Lauri 15. Tartu Rattamaratonil

Olen oma sissekandega venima jäänud, sellest tulenevalt on ka juttu vähem.

Arvestades oma selle aastast ettevalmistust ootasin maratonilt aega nelja tunni kanti või isegi alla ( mullu oli aeg 4:07). Teiselt poolt rääkis aga märg ilm omamoodi juttu ehk oli oodata aeglasemat rada kui möödunud korral.

Vihmane suvi oli tõesti oma jälje jätnud. Raja keskel oli pikalt mudas sumpamist, rada oli neis kohtades väga märg ning suuresti rattal sõites läbimatu. Ka mullu oli tõuse, millest ma rattaga üles ei saanud, kuid see aasta oli sellist osa pikemalt. Teisalt jällegi kompenseerisin lihtsamal  maastikul  selle parema ettevalmistuse abil. Eelmisel korral mäletan, et proovisin ühes grupis püsida, kuid ei suutnud teiste kiirus hoida. See aasta sain kiire sõiduga hakkama nii grupis kui ka iseseisvalt. Seega ehkki mu tippkiirused olid see kord suuremad ja kestsid pikemalt ning aeglast osa oli ka pikem alt, tuli kogu võistluse keskmine kiirus samale tasemele, mis mullugi – 21 km/h.

Söögiks oli mul sel korral rajal kaasa lausa viis geeli. Sellisest kogusest oli peaaegu nii palju, et toitlustuspunktides sain vaid juua ega pidanud söömiseks peatuma. Peaaegu see pärast, et kahekümne kilomeetri vahel tundis jalgades natuke kangust, mis pika ajapeale oleks võinud viia krampideni. Nii siis  peatusin järgmises TP-s söömiseks ja tegin endale traditsioonilise soola sissepistetud banaani. See töötas hästi ja rohkem olulisi probleeme rajal ei olnud.

Kõige adrenaliinirohkem koht a rajal oli see, kui ühest teeäärsest aedikust pääsesid lehmad võistlusrajale. Vaesed stressis loomad ei mõistnud muud teha, kui mööda tee äärt ratturite sõidusuunaga kaasa lipata. Esialgu oli kahe „jooksus“ lehma taga sõites kerge hirm. On ju praegu põtradel jooksuaeg, mine tea, äkki on lehmad ka lõhna ninna saanud ja jooksevad otsa kui neile liiga lähedale minna. Õnneks nii ei olnud, tegin kiirenduse ja sain neist puhtalt mööda. Samasuguseid jooksvaid lehmi oli veel terve järgneva kilomeetri peal oma viis-kuus. Päris naljakas oli vaadata nii kiiresti ( ehk nii 20 km/h) jooksvaid lehmi.

Kokkuvõtvalt sain võistlusajaks 4:09, see on 2 minutit aeglasem kui mullu. Järgmine aasta siis peaks proovima alla nelja tunni lõpuaega. Samas võrreldes teiste võistlejatega parandasin vaatamata pisut aeglasemale rajal oma kohta oluliselt ehk lausa 400 koha võrra, nii et sain 1302. koha. Seega  on näha, et raskem rada on kõigile mõjunud, kui kehvema ajaga  on samas kohtade arv nii palju paranenud. Järgmisel aastal saan siis juba ühe stardigrupi võrra eespool startida. 

Lauri puu otsas

Mulle hakkab ka see sügise meeldimise värk sümpatiseerima – tuul puhub kogu aeg. Hästi puhus ka möödunud nädalavahetusel.

Laupäeva hommikul,  kui tuul veel kogus end, tegin virgutuseks ja maratoni ettevalmistuseks ühe ratta trenni Pirital. Harjutasin tõuse ja laskumisi ja muud maastikul sõitmiseks vajalikku. Kokku väntasin 1 tund ja 46 minuti. Selle ajaga sõitsin kodust Pirita rajale, tegin seal kolm ca 7 km ringi ja pöördusin taas tagasi, kogu vahemaa 33,9 km. 

Päeva olulisemad sündmused toimusid aga hiljem. Pealelõunat hakkamas puhuma nii 12+ m/s. Esiti plaanisin minna sõitma Laulasmaale, kuna aga poolele teele jäi Vääna, otsustasin valida selle koha ja sealsed lained tundma õppida. Priit on korduvalt rääkinud, et see on tema lemmik rannaks saanud, eks siis pidin ka ära proovima selle spot i võlud. Vee peal oli oma 10-15 surfarit, peamiselt 7-10 ruuduste lohedega, nende vahel  ka üks-kaks purjelaudurit. Minu 9ne tundus ninaga tuult nuusutades paras suurus. Vee peale minnes tundus aga, et tuul on pisut käredam, aga sain soojenduseks mõned triibud tõmmata. Lained on Väänas tõesti mõnusad, ühtlased pikad liinid ja liinide vahel pisiavalt ruumi liikumiseks. Kohati läks kiirus küll väga suureks ja  lohe tõstis mõnusalt. Tõstis nii, et  korra viskas mind ka nagu katapuldist, aga see kõik tundus veel ok .

Minu Vääna sõit jäi lühikeseks, GPS-i trajektoor

Sain oma paarkümmend minutit sõita, kui järsku tuli kuskilt pilve alt hirmus purgaa. Hiljem graafikut vaadates näitas, et oma tuul tõusis mõneks ajaks  22-24 m/s peale. See oli minu jaoks rohkem kui liiga palju. Olin teistest sõitatest eemal, laine oli just laua alt löönud, nii et ma ühelt poolt ulpisin rinnuni vees samas ajal kui lohe mind taeva poole püüdis tirida. Tuul sikutas mind järjest kalda poole, laua otsimisest polnud juttugi, küll see lõpuks lainetega randa kantakse. Hoidsin lohet seniidis, et vedu võimalikult väike oleks, aga tuul oli nii kõva, et ka seal rapsis lohe ja vedas mind rohkem oma tahtmise järgi. Proovin lohet ise maanduda, aga tulutult, ikka sai ta tuule alla ja tõusis üles. Olin juba põlvini vees ja lohe ulatus juba kaldal olevate mändide latvadeni. Lahtilaskmine ei tundunud ka hea tegevusena, muidu oleks see kohe puudesse lennanud, miskit muud ka ei osanud teha. Püüdsin siis natuke lamada võimalikult vastu maad ja keha ankruna kasutada, et lohe lihtsalt üleval seisaks, lootes et ehk tuul vaibub. Ei vaibunud. Proovisin veel midagi teha, aga siis oli juba hilja, olin puudele liiga lähedal, nii et lohe takerdus mändidesse. Sinna ta kinni jäigi. Viskasin kiirelt poomi käest ja jooksin lohele kribinal-krabinal nagu ahv puu otsa järgi. Õnneks oli tegemist madalamate mändidega, nii et andis üles ronida, kuigi oksad olid üsna peenikesed. Esimene mõte oli kohe balloonid tühjaks lasta, et tuult püüdev ala väiksem oleks. See oli ilmselt õige tegu. Kui lohest õhk väljas oli, hakkasin puude vahel turnides teda okste rägastikust lahti harutama. Õnneks suutsin vältida suuremaid kahjustusi, vaid üks küünarvare pikkune rebend tuli riidesse, kuid see saab Sailclinicus korralikult ära lapitud. 

Tuule graafik laupäevast. Esimene suurem jõnks on see tuul, mis mind metsa vedas.

Kui metsas välja ronisin, nägin rannas vedeles igapool laudasid ja lohetajaid. Õnneks polnud kedagi teist küll puu otsas, kuid mõned oldi päris pikalt alltuult kadunud. Hea, et seekord nii lihtsalt pääsesin. Sain nüüd omajagu mõtteainet juurde, kuidas järgmisel sellisel korral peaks käituma.

Pühapäev oli tuul veidi rahulikum ja päikegi pilvede tagant väljas. Kui teised Sprotttid käisid karjaga jooksmas, olin ma jälle rannas. Seekord valisime Stroomi ranna. Sarnaselt Piritale on see hea lähedal asuv ja lohetamiseks sobiv madala veetasemega rand. Nüüd kui suplushooaeg on läbi, on kogu akvatoorium surfarite kasutada. Kuna väiksem lohe oli rivist väljas, sõitsin 13 ruudusega. Tuul oli kuskil 10+ m/s kandis. Võtsin kogu jõu maha, nii et kannatas sõita küll. Nii eelmisel päeval kui ka Väänas oli mul GPS kaasa, nii et saan seekord ka numbri näite välja tuua. Kuigi kõrguse mõõtmisest merel ja lainetes sõitmisest küll mingit asja pole, GPS ei ole piisavalt täpne ning lisaks laines loksumine muudab kõrgusi isegi päris märgatavalt. Küll aga sain veapiires kätte sama kiiruse, mis olen purjelauaga maksimaalselt saavutanud. Rekordi kordamine 43km/h!

Pühapäevane numbrimaailm kokku

Aeg: 1 h 41 min

Läbitud km: 30,3 km

Keskmine kiirus: 20,3 km/h

Max kiirus:43 km/h

Nädalavahetuse kogemusega tuli kaks mõtet – esiteks vesi hakkab külmaks minema ja sussid on vaja varsti jalga panna. Vääna vesi oli ikka eriti külm, esimese asjana peale vette astumist mõtlesin õhtusele saunale, kus omi liigesteid soendada. Teise asjana on mul kiivrit vaja. Stromkal jäi laud hoo pealt lainesse kinni ja panin vette sellise nätaka, et pea valutas mitu tundi veel tagantjärgi. Eks suure tuule ja uute trikkide õppimisel saab seda kukkumist omajagu olema, seega peaks mingi värvikirevama ( mitte edevuse, hea näha kui hätta peaks sattuma) munakoore endale välja vaatama.

Lauri Pirital

Paistis, et kogu Püünsi seltskond oli tänaseks Piritale kolinud. Lääne tuul oli Püünsi suhtes ebasoodne, jäi saare taha kinni, nii et seal eriti ei puhunudki. Linnas see eest lammutas  12+ m/s, pidin oma  väiksemal lohel seadeid maksimaalselt  maha võtma, kuna kohati käis tuul jõud peeajagu üle. Teisel hetkel olid aga jälle need harjumuspärased  Eesti tuuleaugud. Usun, et mõnes  surfiparadiisis on tuuleaugud harvemini esinev nähtus. Nii oli kohati päris kehv sõita,  kuna laine vedas mind tugevama jõuga kaasa kui tuul.

Laine oli  päris korraliku üles kerinud. Tundsin end kuidagi ebakindlalt nende vahel. Viimati  Randeveres oli ka natuke seda tunnet, et lainetes ei oska  ma veel eriti surfata. Niisama triibutada ei saa,  kuna kiirus kasvab sellise tuulega nii suuureks ja siis lainesse takerdudes on katapult garanteeritud. Ja  hüppeid ka väga ei laksi. Eks pean rohkem laines käima ja harjutama.  

Lauri miisuga rannas vol 2

                   

Käisin eile Nahkhiirega Püünsis teisel kohtingul. Ilm oli sobiv, tuul lõõtsutas ja laine peksis vahtu üles. Teisalt oli see lõõtsutav tuul üsna heitlik ja kohati aukudega aga puhangud olid jällegi nii suured, et  vahe peal sõitsin täitsa lahtise poomiga.  Väiksema 7ruudusega oleks olnud ehk  tundunud mõistlik sõita, samas tuuleaukudes oleks sellega hätta jäänud.

Sõita sai korralikult ja hüpata sai korralikult. Peaks järgmisel korral (täna?) GPS kaasa võtma ja vaatama kiirust ja distantsi. Kahetunnise uhamise peale peaks ikka omajagu neid saama. Lisaks GPSi pealt ehk ka mingi hüppe kõrguse välja raalima, kui seade liiga palju ei valeta.

Võtsin eile julguse kokku ja proovisin ka backrolli ära,  lohe ei hakanud seekord vastu puiklema. Proovisin neid peamiselt väiksema lainega ja rahulikuma tuulega kalda all. Mere peale välja sõites hakkas tuul väga rapsima ja laine muutus chopiliseks, seal ei tahtnud katsetama hakata. Igatahes sain päris mitu jalgadele maandumist ära teha. 

Püünisis on üks maariba, mis ulatub kaldast paarisajameetri kauguse saareni. Vaikse ilmaga on see   umbes paarimeetrilaiune riba  meretasemest kõrgemal ja kuiv ja näha. Tormisema ilmaga jääb vee alla. Lohetajad teevad ikka aeg ajalt üle selle hüppeid. Priiduga just ükspäev arutasime, et eks see on riski värk ja täpisteadus end nii ajastada, et  puhtalt üle kruusa hüpata,  mitte keset seda maanduda. Eks ikka oli neid, kes keset seda poolsaart hüppasid ja mööda m kuiva maad lohisesid. Eile oli üks selline päev, kus see maariba oli veega õrnalt kaetud, lohelauaga oleks ehk võimalik olnud ka üle sõita. Vaatasin mitmel korral seda "takistust" ja  mõtlesin et prooviks, vaikselt, üle hüpata. loomulikult oli hoog nii väike ja  kõik muu jama ka otsa.laskusin nagu langevarjur  ikka keset neid kruusa ja kive, enda all vaid mõne sentimeeetri jagu vett. Lohe oli õhus ja  proovis mind endaga kaasa tirida. Nii siis lesisin seal pikali ja naersin enda üle, et on vaja ikka alati kõik asjad ära proovida...

Kui see Tivoli merel jätkub, hakkab surfi sissekandeid üsna sageli nüüd tulema.

Lauri miisuga rannas

Kes on veel huvitatud surfikamast? Veel on pakkuda Fanaticu laud, kaks purje ja kaks masti. Kõik muu on läinud müügiks. Kuna müügist saadud rahale ei meeldi madratsi all olla, investeerisin selle väiksemasse lohesse – F-one Bandit III 9 m² ( praeguse 13 m² lohega pean juba 10+ m/s tuulega kaldale jääma). See on nüüd paras püss millega sügistormidele vastu minna.

Ilus on ta. Must. Altpoolt vaadates isegi nahkhiire kujuga ja kui tema äkilisust ja temperamenti arvestada, ongi Nahkhiir tema uus nimi. Minek on kiire ja tõmme hea. Nii, et lohet üles lastes ehmatasin selle kiiruse peale nii mina kui üles aitaja. Samamoodi gybe tehes oli selle tõmme harjumatult järsem kui suuremal lohel. Esimesel kohtingul kõike ei julge teha,  nii siis tegin tunde saamiseks alguses  niisama triibutamist ja proovisin lohe kiirust, peale mõneajast tutvust ka juba hüppeid. Õhulend on sellega mõnus ja hangtime pikk. Vaatamata oma väiksusele hoiab lohe ilusti õhus ja maandumine on pehme. Mingi hetk läksin küll natuke ülekäte ja mõtlesin, et teen sellise poolkõva backrolli. Viga. Ma ei teinud asja korralikult lõpuni, nii et jõudsin  vaid lohele selja keerata, kui see mind tagurpidi ja selg ees täie laksuga vette lajatas. Siis oleks küll lootnud, et löökvest kaitsevahendina kaasas oleks olnud. Esimese kohtingu jaoks vist liiga julge samm. Võtsin nüüd natuke kuraaži maha ja püüdsin rõõmu taltsutada. Meeldejääv oli esimene kohtumine, rõõmuirve ei  kadunud näolt ka koju jõudes.

Loodan, et tsüklonaalne karusell Läänemerel jätkub ja ma saan sel nädal veel teise, kolmanda ja neljandagi kohtingu teha. 

Lauri rattal

Eelmisel nädalale tegin kolm rattatrenni, igaüks omaette erinev. Kolmapäeval tegime Uriga ühistrenni, tema uiskudega mina rattal. Tema tahtis harjutada tuules sõites kiiret jalatööd ja mina olin siis tuule katte tekitaja. Tegime 30 km/h lõike vahepealsete rahulikemate sõitudega. Sõitsime Kaukumäe Selveri juurest Murastesse ja tagasi. Kokku 1h 12 min min sõitu ja 28 km pigem kõrgema tempolist väntamist. Laupäeval tegin ühe rahuliku tiksumise Harku ringil ja proovisin uut kergliiklusteed. See oli vast oma 20 km pikkune ja tunniajane üritus.

Pühapäeval võtsin ette sõidu Kõrvemaale, et saaks ka pikema maastikusõidu kogemuse. Rada oli päris hästi sõidetav või siis oli endal hea minek, nii et vaid ühel tõusul pidin rattalt maha astuma, kuna jalg ei kannatanud järsust nõlvast üles suruda. Pulsi lõid küll mitmed sealsed pikad mäkke rühkimised lakke, kuid muret tekitasid pigem laskumised. Ei ole harjumust neist kiirelt alla sõita, maratonil aga ei ole väga aega pidurdada. Nii siis peaks  veel Pirital ja mujalgi käima , et laskumisi võistluse ajaks harjutada. Kokku väntasin läbi ca 35 km ja selleks kulus umbes ja 2 ja poolt tundi ilusast pühapäevast.

Teisipäeval oli veidike tuult, tegime Priiduga Püünsi satsi. Tuul oli juba päeva otsa puhunud, nii et jõudsime peale teise vahetusega, mis tähendas, et ruumi rohkem ja muret vähem. Samas oli ka tuulel madalam käik ja kohati olid isegi augud sees. Sõita sai, aga selline kehvake oli, tunnetust ka polnud suurt, nii et tegin rohkem triipe ja vähem hüppeid. Proovisin ka loope, aga kuna arvasin, et vaikse tuulega võib vette kukkunud lohe kätte saamine keeruline olla, ei hakanud väga võimlema. Selle asemel proovisin sõita jalad aasadest väljas. Päris tore oli, sain tunda, et ilma jalaaasadeta on täiesti võimalik sõita ja ehk siis millalgi peaks seda pikemalt proovima.

Kaur: Tartu Sügisjooks?

Kas kellelgi on sellist tunnet, et läheks teeks Tartu Sügisjooksul 42,195m? Ma olen seda mõtet ca nädalakese vaaginud, aga ei julge veel midagi otsustada. Tallinna SEB maratonil teen 21,1km, sealt jääb siis 3 nädalat... kas leidub Tartus kompanjone?

Lauri vahetab ala

See nädal algas tugeva idatuulega, sellest tulenevalt ei sobinud lohetamiseks kodune Püünsi. Esmaspäeval käisin Katariina kail. Viimane kord kui seal käisin lõppes mu sõit peaaegu vees oleva laevavraki otsas. Lisaks sellele vees varitsevale ohule oli ka tuul auklik ja õhtupoole ka langevas trendis. Sõita sai, ka natuke loopida, aga laines on kõva chop ja see võtab jalad päris läbi. Seega üldiselt ei meeldi mulle see rand eriti. Rahvast oli ka nii palju, et erilist sõiduvabadust ei olnud.

Teisipäevaks kutsusin Priidu kaasa Randveresse, Muuga sadama alla, et talle sealset lainet näidata. Ka selle kohaga on mul ebameeldivad mälestused. Lasin seal ju eelmine aasta oma lohe vastu teravaid kive katki. Kui nii edasi läheb, on mul varsti iga ranna jaoks vist oma lugu rääkida. Siiski, tuul oli päris korralik, nii et minu 13-sel tuli  kogu veojõud maha võtta, et saaks  normaalselt sõita. Teised olid näiteks 9ruudustega,  seega  kord aga näitas, et saan oma selle lohega päris laia tuulevahemikuga sõitmas käia, alates 5-6 m/s kuni  12 m/s.  Peale meie oli veel oma viis sõitjat, nii et ruumi oli korralikult. Võrreldes Katariinaga oli siin juba päris hea laine, mida sai hüppe jaoks trampliinidena kasutada. Hüpete jaoks polnud lohet eriti tarviski liigutada, hoidsin seda kuskil 45° ja siis loopisin lauaga  laine harja pealt. Lained  on ikka omaette rõõm! Küll oli aga tunda, et laine sõidu jaoks jääb see suur lohe natuke aeglaseks, lainete vahel askeldades on kiiremat liikumist ka üleval vaja. Siiski tulevikus kui aega on, siis võiks Randveret Katariinale eelistada.

Tänase sissekande lõpetuseks pakun välja, et kui keegi soovib endale purjelaua varustust osta, siis võta minuga ühendust. Teen purjelaua sõiduga lõpparve...... vähemalt praeguseks. Kapis pole ka mõtet vanu asju hoida, seega  teen suurmüügi. Pühapäeval küll tegin üle aasta aja jälle purje märjaks ja näitasin õpilasele K. ( kõlab nagu Kafka romaani tegelane) purjelaua sõidu võlusid. Tuul oli küll olematu ja päris sõidutunnet ta ehk ei saanud, aga minutijagu laual püsti seismist teeb õppija rõõmsaks. Tegin isegi kaks triipu, aga ei ole enam seda tõmmet. Eks ole sellega ka juba kaheksa aastat tegeletud ja üksluiseks on muutunud. On aeg tegelda uue surfiga, vana enam ei tõmba.

Vaatuse lõpp. 

Kas järgmine suurem eesmärk on Berliini maraton?

Raikoga oleme rääkinud, et see võiks olla 2013 "the thing". Nüüd tuleb veel Lauri ära rääkida.

Uri: Ebaõnnestunud Tartu Rullimaraton

Seekordne Tartu rulluisumaraton toimus uuel ja põneval trassil Jõgevast Tartusse. Ise-eneset oli täitsa tore vahetada Tartu lähedane edasi-tagasi saalimine maratoniga, mis kulges punktist A punkti B. Samas asfaldi kvaliteet rikkus kindlasti sõidumõnu, rajal olevad tõusud olid raskevõitu ning langused ohtlikud ja ebamugavad. Selleks, et Jõgevast Tartusse jõuda oli trassi ka pikemaks tehtud ja tavapärane maratonidistants asendatud 48 km-ga.

Sõidu alguses sain päris ilusti minema. Võib-olla isegi liiga kiiresti. Juba esimestel tõusudel (mis algasid 6. kilomeetril) jäin grupist maha, kuida gruppe oli palju ja võtsin lihtsalt järgmisele tuulde. Järgi jõudvates gruppides avastasin ka mitemeid mehi, kellest tavaliselt aeglasemalt olin liikunud. Seega oli veel kõik normaalne. Esimesse vaheajapunkti 13.9km peal jõudsin 219. kohaga, millega võis täitsa rahul olla (küll mõnevõrra kehvem, kui eelmise aasta 162. lõpptulemus).

Siis aga hakkasin tundma, kuidas jalad jäävad "kinni" - ka tasastel lõikudel, kus jõudu oli, läks tuules püsimine raskeks. Lihtsalt ei suutnud kiiret tempot hoida. 15. kilomeetriks sain aru, et sellest maratonist normaalset sõitu ei tule. Proovisin küll pidevalt gruppidega kaasa minna, aga tihti jäin neist üsna ruttu ka jälle maha. Kusjuurest tavaliselt tulidki maha jäämised just tasasel maal, korra isegi laskumise peal.

Peamine süüdlane selles on nähtavasti treeningu vähesus, kuid ka üksi treenimine. Üksi sõites pole lihased lihtsalt harjunud järjest ja pidevalt ca 30km tunnis sõitma. Isegi kui füüsilise koormuse poolest pole see tuules sõites keeruline, siis jalad pole sellise kiire liigutamisega harjunud ja ka uisk on all ebakindel. Sellele lisaks ka kohati veidi konarlik asfalt, mis tegi olemise veelgi ebamugavamaks.

Aga kõike seda mõjutas kindlasti ka vähene läbisõit sel aastal. Kui mullu olin enne maratoni läbinud uiskudel 429 treeningkilomeetrit, siis sel aastal ainult 216. Eks see tegigi uiskudel olemise tunde võõraks ja ebakindlaks.

Igatahes enamus maratoni veetsin siis vaheldumisi lonkides ja siis jälle mõne grupiga kaasa sõites. Lähtest tulnud laskumisel sattusin grupis olema ja ausalt öeldes oli laskumise lõpuks jalas selline värin sees, et edasi sõitmiseks pidin pikalt jalgu lõdvestama ja puhkama. Rääkimata hirmust, et väikegi jõnks laskumisel oleks mind nähtavasti kraavi heitnud. Järgmisele laskumisele läksin juba ettevaatlikult ja ei üritanudki kellegi tuules sõita. Mis tulemust siis nii üldse võimalik saada on!?

Nii kukkusingi lõpuks 349. kohale. Veel viimasel kilomeetril lasin endast ligi kümnese grupi mööda, kuna Tartu ülimalt konarlikule ja vagulisel asfaldil ei suutnud ma üldse ühte uisku üles tõsta, et mingitki tõuget teha.

Esimene aasta kahest olulisemast uisusündmusest on nüüd ebaõnnestunult seljataga. Aga juba kuu aja pärast toimub Berliini maraton - eks näis kuidas selleks ajaks õnnestub ennast vormi ajada. Seal on vähemalt tasane maa, mis kindlasti mulle paremini sobib.

Kaur jookseb edasi

Keegi eriti ei kirjuta ning isegi eriti seda teha ei tihka, ent kohusetundest siiski siis vajab märkisimist, et täna käisin jooksmas. Lemmikrajala Kärdla-Tõrvanina-Kärdla. Ilm oli mõnus, rada oli mõnus ja enesetunne ka mõnus. Mõte sellest, et peaks hakkama kiirust Tallinna poolmaratoniks tõstma, nii mõnus ei tundu... üksi jubedalt pingutada pole kuigi...... Orienteerumine hea - metsavahel on raskem kui rajal, ent sellest ei piisa. Oleks nüüd vaja kedagi, kellega väheke lõigutrenne teha.

Kaur ja vetikad

Täna maadlesin Tõrvaninal lohega. Peale jäi tema. Mina pidin kaotajana liine puhastama. Randa jõudsin alles kell viis ning kui lohe jälle üles sain, kukkus tuul ära. Kella seitsmest koju tagasi... oleks tahtnud rohkem.

Kaur, ka metsast

Orienteerumisneljapäevakud Hiiumaal on mulle meeldima hakanud. Rajad pole siin liialt tehnilised, just sobivad algajale orienteerujale. Mis aga peamine, siis siinsed metsaalused on kaunid ning rikkaliku flooraga. Väga palju pole küll mahti ilule keskenduda, aga ringi peab pidevalt vahtima, siis jälle kaarti ja kompassi. Kui varem arvasin, et siin saarel suurt kukeseene poegagi ei leidu, siis nüüd olen ikka mõned kohad leidnud, kust kastmegi võib kokku korjata. Eelmisel nädalal nt Lauriga Malvastes käies, leidsime ca 2x2 m tüki, millest ikka väga rammusa pannitäie sai...

See selleks. Muidu tundub orienteerumine ikka ilge tapmine. Pulss on ikka suht punases kogu aeg, tänased maksimumid olid 183, kiiremail kilomeetril (kokku üldse metsas 7,5km) keskmine 172. Eks see ole ka põhjus, miks ei suuda metsa all õigeid otsuseid vastu võtta, et verd enam pähe ei jõuagi. Pidevalt on nii, et tagantjärele kaarti vaadates tundub, et mõnelgi korral oleks võind ehk ringi minna ja kiiremat teed joosta, selle asemel, et mätastel karata.

Vahelduseks peaks ehk jälle mõne pikema ja madalama pulsiga trenni tegema.

Kristiina omadega metsas

Tegin orienteerumises otsa lahti. See oli kohe täitsa omalaadne kogemus. Sõitsime Kaurikesega Kaibaldi kanti (Hiiumaal) neljapäevakule. Sellele eelnevalt olen mina jäänud telefonituks, sest Berk otsustas mu telefoni sulpsata kuuma kohvi sisse ja see võttis küll pilidi ette ja puha, kuid kuivamise käigus kaotas tüübike ära mu SIM kaardi. Ühesõnaga pidin orienteeruma täiesti el naturell. Ei polnud mul telefoni ega kella ega midagi. Õnneks oli mul vähemalt kehv kompassgi.

Valisin keskmise raja, mille pikkuseks oli arvestatud 4,1 km. Esimese punktini joostes lõin ma juba täitsa vedelaks, sest ma sain aru, et ega ma hästi aru ei saa kuidas see kaardi ja kompssi kombo mulle kuidagi kasulikuks võiks osutuda. Õnneks eksles seal ringi ka Kaurpoiss, kes siis mulle veel kord asimuuti pani. Nõnda siis muudkui jooksin pulss 180 (PT järgi) peal. Tihti peatusin, et mustikaid ja pohli vitsutada, sest kartsin ikka, et ju ma pean ööseks metsa jääma.

Aga, oh üllatust, leidsin enamiku punkte metasast üles. Kahte ei leidnud, sest panin kuidagi veidi viltu ja siis ekslesin ja siis enam ei julgenud sügavamale minna. Nii siis kablutasin 50 mintsa metsas ja mõtlen, et lähen järgmisel nädalal veel. Siis juba Nõmba kanti.

Lauri: Tuuline juuli

Minu viimased rattasõidu jäävad vist juba kahe nädala taha, tegin siis kaks sõitu mööda Lõuna-Eesti maanteid. Ühe kahetunnise otsa (54 km) Trepimäelt Tartusse ja teise pooleteisetunnise Saadjärve äärest väikese ringiga Tartusse (ca 40 km). Mõnus on seal sõita. Oluliselt toredam ja kindlasti ka ilusam on Lõuna- Eesti põlde ja heinamaad uudistada, kui Harjumaa liikluses seigelda. Teisedki ratturid tundusid sõbralikumad, viibati käega ja üks naisrattur isegi naeratas meelalt.

Start Trepimäelt

Nüüd aga vahetan maanteerattaga sõidu maastikuratta vastu. Kuu aja pärast on tulemas maraton. Seega võiks enne seda sarnasel maastikult sõitmist harjutada.

Õnneks on selle aasta suvi olnud surfarile meelepärane, tuult on jagunud igasse nädalasse olgu selle päikesega kuidas on. Viimase kolm nädala peale lugesin ära kaheksa korralikku sõidupäeva, tuuliseid päevi oleks ehk isegi rohkem olnud. Sõitmas olen vahepealsel ajal päris mitmes rannas käinud, Tallinna lähedal Püünsis ja Laulasmaal ning möödunud nädala 4 erinevas Hiiumaa spotis. Ühel päeval  otsisime Kauriga Hiiumaal tuult kolmes erinevas rannas. Igalpool pumpasime lohed täis ronisime vette, saime aru et tuul on nõrk, pakkisime kõik kokku ja   kolisme järgmisesse kohta. Viimaks oli  Ristna see, kus tuul meid juba pool päeva oodanud oli ja  korralikult lustida laskis. Siinkohal pean küll märkima, e Ristnas ei olnud sellist marutuult,  millega seal peal käiakse vaid piisav, et minu 13ruudune mind lennutada jõudis. Mandrile tagasi tulles tegime lõpuks ka  veel Topul  jalad märjaks...

Tihe graafik tuleb ainult kasuks, kui muidu kipub pikemate vahede jooksul eelmisel korral õpitu või valesti tehtu meelest minema, siis nüüd sain nende päevadega olulist progressi tunda. Kui varem oli arusaamatu, kuidas laud veest lahti saada siis nüüdseks on mul arsenalis juba paar kordaläinud manöövrit. Ise kõrvalt pole näinud, aga pealtnägijate sõnul on mõned hüpped päris pikad ja kõrged välja tulnud, eks seal õhus rippudes on endal ka pärismõnus a pikk lennutunne olnud.

Hüpetes tuli järgmine arengu samm aga pool juhuslikult. Nimelt ühel Püünsi päeval tegin kogemata kaks-kolm korda backloopi/backroll koju minnes vaatasin Youtubist järgi ja hakkasin spetsiaalselt seda harjuma, nii et nüüd teen piisava hoo korral seda ka korraliku maandumisega. Õppimise järjekorras võiks ehk Pop olla loop ist varem aga Hiiumaa Jausa spotis sai ka see selgeks tehtud. Lisaks olen õhus veel proovinud ka mõned korrad mingit Railey it teha, aga sellega läheb veel natuke aega....  

Backloop ( Kaur jäädvustas ja monteeris seeria kokku)

Siiski  enda pillutamise kõrval on ka mitmete veetundidega tulnud ka parem sõidutehnika. Nii sain viimasel korral Topus juba päris korralikult ülestuult krüssata ja purjelaudadega peaegu sarnast kurssi hoida.

Ilm oli vahepeal nii lustiline, et möödunud30.07.12oli lõpuks päev kui saiilma kalipsota ja vaid lühikeste pükstega sõitmas käia. Paari tunnise sõidu ajal oli soe olla ja jahedust ei olnud tunda. Küll aga saabusid tagajärjed järgmistel päevadel kõva nohuvormis. Siiani annab see viga ennast veel tunda. Neetud kliimavöönd!

Veel üks märkimistvääriv sündmus oli mu õudusunenägu Ristnas telkides. Täheldasin päeval sõites, et mu kalipsole on vaikselt augud hakanud sisse kulunud, peamiselt istmiku osasse. Telgis uneledes nägin justkui hirmuga, et pean hakkama ka selle moega kaasa minema ja enda kalipso peal shortse kandma hakkama. Ei tea, ei ole ma selle stiilist aru saanud ja endise purjelaudurina ilmselt ei suudagi mõista kunagi. Ehk peaks hoopis kalipso augud ära lappima. 

Raplamaa Xdream - No Country for Fat Men

Selle aasta esimene Xdream, kus Sprottt ka täiskoosseisuga väljas oli, toimus eelmisel nädalavahetusel Raplamaal. Nagu üks tuttav kokku võttis, polnud tegemist rajaga, mis sobinuks rasketele meestele. Palju raba, sekka veel ujumist ja ronimist. Ehk siis minule igati sobimatu rada. Väikse hingetõmbepausi võitsin vaid sellega, et oma esikummi katki tegin.

Võistlus algas jalgratastel eraldi orienteerumisega, mis oli vist ainus ala, milles mina suutsin olla meie tiimi parim (vaevalt küll kõik raja variandid ka võrdse raskusega olid). Sellele järgnes aga käsitööülesanne, kus tuli valmistada endale lauajuppidest räätsad, millele kulutasime nähtavasti liiga palju aega - nagunii läksid kohe katki. Käsitöö järel olime 42. kohal.

Selle järel tuli nende samade "räätsadega" 30-40 minutit soos mütata. Orienteeruda vaja ei olnud (rada ees) ja tõsisemalt pingutada polnud võimalik nende vahenditega. Vaimu näris küll. Kuidagi tõusime selle alaga siiski 5 kohta 37. positsioonile.

Siis oli ujumine soojärves. 700m linnulennult. Viimastel aastatel olen üldse väga vähe ujunud, niiet ka selles alas mul eriti hästi ei õnnestunud meeskonnakaaslastega tempot hoida. Kuidagi parandasime siingi positsiooni ja olime juba 34ndad. Hiljem selgus, et suurest suplemisest olin nii uimane, et jätsin ka punkti võtmata, milliest saime hiljem veel 5 minutit trahvi.

Edasi tuli veidi jooksu ja ronimisega lisaülesandeid, millega langesime 38ndale kohale (trahvi arvestamata).

Seejärel uuesti ratta selga, kus metsa vahel läks mul siis kumm katki. Selle parandamisega läks oma 7 minutit aega ja teist sama palju ka siis, kui me ei suutnud otsustada, millist teed pidi edasi minna. Etapi lõpuks olime langenud 53. kohale.

Kanuuetapp oli jälle üsna igav - "jõgi" sügavusega 0.4m ja laiusega 1.3m. Tüürimisega oli sel kitsal alal meil kõvasti raskusi, aga kokkuvõttes isegi parandasime kohta 4 koha võrra.

Siis oli jäänud veel veidi jooksu ja rattasõitu, millega parandasime positsiooni veel 3 koha võrra. Rohkem kommenteerida ei oska, kuna sellel ajal panin pimedalt Kauri ja Henno tuules. Puhtalt rajal olemise ajaga oleksime olnud 46. Kuigi saime ka ise 5 minutit trahvi, siis teised said rohkem trahvi ja ametliku kohana olime 44. Siiski üsna madal positsioon meie jaoks.

Kokkuvõtteks. Minu isiklikul arvamusel üks igavamaid ja halvemaid radu Xdreami ajaloos. Niipalju kui mina seda ajalugu tean. Varsti aga juba uus etapp Kiviõlis.

Kristi: maratonieelne pikk trenn [216]

Täna sai Pirita teel ja Lillepil tehtud pikk maratonieelne trenn, et saaks jälle tunde sisse, et kuidas on 42km sõita. Jalgadega oli kõik korras, aga palavus muidugi tahtis maha niita. Sai ilmselgelt valitud ka kõige palavam ilm, mis minul viskab alati pulsi üles. Alguses üritasin ilusti hoida oma kuni-158 pulsigraafikut, aga peale 20km läks juba raskeks ja pulss jäi 160ndatesse. 30ndatest alates aga püsis 170 kandis. 36km peal tahtis palavus juba päriselt maha niita, nii et kodutee oli väga raske. Seega on minu lootused eelkõige sellel, et 12ndal ei tule palavat ilma.

Hooaeg on sel aastal olnud nõrgavõitu, laiskusest on trenne vähe tehtud saanud. Seega hetkel hooajal kokku 216km rulluisku. Samas võimalust veel paar kuud on, et eelmise aasta skoori ületada ja 500km ikka kokku saada.

Lauri: vees

Täna oli Püünsis korralik 7-8 m/s tuul, mina ja mu 13ruudune lohe. Ülim mõnu!

Tegin kahetunnise sessi. Selle aja peale jõudsin proovida pöördeid mõlemal halsil. Sain  mõlemas suunas liikudes hakkama, lihtsalt siledamat vett on tarvis et laula nina ümber vahetada  väikese hüppega saba peal. Suuremad hüpped tulevad jätkuvalt vaid vasakul halsil välja. Sain mõned päris mõnusad ja pikad õhulennud. Suuremas osas vajusin peale maandumist vette, kuid mõned tulid ka välja, nii et sain hooga edasi sõita. Vahepeale sain loomulikult ka paar kukkumist teha ja hiljem lauda mööda vett otsida. Korra isegi  lohisesin pikalt kõhuli mööda vett lohe järel  ja siis jällegi lauda  lainete vahel otsida. Paremal halsil on kuidagi väga vägisi pressimine, liikumist ei saa paika ja laud on vees kinni justkui naelutatud. Vaatasin videost järgi, äkki teen ma seda kõik liiga aeglaselt, vaja on järsemalt vastu tuult kantida ja kiirelt lohe seniiti viia. Praegu võta mul kogu manööver ehk liiga pikalt?

Tuul kukkus ära ja  üks viimane lohe on vaid veele jäänud

Organiseerisin oma purjelaua kama merelinna, kuid arvestades viimaseid lohe emotsioone  kaldun hetkel rohkem lohe poole. Eks näis mis suvi toob, praeguse lohega pean suuri tuuli kaldalt vaatama, selleks ajaks peakski purje masti otsa ajama. 

Lauri: hüppa ringi

Lõpuks ometi sain pika surfi päeva teha, taat oli selleks puhuks ka korraliku ilma sättinud. Ilm oli ehk isegi liiga hea, tuult oli rohkem kui küll ― pidevalt puhus 10m/s ja puhanguti paugutas isegi rohkem. Minu 13 m² oli sellise tuule jaoks liiga suur. Õnneks oli Priit töö sinna paika jätnud ja oli kohal enda 7ruudusega. Tegime vahetustega sõite, nii et sain vahepeal puhata, teiste hüppeid vaadata ja kaasa tehtud võileibu süüa.

Esimese sessiooni proovisin uue lohega tutvuda ja rahulikumalt võtta. Teiseks ja kolmandaks vahetuseks olin juba tunde kätte saanud ja võisin hakata hüppeid proovima. Vaatasin möödunud nädala pikalt Youtube i videoid ja püüdsin kuivalt tehnika pähe õppida, et siis nüüd kõik vees järele proovida. Kui pööramisega olen saanud paremal halsil sõbraks, siis hüpetega on vastupidi ja seal tulid need vasakul halsil rohkem välja. Kuigi paremal halsil sõites sain päeva kõrgeima õhulennu, ainult et siis kukkus laud jalast. Ise kõrgust hinnata ei oska, aga eks seal vist paar meetrit võis olla. Õhus rippudes ja alla vaadates jõudsin veel pikalt loota: „Palun, palun oleks siin sügav vesi, et oma jalaluid siia ei murraks.“ Õnneks oligi. Sain küll kerge matsu aga ehk on see ennetus, et liiga tormakaks ei lähe. Päeva jooksul sain vast nii 5-6 korralikku õhulendu, kus kõik käis nii nagu mõtlesin ja tahtsin teha. Kuigi suuremal osadel proovidest tuli vasakul halsil midagi välja tundusid need "hüpped" juhuslikud, paremal halsil aga ei saanud eriti laudagi veest välja. Tundub, et tegin kõike liiga aeglaselt ja lohe seniiti liigutamine ja kantimine ei käinud üheaegselt. Nii juhtuski tihti paremal halsil, et õhku tõusmise asemel jäin hoopis seisma ja vajusin vette. Kokkuvõtvalt siiski korralik ja tulemustega 6tunnine sõidupäev.

Kaur: vorm paraneb

Eile tegin kahe tunnise pika jooksu. Rada oli sama, kus jooksin 8 aprillil. Seega hea võrdlus vormi kohta - moment kus olin treeninud suts alla kuu vs olukord, kus peale maratoni juunis põhiliselt puhkasin ning nüüd juulis siis olen jälle vaikselt liigutama hakanud.
Distants: 20km
Aeg (juuli/aprill): 2:02 / 2:08
Pulss: 138 / 157

Eks väike vahe tuleb ka sellest, toona oli just maha sadanud õrn kiht lund. Natuke muutis see ehk Aprillis jooksmist raskemaks. Tore tõdeda, et vorm on siiski suve keskpaigaks paranend mitte taandund.

Eelmisel nädalal sai oma selle aasta esimesed kolm lohesõitu tehtud. Ilm oli suurepärane, täitsa mitte-eestilik: päike paistis ja tuul puhus. Ootan järgmist kaunist surfiilma.

Mis siis veel suvel tehtud? Orienteerumist on tulnud ette viiel korral (sh üks kord koos Lauri ja Raikoga). Kui igal nädalal käia, võib ehk isegi mingi tunne tekkida, et igal etapil ei korda samu vigu. Asimuudiga liikumine tuleb vahest täitsa välja, kuigi enamasti panen siiski veidi mööda. Jooksutreeningute vahelduseks tundub see siiski väga tore tegevus. Samuti ka rulluisutamine, mida Hiiumaal kahel nädalal korra olen cross-traininguna teinud. Ainult ratas on unarusse jäänud, aga sel nädalal kavatsen veidi rohkem väntamisele keskenduda.