Lauri: [20v+17k=37]

Tänaseks läbitud 20 km vabas- ning 17 km klassikalisesstiilis.

Eile tegin Harku ringil selle aasta esimese klassika sõidu. Nii nagu esimest korda vabastiiligi sõites, oli see peamiselt liigutuste meelde tuletamine ja tunnetuse kättesaamine. Esialgu tegin tööd peamiselt ülakeha ja kätega, vaikselt sain aga ka jalatõuke meelde tuletanud, et kiiremini ja sujuvamalt edeneda. Kodus sai aga vähe pidamist alal pandud, nii et täie jõuga ei saanud ikka jalaga suusa peale suruda. Kokkuvõtteks tuli siiski mõnus ja pikk trenn, pulss jäi ehk pisut kõrgeks, kuid see tuleneb vast peamiselt kohmakast liikumisest.

Distants 16,7 km
Aeg 1:32
Keskmine kiirus 10,8 km/h
Keskmine pulss 159, max 172

Täna oli väljas oluliselt soojem ja päiksepaistelisem kui eile, nii mõtlesingi et kasutan päeva ära Pirital suusatamisega. Eelmine õhtu oli küll kujunenud pikemaks, aga mõte oli tehe vaid kerge vabastiili trenn. Võrreldes eelmise päevaga Harkus oli Pirita rada kehvem - rada oli kitsas, eriti veel tänase rohke suusatajaskonna jaoks. Suur rahvamass ei lasknud ka väga rahulikult kulgeda, nii kargaski pulss lakke ja arvestades väsinud keha tegin vaid pooletunnise sõidu.

Distants 6,4 km
Aeg 33:55
Keskmine kiirus 11,3 km/h
Keskmine pulss 166, max 180

Uri: Esimene suusk [10]

Eile Pirital siis esimesed 10km suuskadel. Alustasin hooaega kohe klassikaga, kuna ka rada oli väga heas korras selle sõidustiili jaoks. Sõitsin mõlemal pool jõge ja proovisin hoida enam-vähem rahulikku tempot. Keskmiseks pulsiks tuli 153.
Kiirus oli 11.1 km tunnis, mis on täpselt keskmine suusasõidu kiirus läbi nende 500km, mis ma olen läbinud suuskade ja Garmin GPS seadmega.

Esimene suusatrenn siis sel talvel märksa varem kui eelmisel kahel aastal. Ehk hoiab ilma ja saab juba detsembris ilusa suusapõhja loodud.

Kristi: selle hooaja esimene suusasõit tehtud [7]

Eile õhtul käisime Pirita radadel selle hooaja esimest suusasõitu tegemas. Suusatamine on ikka üks mõnus spordiala - liikumine on selline mõnusalt libisev. Päriselt ei aita muidugi kaasa esimese 5min peal enda kinni tõmbamine - aa no see oli ilmselt selline "esimest korda karjamaal" efekt.

Mina esilagu sõitsin Pirital ainult linnapoolsel jõe kaldal. Raiko käis teisel pool ka ja seal olevat ka täitsa ilus rada olnud. Järgmine kord peab minema sinna poole ka uurima.

Kasutasin teist korda ka edukalt oma Nokia sports-trackerit. Nokia arvates andsid 2 ringi kokku 7,84km. Peaks üle kontrollima kusagilt, palju ta ikka päriselt on. Ja siis oleks veel vaja, et Nokia end lisaks Polari pulsomeetrile ka Suunto pulsomeetriga ära liidestaks.

Rada: Pirita klassikarada
Distants: 7,84km (2 ringi linnapoolsel jõekaldal)
Aeg: 53:47
Keskmine pulss: 178

Kaur: suusad ja kurguvalud? [8]

Julgen üle 100 aasta üles näidata südikust ning avaldada siin kohal oma treeningkokkuvõtte:

- mitmeid kordi roninud seina peal

- üks kord käisin suusatamas ja sõitsin 8 km.

Tubli või mis?

Jama on aga selles, et täna hommikul ärkasin ja kurgus oli nii tuttav pakitsus. Kurguvalu!

No ajab ikka veidi viluks küll meele kui peale esimest suusasõitu kohe hingamisteede hädad end tunda annavad.

Peab ikka neid saalitrenne edasi tegema ehk rohkem kaljuronimist harrastama.. Täna jäi see muidugi paraku vahele.. kahel põhjusel: esiteks pole meil enam autot.. ja teiseks pole meil veel autot. Nii, et kui keegi tahaks hullult kaljuronimist proovima muga tulla, siis ma oleks rõõmus küll :)

ps. kas keegi oma saab 9-3 ei taha mulle müüa? (vist pöördusin jumalate poole:)

Lauri: lumel [14]

Suusahooaeg on alanud! Ei ole vist varem Novembris nii mõnusat suusasõitu veel saanud teha. Eelmisel aastal oli esimene sõit alles 26. detsembril, seega tänavu lausa kuu aega varem.

Sel nädalavahetusel tegin suusad lumiseks. Eile käisin Tartus Dendropargis. Võtsin kaasa mõlemad, nii vabastiili kui ka klassika suusad. Kuna rada polnud masinaga sisse sõidetud ja korralik klassika rada puudus, nii siis lasingi käiku uisusuusad. Esimesed paar minutit kulus sellele, et meelde tuletada kuidas suusaklambrid kinni käivad. Päris lootusetu tunne tekkis, proovisin nii jõu kui kavalusega, aga ei saanud kinni. Peale pikka vandumist tuli meelde, et uisusuuskadel tuleb kätega mingi lõks lahti teha ja alles siis jalg klambri vahele panna. Rajal olles oli alguses probleeme tasakaaluga, teise suurem jama olid valutavad jalad. Huvitav, et esimestel kordadel uisusuuskadel olles on jalalabad ja sääred päris valusad. Ehk on asi saabastes või ei kasuta ma muul ajal neid lihaseid nii intensiivselt, aga peale paari kilomeetrit oli sõit päris ebameeldiv. Kuna rada oli ka kohati päris mullane, siis piirdusin esimesel korral ühe 6 km pikkuse ringiga.

Täna käisime Kauri ja Krissuga Harku ringil. Tallinna lumeolud on võrreldes Lõunaga ikka hoopis teised. Kogu rada on korraliku lume all, nii et suusapõhjade pärast ei pidanud muret tundma. Tänane sõit oli säärtele juba oluliselt parem, kuigi saapas oli jalal ikka ebamugav ja valus. Ehk sai liiga paksud sokid jalga pandud, järgmine kord proovin teist varianti. Lisaks uisule tegin vahepeal ka ainult paaristõukes sõitu, jõusaal annab end vaikselt tunda – tõukes oli piisavalt jõudu ning kätes ja keres polnud küll mingit väsimust tunda. Igatahes sõit ja hilisem saun oli väga mõnus.

Pulss oli nii eile kui ka täna pisut kõrgem kui võiks, mõlemal päeval oli keskmine 157. Samas võtan neid kui sissejuhatust ja vaiksema pulsiga trennid algavad alates järgmisest korrast.

Registreerisin end just põhiüritusele ära. Maratonini on jäänud 84 päeva.

Lauri: rattad

Käisin täna intervall spinningus, ruumitäis naistreeningkaaslasi ajas pulsi vahepeal üpris kõrgeks. Sellele vaatamata oli aga mõnus ja ka piisavalt raske trenn, järgmisel korral küll peaks oma rattakingad jalga panema, korvis kippusid jalad loksuma. Muidu aga peaks sellist intervalltrenni jõusaalile vahelduseks edaspidigi vähemalt korra nädalas harrastama.

Tänane lumi viis mu mõtted talvisele trennile, et kas peaks midagi eelmise talvega võrreldes muutma. Üks asi oleks küll, sel aastal tahaksin lisaks suusatamisele jõusaalis ka käia, aga selleks peaks vist mingi plaani tegema. Kui keegi oskab head nõu anda kuidas jõusaali ja suusatamist ja ka töölkäimist kombineerida teha siis andku teada!

Lauri: esimese lume trenn

Tänase kepikäimist Pirital võib tõesti esimese lume trenniks lugeda, kuna rahet ja lund sadas nii tihedalt, et maa oli valge. Lisaks niisama kepitamisele tegin tõusudel klassika imitatsiooni, et õiged liigutused jälle meelde tuleks. Õnneks oli vahepeal pisut selgemat ilma ka, nii et sai keskmises tempos 7 km läbi matkatud. Kustutasin kellast tulemuse vist kogemata ära, aga aega kulus kokku nii umbes tunni ringis.

Pärast välist trenni läksin veel jõusaali. Tegin oma uue kava läbi ning lõpetuseks veel seda kätekõverduste/hüpete combot. Alustasin 9 korduse pealt ja lugesin alla, arvatavasti 10 peale veel korduste arvu tõsta ei julge, lõpp kiskuks päris vaevaliseks ära.

Lauri: sisehooaeg

Suvise ja talvise hooaja vahel kipub Sprotttide blogi kuidagi hõredaks jääma. Ma siis täidan oma sissekandega tühimiku.

Surfikama ja ratas on selleks aastaks soolast, liivast ja muust sodist puhtaks pestud ning varna riputatud. Nüüd peaks vist vaikselt hakkama suusavarustust välja otsima, tolmu maha pühkima ja määrde peale panema. Tarifal mõtlesin, et võiks proovida suuskade alla panna seda sex wax i, mida surfilaua peale pidamiseks määritakse. Mine sa tea, äkki peab paremini kui tavaline kliister.

Värske õhu käes tehtavad spordid on viimasel ajal jäänud oluliselt unarusse - üleeelmisel nädala tegin ühe lühikese jooksu ja laupäeval Tartus 20 kilomeetrise ratta sõidu. Välise tegevuse asemel püüan ikka järjepidevalt jõusaalis käia, kuigi väikeste muudatustega. Alustuseks vahetasin linnaäärse klubi kesklinna oma vastu. Peamine vahetuse põhjus on juba pähekulunud kinnisvara õpiku tarkus, et loeb asukoht, asukoht, asukoht ja kobedamad hantlid.

Teiseks, peale kuuajast harjutamist vahetasin välja ka oma treeningkava, mille pilt eelmist sissekannet illustreerib. Üldiselt on see päris põnev, samas aga on selle põhirõhk peamiselt jalgadele, ma tahaks aga ka ülakeha samas või siis suuremas proportsioonis teha. Nii siis võtsin täna kasutusele uue kava, mis jagab koormust nii alla kui ka üles.

Kui plaanis olnud harjutused tehtud, otsustasin otsa teha veel ühe rasvapõletaja kompleksi ( vast on sobilik sõna, pagan raske on selles jõusaali sõnavaras igale asjale õiget vastet leida ). Selleks on vaja lihtsal teha kükist üleshüppeid ja kätekõverdusi. Alustasin nii, et tegin 8 kätekõverdust ja kohe otsa samapalju üles hüppeid. Järgmisena 7 kätekõverdust ja hüpet ning nii ilma pausideta korduste arvu vähendades kuni 1 kätekõverduseni ja ühe hüppeni. Kokku sai nii tehtud 72 kordust, järgmine kord alustan 9 pealt. See mõneminutiline sessioon võttis lõpuks ikka lihased päris läbi ja higi jooksma.

Lauri: Sprotttid on jõusaalis

Annan vahepeal teada, et Sprotttid pole mitte talveunne jäämas vaid valmistuvad aktiivselt suusahooajaks. Kuna väljas pole enam nii mõnus, siis oleme poole meeskonnaga välised aeroobsed tegevused anaeroobse rauapumpamise vastu vahetanud. Kuidas sa muidu ikka suusatad kui kätekõverdusi teha ei jõua!

Et jõusaalis veedetud aega võimalikult efektiivselt ära kasutada, teen järgmised kaks kuud allolevat MH-i kava. Pikemas plaanis tahan sel talvel aga jätkata jõutrenni ka lume saabudes. Sellele vastavalt peab siis suusatama hakates ka järgmise kava koostama

Selle kava puhul on tegemist põhimõtteliselt intervall treeninguga, mis koosneb 10 üksteise järgi tehtavast harjutusest. Igat harjutust tuleb teha 1 minut, kõigi harjutuste vahel on puhkus 15 sekundit. Peale esimese harjutusteseeria tegemist on puhkus 2 minutit ning peale seda korrata ringi veel kaks korda.

Bike xDreami kokkuvõte

Bike xDream 2 toimus sel aastal Võsul. Kuna me suuremat sorti rattasõbrad olnud pole, siis peale Roosta etappi polnud küll ühtegi meest, kes oleks arvanud, et oktoobri teisel pühapäeval rataste otsas xdreami starti ronime. Ometigi see nii läks. Kaalukeeleks põhiliselt see, et orienteerumiskogemust suurendada. Seda pagasit pole meil eriti ju kellelgi.. meelde tulevad hullud reljeef- ja joonorienteerumisülesanded. Rattaxdream oli meie meelest aga midagi midagi lihtsamat. Kerge harjutus maastikul...

Tegelikkus umbes selline oligi. Kaardilugemise osas oli kõik väga lihtne - kõiki punkte sai läbida korralikelt (metsavahe)teedelt kõrvale kaldumata. Ometigi polnud tegu hanesabas tormamisega, vaid rajavalik oli täitsa vaba - punktide järjekorda polnud ette antud. Punkte, mida oli 30 ning mille läbimiseks oli 4 tundi, läksime jahtima peaaegu kindla plaaniga, milliseid võtta, milliseid jätta. Miks osasid jätta - sest eeldasime, et meie füüsiline vorm pole piisav, et kõikides jaamades SI pulgale märkeid korjata...

stardis trajektoori valimas

Kava nägi ette, et jätame välja punktid 53, 44, 48, 46 ja 41 kuna tundus, et need jäävad meie ajaliimidest välja. Stardist kimasime minema, teadmata, kas võtame punkti 42 kohe või hiljem.. otsustasime võtta hiljem ning kohe alguses läbi Käsmu poolsaare tippu kivikülvi juurde kimada. Punktid 32, 34, 33 ja 31 tulid lihtsalt. Esimene tõrge (ja tegelikult ka võistluse suurim eksimus) oli see, et punkti 35 jätsime võtmata.. Kriitikanooled võiksime kõik enda pihta suunata, et kuidas oli võimalik nii rumala otsuse tegemine, et punktist praktiliselt kõrvalt mööda sõita (no ütleme, et ringiga minnes oleks edasi-tagasi kulunud kilomeeter).

tundub, et teel punkti 33

Ok. Algus oli siiski suhteliselt kiire, sest teed olid head ja enesetundel polnud ka midagi viga. Punktist 31 väntasime edasi 38 - 39 - 40. Siis järgnes pikem väntamine punkti 47. Seal olles kripeldas mul hirmsasti 35 võtmata jätmine ning tuligi hakata tegema korrektuure meie esialgsetesse plaanidesse. Peale punkti 54 võtsime punkti 48, sellele järgnes 46, siis 51 ning alles peale seda 55. Esialgu olid 48-46-51 meie punktidest välja arvatud... Tagantjärele analüüsides (ning olles lugenud teiste muljed ja vaadelnud alternatiivseid trajektoore) oleksime pidanud tegema 47-53-54-48-46-51-55-58. Punktist 58 kõmmutasime 56-te - oli hea otse tee. Alternatiiv oleks aga olnud sõita 58-st lõunasse asfaldile, sealt võtta punktid 59-60 ja siis mööda asfalti üles tagasi et võtta punkt 56.

Peale 56-t oli punktide järjekord 49-50-45-43-44-42-36-FINISH. Punkt 44 oli eriti raske /pehme tee. Team Vaudel oli huvitav trajektoor - punktid 57 ja 52 mis meil võtmata jäid (arutlesime selle üle, kas võtta 57-52 või 49-50) said neil võetud ning siis tehti shortcut üle kraavi puntki 50. Tundub olevat ideaaltrajektoor. Oleks me valinud järjekorra 58-59-60-56-57-52-50-49-45-43 poleks me tõenäoliselt läinud võtma punkte 42 ja 44 kuid oleks võtnud ehk ära nii 36 kui 37 (mis ajanappuse tõttu võtmata jäi).

joogipunktis (nr 55)

Milline oleks siis kokkuvõte? Võistlus oli vägagi meeleolukas, ilm ilus ning rada tore. Treenitusest tingitud enesetunne oli minul OK, Lauri ja Raiko kes viimasel ajal eriti ratast polnud sõitnud väsisid veidi rohkem, ent tegelikult oli tase siiski ühtlane. Olid kohad, kus ma lohisesin taga ja mõtlesin, et ei tahaks rohkem vändata ning teisi hetki, kus ma kimasin ees ja mõtlesin, et miks teised mul kannul pole.

Meie tiimi puuduseks oli hoopiski aga vähene seiklushimu. Varasematest kordadest oleme õppinud, et otse tähendab sageli ringiga. Seega said automaatselt elimineeritud igasugused otseteed. Ühel sihil ukerdasime ning see oli tõesti aeglane - tuli ratast üle puude tassida ja suurte kivide vahel aeglaselt krossida. Julged hundid läksid punktist 47-53 ja seda mööda liinialust teed. Enamik meeskondi sellist valikut ei langetanud ja selgus, et liinialune tee oli selgelt kiirem. Sama puutub ka Team Vaude 57-52-50 valikut - otse üle kraavi ja põllu, kokku ilma teeta ca 500-600m. Seiklusspordis ju ometigi õige otsus? Meie aga lähtusime mugavusest... ja kogenematusest, sest punktid, mis täitsa kõrvuti: 59-60 jäid meil samuti võtmata..

Väga mõnus pühapäev oli ning tõesti tahaks juba uuesti proovida. 30 oktoober on pannjärvel mingi seiklusspordi üritus, kus kavas ka rulluisud(võib ka läbida jalgsi). Kas kellelgi on himu?

Lauri: Tarifa surfilaager

Selle sügisese surfilaagri organiseerisin endale Tarifale, kus Team jahe on juba aastaid oma laagrit korraldanud. Erinevus Dahabi laagrist oli see, et sain oma kama kaasa võtta ega pidanud renditud asjadega sõitma. Igaüks võis võtta kaasa kuni 2 lauda ja neli purje ning sinna lisanduva väiksema pahna. Nii paningi teele oma Fanatic Skate 112L laua ja 4 purje ( 4.0, 5.2. 5,4 ja 6.0 m²), kolm masti, kaks poomi ja kaks kalipsot ning muu kola, kokku vist oma 70 kg eest varustust. Lisaks toppisin purjekoti täis riideid, nii et lennukis oli kaasas vaid Franz Kafka ja pooltühi seljakott. Buss asus koos asjadega teele 19.09 ning jõudis kohale 4 päeva hiljem. Me ( Inge ja Priiduga) hakkasime Tallinnast 29. minema ja pidime kohale jõudma 30.09. Aga Hispaania lennutöötajate streigi tõttu ning peale väikseid sekeldusi ja 2 400 km läbimist mööda maad jõudsime lõpuks ööpäev hiljem Tarifale. Vähemalt sain esimest korda Luksemburgis käija.

Bussiga saadeti 12 inimese surfivarustus ja muu nodi, mis lennukisse ei mahu, mööda maad Tallinnast Tarifale. Minu purjekott on katusel vasakul ja laud all vasakpoolseim.

Tuulega oli see kord suhteliselt nigelasti. Kokku sain vaid kolmel päeval üheksast sõita ja siis ka vaid kõige suurema (6.0 m²) purjega. Esimesel neist päevadest oli selline nibin-nabin tuul, nii et kui paar korda kõvasti tööd tegin, siis sain kaldast kaugemal käima küll, aga üldiselt oli lihtsal triibutamine. Kuna aga prognoosikohaselt pidi tuul tulema õhtul poole viiest. Nii siis istusid kõik laudade ja lohedega rannas stardivalmis, juhuks kui puhuma peaks hakkama. Lõpuks aga saime kõik tünni ja saime vaid rannas surfijuttu ajada.

Teisel sõidupäeval, oli meist ca 60 km läänes asuvas Las Palmari rannas 1,9 m laine, nii et sõitsime sinna lainelauda proovima. Priidu ja Henry arvates oli sealne laine liiga tihe ning murdus ja vahutas lainelaua sõiduks liigpalju, lisaks sellele oli hoovus nii kõva, et vees otse kõndida oli võimatu. Negatiivsetele hinnangutele vaatamata otsustasin siiski proovi teha. Esimestest lainetes sain laual ujudes päris hõlpsasti üle, kaugemal jäin aga hätta ja siis sain tunda laine jõudu. Kui oma kümmekond lainet minust üle oli käinud ja mind nagu pesumasinas väntsutanud, oli küll probleeme sellest surfist rõõmu tundmisega. Natuke liiga palju vaeva selle üürikese naudingu pärast. Hingetõmbeks kaldal soolast vett välja sülitamas käies andis Priit paar õpetussõna ning soovitas rohkem kalda pool proovida. Nii oligi, et väiksema lainepeal oli juba mõnevõrra kindlam tunne ning kolmel korral suutsin ka korralikult laule hüpata ning natuke aega isegi püsti seista ja lainel sõita. Kokkuvõtvalt võib öelda, et päris raske oli algus, aga kui järgmine kord võimalust tuleb siis proovin veel.

Õhtul koju tagasi sõites avastasime enda rannast korraliku tuule, nii et jätsin teised süüa tegema ja sööma ning jooksin vee peale. Kuigi sõitsin jälle oma suurima purjega, sain oma poolteist kuni kaks tundi korralikult glissata ja lainelt hüppeid teha, enne kui tuul lukkuma hakkas. Pärast oli päris hea meel, et kiirelt reageerisin, kuna kui teised lõpetasin hakkas tuul juba ära vajuma.

Vahepeale selgituseks, siis päris tuulevaikus seal polnud, igapäev puhus nii 3-5 m/s, aga see polnud päris see, mille jaoks ma sinna kohale sõitsin. Sellise tuulega saaks ehk väga suurte formula asjadega sõita, minu varustus eeldab natuke suuremat tuult.

Viimane päev kui asjadega veepeal käisin algas samuti lootusrikkalt, kämpingus puhus juba nii, et lipud olid sirged. Komberdasingi koos kamadega randa, aga seal oli jälle tavaline 5 m/s. Nii siis istusime kogu kamaga rannas ja ajasime surfijuttu ja käisime 2011 a Starboardi ja Severne varust rannahoone juures kaemas. Henryga tegime vahelduseks mu lauaga vee peal ka helitacki harjutusi. Tema harjutamise ajal vajus talle keegi oma lohe liinidega peale. Pusisid siis seal seda jama lahti ja alguses paistis, et lihtsalt mingi kohalik tüdruk. Kuid siis selgus, et see on ju Ibella Moreno - maailma parim naissurfar. Nüüd on päris tuus tunne, et keegi selline on mu kamasid puutunud.

Kokkuvõtteks tuleb öelda, et kuna tuult oli laagris päris vähe, siis jäi natuke poolik tunne, aga ehk tuleb siis järgmine aasta sama kohta uuesti proovida. Kahju, et kamad veel teisel pool Euroopat on ja alles oktoobri lõpus tagasi jõuavad, praegu oleks kodus eriline lust sõita.

Kaur: suusahooaeg on alanud!

... minu suusahooaeg algas peale Pehki suusaloo või siis ka nüüdseks SK SPROTTT hümni kuulamist :)

Tegelikkus on selline, et olen tõesti suutnud end veidi rohkem liigutama hakata - ikka et kui lumi tuleb, siis see poleks kehale ehmatuseks. Sel nädalal on tehtud 2 rattatrenni - üks 37 ja teine 47 km. Nädalale paneb aga punkti homme Lahemaal Võsult alguse saav nelja tunni pikkune rattaorienteerumise üritus Bike xDream.. tuleval nädalal siis jagame jälle muljeid!

Indrek: Sprotttide hümn

Ahoi! Pole siia ammu postitanud. Aga otsustasin selle üüratu laiskuse ühe ilusa heitega seljatada ja ühe kärme postituse teha. Nimelt ajasin ma tegelikult juba kevadel välja SK Sprottt (just sellise klubi nimega jooksin ma terve Tartu orienteerumisneljapäevakute hooaja) mitteametliku hümni. Nupukamad on ehk juba ära arvanud. Igatahes, pisikese suhtlemise tulemusena saatis härra Jaan Pehk isiklikult mulle oma suusaloo ning andis loa seda ka oma sõpradele-treeningkaaslastele jagada. Seega, laadigem see üles oma mp3 mängijatesse, kirjutagem cd-le, et autos kuulata, lindistagem kassetile, et vanaema juures maal trennitegemine ei ununeks ja pangem see oma telefonihelinaks. Okei... võib-olla nii hulluks ei tasu ka minna. Igatahes siin see on! Ja kuna suur (aga õnneks veel endiselt väga kaunis ja kuldne) sügis on juba käes, siis ongi viimane aeg seda jälle kuulama hakata!

Uri: Berliini uisumaraton - uisuhooaja kurb kokkuvõte [291]

Selle aasta uisuhooaja kokkuvõttev üritus, Berliini uisumaraton, muutus ebameeldivaks siis, kui tund enne starti vihma sadama hakkas. Siis oli selge, et head aega ei tule. Uiskude kriuksudes Berliini vahel veeredes oli raskusi püsti püsimisega, kõik kiirendused olid üliaeglased ja kurvides pidurdasin aegajalt külglibisemisega nagu hokimängija.

Maraton sai minu jaoks õnnetu lõpu, kui umbes 27ndal kilomeetril minu eessõitja teepiirdesse sõitis ja mina tema järel. Kukkumine oli kerge, viga ei saanud ja tahtsin kohe edasi tõtata, aga siis avastasin, et uisul on üks ratta polt katki ja raam täiesti kõver. Sellega oli maraton selleks aastaks lõppenud ja finishisse läksin sokkide väel metrooga. Inimesed vaatasid imelikult küll kui vihma käest astus meetrosse üks sokkides tüüp, uisud käes ja number seljas.

Sellega tuleb kokku võtta ka selle aasta uisuhooaeg. Osalesin ainult kahel võistlusel. Tartu Maraton läks aiataha palava ilma tõttu, Berliin tehnikavea pärast. Aga ei saa kõike ka väliste mõjurite kaela ajada - kokku sai sel aastal uisukilomeetreid vaid 291. Seda on vähem kui Kristil (355) või mul endal eelmisel aastal (422). Ei tohiks ikka nii trenni suhtuda! Järgmisel aastal ostan uued raamid uiskudele ja teen rohkem trenni - luban!

Kaur: tegemised ja tegemata jätmised

Üle pika aja siis väikesed märkmed siia, sprotttide ühispäevikusse.

Mis siis vahepeal tehtud? Peale viimast xDreami käisin mõned üksikud korrad trennis, võtsin osa tartu rattamaratonist, ostsin jõusaali pääsme ning olen teinud mõned pikemad rattatrennid.

Tegemata on jäänud SEB sügisjooks, oma elu esimene täispikk maraton, Kõrvemaa maraton ja Türi-Paide rahvajooks. Täispikk jäi tegemata seetõttu, et polnud ettevalmistust. Mõneti oli see ka ehk kingitus oma kehale.. või kui mitte südamele, siis vähemalt liikumismehhanismid võivad väiksema koormuse üle küll rõõmu tunda.

Mis tehtud - rattamaraton oli päris mudarohke. Mõeldud-tehtud sai mõte, et vaja muretseda endale rattakingad. Eelõhtul panin pedaalid külge ning tegin kohe kingadega proovi. Kinni läksid raskelt, lahti tulid ka raskelt.. Enne ukse ette jõudmist vabastasin parema jala pedaalist.. ja kukkusin vasakule ümber.. mõte - kas nii on ikka tark maratonile minna?

Maratonil oli alguses ikka väga mitu kilomeetrit võimalik lahti-kinni panekut harjutada. Asi ei tundunud üldse hull.. kuni mingil hetkel mutta kinni jäin ning suutmata jalga vabastada põlv ees soppa langesin.. Vähemasti oli pehme maandumine... ja õnneks ka tol päeval viimane.

Järgmisel nädalavahetusel tegin pisikese 52km sõidu Tartust Kitsõle... jalad panin kinni koduuksel ning vabastasin suvilas. Viperusi 0.

Esimesel külastusel jõusaali otsustasin jälle ratta ja kingade kasuks. Trennis katsusin igast kange ja venitasin hantleid jne... suht ilma kavata tegin, niiet järgmisel korral valmistun ette. Tagasi koos Kristiina tulles pidin aga demoma kingade vahvust - nii lihtne on rattast tõsta, kui jalad pedaalidel kinni. Kõik OK. Kuni seisma jäin ja ümber vajusin. Hea trikk küll.. umbes 10 minutit hiljem panin kesklinnas ka veel ühe imeliku küljeka. Kahjuks olid mõlemad maandumised sel korral asfaldile. Nii see küünarnukk end praegugi veel meelde tuletab.

Sel NV-l käisime Lahemaa teid mõõtmas. Laupäeva õhtul matkasime kilometraaži vaadates väga lühidalt - vaid 15 km-t, kuid see-eest kohtasime võimsat udu, sügist värvikirevust kahel jõel ja nende jugadel (Nõmmeveski ja Joaveski) ning nuusutasime seeni. Pühapäeval matkasime 4 tundi, kilometraaz veidi üle 40km.. Aja venitasid pikaks ikka samad asjad, mis laupäevalgi - vaatlused looduses.

Tuleval nädalalõpul oleme siis Raiko ja Lauriga Võsul ratta xDreamil. Neid kõiki rattasõite võtan nüüd tõsiselt kui talvehooajale põhjaladumist. Sel nädalal tahaks teha ka ühe kepikõnnitrenni Pirital.

Kristi: Berliini rulluisumaraton [355] ja Kirna-Türi rahvajooks [57]

Vahepealsetest üritustest olulisem saavutus on järjekordne Berliini rulluisumaratoni läbimine. Minu jaoks see siis neljas kord lõpuni sõita. Kuna tegemist oli vihmase ilmaga, siis tuli aeg suht niruvõitu, isegi kehvem kui neli aastat tagasi vihmas sõitmine. Aga vähemalt sain edukalt lõpuni (erinevalt Raikost, kes kukkumise käigus alt ära murdunud ratta tõttu oli sunnitud katkestama). Oleks raja teises pooles ka ilusti gruppi saanud, oleks ehk vähemalt sama aja saanud, mis 4 aastat tagasi.

Berliini maratoniga võib vist peaaegu lõppenuks lugeda ka rulluisuhooaja, ehkki ilusate ilmade korral annab vast veel mõne sõidu teha. Aga praegune hooaja kokkuvõte on 355km, mis teeb selle üsna keskpäraseks hooajaks ning 500km eesmärk enne Berliini jäi kahjuks täitmata.

Rada: Berliini rulluisumaraton
Distants: 42,195km
Aeg: 2h:35:24
Koht: 1175 (see ilmselt naiste hulgas, ehkki nimekiri ei täpsusta)

Kõige värskema sündmusena käisime täna Paide-Türi Rahvajooksul, kus mina valisin sedakorda pooldistantsi Kirna-Türi. Nagu laulus räägitakse, siis pika distantsi võitis taas Loskutov. Ilm oli megailus ja joosta mõnus. Tulemused olid enam-vähem, tempo parem kui Tallinna 10km sügisjooksul, kus tuli väga aeglane aeg. Järgmisel aastal kui minna, siis võiks tegelikult ka pikka distantsi üritada. Raiko ja Reka tegid mõlemad pikal distantsil häid aegu.

Rada: Paide-Türi Rahvajooksu Kirna-Türi etapp
Distants: 6,5km
Aeg: 50min:32:6
Koht: 712

Jooksukilomeetreid tänaseks sel aastal kokku 57km. Jooksus jõuab sel aastal veel kilometraaži lisada.
Varsti loodaks aga juba suusahooajaks valmistuma hakata - näiteks Pirita-Kloostrimäe küngastel kepikõndi teha.

Sprottt higis: pildimeenutusi sügisjooksult

Ergo tabatud Sprotttid Uri (1178) ja Lauri (1215)

Uri: Sügisjooks läbitud, eesmärgid täidetud

Niisiis, tulemus 48.33 ja 969. koht. Netoaeg (mis minu arvates olulisem ja mille järgi endale eesmärgi seadsin) 48.07.

Tähelepanekud:
Esimesed viis kilomeetrit hoidsin ühtlast tempot 4:50/km. Veidi kiirem küll, kui olin plaaninud, aga tunne oli hea ja tuul oli vist kah veidi tagant.
Max pulss ronis selle aja peale 174-ni. Enne võistlust arvasin, et tempot tohiks tõsta küll ainult juhul, kui pulss alla 170, aga eks enesetunnet tuleb ka natuke usaldada. Seega 6. ja 7. kilomeeter tempoga 4:48. Pulss ronis 177-ni (need on siin lõigu max pulsid). 6. kilomeetri peal sõin ka oma ainsa kaasas olnud geeli ära.
Järgmine kilomeeter sisaldas paari kurvi Mere puiestte ületamise järel, jooksupunkti, mis lõi rütmi segi ja tõusu Paksu Margareta juures. Igatahes endale märkus - mõistlikum tundub olevat võtta rohkem jooki kaasa. On küll lisa raskus, aga samas mugavam tarbida kui topsist jooki ahmides.
Niisiis 8. kilomeetri tempo oli 5:10. Vaatamata eelnimetatud raskustele tundub, et 22 sekundit kilomeetriga kaotada oli liiast.
Järgmised kaks kilomeetrit andsin siis jetsu. Vaatamata sellele, et ka viimasele kilomeetrile jäi üks tõus (ja üks langus), tulid kilomeetri ajad vastavalt 4:45 ja 4:35. Max pulss 186, viimase kilomeetri keskmine 183.

Kokkuvõttes veel niipalju, et pulss oli kogu aeg üle 170 peale neljandat kilomeetrti ja üle 180 alates 8.3 km pealt. Ja lõpus oli veel jõudu pingutada küll.

Seega eesmärgid täidetud (aeg alla 49, koht alla 1000)! Järgmine üritus: Berliini uisumaraton.

Lauri: sügisjoostud

Olen sügisjooksul varem kaks korda käinud - 2008 aastal oli tulemuseks 49:49 ja 2009 aastal 51:27. Selle aasta eesmärk oli nagu tavaliselt, parandada senist parimat aega. Nii nagu ka eelmisel aastal oli trenn natuke puudulik, vähemalt mingisugust eraldi jooksmist ma viimasel ajal eriti ei teinud, viimane nädal peale Xdreami oli täiesti spordivaene. Lootsin et rattaga tööl käimine aitab ehk tulemuste parandamisele kaasa.

Enne starti võtsin eesmärgiks joosta terve distantsi 4:52 tempoga. Pulsist ma eriti ei hoolinud, sest teadsin et sellise tempoga jooksul jõuab see varsti nii kui nii piirajasse. Nagu massiüritustele kohane, oli see tempo suurema osajooksjate jaoks aeglane. Püüdsin end sellest mitte segada lasta ja oma tempot hoida. Esimese poole jooksust oli see väikeste kõikumistega isegi päris lihtne.

Raskemaks läks tempo hoidmine kuskil 7. kilomeetril, siis hakkas tempo juba vahel jooki peatuste ja kurvide pärast üle viie ja kuue minuti minema. Samas sirgetel lõikudel sain jälle hoo üles, nii et Merepuiesteel jooksin keset teed olnud metallvaadile otsa.

Keskmine tempo tuli 5:00 min/km.

Järgmine tempo langus tuli Vanalinna vahel keerutades, õnneks oli see aga vaid lühike lõik, nii et varsti sai jälle mööda sirgemat teed joosta. Siiski tempo jäi veel mõneks ajaks kõikuma. Eelviimane rajalõik oli aga langusega, nii et lasin seal gravitatsioonil töötada ja enda allamäge vedada, peale seda veel lõpus spurt ja finiš oligi käes.

Protokollis on mu ajaks 50:22, seda siis alates stardipaugust kuni Finišini ( netoaeg oli 49:58). Sellega sain 1256 koha, mis oli enam-vähem sama, mis eelmisel aastal. Kuigi mõte oli joosta alla 50 minuti võib vist selle tulemusega ka rahule jääda, vähemalt eelmisest aastast jooksin kiiremini. Kindlamaks sain ma aga oma veendumust, et maratoni pole mul jätkuvalt huvi joosta.

Uri: Sügisjooksu sõjaplaan

2008. aastal jooksin esimest ja ainsat korda sügisjooksu. Aeg oli siis 51.11, mis andis 1190. koha (neto-aeg oma kella järgi oli napilt alla 51 minuti). Seekord peaks vorm olema parem ja tahaks joosta alla 49 minuti.

Olen viimasel ajal teinud jooksu ajal 2km lõike võistlustempoga. Nii 2-4 lõiku trenni jooksul, vahepeal 400m rahulikku jooksu (tempoga 6.30). Viimati (teisipäeval) näiteks tegin kaks lõiku, ühe tempo oli 4.44, teisel 4.52 kilomeetri peale. Pulss ronis mõlema lõigu peal 173-174'ni.

Seega tundub, et keskmise tempona võiks hoida kiirust 4.53 ja sellega peaks pidama kogu distantsi ühtlaselt vastu. Üldiselt on mu loogika alati olnud proovida liikuda distantsi teine pool kiiremini kui esimene. Siis on lõpus võimalik reguleerida tempot vastavalt jõuvarudele ja psühholoogiliselt on ka parem tunne teistest mööda joosta. Tempo 4.53 annaks koguajaks 48.50. Eelmisel aastal saanuks sellega 965. koha.

Täpne tempoplaan siis selline:
Hoida esimesed 5 km tempot 4.53, kuid tõenäoliselt läheb esimene kilomeeter rahvamassis veidi kiiremini (tavaliselt panevad kõik alguses tempokalt minema).
5km peal vaadata kuidas tunne on. Kui pulss on püsinud alla 170, siis võib hakata tempot kasvatama. Kui pulss hakkab juba 180 peale kippuma, siis tuleb tempot langetada.

Eks näis kuidas rajal sellest plaanist kinni suudan pidada. Nüüd on aga aeg valmistuma hakata, 2 tunni pärast on ju start