Monday, March 29, 2010
Kaur: 600!
Nii.. 600 sai täna koos Madisega Harku ringil kruiisides täis. Rada oli mõnus - täna oli rajatraktor teinud hädapärase hoolduse ning vaid mõned kohad olid väga mustad. Kuigi sõit oli pudrune, oli lumi siiski kiire. Tippkiirus 53,8 km/h suusasillale laskumisel on vist selle talve kiireim... niiet.. kes veel tahab suusatada, siis tundub, et Nõmmel on veel midagi anda!
Thursday, March 25, 2010
Kristi: hooaja kilometraažieesmärk täidetud [201]
Seadsin endale hooaja algul eesmärgiks, et see hooaeg tuleb vähemalt 200km täis sõita - ja eile see siis juhtuski :)
24.03. Pirita rajal 7km
200-s kilomeeter tuli nauditavalt - eile olid Pirital eriti head rajad. Ühest küljest olid rajad suhteliselt libedad, aga see-eest klassikarada väga korralikult sisse lõigatud. Pirita ringi viimane laskumine oleks ilmselt võinud nii mõnelegi jões lõppeda, kui rajalõige kehvem oleks olnud - rada oli nii jääs, et kiirused olid ikka vinged. Kogu sõidu ajad tulid ka päris kiired - kahjuks mul kell jälle jukerdas, nii et täpset aega kätte ei saanudki, aga 7km tuli vist veidi alla 50min.
Loodetavasti suusahooaeg veel päris lõppenud pole, nii et saab mõned boonuskilomeetrid ka peale sõita. Aga üldiselt olen mina nüüd valmis ka jooksu- ja rulluisuhooaega alustama.
24.03. Pirita rajal 7km
200-s kilomeeter tuli nauditavalt - eile olid Pirital eriti head rajad. Ühest küljest olid rajad suhteliselt libedad, aga see-eest klassikarada väga korralikult sisse lõigatud. Pirita ringi viimane laskumine oleks ilmselt võinud nii mõnelegi jões lõppeda, kui rajalõige kehvem oleks olnud - rada oli nii jääs, et kiirused olid ikka vinged. Kogu sõidu ajad tulid ka päris kiired - kahjuks mul kell jälle jukerdas, nii et täpset aega kätte ei saanudki, aga 7km tuli vist veidi alla 50min.
Loodetavasti suusahooaeg veel päris lõppenud pole, nii et saab mõned boonuskilomeetrid ka peale sõita. Aga üldiselt olen mina nüüd valmis ka jooksu- ja rulluisuhooaega alustama.
Tuesday, March 23, 2010
Kris: Suusateraapia [500 ja midagi]
Täna siis proovisin selle hommikuse värske raja Pirital ära. Rada oli öösel värskelt jälle üle käidud ja nii mõnus, et oleks tahtnud rajameistrile kohe musumopsu anda. Linnud laulsid, tolmlumi sillerdas puudel ja langes tuhana madalasse päiksesse. Tegin lükati silla juures kohe 4 väikest ringi vist, et päikesepaistet nautida. Arvan, et kui inimesed selliseid hommikuid tihedamini praktiseeriks oleks paljudel tubli suusakomplekti jagu raha psühholoogide ja antidepressantide arvelt kokku hoitud. Lisaks saadud suusakaifile, sõitsin ilmselt ka selle talve kiiremad kilomeetrid. Lõppu veel pätsatud foto kellegi Silveri eilsest hommikust Piritalt samast kohast samal kellaajal. Ainult selle vahega, et minu meelest oli täna veel ILUSAM... :)
Sunday, March 21, 2010
Kristi: jätkuvalt suusaradadel [194]
Olen Kauriga täiesti nõus, et talv pole Eestimaa peal selleks aastaks veel sugugi läbi ja oleks vaja, et ta vähemalt mõned päevad veel hoiaks, et ma saaks ühe sõidukese veel teha ja oma 200km sihtmärgi täis. Ehkki tegelikult vaatasime Uriga täna just oma suusaskoore võrreldes eelmise aastaga ning eelmisel aastal sai samuti märtsi lõpuni suusatamas käidud. Seega pole siin midagi veel imestada. Kevad hakkabki meil siin tõelist palet näitama alles alates aprillikuust.
Sel nädalal on küll väga kõikuv ilm olnud, aga kaks suusakorda sai kirja.
T, 16.03 Nõmme-Harku ring 15km - rada oli superluks ja ilm ka sobivalt -3 kraadi. Nii ideaalseid suusaolusid sel aastal ilmselt enam siiski ei jagu.
P, 21.03 Pirital 2 lühikest ringi kokku 7km - rada oli pehme aga libe, pidada polnud suusal millegi peal. Seega rohkem kätetöö trenn ja veidi tüütu.
Ümbritsevat sula ja veebasseine arvestades on muidugi üllatav, et Pirital ja Nõmmel täitsa normaalseid radu suudetakse ikka veel pidada. Aga täna oli juba näha, et ega rajale oli välja tulnud see kõikse suurem suusasõber - rahvast oli sedakorda hõredalt. See-eest teisipäeva õhtul oli Nõmmel rahvast kamaluga.
Sel nädalal on küll väga kõikuv ilm olnud, aga kaks suusakorda sai kirja.
T, 16.03 Nõmme-Harku ring 15km - rada oli superluks ja ilm ka sobivalt -3 kraadi. Nii ideaalseid suusaolusid sel aastal ilmselt enam siiski ei jagu.
P, 21.03 Pirital 2 lühikest ringi kokku 7km - rada oli pehme aga libe, pidada polnud suusal millegi peal. Seega rohkem kätetöö trenn ja veidi tüütu.
Ümbritsevat sula ja veebasseine arvestades on muidugi üllatav, et Pirital ja Nõmmel täitsa normaalseid radu suudetakse ikka veel pidada. Aga täna oli juba näha, et ega rajale oli välja tulnud see kõikse suurem suusasõber - rahvast oli sedakorda hõredalt. See-eest teisipäeva õhtul oli Nõmmel rahvast kamaluga.
Kaur: suusatalv pole veel läbi [586]
Rajaolud on küll pehmed, aga veel on võimalik sõita! Sel talvel tunduvat murtud saavat ka 600km piir! Sel nädalal siis 3 treeningut:
E: 1:27:33; 18,5km Harkus klassikat. Päris hää nauditav libe rada oli. Pidamine oli veidi hell, a sai hakkama.
K: 35min, 8,6km Pirital uisku.
ja tänane P: 20,2km Pirital uisku. Rada oli pudrune, aeglane ja määrdunud. Pole kunagi varem näinud, et peale sõitu oleks vabatehnika suusapõhi määrdunud (valge põhja pealt paistab hästi välja).
Täna küll algas kevad, aga õnneks pole talv veel läbi. Just tuli taevast südantsoojendavaid lumehelbeid suusaradadele juurde!
Järgmisel nädalavahetusel Käärikul siis paneme Krissuga suusahooajale midagi punkti sarnast... kui muidugi peale seda ka veel Tallinnas lund on, siis kes teab - äkki jätkub seda jaanipäevani.
Wednesday, March 17, 2010
Kris. Haanja maraton ehk väike tappev mägimatk [493]
Tartu ja Haanja maratoni vahele jäi paar uisutrenni ja kaks klassikasõitu. Lisaks veel uute klassikasaabaste ost. Paraku sai need ilmselt ostetud liiga väiksed, sellel lihtsal põhjusel, et poes suuremiad lihtsalt ei müüdud. Üks pääsetee on nad viia soojakappi, et ThermoFit nendega imet teeks. Muidu pean nad mõnele teisele suusalembile jalga sokutama (Rossignoli Xium nr 39).
Haanja maratonile minnes lootsin väga, et veidi lühem distants mind nii totaalselt ära ei tapa, kui Tartu maraoni 63km. Raja profiili vaadates läks paraku positiivsuse tuhin kiirelt üle. Profiil nagu hai hambad.
Startisin Intsu ja Netega koos. Vastupidiselt Tartule oli Haanjas küll esimestel kilomeetritel iga tõusu ja laskumise eel suur järjekord. Mulle see siiski sobis, sest tõusudel liigkõrgeks läinud pulss tuli siis korraks jälle alla. Üldiselt oli see algus ikka väga karm-- tõusud on järsud ja laskumised nii rasked, et puhata ei saa. Paar kilomeetrit enne esimest TPd jäin Intsust ja Netest maha. Mõnes mõttes oli see kergendus, sest siis sai oma tempos edasi kulgeda. Suur oli mu üllatus, kui ma nad TP-s jälle kinni püüdsin.
Haanja maratonile minnes lootsin väga, et veidi lühem distants mind nii totaalselt ära ei tapa, kui Tartu maraoni 63km. Raja profiili vaadates läks paraku positiivsuse tuhin kiirelt üle. Profiil nagu hai hambad.
Startisin Intsu ja Netega koos. Vastupidiselt Tartule oli Haanjas küll esimestel kilomeetritel iga tõusu ja laskumise eel suur järjekord. Mulle see siiski sobis, sest tõusudel liigkõrgeks läinud pulss tuli siis korraks jälle alla. Üldiselt oli see algus ikka väga karm-- tõusud on järsud ja laskumised nii rasked, et puhata ei saa. Paar kilomeetrit enne esimest TPd jäin Intsust ja Netest maha. Mõnes mõttes oli see kergendus, sest siis sai oma tempos edasi kulgeda. Suur oli mu üllatus, kui ma nad TP-s jälle kinni püüdsin.
Enne teist TP-d kordus sama-- jäin neist küll maha aga TPs tegin sedavõrd kiiremini, et minema läksime koos. Seal jõudis ka Raiko järgi. Siit edasi läks mul raskemaks ja sõitsin üksi edasi. Suur oli kiusatus, kui lühema distantsi inimesed 20ndal kilomeeril finišisse keeravad. Õnneks tulid siis mõnusad pikad lauged laskumised. Paraku olid mu suusasaapad muutunud jalas tõelisteks hispaania-saabasteks ja Tartu maratonil külge hakand küünarnukivalu andis jälle tunda.
3 ndasse TPsse jõudes nägin sealt just lahkumas Intsu ja Netet. Selles punktis oli aga tõeline leid naabertalu leib. Teinekord nõudke. Nüüd läks rada veidi mõnusamaks. Pikka aega sõitis mu selja taga keegi proua, kelle kohalolu mul ennast kiiremini liigutama sundis. Enne viimast TPd läks ta küll must ette aga TPst lahkusin vist mina jälle esimesena ja tema jäi lõpuprotokollis siiski seljataha. Nüüd jäi veel üks ränk katsumus- legendaarne "mõrvaritõus". Õnneks ei osutunud see nii jubedaks, kui vaimusilmas ette olin kujutanud. Jah, sein oli see tõesti, ent nii järsk, et paremagi tahtmise juures sellest üles küll kuidagi ei suusata. Nii tatsasimegi kõik hanereas ja ettevaatlikult, et jäistel kohtadel mitte tagasi vajuma hakata.
Et kella GPS oli terve distantsi korraldajate kilomeetrinäitudega pahuksis olnud, ei julgenud lõpuspurti eriti hoogsalt tegema hakata. Aga paar noorsandi, kelle mööda olin sunnitud laskma, ajasid närvi mustaks ja nii tuligi tempot tõsta, et paaris eessõitjast mööda minna. Isegi finiši sirgel tuli taganttulijaga võistelda. Õnneks jäi ta siiski seljataha.
Kellaga mõõtsin sedapuhku ka puhast sõidukiirust, mis minu üllatuseks kõikidel lõikudel stabiilselt 10,8 km/h oli. TPdes üritasin olla kiire ja see ka õnnestus. Kuskil ei kulunud üle 2 minuti.
Distants mõõdetud GPSiga: 38,7 km (ametlikult 40 km)
Aeg: 3:40:20,5
Koht: üldarvestuses 883, oma vanusegrupi naiste arvestuses 32.
Keskmine kiirus 10,5 km/h
Keskmine pulss: 164
Max pulss: 192
Kadunud kaloreid: 2608
Kris: Tartu Maraton ehk lugu piinavast pühapäevast [409]
Maratoni ideaalsest ettevalmistusest jäi sedapuhku tegemata nädal enne pikka võistlustette nähtud pikk suusasõit. Kõik see läks Hiiumaa nadi laevaühenduse, kehva jäätee ja Paluküla nigela suusaraja nahka. Isegi, kui see treening just olulist hüpet treenituses poleks tähendanud, oleks seda distantsi olnud vaja just enesekindluse tõstmiseks.
Nii siis jäigi, et 13 jaanuaril ukerdasime Kauriga Palukülas 10, 4 km, 16 veebruaril sõitsin Preili Hussariga Pirital uisku 16,4 km ja kolmapäeval, 17. jaanuaril tegin Kauriga ühe pidamise proovi, mille pikkus oli 10,1 km. Niisiis enne maratoni oli sellel hooajal sõidetud 346 km, mis võrreldes eelmise aasta ca 200 km-ga on siiski samm edasi.
Terve nädala olime kõvasti süsivesikuid tankinud. Juba selle pärast tasub neid maratone ette võtta. Ja maratonieelsel päeval ei saanud ka ju pastast mööda vaadata. Maratoni hommikul sõime pannkooke. See Kristiina Šmiguni põhiline hommikusöök on tõesti üks väärt kraam enne distantsi. Kogu kõht püsib kenasti korras. Maratoni eel võtsin ka kaks ampulli magneesiumi-- ühe eelneval päeval ja ühe samal hommikul. Maratoni eel sõin veel ühe banaani ja jõin vist ca pool liitrit spordijooki.
Enne starti katsusime veel korra määret. Siiamaani ei olnud ma uusi Fishereid veel korralikult pidama saanud. Nüüd tundus pidamine värskel lumel esialgu täitsa normaalsena.
Start. Stardinumber 1535 võimaldas startida mul grupist, kuhu oma võietega küll kuidagi ei oleks küündinud. Eks oma iva ikka on sellel taseme järgi suusatajate paigutamisel. Stardist sain minema superhästi. Ei olnud eriti ühegi tõusu ees vaja järjekorras oodata ega laskumisel koledal kombel sahka panna. Ei näinud ka ühtegi karmimat kukkumist. Algul oli enesetunne jube hea ja kiirus ca 12 km/h. Et pulss oli 170 ja üle olin ikka täitsa mures ja proovisin tempot maha võtta. Veidi lohutasin ennast suusaraamatus öelduga, et pulss distantsi alguses võibki olla tiba kõrgem. Kella järgi oli selle lõigu keskmiseks kiiruseks 10,5 km/h.
Matul trehvasin ka Priit Tamme, kes kaebas just saadud "haamri" üle ja kraapis pidamist maha. Edasi läks sõit Harimäe hirmus. Aga see Harimägi oli juttudest palju süütukesem. Vähemalt nii see siis tundus. Kuigi pikka lauge tõus väsitas ikka korralikult. Pärast õnneks tulid ka mõnusad laskumised.
Mõni aeg enne Ande TPd läks aga olemine väga raskeks. Õnneks jõudsin teeninduspunkti, jõin suure hulga spordijooki ja tõmbasin pool tuubi geeli hinge lootuses, et see on mingi imerelv ja teeb olukorra kohe palju paremaks. Panin esimest korda ka kulpi pidamist juurde. TPs läks aega ca 8 minutit.
Vahetult peale punkti polnud olemine veel kõige trööstitum aga juba andsid tunda nii väsinud lihased seljas ja jalgades aga ka väike valu küünarnukis. Kuutse TPni veel suutsin kannatada ja tempos mitte oluliselt järgi anda (kiirus veel ca 9,5 km/h koos pausiga Kuutsel, mis võttis aega ca 9minutit) kuigi enesetunne oli jube ja valdav oli täielik paanika--kui hulluks saab veel minna, et peaks maratoni poolei jätma. Raja ääres kilomeetrisildid ainult irvitasid näkku, et pool maad on veel ees. Peale Kuutset kippus küll eluisu kohati täiesti ära kaduma. Tinarasked jalad ei jaksanud selles lumes üldse enam sumbata ja laskumistel olid selg ja jalad liiga väsinud, et korralikku laskumisasendit sisse võtta. Hiiglama palju läks inimesi mööda aga oli ka sama saamatuid ukerdajaid. Selle lõigu keskmiseks kiiruseks andis kell täiesti masendava 7,6 km/h (küll koos Ande TP pausiga).
Peebul tegin kohe pikema peatuse, võtsin suusad jalast ja jõin-sõin. Ilmselt otsisin ka geelist abi. Et rajale minekut edasi lükata, olin ka juba eelmistes punktides palju-palju jooki joonud ja nüüd pidin lisaks ka WC-järjekorras ootama ja härradel määret lisada laskma. Kokku kulus sellele pausile ca 13 minutit. Veidi peale teeninduspunkti osutus aga üks laskumine töntsidele jalgadele liiaks ja käisin ikka päris korralikult kummuli. Ees oli kukkumine ja ju ma sinna kuidagi kinni jäin. Õnneks üks noormees aitas mu püsti ja kooberdasin edasi.
Kui 26 km oli lõpuni nägin raja ääres Lauri isa, kes minust sinna veel Laurit ootama jäi. See teadmine, et keegi must veel tagapool on ja et rada läheb sellest hetkest aina kergemaks, andis tibakese jõudu juurde. Enne Palut sain ennast jälle korralikult liikuma. Palus flirtisin tiba AK kaameraga ja veel ühe mehega, kellele teatasin, et nüüd alles maraton algab ja panin kiirelt punuma. Kui eelmisel aastal oli peale Palu väga ebameeldiv sõit, siis nüüd tõi suusatamine esimest korda sellel päeval naeratuse näole. Hoolimata süvenevast küünarnukivalust sõitsin enamuse ajast kuni lõpuni paaristõuget ja tegin mõned möödasõidudki. Hellenurmes tegin väiksema pausi ja kiirustasin edasi. Vahepeal oli tekkinud jube vetsuhäda aga ei raatsinud aega raisata ja otsustasin distantsi lõpuni vastu pidada. Laskumised olid sedasi küll jube piin. Palust finišini suutsin sõita tempoga ca 10 km/h (ikka koos pausidega) ja see oli suisa helikiirus võrreldes distantsi keskosaga. Viimaste kilomeetritel katsusin veel nii paljudest pika distantsi sõitjatest mööda saada, kui veel vähegi sain. Endast mööda ei lasknud vist kedagi. Õnneks ei pidanud ka eriti võitlema-- need, kes siis maha jäid olid juba omadega täiesti läbi.
Finišis tuli Kaur vastu ja siis mul tuli tohutu härdus peale. Esiteks muidugi selle pärast, et see tappev pingutus lõpuks ometi läbi sai ja teiseks selle pärast, et lootsin ikka natuke kiiremini sõita, kui protokoll lõpuks näitas. Igal juhul valasin pisaraid ja oli ütlemata tobe tunne. Aga ometi, kui Krissu järgmisel päeval küsis, et kas lähed järgmisel aastal jälle, vastasin kiirelt JAA. Kehval ajal on ka omad plussid-- järgmisel aastal on tulemust parandada oluliselt lihtsam.
Stardinumber: 1535
Aeg: 6:40:31
Koht: 3853. (naiste arvestuses 287. ja oma vanuseklassis 105.)
Keskmine pulss: 158 (normaalse sõidu kõrge keskmise viisid kindlasti alla ebanormaalsed peatused TPdes)
Max pulss: 187
Keskmine kiirus: 9,5 km/h
Aeg: 6:40:31
Koht: 3853. (naiste arvestuses 287. ja oma vanuseklassis 105.)
Keskmine pulss: 158 (normaalse sõidu kõrge keskmise viisid kindlasti alla ebanormaalsed peatused TPdes)
Max pulss: 187
Keskmine kiirus: 9,5 km/h
Kadunud kalorid: 4267
Tuesday, March 16, 2010
Lauri: Dahabi Surfilaager
Lisan siia lumiste sissekannete vahel kokkuvõtte ka enda 2nädalasest surfilaagrist Dahabis . Siinne lumi tundub sooja Egiptuse kõrval ikka väga kurb, praegu tundub küll suusatamine veel vastumeelsena. Alljärgnevalt teen lühida kokkuvõtte kahest nädalast ( 26.02-12.03).
Hotelliks valisime selkorral Alaska Camp & Hotel'i, mis oma ülimadala hinna, chilli õhkkonna ning asukohaga linna südames sobis meile ülihästi.
Tõin pildile ära ka rannas olevad erinevad surfikohad.
Lagoon - kaitstud lainete eest, aga see eest ka vaiksem ja puhanguline tuul. Siin käib palju rahvast eriti need, kel sõitmine algusstaadiumis.
Speedy - siin on tuul kihutamiseks juba tugev ja ühtlane. Poolsaare ääres on lainetus veel olematu ja seal on hea freestyle'i teha.
Kamikadze - teisel pool koralle on lainetus juba kordi suurem ning siia on asja, kui lainesõit juba käpas on.
Kite bay - on lohetajatele mõeldud ala, kus vesi rinnuni, mis aga mõõna ja kuuma ilmaga väiksemaks muutub.
1. päev
Tegime Ivariga rannas tiiru surfiklubidele peale ja otsustasime rentida kama venelaste 5 ruutu klubist. Varustuseks valsime Tabou lauad ja Gaastra purjed. Kuna esimene päev oli suhteliselt vaikse tuulega, võtsime 125 liitrised lauad ja ma panin peale 7,5 m² purje. Kuna gliseerima ei saanud harjutasin peamiselt kalda lähedal heli tack'e
5 ruutu surfiklubi
2. päev
Tuul kohati kuni 20 m/s suuna otse kaldasse nii, et keerutas üles korraliku rulllaine, mis kalda all järsult murdus. Otsustasin võtta 115 L laua ja väikese 4,7 m² purje. Kuna mul sellise rulllainega kogemus puudub, siis esimesed kaks tundi võitlesin lainetega, et merele saada, aga tulutul. Kui ka leidsin piisava vahe lainete vahel, et laual püsti seista, siis järgmine rull lihtsalt peksis mu maha, nii et laud lendas kaldale ja mina ulpisin kuskil vahus. Pika mässamise peale suutsin kuskil ka purje ära lõhkuda. Selle eest pidin hiljem 20 EUR trahvi maksma. Vahepealse pausi ajal sain klubis kokku Iffiga, tal oli õnnestunud üle rulli saad ja tagapool suuri laineid nautida. See tegi kadedaks, nii et valisin endale kiirelt uue purje ning proovisin merele saada natuke eemalt klubist laguuni seest, kus laine oli väiksem. Seal see ka mul lõpuks ka õnnestus, nii et alustuseks triibustasin laguunis kerges lainetuses, hiljem aga lendasin ka suurtesse lainetesse. Laguunist välja sõites olid sellised kolme-nelja meetrised aeglased lained, millel oli päris hea kihutada. Päeva peale tuul aina tõusis, nii et lõpuks ei jõudnud ma tugevast tuulest ja väsimusest enam purjegi üleval hoida ning lihtsalt lasin end lainetel ja tuulel kaldale triivida. Kalda ääres aga sattusin jälle pesumasinasse nii, et varustus rebiti taaskord käest samalal kui ma pesumasina keerlesin.
3. päev
Täna salvestasin kogu oma sõidu kella gps-ga. Vabandan samas, et järgmisel päeval kella kokkujooksmist puuduvad mul varasemad salvestused ja ma saan rääkida vaid sellest, mis ma paberile üles kirjutasin.
Jõudsime randa kohale varakult, nii et pidime ootama, kuni tuul tugevneks ja keeraks end õigesse suunda. Rigasin üles 125 L laua ning kuna tuul oli päris rebija, valisin 4,7 m² purje. Merele jõudes, sain aga aru, et ka see on liiga suur, tagasi klubisse pöördunud valisin endale 4,2 m². Mul pole kodus õnnestunud veel nii väiksega sõita, siin aga sai päev otsa triibutatud ja Carve gybe harjutatud. Lõuna vaheajale minnes olin 2 tunniga sõitnud kokku 37 km. Peale lõunat tuli veel otsa 1,5 tundi trenni, päevaga sai Tartu maratoni distants, 63 km läbitud. Sel päeval sain ka ühel eestlasele paati appi kutsudes oma senise kiiruse rekordi – 43,8 km/h. Ametlikuks rekordiks seda vist siiski nimetada ei saa, kuna nägin seda vaid kella ekraanil ja kuna kell kokku jooksis, siis tõestus puudub. Eks siis proovin kunagi uuesti.
Illustratsiooniks 2008 pilt samast kohast
4. päev
See päev pidi ennustuse järgi tulema poolik ning vaikse tuulega. Olime klubis kohal juba enne kella kümmet aga ootasime pea üheteistkümneni, et tuul piisavalt tõuseks. Valisin endale välja 135 L laua ja 6 m² purje. Proovisime nii laguunis kui ka Speedy-s, kuid puri jäi liiga väikseks. Uimasin kaldale, parim valik tundus valida 8 m² puri. Alles eelmisel päeval ma sõitsin kakskorda väiksemaga! Iffi jaoks nii suurt enam ei jagunud, siis ta sai vaid 7,5 m². Siiski olid mõlemad purjed piisavalt, et lauad käima saaks. Peale tunnist sõitu Speedy's, nägin Iffi laual istumas ja eemale triivimas, juurde sõites sain teada, et tal oli ülestõmbamisots puudu. Seegaei saanudta oma purje, mis vette oli kukkunud enam kätte. See oldi unustatud talle masti külge kaldal panna. Läheduses oli pääste/puhke parv, millelt proovisin mingit otsa (maakeeles nööri) leida. Vahepeal oli ta aga trapetsiga ise purje üles saanud ja sõitis kalda poole. Mina seda aga ei näinud ja saatsin päästepaadi teda kaugustesse otsima. Lisaks läks mul ka endal ülestõmbamisots katki, nii pidingi parve küljest saadud otsa endal jaoks ära kasutama. Klubi poole sõites kiikasin ikka tagasi, et kas merehädalist kuskilt paistab, aga ei. Kaldale jõudes oli aga mu imestus suur, kui ta juba enne mind seal oli. Seletuste peale sain asjast aru nii, et mure lahendatud.
5. päev
Tuulevaikne päev, sorgeldasime, parim vaade oli kaheksajalg. Kõrval asuvasse Club Vassi tulid uhiuued Fanaticu lauad ja North Sails’i taglased. Terve nende plats oli uut kama täis, nii et neil läks pea terve päev, et see kõik üles rigada. Kadedaks tegi küll, et kõrvalt rentijad saavad nüüd uue varustusega sõita.
6. päev
Juba hotelli hoovis andis tuuline ilm endast märku. Alustuseks panin merele minnes peale 5.0 m² purje ja 125 L laua. Speedy jõudes ostus see aga siiski liiga suureks. Kihutasin tagasi kaldale, et purje vahetada, aga ka et väiksemat lauda saada. Kuna kõik 115 L olid väljas soovitati mulle 107 L. See ostus hiljem lainetuses oluliselt mõnusamaks ja paremini kontrollitavaks kui suurem laud. Purjeks valsin 4,7 m², see oli ka täiesti sobiv selle tuule jaoks. Hommikul vaatasin surfipiiblist üle kuidas teha Chop-hop'e. Kuna mõni asi läks siiskimeelest, siis ei teinud ma neid tehniliselt just kõige õigemini. Hüpete ajal ei tõmmanud tagumise käega piisavalt peale ja trapetsist ei haakinud lahti. Siiski laua sain päris mitmel korral õhku. Lennukaugust oleks vaja nüüd juurde ka. Lõunaks vajus aga tuul ära, nii et sai sööma minna. Peale lõunat tundus, et tuul on veelgi langenud. Panin peale 6,4 m² purje ja võtsin ka suurema 125 L laua. Siiski pidin purje päris planguks tõmbama, kuna tuul polnudki nii vaikne kui kaldalt paistis. Nüüd sai laguunis natuke Swich stance sõitu harjutada ja niisama kihutada.
7. päev
Tuult ei ole, tegime surfi asemel paaritunnise ATV safari. Õhtul liitus meiega teiseks nädalaks Aso.
8. päev
Laevameeskond on eelmisest õhtus väsinud. Tuulevaikus. Võtsime linnast lestad-maskid ja läksime Speedy otsa snorgeldama. Kahetunnise ulpimise saagiks oli pärsi suur moreen, kes meid oma koopast jõllitas.
9. päev
Kuna tuult lubas vaid pooleks päevaks, ärkasime varem ja olime rannas juba enne üheksat. Täna algasid minu Vulcan’i õpingud, võtsin 5,6 m² purje ja väikse 107 freestyle laua, 34 cm uimega. Tegin laagri alguses endale eesmärgiks see reisi jooksul mingis staadiumis selgeks saada. Alguses oli raske lauda veest lahti saada, kogu aeg oli tahtmine tagumise jalaga lauda tõsta, kuigi tegelikult peab vastupidiselt suruma laua vee alla, et see sealt siis ise üles põrkaks. Siis tegin väikese pausi muuli otsal, vaatasin teisigi harjutajaid ja peale analüüsisin läksin uuesti vee peale. Vulcanite vahele tegin väikse lainetuse peal ka Chop-hope, et hüppamist harjutada. Kahjuks ei õnnestunud mul sel päeval tervet Vulcan'i manöövrit ära teha. Kõige rohkem suutsin lauda õhus keerata kolmveerand pööret. Võib olla oleks pidanud võtma lühema uimega laua, et takistus väiksem oleks. Siis aga just viimasel katsel enne lõunat tulid hüppe ajal jalad aasadest välja nii, et laud jäi vette pidama, aga mina lendasin kõhuli laua peale. Päris valus oli. Alguses ei pannud ma seda tähele, aga klubis näitas varustuse vastuvõtja auku, mille olin trapetsi konksuga lauda kukkunud. Jälle lõhkusin ma midagi ära! See parandus läks mulle pärast maksma 20 EUR. Kuigi tuult jagus veel õhtuni oli mul tuju läinud ja polnud tahtmist enam midagi lõhkuda. Teisedki olid lõunaks väsinud, nii et otsustasime koju jalutada. Kokkuvõtvalt oli aga kuradi hea meel, isegi nende poolikute katsete peale. Hüppamine on kõva!
10. päev
Head naistepäeva! Tuulevaikne jälle, ka viimased päevad pidid vist kahjuks nii tulema. Randa jalutades kohtusime veel seitsmese eestlaste pundiga. Neil oli hea plaan minna Blue Hole’i snorgeldama, kuna meil midagi paremat vastu panna polnud, siis liitusime nendega. Hankisime tänavalt kastiga takso ja põrutasime kümnekesi jälle kalu vaatama.
Päevad läbi snorgeldamist
11. päev
Pokkerimäng venis pisut pikaks eelmise lõhtul. Hea, et isegi tuult polnud. Rentisime linnast jälle lestad ja maski ning Speedy alasse sorgeldama. Rannas ostsime austerlaste klubist Iffiga endale uued purjed. Mõlemad North Sails’i 2008 mudelid ja väga hästi hoitud, kumbki 120 EUR eest. Mina ostsin endale vajaliku 5,4 m² Duke’i ning Iff 4,7 m² Ice’i.
12. päev
Tuult pole ikka, rentisime linnast rattad. Need olid ikka valusad logud, minu oma kriiksus kogu aeg, Ivaril ei vahetunud käigud, Aso oma oli vist ainuke enam-vähem. Väntasime 10 km kaugusele snorgeldama. 30˚ C kuuma käes oli nende käuladega päris karm mägesid võtta. Selle aasta jalgratta hooaeg on avatud!
13. päev
Hommikul tuult polnud, alles õhtuks tõusis kergelt, seega snorgeldamine veelkord. Hiljem tegime klaariks enda rentimise tasu. Tulles olime maksnud 200 EUR ette kümne päeva eest, kuna aga sõita saime vaid kuuel, siis läks rentimine maksma kokku 150 EUR, ülejäänud sai tagasi. Mulle tuli siiski lisaks maksta 25 EUR purje ja 20 EUR laua lõhkumise eest.
Kokkuvõtteks oli hea plaan, et läksime kaheks nädalaks, nii et sai ikka piisavalt sõita snorgeldamise kõrvalt. Aso sattus küll vaiksele nädalale ja sai vist merel olla kokku vaid kaks tundi. Nüüd võiks ainult kohalik meri jäävabaks saada, et saaks siin surfata.
Hotelliks valisime selkorral Alaska Camp & Hotel'i, mis oma ülimadala hinna, chilli õhkkonna ning asukohaga linna südames sobis meile ülihästi.
Tõin pildile ära ka rannas olevad erinevad surfikohad.
Lagoon - kaitstud lainete eest, aga see eest ka vaiksem ja puhanguline tuul. Siin käib palju rahvast eriti need, kel sõitmine algusstaadiumis.
Speedy - siin on tuul kihutamiseks juba tugev ja ühtlane. Poolsaare ääres on lainetus veel olematu ja seal on hea freestyle'i teha.
Kamikadze - teisel pool koralle on lainetus juba kordi suurem ning siia on asja, kui lainesõit juba käpas on.
Kite bay - on lohetajatele mõeldud ala, kus vesi rinnuni, mis aga mõõna ja kuuma ilmaga väiksemaks muutub.
1. päev
Tegime Ivariga rannas tiiru surfiklubidele peale ja otsustasime rentida kama venelaste 5 ruutu klubist. Varustuseks valsime Tabou lauad ja Gaastra purjed. Kuna esimene päev oli suhteliselt vaikse tuulega, võtsime 125 liitrised lauad ja ma panin peale 7,5 m² purje. Kuna gliseerima ei saanud harjutasin peamiselt kalda lähedal heli tack'e
5 ruutu surfiklubi
2. päev
Tuul kohati kuni 20 m/s suuna otse kaldasse nii, et keerutas üles korraliku rulllaine, mis kalda all järsult murdus. Otsustasin võtta 115 L laua ja väikese 4,7 m² purje. Kuna mul sellise rulllainega kogemus puudub, siis esimesed kaks tundi võitlesin lainetega, et merele saada, aga tulutul. Kui ka leidsin piisava vahe lainete vahel, et laual püsti seista, siis järgmine rull lihtsalt peksis mu maha, nii et laud lendas kaldale ja mina ulpisin kuskil vahus. Pika mässamise peale suutsin kuskil ka purje ära lõhkuda. Selle eest pidin hiljem 20 EUR trahvi maksma. Vahepealse pausi ajal sain klubis kokku Iffiga, tal oli õnnestunud üle rulli saad ja tagapool suuri laineid nautida. See tegi kadedaks, nii et valisin endale kiirelt uue purje ning proovisin merele saada natuke eemalt klubist laguuni seest, kus laine oli väiksem. Seal see ka mul lõpuks ka õnnestus, nii et alustuseks triibustasin laguunis kerges lainetuses, hiljem aga lendasin ka suurtesse lainetesse. Laguunist välja sõites olid sellised kolme-nelja meetrised aeglased lained, millel oli päris hea kihutada. Päeva peale tuul aina tõusis, nii et lõpuks ei jõudnud ma tugevast tuulest ja väsimusest enam purjegi üleval hoida ning lihtsalt lasin end lainetel ja tuulel kaldale triivida. Kalda ääres aga sattusin jälle pesumasinasse nii, et varustus rebiti taaskord käest samalal kui ma pesumasina keerlesin.
3. päev
Täna salvestasin kogu oma sõidu kella gps-ga. Vabandan samas, et järgmisel päeval kella kokkujooksmist puuduvad mul varasemad salvestused ja ma saan rääkida vaid sellest, mis ma paberile üles kirjutasin.
Jõudsime randa kohale varakult, nii et pidime ootama, kuni tuul tugevneks ja keeraks end õigesse suunda. Rigasin üles 125 L laua ning kuna tuul oli päris rebija, valisin 4,7 m² purje. Merele jõudes, sain aga aru, et ka see on liiga suur, tagasi klubisse pöördunud valisin endale 4,2 m². Mul pole kodus õnnestunud veel nii väiksega sõita, siin aga sai päev otsa triibutatud ja Carve gybe harjutatud. Lõuna vaheajale minnes olin 2 tunniga sõitnud kokku 37 km. Peale lõunat tuli veel otsa 1,5 tundi trenni, päevaga sai Tartu maratoni distants, 63 km läbitud. Sel päeval sain ka ühel eestlasele paati appi kutsudes oma senise kiiruse rekordi – 43,8 km/h. Ametlikuks rekordiks seda vist siiski nimetada ei saa, kuna nägin seda vaid kella ekraanil ja kuna kell kokku jooksis, siis tõestus puudub. Eks siis proovin kunagi uuesti.
Illustratsiooniks 2008 pilt samast kohast
4. päev
See päev pidi ennustuse järgi tulema poolik ning vaikse tuulega. Olime klubis kohal juba enne kella kümmet aga ootasime pea üheteistkümneni, et tuul piisavalt tõuseks. Valisin endale välja 135 L laua ja 6 m² purje. Proovisime nii laguunis kui ka Speedy-s, kuid puri jäi liiga väikseks. Uimasin kaldale, parim valik tundus valida 8 m² puri. Alles eelmisel päeval ma sõitsin kakskorda väiksemaga! Iffi jaoks nii suurt enam ei jagunud, siis ta sai vaid 7,5 m². Siiski olid mõlemad purjed piisavalt, et lauad käima saaks. Peale tunnist sõitu Speedy's, nägin Iffi laual istumas ja eemale triivimas, juurde sõites sain teada, et tal oli ülestõmbamisots puudu. Seegaei saanudta oma purje, mis vette oli kukkunud enam kätte. See oldi unustatud talle masti külge kaldal panna. Läheduses oli pääste/puhke parv, millelt proovisin mingit otsa (maakeeles nööri) leida. Vahepeal oli ta aga trapetsiga ise purje üles saanud ja sõitis kalda poole. Mina seda aga ei näinud ja saatsin päästepaadi teda kaugustesse otsima. Lisaks läks mul ka endal ülestõmbamisots katki, nii pidingi parve küljest saadud otsa endal jaoks ära kasutama. Klubi poole sõites kiikasin ikka tagasi, et kas merehädalist kuskilt paistab, aga ei. Kaldale jõudes oli aga mu imestus suur, kui ta juba enne mind seal oli. Seletuste peale sain asjast aru nii, et mure lahendatud.
5. päev
Tuulevaikne päev, sorgeldasime, parim vaade oli kaheksajalg. Kõrval asuvasse Club Vassi tulid uhiuued Fanaticu lauad ja North Sails’i taglased. Terve nende plats oli uut kama täis, nii et neil läks pea terve päev, et see kõik üles rigada. Kadedaks tegi küll, et kõrvalt rentijad saavad nüüd uue varustusega sõita.
6. päev
Juba hotelli hoovis andis tuuline ilm endast märku. Alustuseks panin merele minnes peale 5.0 m² purje ja 125 L laua. Speedy jõudes ostus see aga siiski liiga suureks. Kihutasin tagasi kaldale, et purje vahetada, aga ka et väiksemat lauda saada. Kuna kõik 115 L olid väljas soovitati mulle 107 L. See ostus hiljem lainetuses oluliselt mõnusamaks ja paremini kontrollitavaks kui suurem laud. Purjeks valsin 4,7 m², see oli ka täiesti sobiv selle tuule jaoks. Hommikul vaatasin surfipiiblist üle kuidas teha Chop-hop'e. Kuna mõni asi läks siiskimeelest, siis ei teinud ma neid tehniliselt just kõige õigemini. Hüpete ajal ei tõmmanud tagumise käega piisavalt peale ja trapetsist ei haakinud lahti. Siiski laua sain päris mitmel korral õhku. Lennukaugust oleks vaja nüüd juurde ka. Lõunaks vajus aga tuul ära, nii et sai sööma minna. Peale lõunat tundus, et tuul on veelgi langenud. Panin peale 6,4 m² purje ja võtsin ka suurema 125 L laua. Siiski pidin purje päris planguks tõmbama, kuna tuul polnudki nii vaikne kui kaldalt paistis. Nüüd sai laguunis natuke Swich stance sõitu harjutada ja niisama kihutada.
7. päev
Tuult ei ole, tegime surfi asemel paaritunnise ATV safari. Õhtul liitus meiega teiseks nädalaks Aso.
8. päev
Laevameeskond on eelmisest õhtus väsinud. Tuulevaikus. Võtsime linnast lestad-maskid ja läksime Speedy otsa snorgeldama. Kahetunnise ulpimise saagiks oli pärsi suur moreen, kes meid oma koopast jõllitas.
9. päev
Kuna tuult lubas vaid pooleks päevaks, ärkasime varem ja olime rannas juba enne üheksat. Täna algasid minu Vulcan’i õpingud, võtsin 5,6 m² purje ja väikse 107 freestyle laua, 34 cm uimega. Tegin laagri alguses endale eesmärgiks see reisi jooksul mingis staadiumis selgeks saada. Alguses oli raske lauda veest lahti saada, kogu aeg oli tahtmine tagumise jalaga lauda tõsta, kuigi tegelikult peab vastupidiselt suruma laua vee alla, et see sealt siis ise üles põrkaks. Siis tegin väikese pausi muuli otsal, vaatasin teisigi harjutajaid ja peale analüüsisin läksin uuesti vee peale. Vulcanite vahele tegin väikse lainetuse peal ka Chop-hope, et hüppamist harjutada. Kahjuks ei õnnestunud mul sel päeval tervet Vulcan'i manöövrit ära teha. Kõige rohkem suutsin lauda õhus keerata kolmveerand pööret. Võib olla oleks pidanud võtma lühema uimega laua, et takistus väiksem oleks. Siis aga just viimasel katsel enne lõunat tulid hüppe ajal jalad aasadest välja nii, et laud jäi vette pidama, aga mina lendasin kõhuli laua peale. Päris valus oli. Alguses ei pannud ma seda tähele, aga klubis näitas varustuse vastuvõtja auku, mille olin trapetsi konksuga lauda kukkunud. Jälle lõhkusin ma midagi ära! See parandus läks mulle pärast maksma 20 EUR. Kuigi tuult jagus veel õhtuni oli mul tuju läinud ja polnud tahtmist enam midagi lõhkuda. Teisedki olid lõunaks väsinud, nii et otsustasime koju jalutada. Kokkuvõtvalt oli aga kuradi hea meel, isegi nende poolikute katsete peale. Hüppamine on kõva!
10. päev
Head naistepäeva! Tuulevaikne jälle, ka viimased päevad pidid vist kahjuks nii tulema. Randa jalutades kohtusime veel seitsmese eestlaste pundiga. Neil oli hea plaan minna Blue Hole’i snorgeldama, kuna meil midagi paremat vastu panna polnud, siis liitusime nendega. Hankisime tänavalt kastiga takso ja põrutasime kümnekesi jälle kalu vaatama.
Päevad läbi snorgeldamist
11. päev
Pokkerimäng venis pisut pikaks eelmise lõhtul. Hea, et isegi tuult polnud. Rentisime linnast jälle lestad ja maski ning Speedy alasse sorgeldama. Rannas ostsime austerlaste klubist Iffiga endale uued purjed. Mõlemad North Sails’i 2008 mudelid ja väga hästi hoitud, kumbki 120 EUR eest. Mina ostsin endale vajaliku 5,4 m² Duke’i ning Iff 4,7 m² Ice’i.
12. päev
Tuult pole ikka, rentisime linnast rattad. Need olid ikka valusad logud, minu oma kriiksus kogu aeg, Ivaril ei vahetunud käigud, Aso oma oli vist ainuke enam-vähem. Väntasime 10 km kaugusele snorgeldama. 30˚ C kuuma käes oli nende käuladega päris karm mägesid võtta. Selle aasta jalgratta hooaeg on avatud!
13. päev
Hommikul tuult polnud, alles õhtuks tõusis kergelt, seega snorgeldamine veelkord. Hiljem tegime klaariks enda rentimise tasu. Tulles olime maksnud 200 EUR ette kümne päeva eest, kuna aga sõita saime vaid kuuel, siis läks rentimine maksma kokku 150 EUR, ülejäänud sai tagasi. Mulle tuli siiski lisaks maksta 25 EUR purje ja 20 EUR laua lõhkumise eest.
Kokkuvõtteks oli hea plaan, et läksime kaheks nädalaks, nii et sai ikka piisavalt sõita snorgeldamise kõrvalt. Aso sattus küll vaiksele nädalale ja sai vist merel olla kokku vaid kaks tundi. Nüüd võiks ainult kohalik meri jäävabaks saada, et saaks siin surfata.
Saturday, March 13, 2010
Kristi: maratonide kokkuvõte [172]
Vahepeal on siis saanud kõvasti maratonidel käidud (kõik klassikastiilis):
7.02 Alutaguse maratonil 20km - esimest korda sõitmine, suusad kehvalt määritud ja seega sõit väga raske. Aeg 2:26:20.9
21.02 Tartu maratonil 31km - teist korda ja seekord tüki maad (ca 20min) aeglasem eelmisest aastast. Aeg 4:05:11
6.03 Haanja maratonil 22km - teist korda ja napi 34 sekundiga aeglasem eelmisest aastast. Aeg 2:52:24.3 (äärmiselt huvitav küsimus on muidugi, kuidas saab võtta kümnendiksekundi täpsusega aega võistlusel, kus ei kasutata kiipe vaid käistsi ajavõtt).
Lisaks vahepeal tehtud mõned lühemad trennid Pirital ning täna 15km trenn Nõmme-Harku rajal. Tänavatel möllava sulaga tundub iga kord kahtlane, et kas on mõtet enam rajale minna, aga näiteks täna oli Nõmme-Harku klassikarada peaaegu ideaalne. Pirital vähemalt neljapäeval oli jäisem, aga reedel sadas samas värsket lund veel peale, nii et ehk saab seal ka veel klassikat sõita. Igatahes tundub, et hoolimata sulailmadest pole suusahooaeg veel kaugeltki lõppenud, nii et mina töötan jätkuvalt oma sihi kallal sellel hooajal vähemalt 200km täis saada. Praegu on veel puudu 28km, nii et lootust on.
Praeguseks tundub juba suusavorm ka täitsa mõnus olevat. Järgmine hooaeg peab pingutama oma 200km enne maratone täis saada. See ilmselt eeldab vähema hulga tööreiside planeerimist veebruarikuusse ja usinamat radadel käimist.
7.02 Alutaguse maratonil 20km - esimest korda sõitmine, suusad kehvalt määritud ja seega sõit väga raske. Aeg 2:26:20.9
21.02 Tartu maratonil 31km - teist korda ja seekord tüki maad (ca 20min) aeglasem eelmisest aastast. Aeg 4:05:11
6.03 Haanja maratonil 22km - teist korda ja napi 34 sekundiga aeglasem eelmisest aastast. Aeg 2:52:24.3 (äärmiselt huvitav küsimus on muidugi, kuidas saab võtta kümnendiksekundi täpsusega aega võistlusel, kus ei kasutata kiipe vaid käistsi ajavõtt).
Lisaks vahepeal tehtud mõned lühemad trennid Pirital ning täna 15km trenn Nõmme-Harku rajal. Tänavatel möllava sulaga tundub iga kord kahtlane, et kas on mõtet enam rajale minna, aga näiteks täna oli Nõmme-Harku klassikarada peaaegu ideaalne. Pirital vähemalt neljapäeval oli jäisem, aga reedel sadas samas värsket lund veel peale, nii et ehk saab seal ka veel klassikat sõita. Igatahes tundub, et hoolimata sulailmadest pole suusahooaeg veel kaugeltki lõppenud, nii et mina töötan jätkuvalt oma sihi kallal sellel hooajal vähemalt 200km täis saada. Praegu on veel puudu 28km, nii et lootust on.
Praeguseks tundub juba suusavorm ka täitsa mõnus olevat. Järgmine hooaeg peab pingutama oma 200km enne maratone täis saada. See ilmselt eeldab vähema hulga tööreiside planeerimist veebruarikuusse ja usinamat radadel käimist.
Tuesday, March 9, 2010
Kaur: Haanjas käidud [517]
Haanja maratonil osavõtt kujunes üheks hooaja meeldivaimaks sõiduks. Ilm oli suurepärane, 40km tundus täpselt paras, laskumistel oli adrenaliini ning seekordne sõidutaktika oli just selline, et inimesed tulid selg ees vastu, mis psühholoogiliselt mõjus täitsa hästi. Erinevalt TM lõpuosast, kus viimasel 16km-l mina inimestele jalgu jäin. Maratoni läbimise aeg 2:52:37, mis andis lõpuprotokollis 466 koha. Kaotust võitjale 1:01:37, mis on protsentuaalselt väiksem kaotus kui TM-il. TM tulemus oli siiski enda arvates kõvem, kuid seeläbi oli ka finišis enesetunne Haanjas parem - ei tahtnud kuskile hange ära kukkuda.
Suusk libises hästi ning pidamine oli ka enam-vähem, aegajalt oli hell kuid suurem osa ajast käis küll. Rajaolud olid ka muutlikud - metsavahe, vari, päike, lage... langused ja tõusud. Libisemiseks läks mingi LF -2 ... -10. Oleks võinud vist ka HF -6 ... -20 alla panna, soojema ilma jaoks HF puudub ja poodi ka nagu ei jõudnud. Pidamiseks läks krunt + Rode 0 ... -2 (2 kihti) + VR45 (2..3).
Samas oli ka üks miinuspool - esimest korda sel aastal venitasin ära kubemelihase. See tundub suhteliselt tüüpiline asi, mis juhtub siis, kui kere on külm ja suusk intensiivselt tagasi annab. Sellest tulenevalt oli kääri jooksmine/liikumine vaevaline. Tuleb ikka korralikult sooja teha.
Friday, March 5, 2010
Annette [451 km]: minu esimene Tartu maraton
Kuna Haanja maraton on märkamatult ukse taha jõudnud, postitan kiiresti oma tuhmuma hakanud elamused elu esimesest Tartu maratonist.
Enne maratoni valdas mind suur hirm ja ärevus, üritasin seda ohtra nuumamisega vaigistada. Samuti varusin maratoni jaoks kaks geeli, glükoositablette ja otsustasin ka oma joogi kaasa võtta. Nagu Indrek vist eespool juba kirjutas, tegime suuskade ettevalmistamisega nii, et libisemise panime ise (sinine Swix HF6) ja pidamise lasime määrida. Igajuhul suusk oli super - pidas hästi ja libisemine oli ka olusid arvestades täiesti korralik. Nädalake enne maratoni ennustas ilmateade jubedat pakast, lumesadu, tuisku, tuult ja muid õudusi, mis mu suurt hirmu ainult toitsud, aga õnneks oli pühapäeval ilmataat meie poolt ja ilmaolud olid täiesti ilusad, olin isegi veidi liiga paksult riides. Selle eest aga olid valitsenud kõik need eelnimetatud jubedused eelnevatel päevadel, nii et tagant otsast alustades ja teise poole sees sõites polnud rajast suurt midagi alles. Et see oli mu esimene maraton, säilis lootus, et parema ilmaga on lootust ka veidi parematele radadele (ja paremale libisemisele).
Kõigepealt kokkuvõte numbritest:
Stardinumber: 4042 (eelviimane stardigrupp)
Aeg: 5:37:40 (ronisin päris mitu kohta ülespoole)
Koht: 2474. (naiste arvestuses 122. ja oma vanuseklassis 51.)
Keskmine pulss: 168 (kartsin isegi hullemat numbrit)
Max pulss: 182
Keskmine kiirus: 11.2 km/h
Vaheajad TP-des:
Nüüd sõidust endast lähemalt. Üldmulje oli selline, et trügimine ja rahvamass ületas mu kõige hullema ettekujutuse ja see võttis ikka päris palju energiat. Stardijooneni jõudsin umbes 5 minutiga ja ka sealt edasi oli päris mitu kilomeetrit täielikku astumist. Mingi hetk otsustasin, et aitab ja hakkasin rahvamassidest mööda trügima, mis oli üsna vaevaline ettevõtmine ja ajas ka pulsi korralikult üles - kui pilk peale jäi, oli ikka stabiilselt üle 170. Matule jõudes aga avastasin ehmatusega, et vaatamata alguse astumisele ja trügimisele olin sõitnud enda kohta väga kiiresti (ligi 11 km/h) ja sellest hetkest alates tõstis minu sees pead kuri ning sitke loom, kes maratoni lõpuni mulle asu ei andnud ja muudkui tagant piitsutas, sest alla 6 tunni aeg terendas silme ees.
Matust Andele vajutasin juba ligi 12 km/h kiirusega ja muudkui möödusin eessõitjatest, aga natuke pärast Andet tuli ka midagi väikse haamri laadset (mitte midagi hullu - võib-olla selline kõige pisem haamer, millega nukumööblisse tillukesi naelu lüüa), aga tempo püüdsin natukene maha võtta. Seega kuni Peebuni sõitsin umbes 10.8 km/h ja üritasin sobiva tempoga gruppidega kokku hoida ning eriti mööda enam trügima ei hakanud. Rahvamass oli ka selleks ajaks juba piisavalt hajali ja väga tihti oli juba vaba jälge, kust vajadusel oma tempos sõita sai. Peebult edasi oli rada mõnusalt langev ja seal hakkas ilma pingutuseta tempo iseenesest tõusma ja enesetunne paranema, nii et Palusse jõudes olin jälle väge täis, emotsionaalselt oli ka hea tunne, sest maastik oli juba tuttav ja lõpp hakkas kuskil tunneli lõpus paistma. Palus lükkasin sisse 1/2 geelist ja hakkasin varajase lõpuspurdiga peale - loodetud paaristõugete asemel tuli küll enamasti vahelduva sammuga leppida, aga et ma olin oma 6 tunni graafikust päris kõvasti ees, siis ahnus ainult kasvas. Hellenurmes tankisin endale sisse teise poole geelist ja pressisin finiši poole. Tempo oli seejuures 12.3 km/h, mis on mu absoluutne rekord. Viimase umbes 14 km jooksul möödusin väga paljudest inimestest ja parandasin oma kohta hinnanguliselt paarisaja võrra kindlasti.
Söömisest-joomisest nii palju, et jõin igas punktis (Matus oma pudelist), alates teisest TP-st sõin igal pool ka vähemalt ühe soola sisse kastetud banaani ja viimases kahes ka geeli. Püüdsin TP-des veeta nii vähe aega kui võimalik ja huvi pärast võtsin ka aega, mis kulus: kokku läks selleks lõbuks 13 min. Ei teagi, mis selle numbriga peale hakata, lihtsalt mulle teadmiseks, mitu minutit näljasurmast ja vedelikupuuduse pääsemise eest masta tuleb :)
Kokkuvõttes ületasin oma eesmärki (sõita 6 tunni sisse) päris korralikult ja tõmbasin ka indrekule koti pähe :P Miinuspoole pealt: see rahvamasssis sõitmine oli päris palju jubedam kui ma arvasin, aga pole viga, järgmisel aastal on stardipositsioon kõvasti korralikum. Kannad suutsin ka koledal kombel villi sõita, kuigi trenni tehes pole suusasaapad kordagi hõõrunud. Homseks Haanja maratoniks tuleb korralikult kinni teipida!
Enne maratoni valdas mind suur hirm ja ärevus, üritasin seda ohtra nuumamisega vaigistada. Samuti varusin maratoni jaoks kaks geeli, glükoositablette ja otsustasin ka oma joogi kaasa võtta. Nagu Indrek vist eespool juba kirjutas, tegime suuskade ettevalmistamisega nii, et libisemise panime ise (sinine Swix HF6) ja pidamise lasime määrida. Igajuhul suusk oli super - pidas hästi ja libisemine oli ka olusid arvestades täiesti korralik. Nädalake enne maratoni ennustas ilmateade jubedat pakast, lumesadu, tuisku, tuult ja muid õudusi, mis mu suurt hirmu ainult toitsud, aga õnneks oli pühapäeval ilmataat meie poolt ja ilmaolud olid täiesti ilusad, olin isegi veidi liiga paksult riides. Selle eest aga olid valitsenud kõik need eelnimetatud jubedused eelnevatel päevadel, nii et tagant otsast alustades ja teise poole sees sõites polnud rajast suurt midagi alles. Et see oli mu esimene maraton, säilis lootus, et parema ilmaga on lootust ka veidi parematele radadele (ja paremale libisemisele).
Kõigepealt kokkuvõte numbritest:
Stardinumber: 4042 (eelviimane stardigrupp)
Aeg: 5:37:40 (ronisin päris mitu kohta ülespoole)
Koht: 2474. (naiste arvestuses 122. ja oma vanuseklassis 51.)
Keskmine pulss: 168 (kartsin isegi hullemat numbrit)
Max pulss: 182
Keskmine kiirus: 11.2 km/h
Vaheajad TP-des:
| Matu | Ande | Kuutse | Peebu | Palu | Hellenurme | Finiš |
| 12 km | 23 km | 32 km | 39 km | 46.6 km | 53.5 km | 63 km |
| 1:06:56 | 1:36:41 | 2:53:12 | 3:34:03 | 4:12:46 | 4:48:47 | 5:37:40 |
Nüüd sõidust endast lähemalt. Üldmulje oli selline, et trügimine ja rahvamass ületas mu kõige hullema ettekujutuse ja see võttis ikka päris palju energiat. Stardijooneni jõudsin umbes 5 minutiga ja ka sealt edasi oli päris mitu kilomeetrit täielikku astumist. Mingi hetk otsustasin, et aitab ja hakkasin rahvamassidest mööda trügima, mis oli üsna vaevaline ettevõtmine ja ajas ka pulsi korralikult üles - kui pilk peale jäi, oli ikka stabiilselt üle 170. Matule jõudes aga avastasin ehmatusega, et vaatamata alguse astumisele ja trügimisele olin sõitnud enda kohta väga kiiresti (ligi 11 km/h) ja sellest hetkest alates tõstis minu sees pead kuri ning sitke loom, kes maratoni lõpuni mulle asu ei andnud ja muudkui tagant piitsutas, sest alla 6 tunni aeg terendas silme ees.
Matust Andele vajutasin juba ligi 12 km/h kiirusega ja muudkui möödusin eessõitjatest, aga natuke pärast Andet tuli ka midagi väikse haamri laadset (mitte midagi hullu - võib-olla selline kõige pisem haamer, millega nukumööblisse tillukesi naelu lüüa), aga tempo püüdsin natukene maha võtta. Seega kuni Peebuni sõitsin umbes 10.8 km/h ja üritasin sobiva tempoga gruppidega kokku hoida ning eriti mööda enam trügima ei hakanud. Rahvamass oli ka selleks ajaks juba piisavalt hajali ja väga tihti oli juba vaba jälge, kust vajadusel oma tempos sõita sai. Peebult edasi oli rada mõnusalt langev ja seal hakkas ilma pingutuseta tempo iseenesest tõusma ja enesetunne paranema, nii et Palusse jõudes olin jälle väge täis, emotsionaalselt oli ka hea tunne, sest maastik oli juba tuttav ja lõpp hakkas kuskil tunneli lõpus paistma. Palus lükkasin sisse 1/2 geelist ja hakkasin varajase lõpuspurdiga peale - loodetud paaristõugete asemel tuli küll enamasti vahelduva sammuga leppida, aga et ma olin oma 6 tunni graafikust päris kõvasti ees, siis ahnus ainult kasvas. Hellenurmes tankisin endale sisse teise poole geelist ja pressisin finiši poole. Tempo oli seejuures 12.3 km/h, mis on mu absoluutne rekord. Viimase umbes 14 km jooksul möödusin väga paljudest inimestest ja parandasin oma kohta hinnanguliselt paarisaja võrra kindlasti.
Söömisest-joomisest nii palju, et jõin igas punktis (Matus oma pudelist), alates teisest TP-st sõin igal pool ka vähemalt ühe soola sisse kastetud banaani ja viimases kahes ka geeli. Püüdsin TP-des veeta nii vähe aega kui võimalik ja huvi pärast võtsin ka aega, mis kulus: kokku läks selleks lõbuks 13 min. Ei teagi, mis selle numbriga peale hakata, lihtsalt mulle teadmiseks, mitu minutit näljasurmast ja vedelikupuuduse pääsemise eest masta tuleb :)
Kokkuvõttes ületasin oma eesmärki (sõita 6 tunni sisse) päris korralikult ja tõmbasin ka indrekule koti pähe :P Miinuspoole pealt: see rahvamasssis sõitmine oli päris palju jubedam kui ma arvasin, aga pole viga, järgmisel aastal on stardipositsioon kõvasti korralikum. Kannad suutsin ka koledal kombel villi sõita, kuigi trenni tehes pole suusasaapad kordagi hõõrunud. Homseks Haanja maratoniks tuleb korralikult kinni teipida!
Subscribe to:
Posts (Atom)