Selle aasta uisuhooaja kokkuvõttev üritus, Berliini uisumaraton, muutus ebameeldivaks siis, kui tund enne starti vihma sadama hakkas. Siis oli selge, et head aega ei tule. Uiskude kriuksudes Berliini vahel veeredes oli raskusi püsti püsimisega, kõik kiirendused olid üliaeglased ja kurvides pidurdasin aegajalt külglibisemisega nagu hokimängija.
Maraton sai minu jaoks õnnetu lõpu, kui umbes 27ndal kilomeetril minu eessõitja teepiirdesse sõitis ja mina tema järel. Kukkumine oli kerge, viga ei saanud ja tahtsin kohe edasi tõtata, aga siis avastasin, et uisul on üks ratta polt katki ja raam täiesti kõver. Sellega oli maraton selleks aastaks lõppenud ja finishisse läksin sokkide väel metrooga. Inimesed vaatasid imelikult küll kui vihma käest astus meetrosse üks sokkides tüüp, uisud käes ja number seljas.
Sellega tuleb kokku võtta ka selle aasta uisuhooaeg. Osalesin ainult kahel võistlusel. Tartu Maraton läks aiataha palava ilma tõttu, Berliin tehnikavea pärast. Aga ei saa kõike ka väliste mõjurite kaela ajada - kokku sai sel aastal uisukilomeetreid vaid 291. Seda on vähem kui Kristil (355) või mul endal eelmisel aastal (422). Ei tohiks ikka nii trenni suhtuda! Järgmisel aastal ostan uued raamid uiskudele ja teen rohkem trenni - luban!
Monday, October 4, 2010
Kaur: tegemised ja tegemata jätmised
Üle pika aja siis väikesed märkmed siia, sprotttide ühispäevikusse.
Mis siis vahepeal tehtud? Peale viimast xDreami käisin mõned üksikud korrad trennis, võtsin osa tartu rattamaratonist, ostsin jõusaali pääsme ning olen teinud mõned pikemad rattatrennid.
Tegemata on jäänud SEB sügisjooks, oma elu esimene täispikk maraton, Kõrvemaa maraton ja Türi-Paide rahvajooks. Täispikk jäi tegemata seetõttu, et polnud ettevalmistust. Mõneti oli see ka ehk kingitus oma kehale.. või kui mitte südamele, siis vähemalt liikumismehhanismid võivad väiksema koormuse üle küll rõõmu tunda.
Mis tehtud - rattamaraton oli päris mudarohke. Mõeldud-tehtud sai mõte, et vaja muretseda endale rattakingad. Eelõhtul panin pedaalid külge ning tegin kohe kingadega proovi. Kinni läksid raskelt, lahti tulid ka raskelt.. Enne ukse ette jõudmist vabastasin parema jala pedaalist.. ja kukkusin vasakule ümber.. mõte - kas nii on ikka tark maratonile minna?
Maratonil oli alguses ikka väga mitu kilomeetrit võimalik lahti-kinni panekut harjutada. Asi ei tundunud üldse hull.. kuni mingil hetkel mutta kinni jäin ning suutmata jalga vabastada põlv ees soppa langesin.. Vähemasti oli pehme maandumine... ja õnneks ka tol päeval viimane.
Järgmisel nädalavahetusel tegin pisikese 52km sõidu Tartust Kitsõle... jalad panin kinni koduuksel ning vabastasin suvilas. Viperusi 0.
Esimesel külastusel jõusaali otsustasin jälle ratta ja kingade kasuks. Trennis katsusin igast kange ja venitasin hantleid jne... suht ilma kavata tegin, niiet järgmisel korral valmistun ette. Tagasi koos Kristiina tulles pidin aga demoma kingade vahvust - nii lihtne on rattast tõsta, kui jalad pedaalidel kinni. Kõik OK. Kuni seisma jäin ja ümber vajusin. Hea trikk küll.. umbes 10 minutit hiljem panin kesklinnas ka veel ühe imeliku küljeka. Kahjuks olid mõlemad maandumised sel korral asfaldile. Nii see küünarnukk end praegugi veel meelde tuletab.
Sel NV-l käisime Lahemaa teid mõõtmas. Laupäeva õhtul matkasime kilometraaži vaadates väga lühidalt - vaid 15 km-t, kuid see-eest kohtasime võimsat udu, sügist värvikirevust kahel jõel ja nende jugadel (Nõmmeveski ja Joaveski) ning nuusutasime seeni. Pühapäeval matkasime 4 tundi, kilometraaz veidi üle 40km.. Aja venitasid pikaks ikka samad asjad, mis laupäevalgi - vaatlused looduses.
Tuleval nädalalõpul oleme siis Raiko ja Lauriga Võsul ratta xDreamil. Neid kõiki rattasõite võtan nüüd tõsiselt kui talvehooajale põhjaladumist. Sel nädalal tahaks teha ka ühe kepikõnnitrenni Pirital.
Sunday, October 3, 2010
Kristi: Berliini rulluisumaraton [355] ja Kirna-Türi rahvajooks [57]
Vahepealsetest üritustest olulisem saavutus on järjekordne Berliini rulluisumaratoni läbimine. Minu jaoks see siis neljas kord lõpuni sõita. Kuna tegemist oli vihmase ilmaga, siis tuli aeg suht niruvõitu, isegi kehvem kui neli aastat tagasi vihmas sõitmine. Aga vähemalt sain edukalt lõpuni (erinevalt Raikost, kes kukkumise käigus alt ära murdunud ratta tõttu oli sunnitud katkestama). Oleks raja teises pooles ka ilusti gruppi saanud, oleks ehk vähemalt sama aja saanud, mis 4 aastat tagasi.
Berliini maratoniga võib vist peaaegu lõppenuks lugeda ka rulluisuhooaja, ehkki ilusate ilmade korral annab vast veel mõne sõidu teha. Aga praegune hooaja kokkuvõte on 355km, mis teeb selle üsna keskpäraseks hooajaks ning 500km eesmärk enne Berliini jäi kahjuks täitmata.
Rada: Berliini rulluisumaraton
Distants: 42,195km
Aeg: 2h:35:24
Koht: 1175 (see ilmselt naiste hulgas, ehkki nimekiri ei täpsusta)
Kõige värskema sündmusena käisime täna Paide-Türi Rahvajooksul, kus mina valisin sedakorda pooldistantsi Kirna-Türi. Nagu laulus räägitakse, siis pika distantsi võitis taas Loskutov. Ilm oli megailus ja joosta mõnus. Tulemused olid enam-vähem, tempo parem kui Tallinna 10km sügisjooksul, kus tuli väga aeglane aeg. Järgmisel aastal kui minna, siis võiks tegelikult ka pikka distantsi üritada. Raiko ja Reka tegid mõlemad pikal distantsil häid aegu.
Rada: Paide-Türi Rahvajooksu Kirna-Türi etapp
Distants: 6,5km
Aeg: 50min:32:6
Koht: 712
Jooksukilomeetreid tänaseks sel aastal kokku 57km. Jooksus jõuab sel aastal veel kilometraaži lisada.
Varsti loodaks aga juba suusahooajaks valmistuma hakata - näiteks Pirita-Kloostrimäe küngastel kepikõndi teha.
Berliini maratoniga võib vist peaaegu lõppenuks lugeda ka rulluisuhooaja, ehkki ilusate ilmade korral annab vast veel mõne sõidu teha. Aga praegune hooaja kokkuvõte on 355km, mis teeb selle üsna keskpäraseks hooajaks ning 500km eesmärk enne Berliini jäi kahjuks täitmata.
Rada: Berliini rulluisumaraton
Distants: 42,195km
Aeg: 2h:35:24
Koht: 1175 (see ilmselt naiste hulgas, ehkki nimekiri ei täpsusta)
Kõige värskema sündmusena käisime täna Paide-Türi Rahvajooksul, kus mina valisin sedakorda pooldistantsi Kirna-Türi. Nagu laulus räägitakse, siis pika distantsi võitis taas Loskutov. Ilm oli megailus ja joosta mõnus. Tulemused olid enam-vähem, tempo parem kui Tallinna 10km sügisjooksul, kus tuli väga aeglane aeg. Järgmisel aastal kui minna, siis võiks tegelikult ka pikka distantsi üritada. Raiko ja Reka tegid mõlemad pikal distantsil häid aegu.
Rada: Paide-Türi Rahvajooksu Kirna-Türi etapp
Distants: 6,5km
Aeg: 50min:32:6
Koht: 712
Jooksukilomeetreid tänaseks sel aastal kokku 57km. Jooksus jõuab sel aastal veel kilometraaži lisada.
Varsti loodaks aga juba suusahooajaks valmistuma hakata - näiteks Pirita-Kloostrimäe küngastel kepikõndi teha.
Friday, September 17, 2010
Monday, September 13, 2010
Uri: Sügisjooks läbitud, eesmärgid täidetud
Niisiis, tulemus 48.33 ja 969. koht. Netoaeg (mis minu arvates olulisem ja mille järgi endale eesmärgi seadsin) 48.07.
Tähelepanekud:
Esimesed viis kilomeetrit hoidsin ühtlast tempot 4:50/km. Veidi kiirem küll, kui olin plaaninud, aga tunne oli hea ja tuul oli vist kah veidi tagant.
Max pulss ronis selle aja peale 174-ni. Enne võistlust arvasin, et tempot tohiks tõsta küll ainult juhul, kui pulss alla 170, aga eks enesetunnet tuleb ka natuke usaldada. Seega 6. ja 7. kilomeeter tempoga 4:48. Pulss ronis 177-ni (need on siin lõigu max pulsid). 6. kilomeetri peal sõin ka oma ainsa kaasas olnud geeli ära.
Järgmine kilomeeter sisaldas paari kurvi Mere puiestte ületamise järel, jooksupunkti, mis lõi rütmi segi ja tõusu Paksu Margareta juures. Igatahes endale märkus - mõistlikum tundub olevat võtta rohkem jooki kaasa. On küll lisa raskus, aga samas mugavam tarbida kui topsist jooki ahmides.
Niisiis 8. kilomeetri tempo oli 5:10. Vaatamata eelnimetatud raskustele tundub, et 22 sekundit kilomeetriga kaotada oli liiast.
Järgmised kaks kilomeetrit andsin siis jetsu. Vaatamata sellele, et ka viimasele kilomeetrile jäi üks tõus (ja üks langus), tulid kilomeetri ajad vastavalt 4:45 ja 4:35. Max pulss 186, viimase kilomeetri keskmine 183.
Kokkuvõttes veel niipalju, et pulss oli kogu aeg üle 170 peale neljandat kilomeetrti ja üle 180 alates 8.3 km pealt. Ja lõpus oli veel jõudu pingutada küll.
Seega eesmärgid täidetud (aeg alla 49, koht alla 1000)! Järgmine üritus: Berliini uisumaraton.
Tähelepanekud:
Esimesed viis kilomeetrit hoidsin ühtlast tempot 4:50/km. Veidi kiirem küll, kui olin plaaninud, aga tunne oli hea ja tuul oli vist kah veidi tagant.
Max pulss ronis selle aja peale 174-ni. Enne võistlust arvasin, et tempot tohiks tõsta küll ainult juhul, kui pulss alla 170, aga eks enesetunnet tuleb ka natuke usaldada. Seega 6. ja 7. kilomeeter tempoga 4:48. Pulss ronis 177-ni (need on siin lõigu max pulsid). 6. kilomeetri peal sõin ka oma ainsa kaasas olnud geeli ära.
Järgmine kilomeeter sisaldas paari kurvi Mere puiestte ületamise järel, jooksupunkti, mis lõi rütmi segi ja tõusu Paksu Margareta juures. Igatahes endale märkus - mõistlikum tundub olevat võtta rohkem jooki kaasa. On küll lisa raskus, aga samas mugavam tarbida kui topsist jooki ahmides.
Niisiis 8. kilomeetri tempo oli 5:10. Vaatamata eelnimetatud raskustele tundub, et 22 sekundit kilomeetriga kaotada oli liiast.
Järgmised kaks kilomeetrit andsin siis jetsu. Vaatamata sellele, et ka viimasele kilomeetrile jäi üks tõus (ja üks langus), tulid kilomeetri ajad vastavalt 4:45 ja 4:35. Max pulss 186, viimase kilomeetri keskmine 183.
Kokkuvõttes veel niipalju, et pulss oli kogu aeg üle 170 peale neljandat kilomeetrti ja üle 180 alates 8.3 km pealt. Ja lõpus oli veel jõudu pingutada küll.
Seega eesmärgid täidetud (aeg alla 49, koht alla 1000)! Järgmine üritus: Berliini uisumaraton.
Lauri: sügisjoostud
Olen sügisjooksul varem kaks korda käinud - 2008 aastal oli tulemuseks 49:49 ja 2009 aastal 51:27. Selle aasta eesmärk oli nagu tavaliselt, parandada senist parimat aega. Nii nagu ka eelmisel aastal oli trenn natuke puudulik, vähemalt mingisugust eraldi jooksmist ma viimasel ajal eriti ei teinud, viimane nädal peale Xdreami oli täiesti spordivaene. Lootsin et rattaga tööl käimine aitab ehk tulemuste parandamisele kaasa.
Enne starti võtsin eesmärgiks joosta terve distantsi 4:52 tempoga. Pulsist ma eriti ei hoolinud, sest teadsin et sellise tempoga jooksul jõuab see varsti nii kui nii piirajasse. Nagu massiüritustele kohane, oli see tempo suurema osajooksjate jaoks aeglane. Püüdsin end sellest mitte segada lasta ja oma tempot hoida. Esimese poole jooksust oli see väikeste kõikumistega isegi päris lihtne.
Raskemaks läks tempo hoidmine kuskil 7. kilomeetril, siis hakkas tempo juba vahel jooki peatuste ja kurvide pärast üle viie ja kuue minuti minema. Samas sirgetel lõikudel sain jälle hoo üles, nii et Merepuiesteel jooksin keset teed olnud metallvaadile otsa.
Keskmine tempo tuli 5:00 min/km.
Järgmine tempo langus tuli Vanalinna vahel keerutades, õnneks oli see aga vaid lühike lõik, nii et varsti sai jälle mööda sirgemat teed joosta. Siiski tempo jäi veel mõneks ajaks kõikuma. Eelviimane rajalõik oli aga langusega, nii et lasin seal gravitatsioonil töötada ja enda allamäge vedada, peale seda veel lõpus spurt ja finiš oligi käes.
Protokollis on mu ajaks 50:22, seda siis alates stardipaugust kuni Finišini ( netoaeg oli 49:58). Sellega sain 1256 koha, mis oli enam-vähem sama, mis eelmisel aastal. Kuigi mõte oli joosta alla 50 minuti võib vist selle tulemusega ka rahule jääda, vähemalt eelmisest aastast jooksin kiiremini. Kindlamaks sain ma aga oma veendumust, et maratoni pole mul jätkuvalt huvi joosta.
Sunday, September 12, 2010
Uri: Sügisjooksu sõjaplaan
2008. aastal jooksin esimest ja ainsat korda sügisjooksu. Aeg oli siis 51.11, mis andis 1190. koha (neto-aeg oma kella järgi oli napilt alla 51 minuti). Seekord peaks vorm olema parem ja tahaks joosta alla 49 minuti.
Olen viimasel ajal teinud jooksu ajal 2km lõike võistlustempoga. Nii 2-4 lõiku trenni jooksul, vahepeal 400m rahulikku jooksu (tempoga 6.30). Viimati (teisipäeval) näiteks tegin kaks lõiku, ühe tempo oli 4.44, teisel 4.52 kilomeetri peale. Pulss ronis mõlema lõigu peal 173-174'ni.
Seega tundub, et keskmise tempona võiks hoida kiirust 4.53 ja sellega peaks pidama kogu distantsi ühtlaselt vastu. Üldiselt on mu loogika alati olnud proovida liikuda distantsi teine pool kiiremini kui esimene. Siis on lõpus võimalik reguleerida tempot vastavalt jõuvarudele ja psühholoogiliselt on ka parem tunne teistest mööda joosta. Tempo 4.53 annaks koguajaks 48.50. Eelmisel aastal saanuks sellega 965. koha.
Täpne tempoplaan siis selline:
Hoida esimesed 5 km tempot 4.53, kuid tõenäoliselt läheb esimene kilomeeter rahvamassis veidi kiiremini (tavaliselt panevad kõik alguses tempokalt minema).
5km peal vaadata kuidas tunne on. Kui pulss on püsinud alla 170, siis võib hakata tempot kasvatama. Kui pulss hakkab juba 180 peale kippuma, siis tuleb tempot langetada.
Eks näis kuidas rajal sellest plaanist kinni suudan pidada. Nüüd on aga aeg valmistuma hakata, 2 tunni pärast on ju start
Olen viimasel ajal teinud jooksu ajal 2km lõike võistlustempoga. Nii 2-4 lõiku trenni jooksul, vahepeal 400m rahulikku jooksu (tempoga 6.30). Viimati (teisipäeval) näiteks tegin kaks lõiku, ühe tempo oli 4.44, teisel 4.52 kilomeetri peale. Pulss ronis mõlema lõigu peal 173-174'ni.
Seega tundub, et keskmise tempona võiks hoida kiirust 4.53 ja sellega peaks pidama kogu distantsi ühtlaselt vastu. Üldiselt on mu loogika alati olnud proovida liikuda distantsi teine pool kiiremini kui esimene. Siis on lõpus võimalik reguleerida tempot vastavalt jõuvarudele ja psühholoogiliselt on ka parem tunne teistest mööda joosta. Tempo 4.53 annaks koguajaks 48.50. Eelmisel aastal saanuks sellega 965. koha.
Täpne tempoplaan siis selline:
Hoida esimesed 5 km tempot 4.53, kuid tõenäoliselt läheb esimene kilomeeter rahvamassis veidi kiiremini (tavaliselt panevad kõik alguses tempokalt minema).
5km peal vaadata kuidas tunne on. Kui pulss on püsinud alla 170, siis võib hakata tempot kasvatama. Kui pulss hakkab juba 180 peale kippuma, siis tuleb tempot langetada.
Eks näis kuidas rajal sellest plaanist kinni suudan pidada. Nüüd on aga aeg valmistuma hakata, 2 tunni pärast on ju start
Friday, September 10, 2010
Lauri: Xdreami IV etapp Roostal
Et seekordne etapp toimus Tallinnast pooleteise-kahe tunni autosõidu kaugusel otsustasime Kauriga juba eelmisel õhtul kohale minna, Uril olid muud kohustused ta liitus meiega alles hommikul. Kuna ma käisin enne veel Eesti-Itaalia jalgpalli matši vaatamas, jõudsime Roostale alles 2 öösel. Kuna väljas oli pime ja märg oli mu ettepanek telk koju jätta ja kasutada ära surfmobiili mahutavust - viskasimegi rattad välja ja mahtusime probleemideta autosse magama. Vaatamata asjaolule, et magama saime hilja, sai hommikul kauem magada, nii et kui auto luugi lahti lõime oli tühi parkla täitunud teiste võistlejatega, kes usinalt oma varustust komplekteerisid.
Kogu tavalise varustuse komplekteerimise kõrval oli mulle kuskilt meelde jäänud lõik, et natuke õlut pidi võistlemisele head tegema. Kuna Uri oli selle mõjus pehmelt öeldes skeptiline, tegime Kauriga siiski katset ja jagasime kahe peale ühe 0,3 l Tuborgi.
Start anti nii nagu tavaliselt päevastel etappidel 10:20. Esimese osana tuli läbida jalgsi, selle jooksul tuli võtta üks punkt ning joosta vahetusalasse, kust edasi liiguti ratastel. Kohe alguses tegin ka selle korra suurima vea ja tõmbasin end kohe kinni ja pulsi üles. Oleksin võinud alustada oluliselt rahulikumalt ja tempot etapi edenedes tõsta.
Ratta etapp oli suhteliselt lühike - 4,9 km, kuigi alustuseks läks see lihtsalt ei pannud me järgmisesse vahetusalasse keeravat väikest teerada õigel ajal tähele ja kaotasime aega. Vahetus alast tuli maastikule paigutada kümnest punktist valida ja ära võtta kuus. Esimese punkti võtsime koos meeskonnaga "Soosambla Suusaklubi", teise punkti juures jooksid nad aga eest ära. Hiljem selgus, et lõppkokkuvõttes tuli see võistkond neljandaks, oleks me ka siis kiiremad olnud.... kes teab.
Olles läbinud kõik jalgsi punktid hüppasime taas sadulasse ja suundusime Dirhami sadama poole. Vahele põikena, üldse oli päris huvitav Roosta metsaalustes seigelda ja möödunud surfilaagreid meenutada. Vahepealne rattaetapp oli kokku 12, 5km, järgmisesse vahetusalasse jõudes olime 42 kohal, järgneva jalgsi etapi läbisime 29. ajaga.
Kui jooksu alguses hoiatati võistlejaid ette, et merega kokku puutudes tuleb olla ettevaatlik siis nüüd jõudis see aeg kätte. 2,8km pikkusel lõigul oli neljast punktist 2 paigutatud merre kivide külge nii, et sinan jõudmiseks tuli kuni vööni külmas merevees kahlata. Rajal oli mõni üksik sell, kes mugavuse mõttes vette minnes jalanõud ära võttis, kuid me ei hakanud pikalt mõtlema ning kargasime merre. Jahe oli tõesti, kuid mitte nii külm et valus oleks.
Kuna minul oli pulsiga endiselt probleeme, lootsin et kanuu etapp võiks varem tulla. Ülakehaga sõudes on mulle oluliselt paremaks puhkuseks kui jalgadel jooksmine või väntamine. Nii siis paigutasime see kord Kauri punktivõtja rolli, nii et tema istus ees, ma keskel ja Uri nagu alati roolis. Kui mullu oli kanuusõit meie üks nõrgimaid külgi, siis juba eelmisel etapil täheldasime, et oleme selles alas kuidagi moodi paremaks muutunud ning võime suudame seal isegi kohta parandada. Kuna merel oli kerge laine, siis saime mõnes kohas isegi glissi, mis surfari meele eriti rõõmsaks teeb. Samas aga võime ka rahule jääda asjaoluga, et me ümber ei läinud lainete peale. Üks kanuuetapi poi oli vee alla kadunud, käisime seda küll otsimas, aga kohtunikud suunasid meid märki võtmata edasi liikuma. Lõpuprotokollis tehti kõigile mingi mahaarvestus, nii et need, kes punkti võtsid oleks samas seisus endega, kes seda hiljem enam võtma ei pidanud.
Läbitud distants
Kui kanuu etapil sain ma natuke puhata ja pulss langes, siis ratastele joostes oli see jälle laes, nii et pausist polnud erilist kasugi. Kuna aga kaardilt oli näha, et lõpp on lähedal, ei olnud enam mõtet end tagasi hoida ning andsime väntadele valu. Kui jalgsi etapil merre jooksmine eriti ei mõjunud, siis peale kanuu etappi hakkasid paljudel jalad külmast krampi kiskuma. Möödusime paarist võistkonnast, kes hoo olid maha võtnud või lausa pausi teinud, et jalad taas normaalselt tööle saada. Kanuualalt oli ratast Roosata puhkekeskuseni veel vaid 5,1 km. Rattad vahetusalasse pannud tuli läbida lisaülesanne, mis sel korral oli minigolf. Võistkond pidi võimalikult kiiresti läbima vabalt valitud minigolfi raja ning finišisse jooksma. Nüüd lõpus aga jõudis külm ka Kauri jalgadesse ning viimane 500 m oli tema jaoks suhteliselt kangutamine.
Kokkuvõtteks aga saime väiksematele tõrgetele vaatamata sel korral oma senise parima koha – 25. ja hooaja kokkuvõttes 33. Eelmisel aastal saavutasime 74. koha - vapustav areng! Minu arvamus, et edu peitus enne starti manustatud õlles...
Wednesday, September 8, 2010
Lauri: uus hooaeg
Kuniks Xdreami kokkuvõte on koostamisel, teen vahele ühe lühema sissekande.
Esiteks käisime pühapäeval Uue maailma festivalil jalgratastega fotoorienteerumisel. Panin eelnevalt kirja meie võistkonda peale enda veel Kauri ja Kristiina, kuna aga Krissu oli haige, siis jäi võistkond kaheliikmeliseks. Korraldajad jagasid võistluse alguses ca 20 fotot, kus oli kujutatud Kalamajas, Kassisabas või Uues maailmas olevaid objekte. Ülesandeks oli need võimalikult kiiresti üles leida ja neist pilti teha. Lappasime kohe stardis kõik pildid läbi, nii et kõik Uue maailma pildid jätsime Kristiinale. Ise aga põrutasime Kalamajja ja Kassisabasse sealseid punkte otsima. Kui suurema osa objekte leidsime tänu Kauri kodu linnaosa tundmisele suhteliselt kiiresti üles, siis mõnega pidin pikemat otsimistööd tegema. Kui Kalamaja ja Kassisaba punktid leitud pöördusime tagasi Uude maailma, et ka sealsed punktid ära võtta. Krissu oli selle aja jooksul head eeltööd teinud ning teadis enamiku punktide asukoha meile kätte seletada. Kahjuks avastasime aga piltide hulgast veel kolm Kassisaba pilti, nii et pidime tagasi minema kõrval linnaossa neid otsima. Kokkuvõtteks aga tuli meie ajaks 1 tund ja 30 min mille jooksul läbisime pea 25 km. Lõpetuseks saime auhinnalise teise koha.
Orienteerumisel läbitud distants
Teiseks algas mul eile võrkpalli hooaeg saalis, viimati mängisin üldse jaanipäeval ja siiski liivaväljakul. Eks suvega oli servast jälle meelest läinud ja tõsted-löögid ei tulnud kõige sujuvamalt välja, aga mõnus oli siiski. Harjumist vajab ka see kahetunnine rassimine, mille lõpuks ma päris väsinud olin. Eriti meeldiv aga uue hooaja juures on see, et naiste osakaal meie pundis on märgavalt suurenenud, eile oleks nad saanud isegi oma kuueliikmelise võistkonna kokku panna. Kohe palju ilusam on mängida.
Friday, August 27, 2010
Lauri: kümnevõistlus
Eelmisel laupäeval tegin kaasa oma esimesel kümnevõistlusel.
1. 100m jooks- Alguses sööstsid kõrval jooksjad eest ära poole pealt sain eesjooksja kätte. Kuid siis läksid jalad kangeks ja tunne oli nagu oleks seisma jäänud võrreldes kaas jooksjatega ja lõpetasin ikka kolmandana. Aeg
2. Kuulitõuge – lihtsalt õlalt viskamine see ikka päris pole, tõugata oleks ikka vaha. Minu parimaks jäi 7,43 m.
3. Kaugus hüpe- esimesel katsel panin kõvasti pakust üle. Teise tegin rahulikumalt, nii et sain tulemuse kirja 4,22 m. Kolmandaga läksin jälle natuke riski peale välja, tulemuse sain kirja, aga kehvema kui eelmisel katsel.
4. Kõrgus hüpe- jõudsin oma hüpetega suhteliselt samale tasemele kui talvisel seitsmevõistlusel, lõpptulemuseks jäi 1,4 m.
5. 400m jooks – startisin kohe esimeses ja kõige nõrgemas grupis. Olen seda distantsi kunagi keskkooli ajal jooksnud ja siis tundus see päris karm, nii et enne starti oli natuke närv sees. Õnneks oli meil algus suhteliselt aeglane, nii et sain poole distantsi peal hoogu juurde anda ja lõpuks kolmanda aja enda jooksus kätte võidelda, aeg 1:09,8.
6. 110m tõkkejooks – Ainuke ala, kus oma stardi ära võitsin! Kuigi minu jooksus oli jälle tegemist kõige nõrgema grupiga, oli selle võitmine ikka hea enesetunde tõstja. Sain kaasjooksjates juba 2-3 tõkkel eest ära ja lasin nii kuni finišini välja. Lõpu ajaks oli 22,9 sek.
7. Kettaheide – Gerd Kanter minust ei saa. Ma ei hakanud üldse mingit keerutamist proovimagi, püüdsin visata kohe poole pöörde pealt. Tundus ka, et käsi jääb mul ketta jaoks tiba väikseks, nii et ei saa näppe piisavalt korralikult ketta ääre taha. Õnneks siiski ketta 16,98 m kaugusele visatud ( heitmisest oli asi kaugel) ja oma esimese märgi maha.
8. Teivashüpe - Sellel ala tundis end hästi. Talvel hüppasin üle 2,3 m teiba, nii et lootsin siit ka natuke üle keskmise punktilisa. Kahjuks aga püsis konkurents päris tihe kuni 2 m kõrguseni. Peale seda kui sain 2,2 m üle hakkas vihma nii kõvasti sadama, et katkestasime teivashüppe ja hakkasime selle asemel oda viskama. Peale odaviset läks ka vihm üle, nii et saime pooleli jäänud ala jätkata. Oli aga näha, et vahepealne paus oli paljudel hoo maha võtnud ja 2:20 pealt hakkas juba rohkem mehi välja pudenema. Kuigi ma olin sellest kõrgusest just enne vihma üle saanud, ei suutud ma järgmist ületada, nii et jäi see ka mu viimaseks.
9. Odavise - Andrus Värnik ka minust ei saa. Eks ikka on elus kaigast oda pähe visatud, aga nood ju ka ei lennanud. Nüüd siis sama värk. Lisaks veel siis see, et kõige paremal katsel viskasin oda käest oma 3-4 m kaugusel äraviske joonest, nii et äkki oleks saanud parema tulemuse...äkki. Oda tulemuseks sain 25,51 m.
10. 1500 m jooks- alustasin alguse rahuliku tempoga. Jooksu edenedes hakkasin tempot lisama. Teadsin et üldarvestuses on järgmine minust 120 punktiga taga seega pidi meie vahe olema vähema kui 20 sek, et koht üldarvestuses säilitada. Peale esimesest ringi nägin aga et tal jõudu pole ja jooksin tast üldse mööda, nii kiirust tõstes sain veel 3-4 jooksjast mööda. Teisel ringil panin segast ja hakkasin kiirendama, nagu oleks lõpp käes, infot küsides sain teada, et üks ring on ikka veel. Suutsin siiski tempot hoida ja veel kellestki nii mööduda. Lõpetuseks koht natuke üle keskmise (9). Kuigi tempo läks lõpu poole üles oli peale finišit tunne päris hea, mitte nii nagu talvel peale 1000m jooksku, kus jalg üldse enam ei tahtnud kanda.
Kokkuvõtvalt võin tulemusega rahule jääda. Kui alasid üldiselt vaadata, siis kõikusin seal 9. kuni 17. koha vahel. Kokkuvõtteks tuli 15. Koht, üldse 20 osavõtja seas. Esimese koha vennad olid küll pikalt ees tära, aga eks nende puhul ka tõsisemate sportlastega, kes veel võitluseelsel õhtul käisid samme paika seadmas.
Vähemalt on mul nüüd esimene kümnevõistluse tulemus kirjas, mille tuleviku võrdluses aluseks saab võtta.
ala tulemus punkte
Kuulitõuge 7,43 m; 333
Kõrgushüpe 1,4 m; 317
400 m jooks 1,09,8 min; 139
110m tõkkejooks 22,9 s; 144
Kettaheide 16,98 m; 216
Teivasheide 2,2 m; 179
Odavise 25,51 m; 237
1500m 6,11,2 min; 221
Kokku 2243
Talvise seitsmevõistlusega saan võrrelda nelja ala
veebr.10 aug.10
Kaugushüpe 4,3 m 4,22 m
Kuulitõuge 7,60 m 7,43 m
Kõrgushüpe 1,35 m 1,4 m
Teivashüpe 2,3 m 2,2 m
Kuna vahepeal pole ma alale vastavat trenni absoluutselt teinud, siis sügavam analüüs on mõttetu. Võin lihtsalt konstateerida, et näe, talvel olin osavam.
Muu trennina olen eelnevatel nädalatel teinud paar lühemat õhtust jooksu koos välise jõusaaliga. Sel teisipäeval tegime Kauri ja Kristiinaga ühe 2,5tunnise ratta sõidu. Kuna mul jäi aga tol päeval kell kinni vahe peal, siis tulemust ei ole.
1. 100m jooks- Alguses sööstsid kõrval jooksjad eest ära poole pealt sain eesjooksja kätte. Kuid siis läksid jalad kangeks ja tunne oli nagu oleks seisma jäänud võrreldes kaas jooksjatega ja lõpetasin ikka kolmandana. Aeg
2. Kuulitõuge – lihtsalt õlalt viskamine see ikka päris pole, tõugata oleks ikka vaha. Minu parimaks jäi 7,43 m.
3. Kaugus hüpe- esimesel katsel panin kõvasti pakust üle. Teise tegin rahulikumalt, nii et sain tulemuse kirja 4,22 m. Kolmandaga läksin jälle natuke riski peale välja, tulemuse sain kirja, aga kehvema kui eelmisel katsel.
4. Kõrgus hüpe- jõudsin oma hüpetega suhteliselt samale tasemele kui talvisel seitsmevõistlusel, lõpptulemuseks jäi 1,4 m.
5. 400m jooks – startisin kohe esimeses ja kõige nõrgemas grupis. Olen seda distantsi kunagi keskkooli ajal jooksnud ja siis tundus see päris karm, nii et enne starti oli natuke närv sees. Õnneks oli meil algus suhteliselt aeglane, nii et sain poole distantsi peal hoogu juurde anda ja lõpuks kolmanda aja enda jooksus kätte võidelda, aeg 1:09,8.
6. 110m tõkkejooks – Ainuke ala, kus oma stardi ära võitsin! Kuigi minu jooksus oli jälle tegemist kõige nõrgema grupiga, oli selle võitmine ikka hea enesetunde tõstja. Sain kaasjooksjates juba 2-3 tõkkel eest ära ja lasin nii kuni finišini välja. Lõpu ajaks oli 22,9 sek.
7. Kettaheide – Gerd Kanter minust ei saa. Ma ei hakanud üldse mingit keerutamist proovimagi, püüdsin visata kohe poole pöörde pealt. Tundus ka, et käsi jääb mul ketta jaoks tiba väikseks, nii et ei saa näppe piisavalt korralikult ketta ääre taha. Õnneks siiski ketta 16,98 m kaugusele visatud ( heitmisest oli asi kaugel) ja oma esimese märgi maha.
8. Teivashüpe - Sellel ala tundis end hästi. Talvel hüppasin üle 2,3 m teiba, nii et lootsin siit ka natuke üle keskmise punktilisa. Kahjuks aga püsis konkurents päris tihe kuni 2 m kõrguseni. Peale seda kui sain 2,2 m üle hakkas vihma nii kõvasti sadama, et katkestasime teivashüppe ja hakkasime selle asemel oda viskama. Peale odaviset läks ka vihm üle, nii et saime pooleli jäänud ala jätkata. Oli aga näha, et vahepealne paus oli paljudel hoo maha võtnud ja 2:20 pealt hakkas juba rohkem mehi välja pudenema. Kuigi ma olin sellest kõrgusest just enne vihma üle saanud, ei suutud ma järgmist ületada, nii et jäi see ka mu viimaseks.
9. Odavise - Andrus Värnik ka minust ei saa. Eks ikka on elus kaigast oda pähe visatud, aga nood ju ka ei lennanud. Nüüd siis sama värk. Lisaks veel siis see, et kõige paremal katsel viskasin oda käest oma 3-4 m kaugusel äraviske joonest, nii et äkki oleks saanud parema tulemuse...äkki. Oda tulemuseks sain 25,51 m.
10. 1500 m jooks- alustasin alguse rahuliku tempoga. Jooksu edenedes hakkasin tempot lisama. Teadsin et üldarvestuses on järgmine minust 120 punktiga taga seega pidi meie vahe olema vähema kui 20 sek, et koht üldarvestuses säilitada. Peale esimesest ringi nägin aga et tal jõudu pole ja jooksin tast üldse mööda, nii kiirust tõstes sain veel 3-4 jooksjast mööda. Teisel ringil panin segast ja hakkasin kiirendama, nagu oleks lõpp käes, infot küsides sain teada, et üks ring on ikka veel. Suutsin siiski tempot hoida ja veel kellestki nii mööduda. Lõpetuseks koht natuke üle keskmise (9). Kuigi tempo läks lõpu poole üles oli peale finišit tunne päris hea, mitte nii nagu talvel peale 1000m jooksku, kus jalg üldse enam ei tahtnud kanda.
Kokkuvõtvalt võin tulemusega rahule jääda. Kui alasid üldiselt vaadata, siis kõikusin seal 9. kuni 17. koha vahel. Kokkuvõtteks tuli 15. Koht, üldse 20 osavõtja seas. Esimese koha vennad olid küll pikalt ees tära, aga eks nende puhul ka tõsisemate sportlastega, kes veel võitluseelsel õhtul käisid samme paika seadmas.
Vähemalt on mul nüüd esimene kümnevõistluse tulemus kirjas, mille tuleviku võrdluses aluseks saab võtta.
ala tulemus punkte
100 m jooks 14,5 s; 215
Kaugushüpe 4,22 m; 242Kuulitõuge 7,43 m; 333
Kõrgushüpe 1,4 m; 317
400 m jooks 1,09,8 min; 139
110m tõkkejooks 22,9 s; 144
Kettaheide 16,98 m; 216
Teivasheide 2,2 m; 179
Odavise 25,51 m; 237
1500m 6,11,2 min; 221
Kokku 2243
Talvise seitsmevõistlusega saan võrrelda nelja ala
veebr.10 aug.10
Kaugushüpe 4,3 m 4,22 m
Kuulitõuge 7,60 m 7,43 m
Kõrgushüpe 1,35 m 1,4 m
Teivashüpe 2,3 m 2,2 m
Kuna vahepeal pole ma alale vastavat trenni absoluutselt teinud, siis sügavam analüüs on mõttetu. Võin lihtsalt konstateerida, et näe, talvel olin osavam.
Muu trennina olen eelnevatel nädalatel teinud paar lühemat õhtust jooksu koos välise jõusaaliga. Sel teisipäeval tegime Kauri ja Kristiinaga ühe 2,5tunnise ratta sõidu. Kuna mul jäi aga tol päeval kell kinni vahe peal, siis tulemust ei ole.
Monday, August 23, 2010
Lauri: meri ja järv
Eelmise nädala surfipuhkuse ajaks ei tulnud kahjuks prognoosi kohast tuult. Niisiis pidin kolmapäeval leppima Randveres tuulejuttude rääkimisega, boonusena sain küll kiire sissejuhatuse lohemaailma. Neljapäevala jällegi puhus Nõval vaid kerge tuul, lisaks siis veel valusalt külm vesi, lühikese kalipsoga eriti kaua ulpida ei tahtnud. Lohetajad said kõik triibutada, aga laudurid pidid vaid tiksumisega piirduma, jälle tünga päev. See oli jälle üks neist päevadest kui ma arutlesin teemal, kas peaks ka lohet hakkama sõitma. Vähemalt olin tunnistajaks Krissu (vist esimese) pikemale lohe triibule.
Reedel Tartusse tulles soovitas Iff mul kama kaas võtta, kuna pühapäevaks oli Trepimäele hea prognoos. Kui vastav päev kätte jõudis läksimegi juba hommikul 10st Võrtsjärve äärde. Jalad olid küll eelmise päeva kümnevõistlusest kanged, teisalt aga see eest oli vesi oluliselt soojem võrreldes merega. Puhus korralik lääneks, nii et sain enda 6-se purjega tunni-kaks lustida. Proovisin jälle ka Vulcanedi teha, aga kahjuks tulid need välja ikka nagu tavaliselt laua saan õhku ja isegi suudan pool pööret teha, aga käte tööga ei saa veel hakkama. Pean vist rohkem kuiva trenni rannas ja aias tegema hakkama. Hakkab juba tekkima tunne, et selle aasta eesmärk jääb saavutamata. Samas aga kergitas tuul lained väikesteks trampliinideks, millelt parema halsiga hüppeid sai teha. Vähemalt need tulevad juba kergemini ja ka väiksema lainega välja. Järgmine kord peab kodust kaameramehe koos paadiga kaasa võtma. Siis saaks ise ka pärast vaadata, kuidas see kõik kõrvalt välja näeb.
Reedel Tartusse tulles soovitas Iff mul kama kaas võtta, kuna pühapäevaks oli Trepimäele hea prognoos. Kui vastav päev kätte jõudis läksimegi juba hommikul 10st Võrtsjärve äärde. Jalad olid küll eelmise päeva kümnevõistlusest kanged, teisalt aga see eest oli vesi oluliselt soojem võrreldes merega. Puhus korralik lääneks, nii et sain enda 6-se purjega tunni-kaks lustida. Proovisin jälle ka Vulcanedi teha, aga kahjuks tulid need välja ikka nagu tavaliselt laua saan õhku ja isegi suudan pool pööret teha, aga käte tööga ei saa veel hakkama. Pean vist rohkem kuiva trenni rannas ja aias tegema hakkama. Hakkab juba tekkima tunne, et selle aasta eesmärk jääb saavutamata. Samas aga kergitas tuul lained väikesteks trampliinideks, millelt parema halsiga hüppeid sai teha. Vähemalt need tulevad juba kergemini ja ka väiksema lainega välja. Järgmine kord peab kodust kaameramehe koos paadiga kaasa võtma. Siis saaks ise ka pärast vaadata, kuidas see kõik kõrvalt välja näeb.
Tuesday, August 17, 2010
Lauri: Randvere surf
Eile proovisin enda jaoks uut spot’i Randveres, kohe Muuga sadama taga. Kuna Püünsi jääb ida ja kirde tuulte suhtes varjatuks, siis on see just nende tuulte jaoks sobiv koht. Lisaks on see poole lähemal. Autoga pääseb merele päris lähedale, aga vette saamiseks on vaja oma 100 m mööda kivist muuli kama tassida, mis on natuke ebameeldiv paljajalu.
Päev otsa oli puhunud korralik tuul, nii et võtsin kaasa max 6m² purje. Kahjuks oli tuul alates 4st kukkuma hakanud, nii et kui ma poole 6 paiku peale sain ei olnud enam suurt möllu. Tuul justkui puhus päris kõvasti, aga veojõudu polnud üldse. Samas oli laine päris tihe ja kõrgem kui Püünsis. Neil vähestel hetkedel, kui käima sai n siis oli päris mõnus sain paremal halsil kaks keskmisest suuremat õhulendu teha otse lainesse sõites. Teisel halsil tagasi sõites sai n maitsta laine harjalt all kihutamist. Siit jälle märk, et pean endale vaikselt ka laine sõidu jaoks kama hakkama komplekteerima. Esimese asjana aga pean soetama veel ühe poomi, villand saab juba igakord trapetsiotste õigesse kohta sättimisest. Praegu on mul viie purje peal vaid üks poom, aga hea oleks kui oleks lisaks teine. Sel juhul jätaks ühe alla 6m² purjede jaoks ja teise suurematele.
Päev otsa oli puhunud korralik tuul, nii et võtsin kaasa max 6m² purje. Kahjuks oli tuul alates 4st kukkuma hakanud, nii et kui ma poole 6 paiku peale sain ei olnud enam suurt möllu. Tuul justkui puhus päris kõvasti, aga veojõudu polnud üldse. Samas oli laine päris tihe ja kõrgem kui Püünsis. Neil vähestel hetkedel, kui käima sai n siis oli päris mõnus sain paremal halsil kaks keskmisest suuremat õhulendu teha otse lainesse sõites. Teisel halsil tagasi sõites sai n maitsta laine harjalt all kihutamist. Siit jälle märk, et pean endale vaikselt ka laine sõidu jaoks kama hakkama komplekteerima. Esimese asjana aga pean soetama veel ühe poomi, villand saab juba igakord trapetsiotste õigesse kohta sättimisest. Praegu on mul viie purje peal vaid üks poom, aga hea oleks kui oleks lisaks teine. Sel juhul jätaks ühe alla 6m² purjede jaoks ja teise suurematele.
Lauri: pühapäevane ratas
Tegin nädala lõpetuseks ühe pikema ratta sõidu Viimsi poolsaarele. Kuna eelmisest sõidust on jälle vahe sees ja ilm oli ka suhteliselt palav, siis püüdsin tempot madalal hoida. Vahepeale tegin siiski paarisaja meetriseid kiirendusi. Lisaks tegin Püünsi surfi spot’is ühe ujumise ja tagasi Piritale jõudes natuke ülakeha jõudu.
Distants 49,3 km
Aeg: 2:26:28
Keskmine kiirus 20,km/h
Max kiirus 40,5 km/h
Keskmine pulss 132
Max pulss 170
Distants 49,3 km
Aeg: 2:26:28
Keskmine kiirus 20,km/h
Max kiirus 40,5 km/h
Keskmine pulss 132
Max pulss 170
Hommikune uisutrenn
Viimasel ajal saanud päris tihti tehtud hommikuseid uisutrenne - liiklust vähem ja annab hea tuju päeva alustamiseks. Täna siis 19 km üsna uimase tempoga. Poolteist nädalat pole uisutrenni teinud, see annab tunda.
Laupäeval on plaanis Kalevipoja uisumaraton, eks seal saab siis jälle vormi proovida. Seekord loodaks lõpuni vastu pidada. (Note to myself: alustada tuleb aeglaselt!!!)
Laupäeval on plaanis Kalevipoja uisumaraton, eks seal saab siis jälle vormi proovida. Seekord loodaks lõpuni vastu pidada. (Note to myself: alustada tuleb aeglaselt!!!)
Tuesday, August 10, 2010
Kaur: tuult pole...
Eile õhtul peale windguru tuuleprognoosiga tutvumist tegin plaani, et lähen hommikul vara Laulasmaale päevale mõnusat sissejuhatust tegema. Kell 7.30 ei paistnud küll aknast vaadates mingit tuult olevat, kuid Laulasmaa on 30km läänepool - seal võiksid hoopis teised ilmaolud valitseda. 9 paiku randa jõudes polnud aga tuult sealgi. Ca 11ni ootasime Kunniga tuult ja puhusime juttu (oleks võinud hoopis puhuda tuult ja oodata juttu), kuid siis sai küll ning tulime linna tagasi. Windguru prognoos oli selline, et öö läbi puhub ca 14 sõlme ning alles keskpäeval hakkab tuul raugema.. ning 18ks on kadunud. Tegelikkus EMHI mõõdikute järgi oli aga hoopis teistsugune - tuult ei puhunud... kell 11 kui tulema hakkasime, siis vahepeal veidi nagu puhus ka.. Kuid päriselt jõudis tuul pärale alles kella 15 ajal - siis oli ca 7m/s tuult kuni kella kuueni... siis, kui mina passisin Tallinnas.
Eelmise nädala trennidest siis ka miskit.. Mõte idaneb, et peaks ikkagi Tallinna maratonil osalema. See tähendab aga jooksumeetrite isukat kogumist. 10km sai tehtud neljapäeval... algus seegi
Pühapäeval käisin aga Kristiinaga rulluisumaratoni kiibitsemas. Panime ka rullid alla ja sõitsime rajal ühe ringi ning samal ajal elasime teistele kaasa. Suht mõnus oli, et pidanud ise veri ninast väljas pingutama. Tulemuseks 1h 16min sõitu ja 20km. Keskmine pulss 150. Mõnus soe ilm oli ka ju... vaid 34 kraadi! Vahest peab keegi ju Sprotttidele raja äärest kaasa ka elama :)
Monday, August 9, 2010
Lauri: Aegna maraton
Nii nagu kevadel sai välja hõigatud, osalesin sel aastal Aegna maratonil. Ilmaennustuse kohaselt oli tulemas vaikse tuulega sõit, et aga siiski osa saaksin võtta laenasin Madise kama, kuna mu enda oma ei ole sellise ilma jaoks sobiv. Laud on tal 180L F2 T-Rex, mis on kordi stabiilsem kui minu oma, ja purjeks 7.0 m² Gaastra Pilot. Kui laud oli pisiavalt stabiilne ja selle pea olematu tuule jaoks, siis puri jäi ikka liiga väikseks, oleks see oma 2-3 ruutu suurem olnud, oleks ehk olnud mingitki varianti teistega võistelda.
Maraton distantsiks oli Pirita rand-Aegna saar-Pirita rand. Linnulennult teeb see ca 25 km, kuid tuleb arvestada, et vastutuult loovides ( sik-sakis väiksema nurga alal vastu tuult sõites) kujuneb teekond oluliselt pikemaks. Alloleval joonisel olen püüdnud oma trajektoori kõrvale panna enamvähem poide asukohad. Sõita tuli nii, et kõik märgid jääks mööda sõites vasakule järjekorras siis 1-2-3-2-Finiš. Kui start ol rannast, siis Finiš oli veel peal, muuli ja märgi vahel.
Stardi pasun anti 12:08 rannast stardiga, mille peale kõik oma kamadega vee poole tormama hakkasid. Kuna asusin juba rannas teises reas, siis kiiremad said must juba seal eest ära. Sõitma saades hakkas aga kohe mu väiksem puri tunda andma, kui suured said suhteliselt tihedalt 1. Märgi peale kursi võtta, siis ma ei saanud eriti tihedalt sõita ning pidin ka kaks pauti tegema. Kui alguses tundus asi ok, siis peale teist pauti olin ma esimestest ikka päris pikalt maha jäänud. Märgi võtsin eelviimasena, selleni jõudmiseks kulus mul aega 35 minutit. Edasi sõites sain aru, et minus tagapool sõitja oli ka lühema distantsi peal, nii et peale 2. märki olin ametlikult viimane. Päris mitmel korral käis läbi katkestamise mõte, samas aga tulin rajale pigem iseenda kui teiste pärast, nii siis tiksusin edasi.
2. märgist Aegnani paistis päris pikk maa olevat. Vahepeal nagu tundus, et hakkan mõnele tagumisele järgi tulema, kuid üldiselt harjutasin end mõttega, et täna saan viimasena veest välja ronida. Nii vaikselt tiksudes, hakkas kergelt juba päris nüri tunne tekkima. Ei ole see distantsi sõitmine ikka vist minu jaoks, mõnusam on hullata lainetes või proovida Freestyle. Kuigi nii kaugele jõudmiseks oleks vist vaja kolida Fuerteventurale, et saada piisavalt sõidupäevi.
Vahepeal mõtlesin, et kas kasulikum oleks sõita üks pikem lõik ühte pidi kaugele merele ja teha üks paut otse saare alla või siis teha mitme paudiga väiksemate lõikudega saareni välja. Matemaatiliselt vist liiga palju vahet pole, aga mõtlesin et pikalt sõites võin üle krüssata ja nii liiga kaugele sõita. Seega otsustasin Aegnale ja märgile läheneda väiksemate lõikudega. Kuigi proovisin pressida, ei olnud ma kõrguse võtmisel eriti edukas, nii et saarele lähenemine toimus väga vaevaliselt Tuul oli väikse purje jaoks liiga väike, mille tulemusena oli kiirus tihedamalt sõitmiseks olematu. Kui esialgu lootsin 3. märgini jõuda 2,5 tunniga siis peale 3,5 tundi hakkas juba märgi võtmise lootus kaduma. Kuigi poist tagasi finišisse minek oleks kiirem polnum ma veel poole distantsigi peal. Lohutasin end mõttega, et peale minu oli veel 3 surfarit, kes polnud tagasipöörde märki veel võtnud, kuid nad olid minust omajagu ees.
Kui mootorpaat oli juba kaks korda mu juures käinud küsimas olukorra kohta sain peale 4 tundi tiksumist aru, et ma ei jõuagi selle märgini ning otsustasin tagasi keerata. Kõik eespool, sõitjad olid märgi just võtnud ning tagasi Pirita poole suundunud. Minul oli poini jäänud vast 500 m, kuid selle vahemaa läbimiseks mul kulunud veel oma pool tundi kuni tund. Nii siis kulgesin tagasi, vahepeal tundus isegi, et saan glisseerima ja panin end isegi trapetsisse, kuid see oli petlik tunne.
Nii siis tiksusin tagasi viimasena, mootorpaat julgestuseks sabas põrisemas. Vähemalt uhke tunne oli isikliku julgestusega sõita. Pool tundi sain vast finiši poole tulla, kui tuul lõplikult ära vajus nii, et nüüd hakaksin lainetega hoopis kaldast eemale triivima. Sain aru, et enam pole mõtet, viskasin purje ja laua paati ning lasin end Piritale vedada.
Puri nr 989
Sellega mu esimene surfi maraton lõppes. Pidasin vastu 4 tundi ja 34 minutit nüri tiksumist, mille vältel läbisin kokku 27,4 km. Ei tea, kas ma üldse oleks samal kuupäeval lõpetanud kui ma poleks lasknud end tagasi tuua.
Kokkuvõtvalt muidugi uus ja huvitav ( tegelikult mitte) kogemus, aga järgmisel korral tean end paremini ette valmistada nii harjutamise kui ka varustuse osas. Kuna tuulega oli nii nagu ta oli või õigemini nagu seda üldse polnud, siis kasutasin sõidu ajal trapetsit vaid minimaalselt. Tulemuseks olid peale sõitu käed korralikult villis ja katki. Imestan isegi, et jõud jagus nii pikalt vaid kätega kinni hoidmiseks ja vahepeal isegi pumpamiseks.
Ahjaa teistest surfiblogidest lugesin , et tegelikult oli võistlus katkestatud peale esimeste finišeerimist, kuna tuul ei vastanud nõutud miinimumile. Mis on täiesti arusaamatu, miks meil üldse lasti seal siis nii kaua olla. Selle asemel oleks võinud ju üldse võistluse ära jätta.
Tundub, et see nädalavahetus polnud Sprottidele vist kõige sobilikum maratonideks.
Maraton distantsiks oli Pirita rand-Aegna saar-Pirita rand. Linnulennult teeb see ca 25 km, kuid tuleb arvestada, et vastutuult loovides ( sik-sakis väiksema nurga alal vastu tuult sõites) kujuneb teekond oluliselt pikemaks. Alloleval joonisel olen püüdnud oma trajektoori kõrvale panna enamvähem poide asukohad. Sõita tuli nii, et kõik märgid jääks mööda sõites vasakule järjekorras siis 1-2-3-2-Finiš. Kui start ol rannast, siis Finiš oli veel peal, muuli ja märgi vahel.
Stardi pasun anti 12:08 rannast stardiga, mille peale kõik oma kamadega vee poole tormama hakkasid. Kuna asusin juba rannas teises reas, siis kiiremad said must juba seal eest ära. Sõitma saades hakkas aga kohe mu väiksem puri tunda andma, kui suured said suhteliselt tihedalt 1. Märgi peale kursi võtta, siis ma ei saanud eriti tihedalt sõita ning pidin ka kaks pauti tegema. Kui alguses tundus asi ok, siis peale teist pauti olin ma esimestest ikka päris pikalt maha jäänud. Märgi võtsin eelviimasena, selleni jõudmiseks kulus mul aega 35 minutit. Edasi sõites sain aru, et minus tagapool sõitja oli ka lühema distantsi peal, nii et peale 2. märki olin ametlikult viimane. Päris mitmel korral käis läbi katkestamise mõte, samas aga tulin rajale pigem iseenda kui teiste pärast, nii siis tiksusin edasi.
2. märgist Aegnani paistis päris pikk maa olevat. Vahepeal nagu tundus, et hakkan mõnele tagumisele järgi tulema, kuid üldiselt harjutasin end mõttega, et täna saan viimasena veest välja ronida. Nii vaikselt tiksudes, hakkas kergelt juba päris nüri tunne tekkima. Ei ole see distantsi sõitmine ikka vist minu jaoks, mõnusam on hullata lainetes või proovida Freestyle. Kuigi nii kaugele jõudmiseks oleks vist vaja kolida Fuerteventurale, et saada piisavalt sõidupäevi.
Vahepeal mõtlesin, et kas kasulikum oleks sõita üks pikem lõik ühte pidi kaugele merele ja teha üks paut otse saare alla või siis teha mitme paudiga väiksemate lõikudega saareni välja. Matemaatiliselt vist liiga palju vahet pole, aga mõtlesin et pikalt sõites võin üle krüssata ja nii liiga kaugele sõita. Seega otsustasin Aegnale ja märgile läheneda väiksemate lõikudega. Kuigi proovisin pressida, ei olnud ma kõrguse võtmisel eriti edukas, nii et saarele lähenemine toimus väga vaevaliselt Tuul oli väikse purje jaoks liiga väike, mille tulemusena oli kiirus tihedamalt sõitmiseks olematu. Kui esialgu lootsin 3. märgini jõuda 2,5 tunniga siis peale 3,5 tundi hakkas juba märgi võtmise lootus kaduma. Kuigi poist tagasi finišisse minek oleks kiirem polnum ma veel poole distantsigi peal. Lohutasin end mõttega, et peale minu oli veel 3 surfarit, kes polnud tagasipöörde märki veel võtnud, kuid nad olid minust omajagu ees.
Kui mootorpaat oli juba kaks korda mu juures käinud küsimas olukorra kohta sain peale 4 tundi tiksumist aru, et ma ei jõuagi selle märgini ning otsustasin tagasi keerata. Kõik eespool, sõitjad olid märgi just võtnud ning tagasi Pirita poole suundunud. Minul oli poini jäänud vast 500 m, kuid selle vahemaa läbimiseks mul kulunud veel oma pool tundi kuni tund. Nii siis kulgesin tagasi, vahepeal tundus isegi, et saan glisseerima ja panin end isegi trapetsisse, kuid see oli petlik tunne.
Nii siis tiksusin tagasi viimasena, mootorpaat julgestuseks sabas põrisemas. Vähemalt uhke tunne oli isikliku julgestusega sõita. Pool tundi sain vast finiši poole tulla, kui tuul lõplikult ära vajus nii, et nüüd hakaksin lainetega hoopis kaldast eemale triivima. Sain aru, et enam pole mõtet, viskasin purje ja laua paati ning lasin end Piritale vedada.
Puri nr 989
Sellega mu esimene surfi maraton lõppes. Pidasin vastu 4 tundi ja 34 minutit nüri tiksumist, mille vältel läbisin kokku 27,4 km. Ei tea, kas ma üldse oleks samal kuupäeval lõpetanud kui ma poleks lasknud end tagasi tuua.
Kokkuvõtvalt muidugi uus ja huvitav ( tegelikult mitte) kogemus, aga järgmisel korral tean end paremini ette valmistada nii harjutamise kui ka varustuse osas. Kuna tuulega oli nii nagu ta oli või õigemini nagu seda üldse polnud, siis kasutasin sõidu ajal trapetsit vaid minimaalselt. Tulemuseks olid peale sõitu käed korralikult villis ja katki. Imestan isegi, et jõud jagus nii pikalt vaid kätega kinni hoidmiseks ja vahepeal isegi pumpamiseks.
Ahjaa teistest surfiblogidest lugesin , et tegelikult oli võistlus katkestatud peale esimeste finišeerimist, kuna tuul ei vastanud nõutud miinimumile. Mis on täiesti arusaamatu, miks meil üldse lasti seal siis nii kaua olla. Selle asemel oleks võinud ju üldse võistluse ära jätta.
Tundub, et see nädalavahetus polnud Sprottidele vist kõige sobilikum maratonideks.
Tartu Rulluisumaraton - päike võttis jõu!
Kuna väljas oli 32 kraadi sooja ja päike paistis, siis oli mu sõjaplaan maratoniks selge - tuleb alustada väga ettevaatlikult. Hiljem, kui teised väsivad, on siis hea positsiooni parandada. Kui aga stardipauk kõlanud oli, siis oli see mõte muidugi läinud ja katsusin kogu jõuga ees-sõitjatel tuules püsida. Pulss tõusis kiirelt 180-ni ja tundsin, et nii kaua ei jaksa. Aga uisus on teatavasti tuules sõites väga suur eelis ja seega grupist meelega maha jääda tunduks ka tobe. Seda eriti enne pikka laskusmist esimesse vaheajapunkti.
7.35km peal olingi tublil 117. kohal (eelmise aasta koht oli 171). Sealt algas aga pikk ja raske Inglimäe tõus, mille poole pealt pidin grupi minna laskma - pulss läks üle 190 (!) ja isegi hammastega ei jõudnud eessõitjatest kinni hoida. Õnneks suutsin üksi sõites hoida piisavat madalat tempot, et järgmise grupiga taas kaasa minna.
Siiski olin nähtavasti üle pingutanud ja võib-olla oleks pidanud sellises palavuses ka vett rohkem tarbima. Pulss eriti alla 180 ei läinudki, maks pulss käis 198 peal (siiani pole oma kella peal üle 192 näinudki) ja enesetunne läks järjest nõrgemaks. 14.5 km peal olin langenud 133 kohale, aga peagi moodustus minu ümber taas üks grupp, mille tempot suutsin pidada.
Väsimuse kerkides võtsin nõuks, et pingutan veel niipalju, et teise ringi Inglimäe laskumisest grupiga koos alla sõita ja siis mäkke tõusta nii aeglaselt kui tahtmist ja jõudu on. Siis aga juhtus nii, et grupi ees sõitja tegi väikse kiirenduse laskumisele minnes. Mina hakkasin teda püüdma (kuigi taga sõitva grupiga oleks ta nagunii kinni püüdnud). Sain küll eessõitja kätte, aga poole mäe peal tuhises ülejäänud grupp tagant mööda. Nüüd unustasin muidugi ära, et väsimus on viimase piiri peal ja püüdsin väikse spurdiga grupi kinni. Miks seda vaja oli, ma ei tea. Nagunii ju teadsin, et tõusu peal nendega koos sõita ei jõua.
Aga see väike kiirendus läks mulle kalliks maksma - vaheaja punktis tuli kett täiesti maha ja edasi lihtsalt enam ei jõudnud (selleks hetkeks olin 164. positsioonil). Mõtlesin juba katkestada, aga siis otsustasin lihtsalt maha istuda ja puhata kuni veidi taastun. Selleks hetkeks oli selge, et mingit mõistlikku kohta siit ei tule, aga tahtsin ikka lõpuni sõita. Viimased 12 km läkski siis sellises vaikses kulgemises ja lõpupositsioon oli 319.
Oli üks kuradima raske sõit! Ei mäletagi, et oleks kunagi nii raske olnud, et peab poole distantsi peal 5 minutit puhkama. Eks oma rolli mängis ka ilm, kuid eelkõige jääb veel puudu enda tundmisest. Loodetavasti saab veel enne Berliini paar starti teha, mis võistlusvormi parandavad.
Siin väike ülevaade mu pulsist ja kiirusest:
Ja lisainfoks veel minu vahejad ning võrdlus presidendiprouaga, mis kujutab ilmekalt saadud haamrit:
7.35km peal olingi tublil 117. kohal (eelmise aasta koht oli 171). Sealt algas aga pikk ja raske Inglimäe tõus, mille poole pealt pidin grupi minna laskma - pulss läks üle 190 (!) ja isegi hammastega ei jõudnud eessõitjatest kinni hoida. Õnneks suutsin üksi sõites hoida piisavat madalat tempot, et järgmise grupiga taas kaasa minna.
Siiski olin nähtavasti üle pingutanud ja võib-olla oleks pidanud sellises palavuses ka vett rohkem tarbima. Pulss eriti alla 180 ei läinudki, maks pulss käis 198 peal (siiani pole oma kella peal üle 192 näinudki) ja enesetunne läks järjest nõrgemaks. 14.5 km peal olin langenud 133 kohale, aga peagi moodustus minu ümber taas üks grupp, mille tempot suutsin pidada.
Väsimuse kerkides võtsin nõuks, et pingutan veel niipalju, et teise ringi Inglimäe laskumisest grupiga koos alla sõita ja siis mäkke tõusta nii aeglaselt kui tahtmist ja jõudu on. Siis aga juhtus nii, et grupi ees sõitja tegi väikse kiirenduse laskumisele minnes. Mina hakkasin teda püüdma (kuigi taga sõitva grupiga oleks ta nagunii kinni püüdnud). Sain küll eessõitja kätte, aga poole mäe peal tuhises ülejäänud grupp tagant mööda. Nüüd unustasin muidugi ära, et väsimus on viimase piiri peal ja püüdsin väikse spurdiga grupi kinni. Miks seda vaja oli, ma ei tea. Nagunii ju teadsin, et tõusu peal nendega koos sõita ei jõua.
Aga see väike kiirendus läks mulle kalliks maksma - vaheaja punktis tuli kett täiesti maha ja edasi lihtsalt enam ei jõudnud (selleks hetkeks olin 164. positsioonil). Mõtlesin juba katkestada, aga siis otsustasin lihtsalt maha istuda ja puhata kuni veidi taastun. Selleks hetkeks oli selge, et mingit mõistlikku kohta siit ei tule, aga tahtsin ikka lõpuni sõita. Viimased 12 km läkski siis sellises vaikses kulgemises ja lõpupositsioon oli 319.
Oli üks kuradima raske sõit! Ei mäletagi, et oleks kunagi nii raske olnud, et peab poole distantsi peal 5 minutit puhkama. Eks oma rolli mängis ka ilm, kuid eelkõige jääb veel puudu enda tundmisest. Loodetavasti saab veel enne Berliini paar starti teha, mis võistlusvormi parandavad.
Siin väike ülevaade mu pulsist ja kiirusest:
Ja lisainfoks veel minu vahejad ning võrdlus presidendiprouaga, mis kujutab ilmekalt saadud haamrit:
| Vaheajapunkt | 7.35 km | 14.5 km | 23.74 km | 30.9 km | 35.72 km |
| Aeg | 0:15:18 | 0:30:22 | 0:54:54 | 1:21:34 | 1:36:22 |
| Koht | 117 | 133 | 164 | 316 | 319 |
| Etapi keskmine kiirus (km/h) | 28.8 | 28.5 | 22.6 | 16.1 | 19.5 |
| Vahe Evelin Ilvesega | -02:00 | -03:06 | -04:51 | 02:06 | 01:37 |
Sunday, August 8, 2010
Kristi: Tartu Maratonil vandusin palavusele alla [251]
Tartu Maraton jäi sedakorda poolikuks :( Kuumus rabas mind ikka täiega ning ei suutnud end enam kokku võtta, et teisele ringile minna. Nii mitu korda tahtis pilti esimesel ringil eest ära rabada, et tundus mõistlikum omal jalal esimeselt ringilt tagasi sõita kui kiirabil end teise ringi poole pealt üles korjata lasta. Seega sain kokku oma 19-20km sõidetud ainult, lühema distantsi peal oleks ilmselt hakkama saanud. Siit moraal - kui suvi on kuum, siis tuleb end ka spordis sellega harjutada, mitte üritada hommikuste ja õhtuste trennidega kuumast pääseda.
Raiko vähemalt oli tubli ja vedas end lõpuni ära!
Aga sellega seoses on ilmselt vaja enne Berliini maratoni üritada siiski mõni uisuvõistlus veel graafikusse saada. Paar varianti on Eestis veel jäänud. Ja no trenni peab kah tegema - ilmselt see 2-nädalane chill-puhkus lõunamaal ilma trennit kah vormile kaasa ei aidanud. Hiiglama kahju igatahes, et nii läks. Endal on väga raske üle saada - peab kiirelt mingi teise võistluse peale saama, et hinge nii hullult ei kriibiks.
Raiko vähemalt oli tubli ja vedas end lõpuni ära!
Aga sellega seoses on ilmselt vaja enne Berliini maratoni üritada siiski mõni uisuvõistlus veel graafikusse saada. Paar varianti on Eestis veel jäänud. Ja no trenni peab kah tegema - ilmselt see 2-nädalane chill-puhkus lõunamaal ilma trennit kah vormile kaasa ei aidanud. Hiiglama kahju igatahes, et nii läks. Endal on väga raske üle saada - peab kiirelt mingi teise võistluse peale saama, et hinge nii hullult ei kriibiks.
Thursday, August 5, 2010
Kaur: surf!
Kaasa kutsusin veel ühe arhitekti, kes tol hetkel isegi tööpuuduses ei vaevelnud. Nii saigi vöör suunatud Laulasmaale, ainukesse kohta Tallinna ümbruses mille kohta internetist leiduv info näitas sõiduvõimalusi Lõuna-Edela tuultega. Kohale jõudsime me veidi enne nelja ning autosse tagasi istusime kuskil 8 paiku. Selle aja jooksul oli tuult küll.. alguses tundus, et väga head, kuid hiljem muutus tuul veidi kummaliseks ehk vaibus. Kohati muidugi tuult siiski puhus, kuid üks hetk kukkus lohe vette ning ei saanudki seda enam üles - tuul oli lihtsalt nii vaibunud. Kerisin liinid kokku, haarasin laua ja lohe kaenlasse ja jalutasin ca 400-500m tagasi oma koti juurde. Asjade juurde jõudes tekkis kohe fantoom-tunne, et tuul on tagasi! Õnneks kinnitas seda juttu ka Taavi, kes korraks kaldaäärde sõitis, et uurida, mis mul plaanis. Harutasin liinid lahti ning mõne aja pärast olin uuesti vees. Aitäh tuul, sest nüüd sain ka paremal halsil mõned suurepärased triibud tehtud. Vahepeal olid isegi sellised petlikud tunded, et ma oskangi sõita. Õnneks (või õnnetuseks), kui lõpetada tahtsin, mõtlesin, et sõidan ühe effektse triibuga randa - kuid paraku see enam ei õnnestunud. Nii ronisingi veest välja kerge pettumustundega, et tegelikult on sõiduoskus veel kaugel. Ent veelgi rohkem võttis võimust tunne, mis suunurgad üles keeras. Justkui oleks poolel teel jalgrattasõidu äraõppimisele - abirattad on küll veel all, aga vahepeal pole neid üldse tarvis. ...
.. nüüd ootan jälle tuult
.... ja nädalavahetusel on Tartus rulluisumaraton. Kristi ja Raiko lähevad. Äkki läheks ka kiibitsema?
Monday, August 2, 2010
kaur: xdream
Uueks motoks tuleks võtta - SPROTTT ei lõika! Kes tahab võib ka seda täiendada - eriti siis, kui te ei saa täpselt sotti, kus te kaardil paiknete, ümberringi on kottpimedus ning hilise kellaaja tõttu on kõrvade vahel teravuse asemel pehme, vedeliku- ja unepuuduses olev ebaadekvaatne mass.
Sprottt is powered by Liina. Suured tänu Liinale, kes laenas oma ratast, pealampi ja kompassi!
Stardist ratta selga hüppamine ning kanuu alasse väntamine võttis meil aega ca 45min - positsioon 35. Rebimine oli päris tihe.. Kanuus tõusime esimeses punktis 32le, siis teise punkti läbi rabasaare kaelane mudas mütates ja kanuud enda järel üle palkide lohistades langesime 35 ja sealt omakorda tõusime 21, kuna Lauri võetud asimuut kandis meid punktile piisavalt lähedale ning hea õnne tõttu leidis ta ka selle suhteliselt kiirelt kätte. Järgnes langus kahe koha võrra kuid siis kohe jooksuga üks koht tõusu.
Seega pärast kanuud olime esimeses jalgsipunktis 22. Teise punkti minnes "orienteerusime" iseseisvalt ning peale isetegevust olime 53ndad. Teine kord peale eraldi rattasõitu ja "laevade pommitamise" lisaülesannet tegime kaks punkti mingi tiimi järel kuid siis panime "otse". Naksti langesime 25ndalt kohalt, kuhu me vahepeal kiirelt vändates tõusnud olime, ning peale seda leiab med vaheaegadest realt nr. 52
Teine mõnus viga tuli kohe otsa. Et ma kaarti piisavalt põhjalikult ei jälginud - langus 52lt kohalt 76ndale..
Rattaralliga tõusime 2 kohta ning laitmatult loengutes kohal käinud ja konspekteerinud EPAkas Lauri aitas meid puulehtede suurepärase äratundmisoskusega 4 kohta ettepoole.. ning miskitmoodi olime peale tõukerattasõitu tõusnud 67. kohale. Mõningad võistkonnad meist küll möödusid, ent hiljem, kui erinevatele tiimidele trahvid kätte olid jagatud, positsioneerusime seal samas - 67 tasemepügalal.
Olid väsitavad 11 tundi 12 minutit ja 48 sekundit, mis veetsime Karula rahvuspargi metsades, teedel, järvedel ja soodes. See kõik oleks võinud nii kahe tunni jagu lühem olla, kuid siiski oli meeldejäävalt tore võistlus. Mingi täpsema analüüsi / kirjelduse võiks veel juurde teha, aga kiirkokkuvõte on edasi antud :)
Sprottt is powered by Liina. Suured tänu Liinale, kes laenas oma ratast, pealampi ja kompassi!
Subscribe to:
Posts (Atom)