Teised Sprotttid paistavad peale jooksumaratoni puhkusel olevat. Eks ma siis püüan nende asemel siinset seina täiendada.
Teisipäeval käisin Pirital terviserajal ratast sõitmas. Rada oli siin oluliselt erinevam kui Harkuring, keskmine kiirus jäi kindlasti madalamaks. Rohkem oli tõuse ja väikseid künkaid, puude vahel laveerimist, aga ka palju männijuuri, nii et mõnest nõlvast tulin alla nagu trepist. Võrreldes Harkuga oli siin käigu vahetamist päris palju.
Kohe alguses sain ka oma maksimum pulsi kätte - 181. Suurema osa Ambrose tõusust suutsin ära võtta, kuid viimane jõnks oli pehme liiv, nii et seal pidin ratta tippu lükkama. Edasi sõites tegin vaheldumisi suuri ringe, mis jooksid mööda metsa äärt, kus aga oli ka suhteliselt künklik ning männijuuri täis maastik. Suurte vahele tegin aga väiksemaid ringe metsa sees olevate sirgemate ja tasasemate lõikude peal. Ses mõttes on Pirital hea sõita, et metsaalune on üks suur radade rägastik, samas aga jääb see ala suhteliselt väikseks.
Kui oli vändanud seal oma tunnikese, haakisin end ühe teise ratturi taha, kelle järel tagasi siis jälle omakorda vahelduseks mingit uut trajektoori sõitsin. Lõpetuseks tegin veel mõned kilomeetrid lõdvestuseks asfalttee peal. Metsa vahel sõites jäi keskmine pulss 145 peale, asfalti peal sain aga pulsi isegi 121 peale, nii et kogu eilne keskmine tuli 142. Kogu sõidu ajaks tuli 1:29, teepikkuseks pakun, et 30 km. Täpset mõõtjat pole aga kaardile jooni vedades see nii enam-vähem tuli. Trenni lõpetuseks tegin juba traditsiooniks muutunud palgi tõstmist.
Kokkuvõttes meeldis mulle Harkus rohkem, pinnas oli seal kõvem, siin oli mitme languselja tõusul pehmet liiva ja killustikku. Teiseks tulid siin ringid ka suhteliselt lühikesed, võrreldes sealse 15 km ringiga.
No comments:
Post a Comment