Praegu, kaks nädalat tagasi, sai käidud Tartu jooksumaratonil. Lihase sai kaheks-kolmeks päevaks ikka nii valusaks, et käimisestki ei hoolinud.
Nii pikka aega tagasi toimunud maratonimuljed hakkaksid justkui tuhmuma ning tundub, et väga palju jagada ei olegi. 15km olid suhteliselt mõnusad, siis jäi lihas järjest kangemaks ja tuli hakata ka pingutama. Viimased kolm oleksin hea meelega ära jätnud. Teisalt jälle polnud pingutus midagi kontimurdvat - 2.04 pikk treening ei ole suustamise viie tunniga võrreldes pooltki.
Enne jooksu oli muidugi ärevus sees, sest sel aastal oli enne startu tehtud jooksu ca neli ja pool tundi ehk ülivõrdes vähe. Tegime Lauri ja Priiduga väikese soojenduse, mõned venitused ja siirdusime stardikoridori. Võistluspinge puudus - oli vaid selline ootusärevusest tulev surin, et huvitav, mis siis ikkagi saab selle 23 kilomeetriga.
Koos startimisest ei tulnud sellises massis muidugi midagi välja. Esimeste sammudega kadus Henno kuskile ära, mõnesaja meetri pärast oli mul veidi kiiremat sammu vaja teha kui Raikol ja nii meie grupp laguneski.
Kuskil viiesaja meetri pärast jõudsin jooksjate massis järele Kristelile ja ta isale ning koos tegime maratoniga algust järgmised kolm kilomeetrit. Oli paras tempo ning meeldiv juttu ajada. Veidi enne esimest vaheajapunkti, kus rada pööras metsavahele, läks tee kitsaks ning koos jooksmisel ei tundunud enam väga pointi. Tõstsin enesetunde järgi tempot ning üritasin seda mitte eriti langetada.
Tervisesporti on ikka hea nii teha, et veremaik kurku ei roni. Teepeal tutvusin veel Harri Israeliga, kellega koos läbisime ka vesteldes mõned kilomeetrid. Hiljem sai veel ühe jooksumehega juttu puhutud, kuid 3km enne lõppu oli tal mingi teine käik varuks võtta ning lõpuprotokollist leidsingi ta endast terve minuti jagu eespoolt, mis tähendas 24 koha võrra kõrgemat asetust lõpuprotokollis.
Jooksumaratoniga võis üldiselt rahule jääda ning oletada, et võimed said realiseeritud piisava täpsusega.
Peale kahe Tartu Maratoni spordiürituse läbimist hakkas idanema mõte, et äkki peaks nelikürituse läbi tegema. Mõeldud - mõeldud, ehk pakkisin asjad ja läksin külla sõber Priidule soome rattasõitu testima.
Kolmapäeval peale maratoni pakkisingi asjad ning läksin rattaga Soome (lahe ületamine oli siiski praamiga).
Meeleolu oli mõnus, trennide vahele sai tehtud veidi tööd ning mängitud priiduga üksteise vastu üht strateegiamängu. Puhkus oli suurepärane.
Tehtud said järgnevad trennid:
K-25km
R- 35km
L-60km
P-30km
Kilometraaž ei räägi just suurimast treeningkoormusest, kuid oma viimase aja nädalase treeningaja ületasin vist 2-3 korda. Kokku tuli rattal veeta 6h10min.
Tervet eelnevat nädalat (18-24mai) siiski päris laiseldes ei veetnud. E ja T mõtlesin et puhkan rattasõidust ning T käisingi seda arvestades Lasnamäe ronimisseinal. Ronimine on nagu rattasõit, et tunnetus ikkagi ära ei kao. Tasakaal läheb kehvemaks, jõudu on vähem aga ümber ei kuku ja ronides pole tunne ka just võõras.
Igal järgneval päeval leidsin alati mingi põhjuse, miks mitte trenni jõuda, kuni pühapäeva hommikul enam polnud trenni võimalik edasi lükata ja istusin jälle ratta selga.
Sõidu reljeef oli Põhja-Eestile kohaselt lauge ehk mõnusalt lihtne ning trajektoor selline:
Valgejõe - Viitna - Palmse - Vihasoo - Kasispea - Viinistu - Suurpea - Loksa - Kotka rist- Peterburi mnt rist - Valgejõe. Kokku ca 87km.
Aega kulus treeninguks u 3h30min, mille sees tegin kaks pausi - Viitnalt ostsin juua ning kuskil Kotka risti juures täitsin joogipudelit. Keskmine kiirus tuli veidi alla 25 ning spordijooki kulus liiter. Enesetunne oli täitsa hea, tuult just väga palju vastu polnud (kõige nürimal alal, ehk Lenska maanteel oli tuul tagant), kuigi sellist külg-vastutuult sai ikka "nautida" küll.
Keskmine pulss tuli 146, kuid tegelikult oli see koormuse kasvades tõusev. Valgejõe - Viitna oli keskmine 136, Viitna - Viinistu 142, Viinistu - Kotka rist 148, Kotka rist - Valgejõe 154.
Rattaralli hirm on murtud ning pühapäeval lähen 125km pikkust Lõuna-Eesti maastikuringi vaatama.
No comments:
Post a Comment