Lauri: Xdreami IV etapp Roostal

Et seekordne etapp toimus Tallinnast pooleteise-kahe tunni autosõidu kaugusel otsustasime Kauriga juba eelmisel õhtul kohale minna, Uril olid muud kohustused ta liitus meiega alles hommikul. Kuna ma käisin enne veel Eesti-Itaalia jalgpalli matši vaatamas, jõudsime Roostale alles 2 öösel. Kuna väljas oli pime ja märg oli mu ettepanek telk koju jätta ja kasutada ära surfmobiili mahutavust - viskasimegi rattad välja ja mahtusime probleemideta autosse magama. Vaatamata asjaolule, et magama saime hilja, sai hommikul kauem magada, nii et kui auto luugi lahti lõime oli tühi parkla täitunud teiste võistlejatega, kes usinalt oma varustust komplekteerisid.

Kogu tavalise varustuse komplekteerimise kõrval oli mulle kuskilt meelde jäänud lõik, et natuke õlut pidi võistlemisele head tegema. Kuna Uri oli selle mõjus pehmelt öeldes skeptiline, tegime Kauriga siiski katset ja jagasime kahe peale ühe 0,3 l Tuborgi.

Start anti nii nagu tavaliselt päevastel etappidel 10:20. Esimese osana tuli läbida jalgsi, selle jooksul tuli võtta üks punkt ning joosta vahetusalasse, kust edasi liiguti ratastel. Kohe alguses tegin ka selle korra suurima vea ja tõmbasin end kohe kinni ja pulsi üles. Oleksin võinud alustada oluliselt rahulikumalt ja tempot etapi edenedes tõsta.

Ratta etapp oli suhteliselt lühike - 4,9 km, kuigi alustuseks läks see lihtsalt ei pannud me järgmisesse vahetusalasse keeravat väikest teerada õigel ajal tähele ja kaotasime aega. Vahetus alast tuli maastikule paigutada kümnest punktist valida ja ära võtta kuus. Esimese punkti võtsime koos meeskonnaga "Soosambla Suusaklubi", teise punkti juures jooksid nad aga eest ära. Hiljem selgus, et lõppkokkuvõttes tuli see võistkond neljandaks, oleks me ka siis kiiremad olnud.... kes teab.

Olles läbinud kõik jalgsi punktid hüppasime taas sadulasse ja suundusime Dirhami sadama poole. Vahele põikena, üldse oli päris huvitav Roosta metsaalustes seigelda ja möödunud surfilaagreid meenutada. Vahepealne rattaetapp oli kokku 12, 5km, järgmisesse vahetusalasse jõudes olime 42 kohal, järgneva jalgsi etapi läbisime 29. ajaga.

Kui jooksu alguses hoiatati võistlejaid ette, et merega kokku puutudes tuleb olla ettevaatlik siis nüüd jõudis see aeg kätte. 2,8km pikkusel lõigul oli neljast punktist 2 paigutatud merre kivide külge nii, et sinan jõudmiseks tuli kuni vööni külmas merevees kahlata. Rajal oli mõni üksik sell, kes mugavuse mõttes vette minnes jalanõud ära võttis, kuid me ei hakanud pikalt mõtlema ning kargasime merre. Jahe oli tõesti, kuid mitte nii külm et valus oleks.

Kuna minul oli pulsiga endiselt probleeme, lootsin et kanuu etapp võiks varem tulla. Ülakehaga sõudes on mulle oluliselt paremaks puhkuseks kui jalgadel jooksmine või väntamine. Nii siis paigutasime see kord Kauri punktivõtja rolli, nii et tema istus ees, ma keskel ja Uri nagu alati roolis. Kui mullu oli kanuusõit meie üks nõrgimaid külgi, siis juba eelmisel etapil täheldasime, et oleme selles alas kuidagi moodi paremaks muutunud ning võime suudame seal isegi kohta parandada. Kuna merel oli kerge laine, siis saime mõnes kohas isegi glissi, mis surfari meele eriti rõõmsaks teeb. Samas aga võime ka rahule jääda asjaoluga, et me ümber ei läinud lainete peale. Üks kanuuetapi poi oli vee alla kadunud, käisime seda küll otsimas, aga kohtunikud suunasid meid märki võtmata edasi liikuma. Lõpuprotokollis tehti kõigile mingi mahaarvestus, nii et need, kes punkti võtsid oleks samas seisus endega, kes seda hiljem enam võtma ei pidanud.

Läbitud distants

Kui kanuu etapil sain ma natuke puhata ja pulss langes, siis ratastele joostes oli see jälle laes, nii et pausist polnud erilist kasugi. Kuna aga kaardilt oli näha, et lõpp on lähedal, ei olnud enam mõtet end tagasi hoida ning andsime väntadele valu. Kui jalgsi etapil merre jooksmine eriti ei mõjunud, siis peale kanuu etappi hakkasid paljudel jalad külmast krampi kiskuma. Möödusime paarist võistkonnast, kes hoo olid maha võtnud või lausa pausi teinud, et jalad taas normaalselt tööle saada. Kanuualalt oli ratast Roosata puhkekeskuseni veel vaid 5,1 km. Rattad vahetusalasse pannud tuli läbida lisaülesanne, mis sel korral oli minigolf. Võistkond pidi võimalikult kiiresti läbima vabalt valitud minigolfi raja ning finišisse jooksma. Nüüd lõpus aga jõudis külm ka Kauri jalgadesse ning viimane 500 m oli tema jaoks suhteliselt kangutamine.

Kokkuvõtteks aga saime väiksematele tõrgetele vaatamata sel korral oma senise parima koha – 25. ja hooaja kokkuvõttes 33. Eelmisel aastal saavutasime 74. koha - vapustav areng! Minu arvamus, et edu peitus enne starti manustatud õlles...

Lauri: uus hooaeg

Kuniks Xdreami kokkuvõte on koostamisel, teen vahele ühe lühema sissekande.

Esiteks käisime pühapäeval Uue maailma festivalil jalgratastega fotoorienteerumisel. Panin eelnevalt kirja meie võistkonda peale enda veel Kauri ja Kristiina, kuna aga Krissu oli haige, siis jäi võistkond kaheliikmeliseks. Korraldajad jagasid võistluse alguses ca 20 fotot, kus oli kujutatud Kalamajas, Kassisabas või Uues maailmas olevaid objekte. Ülesandeks oli need võimalikult kiiresti üles leida ja neist pilti teha. Lappasime kohe stardis kõik pildid läbi, nii et kõik Uue maailma pildid jätsime Kristiinale. Ise aga põrutasime Kalamajja ja Kassisabasse sealseid punkte otsima. Kui suurema osa objekte leidsime tänu Kauri kodu linnaosa tundmisele suhteliselt kiiresti üles, siis mõnega pidin pikemat otsimistööd tegema. Kui Kalamaja ja Kassisaba punktid leitud pöördusime tagasi Uude maailma, et ka sealsed punktid ära võtta. Krissu oli selle aja jooksul head eeltööd teinud ning teadis enamiku punktide asukoha meile kätte seletada. Kahjuks avastasime aga piltide hulgast veel kolm Kassisaba pilti, nii et pidime tagasi minema kõrval linnaossa neid otsima. Kokkuvõtteks aga tuli meie ajaks 1 tund ja 30 min mille jooksul läbisime pea 25 km. Lõpetuseks saime auhinnalise teise koha.

Orienteerumisel läbitud distants

Teiseks algas mul eile võrkpalli hooaeg saalis, viimati mängisin üldse jaanipäeval ja siiski liivaväljakul. Eks suvega oli servast jälle meelest läinud ja tõsted-löögid ei tulnud kõige sujuvamalt välja, aga mõnus oli siiski. Harjumist vajab ka see kahetunnine rassimine, mille lõpuks ma päris väsinud olin. Eriti meeldiv aga uue hooaja juures on see, et naiste osakaal meie pundis on märgavalt suurenenud, eile oleks nad saanud isegi oma kuueliikmelise võistkonna kokku panna. Kohe palju ilusam on mängida.

Lauri: kümnevõistlus

Eelmisel laupäeval tegin kaasa oma esimesel kümnevõistlusel.

1. 100m jooks- Alguses sööstsid kõrval jooksjad eest ära poole pealt sain eesjooksja kätte. Kuid siis läksid jalad kangeks ja tunne oli nagu oleks seisma jäänud võrreldes kaas jooksjatega ja lõpetasin ikka kolmandana. Aeg

2. Kuulitõuge – lihtsalt õlalt viskamine see ikka päris pole, tõugata oleks ikka vaha. Minu parimaks jäi 7,43 m.

3. Kaugus hüpe- esimesel katsel panin kõvasti pakust üle. Teise tegin rahulikumalt, nii et sain tulemuse kirja 4,22 m. Kolmandaga läksin jälle natuke riski peale välja, tulemuse sain kirja, aga kehvema kui eelmisel katsel.

4. Kõrgus hüpe- jõudsin oma hüpetega suhteliselt samale tasemele kui talvisel seitsmevõistlusel, lõpptulemuseks jäi 1,4 m.

5. 400m jooks – startisin kohe esimeses ja kõige nõrgemas grupis. Olen seda distantsi kunagi keskkooli ajal jooksnud ja siis tundus see päris karm, nii et enne starti oli natuke närv sees. Õnneks oli meil algus suhteliselt aeglane, nii et sain poole distantsi peal hoogu juurde anda ja lõpuks kolmanda aja enda jooksus kätte võidelda, aeg 1:09,8.

6. 110m tõkkejooks – Ainuke ala, kus oma stardi ära võitsin! Kuigi minu jooksus oli jälle tegemist kõige nõrgema grupiga, oli selle võitmine ikka hea enesetunde tõstja. Sain kaasjooksjates juba 2-3 tõkkel eest ära ja lasin nii kuni finišini välja. Lõpu ajaks oli 22,9 sek.

7. Kettaheide – Gerd Kanter minust ei saa. Ma ei hakanud üldse mingit keerutamist proovimagi, püüdsin visata kohe poole pöörde pealt. Tundus ka, et käsi jääb mul ketta jaoks tiba väikseks, nii et ei saa näppe piisavalt korralikult ketta ääre taha. Õnneks siiski ketta 16,98 m kaugusele visatud ( heitmisest oli asi kaugel) ja oma esimese märgi maha.

8. Teivashüpe - Sellel ala tundis end hästi. Talvel hüppasin üle 2,3 m teiba, nii et lootsin siit ka natuke üle keskmise punktilisa. Kahjuks aga püsis konkurents päris tihe kuni 2 m kõrguseni. Peale seda kui sain 2,2 m üle hakkas vihma nii kõvasti sadama, et katkestasime teivashüppe ja hakkasime selle asemel oda viskama. Peale odaviset läks ka vihm üle, nii et saime pooleli jäänud ala jätkata. Oli aga näha, et vahepealne paus oli paljudel hoo maha võtnud ja 2:20 pealt hakkas juba rohkem mehi välja pudenema. Kuigi ma olin sellest kõrgusest just enne vihma üle saanud, ei suutud ma järgmist ületada, nii et jäi see ka mu viimaseks.

9. Odavise - Andrus Värnik ka minust ei saa. Eks ikka on elus kaigast oda pähe visatud, aga nood ju ka ei lennanud. Nüüd siis sama värk. Lisaks veel siis see, et kõige paremal katsel viskasin oda käest oma 3-4 m kaugusel äraviske joonest, nii et äkki oleks saanud parema tulemuse...äkki. Oda tulemuseks sain 25,51 m.

10. 1500 m jooks- alustasin alguse rahuliku tempoga. Jooksu edenedes hakkasin tempot lisama. Teadsin et üldarvestuses on järgmine minust 120 punktiga taga seega pidi meie vahe olema vähema kui 20 sek, et koht üldarvestuses säilitada. Peale esimesest ringi nägin aga et tal jõudu pole ja jooksin tast üldse mööda, nii kiirust tõstes sain veel 3-4 jooksjast mööda. Teisel ringil panin segast ja hakkasin kiirendama, nagu oleks lõpp käes, infot küsides sain teada, et üks ring on ikka veel. Suutsin siiski tempot hoida ja veel kellestki nii mööduda. Lõpetuseks koht natuke üle keskmise (9). Kuigi tempo läks lõpu poole üles oli peale finišit tunne päris hea, mitte nii nagu talvel peale 1000m jooksku, kus jalg üldse enam ei tahtnud kanda.

Kokkuvõtvalt võin tulemusega rahule jääda. Kui alasid üldiselt vaadata, siis kõikusin seal 9. kuni 17. koha vahel. Kokkuvõtteks tuli 15. Koht, üldse 20 osavõtja seas. Esimese koha vennad olid küll pikalt ees tära, aga eks nende puhul ka tõsisemate sportlastega, kes veel võitluseelsel õhtul käisid samme paika seadmas.

Vähemalt on mul nüüd esimene kümnevõistluse tulemus kirjas, mille tuleviku võrdluses aluseks saab võtta.

ala tulemus punkte

100 m jooks 14,5 s; 215

Kaugushüpe 4,22 m; 242
Kuulitõuge 7,43 m; 333
Kõrgushüpe 1,4 m; 317
400 m jooks 1,09,8 min; 139
110m tõkkejooks 22,9 s; 144
Kettaheide 16,98 m; 216
Teivasheide 2,2 m; 179
Odavise 25,51 m; 237
1500m 6,11,2 min; 221
Kokku 2243

Talvise seitsmevõistlusega saan võrrelda nelja ala
veebr.10 aug.10
Kaugushüpe 4,3 m 4,22 m
Kuulitõuge 7,60 m 7,43 m
Kõrgushüpe 1,35 m 1,4 m
Teivashüpe 2,3 m 2,2 m


Kuna vahepeal pole ma alale vastavat trenni absoluutselt teinud, siis sügavam analüüs on mõttetu. Võin lihtsalt konstateerida, et näe, talvel olin osavam.

Muu trennina olen eelnevatel nädalatel teinud paar lühemat õhtust jooksu koos välise jõusaaliga. Sel teisipäeval tegime Kauri ja Kristiinaga ühe 2,5tunnise ratta sõidu. Kuna mul jäi aga tol päeval kell kinni vahe peal, siis tulemust ei ole.

Lauri: meri ja järv

Eelmise nädala surfipuhkuse ajaks ei tulnud kahjuks prognoosi kohast tuult. Niisiis pidin kolmapäeval leppima Randveres tuulejuttude rääkimisega, boonusena sain küll kiire sissejuhatuse lohemaailma. Neljapäevala jällegi puhus Nõval vaid kerge tuul, lisaks siis veel valusalt külm vesi, lühikese kalipsoga eriti kaua ulpida ei tahtnud. Lohetajad said kõik triibutada, aga laudurid pidid vaid tiksumisega piirduma, jälle tünga päev. See oli jälle üks neist päevadest kui ma arutlesin teemal, kas peaks ka lohet hakkama sõitma. Vähemalt olin tunnistajaks Krissu (vist esimese) pikemale lohe triibule.

Reedel Tartusse tulles soovitas Iff mul kama kaas võtta, kuna pühapäevaks oli Trepimäele hea prognoos. Kui vastav päev kätte jõudis läksimegi juba hommikul 10st Võrtsjärve äärde. Jalad olid küll eelmise päeva kümnevõistlusest kanged, teisalt aga see eest oli vesi oluliselt soojem võrreldes merega. Puhus korralik lääneks, nii et sain enda 6-se purjega tunni-kaks lustida. Proovisin jälle ka Vulcanedi teha, aga kahjuks tulid need välja ikka nagu tavaliselt laua saan õhku ja isegi suudan pool pööret teha, aga käte tööga ei saa veel hakkama. Pean vist rohkem kuiva trenni rannas ja aias tegema hakkama. Hakkab juba tekkima tunne, et selle aasta eesmärk jääb saavutamata. Samas aga kergitas tuul lained väikesteks trampliinideks, millelt parema halsiga hüppeid sai teha. Vähemalt need tulevad juba kergemini ja ka väiksema lainega välja. Järgmine kord peab kodust kaameramehe koos paadiga kaasa võtma. Siis saaks ise ka pärast vaadata, kuidas see kõik kõrvalt välja näeb.

Lauri: Randvere surf

Eile proovisin enda jaoks uut spot’i Randveres, kohe Muuga sadama taga. Kuna Püünsi jääb ida ja kirde tuulte suhtes varjatuks, siis on see just nende tuulte jaoks sobiv koht. Lisaks on see poole lähemal. Autoga pääseb merele päris lähedale, aga vette saamiseks on vaja oma 100 m mööda kivist muuli kama tassida, mis on natuke ebameeldiv paljajalu.

Päev otsa oli puhunud korralik tuul, nii et võtsin kaasa max 6m² purje. Kahjuks oli tuul alates 4st kukkuma hakanud, nii et kui ma poole 6 paiku peale sain ei olnud enam suurt möllu. Tuul justkui puhus päris kõvasti, aga veojõudu polnud üldse. Samas oli laine päris tihe ja kõrgem kui Püünsis. Neil vähestel hetkedel, kui käima sai n siis oli päris mõnus sain paremal halsil kaks keskmisest suuremat õhulendu teha otse lainesse sõites. Teisel halsil tagasi sõites sai n maitsta laine harjalt all kihutamist. Siit jälle märk, et pean endale vaikselt ka laine sõidu jaoks kama hakkama komplekteerima. Esimese asjana aga pean soetama veel ühe poomi, villand saab juba igakord trapetsiotste õigesse kohta sättimisest. Praegu on mul viie purje peal vaid üks poom, aga hea oleks kui oleks lisaks teine. Sel juhul jätaks ühe alla 6m² purjede jaoks ja teise suurematele.

Lauri: pühapäevane ratas

Tegin nädala lõpetuseks ühe pikema ratta sõidu Viimsi poolsaarele. Kuna eelmisest sõidust on jälle vahe sees ja ilm oli ka suhteliselt palav, siis püüdsin tempot madalal hoida. Vahepeale tegin siiski paarisaja meetriseid kiirendusi. Lisaks tegin Püünsi surfi spot’is ühe ujumise ja tagasi Piritale jõudes natuke ülakeha jõudu.

Distants 49,3 km
Aeg: 2:26:28
Keskmine kiirus 20,km/h
Max kiirus 40,5 km/h
Keskmine pulss 132
Max pulss 170

Hommikune uisutrenn

Viimasel ajal saanud päris tihti tehtud hommikuseid uisutrenne - liiklust vähem ja annab hea tuju päeva alustamiseks. Täna siis 19 km üsna uimase tempoga. Poolteist nädalat pole uisutrenni teinud, see annab tunda.

Laupäeval on plaanis Kalevipoja uisumaraton, eks seal saab siis jälle vormi proovida. Seekord loodaks lõpuni vastu pidada. (Note to myself: alustada tuleb aeglaselt!!!)

Kaur: tuult pole...

Eile õhtul peale windguru tuuleprognoosiga tutvumist tegin plaani, et lähen hommikul vara Laulasmaale päevale mõnusat sissejuhatust tegema. Kell 7.30 ei paistnud küll aknast vaadates mingit tuult olevat, kuid Laulasmaa on 30km läänepool - seal võiksid hoopis teised ilmaolud valitseda. 9 paiku randa jõudes polnud aga tuult sealgi. Ca 11ni ootasime Kunniga tuult ja puhusime juttu (oleks võinud hoopis puhuda tuult ja oodata juttu), kuid siis sai küll ning tulime linna tagasi. Windguru prognoos oli selline, et öö läbi puhub ca 14 sõlme ning alles keskpäeval hakkab tuul raugema.. ning 18ks on kadunud. Tegelikkus EMHI mõõdikute järgi oli aga hoopis teistsugune - tuult ei puhunud... kell 11 kui tulema hakkasime, siis vahepeal veidi nagu puhus ka.. Kuid päriselt jõudis tuul pärale alles kella 15 ajal - siis oli ca 7m/s tuult kuni kella kuueni... siis, kui mina passisin Tallinnas.

Eelmise nädala trennidest siis ka miskit.. Mõte idaneb, et peaks ikkagi Tallinna maratonil osalema. See tähendab aga jooksumeetrite isukat kogumist. 10km sai tehtud neljapäeval... algus seegi

Pühapäeval käisin aga Kristiinaga rulluisumaratoni kiibitsemas. Panime ka rullid alla ja sõitsime rajal ühe ringi ning samal ajal elasime teistele kaasa. Suht mõnus oli, et pidanud ise veri ninast väljas pingutama. Tulemuseks 1h 16min sõitu ja 20km. Keskmine pulss 150. Mõnus soe ilm oli ka ju... vaid 34 kraadi! Vahest peab keegi ju Sprotttidele raja äärest kaasa ka elama :)

Lauri: Aegna maraton

Nii nagu kevadel sai välja hõigatud, osalesin sel aastal Aegna maratonil. Ilmaennustuse kohaselt oli tulemas vaikse tuulega sõit, et aga siiski osa saaksin võtta laenasin Madise kama, kuna mu enda oma ei ole sellise ilma jaoks sobiv. Laud on tal 180L F2 T-Rex, mis on kordi stabiilsem kui minu oma, ja purjeks 7.0 m² Gaastra Pilot. Kui laud oli pisiavalt stabiilne ja selle pea olematu tuule jaoks, siis puri jäi ikka liiga väikseks, oleks see oma 2-3 ruutu suurem olnud, oleks ehk olnud mingitki varianti teistega võistelda.

Maraton distantsiks oli Pirita rand-Aegna saar-Pirita rand. Linnulennult teeb see ca 25 km, kuid tuleb arvestada, et vastutuult loovides ( sik-sakis väiksema nurga alal vastu tuult sõites) kujuneb teekond oluliselt pikemaks. Alloleval joonisel olen püüdnud oma trajektoori kõrvale panna enamvähem poide asukohad. Sõita tuli nii, et kõik märgid jääks mööda sõites vasakule järjekorras siis 1-2-3-2-Finiš. Kui start ol rannast, siis Finiš oli veel peal, muuli ja märgi vahel.




Stardi pasun anti 12:08 rannast stardiga, mille peale kõik oma kamadega vee poole tormama hakkasid. Kuna asusin juba rannas teises reas, siis kiiremad said must juba seal eest ära. Sõitma saades hakkas aga kohe mu väiksem puri tunda andma, kui suured said suhteliselt tihedalt 1. Märgi peale kursi võtta, siis ma ei saanud eriti tihedalt sõita ning pidin ka kaks pauti tegema. Kui alguses tundus asi ok, siis peale teist pauti olin ma esimestest ikka päris pikalt maha jäänud. Märgi võtsin eelviimasena, selleni jõudmiseks kulus mul aega 35 minutit. Edasi sõites sain aru, et minus tagapool sõitja oli ka lühema distantsi peal, nii et peale 2. märki olin ametlikult viimane. Päris mitmel korral käis läbi katkestamise mõte, samas aga tulin rajale pigem iseenda kui teiste pärast, nii siis tiksusin edasi.

2. märgist Aegnani paistis päris pikk maa olevat. Vahepeal nagu tundus, et hakkan mõnele tagumisele järgi tulema, kuid üldiselt harjutasin end mõttega, et täna saan viimasena veest välja ronida. Nii vaikselt tiksudes, hakkas kergelt juba päris nüri tunne tekkima. Ei ole see distantsi sõitmine ikka vist minu jaoks, mõnusam on hullata lainetes või proovida Freestyle. Kuigi nii kaugele jõudmiseks oleks vist vaja kolida Fuerteventurale, et saada piisavalt sõidupäevi.

Vahepeal mõtlesin, et kas kasulikum oleks sõita üks pikem lõik ühte pidi kaugele merele ja teha üks paut otse saare alla või siis teha mitme paudiga väiksemate lõikudega saareni välja. Matemaatiliselt vist liiga palju vahet pole, aga mõtlesin et pikalt sõites võin üle krüssata ja nii liiga kaugele sõita. Seega otsustasin Aegnale ja märgile läheneda väiksemate lõikudega. Kuigi proovisin pressida, ei olnud ma kõrguse võtmisel eriti edukas, nii et saarele lähenemine toimus väga vaevaliselt Tuul oli väikse purje jaoks liiga väike, mille tulemusena oli kiirus tihedamalt sõitmiseks olematu. Kui esialgu lootsin 3. märgini jõuda 2,5 tunniga siis peale 3,5 tundi hakkas juba märgi võtmise lootus kaduma. Kuigi poist tagasi finišisse minek oleks kiirem polnum ma veel poole distantsigi peal. Lohutasin end mõttega, et peale minu oli veel 3 surfarit, kes polnud tagasipöörde märki veel võtnud, kuid nad olid minust omajagu ees.

Kui mootorpaat oli juba kaks korda mu juures käinud küsimas olukorra kohta sain peale 4 tundi tiksumist aru, et ma ei jõuagi selle märgini ning otsustasin tagasi keerata. Kõik eespool, sõitjad olid märgi just võtnud ning tagasi Pirita poole suundunud. Minul oli poini jäänud vast 500 m, kuid selle vahemaa läbimiseks mul kulunud veel oma pool tundi kuni tund. Nii siis kulgesin tagasi, vahepeal tundus isegi, et saan glisseerima ja panin end isegi trapetsisse, kuid see oli petlik tunne.

Nii siis tiksusin tagasi viimasena, mootorpaat julgestuseks sabas põrisemas. Vähemalt uhke tunne oli isikliku julgestusega sõita. Pool tundi sain vast finiši poole tulla, kui tuul lõplikult ära vajus nii, et nüüd hakaksin lainetega hoopis kaldast eemale triivima. Sain aru, et enam pole mõtet, viskasin purje ja laua paati ning lasin end Piritale vedada.


Puri nr 989

Sellega mu esimene surfi maraton lõppes. Pidasin vastu 4 tundi ja 34 minutit nüri tiksumist, mille vältel läbisin kokku 27,4 km. Ei tea, kas ma üldse oleks samal kuupäeval lõpetanud kui ma poleks lasknud end tagasi tuua.

Kokkuvõtvalt muidugi uus ja huvitav ( tegelikult mitte) kogemus, aga järgmisel korral tean end paremini ette valmistada nii harjutamise kui ka varustuse osas. Kuna tuulega oli nii nagu ta oli või õigemini nagu seda üldse polnud, siis kasutasin sõidu ajal trapetsit vaid minimaalselt. Tulemuseks olid peale sõitu käed korralikult villis ja katki. Imestan isegi, et jõud jagus nii pikalt vaid kätega kinni hoidmiseks ja vahepeal isegi pumpamiseks.

Ahjaa teistest surfiblogidest lugesin , et tegelikult oli võistlus katkestatud peale esimeste finišeerimist, kuna tuul ei vastanud nõutud miinimumile. Mis on täiesti arusaamatu, miks meil üldse lasti seal siis nii kaua olla. Selle asemel oleks võinud ju üldse võistluse ära jätta.

Tundub, et see nädalavahetus polnud Sprottidele vist kõige sobilikum maratonideks.

Tartu Rulluisumaraton - päike võttis jõu!

Kuna väljas oli 32 kraadi sooja ja päike paistis, siis oli mu sõjaplaan maratoniks selge - tuleb alustada väga ettevaatlikult. Hiljem, kui teised väsivad, on siis hea positsiooni parandada. Kui aga stardipauk kõlanud oli, siis oli see mõte muidugi läinud ja katsusin kogu jõuga ees-sõitjatel tuules püsida. Pulss tõusis kiirelt 180-ni ja tundsin, et nii kaua ei jaksa. Aga uisus on teatavasti tuules sõites väga suur eelis ja seega grupist meelega maha jääda tunduks ka tobe. Seda eriti enne pikka laskusmist esimesse vaheajapunkti.

7.35km peal olingi tublil 117. kohal (eelmise aasta koht oli 171). Sealt algas aga pikk ja raske Inglimäe tõus, mille poole pealt pidin grupi minna laskma - pulss läks üle 190 (!) ja isegi hammastega ei jõudnud eessõitjatest kinni hoida. Õnneks suutsin üksi sõites hoida piisavat madalat tempot, et järgmise grupiga taas kaasa minna.

Siiski olin nähtavasti üle pingutanud ja võib-olla oleks pidanud sellises palavuses ka vett rohkem tarbima. Pulss eriti alla 180 ei läinudki, maks pulss käis 198 peal (siiani pole oma kella peal üle 192 näinudki) ja enesetunne läks järjest nõrgemaks. 14.5 km peal olin langenud 133 kohale, aga peagi moodustus minu ümber taas üks grupp, mille tempot suutsin pidada.

Väsimuse kerkides võtsin nõuks, et pingutan veel niipalju, et teise ringi Inglimäe laskumisest grupiga koos alla sõita ja siis mäkke tõusta nii aeglaselt kui tahtmist ja jõudu on. Siis aga juhtus nii, et grupi ees sõitja tegi väikse kiirenduse laskumisele minnes. Mina hakkasin teda püüdma (kuigi taga sõitva grupiga oleks ta nagunii kinni püüdnud). Sain küll eessõitja kätte, aga poole mäe peal tuhises ülejäänud grupp tagant mööda. Nüüd unustasin muidugi ära, et väsimus on viimase piiri peal ja püüdsin väikse spurdiga grupi kinni. Miks seda vaja oli, ma ei tea. Nagunii ju teadsin, et tõusu peal nendega koos sõita ei jõua.

Aga see väike kiirendus läks mulle kalliks maksma - vaheaja punktis tuli kett täiesti maha ja edasi lihtsalt enam ei jõudnud (selleks hetkeks olin 164. positsioonil). Mõtlesin juba katkestada, aga siis otsustasin lihtsalt maha istuda ja puhata kuni veidi taastun. Selleks hetkeks oli selge, et mingit mõistlikku kohta siit ei tule, aga tahtsin ikka lõpuni sõita. Viimased 12 km läkski siis sellises vaikses kulgemises ja lõpupositsioon oli 319.

Oli üks kuradima raske sõit! Ei mäletagi, et oleks kunagi nii raske olnud, et peab poole distantsi peal 5 minutit puhkama. Eks oma rolli mängis ka ilm, kuid eelkõige jääb veel puudu enda tundmisest. Loodetavasti saab veel enne Berliini paar starti teha, mis võistlusvormi parandavad.

Siin väike ülevaade mu pulsist ja kiirusest:














Ja lisainfoks veel minu vahejad ning võrdlus presidendiprouaga, mis kujutab ilmekalt saadud haamrit:

Vaheajapunkt	7.35 km	14.5 km	23.74 km	30.9 km	35.72 km
Aeg	0:15:18	0:30:22	0:54:54	1:21:34	1:36:22
Koht	117	133	164	316	319
Etapi keskmine kiirus (km/h)	28.8	28.5	22.6	16.1	19.5
Vahe Evelin Ilvesega	-02:00	-03:06	-04:51	02:06	01:37

Kristi: Tartu Maratonil vandusin palavusele alla [251]

Tartu Maraton jäi sedakorda poolikuks :( Kuumus rabas mind ikka täiega ning ei suutnud end enam kokku võtta, et teisele ringile minna. Nii mitu korda tahtis pilti esimesel ringil eest ära rabada, et tundus mõistlikum omal jalal esimeselt ringilt tagasi sõita kui kiirabil end teise ringi poole pealt üles korjata lasta. Seega sain kokku oma 19-20km sõidetud ainult, lühema distantsi peal oleks ilmselt hakkama saanud. Siit moraal - kui suvi on kuum, siis tuleb end ka spordis sellega harjutada, mitte üritada hommikuste ja õhtuste trennidega kuumast pääseda.

Raiko vähemalt oli tubli ja vedas end lõpuni ära!

Aga sellega seoses on ilmselt vaja enne Berliini maratoni üritada siiski mõni uisuvõistlus veel graafikusse saada. Paar varianti on Eestis veel jäänud. Ja no trenni peab kah tegema - ilmselt see 2-nädalane chill-puhkus lõunamaal ilma trennit kah vormile kaasa ei aidanud. Hiiglama kahju igatahes, et nii läks. Endal on väga raske üle saada - peab kiirelt mingi teise võistluse peale saama, et hinge nii hullult ei kriibiks.

Kaur: surf!

Kuna suvi ja sport ei kuulu kokku, siis seetõttu on olnud lugeda ka nii vähesel hulgal minu tehtud sissekandeid.. Kuid viimased sissekandeid lugedes on jäänud mulle mulje, et SPROTTT on tegelikult SURFFF. Tegelikult olen ma juba aastast 2007 alates üritanud surfariks hakata, kuid alati on olnud sada põhjust, miks ma seda teinud pole. Igatahes oli varem algus tehtud ning eile sai suur samm edasi astutud. Lõunapaiku, kui aknast paistsid tuules tantsivad puud ning tööisu oli kahanenud alla nulli, siis küsis kristiina, et kas ma polegi veel randa läinud. Teist korda polnud vaja enam küsida - kiire pilk tuuleprognooside ja -püüdjate andmetele veebis ajas vere keema - tuleb minna ja lohekama autosse visata!

Kaasa kutsusin veel ühe arhitekti, kes tol hetkel isegi tööpuuduses ei vaevelnud. Nii saigi vöör suunatud Laulasmaale, ainukesse kohta Tallinna ümbruses mille kohta internetist leiduv info näitas sõiduvõimalusi Lõuna-Edela tuultega. Kohale jõudsime me veidi enne nelja ning autosse tagasi istusime kuskil 8 paiku. Selle aja jooksul oli tuult küll.. alguses tundus, et väga head, kuid hiljem muutus tuul veidi kummaliseks ehk vaibus. Kohati muidugi tuult siiski puhus, kuid üks hetk kukkus lohe vette ning ei saanudki seda enam üles - tuul oli lihtsalt nii vaibunud. Kerisin liinid kokku, haarasin laua ja lohe kaenlasse ja jalutasin ca 400-500m tagasi oma koti juurde. Asjade juurde jõudes tekkis kohe fantoom-tunne, et tuul on tagasi! Õnneks kinnitas seda juttu ka Taavi, kes korraks kaldaäärde sõitis, et uurida, mis mul plaanis. Harutasin liinid lahti ning mõne aja pärast olin uuesti vees. Aitäh tuul, sest nüüd sain ka paremal halsil mõned suurepärased triibud tehtud. Vahepeal olid isegi sellised petlikud tunded, et ma oskangi sõita. Õnneks (või õnnetuseks), kui lõpetada tahtsin, mõtlesin, et sõidan ühe effektse triibuga randa - kuid paraku see enam ei õnnestunud. Nii ronisingi veest välja kerge pettumustundega, et tegelikult on sõiduoskus veel kaugel. Ent veelgi rohkem võttis võimust tunne, mis suunurgad üles keeras. Justkui oleks poolel teel jalgrattasõidu äraõppimisele - abirattad on küll veel all, aga vahepeal pole neid üldse tarvis. ...

.. nüüd ootan jälle tuult

.... ja nädalavahetusel on Tartus rulluisumaraton. Kristi ja Raiko lähevad. Äkki läheks ka kiibitsema?

kaur: xdream

Uueks motoks tuleks võtta - SPROTTT ei lõika! Kes tahab võib ka seda täiendada - eriti siis, kui te ei saa täpselt sotti, kus te kaardil paiknete, ümberringi on kottpimedus ning hilise kellaaja tõttu on kõrvade vahel teravuse asemel pehme, vedeliku- ja unepuuduses olev ebaadekvaatne mass.

Stardist ratta selga hüppamine ning kanuu alasse väntamine võttis meil aega ca 45min - positsioon 35. Rebimine oli päris tihe.. Kanuus tõusime esimeses punktis 32le, siis teise punkti läbi rabasaare kaelane mudas mütates ja kanuud enda järel üle palkide lohistades langesime 35 ja sealt omakorda tõusime 21, kuna Lauri võetud asimuut kandis meid punktile piisavalt lähedale ning hea õnne tõttu leidis ta ka selle suhteliselt kiirelt kätte. Järgnes langus kahe koha võrra kuid siis kohe jooksuga üks koht tõusu.

Seega pärast kanuud olime esimeses jalgsipunktis 22. Teise punkti minnes "orienteerusime" iseseisvalt ning peale isetegevust olime 53ndad. Teine kord peale eraldi rattasõitu ja "laevade pommitamise" lisaülesannet tegime kaks punkti mingi tiimi järel kuid siis panime "otse". Naksti langesime 25ndalt kohalt, kuhu me vahepeal kiirelt vändates tõusnud olime, ning peale seda leiab med vaheaegadest realt nr. 52

Teine mõnus viga tuli kohe otsa. Et ma kaarti piisavalt põhjalikult ei jälginud - langus 52lt kohalt 76ndale..

Rattaralliga tõusime 2 kohta ning laitmatult loengutes kohal käinud ja konspekteerinud EPAkas Lauri aitas meid puulehtede suurepärase äratundmisoskusega 4 kohta ettepoole.. ning miskitmoodi olime peale tõukerattasõitu tõusnud 67. kohale. Mõningad võistkonnad meist küll möödusid, ent hiljem, kui erinevatele tiimidele trahvid kätte olid jagatud, positsioneerusime seal samas - 67 tasemepügalal.

Olid väsitavad 11 tundi 12 minutit ja 48 sekundit, mis veetsime Karula rahvuspargi metsades, teedel, järvedel ja soodes. See kõik oleks võinud nii kahe tunni jagu lühem olla, kuid siiski oli meeldejäävalt tore võistlus. Mingi täpsema analüüsi / kirjelduse võiks veel juurde teha, aga kiirkokkuvõte on edasi antud :)

Sprottt is powered by Liina. Suured tänu Liinale, kes laenas oma ratast, pealampi ja kompassi!

Lauri: Hiiumaa surf ja ratas

Nädalavahetusel käsime Hiiumaal surfitripil. EMHI vaatluste kohaselt oli laupäeval ida ja kirde tuul 8-12 ja puhanguti kuni 15 m/s. Kuigi tuult jagus terveks päevaks olime juba peale 11 Tõrvanina rannas kohal. Kama üles rigades panin peale enda kõige väiksema 5,2 m² Neilpryde’i Batmani purje. Laudadest oli mu see kord kaasas vaid Fanatic Skate 112 L, seega siin midagi valida polnud.



Kuigi Tõrvaninas pole küll Ristna laine, oli ka siin kõrgust üles kerinud, nii et harja pealt sain vasakul halsil mõnusalt õhulende teha. Samas oli tunda, et see 122 L freestyle laud pole nende olude jaoks enam päris sobilik, kui laud natukenegi veest välja tuli hakkas see ka ise purjena tööle ning vedas mind alla tuult. Pean enda varustuse kogu ühe väiksema lainesõidu lauaga täiendama, et saaks sügistuuli korralikult nautida.

Kuna see NP puri on juba päris mitu aastat vana, panin prooviks uuema Dahabist ostetud North Sails’i 5,4 m². Kuigi suuruse vahe on marginaalne, oli uuema purjega ikka parem minek. Tegin nii oma paar tundi väikeste pausidega sõitu, kuni mingi hetk hakkas jõud ja oskused lõppema, nii et ei saanud enam üle beachbreak’i. Püüdsin küll üle laine harja saada, aga see peksis mind ikka ja jälle tagasi. Pikka võitluse vedas laine kogu kama käest minema, tulemuseks katkine puri. Õnneks on katki vaid üks väike aken, aga siiski nüüd on mul vaja lasta juba kaks purje ära parandada ( surfilaagris kukkusin oma NS-i 6,6 m² käega läbi).

Vahetasin purje tagasi vanema peale ja lasin edasi, kuna aga ma üle laine enam kaugemale ei saanud, siis hakkasin rannas jälle Vulcanit harjutama. Vees oli üks madalam koht, mille vastu laine ära murdus, nii et kalda äärde tekkis ca 50 m pikkune väikese chop’iga ala kus triibutada sain. Kõrvalt vaatajale oleks õhulennud päris lõbusad vaadata olnud - paaril korral lendas laud koos purjega ja ilma minuta päris kõrgele ja kaugele, kahjuks Vulcanitest oli asi kaugel.

Kuigi peale 4 tundi sõitu oli jõud päris otsas, oli kahju merelt ära minna. Kui suvel ikka nii vähe sõidupäevi on, kuidas sa siis lähed minema kui täiega veel puhub. Aga vaatamata kõigele on just sellised ilmad need mille nimel tasub oodata. Kui ikka tuul on juba nii tugev, et kisub purje käes, saan aru miks ma surfi armastan. Tuule ja lainetega võidelda on ikka kuradi võimas tunne, kuigi loodus jääb pahatihti peale.



Järgmisel päeval oli Kagu tuul ja prognoosi kohaselt jällegi 7-12 m/s. Mõtlesime, et proovime Kaleste randa, kahjuks oli see aga vale valik. Lahe sopist kaugele välja sõites sain 6 m² purjega laua käima küll, aga see polnud see mis eelmisel päeval. Oleksime pidanud minema saare teise otsa Kassarile kuhugi, oleks ehk lustida saanud.

Nüüd natuke muud juttu kah. Laupäeva öösel on tulemas Swedbank Xdreami 3. etapp Karulas. Nagu blogist lugeda võib olen viimasel ajal peamiselt surfiga tegelenud, niisiis püüdsin sel nädalal natuke ka ratast sõita. Teisipäeval proovisin järgi raja, mille Kaur avastas ümber Ülemiste järve. Algus oli enam-vähem sarnane 16 km asfalti peal, siis aga keerasin ma kuhugi mets avahele, mis viis mind Männikule. Seal sain natuke ka ratas käes kõrval pehmes liivas joosta. Männikult välja tulles tegin veel Nõmmel natuke ringi ja siis koju tagasi. Kokku tuli teepikkuseks ca 323 km ja aeg oli 1:49. Keskmine pulss jäi 111 peale.

Komapäeval käisime kauriga koos sõitmas - Graniidi tn- Pirita ürgorg- Pirita Velodroom. Veolodroom ijuures re- kodu. Tee pikkuseks tuli 27 km, ajaks 1:21 Tempo oli seekord kiirem, nii tuli ka keskmine pulss kõrgem - 132.

Lauri: surfijutud

Kristjan Tutans


Vahepeal olen natuke surfi teinud. Kuigi mõni lugeja arvab, et tegemist on jahutava vesise hobiga, siis nüüd on merevesi nii soe, et jahutust sealt vaevalt leiab enam.
Puhkuse nädala seiklesin ringi kogu varustus auto kautusel sõiduvalmis. Alustuseks proovisime Kauriga Hiiumaal Ristnat. Mingi vana laine oli, aga tuul oli suht mõttetu, nii et mina sain vaid vee peal tiksuda, tema aga kaldal lohet lennutada.

Kolmapäevast pühapäevani oli surfilaager. Super surf, super laagerdajad ja super telgikaaslased! Esimesel päeval oli suht vaikne, see eest neljapäeval sai tunni-poolteist mõnusalt triibutada. Reedeks keris tuule päris korralikult üles. Mõlemal päeval valisin välja 6,6 m2 purje ja 112 L laua. Alustuseks tegime vast 3 tundi lusti, peale mida tuli teha puhkamiseks väike lõuna paus. Kartul kaste hinge alla lastud ja 15 minutit lõunauinakut tehtud tegime teise sessiooni otsa.

Üldiselt on Roosta merele avatud hea tuulega sõidukoht, ainuke jama on et kive leidub palju. Nii kraapisingi mõlemal päeval uimega kive. Mu neljapäevane sõit lopes aga suurema pauguga. Olin just ühest suurest rahnust möödunud kui kihutasin hooga millegi veealuse otsa. Kiirus oli piisavalt suur, nii et kui laud kivi taha takerdus, lendasin ma trapetsis olles katapulti. Kogu mu sõiduajaloo jooksul olen ikka korduval crashinud ja praeguseks on juba mingid kogemused üle pea lendamisl tekkinud, kuid siiski. See kord oli teisiti. Ei suutnud end purjest mööda juhtida, nii siis paningi käega läbi purje. Päris suure augu rebisin sisse. Hea muidugi, et kukkumisel mingit kivi alla ei jäänud, jäin ise vähemalt terveks. Laagris oli küll neid, kellel mokk või jalg kivide pärast lõhki oli. Kaldale jõudes tõmbasin kiirparanduseks halli teibi peale, aga tegelikult peak purje korralikku parandusse viima.

Sel tesipäeval käisin Püünsisi sõitmas. Ilmateade näitas, et puhub korralik 9 m/s tuul, nii et jätsin suure, parandatud purje koju, lootsine t saan lõpuks Dahabist toodud purje proovida. Kohapeale jõudes sain aga korraliku tünni, polnud seal midagi nii suurt tuult kui linnas tundus. Suurema osa rahvast tiksus niisama või siis sõideti väga suurte kamadega et käima saada. Panin ikka 6-se peale ja proovisin Vulcanit harjutada. Mõned korrad sain laua veest isegi lahti, aga siiski jäi tuul ja hoog väheseks. Kokku tulli sel õhtul vast 2tunnine sõit.

Eile tegin Trummis 45 minutit jooksu. Garmini aku oli tühi, nii et võtsin Suunto puliska, millega distantsi ei mõõtnud, aga keskmine pulss tuli 151 ja lagi oli 162. Otsa tegin veel natuke jõudu ja lõpetuseks 500 m ujumist.

Kristi: hommikune uisk adrekalakusga [205]

Kuna viimased nädalad ei ole suutnud leitsakus enam trenni teha, siis tuli Raikol eile kaval plaan hommikuse trenniga leitsakut vältida. Kell 7.15 oli õues aint 23 kraadi sooja, mis viimaste päevade juures kõlas meeldivalt jahe. Kell 7.35 olime rajal. Tegime tavapärase otsa Piritale ja Lillepil mõned ringid. Minu distantsikokkuvõte:

Rada: 14km Pirita spordirada + Lillepi ring (2x)
Keskmine pulss ja aeg läksid jälle pekki, kuna ma pole IKKA VEEL end kätte võtnud ja oma kella ümber seadistanud, et nupud kogu aeg kinni ei läheks.

Ja nüüd see adrenaliinilaksu osa - üks suur põhjus, miks ma ei armasta kella 8 ja 17 paiku sõitmas käia, on meie idiootautojuhid ja täna oli eriti ere kokkupõrge. Nii et kallid kaasSPROTTTid, andke mulle nüüd andkes, aga pean siin ennast veidi välja elama nende elajate peale. Situatsioon siis järgime - jõuan Pirita spordiraja Pirita poolsesse otsa ja üritan ÜLEKÄIGURAJAL teed ületada, et pääseda Lillepi spordiringile. Lasen ilusti läbi esimesel rajal liikuva bussi ning liigun liigendusriba juurde. Ootan kuni läheb mööda oma 5 autot, kes ükski ülekäigurada ei tunnista. No ma tean, vahel ei saa ma autos ise kah aru, kas tee ääres seisja tahab üle tulla või mitte. Siis täheldan väikest auku ning liigun väga aeglaselt teele, et ca 50m kaugusel olevad autod saaksid aegseasti hoo maha võtta. Olen KESET ÜLEKÄIGURADA ja autod on mind ilmselgelt märganud (punane särk, punane kiiver ...), aga ilmselt on tööle nii kiire, et tuleb sõita või üle laipade. Nii saingi esimest korda teada, mis tunne on olla kahe sõitva auto vahel KESET ÜLEKÄIGURADA - nagu kiirendusvõistlusel, aint et mina üritasin teed ületada, mitte tikksirgelt keskel seista. Pool elu jõudis silme eest läbi minna ja traumapunktist päästis mind ilmselt murdosa sekundit. Ja autodele järgi vaadates oli näha, et kumbki neist isegi ei pidurdanud, et vaadata, millega nad hakkama said! Mind alati vihastab, kui idioodid suudavad mind sellise shokiga rabada, et ma isegi ei taipa autonumbrit vaadata, et kasvõi hiljem nad politseisse raporteerida.

Nüüd siis minu pöördumine idiootautojuhtide poole - see kord vedas nii teil kui mul, aga sellega te ilmselgelt vähendasite statistilist tõenäosust, et järgmisel korral mina ellu jääks või teist mõrvarid ei saaks. ÜLEKÄIGURAJAD on mõeldud selleks, et inimesed elusalt üle tee saaks - enamik sportlasi on piisavalt viisakad, et ei roni suvalisel kohal üle tee, et TEID segada, olge siis vähemalt nii viisakad, et ülekäigurajal mitte MEID alla ajada! Minule autojuhina kah ei meeldi fooriga ülekäigurajad, aga TEIE olete nende rajamise põhjus, kuna te ei oska sildistatud ja asfalditriipudega ülekäiguradade juures inimesi üle tee lasta. Liiklus on kokkulepe ja kui te ei oska kokkuleppeid järgida, siis tuleb teilt load ja autod käest ära võtta enne, kui teist saavad mõrvarid.

Kaur: suvi ja sport - kas kuuluvad kokku?

Tahaks ju öelda, et muidugi. Ilm on ilus, milles siis viga sporti teha... kuid ometigi tabas mind peale xDreami mingi viirus, mille jäljed siiani organismi kummitavad. Alles eile tegin otsuse, et tuleb ikkagi veidi edasi liigutada. Kokku veetsin jalgrattal veidi alla kahe tunni ning tulemuseks oligi hommikul jälle veidi rohkem turses limaskestad ja tundlikum kurk... seega. kas suvi ja sport kuuluvad ikka kokku? Minu puhul tunduvad need kaks asja pigem erinevat sammu käivat.

Rattasõit oli muidugi muljetavaldav. Tee oli maru põnev ning teatavasti saab ju oma tracki teiste Garmini omanikega jagada.. ning nii juhatab kell teid läbi sama raja, kui vaid huvi peaks olema.

Nüüd tõmbasin GPS raja ka arvutisse, et seda lahedat teed jagada...

Lauri: kõvad mehed

Võtsin laupäeval Kõva Mehe Jooksust osa. Kuigi tegemist oli päris korraliku katsumusega, jõudsin siiski ilma suuremate vigasusteta ning rahuldava lõpptulemusega finišisse.

Start anti väikese viisitusega kell 13: 15. Alustuseks kulges mööda suhteliselt tasast aga heina kasvanud rada kraavipervel. Paarisaja meetri pärast tuli teha tagasipööre ning läbida see sama kraav ning tagasi alguse poole joosta. Stardiala juures tuli ületada ca 1,5 m kõrgune plank. Suure rahvamassi all oli sel juba ülemine laud äri tulnud ja teised ragisesid, kui seal otsas turnisin. Kuigi mu ümber oli veel terve trobikond võistlejaid, sain sellest ilma probleemideta ületatud.




Kui rajast oli läbitud umbes 1 km oli ees suurem mullavall ning peale seda kaks tiiki. Esimene tuli läbida vaid servast, aga kuna see läks päris järsku sügavaks, siis pidin ka paar ujumisliigutust tegema. Järgmine veetakistus oli küll madalam, kuid vee kohale oli pandud mingi palk, millest tuli üle või alt läbi ronida. Peale tiiki olid veel mingi autorehvid, aga neist sain kahe sammuga üle.

Nagu ikka võistlustel, läksin ka seekord massipsühhoosiga kaasa ja valisin alguseks liiga kiire tempo. 5 minutit peale starti oli mu pulss tõusnud juba 190, olin alustanud liiga tormakalt. Püüdsin nüüd hooga natuke maha võtta ja lasin teistel endast mööda joosta. Kuna eelneva info kohaselt pidi raja pikkus olema 9 km, siis polnud mõtet end kohe alguses ära tappa. Nägin raja kõrval kõndimas veel üht venda, eks oli temagi vist liiga kiiresti alustanud. Mõtlesin omaette, et saagu mis saab, mina jooksen lõpuni ja kõndima ei hakka!

1,4 km peal oli rajal autorehvidest takistus ning peale kolm järjestikku seda nii ca 1m läbimõõduga kanalisatsioonitorud, millest tuli üle joosta. Ka neist sain vaid kahe-kolme hüppega üle. Paarisaja meetri pärast tuli joosta läbi jõe, mis oli raudtee silla all. Kuna põhi oli täis lahtisis ja suuri kive, siis võtsin hoo täiesti maha, et mitte jalga välja väänata või lausa murda.

Järgmisena oli raja kõige igavam osa, 2 km tuima jooksu mööda heinamaad. Sain siin aru, et mul pole mõtet kellegagi võidu joosta, lasin rahulikult oma tempot ja püüdsin möödujatest mitte välja teha. Minust kiiremaid jooksjaid oli omajagu, samas vahepeal taha vaadates oli minust taga pool siiski suurem hulk rahvast kui ees.
3,6 km tuli järgmine taksitus, telliskivi putka, mille aknast tuli läbi ronida. Kuna aken oli väike tekkis sinna väike järjekord. Mulle see sobis see väga hästi, sain natuke hinge tõmmata ja pulssi taastada. Peale putkast läbi hüppamist sain topistäie juua ning jooks läks edasi.


Veetakistus

Kuskil 4 km peal oli tee peale ette aetud mingi madelauto, mille porte oli alla lastud, nii sai üle selle joosta. Juba mõnda aega olin jälitanud üht gruppi, mida vedas üks naine. Olin eelnevaid takistusi ületades neile lähemale tulnud, samas kui nemad jooksuga vahet jällegi kasvatasid. Paarsada meetrit peale autot, oli teepeal 5-6 m kõrgune heinapallida virn. Sain seal selle grupi käte ning paari suurema sammuga olin üle heinapallide. Üles ronides sain mööda kahest mehest, teiselt poolt alla libisedes/hüpates kuulsin veel hädaldavat kellegi häält, kes oli kuhugi kinni jäänud. Nüüd oli sellest grupist vaid see naine mu edu seisus. Ees olid veel kaks heinapalli. Jõudsime taksituseni koos, sain nendest sama kiirelt üle kui eelmistest, samal ajal kui tema veel ukerdama jäi. See mööda minek andis mull nii palju indu, et lisasin tempot ning jooksin sellel grupil eest ära. Peale seda ära minekut 4,5 km peal ei lasknud ma enam kedagi endast mööda.

Järgmisena tuli 1km jagu jooksu läbi tiheda metsa. Mitu korda vaatasin joostes tagasi, aga jälitajaid ei näinud. Tihnikus joostes leidsin endale hoopis uue jänese, keda jälitada ning kes aitas tempot üleval hoida.

Metsast väludes tuli joosta jälle läbi sama raudteesilla aluse jõe ja sealt omakorda mingi viljapõllu serva. Edasi tuli ca 500 m jooksu mööda põllu äärt. Vahepeal tuli ületada üpris sügav kraav, mis oli oma 2-3 m lai. Ma ei osanud alguses arvata, et see nii sügav on ja läksin hooga peale. Õhus olles vaatasin, et assamalla kus on auk! Õnneks maandusin teisele poole ilma komistusteta, nii et sain edasi lasta.

Jooksu ajal vaatasin vahe tagasi ja nägin, et sellest samas grupist on paar venda mulle hakanud lähemale jõudma. Järgmisena tuli joosta risti üle jõe, millel järgnes mudas roomamine. See oli mu lemmik takistus ka eelmisel korral. Ca 25 m pikkune mudane rada, mille peal oli ca 0,5 m kõrgusel okastraat garanteerimaks, et kõik selle vähemalt käpukil läbiksid. Kuigi mul oli sel hetkel veel enam-vähem puhas valge särk seljas, ei hakanud ma kahtlema ja hüppasin mudasse liblikat nii, et printisin ka kõrvalseisva publiku täis. Selle sööstu tulemusel möödusin päris mitmest konkurendist. Jama oli vaid see, et selle sukeldumisega olid mu nüüd silmad ka muda täis, nii järgmised paar minutit nägin kõike hägusalt ja pruunilt. Millegagi silmi puhtaks ka pühkida ei saanud, kõik oli ju porine. Järgnevalt tuli läbida need samad kanalisatsiooni torude, ülle mille alguses tuli joosta. Ka seal ei hakanud ma end väga tagasi hoidma ning hüppasin hooga sisse.


Näide mudarajast

Torudest väljudes näitas GPS, et joostud on ca 6 km. Teadsin, et ees on veel 3 km rada, nii et püüdsin hoida mõistlikku tempot. Paarisaja meetri pärast tuli ületada veel üks plank, ka siin tekkis väike järjekord, kuna üle mahtus vaid üks korraga. Õnneks siiski ei saanud must keegi siin mööda. Rada oli jõudnud stardi/finni alale väga lähedale ning hakkasin kahtlema, et äkki ongi see juba lõpp? Edasi joostes sattus rajale ette see sama esimene tiik, kus alguses ujusin. See kord hüppasin veel suurema hooga sisse ning sukeldusin, et liikuda kiiremini edasi ning et suurem osa muda riietelt maha pesta. Veest välja tulles tuli teha veel väike paun ning siis olin ka juba lõpusirgel. Tegin veel viimase ponnistuse, aga kahjuks ees jooksjat enam kätte ei saanud.

Kokkuvõtteks tuli raja pikkuseks 6,8 km, kuigi välja oli kuulutatud 9 km.

Lõpetajaid oli kokku 259, minu tulemuseks jäi 138. koht ajaga 42:15.

Spordiportaalist on võimalik näha ka ülejäänud takistusi rajal.

Üleeelmisel aasta oli tulemus mõnevõrra parem, siis läbisin 7,2 km ringi 35 minutiga ja sain 73. koha. Aga siis olin ma ka paremini valmistunud.

Pühapäeval tegin ühe pikema ja niivõrd-kuivõrd lõdvestava rattatrenni. Käisin nelijärvel ja sealt ring Jäneda-Aegviidu-Kõrvemaa-Nelijärve. Kuna plaan oli teha rahulik trenn ning rada oli ka suhteliselt aeglane , siis sellest ka tulemus:

Distants 33 km
Aeg: 2:13:56
Keskmine pulss 132
Max pulss 162

Kristi: 4. Tartu Rulluisumaratonile regatud [191]

Tartu rulluisumaratonile sai ka ära regatud, nüüd siis juba 4ndat korda - juba hakkab vaikselt tekkima see tunne, nagu need vanad suusapeerud, kes on alates Tartu suusamaratoni algusest osalenud :) Mina nüüd siis alates Tartu rulluisumaratoni algusest iga kord osalenud ja seni ka lõpuni sõitnud!

Selle hooaja rulluisutrennid on vaid veidikene graafikust maas - plaanis oli juuni lõpuks 200km täis saada, aga tegelt sai alles 1. juulil 191km. Praktiliselt kõik sõidud vist tehtud Pirita teel ja Lillepi ringil. Eks maratonid aitavad aitavad ka kilometraazi osas järje peale saada.

Viimastel kordadel olen Raiko juhendamisel veidi tasakaaluharjutusi ka teinud - väikesed harjutused teevad juba olulise vahe sisse. Rohkem stabiilsust --> rohkem kiirust. Laiskusest tavaliselt ei viitsi, aga nüüd oli juba hädasti vaja, et julgust ja kiirust tagasi saada.

Lauri :Püünsi lustikummut

Eilseks oli Windgurus kerge tuuleprognoos . Viskasin juba kolmapäeva õhtul kama autosse, et saaks kiiremini mere äärde. Kuigi linnas ei olnud erilist tuult, siis Püünsis puhus piisavalt.

Panin peale juba sel aastal sisse harjunud komplekti Skate ja Daytona. Algus oli jama, kalda alla ei olnud piisavalt tuult ja lisaks ei saanud korralikult purje trimmi. Pidin paar korda kaldal sättimas käima, aga ikka jäid mingid voldid purjesse. Mingi hetk ajas see kogu asi mind nii vihale et mõtlesin, et miks ometi ma selle asjaga üldse tegelen? Lööks masti pooleks. Läheks ja jookseks, oleks vaja vaid botase paelad kinni siduda, või hakkaks hoopis lohesurfariks?

Vahepeal hakkas tuul ära kukkuma ja osa rahvast tuli vee pealt maha. Kuna aga koju polnud ka nagu mõtet minna, siis otsustasin vaatamata kergele tüdimusele veel natuke sõita. Nüüd suundusin kohe kaugemale merele ja seal oli tuult küllaga. Kuigi lainetus polnud kõige suurem sain laua saba lõbusalt veest välja. Päris mitu otsa sain edasi-tagasi triibutada. Päikest ja tuult oleks jagunud ehk veel tunniks, aga jõud hakkas otsa saama.

Kokku oli eile umbes 2,5 tunnine sessioon.