Nii siis jäigi, et 13 jaanuaril ukerdasime Kauriga Palukülas 10, 4 km, 16 veebruaril sõitsin Preili Hussariga Pirital uisku 16,4 km ja kolmapäeval, 17. jaanuaril tegin Kauriga ühe pidamise proovi, mille pikkus oli 10,1 km. Niisiis enne maratoni oli sellel hooajal sõidetud 346 km, mis võrreldes eelmise aasta ca 200 km-ga on siiski samm edasi.
Terve nädala olime kõvasti süsivesikuid tankinud. Juba selle pärast tasub neid maratone ette võtta. Ja maratonieelsel päeval ei saanud ka ju pastast mööda vaadata. Maratoni hommikul sõime pannkooke. See Kristiina Šmiguni põhiline hommikusöök on tõesti üks väärt kraam enne distantsi. Kogu kõht püsib kenasti korras. Maratoni eel võtsin ka kaks ampulli magneesiumi-- ühe eelneval päeval ja ühe samal hommikul. Maratoni eel sõin veel ühe banaani ja jõin vist ca pool liitrit spordijooki.
Enne starti katsusime veel korra määret. Siiamaani ei olnud ma uusi Fishereid veel korralikult pidama saanud. Nüüd tundus pidamine värskel lumel esialgu täitsa normaalsena.
Start. Stardinumber 1535 võimaldas startida mul grupist, kuhu oma võietega küll kuidagi ei oleks küündinud. Eks oma iva ikka on sellel taseme järgi suusatajate paigutamisel. Stardist sain minema superhästi. Ei olnud eriti ühegi tõusu ees vaja järjekorras oodata ega laskumisel koledal kombel sahka panna. Ei näinud ka ühtegi karmimat kukkumist. Algul oli enesetunne jube hea ja kiirus ca 12 km/h. Et pulss oli 170 ja üle olin ikka täitsa mures ja proovisin tempot maha võtta. Veidi lohutasin ennast suusaraamatus öelduga, et pulss distantsi alguses võibki olla tiba kõrgem. Kella järgi oli selle lõigu keskmiseks kiiruseks 10,5 km/h.
Matul trehvasin ka Priit Tamme, kes kaebas just saadud "haamri" üle ja kraapis pidamist maha. Edasi läks sõit Harimäe hirmus. Aga see Harimägi oli juttudest palju süütukesem. Vähemalt nii see siis tundus. Kuigi pikka lauge tõus väsitas ikka korralikult. Pärast õnneks tulid ka mõnusad laskumised.
Mõni aeg enne Ande TPd läks aga olemine väga raskeks. Õnneks jõudsin teeninduspunkti, jõin suure hulga spordijooki ja tõmbasin pool tuubi geeli hinge lootuses, et see on mingi imerelv ja teeb olukorra kohe palju paremaks. Panin esimest korda ka kulpi pidamist juurde. TPs läks aega ca 8 minutit.
Vahetult peale punkti polnud olemine veel kõige trööstitum aga juba andsid tunda nii väsinud lihased seljas ja jalgades aga ka väike valu küünarnukis. Kuutse TPni veel suutsin kannatada ja tempos mitte oluliselt järgi anda (kiirus veel ca 9,5 km/h koos pausiga Kuutsel, mis võttis aega ca 9minutit) kuigi enesetunne oli jube ja valdav oli täielik paanika--kui hulluks saab veel minna, et peaks maratoni poolei jätma. Raja ääres kilomeetrisildid ainult irvitasid näkku, et pool maad on veel ees. Peale Kuutset kippus küll eluisu kohati täiesti ära kaduma. Tinarasked jalad ei jaksanud selles lumes üldse enam sumbata ja laskumistel olid selg ja jalad liiga väsinud, et korralikku laskumisasendit sisse võtta. Hiiglama palju läks inimesi mööda aga oli ka sama saamatuid ukerdajaid. Selle lõigu keskmiseks kiiruseks andis kell täiesti masendava 7,6 km/h (küll koos Ande TP pausiga).
Peebul tegin kohe pikema peatuse, võtsin suusad jalast ja jõin-sõin. Ilmselt otsisin ka geelist abi. Et rajale minekut edasi lükata, olin ka juba eelmistes punktides palju-palju jooki joonud ja nüüd pidin lisaks ka WC-järjekorras ootama ja härradel määret lisada laskma. Kokku kulus sellele pausile ca 13 minutit. Veidi peale teeninduspunkti osutus aga üks laskumine töntsidele jalgadele liiaks ja käisin ikka päris korralikult kummuli. Ees oli kukkumine ja ju ma sinna kuidagi kinni jäin. Õnneks üks noormees aitas mu püsti ja kooberdasin edasi.
Kui 26 km oli lõpuni nägin raja ääres Lauri isa, kes minust sinna veel Laurit ootama jäi. See teadmine, et keegi must veel tagapool on ja et rada läheb sellest hetkest aina kergemaks, andis tibakese jõudu juurde. Enne Palut sain ennast jälle korralikult liikuma. Palus flirtisin tiba AK kaameraga ja veel ühe mehega, kellele teatasin, et nüüd alles maraton algab ja panin kiirelt punuma. Kui eelmisel aastal oli peale Palu väga ebameeldiv sõit, siis nüüd tõi suusatamine esimest korda sellel päeval naeratuse näole. Hoolimata süvenevast küünarnukivalust sõitsin enamuse ajast kuni lõpuni paaristõuget ja tegin mõned möödasõidudki. Hellenurmes tegin väiksema pausi ja kiirustasin edasi. Vahepeal oli tekkinud jube vetsuhäda aga ei raatsinud aega raisata ja otsustasin distantsi lõpuni vastu pidada. Laskumised olid sedasi küll jube piin. Palust finišini suutsin sõita tempoga ca 10 km/h (ikka koos pausidega) ja see oli suisa helikiirus võrreldes distantsi keskosaga. Viimaste kilomeetritel katsusin veel nii paljudest pika distantsi sõitjatest mööda saada, kui veel vähegi sain. Endast mööda ei lasknud vist kedagi. Õnneks ei pidanud ka eriti võitlema-- need, kes siis maha jäid olid juba omadega täiesti läbi.
Finišis tuli Kaur vastu ja siis mul tuli tohutu härdus peale. Esiteks muidugi selle pärast, et see tappev pingutus lõpuks ometi läbi sai ja teiseks selle pärast, et lootsin ikka natuke kiiremini sõita, kui protokoll lõpuks näitas. Igal juhul valasin pisaraid ja oli ütlemata tobe tunne. Aga ometi, kui Krissu järgmisel päeval küsis, et kas lähed järgmisel aastal jälle, vastasin kiirelt JAA. Kehval ajal on ka omad plussid-- järgmisel aastal on tulemust parandada oluliselt lihtsam.
Stardinumber: 1535
Aeg: 6:40:31
Koht: 3853. (naiste arvestuses 287. ja oma vanuseklassis 105.)
Keskmine pulss: 158 (normaalse sõidu kõrge keskmise viisid kindlasti alla ebanormaalsed peatused TPdes)
Max pulss: 187
Keskmine kiirus: 9,5 km/h
Aeg: 6:40:31
Koht: 3853. (naiste arvestuses 287. ja oma vanuseklassis 105.)
Keskmine pulss: 158 (normaalse sõidu kõrge keskmise viisid kindlasti alla ebanormaalsed peatused TPdes)
Max pulss: 187
Keskmine kiirus: 9,5 km/h
Kadunud kalorid: 4267
No comments:
Post a Comment