 150 0:56:34 0:52:20 0:43:49 0:38:40 0:28:37 0:42:43 0:46:11 2013 5:08:58 3686 243 1:05:39 0:51:08 0:44:13 0:36:12 0:34:09 0:33:37 0:44:00

Nagu näha, on üldine tase kõvasti paremaks läinud või on mul toimunud stagnatsioon, tont seda teab... Seekord sain pika puuga nii Indrekult, oma isalt kui ka kõikidelt sprottidelt, aga ma ei lase sel end morjendada :) Nn tehnilise poole pealt veel nii palju, et suusad lasin seekord teha oma heal sõbral ja töökaaslasel, kellel see väga kenasti õnnestus. Lippeks läks esimese kihina roheline külma ilma parafiin, peale sinine HF (-4...-10C vist). Pidamise aluseks õhuke kiht kliistrit (ainult kulbi kõrgemasse ossa), siis midagi veel ja peale paar kihti VR40. Pidas lõpuni, libisemine oli üle keskmise, eriti lõpupoole. Ilm oli igati sobilik, stardis ca -6 kraadi, hiljem tsipa soojem.

Nüüd jääb üle veel nii palju talve nautida kui saab ja seejärel stardib juba orienteerumisneljapäevakute hooaeg ja ehk peaks kevadise Tartu jooksu"maratoni" kavasse võtma.

Indrek: 42. Tartu Maraton

Viis päeva enne maratoni tundus, et sel aastal on ettevalmistus mõnevõrra kasin. Viis päeva enne maratoni läksin veebruaris teist korda suuskadele ja sõitsin rahulikult 45 minutit. Jaanuaris tuli kokku 100 km, kogu eelneva hooaja peale ca 175, mida on rohkem kui eelmine aasta ja vähem kui veel varasematel aastatel. Kena talv oleks muidugi lasknud parema ettevalmistuse teha, aga mingitel hetkedel vedas ilm alt ja siis olid jälle tööreisid või haigused kimbutamas. Õnneks olin siiski ka teist sorti treeninguid teinud - jooksu, üldfüüsilist, joogat. Maratoni tulemust vaadates kulus see kõik ikka marjaks ära.

Zen power. Raudselt Photoshopitud. (foto erakogu)

Suusad tegi meile see aasta üks Nete kolleeg. Libisemise põhjaks tavaline külma ilma parakas ja peale sinine HF, mille vahemik oli vist -4...-10. Pidamise põhjaks hästi õhuke kiht kliistrit ja peale erinevad tahked määrded. Üldiselt sai arvestatud tegelikust pisut külmemate oludega, kuna suusk sai juba reede õhtul valmis. Aga sellegipoolest õnnestus täitsa üle keskmise, jäisematel lõikudel oli libisemine isegi suurepärane. Pidamine oli ka lõpuni välja täitsa olemas, kuigi lohakat tehnikat ei saanud väga lubada.

Esimest korda olin numbriga 2801 see aasta stardis 2500-3000 stardigrupis ehk üks grupp eespool kui siiani. Kasu polnud sellest midagi. Ma nimelt ei mäletanud, kas parem oli hoida sisekurvi või väliskurvi ja las ma ütlen teile - sisekurv ei liikunud üldse. Kui eelmine aasta läks stardijoone ületamiseks aega ca kaks minutit, siis see aasta üle kolme ja ometigi olin ma eelmine aasta seal 3000-3500 stardigrupi lõpuridades. Selle nahka läks ka üldiselt kogu paremas stardigrupis olek.

Seal taga. Sisekurvis. Halb. Koht. (foto www.vabaaeg.eu)

Matu TP-sse jõudsin siiski minuti kiiremini kui eelmisel korral (0:58:00 vs 0:59:07), kuna tegin Väikse Munamäe all ja mingi hetk hiljem ka kõvad kiirenduslõigud ja murdsin ennast sellest tihkest massist veidi vabamasse ja kiiremini liikuvasse seltskonda. TP-s hüüti, et koht seal 3200-3300 kandis. Andesse jätkasin tõusvas tempos (0:48:22 vs 0:51:20) ning Kuutsesse jõudsin ajaga 2:26:45 (2012. aastal 2:32:36). See andis muidugi täiendavat motivatsiooni, kuna pool maad oli sõidetud ja aeg alla 5h graafikus. Üldiselt tegin pea kõikides TP-des ka see aasta kiiremini, mõnes isegi oluliselt kiiremini ja peale Kuutset maksis see ka natuke kätte, sest pidin kõigest mõni km peale TP-d geeli ja joogipausi tegema. Õnneks taastusin seepeale kenasti ja Peebule jõudsin ajaga 3:01:04 (2012. 3:10:28) ning Palu TP-s olin ajaga 3:32:27 (2012. 3:44:44). 

Üritasin küll targasti süüa-juua, aga peale Palu hakkasin reites kergeid krambi-ilminguid tundma, mispeale võtsin hoogu veidi maha ja sõitsin kerget vahelduvat. Ühtlasi on see Palu ja Hellenurme vaheline lõik minu arust maratoni kõige ebameeldivam. Hoolimata kõigest ei lasknud ma tempol väga langeda ja Hellenurme punkti jõudsin ajaga 4:03:25 (2012. 4:20:30). Selleks hetkeks oli mul muidugi selge, et kui mingit jama ei tule, sõidan alla 5h kindlasti.

Esivanemate värava juures sõitsin mööda Nete isast, kes see aasta väga korraliku treenitusega läks korralikku aega püüdma. Kohvipausi tõusul tulime veel kõrvuti üles, sest ma olin üsna tühi ja jäin seal kellegi taha toppama, aga kohvi ma võtma ei jäänud. Esiteks imendub kofeiin umbes sama ruttu, kui sealt finišisse jõuab ehk siis füsioloogilist tolku eriti ei ole, teiseks kõrvetan ma sellega alati suu ära ja loomulikult ei saanud ma endale seda pausi lihtsalt lubada, sest mul oli vaja Nete isa ära võita. Võtsin ennast niisiis kõvasti kokku ja 3 km märgist edasi üritasin ainult tugevate paaristõugetega kütta, nii palju kui veel kehas jõudu oli. 

Mina olin seal nendest meestest minut vähem kui kaks tundi hiljem. (foto blog.spordihai.ee)

Kokkuvõtteks võib öelda, et finišis olin tubli ajaga 4:44:04, mis tähendas eelmise aastaga võrreldes taaskord suurt edasiminekut - täpselt 23 minutit. Loomulikult olen sellega väga rahul ja tore oli ka 5h piir murda, mis hooaja alguses endale eesmärgiks sai võetud. Küll aga on TM tase nii hullumeelseks läinud, et isegi sellise ajavõidu juures lõpetasin tagapool nii enda stardinumbrist kui ka eelmise aasta kohast. 

Maratoni koondinfo:

Koht: 2837 (2012. aastal 2735)

Aeg: 4:44:04 (5:07:04)

Keskmine kiirus: 13,4 km/h; keskmine liikumiskiirus 14,2 km/h (12,3 km/h; 13,3 km/h)

Pulsiinfo jäi seekord saamata, kuna millalgi enne esimest punkti hakkasin pulsivööd kohendama ja trukk tuli hoopis lahti.

Järgmine siht sihikul on 12. mail toimuv 31. Tartu Jooksumaraton, ajalist eesmärki pole veel välja mõelnud.

Lauri: hea ettevalmistus (462 km)

5 päeva enne maratoni tundub, et sel aastal on ettevalmistus  päris tubli. Tänaseks on kogunenud  462 km suusajäge ja hunnik jõusaalis rassimist. Võrreldes möödunud aastaega on see oluliselt suurem ning  annaks justkui head eeldused. Samas ei saa ma  liiga palju vaid sellele loota, kuna läbitud suusa km pole mul alati olnud korrelatsioonis maratoni tulemusega. Eelmine aasta  läbisin vaid 97 enne maratoni,  kuid tulemus oli seni parim. Seega loodan, et  praegune prognoos heaks ilmaks püsib ja suusk ja määre saab ka hea olema.

Viimaste trennide enesetunde järgi võiks arvata, et see aasta võiks  jälle väiksemaks lihvida. Suur eesmärk on proovida alla 5 tunni  aega, see tähendaks eelmise aastaga võrreldes 15-20 minutit kiiremat aega. Julgust sellise tulemusele annab kõige rohkem on tunda erinevust  paaristõukes. Kui  esimesel maratonil tuli väsimus peale juba peale 1-2 km ning tuli puhkamiseks vahelduvas sammus sõita, siis praegu olen viimased trennid teinud 20 km kanti suures osas just paaristõukes.

Sel nädalal enam trenni ei plaani väga teha. Pigem proovin puhata  ja tehnika teooriat üle korrata. Oluline on  end hoida, et mitte korrata paariaasta tagust, kui end kolm päeva enne võistlust  rebestasin ja tulemus selle nahka läks.


Kohtume  Maratoni rajal!

Kaur: spordiaasta 2012

Aastaga 2012 võis rahule jääda teise ja kolmanda kvartaliga. Esimeses kvartalis oli treeningtihedus hõre ning viimasel, aasta lõppu jäänud okt-nov-dets haigutas suur puudujääk füüsiliste tegevuste vallas. Tore muidugi nentida, et mitte ühelgi varasemal aastal pole oktoobri alguses olnud nii hea vorm ent samas kurb nentida, et kui ettevalmistus sai potist viimaste kuudega alla lastud ja nüüd jaanuaris olen uuesti põhja ladumas.

2011 aastaga võrreldes on olnud edasiminekut (66 trenni / 87h)
2010 võrreldes pole siiski samale tasemel jõudnud (104 trenni / 162h)
2012 kokkuvõte siis 93 treeningut ja 109h.

Jooksmises oli hea aasta (eriti mõnusad olid suvised orienteerumised) ning sai tehtud aasta tippsündmus - läbisime Raikoga koos Stockholmi jooksumaratoni. Septembri lõpuski oli veel väike idee osaleda ka esimesel Tartu jooksumaratonil, aga mingil põhjusel jäi seal siiski käimata.

2013 eesmärk siis septembri lõpus Berliinis topeltmaraton - rull + jooks.

Lauri:spordilaager (296 km)

Keskmine mees pidavat jõulupühade ajal umbakud 6000 kalorit toidulaualt sisse ahmima. Ilmselt suutsin ka mina möödunud aastalõpul samasuguse koguseni jõuda. Sel nädalal oli mul piisavalt aega, et kogu see üleliigne maha lihvida. Tänu vabadele päevadele sain teha trenni nagu spordilaagris – kaks korda päevas, kolmapäeva ja laupäeva lubasin endale puhkust.

Suusatama jõudsin selle aja jooksul kolm korda. Kõik korrad tegin klassikalises stiilis ja kokku ca 4h ja 38 km rahulikku sõitu. Reede hommikul tegin trenni veel enne hommikusööki, et nautida hommikust ilma ja vaba rada. Kui keha oli hommikuseks trenniks valmis, siis mõte ilmselt veel mitte. Kodus suuski määrides tegin mõlemal suusal kogu libisemise ala pidamise määrdega kokku. Kui haarasin korgi, et määre laiali hõõruda, sain alles aru millega hakkama olin saanud. Kaapisin küll suurema osa määrdest maha, kuid ilmselt kulub mul veel paar sõidukorda, enne kui takistav pidamismääre lõplikult maha kulub.

Peale eelmist sissekannet olen aga teinud viis trenni ja lisandunud on üle 70 km, mille tulemusena on mu kogu läbisõit sel hooajal jõudnud 296 km peale. Seda arvestatavat mahtu on ka rajal tunda ja enesetunne ja minek on hea. Maratonini on jäänud veel umbkaudu kuu aega, ehk õnnestub selle ajajooksul see maht kahekordistada ja nii oma eeldusi heaks tulemuseks parandada.

Reedehommikune tühi rada Pirital.

Rohkem kui suusarajale jõudsin sel nädalal jõusaali bodypumpi. Esmaspäeval ja neljapäeval tegin päevas kaks trenni hommikul ja õhtul. Reedel õhtul tegin otsa veel ühe. Raskused on trennis omajagu kasvanud ja uuest nädalast on ülakeha harjutustele kavas veel kilo-kaks lisada. Jalgadel tundub praegu juba pisiavalt raskust olema ja kükkide tegemisel pole hetkel tarvis midagi juurde panna vaid jätkata samal tasemel. Peale järgmist nädalat edasised kuuaega kavatsen raskusi enam mitte tõsta ja keskenduda olemasoleva rauapumpamisele. Suusatades olen täheldanud jõusaali abi just kätes, nii et paaristõuget jõuan pikemat aega ja tugevamate tõugetega teha.

Peale kahe põhiala tegi ka üle aastase vaheaja jooksul külalisetteaste võrkpalli väljakule. Üle nii pika aja oli küll mõnus, aga valus. Käed ei olnud enam harjunud palli vastu võtma ja kiired liigutused tekitasid hirmu, et seal platsil end ka vigastan. Reedel tegin lisaks suusa ja jõusaalile veel ka pooltunnikest lohesurfi Harku järvel (jää ja lume peal ikka). Järvel oli päris korralik lumekiht, nii et sõita oli mõnusam kui Jüris põllul. Sõitsin esimest korda oma uue kõige väiksema 7ruuduse lohega. Triibutasin peamiselt edasi tagasi, kuna erinevalt suvest ei tihka ma  jää peal väga hüppeid teha. Küll aga saab seal  kumelaua sõitu ja sujuvalt halsse harjutada. Tuul oli väga puhanguline ja tugev, Priit ja teised, kes kohal olid ja valdavalt suuremate 9-ga sõitsid olid päris hädas. Kuna tuul oli heitlik, siis väga ei oska lohet iseloomustada, kuid tegemist paistab olevat üsna kiire reageerimisega loomaga. Nädala lõpetas peale tänast pikka suusasõitu veel üks mõnesajmeetrine lõdvestav ujumine.

Võin öelda oli meeldivalt sportlik nädal ja vahelduseks midagi sellist teha oli päris huvitav.Soovitan teistelegi!

Lauri: head suusaaastat!

Minu aasta ja suusahooaeg käib juba täie hooga. Peale eelmist sissekannet on omajagu trennitunde jõusaalis ja suuskade nühkimist rajal juba seljataga. Tartu maratonini on küll veel pool talve aega, aga oma esimese lumekuu jooksul olen päris hea tunde sisse saanud.  Peamiselt on see päris heas trennirutiinist – kaks korda nädalas jõusaalis ja kaks korda suusatamas. Selle tulemusena sain detsembri jooksul kokku üle 200 km suusatamist. Kui nüüd veel otsa selle aasta üks trenn on kokku juba 224 km kogunenud. Võrreldes möödunud aastatega olen praeguseks juba rohkem suusatada kui muid olen jõudnud Maratoniks ette valmistust teha.

               

Maht on küll juba hea, aga peaasi et nüüd mingit tervisejama ei juhtu nagu tunamullu, kui  ettevalmistus oli mahukaim (285 km),aga  aeg  seni kehvim  Teisalt loodan veel ilmale ja suusale, mis vaatamata väikseimale ettevalmistusele möödunud aastal seni parima tulemuseni viis ( enne sõitsin 97 km).

Pühade ajal tegin suurema osa oma trennidest Lõuna-Eestis, kus proovisin mitmeid erinevaid suusaradasid: Tartus Tähtveres, Vooremäe, Lähte, Mammaste, Otepää-Matu TP maratoni rada ja Kääriku Kekkose rada. Võrreldes pähe kulud Pirita rajale oli tegemist tõesti ilusate trennidega. Eriti julgen soovitada Lähte suusaradasid, kus võib peale kauni looduse kamba kaupa metsloomi (sattusin 6 metskitse peale korraga) ja nende jälgi rajal näha ning Mammaste suusarajad Põlva külje all, kus on lihtsalt väga mõnus vahelduv maastik ja loodus. Neile, kel soovi rohkem mäkke ronimist ja kiireid laskumisi soovi harjutada, peaks kindlasti käima Vooremäel. Tundus et seal saab 7,5 km vast oma mõnisada meetrit vaid tasasel maal paaritõuget teha. Head rajad on loomulikult ka Otepääl ning Käärikul, kuid need juba ammu teada kohad. Kõige kesisem kogemus oli Tartu, esiteks tehti seal raja töid ja suurt ringi ei saanud sõita aga 700 m ring oli peale teist kordust juba päris igav.

                                 

Uri: 2012 kokkuvõte

Kokkuvõte 2012. spordiaastast:

Üldine kokkuvõte:

	2012	2011
Treeningkordi	69	83
Treeningtunde	101	132
Kilomeetreid	1283	1580
Suusk (km)	282	270
Jooks (km)	403	224
Rulluisk (km)	314	650

Treeningmaht on selgelt vähenenud. Eriti nukrad olid oktoober ja november, kui kahe kuu peale tuli kokku vaid 5 treeningkorda viie ja poole tunniga.

Aasta alguses sai eesmärgiks seatud 2 treeningkorda nädalas, millest jäi siis seekord puudu 35 trenni.

Seda imelikum oli, et võistlusprogramm õnnestus sel aastal küllaltki edukalt:
(tulemuste järel sulgudes on võrdlus eelmise aasta sama võistlusega)

Selle aasta esimeseks võistluseks oli Alutaguse Suusamaraton. Osalesin sel üritusel kolmandat korda. Koht 522 (-120), aeg 2:39:47 (-19:50), kaotus võitjale 59:00 (-8:45). Selge edasiminek võrreldes eelmise aastaga.

Ka Tartu Maratonil õnnestus hea suusa toel tulemust märkimisväärselt parandada. Koht 2099. (-807), aeg 4:44:33 (-40:10), kaotus võitjale 2:01:12 (-42:08).

Haanja Maratoni jätsin sel aastal vahele ja keskendusin sealt edasi jooksule, kuna oli ju plaanis suve alguses oma elu esimene jooksumaraton läbida.

Järgmiseks oluliseks sündmuseks oligi maikuine Tartu Jooksumaraton . (Kuna 2011.a. jäi see kordusõppuste tõttu vahele, siis võrdlus seekord 2010. aastaga). Sain jooksul 783. koha (-241) ajaga 1:58:59 (-8:01). Kaotus võitjale 42:56 (-7:53). See andis kindlust, et Stockholmis võin minna sihtima aega alla nelja tunni.

2. juunil jooksin Stockholmis oma esimese jooksumaratoni. Külmas, vihmases ja tuulises ilmas läksin jahtima aega 4 tundi. Suutsin hoida ühtlast tempot ja head enesetunnet. Ajaks tuli 3:54:42, koht meeste hulgas 5055. Olin rahul.

Osalesin ka mõnedel EMT rullituuri üritustel, kuid neist eraldi kokkuvõtet teha ei viitsi. Kokku osalasin kahel etapil (2011: kolmel). Koondarvestuse koht 149. (+23). Parima etapi koht 75. (+4). Ja tegelikult veel 2011.a. oli meest ja naiste arvestus koos ja 2012.a. eraldi, seega olid selle aasta tulemused veel kehvemad, kui siin võrdluses paistavad.

Täielikult ebaõnnestus ka Tartu Rulluisumaraton. Sel aastal oli uus rada, mis mulle kohe kuidagi ei istunud. Veidi üle pingutasin ka distantsi alguses ja kokkuvõtes aeg 1:49:37 (kuna distants muutus, siis pole mõtet varasemaga võrrelda). Koht oli aga 349., mis oli lausa 187 kohta kehvem kui aasta varem. Ka kaotust liidrile oli 33:19, mida oli 16:26 (pea-aegu 2 korda) rohkem kui 2011.a.

Samas vaid poolteist kuud hiljem toimunud Berliini uisumaraton läks igati edukalt. Juba eelmisel aastal seatud eesmärk 30kmh sai ületatud. Ajaks 1:23:52 ja ka koht meeste fitness kategoorias 405., mis on senine parim (ja umbes 4500 osavõtja hulgast päris okei tulemus).

Aasta lõpus sai osaletud veel SEB Tallinna Maratonil 21.1km distantsil. Proovisin seal joosta Kauriga ühes tempos, kuna Garmin oli parasjagu katki nagunii. 2/3 distantsi peal pani aga Kaur hoogu juurde ja minu jaks sai otsa. Kaotasin Kauri silmist ja tempo kukkus mutta. Kokkuvõttes 509. koht, aeg 1:47:58, kaotus võitjale 41:26. Võib-olla mõjus ka negatiivselt päev varem sõidetud rulluisumaraton, kuigi eks see oli järgmise aasta ettevalmistuseks vajalik.

xDreamidest osalesin sel aastal üldse ainult kahel etapil. Kokku oli meie meeskond, kes sel aastal osales väga vahelduvas koosseisus, juba kolmandat aastat järjest 33. kohal. Ei tea, kuidas see võimalik on.

Järgmise aasta eesmärkidest olulisem on nähtavasti Berliini rulluisu- ja jooksumaraton. Kaks maratoni nädalavahetuse jooksul - selle nimel peaks juba natuke treenima ja kaalugi langetama.

Jõudu ka kõigile selle blogi lugejatele uueks aastaks!

Maraton peaaegu läbitud

Kuigi alles kuu jagu tagasi pakkisin oma surfivarustuse kokku, võtsin täna selle juba taas välja. Kavas oli esimene lumel lohetamine. Jüris on põld juba korraliku lumekihiga kaetud, nii et lumelaual saab mõnusasti triibustada. Linnas  kõigutas tuul isegi natuke puuoksi, nii et ootusrõõm kasvas iga minutiga. Maanteelt paistnud suur lohetajate hulk tegi tuju heaks, kuid pettumus saabus peagi. Rahvast oli küll põllu äär täis ja suuremate lohedega sõideti, kuid minu oma kahjuks vedama ei kippunud. Rõõm Tuul ei olnud piisavalt tugev ja lohe ei püsinud õhus ning kippus alla kukkuma. Higistasin küll oma paarkümmend minutit ja rapsisin, kui seekord jäi triip vaid meetripikkuseks. 

Et pühapäev tühja ei läheks olin enne ka murdmaa suusad autosse visanud, juhuks kui tuult pole. Nüüd läkski tagavara varustus asja ette. Sõitsin Jürist Piritale ja tegin seal pika kahetunnise trenni –  neli ringi ja 28 km. Vaatamata suurel sajule ei ole lund ikka veel piisavalt, nii et klassika rada eriti pole ja nauditavam on sõita uisku.

Peale eelmist sissekannet olen nädala jooksul teinud veel kaks sõitu, nii on tänaseks kogunenud juba pea maratoni jagu kilomeetreid – 61 km. Pole paha algus. 

Lauri: Hakkab pihta

Ometi on maa valge ning saan suuskadel mööda radasid liuelda. Neljapäevane ja reedene lumesadu oli nii korralik, et nüüd on selle aasata esimene sõit tehtud. Pirital on Kloostrimetsa poolsel osal ca 2 km pikkune ring, mis on päris sõidetav. Tegin kokku 3 ringi. MK etapi suuskadega ei maksa ehk veel rajale minna, aga mullasuuskade jaoks oli päris kobe. Valisin kaasa kaasa oma ma 10 aasta vanused Visu Optima kombisuusad. Klassika rada veel eriti sees polnud, nii siis lasin suurema aja vabatehnikas ja ühel pikal sirgel paaritõuget. Viimase sõidu tegin vist märtsis aga polnud hullu, pulss oli küll kõrge kuid samm polnud väga taaruv. Nii et lootust on ja samm maratonile jälle lähemal.

Kui nüüd esimese korra põhjal pikemaid plaane teha ning natuke ka ette vaadata, siis paistab et see aasta peaks olema rohkem vaba aega trenni teha. See omakorda võiks ehk anda lootust nobedamale liikumisele maratonil. 

Peale surfi hooaja lõppu ja  enne lumetulekut pole ma veest end eemale suutnud hoida, nii olen proovinud korra-kaks nädalas basseinis käia. Kuu ajaga olen läbi ujunud ca 13,5 km, kas 3 km  või mõnikord 2,25 km korraga. See tunniajane vees olek jaguneb kolmeks 750 setiks, mille omakorda ujun kolmest erinevas stiilis krool, rinnuli ja selili. Oma ujumiskiirusega olen päris rahul. Ujun pigem rahulikus tempos, nii et kui paugutada,  siis annaks siit veel ühte-teist välja pigistada.  


Parimad ajad (250 m):

Krooli 4:30,8
Rinnuli 6:00.9
Selili 4:48,5 

Alguses läks ujumine päris hea hooga, kuid viimasel kahel korral olen küll end sundima pidanud, sest trenni lõpuks läheb vaja  paremat motiveerimist. Igavaks kisub kui tund aega ujud nii, et ainuke asi mida vaatad on basseini põhjas olev plaaditud sinine triip, mis aitab sirget  trajektoori hoida. Selles mõttes on jõusaalis  bodypumpi teha vaheldusrikkam....

Lauri: hooaegade vahetus

Rattalt on pori maha pühitud ja lohed on soolasest veest puhtaks uhutud, teen lühida järelevaate möödunud hooajale. Xdreamist kirjutasin lühidalt juba eelmises postituses, nii  pühendan järgmise postituse peamiselt surfile ja jalgrattale. Peamiselt neile kahele tegevusele oma suve jagasingi - kui merel puhus tuul ja lained loksusin, käisin surfamas, kui tuul vaibus ja päike lõõskas veeresin rattal mööda maanteid.

Lohetamisel on see aasta päris eduline olnud, võrreldes möödunud alustamise aastaga. Veebruaris alustasin lohega lume peal harjutamist ning natuke hiljem sain juba Hispaanias oma esimesed veestardid kätte. Suvi oli päris tuuline ja surfata sai palju. Rohke sõidutundide hulk on arengule kõvasti kaasa aidanud, nii et nüüd sügiseseks on juba hüpped ja peotäis manöövreid arsenalis. Järgmiseks aasta tahan laiendada freestyle i manöövrite hulka ja liikuda keerulisemate trikkide peale. Lisaks tahan rohkem ka lainesõitu teha ja tormisema ilmaga Ristnas ära proovida. 

Kevadel kuulutasin, et müün oma purjelaua kamad maha, nii olen neile jupi kaua uusi omanikke leidnud. Algest suurest hunnikust on jäänud on vaid laud (Skate 112L ) üks puri (6.0 m²) ja mast. Nii, et kes otsib endale purjelaua varustus, siis minu käest saab veel  midagi. Tekkinud tühja ruumi ei ole kauaks jäänud, olen endale hankinud erinevate tuulte jaoks sobivad lohed. Esimene oli 13 m², suvel hankisin juurde 9 m² ning nüüd nädalajagu tagasi sain endale ka ühe väikese 7 m² tormilinnu. Nende kolme lohega peaks kõik surfamiseks sobilikud ilmad ära katma ja kui tuul on väga väike, siis sõidan ratast.

Selliseid nõrga tuulega ilmasid sel aastal oli, nii et sain kevadel korralikult kevadiseks rattaralliks harutada. Selle tulemusel edestasin oluliselt oma möödunud aasta tulemust – sõitsin alla 4 tunni  ja murdsin end esimese 1000  sisse ( mullune aeg 4:26 see aasta 3:53  ja 1336. koht see kord 929.). Ka suve jooksul sain ratast päris palju vändata. Kuna sõitsin nii maantee kui ka maastiku rattaga, siis ei tea kui suur läbitud kilometraaž oli, aga see oli piisav. Sügisenerattamaraton oli taas parem kui mullune võistlus. Ajaliselt  kaotasin küll 2 minutit, kuid arvestades raja olukorda, oli tõus üldjärjestuses väga hea tulemus ( mullune aeg 4:07 see aasta 4:09 ja 1776. koht, see kord  1305.). Eelmine aasta oli rada lihtne ja  kuiv, see aasta oli  omajagu ratta lükkamist mudas. Huvitav on vaadata kahe erineva võistluse kiiruste vahet, mõlemal läbisin selle ligikaudu  nelja tunniga, sama maanteel läbisin selle ajaga 137 km ja  metsas"vaid" 89 km. Samas tundsin, et mõlemal suurvõistlusel jäi mulle reservi jalga ja eks kogemus tuleb ka, nii et tuleva aastal tahan veel väledam olla.

Nüüdseks olen suurelt jaolt oma tegevustega siseruumidesse kolinud, käin jälle body pumpist ja üle kahe aasta võtsin jälle ujumise kavasse.Olen nüüd kaks korda Rocca al mares basseinis käinud. Sealne rada on 25 m pikk eelistaksin küll 50 m aga see on vaid Kalevis ja seal on kallis käia, nii et selle asemel saan kõvasti pöördeid harjutada. Trennis teen läbi kolm stiili - krooli, rinnuli ja selili. Esimesel korral tegin samasjärjekorras

6*25 m krooli

6*25 m rinnuli

6*25 m selili 

Nii tegin kokku 5 seeriat, vahepeal minutikese puhates, kokku läbisin 2160 m. Samas   tundsin, et oleks veel olnud jõudu  pikemaltki ujuda. Täna muutsin natuke kava, tegin igat stiili 10*25 m ja kokku 4 seeriat. Kokku tulnud 3 000 m tundub päris piisav trenn, ajaliselt võis see olla natuke üle ühe tunni. Jätan järgmistel kordadel distantsi sama pikaks, aga  püüan tehnikat parandada, kuna kohati tundis, et jalad kippusid krooli ujudes paaril korral  lihtsalt järgi lohisema ja kätega "kündsin" liiga sügaval vees.   

Xdream Kiviõlis ja hooaja kokkuvõte.

Liiga pikalt on veninud sissekanne Sprotttide viimasest Xdreami etapist, selle võrra ka lühem kokkuvõte.

Nii nagu kogu see aasta on meil Xdreamil osalemine longanud, nii ka see kord. Etapp jäi vahele Raikol, nii kaasasime Martini punti, kes meil ka varasemalt on väga hea asendusliige olnud. Viimane osavõistlus toimus Kiviõli külje all. Etapi kõige teravam elamus oli esimese 6 km pikkuse jalgsi osa vältel 4 korda ligikaudu 150 m kõrguse tuhamäe otsa ronimine. Teised etapid polnud nii pingelised, ratta sõidul oli palju kiiretel lõikudel sõitmist ja vähem mudas sumpamist. Kanuu etapp oli jällegi plaanitu järvele, sellest ei oska suurt midagi põnevat välja tuua.

Kuigi tegime raja peal kaks eksimust ning saime jalgades tunda krampe, tuli kokkuvõttes 4 tu8ndi 39 minutiga 21 koha. Arvasime, et olime juba tagapool, kuid selline lõppasetus oli rahuldav. Siiski hooaja kokkuvõttes ei ole suurt rõõmustada. Esiteks oli võistlustest osavõtt väga hüplik , sellest ka paigalseis arengu asemel. Hooaja kokkuvõtvas järjekorras saime jälle 33. koha. Jälle! Juba kolmandat aastat järjest, kas see on tõesti meie lagi? Ilmselt saaksime eesmärgipäraselt treenides end ka esimese 20 sekka pressida, eeldusi just kui oleks. 

Xdreami kodulehel on väljas ka juba järgmise aasta võimalik kava.

28. aprill Tallinn

09. juuni Iisaku

20 - 21. juuli Kärdla - öine

01. september Kambja - eraldistart?

Uri: Berliini rulluisumaraton

Sellest on nüüd küll juba üle kolme nädala möödas, aga Berliini rulluisumaratonil sai ka sel aastal käidud. Eesmärgiks oli, nagu ka eelmisel aastal, saada keskmiseks kiiruseks üle 30 kmh ehk siis ajaks alla 1:24:24.

Esmakordselt õnnestus maratonile kohale jõuda piisavalt varakult, et normaalselt sooja teha ja venitada. See tuli kindlasti kasuks.

Kohe alguses sain ilusasti grupis sõidetud - ei läinud tempo liiga kõrgeks ega jäänud ka nõrgaks. Siiski oli esimese 4 kilomeetri tempo 2:01/km ehk siis veidi alla eesmärgiks seatud 2:00. Siis aga sain ilusti tempo üles ja 13 kilomeetriks oli kella järgi keskmine tempo juba 1:55. Sellise tempoga oleks lõpuaeg võinud lausa alla 1:21 tulla.

Sealt edasi hakkas aga grupi tempo langema ja tegelikult näitas minu kell ka suuremat distantsi kui ametlik rada. Siiski, poole maa peal oli mu ametlik vaheaeg 41:23, mis lubanuks aega alla 1:23. Pulss püsis mõõdukana (keskmine 172). Tasapisi tundus, et tuleks hakata kiirust lisamagi.

Poolelt maalt alates langes tempo juba alla 2:00 ja pulss alla 170. Aga hakata nii suurel maratonil ise gruppi vedama tundub ka nagu imelik. Lõpuks, umbes 30km kandis moodustus seltskond, kes tegi karusselli - umbes kümnene grupp mehi vahetas tihedalt vedajat janii suudeti tempot tõsta. Kahjuks juhtus nii, et kui mina vedama läksin siis jäi ülejäänud grupp maha. Võtsin taas tempo alla ja ootsain tesied järgi - üksi pusimisega poleks ma kaugele jõudnud.

Kohe samas tekkis aga grupist üks teine tüüp, kest ostsutas lõpuspurti tegema hakata. Üldiselt ei ole meeldiv hakata kedagi jälitama kohe peale seda, kui oled ise grupi vedamise lõpetanud, aga samas tundus see ainus variant kuidagi tempot tõsta. Sain jooksikule väikse spurdiga tuulde, kuid kahjuks keegi rohkem meiega kaasa ei tulnud. Viimased 8 kilomeetrit sõitsimegi kahekesi.

Pulss ronis sellis sportimise peale kohe üle 180. Lisaks selgus, et see teine sell oli ka arvestanud sellega, et kaasatulijaid on rohkem ja saab vedajat vahetada. Paar korda püüdsingi ka omalt poolt panustada, aga üsna kiirelt ja näitlikult tegin selgeks, et minust vedajat ei ole. Nii palju ma ennast ka juba tunnen, et kui sellises olukorras aktiivselt vedama hakata, siis ei jõua varsti enam tuuleski püsida.

Tänu sellele ei olnud tegelikult ka meie tempo kuigi kõrge, vaid püsis kuskil 2:00 kandis. Grupile sõitsime siiski järjest rohkem eest ära ja mitmetest sõitjatest sõitsime omakorda mööda. Tuules püsimine läks aga järjest raskemaks, aga kuidagi pidasin ikka vastu. Viimase kilomeetri pulss oli juba 186, ,maksimum ronis 188-ni.

Siiski suutsin hammastega eessõitjast kinni hoida ja lõpuajaks kujunes 1:23:52, millega sai eesmärk täidetud ja sõidetud senine parim maratoni aeg. Minu kella järgi oli distants 42.7km ehk 500m pikem kui ametlik, sellest ka erinevus keskmises kiiruses, milleks Garmin näitas 30.6 kmh, ametlik siis veidi vähem.

Ametlikuks kohaks fitness kategoorias oli 405., mis oli samuti senine rekord (varaseim parim oli 2007.a. vihmasajus saadud 573. koht).

Keskmine pulss oli 172.

Seega igati edukas maraton. Kauriga plaanisime juba mõnda aega tagasi, et 2013. a. peaks käsile võtma Berliini jooksumaratoni. Just hetk tagasi registeerirdes selgus aga, et regada oli veel võimalik ainult uisu- ja jooksumaratonile koos. Eks näis kas võtame siis tõesti topeltürituse ette, aga jooksma lähme igatahes.

Lauri: Püünsi lend

Täna oli mõnus päikeseline ja tuuline ilm. Kui hommiku poole olid puhangud kuni 19 m/s, siis õhtu poole andis jõud järgi ja sain enda 9ruuduse lohega Püünsis käia.

Enne minekut laenasin Priidult wave i lauda, et proovida laine sõitu õigema lauaga. Esmalt aga tegin sooja enda lauaga. Ilm oli täna üsna soe ja vette kukkudes ei olnud eriti külm, nii otsustasin natuke trikitamist jälle proovida. Alustuseks tegin paar niisama hüpet ja üks proov Indy grabi. Hea meel on  ühe väga hästi õnnestunud back rolli üle. Kiirus oli piisav, nii sain korralikult hüppesse ja üle pea pöörde teha ning maandudes oli lohe paigas, nii et oli vedu olemas ja sain kohe edasi sõita. Sellised korrad panevad hõiskama!

Sellise ilusa esitluse peale mõtlesin ka midagi uut proovida. Olen korra-kaks mõelnud Raileyt  teha. Mingit teoreetilist selgust mul sellest polnud, nüüd vaatan Youtube ist järele ja näen, mis ma valesti tegin. Peamine oli see, et tegemist on unhooked trikiga (enne manöövrit peaksin lohe trapetsist lahti võtma ja vaid käte jõuga hoidma). See pärast saanud ma ka korraliku sirutust, keha jäi kõveraks ja jalad ei lennanud selja tagant piisavalt kõrgele. Esimene kord tuli oma arust küll päris ok välja, nii et sirutus oli poolik, aga maandusin ja sain edasi sõita. Tegin veel oma 5-6 katset koos väiksemate kukkumistega. Siis aga tõstis lohe mu ühe hüppe ajal taeva alla, laud kukkus jalast ära ja kehal mingi vääne oli sees, kontroll oli kadunud. Huvitav, et kui õhus lennates aru saan, et midagi on valesti ja maandumine saab olema valus, lööb instinktiivselt häälepaelad lahti ja karjun omaette.... lendasin, kas külg ees või rind ees sellise nätakaga vastu vett, et hing kinni. Oma poole minuti jagu ulpisin ja püüdsin poomi otsas rippudes ning õhku ahmides eluvaimu sisse tagasi saada. Hea, et löökvest ja kiiver oli, muidu oleks ehk valusam olnud. Huvitav oli, et selle kukkumise ja muu peale püsis lohe terve aja õhus, ega kukkunud vette.

See pauk võttis korraks sõidutuju ära. Aeg oli proovida Priidu lauda, mõtlesin et jätan tänaseks hüppamise ja proovin rahulikult, kuidas lainelauaga on sõita. Varasemal paari korral, kas purjelauaga või siis lohega laines käies on lainesõit väga lahe tundunud. Lihtsal, minu twintip (kahes suunas sõidetav) laud ei ole laine jaoks kõige sobivam, kuna jääb kohati lainesse kinni. Püünsis aga ei olnud täna ( ega vist eriti kunagi) korralikku lainet ja oli selline vastik chopiline ja raputav. Lainelaud tundus suur nagu lauda uks, väga veider ja harjumatu oli. Kohati oli tunne, et nagu sõidaks purjelauaga ja väike sakiline laine raputas. Väga imelik esimene kord oli. Ilmselt pean ikka korralikus laines Väänas või Randveres ka proovima, et õigemat tunnet saada. Nii tegingi vist kaks otsa merele ja tagasi ning pakkisin asjad kokku.

Lauri: surfisügis

Oktoobrikuine ilm on juba omajagu jahedaks läinud, õnneks on viimase paari nädalajooksul olnud mõned päris head tuuled, nii et natuke jahedam merevesi kaldal ei hoia. Siiski olen suurema trikkide õppimise ära jätnud, et väga palju vees ei liguneks. Viimasel korral kaotasin ühel suurema hüppe ajal laua alt ning hilisem mitmeminutiline vees ulpimine oli  lõpuks päris ebamugav. Peale seda  ujumist  läksin rohkem kindlate väiksemate hüpete ja kindlamate maandumiste peale.

Möödunud nädalavahetusel oli päris vali tuul. Käisime neil  päevadel Laulasmaal ja Püünsis sõitmas. Laupäeval Laulasmaal jäi  mu sõit suhteliselt lühikeseseks. Rahvast oli palju ja kohati läks päris kitsaks, nii sõitsin ühe lohele peale ja ajasin lohede liinid omavahel sassi. Kõigepealt sai jälle vees liguneda ja  kontrollimatu lohepuntra otsas rippuda, mis oli kohati päris kõhe. Ei oleks tahtnud, et kaks lohet hoo alla võtavad ja meid kuhugi  pilliroogi  viskavad. Saime lõpuks kaldale ja seal oma tunnijagu nööripuntraid lahti arutada. Sain küll seeläbi ühe tuttava juurde, aga kahjuks oli see kõige magusama tuule ajal. Kui tagasi veele sain oli tuul juba nõrk ja pikka lustimist enam ei jagunud.

Pühapäeval oli tuul pisut marulisem ja väga puhanguline. Kohati oli tuul nii tugev, et sõitsin täiesti lahtise poomiga, ilma et loheks oleks vedanud ( üks kitezone’i  foorumi kasutaja kirjutas tabavalt -  fun factor on kadunud kui lohe on seniidis on ja enda tahtmata jesuswalki  teed). Teisel momendil oli jälle tuul nii väike, et ei tõstnud mind veeski välja.

Tormine tuul räsis ka teisi randasid Eestis, Hiiumaal oli üks sõitja lohisenud oma lohe järel nii õnnetult, et lõpetas oma sõidu haiglas. Sain ka ise üht võimalikku hättasattujat peale enda sõitu aidata. Surfari lohe oli sattunud tuule auku ja hakkas justkui alal kukkuma, mis peale tuli otsa tugev puhang, mis teda Püünsi rannas autoteele tahtis kiskuda. Haarasin tal seljatagant veel  vööst kinni ja istusime vees kahekesi ankruks nagu kaks bobisõitjat, kuni kolmas vend rannal ta lohe kinni püüdis ja ohutuks tegi. Mõni nädal tagasi oli just üks julge Läti surfar lasknud oma lohe ühe ranna äärse maja hoovi õunapuu otsa. Eks see Püünsi rand oma kitsa maaribaga ja sõiduteega kohe selle kõrval on üsna ohtlik, aga samas on see ka kõige lähim rand linnale.

Järgmise nädalaaja prognoos ei paista liiga optimistlik, aga loodetavasti saab veel sel aastal mõned sügisesed triibud teha.

RMK Ikla - Oandu matkarada jalgratastel

 1. päev: Ikla - Kõrtsi-Tõramaa

Kell oli hommikul natuke enne kuut. Sõin kodus kõhu sooja toitu täis, ei võinud ju kindel olla, millal järgmine kord midagi sooja saab. Panin rattariided selga ja oligi aeg randevuu paiga poole liikuma hakata. Ratast trepist alla tassides tundus, et koos nodiga võis ratas nüüd küll oma 30-35 kg kaaluda, eks sellega saab rajal veel kõvasti vaeva näha... Teiste matkalistega kohtusin Balti jaamas, plaan nägi ette sõita 6:56 rongiga Pärnusse. Esimeseks rivistuseks olid kohal Kaur, Allan, Marko, Priit ja mina. Raiko pidi liituma meiega järgmisel õhtul kuskil rajaservas.

Teel Pärnu jõudsime koostada kaks pikka nimekirja ― esimesse panime igapäevase menüü ja loetelu söögist-joogist, mida kõike oleks tarvis moonakotti kaasa panna. Silmatorkavaimad nimetused olid selles loetelus suured kogused Snickerseid ja batoone ning mõned karbid Turistieinet. Nagu hiljem matkalised võisid tõdeda, on turisti eine suurepärane konserv, millega peaaegu iga matkatoidu hõrgult maitsvaks võib teha. Teise nimekirja sai aga kõik see üles loetletud, mis vaatamata suurele plaanimisele ikkagi maha oli ununenud ― madrats, patareid, esmaabivahendid jms. Peale poes käiku ja varustuse täiendamist suundusin koos Kauriga bussijaama, et sealt bussiga matkaraja lõunapoolsesse lõpppunkti Iklasse sõita. Minu kindel soov oli rada võimalikult täpselt, mööda mahamärgitud trassi, läbida. Teised otsustasid otse Kilingi-Nõmmele vändata ning seal meiega taaskohtuda.

Kaur ja Lauri matka Startdipunktis Iklas

Iklasse jõudes kohtusime kahe ratturiga, kes just vastassuunast RMK rajalt saabusid. Tuju oli neil hea ja kogemus positiivne. Nad näitasid kaardil ka paar raskemat kohta ette, kuid ega need stardiõhinas eriti meelde ei jäänud. Startisime pool kaks päeval. Raja algus lookles asfaltteel mööda mere äärt, läbi Lemme ja Kabli suvituspiirkonna. Suures osas oligi tee Iklast Kilingi-Nõmmeni üpris kiire ning kulges mööda asfalti ja kruusateed. Suutsime hoida üsna head keskmist kiirust ― üle 20 km/h. Siiski oli Pärnust startinud meeste tee oluliselt lühem ning seetõttu tuli neil mitu tundi tegevust leida, et meid oodates igavust peletada. See aga ei ole pealinna meestele just lihtne, kui linnas on vaid kaks kohvikut. Ootajate rõõmuks jõudsime Kilingi-Nõmmele mõned minutid peale kella viit. Sõime ühe sooja supi ning loputasime kurku kosutava õllega.

Ajaveetmine Kilingi-Nõmmel

Peale tunniajast puhkust ning plaanipidamist asusime taas teele, nüüd juba suuremas koosseisus. Kaardi järgi marsruuti koostades seadsime eesmärgiks jõuda ööseks Soomaa keskusesse. Meie plaane mõjutas asjaolu, et olime telgid kaalu vähendamiseks koju jätnud. Seega sõltus meie päevateekonna pikkus ka sellest, kus ööbimiskohta oli võimalik leida. Kilingi-Nõmmelt kulges matkarada juba mööda pikki ja sirgeid metsavaheteid. Metsas sõites ilmnes ka rajatähistuses üks puudus: nimelt on rada praegusel hetkel tähistatud sõitmiseks vastupidises suunas ― Oandusse Iklasse. See väljendus selles, et lisaks kilomeetri siltidele oli kohati, näiteks teeristidel, puude ümber seotud kileribasid. Meil aga, sõites Ikla suunast, oli õige teeotsa leidmiseks vaja suund tagurpidi välja nuputada. Kuna meie grupil puudus matkal kompass, siis oli nuputamine pisut keerulisem. Soovitan kõigil kompass rajale minnes kaasa võtta! Teine põnevust lisav (loe: raskendav) asjaolu oli raja kaart, mis meile tundus kohati ebatäpne olevat. Tulemusena tegime paaris kohas valed pöörded, mis meile mõned kilomeetrid lisas ja täiendavalt energiat kulutasid.

Lõpuks, peale kolmetunnilist seiklemist jõudsime õhtupimeduses Kõrtsi-Tõramaale, Soomaa looduskeskusesse. Seal nägime üht suuremat maja, kus paistis rühm koolilapsi ennast ööbima sättivat. Kõrval paistis  aga ka  kaks väikest nukumajakest, kuhu meie end mõtlesime mahutada. RMK infopunktis polnud nii hilisel kellaajal enam loomulikult kedagi, kuid tänu kohalike abile leidsime infopunktist majakeste võtmed ning saimegi end öömajale. Siit ehk mõte RMK asjameestele, et mõelda, kuidas öö peale jäänud matkajad, kes pole osanud või saanud ette teatada oma tulekust, saaksid iseseisvalt majakestesse sisse...

Hommikusöök Kõrtsi-Tõramaal, taamal vasakul meie öömaja.

Kummaski majas oli ainult üks nari. Mahutasime end majakeses sedasi ära, et andsime kõik kaasavõetud magamisalused Priidule, et ta põrandale aseme teha saaks. Keerasin kokku kiirkartulipudrust, Turistieinest ja Kauri kotist leitud sibulatest sooja kõhutäie ning rüüpasime peale kuuma mustikakisselli ning vägijooki. Peale väsitavat esimest päeva sadulas oli see väga mõnus ajaviide.

Päeva kokkuvõtteks läbisime esimesel matkapäeval alates Iklast 115 km ja sõiduaega kogunes 6 ja pool tundi.

2. päev: Kõrtsi-Tõramaa - Lelle (Käru)

Ärkasime kella 9 paiku, uus päev tervitas meid hoovihmaga. Teine matkahommik venis pikaks ― pudrukeetmine, asjade pakkimine ja rataste sõidukorda seadmine võttis meil aega kõvasti üle tunni. Nii et rajale saime alles kell üksteist.

Ennelõunal vonkles rada mööda kruusateid ja metsavahe lõike. Pidevalt sadas ja kohati lausa paduvihmana all kukkuv vesi muutis edasiliikumise aeglaseks. Sellistes tingimustes sõit muutus kohati igavaks ja tüütuks. Jalgsi matkajale võib see raja osa päris igav olla. Väntamisele pakkusid vaheldust mõned teeääres kasvavad metsikud õunapuud. Kohati oli neid nõnda tihedalt, et sai valida isegi maitsvamaid sorte. Kõige põnevam seiklus sellel rajalõigul oli mingi metslooma (meie arvates karu) väljaheited matkarajal, mis olid kaetud punaste marjadega. Need ei olnud meie arvates pohlad, jõhvikad ega punasõstrad, vaid pigem tundmatud ja mittesöödavad marjad. Selliseid „kompositsioone“ leidus ühel teelõigul päris tihedalt ning see pakkus meile pikalt, kuni reis lõpuni jututeemat. Kas keegi oli need sinna peale puistanud või oli loom need ilma seedimata ise väljutanud.... Ilmselgelt väga huvitav teema, mille üle arutleda pikal loodusmatkal.

Olime plaaninud lõunatada Saeveski metsamajas. Kuna sellele eelnes just väga aeglane metsatee lõik, kus liikumiskiirus kukkus jalakäija tasemeni, lükkus lõunaaeg ka hilisemaks. Jõudsime teemajja poole 4 paiku, keetsime sooja kukesuppi minu eelmisest päevast valmis tehtud riisi ja loomulikult turistieinega. Imeline kui hästi maitsevad kõik toidud, kui ihu on väsinud, näljas ja vihmast läbi vettinud. Lisasooja pakkus  spetsiaalselt „küttekoldena“ kaasa võetud Jägermeister.....Siiski ei saanud me oma lõunapausi väga pikaks venitada, kuna pidime poolel teel kohtuma Raikoga ja sinnamaani oli vaja jällegi metsavahel mõnda aega ukerdada. Õnneks siiski oli see metsavahe mingil määral sõidetav ning mitte veel selline, nagu meid alles ees ootas.

Põhiroog

Kohtusime Raikoga Rakvere-Pärnu maantee ääres C.R. Jakobsoni muuseumisse viival teeotsal. Saime kohe kergelt muiata, kui nägime, et vastupidiselt meie suurele pagasile rataste pakiraamide küljes oli tema tulnud vaid seljakotiga. Olin ka ise alguses arvanud, et viskan osa asju rattakotist selga, kuid pika sõidu ajal muutub liigne koorem seljas ebamugavaks ja häirivaks. Mõistlikum on ikkagi kogu varustus ratta külge kinnitada.

Edasi jätkus paar tundi sõitu jälle pikkadel ja kruusastel metsavahe lõikudel. Vihm oli järgi jäänud ning sõitmine muutus mugavamaks. Ees paistis Mukri raba. Kaardil oli märgitud, et möödume seal ühest onnist. Metsaonni nägime ka, aga seda, et peaksime onni juurest ära metsavahele keerama, ei näidanud miski. Raja tähistus oli tagasi/kokku hoidlik. Panime alguses õigest pöördekohast jälle mööda. Kogemata sattusime õige raja äärde, kui tegime 1 kilomeetri pärast raba keskel oleva torni juures loodusnautimise peatuse. Õnneks kohtas Kaur vaatetorni juures kahte selli, kes tulid meile vastu Oandu poolt ja juhatasid õigele teeotsale tagasi. Seal kulges rada mööda laudteed. Sellel sõitmine osutus libeduse ja laia lauavahe tõttu ohtlikuks. Allanil jäi korra isegi tagaratas laudade vahele nii kinni, et pidime nuputama, kuidas seda ilma lõhkumata sealt kätte saada. Niisiis lükkasime edaspidi rattaid käekõrval. Rabatee lõpus oli metsavahel multšiga kaetud rada, see oli nii pehme ja raske, et lõi pulsi päris üles ja oli üpriski väsitav. Kuid ka see oli alles soojendus eelseisvaks.

Mukri raba raskemad hetked

Saime hingetõmbeks sõita kilomeetri-kaks mööda korralikku ja kõva pinnasteed, kuniks rada uuesti metsa keeras. Mudases pinnases oli näha ratta jälgi, kuid pikas heinas vooklev vesine rada ei tõotanud head. Nüüd läks raskeks. Esiteks oli palju pori ja vett, nii et kohati ei sõitnud ratas sellest enam läbi, ka madalamal käigul. Seejärel tuli tihedam mets, kus palju rajale kukkunud puid. Nüüd saimegi teada, mis tunne on 30 kg kaaluvat ratast koos pagasiga üle puude vedada. Raske. Seljakotiga matkajal oli seda ilmselt kergem teha. Nii et kes seda reisi plaanib, peaks kodus proovima, kas ta on suuteline oma ratast koos varustusega 5-6 korda järjest üles õla peale tõstma ja sellega koos üle tõkke ronima. Kui nii, siis oled matkaks valmis. See harjutus on kindlasti ka hea viis, kuidas üleliigset kraami oma pagasist välja praakida.

Metsast põlluäärsele jõudmine ei toonud suurt kergendust, kuna edasiliikumine oli ka siin vaevaline. Ja siis seisimegi selle ees ― jõgi. Või oli see kraav? Igatahes sügavust oli sellel voolaval veekogul minu mõõtu matkalisele (180 cm) üle vöö. Kujutletav rada läks sellest üle ja rattad oli tarvis teisele kaldale toimetada. Ega keegi vette minekuks erilist entusiasmi üles ei näidanud. Samas oli väljas jahe ja kaua paigal seista ning maha jahtuda ka ei tahtnud. Nii siis võtsin koormaeesli töö enda peale. Hüppasin külma vette ja tassisin ükshaaval kõik rattad turjal teisel kaldale. Jahedas vees seistes hõikasin teistele, et vastutasuks ei pese mina reisi lõpuni ühiseid nõusid! Nad olid ilmselt mu ettepanekuga päri, sest keegi ei tahtnud ise vette astuda ning proovisid eelnevate matkaliste poolt isevalmistatud kahest puutüvest silla kaudu üle vee turnida. Läks õnneks.

Siinkirjutaja jalgrattaid transportimas

Metsast välja jõudes hakkas pimenema. Raiko oli meile ööbimismaja broneerinud Tootsikannu puhkekeskusesse. See asus RMK rajast oma 14 km kaugusel. Enne oli meil aga vaja veel jõuda Lelleni, kuhu oli veel oma kümmekond kilomeetrit. Õnneks oli  sinnani  tee kõva pinnasega ja Lellest Toosikannuni lausa mööda asfalti, nii et saime üsna nobedasti ööbimispaika. Võrreldes eelmise öö nariga oli siin soe tuba, suured voodid ja pesemisvõimalus nagu hotellis. Õhtu lõpetuseks sõime heategija toodud grillvorste ja -liha tatrapudruga koos kosutava kesvamärjukesega.

Päeva kokkuvõtte - puhas sõiduaeg 8 tundi ja läbisõit 110 km.

3. päev: Lelle (Käru)- Ardu

Päev algas kõigile peavaluga. Ilmselt oli eelnenud kahepäeva väntamine ammutanud kehast kõik vajalike ainete varud. Tundus nagu sõidaks pohmellis peaga, aga eelmisel õhtul sai igaüks vaid paar õlut. Vanadus? Ilmselt oleks siiski eelmistel päevadel lisaks magusale ka rohkem soolasid sisaldavaid toite sööma. Oleksime pidanud sööma ka tihedamini. Praegu oli 3 suuremat söögikorda, aga nende vahele oleks võinud olla väiksemad linnupetted.

Kolmandal hommikul olime oma toimetamised juba selgemaks saanud, nii ei võtnud pudrukeetmine ja rataste-pakkide kokkupakkimine enam nii kaua aega. Samal ajal kui Kaur õues putru ja kuuma vett keetis, tegelesid teised oma ratastega ning hiljem kui kokk enda varustust korrastas, koristasime meie „köögi“.

Ilma poolest oli see päev matka kõige ilusam. Sooja küll väga polnud kuid see-eest sai päris palju päikest näha. Liigsest päikesepaistest või suure väntamise peale segi läinud pea andis endast tunda teeäärsetes külapoodides, kuhu päeva jooksul paar korda sattusime. Kui muidu võiksime end ratsionaalseteks inimesteks pidada, siis külapoest ostsime seekord ikka igasuguseid totrusi. Küll Napoleoni kooki, et selle kreemist energiat saada, küll mõttetuid krõpse ja muud sarnaseid tooteid, et soolasid saada. Eks see energia ja soolade  põhjendus tuli mul pigem hiljem, siis paistsid lihtsalt kõik asjad nii ahvatlevad poe riiulil.

Loosalu raba laudtee jalgrattasõitu ei võimaldanud

Eelmisel matkapäeval olime saanud juba tunda natuke raskemat rajalõiku. Kolmandal päeval oli rasket rada juba omajagu rohkem. Jalgrattaga läbimatuks muutus rada peale Paluküla. Esialgu oli metsaalune lihtsalt väga vesine ja juurikaid täis. Siis hakkas see muutuma järjest soisemaks, kuni jõudsimegi Loosalu rabasse. Ka selles rabas olev laudtee ei kannatanud rattaga sõitmist, pidime oma „ratsusid“  käe kõrval lükkama. Ümber Loosalu järve matkates kadus laudtee sootuks ning seal oli ratas pigem koormaks kaasas. Kui matkajal on võimalust, siis soovitaks selle rajaosa pigem ilma rattata läbida, kuna loodus on siin kaunis ja ümberringi vaatamist jagub. Keegi on isegi ühe korraliku tooli järve äärde vedanud. Rabast välja saanud, saime kilomeetrikese isegi rahulikult mööda kruusateed pedaalida, siis algas tõeline kannatuste rada. Tegemist võis olla mingi metsatööde käigus tekkinud rajakesega, mida ei kasutada eriti palju. Seal oli ainult kohati võimalik rattaga sõita, palju oli mudas lükkamist. Lisaks sellele oli mul ja vähemalt ka Priidul endiselt peavalu, mis ka eriti tuju ei tõstnud. Kohati tekkis kujutlus nagu oleks tegevus paar tuhat aastat tagasi Kolgata teel ja igaühel oleks oma rist kaasa vedada. Selle teeosa pikkus oli ehk 3-4 km kuid see võttis aega terve igaviku ning kui pika pressimise peale sõiduteele jõudsime, oli kõigil võhm täitsa otsas.

Joogipaus peale kannatusterada

Edasine pikk kruusatee oli jalgrattal matkamiseks sobiv ja ka vajalik, et peale eelnenut natuke lõdvemalt võtta. Huvitavate kohanimede analüüsimise ja õunte korjamise vahel tegime siinkohal aga matka kõige suurema eksimuse. Tähendab mina tegin, oleksin pidanud tähelepanelikumalt kaarti lugema. Hiljem asja üle kontrollides oleks õige pöörangukoha saanud välja lugeda küll kui oleks kaardi lahti keeranud ja laiemat ala vaadanud. Igatahe Suurekivis oli Vahastu-Kuimetsa ristmik, kust me oleksime pidanud suunduma Vahastu peale, keerasime aga minu juhtimise järgi Kuimetsa peale. Olime kavandanud pidada Hirvelaane puhkekohas lõunapausi, kuid valele teeotsale pöörates ei leidnud me arusaadavalt seda kohta üles. Joogivett otsides sõitsime sisse ühte taluõue, kus meile siis näidati tegelik asukoht. Arutasime, et oleme juba piisavalt kaugel ning tagasipööramine ei oleks mõistlik. Nii otsustasimegi teha suurema ringi läbi Kuimetsa ning sealtkaudu ringiga Habajas RMK rajale tagasi jõuda.

Kõigepealt aga oli vaja valmistada hilinenud lõunasöök. Selle tegime Kuimetsa keskkooli vastas asuvas pargis. Asulas oli isegi pood, nii tuli meil ilmselgelt seda külastada ning osta jällegi söögiks vajalikke ja mittevajalikke asju. Minul oli söögiajaks igasugune tuju läinud ― jalad olid märjad, pea valutas, kurnatus ja viha enda eksimuse peale. Söögiisu ka eriti polnud, kuigi ilmselt oli kehv enesetunne tingitud ka vähesest söömisest ja kalorite puudusest. Oleksin pidanud rohkem Snickereid ja batoone närima. Hea meelega oleksin tahtnud selleks päevaks lõpetada. Vähesest energiast oli mul külm hakanud, vahetasin rõivastust ja panin end paksemalt riidesse. Vahetasin ka jalanõud, sest rattakingad olid eelnevast soost ikka veel märjad. Nii tegid ka Allan, Marko ja Priit. Jäime vaid lootma, et edasine tee tuleb kuiv ning need jalatsid jäävad kuivaks. Edasise teekonna osas valitsesid matkasellide seas vastakad arvamused, käis isegi läbi mõte vändata koju. Huvitav, aga korduvalt arutasime rajal oma asukohta Tallinna suhtes, aga see oli kogu aeg umbes 70 km kaugusel.

Lõuna Kuimetsas

Matka planeerimisel oli meie plaan sõita kogu rada läbi nelja päevaga. See aga eeldas, et kolmanda päeva õhtuks peaksime jõudma Aegviitu. Meie olukorra juures tundus see liiga kauge ja võimatu ettevõtmine. Mõistsime, et ilmselt me ei jõua lõpuni. Pidime hakkama jällegi kohta otsima, kus ööbida saaks, telke meil ju polnud. Hindasime kainelt oma jõuvarusid ning otsustasime jõuda õhtuks kuhugi Paunküla veehoidla piirkonda. Nii lühikese etteteatamisega oli kuuele ratturile öömaja leidmine keeruline tegevus. Peale mitmeid kõnesid saime lõpuks broneeringu öömajale ja saunale Ardu hotellis. Tihti Tallinn-Tartu maanteel autoga edasi-tagasi sõites ei ole osanud arvata, et kunagi seal maantee kõrval võiksin ka ööbida, aga näe ― nüüd see juhtus. Hotellini jõudmiseks oli aga vaja läbida veel 35 km. Peale lõunasööki ja tunniajalist kosumist sain normaalse enesetunde tagasi ning sõidu edenedes tekkis juba mõte, et võiks ka kaugemale sõitu jätkata. Siiski jäime Ardusse ööbima, kuigi saun ei soojenenudki tol õhtul seal piisavalt kuumaks.

Päeva kokkuvõtte: puhas sõiduaeg 7 tundi ja läbisõit 85 km.

4. päev: Ardu- Aegviidu

Viimane matkapäev algas pingevabalt. Teadsime, et meie matka lõppeesmärk on Aegviidu ja sinna peaks olema erinevatel arvamustel 30-45 km. Ainukesed tähtajad olid kella 14 ja 16 paiku Tallinna poole suunduvad rongid, proovisime jõuda neist esimesele.

Veel üks väiksem jõgi teel

Viimase päeva rada oli ehk senisest kõige toredam, oli ilusat metsa ja korralikku teed. Eriti põnev oli rattasõit Kakerdaja rabas. Siinne laudtee oli küll märg ja libe, aga jalgrattaga sõidetav. Tuli hoida eessõitjaga piisavat pikivahet, sest pidurdada seal ei saanud. Tasakaalu hoidmiseks tuli hoida pilku 4-5 meetrit eespool jooksval laudteel. Nii sai ümbritsevat loodust vaid silmanurgast piiluda või siis üksikutel tee peal tehtud seisakutel imetleda. Jalgrattaga kulus meil raba läbimiseks oma 45 -50 minutit. Jalgsimatkal oleks saanud rohkem loodust imetleda, kuid ajakulu oleks siis olnud ilmselt topelt ning kuiva jalaga poleks igalt poolt läbi pääsenud.

Valgehobusemäe spordikeskuse ümbruses saime veel natuke eelmisele päevale sarnast rattalohistamist ja üle puude tarimist kogeda. Olles lõpule nii lähedal, tundus see pisku. Nii olimegi kella 13 paiku jõudnud Aegviitu. Kuna aega oli varuks, otsisime üles asulaservas paikneva RMK matkaraja tähisposti - Oandu 73 km. See viimane rajajupike jääb meile mõneks järgnevaks korraks, ilmselt võib selle ühepäevase retkena läbida.

4. päeva kokkuvõtte: puhas sõiduaeg 3,5 tundi ning läbisõit 41 km.

Kaur ja Marko meie matka viimase  kilomeetritähise juures Aegviidus

Meie matk Iklast Aegviiduni kestis 4 päeva ning läbisime jalgratastel kokku ligikaudu 350 km.

Kokkuvõtvalt võin öelda ka teiste matkaliste nimel, et soovitame rada kõigile huvilistele ning kahelda ei maksa ka neil, kes eelnevat mudas sumpamise juttu lugedes kõhklema hakkavad. Parem kodutöö ja varustus vähendavad riske!